2-13-34922/132 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu 04.01.2017 otsus muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuse

põhjendusi.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud YY kanda.

4. Välja mõista YY-lt XX kasuks välja apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulude

hüvitis 2 178 eurot.

5. Välja mõista YY-lt XX kasuks viivis menetluskulude hüvitiselt VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni menetluskulude

täieliku tasumiseni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Margo Klaar, Mati Maksing

Otsuse kuupäev

14.11.2018, Tallinn

Kohtuasja number

2-13-34922

Kohtuasi

XX (X) hagi YY vastu võla väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 04.01.2017 otsus (maakohtu otsuses

ekslikult märgitud 29.12.2016)

Kaebuse esitaja, liik ja hind

Apellatsioonkaebuse hind

YY apellatsioonkaebus

16 600 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

XX

(ik

XXXXXXXXXXX),

esindaja

vandeadvokaat Hannes Toodu

Kostja YY (ik XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

Asjaolud ja hageja nõue

1. XX (hageja) esitas YY (kostja) vastu 24.07.2013 hagi 16 600 euro suuruse võlgnevuse

(põhivõlg 8 300 eurot ja viivis 8 300 eurot) väljamõistmiseks. Menetluskulud palus hageja jätta

kostja kanda.

Hagiavalduse ja selle hilisemate täpsustuste kohaselt oli hagi aluseks 20.02.2012 koostatud ja

kostja allkirjastatud abstraktne (konstitutiivne) võlatunnistus. Kostja oli hagejale puitmaterjali

eest võlgu ning pooled olid võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 2 järgi kokku leppinud, et kostja

võlgneb hagejale 8 300 eurot laenuna. Hageja ei olnud nõus andma kostjale uut puitmaterjali

enne, kui eelneva võlgnevuse kohta on antud võlatunnistus. Võlatunnistuse eesmärk oli luua

abstraktne kohustus, mis oleks sissenõutav sama võlatunnistuse alusel. Kohustuse pidi kostja

täitma hiljemalt 03.03.2012, kuid ei teinud seda. Kohustuse täitmisega viivitamise korral pidi

kostja tasuma viivitusintressi 1% päevas iga tasumisega viivitatud päeva eest. Kostja oli hagi

esitamise seisuga viivituses 508 päeva, mis tegi viivise suuruseks 42 164 eurot. Hageja palus

kostjalt välja mõista viivise põhivõlaga samas ulatuses, s.o 8 300 eurot.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta

hageja kanda.

Hageja esitatud võlatunnistus oli ilmselt võltsitud. Pooltel ei ole kunagi olnud lepingulisi

võlasuhteid. Puitmaterjali müügist tulenevad võlaõiguslikud suhted olid hageja juhitud OÜ

Ainulaadsed Puutööd ja kostja juhitud OÜ Ertingen vahel. Viimane täitis oma lepingulised

kohustused OÜ Ainulaadsed Puutööd ees, tasudes sularahas enne materjali väljastamist. Ühel

korral maksis OÜ Ertingen juhataja OÜ Ainulaadsed Puutööd juhatajale XX-le 8 000 eurot

sularahas. OÜ Ertingen palvetele vaatamata ei väljastanud OÜ Ainulaadsed Puutööd raha

saamise kohta kassa sissetuleku ordereid ega arveid.

Maakohtu otsus

3. Kohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 16 600 eurot, millest 8 300 eurot

oli põhivõlg ja 8 300 eurot viivis. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda, v.a ekspertiisikulu

282 eurot, mille jättis hageja kanda. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja

4 920 eurot.

Pooled ei vaielnud selle üle, et hageja valduses oli 20.02.2012 kuupäeva kandev dokument, mille

oli koostanud hageja ja mille sisu oli järgmine: „Mina YY isikukood XXXXXXXXXXX olen

saanud laenu hr XX-lt summas 8 300,00 euri (summa sõnadega: kaheksa tuhat kolmsada eurot),

mille kohustun tagastama 3. märts 2012. Viivis tähtajaks tagastamata summalt 1% päevas.“

Dokumendi allosas teksti järel oli kostja nimi ja allkiri. Ekspertide arvamustega oli kindlaks

tehtud ja tõendatud nii võlatunnistuse kui ka kostja allkirja ehtsus.

