2-17-12391/65 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. november 2018. a, Tartu

Tsiviilasja number

2-17-12391

Tsiviilasi

Leili Sunne hagi Made Uue vastu alusetult saadud 7835,50

USA

dollari,

530,24

euro

ja

lisanduva

viivise

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

1456,06 eurot

6009,79 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 22. märtsi 2018 otsus

Kaebuse esitajad ja kaebuste

liigid

Made Uue apellatsioonkaebus

Leili Sunne apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

30. oktoober 2018

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant I / vastustaja II (kostja): Made Uus (isikukood

XXXX), esindaja Harri Paabo

Apellant II / vastustaja I (hageja): Leili Sunne (isikukood

XXXX), esindaja Ain Laansalu

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 22. märtsi 2018. a otsus

hagi osalise rahuldamise ulatuse osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada

hageja põhinõue summas 4714,32 USD (kohustuse

sissenõutavaks muutumise aja kursiga 4179,73 eurot).

Põhivõlgnevusele

lisandub

14.11.2018

seisuga

sissenõutavaks muutunud viivis 469,11 USD ning alates

15.11.2018 täiendav viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras kuni nõude täieliku täitmiseni.

3. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks

järgmiselt:

3.1. Rahuldada Leili Sunne hagi Made Uue (Uus) vastu

osaliselt.

3.2. Mõista Made Uuelt (Uus) välja Leili Sunne kasuks

4714,32 USD

põhinõude

katteks,

469,11

USD

ringkonnakohtu otsuse tegemise aja (14.11.2018) seisuga

sissenõutavaks muutunud viivise katteks ja alates

15.11.2018

lisanduv

viivis

tagastamata

võlalt

(4714,32 USD) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras kuni nõude täieliku täitmiseni.

3.3. Jätta ülejäänud ulatuses Leili Sunne hagi Made Uue

vastu rahuldamata.

4. Jätta Made Uue apellatsioonkaebus rahuldamata.

5. Rahuldada Leili Sunne apellatsioonkaebus osaliselt.

Menetluskulude jaotus

6. Tühistada

maakohtu

otsusega

määratud

menetluskulude

jaotus.

Jätta

maakohtus

ja

ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte endi

kanda.

7. Jätta muutmata maakohtu otsuses menetluskulude

kindlaksmääramise ja jaotuse punktis 7 märgitu osas,

mille kohaselt Made Uuele tuleb tagastada tunnistaja tasu

ja kulude katteks enam tasutud 62,69 eurot.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Leili Sunne (hageja) esitas Made Uue (kostja) vastu hagi alusetult saadu tagastamiseks. Hageja

palus kostjalt hageja kasuks välja mõista 7835,50 USA dollarit, 530,24 eurot ning viivise seaduses

sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni. Menetluskulud palus hageja

jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt veensid kostja ja tema elukaaslane hagejat andma hageja raha kostjale ja

tema elukaaslasele hoiule. Kostja lubas hagejat igati aidata. 23.08.2012 kanti hageja kontolt

Krediidipangas (praegune Coop Pank AS) kostja kontole 7835,5 USA dollarit ja 1935,35 eurot.

Lisaks sellele andis hageja kostjale samal päeval sularahas välja võetud 552 USA dollarit ja 1500

eurot.

Oma abikaasa matusepäeval mais 2013 andis hageja kostja kätte nn matuseraha 3000 eurot. Selle

kostja 2016 juunis ka tagastas. Väide, et matuseraha sisaldunuks juba üleantud dollarites on hageja

arvates vastuolus kostja enda väidetega ja eluliselt ebausutav.

03.07.2013 viis kostja hageja notari juurde, kus hageja koostas kostja ja tema elukaaslase kasuks

testamendi. Kokku sai kostja hagejalt raha hagi esitamise päeva (18.08.2017) kurssi arvestades

13 579,73 euro väärtuses. 2016. a kevadel tühistas hageja kostja ja tema elukaaslase kasuks tehtud

testamendi ja nõudis kostjalt talle antud raha tagastamist. 03.06.2016 kandis kostja hagejale tagasi

matuseraha 3000 eurot ja 400 eurot, mis ülekande teksti järgi pidanuks vastama 552 USA dollarile.

Ülejäänud raha tagastamisest on kostja keeldunud, viidates mingitele teenetele. Hageja rõhutas, et

mistahes teenused on hageja poolt igakordselt tasustatud.

Üleantud raha kohta möönis hageja, et tema poolt sularahas antud 1500 eurot on raskesti tõendatav

ning hageja selle tasumist kostjalt ei nõua.

Sularahas üleantud USA dollarite ja tagastatud summa (400 eurot) kursivahe (94,89 eurot)

hüvitamist nõuab hageja 03.06.2016 kursi alusel eurodes.

Poolte vahel puudub mistahes kokkulepe, mis õigustaks kostjal nimetatud raha saamist ja

mittetagastamist. Tegemist ei saa olla võlaõigusseaduse (VÕS) § 573 ja pärimisseaduse (PärS) §

100 kohase ülalpidamislepingu ega pärimislepinguga, sellised tehingud peaksid olema

notariaalselt tõestatud ja on selleta tühised. Tühise tehingu alusel saadu tuleks TsÜS § 84 lg 2

alusel või VÕS § 1028 lg 1 alusel tagastada.

Käsunduslepingut ega töövõtulepingut poolte vahel ei ole. Kõik teenused on kostjale juba

tasustatud. Kui midagi on veel tasustamata, siis selle katteks teeb hageja 1500 eurose

järeleandmise (lisaks 1500 eurosele summale, mille üleandmise tõendamist peab keeruliseks) ega

nõua kogu kostjale antud raha. Kostja esitatud teenuste hindade arvestus on absurdne. Kõik

teenused ja asjad, mida hageja ei ole hüvitanud, sisalduvad selles 1500 euros, millest hageja on

hagi esitamisel loobunud.

Hageja arvestuste kohaselt on tema nõue 1935,35 + 94,89 - 1500 = 530,24 eurot ja 7835,50 USA

dollarit.

2. Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta see rahuldamata.

Kostja esitas hagejale osutatud teenuste loetelu perioodil 2012-2016. Kostja väitel tegi hageja

temale 2012. a augustis ettepaneku, et kostja hakkaks hooldama hageja perekonna kaht hauaplatsi

nii hageja eluajal kui ka pärast hageja surma, korraldaks hageja elukohas vajalike

majapidamistööde tegemist, annaks hagejale transpordiabi ja aitaks vajadusel ka muis asjus kuni

hageja elu lõpuni. Hageja pakkus selle kõige eest kostjale tasuna kokku 1935,35 eurot ja 7835,50

USA dollarit, millega kostja nõustus.

