4-18-4519/16 · Tartu Maakohus Võru kohtumaja Võrus

1

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel

Kohus Tartu Maakohus (Võru kohtumaja) Lahendi tegemise aeg ja koht 12. november 2018, Võru Väärteoasja number 4-18-4519 Kohtukoosseis Kohtunik Erkki Hirsnik Kohtuistungi sekretär Kristel Toots Väärteoasi Elmer Hõraku kaebus Võru Linnavalitsuse 3. augusti 2018 kiirmenetluse otsusele väärteoasjas nr 9-2018, millega karistati Elmer Hõrakut jäätmeseaduse (JäätS) § 1207 järgi rahatrahviga 240 eurot Menetlusalune isik Elmer Hõrak. Isikukood 36512166515; elukoht xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx; e-post: xxxxxx@xxxxxx Kohtuväline menetleja Võru Linnavalitsus, esindajad juriidilise osakonna juhataja Esko Hillep ning keskkonnaja järelevalve spetsialist Tiina Randjärv

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Võru Linnavalitsuse 3. augusti 2018 otsus Elmer Hõraku 60 trahviühikulise (240 eurose) rahatrahviga karistamise osas.

2. Karistada Elmer Hõrakut 12 trahviühikulise (48 eurose) rahatrahviga. Kohustada Elmer Hõrakut tasuma see rahatrahv ositi 4 kuu jooksul võrdsetes osades alates käesoleva otsuse jõustumisest hiljemalt iga kuu viimaseks kuupäevaks Võru Linnavalitsuse otsuses näidatud kontole.

3. Elmer Hõraku kaebus rahuldada osaliselt.

4. Jätta asitõendiks olevad 2 kviitungit väärteoasja juurde.

Edasikaebamise kord Otsuse saab vaidlustada kassatsiooni korras. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse kuulutamise päevast, s.o alates 12. novembrist 2018. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

2

PÕHIOSA

Sissejuhatus

1. Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 123 lg 2 sätestab, et maakohus arutab väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. See tähendab seda, et pärast ülevaate andmist menetluse käigust selgitab kohus kõigepealt välja, mis leidis aset, annab seejärel aset leidnule õigusliku hinnangu, mõistab pärast seda Elmer Hõrakule karistuse ja võtab viimaks seisukoha asitõendite kohta.

Menetluse käik

2. Võru Linnavalitsuse 3. augusti 2018 kiirmenetluse otsusega karistati E. Hõrakut JäätS § 1207 lg 1 järgi 60 trahviühikulise ehk 240 eurose rahatrahviga selle eest, et E. Hõrak jättis ajavahemikul 11. kuni 19. juuli 2018 Võrus Tallinna mnt 3 garaažikompleksi juurde avaliku ligipääsuga kohta järelevalveta prügikottidega sortimata olmejäätmed, mis sattusid tuvastamata asjaoludel Võru Roosi tänava ladestusalale.

3. Selle otsuse peale esitas E. Hõrak kaebuse, milles palub väärteootsus tühistada või karistust kergendada. Kaebuses märgitakse kokkuvõtvalt järgmist. Garaaž, mille ette kaebaja prügikoti jättis, kuulub talle. Ta kavatses viia koti järgmisel hommikul jäätmekeskusse. Tõendid ei kinnita tema osalust selles teos, aga hea tava ja kombe kohaselt teavitas ta linnavalitsuse ametnikku ise, et selle ametniku tööd kergendada.

4. Kohtuistungil jäi E. Hõrak oma kaebuse juurde. Kaebaja märkis, et trahv on liiga suur, sest teisi inimesi on Võru Linnavalitsus 2018. a karistanud väiksemate trahvidega. Võru Linnavalitsuse esindajad palusid jätta väärteootsuse muutmata, olid aga nõus sellega, et trahvi maksmine määratakse ositi.

