4-18-5181/5 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

1 4-18-5181

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 12. november 2018. a Tallinn Väärteoasja number 4-18-5181 (2302,18,009247) Kohtunik Märt Toming Väärteoasi G.N-i kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja

prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja K

P

25.09.2018 otsusele nr 2302,18,009247 G.N-i

karistamises LS § 227 lg ettenähtud väärteo 3

toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku

ulatuses, s.o 400 2 eurot ja LS § 227 lg 5 p järgi

lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks.

Menetlusest osa võtnud isikud

Kohtuväli Põhja prefektuu ne menetleja: ri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupp

Menetlusalune isik: G.N , ik: , XXX elukoht xxx. Kirjalik menetlus VTMS § 120 korras RESOLUTSIOON

1. G.N-i kaebus Politsei- Jätta ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja K P 25.09.2018

otsusele nr 2302,18,009247 G.N-i 3 karistamises LS § 227 lg ettenähtud väärteo

toimepanemise eest rahatrahviga 100 400 trahviühiku ulatuses, s.o eurot ja LS § 227 lg 5 p 2 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks rahuldamata.

2. Politsei- Jätta ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja K P 25.09.2018 otsus

nr 2302,18,009247 G.N-i karistamises LS § 227 lg ettenähtud väärteo 3

toimepanemise eest rahatrahviga 100 400 trahviühiku ulatuses, s.o eurot ja LS § 227 lg 5 p

2 3 kuuks muutmata ja järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega tühistamata.

3. 3- eg Kohaldatud lisakaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuuline tähta

algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb kuulise tähtaja möödumisel. 3-

4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile.

2

5. 400 (nelisada) eurot tul Vaidlustatud otsusega määratud rahatrahv eb 30 päeva jooksul

kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise päevast vaidlustatud otsuses märgitud tasuda

Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri 10220185113815.

6. VTMS § 204 lg 3 kohaselt, juhul, kui süüdlane ei ole tasunud rahatrahvi täies ulatuses kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul, saadab lahendit täitmisele pöörav asutus,

antud juhul kohtuväline menetleja, kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema

advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates

kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevast. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest

loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad

ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju

Maakohtu Tallinna kohtumaja kantseleis Lubja 4 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 12.11.2018. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 12.12.2018. Kui kassatsioonkaebust eelmärgitud tähtaja jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus 13.12.2018.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja K P 25.09.2018 otsusega nr 2302,18,009247

karistati G.N 3 100 LS § 227 lg ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga

trahviühiku ulatuses, s.o eurot ja LS § 227 lg 5 p järgi lisakaristusena mootorsõiduki 400 2 juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks, selles, et G.N juhtis 04.09.2018 kell 19:33 paiku

TALLINN TARTU LUHAMAA tee 9. kilomeetril – – VÕRU – mootorsõidukit kiirusega 142

+/-5 km/h. Esmase juhtimisõigusega juhile lubatud suurim sõidukiirus on 90 km/h. Ületas

lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 47 , millega rikkus LS § sätestatud nõu km/h 50 lg 2 et ja

pani toime LS § 227 lg ettenähtud väärteo. 3

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse

04.09 Tallinn-Tartu mnt kell 19:30 ületas kiirust. Ületuseks oli 47 km/h. Kahetseb oma tegu, lasi oma emotsioone vabaks kuna tal oli tõesti raske tööpäev. Töötab xxx ning see töö näeb ette

suhtlemist klientidega. Sellel päeval tema viimane klient käitus väga ebaviisakalt ja agressiivselt ning tema tegu haavas teda ja ettevõtet kus ta töötab. See ebameeldiv juhtum tõi kaasa tema ebaadekvaatse käitumise maantee peal. Ta väga kahetseb ja vabandab oma tegude pärast ja eriti vabandab, et ei saanud ennest kätte võtta. Oma väikse sõidukogemuse jooksul see on 1 ja ainus juhtum. Ta sõidab alati ettevaatlikult ja rahulikult ning ei tekita avariiolukordi. Ta

on seaduskuulekas kodanik ning varasemalt pole kunagi olnud probleeme politseiga. Ta on

täielikult nõus maksma trahvi 400 eurot, aga palub ülevaadata lisakaristuse, kus on kirjas, et

otsustati juhiload ära võtta. Ta palub saada temast aru, kuna antud töö on tema ja tema

perekonna ainuke raha allikas. Juhiloa kaotus toob kaasa vallandust ja noore perekonna sissetuleku puudust. Ta jällegi vabandab ja lubab, et sellist rumalust enam ei teki.

Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht

Kohtuväline menetleja, tutvunud .N i kaebusega ja väärteoasja materjalidega, asub G -

seisukohale, et alused kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ning karistuse

kergendamiseks kaebuses toodud põhjendustel puuduvad. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et juhtides mootorsõidukit algajajuhina kiirusega 142 +/-5 km/h asulavälisel teel, teades

3 sealjuures, et esmase juhiloa omajana ei tohi ta sõita kiiremini, kui 90 km/h ning olles sealjuures

ebaadekvaatses emotsionaalses seisundis, suurendas menetlusalune isik võimaliku ohu

tekkimise riski veelgi. Menetlusaluse isiku näol on tegemist esmast juhiluba omava isikuga

(juhtimisõigus omandatud 27.03.2018), kes omab mootorsõidukijuhina liikluses osalemisel veel vähest sõidukogemust.

Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollil on kaebaja märkinud, et oli hommikul juba kella

07-st tööl, väsinud ning soovis ruttu koju jõuda. Kahetseb ja lubab, et enam nii ei tee. Maakohtule esitatud kaebuses on menetlusalune isik oma õigusrikkumist selgitanud asjaoluga,

et tema ebaadekvaatse käitumise maanteel tõi kaasa kliendi ebaviisakas ja agressiivne käitumine. Väga kahetseb ning vabandab oma teo pärast.

Seega on käesolevas väärteoasjas ületas teadlikult ja tahtlikult tuvastamist leidnud, et G.N

olulisel määral lubatud suurimat sõidukiirust. On üldteada, et suurel kiirusel mootorsõiduki

juhtimisel tehtavatel vigadel võivad olla väga rasked tagajärjed. Seetõttu ei antagi mootorsõiduki juhtimise õigust niisama, vaid tegemist on meetmega kontrollimaks, et isik on

oma teadmistelt, oskustelt ja suhtumiselt sobiv mootorsõidukit juhtima. Isiku puhul, kes

emotsioonide ajel nii suures ulatuses lubatud suurimat sõidukiirust ületab, ega astu samme

selleks, et õigusrikkumist ära hoida, vaid pidades kõige olulisemaks võimalikult kiiresti

sihtpunkti jõudmist, selline kindlus ilmselgelt puudub. Mootorsõiduki juht on

kohustatud,

jälgima ja järgima ümbritsevat liikluskeskkonda, sinna alla käib ka liikluskorraldusvahenditest

ja liiklusreeglitest kinnipidamine.

Menetlusaluse isiku karistusregistri andmetest nähtub, et karistusregistrisse teda kantud ei ole

st, et isik on olnud kuni 04.09.2018.a seaduskuuleka käitumisega, kuid vaatamata sellele ei sundinud selline teadmine teda enamohtliku liiklusalase süüteo toimepanemisest hoiduma.

Mootorsõiduki juhtimise keelamine on levinud karistusliik, mis kujutab endast efektiivset karistust liiklusalaste õigusrikkumiste eest. LS § 50 lg 2 sätestatu kohaselt esmase või piiratud juhtimisõigusega juhiloa omaja ei tohi sõita kiiremini kui 90 kilomeetrit tunnis, selle eiramine

mitte vähem kui 47 km/h võrra kujutab endast olulist rikkumist. Riigikohtu üldkogu on kiiruse

lahendis nr 3-4-1-2-05 asunud seisukohale, et RK lahendis nr 3-1-1-122-13 p 11 on asunud seisukohale, et

Käesolevas väärteoasjas on tuvastamist leidnud, et menetlusaluse isiku poolt juhitud sõiduki kiirus ületas olulisel määral lubatut ning isiku käitumine näitab ilmselgelt tema

ükskõikset ja üleolevat suhtumist liiklusohutusse, teistesse liiklejatesse ning võimalikku saabuvase tagajärge.

2018 aasta septembrikuu seisuga on Eesti teedel ja tänavatel juhtunud enam kui 3155 liiklusõnnetust, milles on vigastada saanud enam kui 1337 ning hukkunud 60 inimest. Selline

suur arv näitab, et l karistuspraktika ei vähenda, vaid kasvatab raskete tagajärgedega eebe liiklusõnnetuste arvu. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et riik peab siinkohal andma selge

signaali, et mootorsõiduk on kõrgendatud ohu allikas ja sellega enamohtliku väärteo

toimepanemine ei ole ühiskonnas aktsepteeritud ning on riigi poolt rangelt karistatav.

