2-16-13307/112 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. november 2018, Tartu

Tsiviilasja number

2-16-13307

Tsiviilasi

A.G. hagi AS-i Remeksi Keskus vastu kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

Apellatsioonkaebuse hind 39 920,83 eurot

Vastuapellatsioonkaebuse hind 5546 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 3. novembri 2017 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i

Remeksi

Keskus

apellatsioonkaebus

ja

A.G.

vastuapellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellatsioonkaebuses:

Apellant: AS Remeksi Keskus (kostja), rk 10133593;

esindajad Gintautas Gaižauskas ja Giedrius Barcys

Vastustaja: A.G. (hageja), ik XXXX; esindaja Kuldar Kirt

Vastuapellatsioonkaebuses:

Apellant: A.G. (hageja), ik 38810272232; esindaja Kuldar

Kirt

Vastustaja: AS Remeksi Keskus (kostja), rk 10133593;

esindajad Gintautas Gaižauskas ja Giedrius Barcys

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 3. novembri 2017 otsus osas, millega maakohus mõistis kostjalt

välja hageja kasuks 25 000 eurot ja viivise sellelt ning igakuise hüvitise suuruse ja hüvitise

maksmise perioodi osas ning menetluskulude jaotuse osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista AS-lt Remeksi Keskus välja A.G. kasuks

kahjuhüvitis 123,24 eurot kuus 16. aprillist 2017 kuni kahju ära langemiseni, arvestades

töötleva tööstuse valdkonna keskmise töötasu aastast muutumist ning jätta menetluskulud

poolte endi kanda.

3. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.

4. Rahuldada vastuapellatsioonkaebus osaliselt.

5. Otsuse tervikresolutsioon on järgmine:

5.1. Mõista AS-lt Remeksi Keskus välja A.G. kasuks kahjuhüvitis 123,24 eurot kuus 16. aprillist

2017 kuni kahju ära langemiseni.

5.2. Määrata, et kahjuhüvitis 123,24 eurot muutub Statistikaameti avaldatud töötleva tööstuse

valdkonna keskmise töötasu muutumisega samas proportsioonis. Kahjuhüvitise suurus

saadakse järgmise valemi alusel: eelmise perioodi kahjuhüvitis korrutatakse eelmise aasta

töötleva tööstuse töötasu muutumise protsendiga ning saadu liidetakse eelmise perioodi

kahjuhüvitisele.

5.3. Kohustada A.G. t teavitama töövõime langusest tingitud kahju ära langemisest AS-i

Remeksi Keskus.

5.4. Rahuldada hagi osaliselt.

5.5 Jätta menetluskulud maa- ringkonnakohtus poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.G. (hageja) esitas 2. septembril 2016 hagi AS Remeksi Keskus (kostja) vastu, milles palus

mõista kostjalt välja hageja kasuks mittevaralise kahju hüvitise 25 000 eurot. Hagiavalduse

hilisemal täiendamisel palus hageja mõista kostjalt välja ka hüvitise sissetuleku vähenemise

eest alates 16. aprillist 2017 kuni töövõime kaotuse muutumiseni 616,23 eurot kuus. Hageja

palus indekseerida kostja makstav hüvitis iga-aastaselt tegevusala “töötlev tööstus” keskmise

brutokuupalga

juurdekasvutempoga

võrreldes

eelmise

perioodiga,

mis

avaldatakse

Statistikaameti veebilehel www.stat.ee. Alternatiivselt palus hageja mõista kostjalt välja hageja

kasuks sissetuleku vähenemise eest hüvitise 616,23 eurot 16. aprillist 2017 kuni 31. jaanuarini

2019 ja indekseerida see iga-aastaselt tegevusala “töötlev tööstus” keskmise brutokuupalga

juurdekasvutempoga võrreldes eelmise perioodiga, mis avaldatakse Statistikaameti veebilehel

www.stat.ee.

Hagiavalduse kohaselt oli poolte vahel tööleping. 3. septembril 2013 juhtus hagejaga

tööõnnetus, mille tagajärjel tekkis hagejal tervisekahjustus ja töövõimetus. Hageja kukkus alla

39,2 meetri kõrguselt, kui paigaldas koos kaaslastega laudiseid. Töökoht ei olnud varustatud

ohutustrossiga ja tööandja lõi võimaluse töötada alas, kus ei olnud ohutus tagatud.

Hageja kehavigastused olid rasked. Muu hulgas oli hagejal aju koljumurd, kopsuvigastus,

vasaku randme murd, näoluude murrud ja pea lahtised vigastused. Hageja paranemine võtab

kaua aega ja täielik taastumine ei ole võimalik. Kostja kohustuste rikkumine põhjustas hagejale

füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Tekkinud on mittevaraline kahju.

26. novembri 2013 Sotsiaalkindlustusameti otsusega nr 1041612 tuvastati hagejal sügav puue,

sest tema igapäevane tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine on täielikult takistatud.

Tööõnnetuse tagajärjel on muutunud hageja inimesena, sh on muutunud hageja isiksus. Hageja

muutus tööõnnetuse tagajärjel närviliseks, ta orienteerub halvasti ega leia koduteed üles.

4. detsembri 2013 koostati Tööinspektsiooni tööõnnetuse uurimiskokkuvõtte nr 3.1-6/9150-4,

mille kohaselt rikkus kostja TTOS § 4 lg 2 nõudeid, jättes töökoha kujundamata ja sisustamata

nii, et on võimalik vältida tööõnnetusi.