Samuti ei vaieldud selle üle, et hageja juhtis puidumaterjali müüvat ettevõtet OÜ Ainulaadsed

Puutööd ja kostja oli ehitustöid tegeva ettevõtte OÜ Ertingen osanik ja juhatuse liige. Mõlemad

pooled viitasid, et hageja (ilmselt oma ettevõtte kaudu) müüs kostjale või tema ettevõttele 2012.

aasta alguses puitu. Hageja väitis, et andis kostjale puitmaterjali, mille eest võlgnevus vormistati

kostja laenukohustusena. Kostja ei esitanud raamatupidamisdokumente, vaid tõendas oma

väiteid sularahas kohapeal tasumise kohta ilma maksekviitungit ja orderit saamata elukaaslase

QQ ütlustega, kes tegi OÜ Ertingen raamatupidamist. QQ väitis, et OÜ Ertingen

raamatupidamises oli olemas hageja allkirjata kassaorderid ja sellekohane kirjavahetus, kuid

kohtule selliseid tõendeid ei esitatud. Kostja elukaaslase ütlus 8 000 euro tasumise kohta

võlatunnistuse koostamisega samal päeval ei olnud piisavalt veenev ning tehingust ei olnud

mingeid dokumentaalseid tõendeid. Isegi kui sularahamaksed kostjalt hagejale või pooltele

kuuluvate ettevõtete vahel 2012. a jaanuaris–veebruaris oleksid olnud tõendatud, tuli

võlatunnistuse aluseks oleva võla puudumise või rahuldamise tõendamiseks esitada kohtule

vastastikuste kohustuste ja raamatupidamisdokumentide arvestus. Kumbki pool ei soovinud

täpselt välja tuua ega tõendada tehinguid ettevõtete või eraisikute vahel 2012. aasta esimeses

pooles. Asjaolude ja hageja selgituste põhjal võis pigem järeldada, et kostja oli valmis OÜ

Ertingen tegevuse jätkamiseks ja selleks vajaliku materjali saamiseks andma eraisikuna nn

lisagarantiina võlakirja tekkinud kohustuse täitmiseks hiljemalt 03.03.2012.

Maakohus asus eelneva põhjal seisukohale, et 20.02.2012 kuupäevaga dokument oli

konstitutiivne ehk abstraktne võlatunnistus eesmärgiga tagada pooltele kuuluvate ettevõtete

koostöö jätkumine selliselt, et kostja, kellel algselt mingit kohustust hageja ees ei olnud, võttis

asjast huvitatud kolmanda isikuna materjali müügist teadmata ajal tekkinud võla tasumise

kohustuse, et tagada oma ettevõtte OÜ Ertingen tõrgeteta toimimine. Kostja võttis abstraktse

võlatunnistusega kohustuse tasuda hagejale hiljemalt 03.03.2012 võlg 8 300 eurot ning

tasumisega viivitamise korral viivist 1% päevas. Kostja ei suutnud ümber lükata hageja väidet,

et tegemist oli konstitutiivse võlatunnistusega, samuti ei tõendanud kostja võla tasumist või muul

põhjusel selle puudumist. Maakohus tugines põhinõude rahuldamisel VÕS § 8 lg-le 2, §-le 30, §

76 lg-le 1 ning § 101 lg 1 p-le 1.

Hagi esitamise seisuga oli kostja põhivõla tasumisega viivituses 508 päeva, mistõttu viivise

kogusumma oleks olnud 42 164 eurot, kuid hageja nõudis viivist põhivõla ulatuses ehk 8 300

eurot. Kuna hageja põhinõue tuli rahuldada, oli põhjendatud rahuldada VÕS § 113 lg 1 alusel ka

hageja viivisenõue hageja poolt mõistlikult vähendatud ulatuses 8 300 eurot.

Maakohus jättis hageja kantud ekspertiisikulu 282 eurot tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 162 lg 4 alusel hageja enda kanda, ülejäänud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel

kostja kanda. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 4 920 eurot.