Poolte vahel ei ole ülalpidamislepingut, pärimislepingut ega hoiulepingut. Kostjale üle kantud ja

hagejale tagastamata summat tuleb vähendada restitutsiooni korras hageja poolt kostjalt vastu

võetud tööde ja kostja poolt hagejale osutatud teenuste hariliku väärtuse võrra.

Kostja väitel on pooled sõlminud 2012. a augustis kokkuleppe, mis vastab käsunduslepingu

tunnustele. Pooled olid saavutanud kokkuleppe osutatavate teenuste eest ühekordselt makstava

tasu suuruses. Hageja täitis tasumise kohustuse 23.08.2012, makstes kostjale 8177,78 eurot

(arvestades raha ülekandmise päeva kurssi).

2013. a mais sõlmisid pooled teise kokkuleppe hageja abikaasa urni muldasängitamise kohta,

kokkulepe kujutas endast töövõtulepingut (VÕS § 635).

2013. a juunis sõlmisid pooled kolmanda suulise kokkuleppe selle kohta, et 2012. a augustis

saadud raha eest võtab kostja enda kanda hageja matusega seotud korraldamise ja kulud, ka see

oli töövõtuleping. Selle kohustuse eest makstav tasu sisaldus 2012. a augustis kostjale ülekantud

rahasummas. Töövõtulepingu täitmine oli määratletud edasilükkava tähtajaga (hageja surma

saabumine), hageja lõpetas lepingu ennetähtaegselt. Kostja nõustus sellega ja tagastas hagejale

06.06.2013 (mitte 03.06.2013) matusekuludeks mõeldud rahasumma. Nii teine kui kolmas

kokkulepe ja raha tagastamine kostja poolt vähendas esimese kokkuleppe (käsundusleping) alusel

makstud ja saadud teenustasu suurust. Kuna kostja on täitnud 2016. a aprillini esimese kokkuleppe

alusel võetud kohustusi, siis ei ole hageja nõudel raha tagastada õiguslikku alust. Hagejal ei olnud

põhjust käsunduslepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, mistõttu puudub hagejal õigus nõuda

tagasi kostjale 2012. aastal makstud teenustasu.

Kokkulepet ei saa hageja ühepoolselt lõpetada, kostja ei ole selleks põhjust andnud ja kokkulepe

on osaliselt ka juba täidetud.

Kostja on tagastanud saadud 552 USA dollarit saamise aja valuutakursiga.

Kostja esitas tema poolt hagejale osutatud teenuste ja tehtud tööde loetelu, sisu ja mahu arvestuse

koos hinnaarvestusega, mille kohaselt on kostjal hageja vastu nõudeõigus 10 171,75 eurot. Kostja

arvestas oma nõude tasa hageja nõudega selles ulatuses, milles kohus selle rahuldab ja palus jätta

hagi rahuldamata. Kostja esitas alternatiivse arvestuse juhuks, kui kohus ei pea võimalikuks

lähtuda turuhindadel põhinevast arvestusest. Alternatiivse arvestuse järgi on hageja juba saanud

teenuseid vähemalt 5815,47 euro ulatuses.

Kostja hinnangul on hageja tõenditena esitatud aastaraamatud võltsitud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1701,11 USA dollarit

(kohustuse sissenõutavaks muutumise aja kursiga 1508,21 eurot) käsunduslepingu alusel

osutamata jäänud teenuste tasuna ja 73,1 USA dollarit sissenõutavaks muutunud viivisena seisuga

22.03.2018. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja alates 23.03.2018 viivise tagastamata

võlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni nõude täieliku täitmiseni.

Menetluskulud jättis maakohus poolte kanda võrdsetes osades ning mõistis hagejalt kostja kasuks

välja menetluskulud summas 1289,16 eurot ja kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas

487,50 eurot.

4. Maakohus tuvastas, et hageja kandis kostjale 20.08.2012 üle 7835,50 USA dollarit ja 1935,35

eurot. Lisaks tuvastas kohus, et hageja andis 2013. aasta detsembris 552 USA dollarit. Kostja

kandis 400 eurot hageja pangakontole 03.06.2016 selgitusega „552 USA dollari tagastamine Eesti

Panga valuutakursiga 1,37 (dets. 2013)“ ja 6.06.2016 3000 eurot selgitusega „Leili Sunne

matusekuludeks eraldatud rahaliste vahendite tagastamine“.

Pooled vaidlevad, kas hageja matusekuludeks ettenähtud 3000 eurot on hageja andnud kostjale üle

eraldi summana sularahas (hageja väide) või sisaldus see 23.08.2012 kostja pangakontole üle

kantud raha (7835,5 USA dollarit ja 1935,35 eurot) hulgas (kostja väide).

Kohus leidis, et ei ole tõendatud, et hageja oleks kostjale andnud 3000 eurot. Kohtu hinnangul

kinnitavad esitatud tõendid 3000 euro liikumist hageja sugulase Merike Moksi käest hageja kätte,

kuid selle rahasumma üleandmist sularahas kostjale ei saa kohus lugeda usaldusväärselt

tõendatuks. On õige, et hageja testamendi p-is 2.3.3 on kirjas, et matusekuludeks ettenähtud raha

on kostjale jäetud, kuid selline tekst ei erista, kas matusekuludeks jäetud raha sisaldub 23.08.2012

tehtud pangaülekannetes või milleski muus. Tunnistaja Helle-Mai Zõbina raha üleandmist ei

näinud. Ka hageja aastaraamatus kirjutatu ei võimalda ka see tekst selgesõnaliselt väita, et 3000

euro üleandmine toimus või kellele toimus.

Kohtule ei ole esitatud kirjalikke kokkuleppeid selle kohta, millisel eesmärgil, otstarbel ja

tingimustel hageja kostja pangakontole raha üle kandis ja sularahas 552 USA dollarit üle andis.

Kohus luges tõendatuks, et hageja saab alates 2013. aastast majapidamistöödes abi kostjalt ja tema

pereliikmetelt. Uuritud tõenditest nähtub, et pooled olid saavutanud ühetaolise arusaamise sellest,

et kostja (ja tema pereliikmed) osutab hagejale vastavalt hageja vajadustele erinevaid teenuseid

hageja majapidamises. Hageja poolt kostjale ülekantud (ja üle antud) raha oli ettemaks kostjale

tema poolt osutatavate teenuste eest.