Arvestades, et õnnetus juhtus 3. septembril 2013, tasus kostja hagejale palka erinevates

summades edasi. Alates 10. juunist 2014 kuni 12. veebruarini 2016 oli palga suurus mitte

vähem, kui 1069,25 eurot. Alates 15.05.2015 on kostja märkinud ülekannete selgitusse mitte

palk, vaid „materiaalne abi“. Alates 7. märtsist 2016 vähendas kostja „materiaalse abi“ makseid

ning tasus kuni 10.02.2017 „materiaalset abi“ summas 640 eurot. Pärast 10. veebruari 2017 ei

ole hüvitist makstud.

Arvestades hageja keskmist palka ühe aasta jooksul enne õnnetust 1105,33 eurot kuus ning

asjaolu, et tarbijahinnaindeks on perioodil 2013. aasta IV kvartal kuni 2017. aasta I kvartal

muutunud 2%, siis tuleb hageja nõude puhul lähtuda hageja keskmisest kuupalgast summas

1127,44

eurot.

Kuna

hagejal

on

tuvastatud

kostja

tegevuse

tõttu

30.01.2017

Sotsiaalkindlustusameti otsusega 90% töövõimetus, siis jääb hagejal igakuiselt saamata

vähemalt 1014,69 eurot. Sisuliselt samas suurusjärgus „materiaalset abi“ tasus kostja hagejale

perioodil 10.06.2014 kuni 12.02.2016.

21.novembril 2016 sõlmis hageja Estdoor OÜ-ga töölepingu, mille alusel asus hageja tööle

kuupalgaga 430 eurot (bruto). Kuna 2017. aastast on miinimumpalk 470 eurot, mis on

maksudeta 398,46 eurot, siis kohustub kostja tasuma hagejale igakuiselt saamata jäänud töötasu

eest hüvitist summas 616,23 eurot kuus ja seda vähemalt kuni 31.01.2019 ehk kuupäevani, kuni

on tuvastatud Sotsiaalkindlustusameti poolt 90% töövõimetus.

2. Kostja vaidles hagile vastu.

Kostja tegi kõik endast võimaliku, et hagejal ei tekiks kehavigastust tööõnnetuse korral. Hagejal

puudus tööõnnetuse ajal nii õigus kui ka kohustus olla 39,2 meetri kõrgusel objektil. Isik, kes

tol kuupäeval täitis hageja ülemuse rolli, oli projektijuht J.P. . J.P. andis sel kuupäeval hagejale

tööülesande, mille kohaselt hageja pidi teostama gaasilõõride montaažitöid. Montaažitööde

teostamine pidi toimuma „Petroter 2“ kondensatsiooniala ehitatava hoone ees oleval

ehitusplatsil kõrgusmärgisel 0 meetrit ehk maapinnal.

Hageja töökaaslane R.M. tunnistas Tööinspektsioonis, et hagejal oli põhitööülesande sooritama

asumiseni vaba aega ning seetõttu otsustasid nad minna täitma ülesandeid kõrgusele 39 m, mis

ei olnud nende kohustus ja mis oli keelatud tol päeval tööohutusnõuete tõttu. Hageja ise ei eita

seda, et ta teisaldas laudised paigalduskohta, kuid jättis pärast iga laudise paigaldamist vastavalt

nõuetele selle hoone metallkonstruktsioonide külge kinnitamata.

Tööinspektsiooni kokkuvõttega tuvastati, et hageja teadis, kuidas õigesti laudiseid paigaldada.

Olles teadlik, kuidas on vaja detailid paigaldada, andis hageja endale aru tööohutusnõuete

rikkumise tagajärgedest. J.P. ei andnud sel päeval hagejale korraldust õnnetuspaigas töötada.

J.P. , nagu on kinnitati TI kokkuvõttes, helistas kohe hagejale, kui ta nägi, et hageja on kõrgusel

39,2 meetrit ja nõudis sealt alla tulemist. Hageja eiras kostja korraldust.

Kostja selgitas hagejale tööobjektiga seotud riskisid ja ohte. Seda kinnitab kostja poolt

20.05.2013 allkirjastatud order-luba objektil töötamiseks. 20.05.2013 order-loa punktist 10 on

näha, et hagejale tutvustati tööohutusnõudeid.

Hagejale tehti allkirja vastu sissejuhatav instruktaaž. 03.09.2016 tööõnnetuse raportist, mille on

allkirjastanud tööandja esindaja ja töökeskkonna volinik, on näha, et hageja rikkus

tööohutusnõudeid. Ilma turvarakmete olemasoluta ja trossi varustuseta viibimine 39,2 meetri

kõrgusel on keelatud. Hageja oli teadlik, et kõrgus, millel ta töötas, oli temale keelatud, kuna

tööohutusnõuded ei olnud tol hetkel tagatud.

Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõttest kohaselt hageja oli teadlik Viru Keemia Grupp AS

töösisekorraeeskirjast ehitusplatsil „Petroter 2“, kus toimus tööõnnetus, ja riskianalüüsist, mille

kohaselt tuleb töökohas, kus on kõrgelt kukkumise oht, kasutada isikukaitsevahendina

turvarakmeid või vastasel korral objektil mitte viibida.

Kostja leidis, et tõendamata on hageja kukkumine kostja tegevuse/tegevusetuse tulemusena,

kuna puudub põhjuslik seos kostja tegevusetuse/tegevuse ja kahju vahel VÕS § 127 lg 4 mõttes.

Kostja ei ole süüdi selles, et hagejal tekkis 2014. a detsembri lõpus streptokokkmeningiit, kuna

puudub VÕS § 127 lg 4 põhjuslik seos nimetatud haiguse ja 03.09.2013 tööõnnetuse vahel.

Meningiidi tekkimise põhjuseks on hageja külmetus.

Hageja ei ole piisavalt selgitanud kahju olemasolu ja suurust.