Faktilised asjaolud

5. Kohus tuvastab järgmise sündmuse. Elmer Hõrak otsustas millalgi käesoleva aasta juuli keskel viia Vagula järve ääres asuvalt xxxx kinnistult Umbsaare külas asuvasse prügilasse kuus kotti, mis sisaldasid erinevaid asju (nt kviitungeid, pakendeid, paberit jms). Selleks laadis ta need kotid auto peale ja sõitis prügila juurde. Sinna jõudis ta natuke pärast kella nelja pärastlõunal ja avastas, et prügila oli kell neli kinni pandud. Seejärel sõitis ta Võrru Tallinna mnt 3 asuvate garaažide juurde. Seal tõstis ta prügikotid oma garaaži ukse ette, et need järgmisel päeval prügilasse viia. Pärast seda sõitis ta garaažide juurest ära ning viis auto Võrus Kreutzwaldi tänaval elanud auto omanikule. Varsti pärast E. Hõraku lahkumist kottide juurest sattusid need kotid teadmata moel garaažide läheduses olevale Roosi tänava prügiladestuse alale.

6. Kõigepealt peab kohus vajalikuks selgitada üht menetluslikku aspekti. Selle tuvastamine, et E. Hõrak jättis kotid just garaažide juurde, mitte ei viinud Roosi tänava prügiladestusalale – kohtuistungil jäi kohati mulje, et kohtuväline menetleja peab seda võimalikuks –, on möödapääsmatu juba kiirmenetluse otsuses olevast teokirjeldusest lähtuvalt. Seda seetõttu, et VTMS § 57 lg 1 p-s 7 nimetatud väärteo lühikirjeldusel on samasugune tähendus, nagu on üldmenetluses koostatud väärteoprotokollis edasi antaval väärteo lühikesel kirjeldusel VTMS § 69 lg 2 p 1 mõttes. Selle põhjal peab olema võimalik hinnata, kas süüteokoosseisu

3

objektiivsed ja subjektiivsed tunnused on täidetud. Väärteo lühikirjelduses tuleb kajastada kõiki faktilisi asjaolusid, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse (vt nt RKKKo 3-1-1-9-08, p 14; RKKKo 3-1-1- 45-11, p 9 ja RKKKo 3-1-1-5-15, p 6). Eelmärgitu tähendabki käesoleva asja kontekstis muu hulgas seda, et kuidagi ei saa lähtuda sellest, et prügikotid viis Roosi tänava ladestusalale E. Hõrak. Kui kohtuväline menetleja seda väita tahtnud oleks, oleks ta pidanud seda kiirmenetluse otsuses kajastama. Sellisel juhul oleks kohtul tekkinud võimalus otsustada, kas asi oli nii või ei. Praegu aga saab analüüsitavaks teoks olla üksnes kottide viimine garaaži ette.

7. Prügikottide arvu osas tuleb märkida järgmist. E. Hõrak väitis kohtuistungil, et ta jättis garaažide juurde kaks kotti. Samas ei olnud ta selles kindel, vaid üksnes arvas, et see arv võis olla kaks. Kohus tuvastab, et neid kotte oli kuus. Seda teeb ta paikvaatluse akti alusel. Nimelt ilmneb sellest aktist ja sellele lisatud fotodelt, et Roosi tänava ladestusalalt leiti kuus prügikotti. Need kotid on ühtmoodi, ühesuguse suurusega, paistavad ühetaoliselt keskkonnast vähe mõjutatud olevat (st neil ei leidu nt liiva, lehti või muud sarnast, mis neile ajaga kogunema peaks) ja asuvad koos. Seetõttu tuleb tuvastada, et nad sattusid ladestusalale koos. Sellest lähtuvalt tuleb tuvastada ka seda, et nad olid koos selles kohas, kust nad ladestusalale sattusid ehk kõik need kuus kotti olid Tallinna mnt 3 garaaži ees.