Hageja tahe oli tagada kostja abil endale toimetulek ja abi kuni tema surmani, tema matuste

korraldamine ja hauaplatsi hooldus ka pärast hageja surma. Kostja on oma kirjalikes seisukohtades

ja suuliselt väljendanud sellist arusaamist hageja tahtest. Et ka hageja sellist käitumist kostjalt

ootas, nähtub selgelt hageja poolt kostja kasuks koostatud testamendist. Samasugust arusaamist

väljendab ka tunnistaja Helle-Mai Zõbina. Selline teenuste soovimise ja osutamise suhe on

käsundusleping. Käsundusleping poolte vahel oli määratletud tähtajaga kuni hageja surmani ja

peale tema surma.

Pooled ei olnud kindlaks määranud ega leppinud kokku kostja poolt hagejale osutatavate teenuste

mahtu ega kvaliteeti. Kohus ei võtnud tõendina arvesse ega hinnanud poolte esitatud tõendeid

hageja majapidamise õueala suuruse kohta ega lähtunud kostja esitatud arvutustest tema poolt

osutatud teenuste loetelu, sisu, mahu ja hinnaarvestuse kohta (I kd, tl 64-71, 86-94, 139-145, 148-

158, 160).

Kohus ei lugenud tõendatuks, et kõik kostja poolt hagejale osutatud teenused on hageja poolt

igakordselt tasustatud. Arvestades olukorda, milles kostja hagejale teenuseid osutas (kostja oli

eelnevalt saanud hagejalt ettemaksuna suure summa raha), puudus põhjus hagejal kostjale eraldi

makseid teha. Kohtu hinnangul ei ole hageja märkmed Maalehe aastaraamatutes piisav tõend, et

tõendada tasu igakordset maksmist osutatud teenuste eest. Hageja möönis hagiavalduses, et tema

poolt võib olla tasustamata kostja ja tema perekonna poolt osutatud teenuseid 1500 euro ulatuses.

Hageja selgituskiri (I kd, tl 44-46) sisaldab selgitust, et katusevahetuse raha tuli kostjal võtta

hageja hoiusest, pidi olema 850 eurot, külmik läks katki ja hageja ütles Veikole, et makske teie

käes hoiul olevast summast, esitasid hinna 258,20 eurot. Kostja on esitanud tõendid külmkapi

maksumuse kohta 258 eurot ja katuse vahetamise kulude kohta kokku summas 1185 eurot.

VÕS § 628 lg 2 mõttega on kooskõlas hageja otsustus, et käsunduslepingu raames osutatud ja

tellitud kulukas teenus, näiteks laudakatuse vahetus, tuleb kanda käsundiandjal. Käsundiandjale

vara soetamist või temale kuuluva vara parendamist ei saa nõuda käsundisaaja vahendite arvel, kui

selles ei ole eraldi kokku lepitud. Samas eeldatakse, et käsundisaaja tasu arvel kaetakse

käsundisaajale käsundist tulenevate ülesannete täitmisel tavaliselt tekkivad kulud. Käsundi

täitmise raames tehtud kulutused, mis on seni tasustamata, tuleb hüvitada. Hageja hindas selliseid

kulutusi summale 1500 eurot.

Hageja märkmed isiklikus märkmikus on käsitletavad dokumentaalse tõendina. Sellisele tõendile

ei saa ette heita ei sisulist ega vormilist võltsitust ega ilmset ebausaldusväärsust.

Hageja võis lepingu üles öelda ilma põhjuseta (VÕS § 630 lg 1). 20.04.2016 tühistas hageja kostja

kasuks tehtud testamendi ja aprilli lõpus teatas hageja kostjale, et ei soovi enam kostjalt teenuseid.

seega on käsundusleping öeldud üles ennetähtaegselt ja enne selle lõplikku täitmist. Kuivõrd

kostjale üleantud raha oli määratud katma hagejale teenuse osutamise kulusid hageja eluaja kestel

ja pärast tema surma, oli tegemist ajatasuga, mis jagunes kogu teenuse osutamise ajale.

Teenuse osutamine pidanuks toimuma vähemalt kuue aasta kestel ja kostja valdusesse läinud raha

jagunes käsunduslepingu tasuna vähemalt kuuele aastale. Käsunduslepingu tasuna ette makstud

6079,73 eurot jaguneb vähemalt kuuele aastale, millest teenuseid on kostja osutanud umbes 3,5

aasta kestel ja periood pärast lepingu ülesütlemist, mille kestel teenuseid ei osutata, on umbes 2,5

aastat. Kostjalt tuleb välja mõista osa tasust, mis on proportsionaalne ajaga, mil ta hagejale teenust

ei osutanud.

Hageja on arvutanud rahalise nõude eurodes, arvestades hagi esitamise aja vahetuskurssi (seisuga

18.08.2017 kurss 1,12740 USA dollarit/eurot).

Hageja poolt hüvitamata kulu, millega hageja on arvestanud juba hagis, on 1500 eurot. See kulu

kuulub teenuse ettemaksust mahaarvamisele, mistõttu teenuse kogutasu on 4579,73 eurot

(6079,73 -1500 = 4579,73). Ühe aasta teenuse tasuks kujuneb 763,29 eurot (4579,73 ÷ 6). Kostja

on osutanud teenust umbes 3,5 aasta kestel ehk 2671,52 euro ulatuses ja periood, mille kestel

teenust ei osutata, on umbes 2,5 aastat ja tasu sellel eest 1908,23 eurot. Kostja on hagejale

maksnud tagasi 400 eurot 03.06.2016, mis tuleb tagastatavast summast maha arvata, seega jääb

kostja poolt osutamata teenuse eest tagastatavaks proportsionaalseks summaks 1508,21 eurot.

Hagi osalise rahuldamise tõttu jaotas kohus menetluskulud TsMS § 163 lg-s 1 sätestatud üldreegli

kohaselt ja jättis menetluskulud poolte kanda võrdsetes osades, s.o ½ menetluskuludest hageja

kanda ja ½ menetluskuludest kostja kanda.

HAGEJA JA KOSTJA APELLATSIOONKAEBUSED

5. Kostja (apellant I) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu

otsus tühistada osas, milles hagi rahuldati ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.

Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on kohus ekslikult tuvastatud, et pooltevaheline käsundusleping on

vahetähtajaga määratud kestvusleping, mis pidanuks pärast hageja surma jätkuma tähtajatuna. On

arusaamatu, millele tuginedes kohus järeldas, et pärast hageja surma pidi poolte vahel

käsundusleping jätkuma. Sellest tulenevalt on ebaõige kohtu seisukoht, et hageja võis lepingu üles

öelda, omamata selleks kaalukat põhjust.

Kohus on ekslikult tuvastanud, et käsundusleping põhines erilisel usaldussuhtel, mistõttu ei

kohaldu teenuste turuhinnad. Samuti tuvastas kohus ekslikult, et poolte vahel sõlmitud

käsundusleping on hageja poolt üles öeldud. Hageja teatas, et ei soovi enam teenuseid, kuid sellest

ei saa tuletada lepingu ülesütlemist. Kostja on läbivalt olnud seisukohal, et leping kehtib. Ka

hageja ise ei ole tuginenud lepingu ülesütlemisele.

Kohus on ebaõigesti tuvastanud lepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused. Kohus on otsuse

rajanud üksnes hageja subjektiivsetele arvamustele ja kujutlustele ülesütlemise eelduste osas.

Samuti on täitmata lepingu erakorralise ülesütlemise formaalsed eeldused. Puuduvad tõendid, mis

tõendaks, et kostjale oleks esitatud ülesütlemisavaldus.

Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et käsundusleping on erakorraliselt üles öeldud, siis tuleb

kohaldada VÕS §-i 629. Kostja poolt lepingutasu juba saadud ulatuses endale jätmine on kostja

arvates asjas tuvastatud asjaoludel õiglane.

Maakohus on ebaõigesti jaotanud ja kindlaks määranud menetluskulud. Maakohus rahuldas hagi

20,93 % ulatuses, kuid jättis kummagi poole menetluskulud 50 % ulatuses kummagi poole kanda.

Kohus on ebakohaselt hinnanud kostja esindaja menetluses kostja esindamiseks kulunud ajamahtu

ning ebaõigesti hinnanud kostja esindaja tasumäära suurust ülemääraseks.

6. Hageja (apellant II) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu

otsus tühistada osaliselt, s.o osas, millega jäeti hagi rahuldamata 6134,39 USA dollari, 530,24

eurot ning eelnimetatud summadelt arvestatud viivise osas. Hageja palub teha uus otsus, millega

mõista lisaks maakohtu poolt väljamõistetud summadelt kostjalt hageja kasuks välja 6134,39 USA

dollarit, 530,24 eurot ning eelnimetatud summadelt seadusjärgne viivis alates hagi esitamisest.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Maakohus on oluliselt eksinud tõendite kogumis hindamisel, kui tuvastas, et hageja ei andnud

kostjale 2013. a mais matuseraha 3000 eurot. Nimetatu nähtub eelkõige kostja 18.05.2016 kirjast,

kus kostja kinnitab raha saamist. Maakohtul oli võimalus hinnata kostja ausust, kuivõrd kostja

väitis, et oli 12.03.2015 haige, kuid osales järgmisel päeval vallavolikogu istungil.

Kohus on jätnud tähelepanuta, et oletuslik leping oleks pidanud olema VÕS § 573 ja/või PärS

§ 100 alusel notariaalselt tõestatud. Isegi, kui sellist lepingut on võimalik suuliselt sõlmida, siis

puuduvad sellel kokkuleppel VÕS § 2 lg-s 1 sätestatud tunnused.

Hageja ja kostja vahel oli sõlmitud hoiuleping. Hageja on kostjalt ja tema perekonnaliikmetelt

tellitud teenuste eest eraldi tasunud. Tasustamata tegusid tuleb pidada kõlbelistest viisakussuhetest

tehtud teeneteks, mille täitmist kui ka selle eest tasu maksmist ei saa nõuda ega eeldada.

Kohtu järeldus, et käsunduslepingu tasuks on 6079,73 eurot või et ühe aasta tasuks kujuneb 763,29

eurot, pole ühegi seadusliku ega loogilise selgitusega põhistatud. Ühelgi isikul pole õigus eeldada

hageja eluaja pikkust.

Kohus on eksinud rahalise vääringu arvestamisel, s.o 552 USA dollari tagastamist 400 euroga.

Kohtu arvestatud kursi (18.05.2016 seisuga 1,1279) ja hagis väljendatud kursi (03.06.2016 seisuga

1,1154) vahe on 2,3 %. Kostja kinnitas kohustust raha tagastamiseks 18.05.2016, kuid tasus

oluliselt hiljem.

Kohus on ebaõigesti jaganud menetluskulud. Kogu vaidluse sisuliseks väärtuseks kujunes ca

21 000 eurot, kuivõrd kostja esitas väited enam kui 10 000 euro eest osutatud teenuste osas.

Õiglane proportsioon oleks olnud jagada menetluskulud proportsioonis 1/3 ja 2/3 hageja kasuks.

VASTUSED APELLATSIOONKAEBUSTELE

7. Hageja (vastustaja I) palus jätta kostja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Kostja väide, et pooled sõlmisid käsunduslepingu on ainetu ja väär. Hageja on jätkuvalt seisukoht,

et tegemist oli raha hoiulepinguga. Hageja andis raha hoiule, kuna usaldas kostjat. Ebaõige on ka

kostja väide, et vaidlust ei ole kokkulepe olemuse, sh tähtaja osas, on ebaõige. Hageja ainus soov

kostjale kajastus testamendis, mis on tühistatud.

Kostja õigustused usaldussuhte katkemise ja nn teenuste osutamise võimatuse kohta on

vastuolulised. Alates 2016. aasta kevadest ei ole kostja osutanud hagejale ühtegi teenust. Kostja

oletatud käsunduslepingut tuleb pidada heade kommetega vastuolus olevaks.

8. Kostja (vastustaja II) palus jätta hageja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Kohus ei ole eksinud matuseraha maksmist puudutavate tõendite kogumis hindamisel. Maakohus

on piisava põhjalikkusega analüüsinud kõiki tõendeid.

Kostja ei nõustu hageja etteheitega, et maakohus ei hinnanud kostja ausust. Tegemist on ainetu

väitega.

Hageja väide, et kohus pidanuks tuvastama õigussuhte ülalpidamislepinguna, on vastuolus hageja

enda poolt esitatud väidetega. Asjas puudub vaidlus, et hageja ei vajanud ülalpidamist, vaid üksnes

abistamist, mida kostja ka tegi.

Maakohus tuvastas õigesti, et poolte vahel oli võlasuhe. Kohus on piisavalt põhjendanud, miks

peab hageja poolt raha ülekandmist ettemaksuks.