Kostja on hagejale materiaalset abi osutanud. Hagejaga öeldi tööleping üles 28.02.2015 TLS

§ 88 lg 1 p 1 alusel. Hageja isa võttis sel ajal ühendust telefoni teel kostjaga ning tegi ettepaneku

arutleda hageja materiaalse toetamise võimalusi. Kohtumise tulemusena kostja otsustas

vabatahtlikult ja oma heast tahtest tulenevalt aidata hagejat tema jaoks raskel ajal materiaalselt.

Hageja sai kostjalt vabatahtliku kahjuhüvitisena alates tööõnnetusest kuni tänase päevani

21 595 eurot.

MAAKOHTU OTSUS

3. Viru Maakohus rahuldas 3. novembri 2017 otsusega hagi ja mõistis kostjalt välja hageja

kasuks mittevaralise kahju hüvitise 25 000 eurot ja viivise sellelt VÕS § lg 1 teises lauses

sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse kohase täitmiseni. Maakohus

mõistis kostjalt välja hageja kasuks ka hüvitise sissetuleku vähenemise eest hüvitisena 616,23

eurot netopalgana kuus alates 16. aprillist 2017 kuni 31. jaanuarini 2019. Menetluskulud jäeti

kostja kanda ja mõisteti kostjalt välja hageja kasuks 4665 eurot menetluskulude katteks.

VÕS § 130 lg 1 kohaselt Isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest

tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada

kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning

täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja

edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. VÕS § 127 lg 4 kohaselt isik

peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju

tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS

§ 128 lg 1 kohaselt hüvitamisele kuuluv kahju võib olla varaline ja mittevaraline.

VÕS § 134 lg 2 kohaselt tuleb tuleb isikule kehavigastuse tekitamisest või, tema tervise

kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule

mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta mõistlik summa.

Maakohus leidis, et kehavigastuse ja tervisekahjustuse tekitamise korral tuleb mittevaralist

kahju, st füüsilise ja hingelise valu tekkimist, eeldada ning mittevaralise kahjuhüvitise

saamiseks ei pea kannatanu tõendama midagi muud peale selle, et kahju tekitaja vastutab talle

kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise eest. Hüvitise suurus oleneb kehavigastuse või

tervisekahjustuse raskusest. Terviskahjustuse tagajärjeks hagejale on see, et tal on käesoleval

ajal jätkuvalt 90% töövõime kaotus ning selle tulemusena ei saa ta enam töötada erialal, kus ta

töötas kuni õnnetusjuhtumini. Arvestades seda, et hageja töövõime kaotus on 90%, leidis

maakohus, et nõue mittevaralise kahju nõue on esitatud mõistlikus summas.

VÕS § 136 lg 1 sätestab, et surma põhjustamise, kehavigastuse tekitamise või tervise

kahjustamise korral tuleb kahju hüvitada perioodiliste rahaliste maksetena, välja arvatud juhul,

kui vastavalt kahju iseloomule on mõistlik kahju hüvitamine ühekordselt makstava

rahasummana.

Vaidlust ei ole selle üle, et hageja sissetulek on võrreldes tööõnnetuse eelse ajaga vähenenud

hagi täienduses märgitud ulatuses ning hageja võimalus leida endale samaväärse sissetulekuga

töökoht on ülikeeruline või võimatu, mida tõendavad muuhulgas Ambromed Kliiniku esitatud

dokumendid ja kohtuistungil ärakuulatud hageja raviarst.

Ambromed Grupp OÜ esitatud dokumendid tõendavad, et hageja muutus pärast õnnetust

võõras keskkonnas närviliseks, ta orienteerub halvasti ja ei leia oma elukohas koduteed üles.

Samuti on hageja pärast traumat kergesti ägestuv, ärev, kärsitu, märgatavate uinumisraskustega.

Hageja toimetulek igapäevastes olmetoimingutes on tugevasti alanenud. Kodustes tegevustes

on ta varasemaga võrreldes saamatum, taibutum, aeglasem ja kohmakam. Ka igapäevastes

olmetegevustes vajab hageja pidevat juhendamist. Tähelepanu ja kontsentratsioonivõime on tal

oluliselt alanenud. Eeltoodut kinnitas ka hageja raviarst Lembit Mehilane, kes pani hagejale

diagnoosiks traumaatilise ajukahjustuse sündroomi.

Maakohus leidis, et hageja nõue mõista kostjalt hageja kasuks alates 16.04.2017 kuni

31.01.2019 välja sissetuleku vähenemise hüvitis summas 616,23 eurot neto kuus on

põhjendatud.

Maakohtu hinnangul tõendavad hageja nõudeid järgmised tõendid.

1) 04.12.2013 on Tööinspektsiooni Ida inspektsioon koostanud tööõnnetuse uurimiskokkuvõtte

nr 3.1-6/9150-4, mille kohaselt rikkus tööandja TTOS § 4 lg 2 nõudeid, jättes töökoha

kujundamata ja sisustamata nii, et on võimalik vältida tööõnnetusi. Samuti on rikutud TTOS

§ 12 lg 1, mis kohustab tööandjal tagama töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmise igas tööga

seotud olukorras. Töökoht ei olnud varustatud ajutise ohutustrossiga. Maakohus ei nõustunud

kostja vastuväitega, et hageja pidi ise eelnevalt töökoha valmistama nii, et oleks tagatud

tööohutus. Maakohus oli seisukohal, et tööohutuse eest vastutab tööandja ja teistsugused

kokkulepped on algusest peale tühised.

Tunnistaja R.M. ütlustega on tõendatud, et töö tegemiseks puudus kostja poolt mistahes

turvavarustus. Samuti selgitas tunnistaja J.P. , et ohutusnõudeid pidi tutvustama tema, kuid ta

seda ei teinud.