8. Prügikottide sisu tuleb tuvastada eeskätt paikvaatluse aktile lisatud fotode, aga ka kahe asitõendiks oleva kviitungi alusel.

9. Ülejäänud asjaolude tuvastamisel tugines kohus sellele, mida E. Hõrak väitis. Tõsi, mõningate asjaoluside aset leidmine kindel ei ole. Nt ei saa olla kindel selles, et E. Hõrak käis enne kottide garaažide juurde jätmist prügilas ega ka selles, et E. Hõrak soovis kotid pärast nende garaažide juurde jätmist järgmisel päeval prügilasse viia. Lähtuda tuleb aga kriminaalmenetluse seadustiku § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo-põhimõttest, mis kehtib vastavalt VTMS § 31 lg-le 1 ka väärteomenetluses. Esiteks lähtuvalt sellest printsiibist ja teiseks pidades silmas seda, et E. Hõraku väited prügilas käimise ja kottide hiljem prügilasse viimise soovi kohta ei ole per se ebausutavad, tulebki need asjaolud tuvastada.

10. E. Hõraku väiteid kinnitavad (või vähemasti ei lükka ümber) ka ülejäänud tõendid: prügi hulgast leitud kviitungid, äriregistri väljatrükk xxxx kinnistu kohta ja rahvastikuregistri väljatrükk E. Hõraku kohta.

Õiguslik hinnang

11. JäätS § 1207 lg 1 näeb ette karistuse kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmehoolduseeskirjas sätestatud jäätmehooldusnõuete rikkumise eest. Võru Linnavolikogu võttis jäätmehoolduseeskirja (edaspidi: eeskiri) vastu 11. detsembril 2013. Kiirmenetluse otsuses on leitud, et E. Hõrak rikkus eeskirja § 5 lg-s 1 sätestatud kohustust korraldada jäätmete üleandmine asjakohast jäätmeluba omavale jäätmekäitlejale või taaskasutama või kõrvaldama jäätmed vastavalt kehtivatele nõuetele. Seesugune seisukoht on problemaatiline mitmel põhjusel. Esiteks ei ole ära toodud, millist eeskirja § 5 lg 1 punkti silmas peetud on. Selle saab siiski hõlpsasti selgeks: äsja tsiteeritud sisuga on esimene punkt. Tõsisem probleem on see, et kiirmenetluse otsusest ei ilmne, milline eeskirja § 5 lg 1 p 1 kolmest alternatiivist asjakohane on: kas jäätmete üleandmine asjakohast jäätmeluba omavale jäätmekäitlejale (alt 1) või jäätmete taaskasutamine vastavalt kehtivatele nõuetele (alt 2) või jäätmete kõrvaldamine vastavalt kehtivatele nõuetele (alt 3). Ilmselt on siiski ka sellega seoses võimalik aru saada, et asjasse ei puutu esimene alternatiiv: E. Hõrak ei andnud jäätmeid üle asjakohast jäätmeluba

4

mitte omavale jäätmekäitlejale. Kas aga lähtuda tuleb teisest või kolmandast alternatiivist, jääb segaseks. Kolmandaks on vaja esile tuua kõige tõsisem probleem: nii § 5 lg 1 p 1 teine kui ka kolmas alternatiiv on viitelised: neis kõneldakse kehtivatest nõuetest. Seega ei saa piirduda kellelegi etteheite tegemisega eeskirja § 5 lg 1 p 1 alt 2 või § 5 lg 1 p 1 alt 3 järgi: on vaja välja otsida, millised on need kehtivad nõuded, mida eeskirja § 5 lg 1 p 1 alt 2 või § 5 lg 1 p 1 alt 3 silmas peavad.