Hageja faktiväide, et 2012. aastal niitis hageja õue muru ja tõi puid tuppa tema sel ajal elus olnud

abikaasa, on uus faktiväide, mis tuleks jätta tähelepanuta. Samuti on hageja alles

apellatsiooniastmes esitanud väited, et kostja ja tema pereliikmete poolt tasustamata jäänud tegusid

tuleks pidada viisakussuhtest tehtud teeneteks, mille tasustamist ei saa nõuda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ja

menetlusnormi rikkumise tõttu hagi rahuldamise ulatuse osas osaliselt tühistada.

Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab hagi maakohtu otsusega võrreldes

erinevas ulatuses ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja 4179,73 eurot.

Hageja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Kostja esitatud apellatsioonkaebus jääb

täies ulatuses rahuldamata.

10. Pooled vaidlevad esmajoones selle üle, missugusel õiguslikul alusel andis hageja kostjale

2012. a augusti raha (pangaülekannetega 7835,50 USD ja 1935,35 eurot, lisaks 552 USD sularahas

ja väidetavalt mais 2013 veel 3000 eurot nn matuseraha). Hageja on raha tagasinõudmisel

tuginenud esmajoones sellele, et kostja on saanud raha ilma õigusliku aluseta, kuivõrd poolte vahel

puudus konkretiseeritud sisuga lepinguline suhe. Kostja väidete kohaselt sõlmisid pooled

käsunduslepingu teenuste osutamiseks ning hageja poolt kostjale üleantud raha tuleb käsitada

ettemaksuna kostjale kui käsundisaajale tema osutatavate teenuste eest.

Hageja on menetluses tuginenud seisukohale (nt hageja 28.11.2017 menetlusdokument), et raha

üleandmise eesmärgi ja aluse osas puudus poolte vahel üldse lepinguline suhe, kuna niisuguse

lepingu sõlmimisele suunatud tahe ei olnud piisavalt konkretiseeritud. Lisaks on hageja osas

menetlusdokumentides möönnud, et raha üleandmise lepingulise alusena võib kõne alla tulla

hoiuleping.

11. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et asja materjalide põhjal ei ole võimalik lugeda

tõendatuks poolte vahel selgelt määratletava õigusliku sisuga lepingu sõlmimist.

VÕS § 9 lõike 1 järgi sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega,

samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et

lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 16 lõike 1 järgi mõistetakse pakkumusena ehk

oferdina lepingu sõlmimise ettepanekut, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse

esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga

õiguslikult seotud. VÕS § 20 lg 1 kohaselt on nõustumus (aktsept) otsese tahteavaldusega või

mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping.

Praegusel juhul ei ole kohtule veenvalt tõendatud, et hageja ja kostja oleksid seoses raha kostjale

üleandmisega jõudnud ühisele õiguslikule arusaamisele selles, missugusel eesmärgil kostja

hagejalt raha sai. Samuti ei ole tõendatud, et pooltel oleks olnud kokkulangev ettekujutus sellest,

kas ja missugused õiguslikult siduvad tagajärjed toob kummalegi poolele kaasa hagejapoolne raha

kostjale üleandmine. Üksnes raha üleandmise fakti põhjal ei ole veel võimalik järeldada poolte

ühist tahet kohustuda õiguslikult siduvalt millegi tegemiseks või tegemata jätmiseks VÕS § 8 lg 1

mõttes. Raha hageja poolt kostjale üleandmine ei väljenda selget hagejapoolset pakkumust, et

kostja võiks seda raha asuda omal äranägemisel hagejale osutatavate teenuste raames kasutama

ning et hagejal puuduks põhimõtteliselt võimalus raha uuesti kostjalt enda kätte tagasi saada.

Arvestades hageja isikut, rahasumma suurust ja asjaolu, et hageja kinnitusel oli tegemist pika aja

vältel kogutud säästudega, ei ole ringkonnakohtu hinnangul tõendatud mistahes kujul tahte

väljendamine hageja poolt selliselt, et hageja sooviks oli luua enda jaoks õiguslikult siduv olukord,

kus raha kasutamise üle otsustab kostja ning hagejal oleks võimalik raha tagasi saada üksnes

äärmiselt erandlikul juhul, st kui esineks mõjuv põhjus tähtajalise käsunduslepingu erakorraliseks

ülesütlemiseks.

12. Ka maakohus on oma otsuse põhjendamisel möönnud (otsuse p 6), et kirjalikke kokkuleppeid

kohtule esitatud ei ole ning ka kirjalikes menetlusdokumentides esitatud poolte selgitused raha

ülekandmise eesmärgi kohta ei ole ühetaolised. Samuti on kohus märkinud, et pooled ei olnud

kindlaks määranud kostja poolt hagejale osutatavate teenuste mahtu (hulka) ega kvaliteeti.

Maakohus on küll õigesti viidanud, et kui poolte ühist tahet ei ole võimalik kindlaks teha, siis tuleb

lepingut tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi

mõistma (VÕS § 29 lg 4). Samas puudub kohtuotsuses põhjendus, kas mõistliku isiku arusaamisele

vastab tõlgendus, et eakas isik annab korraga suure summa raha oma naabruses elavale

usaldusväärseks peetavale isikule, loobudes ise raha kasutamise otstarbe ja täpsema eesmärgi osas

kaasarääkimisest ning jättes sisuliselt rahaga ümberkäimise täielikult raha saaja otsustada.

Ringkonnakohtu arvates niisugune lähenemine tavapärase mõistliku ning hagejaga sarnase isiku

arusaamisele ei vasta. Tavapärasele arusaamale võinuks vastata see, kui hageja oleks soovinud

kostjalt tasulisi teenuseid, siis oleks jõutud kokkuleppele perioodilises tasustamises (nt oleks

hageja tasunud kostjale teatud mõistliku summa igal aastal) või siis pidanuks hageja tasuma

kostjale iga teenuse eest eraldi, mida hageja on ka menetluses väitnud.

Tavapärasele mõistlikule arusaamisele ei vasta ka käsitlus, et kui hageja andis väidetava

käsunduslepingu tasu ettemaksuna kostjale üle 6079,73 eurot ja leping kuulus eelduslikult

täitmisele vähemalt 6 aasta vältel, siis kujuneks ühe aasta lepingutasuks üle 1000 euro.