2) Tunnistaja J.P. ütlused, et tahtis hagejale vahetult enne õnnetust helistada ja öelda, et hagejal

on teine töö, ei kinnita kostja vastuväidet. J.P. nõudis enne õnnetuse juhtumist hagejalt, et ta

viivituseta lõpetaks lisatöö tegemise ja alla tuleks, kuid hageja ignoreeris korraldust.

3) Kostja ei ole menetluse käigus suutnud veenvalt tõendada, et tegi kõik selleks, et tööõnnetust

ära hoida.

Kostja andis hagejale lisatöö ja teades, et lisatöö teostamine on seotud hoone kõrgusmärgisel

+39,10 m töötamisega ning tegemist on hageja tavapärasest, töölepingus kokkulepitud

tööülesannetest erineva tööga, pidi oma töökorralduse (millal ja millistel tingimustel võib tööd

alustada/teostada) töötajale edastama selgelt ning just selle lisatöö täitmisega seoses. Üldised

tööohutusjuhised ei pruugi sellises situatsioonis olla piisavad, et tööohutust tagada.

Maakohus ei nõustunud kostja esitatud hageja täiendava nõude aegumise vastuväitega.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse

tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) rikkus maakohus TsMS § 232 lõiget 1, kuna maakohus uuris Tööinspektsiooni kokkuvõtteid

väga valikuliselt. Tööinspektsiooni 2. septembri 2016 uurimiskokkuvõttest nähtub, et hageja

oli teadlik Viru Keemia Grupp AS töösissekorraeeskirjast ehitusplatsil „Petroter 2“, kus toimus

tööõnnetus;

2) andis maakohus tunnistajate J.P. ja R.M. ütlustele ebaõige hinnangu;

3) ületas maakohus diskretsioonipiire, kui jättis hagiavalduse vastuse lisad 1, 2, 4, 5, 6 ja 9

tõenditena arvestamata. Kõigi dokumentide tõlked olid esitatud ja keeleliselt arusaadavad.

Maakohus oleks võinud nõuda vandetõlgi tõlget;

4) rikkus maakohus selgitamiskohustust, jättes selgitamata, mis olid need asjaolud, mida ta

võttis arvesse väljamõistetava kahju suuruse määramisel ja millised asjaolud ta jättis

arvestamata;

5) rikkus maakohus TsMS § 392 lg 1 punktis 4 sätestatud eelmenetluse ülesannet selgitada välja

tõendid, mida menetlusosalised kasutavad oma faktiväidete põhjendamiseks. Seoses hageja

uue, 16. aprillil 2017 esitatud nõudega, pidi maakohus viima algusest peale läbi tõendite

hindamise;

6) rikkus maakohus võistlevuse ja dispositiivsuse põhimõtet, nõustudes algselt 29.05.2017

istungil sellega, et kohus ei välju esitatud poolte taotluste piiridest, võttes arvesse tunnistaja

R.M. i iseloomustust, milles ta kirjeldas hagejat kui tööohutusnõudeid ettevõttes varem

korduvalt rikutud ja hooletut töötajat, kellel puudub hirmutunne, ja hiljem jättes arvesse

võtmata nimetatud iseloomustuse kohtuotsuse tegemisel;

7) puudub kostja tegevuse või tegevusetuse ja hageja tervisekahju vahel põhjuslik seos VÕS

§ 127 lg 4 mõttes;

8) puudub kostjal süü VÕS § 1050 lg 1 mõttes. Kostja tegi kõik endast võimaliku, et hagejal ei

tekiks kehavigastusi tööõnnetuse korral, mistõttu kostja süü on välistatud. Riigikohtu lahendi

3-2-1-132-16 kohaselt vabaneb kostja vastutusest, kuna kostja on tõendanud süü puudumist.

Riigikohus selgitas lahendis 3-2-1-21-13, et süü hindamisel omab tähtsust, kas tööandja hoiatas

töötajat ohu eest, mille realiseerumise tõttu sai töötaja kehavigastuse;

9) jättis maakohus tuvastamata, et hageja oli raskelt hooletu VÕS § 104 lg 4 mõttes, tekitades

endale tervisekahju;

10) rikkus töötaja TTOS § 14 lg 1 punkti 5, mille järgi töötaja on kohustatud tagama vastavalt

väljaõppele ja tööandja antud juhistele, et tema töö ei ohustaks tema enda elu ja tervist;

11) ei arvestanud maakohus alternatiivse asjaoluna hüvitise suuruse vähendamisel, et apellant

maksis vabatahtlikult hüvitist vastustajale. Kohus pidi analüüsima poolte käitumist, lähtudes

VÕS § 134 lg 5 (mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse kahju tekitaja käitumist

ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist);

12) ei arvestanud maakohus alternatiivselt kahjuhüvitise summa vähendamise asjaoluna VÕS

§ 139 lg 1 ja 2. Hageja pidi ka ise võtma kasutusele meetmed tervisekahju ohu ilmnemise

vältimiseks ning hageja ise tekitas tervisekahju endale. Kahjuhüvitis tuleks vähendada nullini;

13) ei tuvastanud maakohus, et tunnistaja J.P. ütlustest selgus, et kostjal ei olnud õigust ega

kohustust olla kõrgusel 39,1 meetrit tööõnnetuse ajal objektil. J.P. andis sel kuupäeval hagejale

tööülesande, mille kohaselt tema pidi teostama gaasilõõride montaažitööd. Hageja töökaaslane

R.M. tunnistas nii Tööinspektsiooni kokkuvõttes (02.09.2016 hagiavalduse lisa 2, edaspidi TI

kokkuvõte) kui ka 29.05.2017 istungil ülekuulamisel, et neil põhitööülesande asumiseni vaba

aega ning seetõttu nad otsustasid minna täitma ülesandeid kõrgusele 39,1 m, mis ei olnud nende

kohustus ja mis oli keelatud tol päeval tööohutusnõuete tõttu, millest nemad olid teadlikud;

14) nähtub vastuse lisast nr 1, et hagejale tutvustati tööohutuse nõudeid;

15) nähtub juhendist nr 13 (vastuse lisa 9), et kõrgtöid tehakse vaid kindlalt kinnitatud

turvarakkega. Ilma turvarakmete olemasoluta ja trossi varustuseta on viibimine 39,1 meetri

kõrgusel keelatud.

5. Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu. Maakohus ei rikkunud materiaal- ja

menetlusõigust ning hindas tõendeid igakülgselt. Kostja vastuse lisad jäeti õiguspäraselt

tähelepanuta.

6. Hageja esitas maakohtu otsuse peale vastuapellatsioonkaebuse, milles palub teha uue otsuse,

millega rahuldada hagi täies ulatuses ja mõista kostjalt välja hageja kasuks alates 16.04.2017

kuni töövõime kaotuse muutumiseni välja sissetuleku vähenemise hüvitis summas 616,23 eurot

(neto) kuus ning määrata hüvitis muutuvaks proportsionaalselt hagejale makstava

töövõimetuspensioni suuruse ja kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotuse protsendi

muutumisega. Hageja palub indekseerida kostja makstavat hüvitist iga-aastaselt tegevusala

“töötlev tööstus” keskmise brutokuupalga juurdekasvutempoga võrreldes eelmise perioodiga,

(www.stat.ee). Hageja palub määrata, et esimest korda kohustub kostja igakuist hüvitist

indekseerima 2018. aastal, järgmine kord 2019. aastal, jne. Hageja palub alternatiivselt

rahuldada hagi ning mõista kostjalt apellandi kasuks alates 16.04.2017 kuni 31.01.2019 välja

sissetuleku vähenemise hüvitis summas 616,23 eurot (neto) kuus ja indekseerida makstavat

hüvitist

iga-aastaselt

tegevusala

“töötlev

tööstus”

keskmise

brutokuupalga

juurdekasvutempoga võrreldes eelmise perioodiga, mis avaldatakse Statistikaameti veebilehel

www.stat.ee ning määrata, et esimest korda kohustub kostja igakuist hüvitist indekseerima

2018. aastal, järgmine kord 2019. aastal, jne. Hageja palub alternatiivselt mõista välja

sissetuleku vähenemine deliktiõiguse alusel. Hageja palub mõista kostjalt välja hageja kasuks

viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude suuruse

kindlaksmäärava lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Menetluskulud ringkonnakohtus palub

hageja jätta kostja kanda ja mõista kostjalt välja viivis menetluskuludelt alates menetluskulude

suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses

sätestatud määras.

Vastuapellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) ei põhjendanud maakohus, miks osad hageja nõuded tähelepanuta jäeti. TsMS § 436 lg 1

järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud ning TsMS § 442 lg 5 kohaselt tuleb

resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded lahendada;

2) on nõuete rahuldamine hageja esitatud sõnastuses ja koos indekseerimisega mõistlik ja

kooskõlas Riigikohtu praktikaga ja menetlusökonoomiaga. Kostja ei ole indekseerimisele

vastuväiteid esitanud.

7. Kostja vaidles vastuapellatsioonkaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu 3. novembri 2017 otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3

alusel tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu osas,

millega maakohus mõistis kostjalt välja hageja kasuks 25 000 eurot ja viivise sellelt, igakuise

hüvitise suuruse ning menetluskulude jaotuse osas.

Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ja mõistab kostjalt välja hageja

kasuks kahjuhüvitise 123,24 eurot kuus 16. aprillist 2017 kuni töövõime taastumiseni,

arvestades töötleva tööstuse valdkonna keskmise töötasu muutumist ning jätab menetluskulud

poolte endi kanda. Apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

9. Ringkonnakohus märgib, et maakohus rikkus menetlusõigust, kui ei protokollinud

tunnistajate ütlusi. Kuigi TsMS § 52 lg 2 võimaldab jätta salvestatud tunnistajate ütluste sisu

protokollimata, tuleb seda siiski teha juhul, kui tunnistajate ütlused tõendavad menetluses

olulist asjaolu ja kohus tugineb neile lahendi tegemisel. Protokoll on menetluses oluline

dokument ja protokollitud ütlused võimaldavad muu hulgas kõrgema astme kohtul hinnata

ütluste alusel asjaolu tuvastamise õigsust. Helisalvestis võib olla halva kvaliteediga, samuti ei

pruugi helisalvestisest olla aru saadav, milline isik salvestisel räägib. Eriti problemaatiline on

tunnistajate ütlusi hinnata vaid helisalvestiselt juhul, kui ütlused antakse tõlgi vahendusel.

Tõlge võib olla halvasti kuuldav ja raskesti arusaadav. Samuti võib olla ebaselge, millise isiku

rääkimist tõlgitakse. Menetlusökonoomia põhimõttega (TsMS § 2) on vastuolus, kui kõrgema

astme kohus peab kuulama uuesti üle tunde kestva kohtuistungi helisalvestise.