12. Järgnevalt tuleb küsida, kas käesoleva otsuse eelmises punktis nimetatud vead on menetluslikult olulised ehk kas neil võiks olla mingeid tagajärgi menetluse lõpptulemusele, näiteks kas nad peaksid tingima menetluse lõpetamise. Sellele küsimusele tuleb vastata eitavalt. Nagu ilmneb juba käesoleva otsuse 6. punktist, on kiirmenetluse otsuses (või väärteoprotokollis) väärteo dispositsiooni puudutavas osas oluline eeskätt teokirjeldus. Sellega seoses kordab kohus juba ühes varasemas väärteoasjas öeldut (vt otsus asjas nr 4-17-3959, p 10). Teokirjelduse primaarsusega seoses tuleb meeles pidada õigusteaduses juba pikki sajandeid kasutatavat põhimõtet da mihi factum, dabo tibi ius ehk anna mulle faktid, minna annan sulle õiguse. Eeskätt on oluline tuua kohtu ette faktilised asjaolud ehk kirjeldus sellest, mis millalgi minevikus aset leidis. Selle sündmuse õiguslik kvalifikatsioon on vähemoluline, sest sellega saab kohus ise hakkama. Niisugune lähenemine on käesolevat asja lahendava kohtu hinnangul välja loetav ka kõrgeima kohtu juba ülal viidatud otsusest asjas nr 3-1-1-5-15. See tähendab seda, et väärteokoosseisu võib kohus ise õigete primaarnormidega sisustada. Ühtlasi tähendab see seda, et kohus ei ole seotud kohtuvälise menetleja n-ö välja otsitud normidega. Tõsi, silmas tuleb pidada seda, et menetlusalusele isikule peab olema tagatud kaitseõigus: ta peab saama end õiguslike etteheidete vastu kaitsta. See tähendab seda, et väärteoetteheidet ei saa sisustada primaarse sättega alles kohtuotsuses: isik peab olema sellest sättest teadlik juba eelnevalt, et ta saaks esitada selle kohaldamise suhtes vastuväiteid. Olgu selle teema lõpetuseks veel märgitud, et kahjuks on väärteomenetlejate (karistus)õiguslikud teadmised tihtipeale küllaltki piiratud. Mõningast erisust võib endast kujutada liiklusseaduse tundmine: praktika näitab, et seda seadust oskavad väärteomenetlejad (Politseija Piirivalveameti ametnikud) päris tihti korrektselt tõlgendada. Ilmselt on see seletatav liiklusrikkumiste massilisusega: kui mingite rikkumistega peab pidevalt tegelema, saabki asi selgeks. Kui aga tegemist on muude elualadega (nt jäätmekäitlusega), on menetlejad tihtipeale hädas (nagu näitab ka käesoleva otsuse eelmises punktis öeldu).

13. Kohtu hinnangul tuleb E. Hõraku tegu praegu sisustada eeskirja § 3 lg 3 ls 2 kohaselt, mille järgi on jäätmete ladestamine väljaspool prügilat või jäätmekäitluskohta keelatud. Menetluslikult tuleb märkida, et selle normi tõi kohus kohtuistungil välja ehk E. Hõrakul oli võimalik end selle sätte kohaldamise vastu kaitsta. Järgnevalt kontrollibki kohus selle normi täitmist E. Hõraku poolt.

14. Kottides olnud asjad kujutasid endast jäätmeid JäätS § 2 lg 1 mõttes: E. Hõrak kui nende asjade valdaja oli otsustanud asjad ära visata. Et need jäätmed olid tekkinud xxxx kinnistu majapidamises, oli tegemist olmejäätmetega JäätS § 7 tähenduses.