Ringkonnakohtu arvates tuleb muuhulgas arvestada, et hageja oli teinud kostja ja tema elukaaslase

nimele testamendi ning ühiskonnas saab tavapäraseks pidada pigem seda, et testamendis märgitud

pärija osutab pärandajale tolle eluajal võimaluste piires abi ilma selle eest eraldi rahalist tasu

ootamata. Ca 1000 euro suurune aastatasu erinevatel majapidamistöödel abistamise eest väljub

tavapäraseks peetavatest mõistlikest piiridest, arvestades tööde võrdlemisi lihtsat iseloomu ja

väikest mahtu (muru niitmine, lume koristamine, hauaplatside hooldamine, aeg-ajalt sõidutamine).

13. Asjaolu, et hageja tegi kostja kasuks testamendi ja avaldas seejuures soovi, et kostja korraldaks

hageja matused ning kannaks matusekulud (hageja poolt selleks eraldatud raha arvel), ei kinnita

ringkonnakohtu hinnangul millegagi väidetavat tahet sõlmida veel lisaks ka käsundusleping.

Maakohus on piirdunud lepingupoolte ühise tahte hindamisel sellega, kuidas sai kostja oma

menetluses avaldatud seisukohtade järgi aru hageja tahtest ja kuidas mõistis seda tunnistaja („kui

testament on tehtud, siis tuleb ka abistada“). Käsitlemata on aga jäänud see, mida väljendas oma

ettekujutuse kohta hageja ise. Ka asjaolu, et hageja soovis ja aktsepteeris kostja poolt teatud abi

osutamist, ei anna veel alust järeldada, et hageja on väljendanud tahet sõlmida kostjaga taganemist

sisuliselt mittevõimaldav käsundusleping kuni oma surmani, tasudes selle eest ettemaksuna suure

summa raha. Hageja on läbivalt väitnud, et väiksemate teenete eest tasus ta üldjuhul eraldi (nt

linnasõitudel jne), samas suuremad väljaminekud räägiti eraldi läbi (muruniiduki mootor,

külmkapp, lauda katus). Asjaolu, kas hageja on tõendanud igakordselt pisiteenete eest eraldi

tasumist, ei oma siinkohal määravat tähendust, vaid see väljendab hageja arusaamist õiguslikest

suhetest kostjaga.

Põhjendamatu on tuletada ühist tahet käsunduslepingu sõlmimiseks ka hageja poolt 2013. a tehtud

ja hiljem tühistatud testamendist. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu põhjendusega, nagu

väljendaks testament üheselt hageja tahet selles, et hageja ei oota kostjalt raha tagasi maksmist.

Testamendis teeb pärandaja korraldused oma surma puhuks, kuid testaatoril on oma eluajal õigus

igal ajal testament tühistada koos kõigi seal sisalduvate korraldustega (PärS § 88). Testamendis

väljendus hageja soov (eeldades testamendi kehtivust), et kostja korraldaks hageja matused hageja

poolt selleks eraldatud raha arvel. Testamendi p 2.1 viimase lause kohaselt pidi pärast

matusekulude kandmist jääma hageja pangakontol olev raha kostjale. See lause ei ole aga samuti

mingil viisil seostatav hageja poolt kostjale 2012. aasta augustis üle kantud rahaga, kuivõrd see

raha ei olnud enam hageja pangakontol.

14. Ringkonnakohus nõustub hageja poolt menetluses väljendatud seisukohaga, et olukorras, kus

puudub ühine arusaam sellest, missuguseid õiguslikult kohustavaid tagajärgi soovivad pooled oma

tegevusega saavutada ning millega nad soovivad olla VÕS § 8 lg 2 mõttes õiguslikult seotud, ei

ole alust lugeda lepingut sõlmituks. Ka juhul, kui lugeda hageja käitumist (raha ülekandmine)

hoiulepingu sõlmimisele suunatuks ja kostja käitumist käsunduslepingu sõlmimisele suunatuks,

puuduvad kokkulangeva sisuga tahteavaldused ning ei ole piisavalt selge, et pooled oleksid

saavutanud kokkuleppe. Samuti puuduvad kokkulepped lepingu olulistes tingimustes.

Isegi kui lugeda, et hageja soovis kostjalt ja/või tema pereliikmetelt saada tuge ja abi

majapidamistöödes ning oli nõus nende eest igakordselt tasu maksma, ei võimalda see lugeda

tõendatuks, et hageja poolt kostjale üle kantud suur rahasumma oli mõeldud ettemaksuna teenuste

eest.

15. Eeltoodust lähtudes on ringkonnakohus seisukohal, et poolte vahel puudus kindlaksmääratud

sisuga lepinguline suhe, millega pooled oleksid õiguslikult seotud ja mille täitmist oleks kummalgi

poolel alust teineteiselt nõuda. Sellises olukorras on hagejal võimalik nõuda üleantud raha

tagastamist VÕS § 1028 alusel. VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult

(üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu

saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem

ära. Praegusel juhul on tegemist esimese alternatiiviga (kohustust ei ole/olnud olemas).

Hageja on menetluses korduvalt tuginenud alusetu rikastumise sätetele, sh VÕS §-le 1028 leides,

et kui hageja arvates oli tegemist suulise hoiulepinguga ja kostja arvates käsundussuhtega, siis ei

ole kehtivat kohustust, mille alusel võiks kostja saadud raha endale jätta (nt hageja 28.11.2017. a

menetlusdokument).

Ringkonnakohus leiab, et hageja nõue VÕS § 1028 lõike 1 alusel on põhjendatud. Asja

materjalidest ei nähtu tagasinõuet välistavaid asjaolusid. Kuna õigusliku aluseta saaduks oli

rahasumma, siis puudub vajadus käsitleda ka rikastumise äralangemise küsimust.

Kuna ringkonnakohtu hinnangul ei ole asjas kinnitust leidnud niisuguse sisuga ja tingimustel

käsunduslepingu sõlmimine, millele soovis tugineda kostja, siis ei pea ringkonnakohus

asjakohasteks kostja apellatsioonkaebuses esitatud väiteid ja põhjendusi selle kohta, kas hagejal

oli või ei olnud alust tähtajalisena sõlmitud käsunduslepingut erakorraliselt üles öelda. Kuna

puudus õiguslikult kohustav kestvusvõlasuhe, siis ei teki ka küsimust selle ülesütlemise

võimalikkusest.

Asjakohane ei ole ka kostja apellatsioonkaebuses toodud viide VÕS §-le 629. Nimetatud säte

käsitleb olukordi, kus poolte kokkuleppel tuleb käsundisaajale maksta tasu pärast käsundi täitmist

või käsundi täitmiseks antud tähtaja möödumist ning käsundusleping lõpeb enne käsundi täitmist.