10. Õige on apellandi väide, et maakohus rikkus menetlusnorme, kui jättis hagiavalduse vastuse

lisad 1, 2, 4, 5, 6 ja 9 tõenditena arvestamata. Üldjuhul tuleb nõuda kohtul kvalifitseeritud tõlget

ja seda kindlasti siis, kui tegemist on asja lahendamise seisukohalt olulise tähtsusega

dokumendiga või kui tõlke vastavust algdokumendi sisule on kohtul endal raske kontrollida (vt

ka RKTKm 3-2-1-4-17, p 17). Seetõttu pidanuks maakohus nõudma kostjalt TsMS § 33 lõike

2 alusel tema esitatud võõrkeelsetele dokumentidele (kostja vastuse lisad 1, 2, 4, 5, 6 ja 9)

vandetõlgi tehtud tõlget. Ringkonnakohus kõrvaldas selle puuduse, andes kostjale tähtaja

vandetõlgi tehtud tõlgete esitamiseks. Kostja esitas vandetõlgi tehtud tõlked. Ringkonnakohus

arvestab tõlgitud lisasid TsMS § 652 lg 3 p 1 alusel, kuna maakohus jättis need tõendid

põhjendamatult tähelepanuta.

11. Maakohtu lahendist ei selgu, millisel õiguslikul alusel maakohus nõuded rahuldas. Sellega

rikkus maakohus TsMS § 442 lõiget 8, mille kohaselt tuleb kohtuotsuses muu hulgas märkida

seadused, mida kohus kohaldas. See tähendab, et otsuses peab olema märgitud ka nõuete

materiaalõiguslik alus. Maakohtu viidatud võlaõigusseaduse (VÕS) sätted ei reguleeri

vastutuse tekkimist ja nendele tuginemine eraldiseisvalt ei ole piisav.

12. Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja esitatud kahju hüvitamise nõuete

materiaalõiguslik alus on VÕS § 1043. Ringkonnakohtu hinnangul on delikti üldkoosseisu

elemendid täidetud ja kostja vastutab kahju eest VÕS § 1043 alusel. Kahju õigusvastasest

tekitamisest tuleneval süül põhineva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama

kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja

on tõendanud, et kostja on põhjustanud õigusvastaselt kahju, siis vabaneb kostja vastutusest,

kui ta tõendab oma süü puudumise (vt ka RKTKo nr 3-2-1-101-16, p 15; RKTKo nr 3-2-1-38-

16, p 11).

13. Ringkonnakohus leiab, et on tõendatud, et kahju tekkis muu hulgas kostja kohustuste

rikkumise tõttu. Tunnistaja R. M ütlusest selgub, et hageja tegi tööd, mis oli eelmisel päeval

talle antud lisatööna. Iseenesest ei ole oluline, kas tegu on hageja põhitöö või mõne lisatööga.

Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõttest (tl 26-27, kd I) nähtub, et objektil paigaldati laudist.

Tunnistajate R. M ja J. P ütlustest ei nähtu, et hageja oleks kõrgele roninud tööga mitte

seonduvalt. Hageja töökaaslane R. M tunnistas, et mõlemal töötajal (M ja hagejal) ei olnud

turvavarustust. Tunnistaja ütlustest ei selgu kindlalt, kuidas käis tööülesannete andmine ja

nende tegemise kontrollimine. Seetõttu on töökorraldus ebaselge. Kuigi kostja on korduvalt

esitanud asjaolu, et hagejal ei olnud kohustust tööülesannet täita, ei ole hageja esitanud tõendeid

selle kohta, et see oleks olnud hageja jaoks täielikult keelatud või muul viisil reaalselt takistatud.

Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõttest (tl 27, kd I) ning R. M ja J. P ütlustest võib järeldada, et

hagejal ei olnud tööõnnetuse asetleidmise ajal kohustust kõrgustes tööd teha, kuid see ei olnud

ka otseselt välistatud või piiratud. Seetõttu rikkus kostja TTOS § 4 lõiget 2, mille kohaselt tuleb

töökoht kujundada ja sisustada muu hulgas nii, et on võimalik vältida tööõnnetusi ja

tervisekahjustusi. Seega on kostja tegevusetus õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel.

Ringkonnakohus selgitab täiendavalt, et kostja tegu (tegevusetus) puuduks juhul, kui hageja

oleks roninud kõrgele tegemata mingit kostja tööd või tehes kolmanda isiku tööd. Kostja väide,

et konkreetsel päeval oli hagejal teine tööülesanne, ei välista tegu VÕS § 1043 mõttes.

Tunnistajate ütlused tõendavad töö tegemist (vt käesoleva p esimene lõik).

14. VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 tuleneva kohustuse rikkumine on seatud sõltuvusse rikutud sätte

kaitse-eesmärgist, st igal konkreetsel juhul tuleb analüüsida, kas hageja kaitsmine ja temal

tekkinud kahju ärahoidmine oli kostja rikutud sätte kui kaitsenormi eesmärk (vt ka RKTKo nr

3-2-1-169-11, p 13). Ringkonnakohus leiab, et TTOS § 4 lg 2 eesmärk oli hoida ära tööõnnetus

ja sellega seonduvad tervisekahjustused. TTOS § 4 lg 2 reguleerib otsesõnu tervisekahjustuste

tekkimise vältimist. Seega on normi kaitse eesmärk mh kostja tervisele tekkinud kahju ära

hoidmine. Puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud.

15. Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb kohaldada conditio sine qua non põhimõtet. Selle

põhimõtte kohaselt loetakse ajaliselt eelnev sündmus hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma

esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada

elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse kostja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja

uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks ikkagi

saabunud, pole isiku käitumine kahju põhjuseks. Põhjuslik seos ei pea avalduma vahetu seosena

õigusvastase teo ja tagajärje (kahju) vahel, vaid võib seisneda põhjusahelas (sündmuste jadas),

mille isik oma kohustuste rikkumisega loob (vt ka RKTKo nr 2-16-14655, p 21.1, 3-3-1-11-15,

p 12). Kahju ei oleks tekkinud, kui kostja ei oleks lisatööd teinud turvavahenditeta. Sellisel

juhul ei oleks hageja objektilt alla kukkunud. Seega esineb põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).