Keskmisest rangema karistuse eesmärk on äratada mootorsõiduki juhtide tähelepanu ning

4 kutsuda neid kaasa mõtlema, miks juhtuvad liiklusõnnetused, milles saavad viga ja hukkuvad süütud inimesed. Kehtivaid liiklusreegleid teadlikult ja tahtlikult eirav juht ei hinda ilmselgelt oma suutlikkust kriitilise pilguga, ta on julge ja võtab hetkeemotsioonide ajel liikluses vastu

ohtlikke otsuseid. Vaatamata sellele, et G.N-i käitumises 04.09.2018 oht lõplikult ei

realiseerinud ja kõrvalised isikud ning kaasliiklejad vigastada ja nende vara kahjustada ei saanud, tuleb toimepandud süütegu pidada äärmiselt ohtlikuks teguviisiks. Juht, kes ei suuda kinni pidada kehtestatud kiirusepiirangutest ning arvestada liikluses osaledes kaasliiklejatega,

ei tunne ilmselgelt piisavalt hästi liiklusreegleid ja on seetõttu mootorsõidukijuhina liikluses ohtlik. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et .N i poolt toimepandud õiguserikkumise G - iseloomu arvestades on tema suhtes lisakaristuse kohaldamine LS § 227 lg 5 p 2 alusel 3 kuuks

ilmselgelt proportsionaalne. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et õiguskaitseorgani (sh

politsei) kohus on hoida elukeskkonda turvalisena. Igapäeva elu mõjutab suuresti teedelt, tänavatelt, maanteedelt tabatud liiklusrikkujate suur arv, kes on otsustanud eirata liiklusreegleid ja kaasliiklejate eluõigust.

Kahetsuse, kui karistust kergendava asjaoluga on menetleja karistuse määramisel arvestanud, kaebuses avaldatud täiendava kahetsuse olemasolu ei mõjuta isiku süü suurust sellises määras,

milline välistaks lisakaristuse kohaldamise. Siinjuures peab menetleja oluliseks viidata Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohale asjas nr 3-1-1-23-96, mille kohaselt on Käesoleva väärteoasja materjalidest ega

maakohtule esita oleks oma teo ohtlikkusest ning sellega tud kaebusest ei nähtu, et .N G

kaasneda võivatest tagajärgedest aru saanud. Mootorsõiduki juhtimisõiguse olulisus tööülesannete täitmisel, ei mõjuta isiku süü suurust määral, mis annaks aluse mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmist mitte kohaldada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on asjas nr 3-1-1- 6-17 p 17 asunud seisukohale, et

Tuginedes eelpool toodule asub kohtuväline menetleja seisukohale, et kinnitada isikus

keelunormi kehtivust, on käesoleval juhul LS § 227 lg 3 normi rikkumisele rangemalt

reageerimine põhjendatud. Kasvatatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses omab

menetlusaluse isiku suhtes karistamine LS § 227 lg 3 järgi rahatrahviga 100 trahviühiku

ulatuses s.o 400 eurot ning LS § 227 lg 5 p 2 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmine 3 kuuks. Kohtuväline menetleja palub jätta kaebus rahuldamata.

Maakohtu seisukoh

t kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas

Menetlusalune isik on kaebuses märkinud, et ta kohtuistungist osa võtta ei soovi. Ka

kohtuväline menetleja on oma kirjalikus seisukohas nõustunud kaebuse läbivaatamisega

kirjalikus menetluses. Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses.

Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga ja

kohtuväli , asub alljärgnevale sei se menetleja esindaja seisukohtadega sukohale.

Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies

ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse

tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused.

VTMS § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29

sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas

5 tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati

selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja

kohaldada karistusseadustiku § s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või - anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada

süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10).

Väärteotoimikus asuva kiirusemõõturi kasutamise protokollist nähtub, et kaebuse esitaja G.N-i

Ford Transit Custom xxx juhitud sõiduki reg. märk sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati

04.09.2018 kella 19:33 ajal LaserCam 4 nr LE0205 (salvestuse ID: lasertüüpi mõõteseadet

005386 142 ). Menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiiruseks mõõdeti km/h asulavälisel teel, kus menetlusalusele isikule kui esmase juhtimisõigusega juhiloa omajale oli LS § 50 lg 2 kohaselt lubatud suurim sõidukiirus 90 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel

laiendmääramatust +/ 5 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu oli lõplikuks -

mõõtetulemuseks km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem 137 kui 47 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5

lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud

mõõtevahendit , järgides seejuures mõõt (TTRS-18/00181) emetoodikat. Seega on tuvastamist

leidnud LS § 227 lg 3 objektiivne koosseis, s.o ületas mootorsõiduki juhile menetlusalune isik

lubatud suurimat sõidukiirust asulavälisel teel mitte vähem kui 47 km/h võrra,

millega rikkus

LS § nõudeid 50 lg 2 .

Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu

menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse

isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg ettenähtud väärteona. Seega - 3 s puuduvad

väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§

133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida on ta ka ise

tunnistanud. esmase Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas

juhtimisõigusega juhiloa omaj sõidukiirust (90 km/h) mitte vähem kui 47 a lubatud suurimat

km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 50 lg 2

lg

3 mõttes ning see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4).

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politseija

Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse P va vanemväärteomenetleja politseileitnant K , kes on täidesaat riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist

on politseiametnikuga, siis VTMS § 10 lg 31

mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev

otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja

oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6).

Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg ettenähtud väärteo toimepanemise eest - 3 s

põhikaristus 00 trahviühiku ulatuses, s.o 00 eurot ja LS § 227 lg 5 p järgi ena rahatrahviga 1 4 2

lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega LS § 227 lg 3 kuuks. 3 kohaselt

karistatakse 41 kuni 60 mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest

kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 2 , arestiga 00 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse

äravõtmise LS § 227 lg kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena ga kuni 12 kuuni ning 5 p 2

sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist järeldub, et kohtuvälise 3 kuust kuni 6 kuuni. Seega

menetleja määratud põhikaristus on määratud ettenähtud sanktsioonimäär määra

a keskmises s

ning . Seega kohus leiab, et lisakaristus on määratud ettenähtud sanktsiooni miinimummääras

karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja süü

6 suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133 p 8).

Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse

isiku puhul tegemist menetluse täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteo

lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9

mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka

vajadus lahend

ada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10).

Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 47 km/h ei saanud

menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata ja menetlusaluse isiku ütlusi, et tema ebaadekvaatse käitumise maanteel tõi kaasa kliendi ebaviisakas ja agressiivne käitumine, on tegu toime pandud teadlikult ja tahtlikult, seega kavatsetult.

Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik esmase ületas

juhtimisõigusega juhile lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 90 km/h 47 km/h,

millega rikkus LS § nõudeid ja pani toime LS § 227 lg ettenähtud väärteo 50 lg 2 3 .

Karistuse määramine

Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt.

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu

poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Seadusandja on LS § 227 lg ette nähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistuseks 3

rahatrahvi kuni 200 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni

kaheteistkümne kuuni. LS § 227 lg 5 p alusel võib kohaldada lisakaristusena sõiduki

2 juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kuue kuuni.

Hinnates menetlusaluse isiku süüd LS § 227 lg 3 ettenähtud teo toimepanemise eest leiab kohus,

et süü suurus sõltub numbrilisest näidust. Võrreldes süütegude raskusastmeid ja nende eest

mõistetavaid karistusi, leiab kohus, et LS § 227 lg 3 ettenähtud väärtegu toime pannes on

süüdlase süü suurem kui LS § 227 lg ettenähtud väärtegu toime pannes ning seetõttu peaks 2

ka LS § 227 lg ettenähtud väärteo eest mõistetav karistus üldjuhul ületama LS § 227 lg 3 2 et se tenähtud sanktsiooni ülemmäära (rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõigu äravõtmisega kuni kuue kuuni). Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et sõites 47 km/h kiiremini kui lubatud, on see peaaegu poole võrra kiiremini kui suurim lubatud piirkiirus ning lubatud sõidukiiruse ületamise vahemikku 41-60 km/h arvestades on kiirust ületatud keskmises määras. Isik, kes ise sellisest kiiruse vahest aru ei saa, on aga eriti ohtlik liikluses, kuna ta ei tunneta sõiduki kiirust ega mitte mingisugust endast tulenevat ohtu. Seega leiab kohus, et süüdistatava süü on hinnatav keskmisena.

Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu.

Menetlusalune isik on kohtuvälisel menetlusel avaldanud kahetsust ning kahetsust on kergendava asjaoluna arvestanud ka kohtuväline menetleja oma otsuses.