Kostja apellatsioonkaebus

4. Kostja palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või

alternatiivselt, kui ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada, saata tsiviilasi maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

Kostja selgitas ja tõendas maakohtus, et kostja ja hageja vahel ei ole mitte kunagi olnud

lepingulisi võlasuhteid. Sealhulgas ei ole kostja hagejalt kunagi laenu võtnud. Võlasuhted loodi

hageja juhitud OÜ Ainulaadsed Puutööd ja kostja juhitud OÜ Ertingen vahel. Poolte vahel ei

olnud vaidlust selles, et pooled isegi ei tundnud teineteist. Tunnistaja OO ütluste kohaselt tundis

tema hagejat ning viis OÜ Ertingen ja OÜ Ainulaadsed Puutööd omavahel kokku. Antud asjaolu

oli tõendatud ka tunnistaja QQ ütlustega. Puudus igasugune mõistlik põhjendus, miks pidi kostja

võtma laenu kostjale täiesti võõralt isikult. Kostjal puudus ka igasugune vajadus ja põhjus OÜ

Ertingen ja OÜ Ainulaadsed Puutööd vahelistesse võlaõiguslikesse suhetesse sekkumiseks. OÜ

Ertingen majanduslik seis oli 2012. aasta alguses väga hea. Kohus järeldas meelevaldselt, et just

aktiivses majandustegevuses võib tõenäolisemalt tekkida ajutisi likviidsusraskusi.

Kostja põhistas kohtule veenvalt kuidas või mis asjaoludel oli hageja valduses kostjat kohustav

võlatunnistus ning miks oli võlatunnistusel kostja nimi ja allkiri. Maakohus ei arvestanud, et

hageja väited selle kohta, et kostja allkirjastas võlatunnistuse 22.02.2012 hageja töökojas

aadressil Pärnumaa, Audru vald, Ääremetsa tee 9 ning et allkirjastamise juures viibis hageja ja

ruumist käis läbi ka EE, olid paljasõnalised. Samal ajal tõendas kostja, et ta ei saanud 22.02.2012

kohtuda hagejaga Audru vallas, Ääremetsa tee 9 kinnistul. Ekspertiisiaktid ja ekspertide

selgitused ei veennud, et võlatunnistusel olev allkiri kuulus kostjale.

Kohus heitis ebaõigesti kostjale ette, et ta ei esitanud tõendeid kassaorderite ja selleteemalise

kirjavahetuse kohta, jättes tähelepanuta, et kostja esitas kohtule 28.03.2012 e-kirja, milles palus

hagejalt arvet ja kassa sissetuleku orderit OÜ Ertingen poolt makstud 14 000 euro kohta. Samuti

ei võtnud kohus arvesse ega analüüsinud tunnistajate QQ, OO ja CC ütlusi, kes kõik kinnitasid

sularaha maksmist hagejale. Kohus heitis kostjale ette, et ta ei esitanud asjas võlatunnistuse

aluseks oleva võla puudumise või selle tasumise tõendamiseks poolte kõigi vastastikuste

kohustuste arvestust ning raamatupidamisdokumente, kuid jättis sama asja arutamise käigus

sellise tõendamisvajaduse nimetamata ning selgitamata. Lisaks asus kohus meelevaldselt ja

pooltele üllatuslikult seisukohale, et kostja oli valmis ettevõtte tegevuse ja tegevuseks vajaliku

materjali saamiseks andma eraisikuna täiendava garantiina võlakirja. Kohus jättis poolte suhte

sellise kvalifitseerimise pooltega läbi arutamata. Selgitamiskohustuse täitmata jätmisega rikkus

kohus oluliselt TsMS § 351 lg-tes 1 ja 2 sätestatut.

Vastus apellatsioonkaebusele

5. Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ning

menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, arvestades

ringkonnakohtu otsuse põhjendusi TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel ning apellatsioonkaebus tuleb

jätta rahuldamata. Kostja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks.

Ringkonnakohtu hinnangul ei anna apellatsioonkaebuse väited alust asuda maakohtust erinevale

seisukohale võlatunnistuse ja sellel oleva kostja allkirja ehtsuse osas. Kirjeldatud seisukohale

jõudmiseks hindas kohus kooskõlas TsMS § 232 lg-ga 1 seadusest juhindudes kõiki tõendeid

igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustas oma siseveendumuse kohaselt, kas

menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte

kokkuleppeid tõendamise kohta. Ekspertiisiakti nr 15E-DK0125 kohaselt oli võlatunnistusele

allkirja, kostja nime ja kuupäeva väga tõenäoliselt kirjutanud kostja ning võlatunnistuse teksti oli

väga tõenäoliselt kirjutanud hageja (I kd lk 181). Ekspertiisiaktist nr 15E-DM0036 nähtuvalt oli

20.02.2012 kuupäeva kandev kirjalik võlatunnistus originaaldokument ning välistatud oli selle

kokkupanemine ehk monteerimine erinevatest osadest (I kd lk 190). Seega luges maakohus

põhjendatult eksperdiarvamustele ja 21.10.2016 kohtuistungil antud ekspertide ütlustele

tuginedes 20.02.2012 võlatunnistuse ja sellel oleva kostja allkirja ehtsuse tõendatuks. Eeltoodut

ei lükanud ümber kostja väited kirjutusvahendi otsakusurve erinevuste puudumise kohta või

tunnistajana üle kuulatud kostja elukaaslase QQ ütlused selle kohta, et nimetatud kuupäeval

kostja võlatunnistust ei allkirjastanud.

