1-09-2090/31 · Tartu Ringkonnakohus

1-09-2090

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 5. november 2009, Tartu Kriminaalasja number 1-09-2090 (08240104396) Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus, Ago Kutsar Kohtuistungi sekretär Liina Parv Kriminaalasi

J.T süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 7; § 274 lg 1 ja § 120 järgi; O.B süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 7

järgi ning B.O süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 7 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja) 20. mai 2009 otsus Apellatsioonide esitajad süüdistatav J.T ja tema kaitsja Lembit Nirgi, süüdistatav B.O kaitsja Anti Aasmaa Prokurör Liina Pikma Süüdistatav J.T

elukoht: XXX-XX ; isikukood: XXX; varem

kriminaalkorras karistatud 1 korral; väärteokorras karistatud korduvalt Kaitsja vandeadvokaat Lembit Nirgi Süüdistatav B.O

elukoht: XXX-XX ; isikukood: XXX; varem kriminaalkorras karistatud 4 korral; väärteokorras karistatud korduvalt Kaitsja advokaat Anti Aasmaa

RESOLUTSIOON

Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Viru Maakohtu 20. mai 2009 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-09-2090 muutmata, apellatsioonid rahuldamata.

Mõista Eesti Vabariigilt OÜ Advokaadibüroo Uno Feldchmidt kasuks välja 5928 krooni B.O-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

2 Mõista Eesti Vabariigilt Rakvere Advokaadibüroo OÜ kasuks välja 3384 krooni J.T-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

Välja mõista J.T-lt kohtukulud, s.o kaitsja tasu vandeadvokaat Lembit Nirgi poolt osutatud õigusabi eest 3384 krooni riigituludesse ning B.O-lt kaitsja tasu advokaat Anti Aasmaa poolt osutatud õigusabi eest 5928 krooni riigituludesse.

J.T ja B.O-ltasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi

arveldusarvele SEB Eesti Ühispangas nr 10220034800017 või Swedbankis nr 221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „ees- ja perekonnanimi, 1-09- 2090, kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates.

Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates 5. novembrist 2009 kell 14.00.

Kohtuotsuse peale võib kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 6. novembrist 2009.

Esimese astme kohtu otsuse sisu

Viru Maakohtu 20.05.2009 otsusega tunnistati J.T süüdi KarS § 200 lg 2 p 7 järgi ja

karistuseks mõisteti 4 aastat vangistust; KarS § 274 lg 1 järgi ja karistuseks mõisteti 7 kuud vangistust; KarS § 120 järgi ja karistuseks mõisteti 6 kuud vangistust. KarS § 64 lg1 alusel mõisteti liitkaristuseks 4 aastat 3 kuud vangistust. KrMS § 238 lg2 alusel vähendati karistust 1/3 võrra ja

karistuseks mõisteti 2 aastat 10 kuud vangistust. KarS § 68 alusel loeti karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 31.08-01.09.2008, s.o 2 päeva vangistust, karistust jäi kanda 2 aastat 9

kuud ja 28 päeva vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel liideti nimetatud karistusega 09.09.2008 kohtuotsusega mõistetud ja ärakandmata karistus 10 kuud vangistust; lõplikuks karistuseks loeti 3 aastat 7 kuud ja 28 päeva vangistust.

B.O tunnistati süüdi KarS § 200 lg 2 p 7 järgi ja talle mõisteti karistuseks 4 aastat

vangistust. KarS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust 1/3 võrra ja karistuseks mõisteti 2 aastat 8 kuud vangistust.

Maakohus arutas J.T-le ja B.O-le KarS § 200 lg 2 p 7 järgi esitatud süüdistust selles, et nemad 02.10.2008 kella 21.45 ajal koos O.B-ga Rakvere linnas Tallinna tn 47 ja 49 majade

vahel peksid K.K. ning peksmise käigus võtsid kannatanult ära mobiiltelefoni №kia E50-1 väärtusega 4000.- krooni, sigaretipaki Marlboro väärtusega 40.- krooni ning 225.- krooni sularaha,

tekitades kuriteoga kannatanule kehavigastusi ja varalist kahju kokku 4265.- krooni. Oma teoga

panid nad toime võõra vallasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil vägivallaga grupi poolt s.o. kuriteo, mis on kvalifitseeritav KarS § 200 lg 2 p 7 järgi.