Kaebuses välja toodud süüd vähendavaid asjaolusid aga kohus arvesse võtta ei saa. Väited, et tema ebaadekvaatse käitumise maanteel tõi kaasa kliendi ebaviisakas ja agressiivne käitumine

ning tegemist on esimese ja ainsa juhtumiga lühikese sõidukogemuse juures, ei ole ei süüd

vähendavad ega asjakohased. Kohtu hinnangul ei ole isik, kes emotsioonide ajel nii suures

ulatuses lubatud suurimat sõidukiirust ületab sobiv mootorsõidukit juhtima. Kui juht ületab ,

sõiduki kiirust olulisel määral lubatust, olles ise samal ajal ebaadekvaatses emotsionaalses

7 seisundis on ta oma suhtumiselt liikluskorda ja –ohutusse ohtlik, kuna ei pea vajalikuks järgida

liiklusreegleid ning tagada kõigi kaasliiklejate turvalisus. Tööalase stressi ja tööalasest

suhtlusest tulenevate emotsioonide väljaelamise kohaks ei ole liiklus ja taoliselt liikluses

käituda saab vaid tahtlikult ja eesmärgipäraselt. Seejuures ei muuda teisi liiklejaid ja juhti ennast ohustav käitumine ei tööst tekkinud pingeid ega lahenda ka ühtegi konfliktsituatsiooni

tagantjärele. Küll seab selline käitumine ohtu nii liiklusnõudeid teadvalt eirava juhi enese, kasutuses oleva tööandja vara kui ka kõik samal teelõigul liikuvad kaasliiklejad.

Sellistest kaebuse esitaja seisukohtadest ja põhjendustest saab järeldada, et kaebuse esitaja ei ole senini oma käitumise ohtlikkusest ja võimalikest tagajärgedest kas aru saanud või ei soovi neist aru saada. Kohtu hinnangul saab niivõrd suures ulatuses piirkiiruse ületamist toime panna ainult teadlikult ja tahtlikult, seega kavatsetult.

Karistuse määramisel tuleb lisaks lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele

mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult ja tahtlikult

liiklusnõudeid. aebuse esitaja ennast õigustavad väited ei süüd vähendavad ega K ole õigusvastasust välistavad, vaid vastupidi, näitavad, et menetlusalune isik ei soovi aru saada oma teo ohtlikkusest, keelatusest ega süü suurusest. iirkiiruse ületamisega niivõrd märkimisväärses P ulatuses nagu seda on 47 km/h näitab juhi ükskõiksust ja hoolimatust liiklusnõuete täitmisesse. Sellisel sõidukiirusel ei ole mootorsõiduki juht võimeline ootamatult teele ilmunud takistuse ees sõidukit ei peatama ega sellest takistusest ka ohutult ümber põikama. Seejuures on tegemist juhiga, kellele on juhtimisõigus omistatud 27.03.2018 ning viie kuu möödumisel juhtimisõiguse

saamisest on kaebuse esitaja juba kinni peetud lubatud suurima piirkiiruse olulises määras

ületamiselt. Arvestades seda, et kaebuse esitaja pidi juhtimisõiguse saamiseks tegema asjaomased eksamid, millega pidi tõendama seda, et ta tunneb liiklusnõudeid, siis oli ta ka väga

hästi teadlik sellest, et tal on esmane juhiluba ning asulavälisel teel, sõltumata sellest, et liikluskorraldusvahend võib teatud ajaperioodil lubada sõita suurima sõidukiirusega ka 100 või 110 km/h, siis tema jaoks on sõltumata liikluskorraldusvahendil näidatust suurimaks lubatud sõidukiiruseks vaid 90 km/h. Kui algaja juht seda meeles pidada ei suuda, on ta oma suhtumise tõttu liiklusnõuetesse liikluses enesele ja teistele ohtlik.

Karistuse määramisel tuleb lisaks ka arvestada võimalusega, et karistus sunnib isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Puutuvalt eripreventiivsesse eesmärki peab kohus vajalikuks märkida, et kaebuse kohaselt ei ole ta liiklusalaseid rikkumisi varasemalt toime pannud ja on

muidu eeskujulik liikleja. Karistusregistri väljavõttest nähtub, et menetlusalust isikut ei ole

karistusregistrisse kantud. Arvestades suurt piirmäära ületamise määra, leiab kohus, et

kohtuvälise menetleja määratud ettenähtud sanktsiooni keskmises määra määratud

s

põhikaristus on süüle vastav ja on proportsionaalne nii toimepandud väärteoga kui ka preventiivsete eesmärkidega ning kohus ei pea vajalikuks seda muuta.