Samas kvalifitseeris ringkonnakohtu hinnangul maakohus ebaõigesti 20.02.2012 allkirjastatud

dokumendi konstitutiivseks võlatunnistuseks. Võlatunnistus on vastavalt VÕS § 30 lg-le 1

leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus

või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Seega võib võlatunnistus olla konstitutiivne

(abstraktne) või deklaratiivne sõltuvalt sellest, kas võlatunnistusega soovitakse luua algsest

kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega või sellega üksnes kinnitatakse

olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada võla sissenõudmist.

Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30

mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul

eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (vt nt Riigikohtu 02.04.2014 otsust asjas nr 3-2-1-162-

13, p 36; 10.12.2014 otsust asjas nr 3-2-1-124-14, p 24). Seda, kas pooled leppisid kokku

konstitutiivse võlatunnistuse andmises ning missuguse sisuga võlatunnistust pooled soovisid

sõlmida, tuleb selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s

29 sätestatut (vt nt Riigikohtu 23.02.2016 otsust asjas nr 3-2-1-147-15, p 13; 24.03.2017 otsust

asjas nr 3-2-1-103-16, p 16). Oluline on tuvastada poolte ühine tegelik tahe võlatunnistuse

kokkuleppe sõlmimisel. Võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse

tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse

sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms (vt eespool viidatud

otsused asjas nr 3-2-1-147-15, p 13 ja asjas nr 3-2-1-103-16, p 18). VÕS §-s 30 sätestatud

abstraktse kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega,

s.t poolte eesmärgiks on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus (eespool viidatud otsus asjas

nr 3-2-1-147-15, p 13; vt ka Riigikohtu 17.03.2009 otsust asjas nr 3-2-1-15-09, p 12).

Ringkonnakohus on seisukohal, et 20.02.2012 allkirjastatud dokumendiga kostja üksnes kinnitas

olemasolevat võlgnevust. 20.02.2012 kokkuleppe sõnastusest nähtuvalt väljendasid kokkuleppe

sõlminud pooled, et kostja sai hagejalt laenu 8 300 eurot, mille ta kohustus tagasi maksma

03.03.2012 ning viivis tähtajaks tagastamata summalt oli 1% päevas. Hageja selgitas, et kostja

oli hageja ees võlgnevuses puitmaterjali eest ning seetõttu ei olnud hageja nõus andma kostjale

oma töökojast täiendavalt puitmaterjali. Hageja nõustus andma täiendavat puitmaterjali, kui

kostja allkirjastab võlatunnistuse, milles kinnitab, et võlgneb võlgnetava kohustuse laenuna.

Võlatunnistusest nähtus kostja kinnitus, et tal on hageja ees võlgnevus, kuid iseseisvat

nõudeõigust dokumendist ei tulenenud. Ka esile toodud asjaolude pinnalt ei olnud võimalik väita,

et poolte tegelik tahe võlatunnistuse sõlmimisel oli sõlmida konstitutiivne võlatunnistus. Seega

ei tõendanud hageja, et poolte tahe oli luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus, s.t hageja ei lükanud

ümber eeldust, et tegemist oli deklaratiivse võlatunnistusega.

Deklaratiivse

võlatunnistuse

menetlusõiguslikuks

tagajärjeks

on

tõendamiskoormise

ümberpööramine. Sellise võlatunnistuse olemasolul ei pea hageja enam esitama ja tõendama võla

tekkimise asjaolusid ja võla puudumise tõendamise koormis lasub kostjal (vt nt Riigikohtu