15. Ladestamise mõistet ei avata ei jäätmeseaduses ega eeskirjas. Seetõttu tuleb see kohtul endal kindlaks määrata. Esiteks eeldab ladestamisest kõnelemine juba puht grammatiliselt seda, et jäätmed toimetatakse nende esialgsest asukohast mujale. Samas ei saa ladestamiseks pidada mitte igasugust jäätmete asukoha muutmist. Nii ei ole võimalik ladestamise alla liigitada seda, kui isik viib jäätmed oma õigusliku võimu alla oleval (st nt tema omandis või mõne lepingu (nt üürilepingu, käsunduslepingu või töölepingu) alusel tema kasutataval) territooriumil ühest kohast teise: nt viib need korteris kraanikausi kapi alt magamistuppa. Seda seetõttu, et niisugusel viisil toimides ei tõuse mitte kuidagi jäätmetest lähtuv tervisevõi keskkonnaoht ega

5

ka oht loodusvarade kasutamise tõhususele ehk nii toimides ei minda mingilgi moel vastuollu JäätS § 1 lg-s 1 sätestatud jäätmeseaduse eesmärgiga. Kas ladestamiseks saab pidada igasugust jäätmete toimetamist oma õigusliku võimu alla jäävalt territooriumilt mingile muule territooriumile (nt A viib jäätmed oma õigusliku võimu all olevalt kinnistult läbi tema õigusliku võimu all mitte oleva maa-ala (nt avalikku teed pidi) teisele tema õigusliku võimu all olevale kinnistule või A viib jäätmed oma õigusliku võimu all olevalt kinnistult B õigusliku võimu all olevale kinnistule nii, et ta on selle B-ga eelnevalt kokku leppinud), ei ole vaja käesoleva asja raames otsustada. Seda seetõttu, et praegu ei olnud olukord selline. Praegu viis E. Hõrak jäätmed garaažide ette. On irrelevantne, milline on garaažide esise maa täpne õiguslik režiim: on üheselt selge, et E. Hõrakul ei olnud selle territooriumi üle õiguslikku võimu ja tal ei olnud ka selle võimu omajaga mingit kokkulepet jäätmete sinna viimiseks. Midagi ei muuda see, et menetlusalune isik asetas prügi selle garaaži ette, mille üle tal õiguslik võim oli: garaažide esise maa osas ei ole õiguslik võim garaaži enda üle oluline. Niisugust prügi maha asetamist ei saa siiski automaatselt ladestamiseks pidada. Kui E. Hõrak oleks pannud prügikotid garaaži kõrvale maha sooviga avada seejärel garaažiuks ja kotid garaaži tõsta või kui E. Hõrak oleks jäänud garaažide juurde kotte valvama, ei oleks samuti JäätS § 1 lg 1 eesmärgid ohtu seatud. E. Hõrak aga seda ei teinud: ta teadis prügi maha asetamisel, et ta lahkub prügi juurest ja jätab selle seeläbi järelevalveta. Seetõttu tuleb prügi maha asetamist pidada ladestamiseks eeskirja § 3 lg 3 ls 2 mõttes.

16. Ka on täidetud eeskirja § 3 lg 3 ls 2 viimane tingimus: garaažide esine ala ei olnud prügila ega jäätmekäitluskoht.

17. Ka on võimalik, et E. Hõrak rikkus eeskirja § 15 lg 7, mille kohaselt on jäätmete kõrvaldamine väljaspool prügilat või jäätmekäitluskohti keelatud (sellisel juhul võiks ilmselt sekundaarsena rääkida ka eeskirja § 5 lg 1 alt 3 rikkumisest). Kohus siiski seda analüüsima ei hakka, sest seda normi ei ole menetluse kestel E. Hõrakule ette heidetud ehk ta ei ole saanud end selle etteheite vastu kaitsta (vt käesoleva otsuse p 12). Olgu n-ö möödaminnes siiski mainitud, et on küsitav, kas E. Hõraku tegu saab pidada jäätmete kõrvaldamiseks. Erinevalt ladestamisest on olemas jäätmete kõrvaldamise legaaldefinitsioon: kõrvaldamiseks loetavad tegevused on märgitud JäätS §-s 17 ja pole sugugi kindel, et lihtsalt jäätmete tõstmine mingile sellisele alale, mille üle jäätmete tõstjal õiguslikku võimu ei ole, kujutab endast kõrvaldamist.