Niisugusele kokkuleppele ei ole menetluses tuginenud kumbki pooltest, sh on kostja ise olnud

seisukohal, et tasu maksti kogu käsundussuhte aja eest ette.

16. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus hageja nõude ulatust. Hageja palus hagiavalduses mõista

kostjalt välja 7835,50 USD, 530,24 eurot ja lisanduvad viivised. Maakohus rahuldas hagi summas

1701,11 USD ja sellele lisanduva viivise. Apellatsioonkaebuses palub hageja rahuldada hagi kogu

ulatuses, s.o mõista kostjalt välja lisaks maakohtu otsusega rahuldatud hagi osale ka ülejäänud

6134,39 USD ja 530,24 euro osas.

Vaidlust ei ole asjaolu üle, et hageja pangakontolt kanti 23.08.2012. a kostja kontole üle 7835,50

USD ja 1935,35 eurot. Lisaks on hageja andnud 2013. a detsembris kostjale üle 552 USD.

Kostja on juunis 2016 tasunud (tagastanud) hagejale 400 eurot (selgitusega „552 USA dollari

tagastamine“) ning ka 3000 eurot selgitusega „Leili Sunne matusekuludeks eraldatud rahaliste

vahendite tagastamine“.

Pooled vaidlevad ka apellatsiooniastmes asjaolu üle, kas hageja matusekuludeks ettenähtud 3000

eurot sisaldus hageja pangakontolt kostjale 23.08.2012 tehtud ülekandes või anti see üle eraldi

sularahas. Hageja ei nõustunud maakohtu hinnanguga tõenditele, mille kohaselt maakohus asus

seisukohale, et täiendava 3000 euro üleandmine sularahas ei ole tõendatud.

17. Ringkonnakohus leiab, et maakohtule ei ole alust heita ette tõendite ebaõiget hindamist või

mõne tõendi arvestamata jätmist. Maakohus on täiendava 3000 euro üleandmist ja sellega seotud

tõendeid oma otsuse p-s 5 (lk 7-8) põhjalikult käsitlenud.

Hageja heidab maakohtule ette, et maakohus on jätnud tõendite hulgas käsitlemata kostja enda

poolsed kirjalikus vormis kinnitused, mille kohaselt hageja andis raha matusekulude katteks eraldi.

18.05.2016 dateeringuga kostja kirjalikus selgituses (I kd tl 14) on märgitud järgmist: „Lisaks on

Leili Sunne eraldanud minule rahalised vahendid tema matusekulude katteks, mille kohta on

notariaalselt kinnitatud dokument. Minule teadaolevalt on antud dokument kehtiv. Kui mulle

edastatakse info, et antud dokument on tühistatud, olen nõus matusekuludeks eraldatud vahendid

tagastama.“

Lisaks on hageja viidanud kostja 13.02.2014. a e-kirjale (adresseeritud Renee Paap’ile; I kd tl 123),

kus märgitakse järgmist: „Minu kätte hoiule antud rahasumma suurus on väiksem Sulle lubatud

500 eurost ja selle raha kasutamise eesmärgiks on etteplaneerimatute suuremate kulutuste tarvis

Leili majapidamises. Eraldi on mul veel notariaalse kinnitusega 3000 eurot Leililt saadud tema

matuse ja hauahooldamise raha, mida kasutan samuti ainult selleks ettenähtud otstarbel.“

Notariaalseks dokumendiks, millele kostja sai eeltoodud selgituses ja kirjas viidata, sai asja

materjalide kohaselt olla üksnes hageja poolt 03.07.2013. a tehtud ning 2016. a kevadel tühistatud

testament. Maakohus on käsitlenud nii tl 14 oleva kostja selgituse kui testamendi punktist 2.3.3

tulenevat. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus jõudnud kõiki tõendeid arvestades

põhjendatult järeldusele, et tõendatuks ei saa lugeda 3000 euro eraldi üleandmist hagejalt kostjale

sularahas nn matuserahana.

Seega, kuna 2016. a juunis on kostja hagejale tagastanud 3000 eurot, siis on ringkonnakohtu

arvates põhjendatud arvestada see summa maha summast, mis tuleb kostjal hagejale tagastada,

kuna vastavas osas on kostja kohustuse hageja ees juba täitnud.

18. Ringkonnakohus lähtub maakohu otsuse p-s 6.3 (lk 12-13) märgitust, mille kohaselt oli hageja

poolt kostjale üleantud kogu summa 18.08.2017. a kursiga arvestatuna kokku 9079,73 eurot (s.o

7835,50 USD + 1935,35 eurot + 552 eurot). Kuna sellest 3000 eurot on kostja hagejale tagastanud,

jääb täiendavalt vaidlusaluseks 6079,73 eurot.

Lisaks on kostja tagastanud veel 400 eurot selgitusega „552 USD tagastamine“. Hageja leiab, et

maakohus eksis selle rahasumma puhul vahetuskursi arvestamisel.

Maakohus on vahetuskursi kuupäeva valikut oma otsuses (lk 17 alt teine lõik) põhjendanud,

lähtudes VÕS § 93 lõikest 4. Maakohus on põhjendanud, miks tuleb lähtuda kohustuse

sissenõutavaks muutumise aja, s.o 18.05.2016 päevakurssi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata.

Seega tuleb ka kostja poolt tagastatud 400 eurot (552 USD katteks) arvestada maha hageja nõudest.

Hageja nõudeks jääb 6079,73 – 400 = 5679,73 eurot.

19. Kostja on esitanud hageja nõudele tasaarvestuse vastuväite, mille kohaselt on kostjal hageja

vastu nõudeõigus 10 171,75 euro saamiseks või alternatiivselt vähemalt 5815,47 euro saamiseks

seoses teenustega, mida kostja on hagejale aastate vältel osutanud.

Hageja on hagiavalduses ja ka hilisemas menetluses möönnud, et kuna kostja ja tema pereliikmed

on hagejat aidanud ja osutanud talle teenuseid, mis võivad olla veel hüvitamata, siis hageja hindab

niisuguste teenuste väärtuseks 1500 eurot. Selles osas on hageja valmis tegema järeleandmise ja

loobub vastavas osas nõude esitamisest. Kuna kõne all on ühed ja samad teenused, siis peab

ringkonnakohus põhjendatuks käsitleda hageja mööndust 1500 euro osas kostja tasaarvestuse

vastuväite raamides.