J.T-le olid süüdistused esitatud ka KarS § 120 ja § 274 lg 1 järgi ning kohus tunnistas ta

süüdistustes kirjeldatud tegudes ka süüdi, kuid nimetatud osas maakohtu otsusele apellatsiooni ei esitanud.

Maakohus, arutades J.T-le, O.B-le ja B.O-le KarS § 200 lg 2 p 7 järgi esitatud

süüdistusi, asus tõendite kogumis hindamisel seisukohale, et süüdistatavate süü on täielikult tõendamist leidnud.

3

Maakohus leidis, et kannatanu K.K. ütlustega on tõendatud, et konflikt tema ja süüdistatavate vahel tekkis sellest, et süüdistatavad küsisid temalt suitsu ja ta keeldus seda andmast. Süüdistatavad tunnistasid konflikti, kuid andsid selle alguse saamise kohta vastuolulisi ütlusi. Järgnevalt tarvitati

kannatanu kallal vägivalda. Kuigi vägivalla tarvitamist on süüdistatavatest tunnistanud ainult B.O, luges kohus vägivalla tarvitamise kannatanu suhtes kõigi kolme süüdistatava poolt tõendatuks tunnistajate M.A. ja U.N. kokkulangevate ütlustega. Süüdistatavate endi ütlusi hinnates asus maakohus seisukohale, et nende tegevuse koosseisupärasuse hindamisel ei saa nende ütlustele tugineda, kuna need on vastuolulised ja ennastõigustavad; nende ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna need on kummutatud kannatanu ja tunnistajate M.A. ja U.N. kokkulangevate ütlustega.

Järgnevalt asus maakohus seisukohale, et kannatanult võeti telefon, sigaretipakk ja 225 kr sularaha.

Siinjuures arvestas kohus tõenditena kannatanu ja tunnistaja M.A. ütlusi, asjaolu, et telefon leiti politseibussist ja et 225 kr leiti O.B-lt. M.A. nägi kolme süüdistatavat üheaegselt kannatanut peksmas algul kõnniteel ja hiljem hoovis. Tähelepanuväärne on, et millegi võtmist kannatanult nägi ta peale seda, kui kannatanut oli pekstud kõnniteel ja enne kannatanu viimist hoovi. Kõigi kolme süüdistatava poolt kannatanu üheaegset peksmist hoovis nägi lisaks tunnistaja U.N. . Siit järeldub, et vara hõivamine toimus vahetult peale kannatanu üheaegset peksmist kolme süüdistatava poolt ja vara hõivamisele järgnes samuti kannatanu üheaegne peksmine kolme süüdistatava poolt. Eeltooduga on kohtu hinnangul kummutatud süüdistatavate väited, et nad üheaegselt kannatanut ei peksnud, vara ei hõivanud, vara hõivamist ei näinud ja sellest teadlikud polnud. Kuigi pole võimalik usaldusväärselt kindlaks teha, kes kolmest vara hõivas, on usaldusväärselt tõendatud, et kõik kolm

tarvitasid kannatanu suhtes vägivalda vahetult enne ja vahetult pärast vara hõivamist, olid vara

hõivamise juures ning tegutsesid seega üheaegselt ja ühise otsese tahtlusega röövimise

kuriteokoosseisu realiseerimisel. Teo kooskõlastamine täideviijate vahel ei pea olema eelnevalt

suuliselt kokkulepitud, seda on võimalik saavutada ka vaikimisi konkludentsete tegudega süüteo toimepanemise käigus nagu see antud juhul toimuski.

Karistuse mõistmisel juhindus kohus KarS § 56 sätetest ja arvestas järgmisi asjaolusid.