18. Et E. Hõrak rikkus üht eeskirjas sätestatud reeglit, realiseeris ta JäätS § 1207 lg 1 objektiivse koosseisu.

19. E. Hõrak rikkus eeskirja § 3 lg 3 ls 2 tahtlikult: ta teadis, mis oli prügikottides, sai aru sellest, et tal ei ole garaažide esise ala üle õiguslikku võimu ja mõistis, et garaažide esine ala ei olnud ei prügila ega jäätmekäitluskoht. Niisiis pani ta JäätS § 1207 lg 1 pärase väärteo toime tahtlikult.

20. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine.

21. Süü osas tuleb küsida, kas ei rakendu karistusseadustiku (KarS) § 39 lg 1, mille järgi puudub isikul süü, kui ta ei saa aru oma teo keelatusest ja see eksimus on temale vältimatu. E. Hõrak väitis kohtuistungil, et ta ei teadnud, et prügikottide jätmine ööseks oma garaaži ette on karistatav. On võimalik, et see väide on vale. Samas aga on ka mõeldav, et E. Hõrak tõepoolest sellises eksimuses oli: E. Hõrak ei jätnud kotte suvalisse kohta, vaid oma kasutatava garaaži ette, et neile hommikul järgi tulla ja seetõttu võis ta tõepoolest uskuda, et nii tohib teha. Seetõttu tuvastab kohus tulenevalt KrMS § 7 lg-st 3 ja VTMS § 31 lg-st 1, et E. Hõrak ei olnud oma teo karistatavusest teadlik ehk tegutses keelueksimuses. Keelueksimus iseenesest süüd ei välista: vastavalt KarS § 39 lg-le 1 on süü välistatud üksnes siis, kui eksimus oli eksijale vältimatu.

6

Üldjuhul on see välditav: vt RKKKo 3-1-1-33-16, p 21. Seega kehtib rusikareegel, et seaduse mittetundmine ei vabasta vastutusest. Nii oli see ka praegu: E. Hõrak oleks pidanud järgi mõtlema, kas kottide maha panek ikkagi ei või keelatud olla. Selle nõudmine ei oleks olnud ei n-ö keskmise kodaniku jaoks ega olnud ka E. Hõrakule üle jõu käiv: on kõigiti võimalik aru saada, et avalikult ligipääsetavasse kohta jäätmete jätmine võib osutuda problemaatiliseks nt seetõttu, et mõni inimene võib need mingil põhjusel (nt n-ö nalja pärast, joobe tõttu vms) laiali loopida või kuhugi eemale viia, prügi äraviimine võib osutuda ladestaja jaoks võimatuks (nt jääb ta haigeks), ilmastikuolud (nt tuul või vihm) võivad põhjustada prügi keskkonda sattumise, loomad võivad prügi ära süüa või laiali kanda vms. Seega oli keelueksimus E. Hõrakule välditav ehk see ei välista tema süüd. Puuduvad ka muud süüd välistavad asjaolud.