16. Kui hageja on tõendanud, et kostja põhjustas kahju õigusvastaselt, vabaneb kostja

vastutusest, kui ta tõendab süü puudumise (VÕS § 1050 lg 1). Ringkonnakohus leiab, et kostja

ei ole tõendanud enda süü puudumist. Hageja kaassüü kahju tekkimises ei välista kostja süüd

(vt ka RKTKo 3-2-1-54-07, p 12). Kostja jättis mõningal määral rakendamata käibes vajaliku

hoolsuse (VÕS § 104 lg 3). See väljendub eelkõige segases töökorralduses ja turvavarustuse

olemasolu kontrollimata jätmises (vt otsuse p 13). Kuigi on tõendatud, et kostja nägi ohte ette

ja oli neid analüüsinud ning vastu võtnud juhised ohu ja õnnetuse vältimiseks (vt otsuse p 18),

sai õnnetus juhtuda muu hulgas siiski kostja hooletu käitumise tõttu. Asjaolu, et hageja oli

raskelt hooletu ja kahju tekkis eelkõige hageja enda tegevuse tõttu (VÕS § 104 lg 4, vt otsuse

p 17), ei muuda kostja käitumist hoolsaks.

17. Ringkonnakohus leiab, et kahju tekkis 80% ulatuses hageja raske hooletuse tõttu ning 20%

ulatuses kostja hooletuse tõttu ning kahjuhüvitist tuleb VÕS § 139 lg 1 ja lg 3 alusel vähendada

80% ulatuses. Hageja läks teadlikult töötama ohtlikku kõrgusesse turvavarustust kasutamata.

Hageja ei pidanud turvavarustuse kasutamist oluliseks ja võttis riski raha nimel. Seda

kinnitavad tunnistaja R. M ütlused. Igale teovõimelisele isikule peab olema mõistlikult

arusaadav isegi ilma instrueerimiseta, et 39 meetri kõrgusel on suur oht kinnitamata olles alla

kukkuda ja saada raskeid vigastusi. Seetõttu ei rakendanud hageja isegi käibes vajaliku hoolt.

Instrueeritud ja kutselise töötajana pidi hageja teadma turvavarustuse kasutamise nõudeid ja

vajalikkust. Tunnistaja R. M ütluse kohaselt ei tundud hageja õnnetuse ees hirmu, oli julge ja

oli rikkunud tööohtust puudutavaid reegleid ka varem. See näitab hageja pealiskaudset

suhtumist talle tekkida võiva kahju ära hoidmisel. Kostja oli raskelt hooletu tööohutusreeglite

täitmisel ja rikkus sellega TTOS § 14 lg 1 punkte 1, 4 ja 5 ning tööandja kehtestatud

tööohutusreegleid ja –instruktsioone.

18. Ringkonnakohus leiab, et on tõendatud, et kostja tutvustas hagejale kõrgel töötamisega

seotud ohte ja kehtestas reeglid õnnetuse vältimiseks ning hageja rikkus kehtestatud reegleid.

Kostja vastuse lisast 1 („Kõrgendatud ohuga tööde tegemise käsund-luba, tl 72-75, kd III)

nähtub, et tööde tegemise ajal tuleb kukkumisohu korral kõrgusel üle 2 meetri tagada

kaitsevahendid kukkumise eest – langevarjuri vöö, kaitsepiirded ja horisontaalsed võrgud ning

julgestustrossid. Seejuures tuli tööde tegemine kooskõlastada kõrval asuvate brigaadidega.

Inimestele kahju tekitamine oli dokumendi kohaselt lubamatu. Dokumendi p 2 järgi viidi

instrueerimine läbi ja sellel on hageja allkiri. Sellega on tõendatud, et kostja kehtestas reeglid

kõrgel töötamise kohta, märkides, milliseid ohutusvahendeid tuleb sellistes oludes kasutada.

Tuletööde tegemise luba nr 24 (kostja vastuse lisa 2, tl 77-81, kd III) ei tõenda tsiviilasjas olulisi

asjaolusid. Õnnetus ei juhtunud tuleohu realiseerumise tõttu. Kostja vastuse lisast nr 4

(tl 82-83, kd III) nähtub ettevõttes tehtud juhendite ja riskide analüüsi loetelu ja juhendaja nimi.

Kostja riskianalüüsist (kostja vastuse lisa 5, tl 84-84, kd III) selgub, et töötamisel kahest

meetrist kõrgemal on kohustuslik kasutada vahendeid kaitseks kukkumise vastu. See näitab, et

kostja nägi võimalikku riski ette ja analüüsis seda.

Kostja oli kehtestanud kõrgtööde ohutusjuhendi nr 13 (kostja vastuse lisa nr 9, tl 92-100, kd

III). Juhendi kohaselt peetakse kõrgtööks tööd kõrgemal, kui kaks meetrit või tellingutel

kõrgemal kui viis meetrit. Seega oli tegu kõrgtööga ja juhend kohaldus hagejale õnnetuse

toimumise ajal. Juhendi p 2 sätestab, et kõrgtööd võib teha vaid kasutades turvaliselt kinnitatud

turvavööd. Punkti 5 kohaselt pidi töötaja ennast kinnitama kohe pärast kõrgustesse tõusmist.

Juhendi punkt 13 keelas töötamise ohutusvööd kinnitamata. Juhend võeti vastu 2001. aastal.

Töölepingu (kostja vastuse lisa 6, tl 87-91) p 9 kohaselt on töötajale tutvustatud muu hulgas

tööohutuse juhendit.