J.T-le karistuse mõistmisel arvestas kohus kuritegude toimepanemist otsese tahtlusega ja katseajal; karistust kergendavaks asjaoluks luges kohus süü osalist tunnistamist. Kuna varasem

tingimisi mõistetud karistus ei suutnud panna J.T seaduskuulekalt käituma, leidis kohus, et tema puhul karistuse eesmärkide saavutamiseks on vajalik kohaldada vangistust. Kuna kuritegudega

põhjustatud kahju pole suur, on võimalik teda karistada sanktsiooni alammäära lähedase vangistusega. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad.

B.O-le karistuse mõistmisel arvestas kohus, et B.O pani kuriteo toime otsese tahtlusega

ja lühikese ajavahemiku möödudes eelneva kohtuotsusega mõistetud vangistusest vabanemisest; karistust kergendavaks asjaoluks on süü osaline tunnistamine. Kuna varasemad korduvad karistused

ei suutnud panna B.O seaduskuulekalt käituma, leidis kohus, et tema puhul karistuse

eesmärkide saavutamiseks on vajalik kohaldada vangistust. Kohus leidis, et kuna kuriteoga

põhjustatud kahju pole suur, on võimalik B.O karistada sanktsiooni alammäära lähedase vangistusega. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad.

Apellatsioonides esitatud taotluste sisu

J.T apellatsioon

J.T vaidlustab maakohtu otsuse tema süüditunnistamises KarS § 200 lg 2 p 7 järgi ja talle karistuse mõistmises. J.T kinnitab, et ta ei ole röövimises süüdi. Ta tunnistab, et sel õhtul oli ta koos O.B ja

B.O-ga, kuid neile vastutulevat kannatanut K.K. t hakkas peksma B.O. Röövitud asjadest sai tema teada järgmisel päeval uurija juures. Selleks ajaks olid B.O ja O.B andnud juba tema vastu ütlusi. Ta ei tea, miks nad nii tegid, aga arvab, et enda rõõmuks. Tema on süüdi ainult selles, et ta kohe ei andnud uurija juures õigeid ütlusi. Ta nimelt kartis midagi rääkida

4 kaaskahtlustatavate vastu, kuna politseijaoskonda sõites nad ütlesid talle, mida uurija juures rääkida. Ta kartis, sest pole varem kinni istunud, ta mõtles, et nad võivad talle või tema perele midagi paha

teha ja kuna ta nägi, kuidas kaaskahtlustatavad peksid K.K. t. Ta palub vähendada talle reaalselt

mõistetud vangistust või kohaldada vangistust tingimisi. Ta on abielus ja ülalpidamisel on väike laps. Pere vajab teda, kuna naine on lapsega kodus ja tema on ainuke, kes saab tööl käia ning peret ülal pidada. Nad elavad üürikorteris ja neil on üürivõlg.

J.T kaitsja L. Nirgi apellatsioon

Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist osaliselt, s.o J.T süüditunnistamises KarS § 200 lg 2 p 7 järgi ja palub ta õigeks mõista. Samuti taotleb ta J.T-le kergema karistuse mõistmist.

Kaitsja hinnangul on maakohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusnorme ja seda järgnevalt:

I Kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamis

eseme tuvastatud asjaoludele (KrMS § 339 lg 1 p 8.) Kaitsja ei nõustu kohtu väitega, mille kohaselt, kuna tunnistajad väidavad, et kõik kolm noormeest peksid kannatanut ja tunnistaja M.A. nägi, kuidas üks noormees võttis kannatanult midagi, siis olid nad teadlikud vara hõivamisest, tarvitasid vägivalda vahetult enne ja vahetult pärast vara hõivamist,