22. Seega tuleb E. Hõrak JäätS § 1207 lg 1 järgi süüdi mõista.

Karistus

23. JäätS § 1207 lg 1 näeb ette kuni 200 trahviühikulise rahatrahvi. Siiski ei saa praegu lähtuda 200 trahviühikulisest ülemmäärast ja seda tulenevalt sellest, et E. Hõrak oli keelueksimuses. KarS § 39 lg 2 võimaldab koostoimes KarS § 60 lg-ga 2 juhinduda kahe kolmandiku suurusest karistuse ülemmäärast. Praegu tulebki kohtu hinnangul seda teha, sest hoolimata käesoleva otsuse punktis 21 öeldust ei ole täiesti ebaloogiline lähtuda ka sellest, et prügi oma garaaži ette ajutiselt maha panemine keelatud ei ole. See tähendab seda, et vastavalt KarS § 60 lg-le 2 ja 3, § 47 lg-le 1 ja JäätS § 1207 lg-le 1 tuleb E. Hõrakut karistada 3 kuni 133 trahviühiku suuruse rahatrahviga. E. Hõraku karistus peab jääma sanktsiooni alammäära lähedale. Seda eeskätt seetõttu, et prügi jätmine oma garaaži ette selleks, et see hiljem jäätmejaama viia on märksa väiksema ebaõigussisuga kui nt prügi viskamine sellest lõplikult lahti saamise eesmärgil kuhugi tänavale, põõsa alla või kellegi teise hoovi. Lisaks tuleb arvestada, et JäätS § 1207 lg 1 alla võib lähtuvalt eeskirja reguleerimisalast paigutada ka märksa suurema ebaõigussisuga tegusid kui olmejäätmete ära viskamine: nt ohtlike jäätmetega vääral viisil ümber käimine (vt nt eeskirja § 5 lg 1 p 2), jäätmetega haisu levitamine või mingisuguse ohu tekitamine (vt nr eeskirja § 5 lg 1 p 6) vms. Ka tuleb vastavalt KarS § 57 lg 1 p-le 3 võtta arvesse seda, et E. Hõrak on oma teo üles tunnistanud ja selle kohta ütlusi andnud. Siiski ei ole E. Hõraku süü ka päris minimaalne. Esiteks ei ladestanud ta mitte nt peotäit prügi või ka mitte ühte kotti, vaid kuus kotti. Teiseks võimaldab JäätS § 1207 lg 1 lähtuvalt eeskirja reguleerimisalast reageerida ka veelgi väiksema ebaõigussisuga tegudele: nt siis, kui põletada vähese värviga väike puidutükk (vt eeskirja § 3 lg 5) või kui jätta kogumismahuti piisaval määral pesemata (vt eeskirja § 5 lg 1 p 5) (tõsi, nende rikkumiste puhul tuleks tõsiselt kaaluda hoiatusega piirdumist (VTMS § 31 lg 2) või menetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlustel (VTMS § 30)). Eelneva põhjal leiab kohus, et E. Hõrakut tuleb karistada sanktsiooni alumise määra (kolm trahviühikut: vt KarS § 47 lg 1) lähedale jääva rahatrahviga ja mõistab E. Hõraku karistuseks 12 trahviühikulise, st 48 euro suuruse trahvi. Tulenevalt kohtuistungil E. Hõraku poolt esitatud seisukohtadest peab kohus tarvilikuks märkida veel seda, et tähtsust ei oma, kuidas on Võru Linnavalitsus määranud karistusi muudes väärteoasjades: karistuse mõistmisel on vaja lähtuda konkreetse väärteoasja asjaoludest.

24. Kohus võimaldab KarS § 66 lg 2 alusel maksta E. Hõrakul rahatrahv ära ositi, sest menetlusaluse isiku majanduslik olukord on kehv. Seepärast peab E. Hõrak tasuma rahatrahvi ositi nelja kuu kestel: iga kuu on tarvis tasuda 12 eurot. Trahvi peab tasuma kohtuvälise menetleja otsuses märgitud arveldusarvele.

Asitõendid

7

VTMS § 123 lg 1 ja § 108 p 7 paneb kohtule kohustuse otsustada seda, kuidas toimida asitõenditega. Praeguses asjas on asitõenditeks kaks prügi hulgast leitud kviitungit: Tradehaouse OÜ väljastatu ja lätikeelne kviitung, mille ülal vasakul osal on kirjutatud „Slenis“. Väärteomenetluse seadustik ei täpsusta, mille alusel kohus asitõenditega toimimise viisi paika panema peab. Seetõttu tuleb vastavalt VTMS §-le 2 lähtuda kriminaalmenetluse seadustikust. Et nende kviitungite näol on tegu dokumentidega, tuleb nad jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel väärteoasja juurde.

/allkirjastatud digitaalselt/ Erkki Hirsnik kohtunik