19. Iseenesest on õige maakohtu seisukoht, et kostja vastutab tervisekahjustuse tekitamise

korral ka mittevaralise kahju eest VÕS § 134 lg 2 alusel. Samas rikkus maakohus

kaalutlusreegleid, kui ei põhjendanud välja mõistetud hüvitise suurust ja ei võtnud arvesse, et

kostja on juba vabatahtlikult maksnud hagejale hüvitist. Selle rikkus maakohus nii

menetlusõigust (TsMS § 442 lg 8) kui materiaalõigust (VÕS § 134 lg 5).

VÕS § 139 ja § 140 reguleerivad üksnes varalise kahju eest mõistetava hüvitise vähendamist

ega kohaldu mittevaralise kahju hüvitamise korral. Mittevaralise kahju eest mõistliku

rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja

raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju

tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise

määramise (RKTKo 3-2-1-85-08, p 14). Kuna ringkonnakohus tuvastas, et hageja oli talle

tekkinud suures ulatuses ise süüdi ja kahju tekkis hageja raskelt hooletu käitumise tõttu, on

maakohtu välja mõistetud hüvitis (25 000 eurot) ebaõiglases suuruses ja ei arvesta VÕS § 134

lõikes 5 sätestatud kaalutlusreegleid. Kostja maksis hagejale vabatahtlikult 22 800 eurot (tl 38-

41, kd II). Kuigi mittevaralise kahju täpset suurust on võimatu kindlaks teha, on kostja makstud

summa piisavalt suur, et katta ära muu hulgas hageja mittevaraline kahju. Seetõttu ei ole eraldi

vajalik mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramine. Seetõttu jätab ringkonnakohus

rahuldamata mittevaralise kahju hüvitamise nõude, kuna kahju on juba hüvitatud kohtuväliselt.

20. Kuna ringkonnakohus vähendas varalise kahju hüvitist 80%, tuleb vähendada ka maakohtu

välja mõistetud igakuist hüvitist. Pooled ei vaidle ringkonnakohtus hageja töövõime kaotuse

ulatuse ja igakuise hüvitise suuruse üle. Arvestades ringkonnakohtu vähendatud hüvitise

suurust, on igakuine kahjuhüvitis 123,24 eurot (20% 616,23 eurost).

21. Maakohus rikkus menetlusõigust (TsMS § 442 lg 8 ja TsMS § 370 lg 2), kui ei põhjendanud

hageja esimese nõude rahuldamata jätmist ja alternatiivse nõude osalist rahuldamist. Kohus ei

pea alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama, kui kohus rahuldab järjekorras

varasema alternatiivse nõude. Juhul, kui kohus jätab esimese nõude rahuldamata ja rahuldab

alternatiivse nõude, tuleb seda põhjendada.

22. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud igakuise hüvitise väljamõistmine vaid

2019. a jaanuarini. Kohtuotsuse tegemise ajal ei ole teada, millal hageja töövõime taastub või

kahju muul põhjusel ära langeb. Seetõttu on mõistlik siduda igakuine hüvitis kahju ära

langemisega. Juhul, kui hagejal kahju enam ei ole (töövõime taastub, töötasu suureneb,

sotsiaaltoetus katab kahju), peab hageja lähtuvalt hea usu põhimõttest kostjat sellest teavitama.

Sellisel juhul langeb ära kahju (VÕS § 127 lg 1) ja edasise hüvitise maksmine ei ole enam

vajalik. Kui pooled ei jõua kokkuleppele, kas kahju jätkuvalt eksisteerib, võivad nad pöörduda

kohtusse kahju hüvitise suuruse muutmiseks.

23. Põhjendamatu on kahjuhüvitise indekseerimata jätmine. Kuna tegu on perioodilise

hüvitisega, võib kahju suurus ajas muutuda. Seetõttu mõistab ringkonnakohus kahjuhüvitise

välja muutuvana, lähtudes töötleva tööstuse keskmise statistilise töötasu muutumisest.

Indekseerimise aluseks võtab ringkonnakonnakohus 123,24 eurot (vt otsuse p 20).

Kahjuhüvitise suurus saadakse järgmise valemi alusel: eelmise perioodi kahjuhüvitis

korrutatakse eelmise aasta töötleva tööstuse töötasu muutumise protsendiga ning saadu

liidetakse eelmise perioodi kahjuhüvitisele.

24. Ringkonnakohus märgib, et maakohus mõistis igakuise hüvitise ebaõigesti välja netopalgas.

See, kas hüvitiselt tuleb maksta makse, sõltub maksuõiguslikest asjaoludest ja

regulatsioonidest. Kahjuhüvitis ei ole füüsilise isiku tulu TuMS § 12 lg 3 kohaselt. Seetõttu ei

saakski terminid „neto“ ja „bruto“ olla asjakohased ja ringkonnakohus neid resolutsioonis ei

märgi. Ringkonnakohus märgib täiendavalt , et tsiviilkohtul puudub pädevus arvestada, palju

tuleb hüvitiselt makse arvestada ja kes on maksukohuslased. Terminid „neto“ või „bruto“ ei

oma eraõiguslikku tähendust. Ebaõige on ka maakohtu resolutsioonis kahjuhüvitise „palgaks“

nimetamine.

25. Ringkonnakohus jätab menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.

Menetluskulude poolte kanda jätmine on põhjendatud, kuna hagi rahuldatakse osaliselt.

Menetluskulude võrdeline jaotamine lähtuvalt hagi rahuldamise ulatusest oleks ebaõiglane,

kuna hageja sai õnnetuses raskeid vigastusi ja ei pruugi suuta teise poole kulusid kanda.

/digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/

Üllar Roostoja Kai Kullerkupp Andra Pärsimägi