Hageja oli menetluses seisukohal, et kui kostja osutas hagejale majapidamises jm toimingutel abi,

siis oli tegemist igakordselt n-ö ühekordsete väikesemahuliste käsunduslepingutega.

Ringkonnakohus nõustub selle käsitlusega. Poolte vahel võis sellele lisaks olla ka üldine

(õiguslikult kvalifitseerimata) n-ö raamkokkulepe, mille järgi kostja nõustus hagejale vajaduse

korral abi osutama, arvestades nii esialgseid usalduslikke suhteid kui ka hageja poolt kostja kasuks

tehtud testamenti. Kostja selgituste kohaselt ei olnud ta valmis tasuta hageja huvides tegutsema,

kuid ka hageja seisukohtadest saab järeldada, et ta ei eeldanud tasuta abi ning oli valmis ka sellega

seotud kulutused hüvitama.

20. Maakohus on leidnud, et hageja ei ole asjas tõendanud, et ta iga kostjalt saadud teenuse eest

oleks eraldi tasunud. Samas ei ole ka kostja tõendanud ükshaaval kõiki konkreetseid osutatud

teenuseid. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga selles, et arvestades pooltevahelise

suhte iseloomu ei ole põhjendatud ega ka võimalik asuda tuvastama kuupäevaliselt ja täpses mahus

iga konkreetset abiosutamist hagejale kostja ja/või tema pereliikmete poolt.

Hageja esitatud kirjalike märkmetega (I kd tl 166-170) ja Maalehe aastaraamatute väljavõtetega

(I kd tl 176-178) on põhistatud, et vähemalt osaliselt tasus hageja temale abi osutamise eest

kostjale jooksvalt. Märkmetes kajastub nii teenuste ligikaudne maht kui osaliselt ka tasu

maksmine. Nii on hageja 7.03.2014 kohta märkinud, et kostja „küsib juba 120 eurot hooaja eest.

Maksan ära“. See märge võimaldab järeldada, et iga üksiku abiosutamise eest ei pruukinud hageja

kostjale ka eraldi tasuda, vaid toimuski perioodiline arveldamine. Samalaadne märge on ka

12.03.2015. a kohta, kus on toodud, et hageja maksis kostjale surnuaia haudade hooldamise tasu

120 eurot, et ostaks lilli ka.

Kostja on küll hagejalt sularahas eraldi maksete saamist eitanud, kuid ringkonnakohtu hinnangul

ei muuda see hageja märkmeid ebausaldusväärseteks.

Ringkonnakohus nõustub hageja seisukohtadega, mille kohaselt ei ole kostja esitatud n-ö

turuhindade põhised arvestused tõsiselt võetavad. Millegagi ei ole põhistatud, et hageja oleks

soovinud tellida n-ö kinnisvara haldamise, transpordi- jm teenuseid tingimustel, mida pakuvad

suuremates linnades tegutsevad äriühingud oma majandus- ja kutsetegevuses. Muuhulgas on

näiteks kostja arvestanud hageja sõiduautoga Tartusse või Alatskivile sõidutamise korral tasu

suurust vastavalt takso hinnakirjale (sh sõidu ettevalmistus, sõidu alustamise tasu, ootetunni tasu,

kilomeetritasu). Selline arvestus ei vasta pooltevahelise suhte olemusele.

Põhjendatuks ei saa pidada ka kostja alternatiivset arvestust (I kt dl 160-160p). Hageja on esitanud

selles osas oma vastuväited 14.01.2018 menetlusdokumendis ning ringkonnakohus arvestab nende

vastuväidetega.

21. Kokkuvõtvalt ei ole kostja ringkonnakohtu hinnangul tõendatud, et tal oleks hageja vastu

nõudeõigus tasustamata teenuste ja abi osutamisel tehtud kulutuste hüvitamiseks suuremas

ulatuses kui hageja poolt mööndud 1500 eurot. Arvestades asja materjalidest nähtuvat teenuste

osutamise sagedust ja mahtu ning teenuste olemust, samuti pooltevahelisi suhteid jm asjaolusid,

saab ka VÕS § 627 lõike 2 alusel asuda seisukohale, et 1500 eurot on mõistlik täiendav tasu, mis

katab kostja võimalikud veel tasustamata ja hüvitamata kulud hagejale abi osutamisel aastatel 2012

– 2016.

Seega tuleb hageja põhinõue rahuldada summas 4179,73 eurot (5679,73 - 1500).

Kuna hageja nõuab raha tagastamist Ameerika Ühendriikide dollarites, arvestades kurssi VÕS

§ 93 lg 4 alusel, tuleb lähtuda kohustuse sissenõutavaks muutumise aja vahetuskursist, s.o

18.05.2016 avaldatud Eesti Panga päevakursist. Selle kursi järgi vastas 1 eurole 1,1279 USD.

4179,73 eurole vastab seega 4714,32 USD, milline summa tulebki kostjalt hageja kasuks välja

mõista.

Hageja palus välja mõista ka viivise VÕS § 113 ja TsMS § 367 alusel alates hagi esitamisest kuni

kohustuse täieliku täitmiseni.

Alates hagi esitamisest (18.08.2017) on põhinõudelt 4714,32 USD ringkonnakohtu otsuse

tegemise aja seisuga (14.11.2018) muutunud sissenõutavaks viivis summas 469,11 USD.

Alates 15.11.2018 tuleb kostjal tasuda viivist tagastamata võlalt (4714,32 USD) VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras kuni nõude täieliku täitmiseni.

22. Maakohus jaotas menetluskulud TsMS § 163 lg-s 1 sätestatud üldreegli ehk esimese alternatiivi

kohaselt, jättes menetluskulud võrdsetes osades poolte kanda.

Kuivõrd ringkonnakohtu otsuse kohaselt rahuldatakse hagi maakohtuga võrreldes suuremas

ulatuses (maakohtu otsusega rahuldati hagi ca 22 % ulatuses, kuid ringkonnakohtu otsuse kohaselt

ca 46 % ulatuses), peab ringkonnakohus põhjendatuks lähtuda TsMS § 163 lg 1 kolmandast

alternatiivist, s.o jätta kummagi menetlusosalise kantud menetluskulud tema enda kanda.

Seejuures arvestab ringkonnakohus ka asjaolu, et maakohtu otsuse peale esitasid

apellatsioonkaebuse mõlemad pooled.

Üllar Roostoja

Andra Pärsimägi

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/