12.03.2015 otsust asjas nr 3-2-1-149-14, p 13). Seejuures ei piisa üksnes võla puudumise

põhistamisest TsMS § 235 tähenduses, vaid see tuleb tõendada (eespool viidatud otsus asjas

nr 3-2-1-103-16, p 21). Maakohus selgitas korrektselt kostjale vajadust tõendada võlatunnistuse

aluseks oleva võla puudumist või rahuldamist. Kostja sai asja materjalidest nähtuvalt aru

vajadusest tõendada võlasuhte puudumist, kuid ei tõendanud oma väidet, et võlatunnistuse

aluseks olevat võlasuhet ei olnud olemas. Viidatud osas nõustub ringkonnakohus maakohtu

väidetega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 neid ei korda. Siinkohal on oluline, et ka samas asjas

02.05.2018 otsuse teinud Riigikohus selgitas kostja tõendamiskoormist ja ringkonnakohus andis

asja uuel läbivaatamisel 11.05.2018 kostjale võimaluse täita endal lasuv tõendamiskoormis, kuid

kostja seda ei teinud, väites vaid, et tema jaoks on hageja võõras inimene ja maakohtu otsus on

vale (III kd lk 49). Kuivõrd kostja ei tulnud toime võla puudumise tõendamisega, tuli kostjalt

välja mõista deklaratiivses võlatunnistuses kirjeldatud võlg 8 300 eurot.

Võlatunnistuses lepiti kokku, et kui kostja ei tasu võlga hiljemalt 03.03.2012, tuleb kostjal tasuda

viivist 1% päevas tagastamata summalt. 8 300 euro tagastamata jätmise korral tuli viivist päevas

tasuda seega 83 eurot. Kuivõrd kostja jäi 8 300 euro tasumisega viivitusse alates 04.03.2012 ja

hageja piiras hagis viivisenõude põhinõude suurusega, tuli VÕS § 113 alusel kostjalt hageja

kasuks välja mõista ka 8 300 euro suurune viivis.

Menetluskulud

7. Vastavalt TsMS § 171 lg-le 1 kannab kaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse

esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Seega tuleb apellatsiooni- ja kassatsiooniastme

menetluskulud jätta kostja kanda.

Menetluskulud määrab kohus kindlaks menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud

ulatuses (TsMS § 174 lg 1). Hageja esitas 17.11.2017, 19.03.2018, 25.05.2018 ja 18.10.2018

menetluskulude nimekirjad. Nende järgi osutati hagejale õigusabi kahel korral ringkonnakohtus

ja Riigikohtus kokku 23 tundi 54 minutit. Ringkonnakohus on seisukohal, et mõned

menetluskulude nimekirjas märgitud kuludest ei ole taotlustes märgitud ulatuses põhjendatud,

arvestades asja mahtu ja õigusvaidluse sisu.

Osaliselt on põhjendamatu hageja esindaja ajakulu 8 tundi 45 minutit apellatsioonkaebusele

vastuse koostamiseks. Arvestades õigusvaidluse kontsentreeritust, dokumendi mahtu ja

argumentide korduvust, ei saanud ringkonnakohtu hinnangul apellatsioonkaebusele vastuse

koostamiseks kuluda rohkem kui 6 tundi. Samuti ei saanud kohtu hinnangul hageja esindajal

kuluda 3 tundi 30 minutit oma seisukoha formuleerimiseks samas asjas tehtud Riigikohtu otsuses

väljendatud selgitustele ja järeldustele. Arvestades dokumendi sisu ja argumentide korduvust, on

põhjendatud ajakulu dokumendi koostamiseks 2 tundi. Osaliselt on põhjendamatu hageja

esindaja ajakulu vastuse koostamiseks vastaspoole kassatsioonkaebusele. Arvestades

argumentide vähest keerukust ja mahtu, on ringkonnakohtu hinnangul mõistlik ajakulu

dokumendi koostamiseks 3 tunni ja 30 minuti asemel 2 tundi. Muud kulud on taotluses märgitud

ulatuses põhjendatud. Kokku on apellatsiooniastmes ja kassatsiooniastmes põhjendatud hageja

esindaja ajakulu 18 tundi 9 minutit (23 tundi 54 minutit – 5 tundi 45 minutit).

Hageja esindaja tunnitasu 100 eurot, millele lisandub käibemaks, vastab keskmisele turuhinnale

ja on täiel määral põhjendatud. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista apellatsiooni- ja

kassatsiooniastme menetluskulud 2 178 eurot (18 tundi 9 minutit x 100 + käibemaks).

Lisaks palus hageja välja mõista menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest

alates kuni täitmiseni hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivise VÕS § 113 lg-s 1

sätestatud määras, mis tuleb rahuldada.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Margo Klaar

Mati Maksing