Edasi

-1-1-122-13, lisakaristuse määramisse puutuvalt viitab kohus Riigikohtu lahendile nr 3

mille kohaselt tuleb lisakaristust nagu põhikaristustki mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades

karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega on ka lisakaristuse kohaldamise alused samasugused nagu põhikaristuse määramisel.

Lisakaristus täidab nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu

otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil

põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla

ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete

rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue

samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks

8

lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada.

Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute

süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et kui korduvalt

rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad

selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kohus leiab, et kuna antud juhul on tuvastatud piirmäära oluline ületamine (47 km/h asulavälisel teel), kui ka hoolimatu suhtumine oma teosse,

siis on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud just eripreventiivsetel kaalutlustel. Pelgalt rahatrahv ei suuda kohtu hinnangul menetlusalust isikut mõjutada õiguskuulekusele.

Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, leiab kohus, et

kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et rahaline mõjutamine ainult

kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada ka lisakaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest

kõrvaldatakse. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid

kõrvaldatakse mõneks ajaks liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt lisakaristuse kohaldamine

mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol on peale süü suuruse põhjendatud ka erija üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes.

Kaebuse esitaja on palunud juhtimisõiguse alles jätta seoses töö Väärteoasja materjalidest ga. nähtuvalt oli tegemist mitte tema enda sõiduki, vaid tööautoga. Seega väärtegu toime pannes

seadis kaebuse esitaja ohtu peale enda ka tööandja vara. Kohus peab vajalikuks märkida, et juhul, kui kaebuse esitajale on töö tegemise jaoks juhtimisõigus vajalik, siis peab ta ka liikluses käituma viisil, mis tagab nii juhtimisõiguse kui ka tööandja vara säilimise. Lisakaristus kaotaks

oma eesmärgi, kui seda ei saaks kohaldata kõigi nende isikute suhtes, kes vajavad juhtimisõigust seoses töökohustuste täitmisega. Ainuke erand on sätestatud KarS § 50 lg-s 2, mille kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda

sõidukit liikumispuude tõttu (3-1-1-26-10). Antud juhul menetlusalune isik ei ole esitanud

ühtegi tõendit liikumispuude olemasolu kohta. Juhtimisõiguse saanud ja suhteliselt värskelt

juhtimisõiguse saamiseks vajalikud eksamid teinud isikuna pidi kaebuse esitaja teadma ka seda, et lubatud sõidukiiruse ületamine on karistatav ning sellisele teole võivad järgneda nii rahatrahv

või juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi või lisakaristusena. - Lisaks sellele oli kaebuse esitaja teadlik ka sellest, et kui ta esmase juhiloa omajana paneb toime sellise väärteo, mille eest teda

karistatakse juhtimisõiguse äravõtmisega, tunnistatakse talle väljastatud esmane juhiluba kehtetuks. Seega oli kaebuse esitaja üheselt teadlik temale inkrimineeritud väärteo iseloomust ja selle tagajärgedest juhtimisõigusest võimaliku ilmajäämise osas. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo

toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud

ohtliku

sellele, et menetlusalusele isikule väärteo toimepanemisest. Kohus juhib tähelepanu ka

määratud lisakaristus on määratud ettenähtud sanktsiooni miinimummääras ning enam väiksemat lisakaristust ei saaks määrata ei kohtuväline menetleja ega kohus.

Puutuvalt kaebuse lisas olevasse taotlusse jätta kaebuse esitajale alles juhtimisõigus ja määrata

lisakaristuse asemel võimalikult maksimaalne rahatrahv, peab kohus märkima, et kaebemenetluses saab kohus vaidlustatud otsuse kas jätta muutmata või tühistada, tehes ise uue

otsuse, kuid uue otsusega ei saa kohus kaebuse esitaja olukorda karistust suurendades

raskendada. Kehtiv karistusseadustik ei näe ette ka võimalust lisakaristust asendada

rahatrahviga. Lisakaristuse osas saab kohus kas vaidlustatud otsuse jätta muutmata või tühistada lisakaristuse kohaldamise osas. Käesoleval juhul ei saaks kohus teha lisakaristuse osas

9

ka uut otsust, millega lisakaristust kergendada, kuivõrd lisakaristus on määratud ettenähtud sanktsiooni miinimummääras. Lisakaristuse kohaldamise osas otsuse tühistamiseks aga kohtu arvates alused puuduvad, mida kohus on põhjendanud juba ülalpool.

Kokkuvõtvalt asu või b kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlusmateriaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või

tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/