olid vara hõivamise juures ning tegutsesid seega üheaegselt ja ühise otsese tahtlusega röövimise koosseisu realiseerimisel. Kaitsja hinnangul jättis kohus tähelepanuta M.A. ütlused, et üks kolmest peksjast pani kannatanu lohistamise ajal kiiresti endale midagi taskusse. Tunnistaja ei osanud öelda, kas võtja kandis heledat või tumedat riietust. Järelikult ainult üks võttis ja teised ei pidanud nägema ega saanudki seda näha, kuna vara võtmine toimus kiiresti, pimedas ja muu tegevuse (lohistamise) ajal, kus tähelepanu oli mujale suunatud. Pole kindlaks tehtud teiste isikute soov vara hõivata, kuna nad on oma ütlustega üksteist rõõnanud. J.T on eitanud mobiiltelefoni, suitsu ja raha võtmist, ka on ta kindlalt väitnud, et ei teadnud asjade võtmisest enne, kui B.O mobiiltelefoni Heina

tänava garaažide juures näitas; rahast ja suitsupakist kuulis alles järgmisel päeval uurija käest. Kaitsja leiab, et kuna J.T ei olnud teadlik vara hõivamisest, siis ei ole ta varavastast kuritegu toime pannud ja ta tuleb KarS § 200 lg 2 p 7 järgi õigeks mõista. Kaitsja on seisukohal, et kohus pole tuvastatud selliseid asjaolusid, mis kinnitaksid, et J.T oli

teadlik vara hõivamisest. Asjaolu, et tunnistaja nägi peksmist ja peksmise vahepeal keegi võttis midagi kannatanult, ei kinnita, et just J.T pidi vara hõivamisest teadlik olema. Kohus ei tuvastanud, kes kohtualustest võttis raha, sigaretipaki ja mobiiltelefoni ja kas teised peale võtja olid sellest teadlikud.

II Kohtuotsuses puudub põhjendus ( KrMS § 339 lg 1 p 7) Kaitsja leiab, et kohus on otsuses loetlenud üles tõendid, mis tõendavad teo toimepanemist, kuid puudub tõendite analüüs ja jälgitavus, kuidas jõuab kohus arusaamisele, et nimetatud tõendite pinnalt on tuvastatud röövimise toimepanemine J.T poolt. Mobiiltelefoni võtmiseta poleks tekkinud küsimustki põhjuslikust seosest vägivalla ja vara omastamise vahel. Samuti ei ole maakohus otsuses analüüsinud kõiki objektiivse koosseisu tunnuseid (viide Riigikohtu lahenditele nr 3-1-1-117-06, 3- 1-1-148-03). Millise tegevusega pani J.T toime röövimise, kohus välja toonud ega põhjendanud ei ole. Maakohus ei ole otsuses analüüsinud ka subjektiivse koosseisu tunnuseid. Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-117-06 kohaselt peavad subjektiivse külje tuvastamisse olema kaasatud kõik kriminaalasja menetlemisel tõendamist leidnud ja asjassepuutuvad objektiivsed asjaolud.

Lõpetuseks on kaitsja seisukohal, et J.T-le mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja

süüdimõistetu isikule (KrMS § 338 p 4). Kaitsja taotleb J.T-le mõistetud karistuse kergendamist, kuna leiab, et kohus ei ole siin tegelikult lähtunud J.T süü suurusest ja tema isikust. J.T on võimalik karistada rahalise karistusega või lühema vangistusega kui 4 aastat.

5 B.O kaitsja A. Aasmaa apellatsioon

Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, millega B.O tunnistati süüdi KarS § 200

lg 2 p 7 järgi, palub tema tegevuse ümber kvalifitseerida KarS § 263 järgi ja kergendada B.O-le mõistetud karistust.

Kaitsja leiab, et maakohus on otsuse tegemisel oluliselt rikkunud menetlusõigust järgnevalt.

Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga J.T, B.O ja O.B ütluste

ebausaldusväärseks lugemisel. Kohus ei ole otsuses ära näidanud vastuolusid, mille pinnalt ta järeldas, et süüdistatavate ütlused ei ole usaldusväärsed. Samuti jääb arusaamatuks, miks kohus loeb kõigi kolme süüdistatava ütlusi ennastõigustavateks. Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav (RKKKo nr 3-1-1-85-00 ja nr 3-1-1-47-04). Mitme

süüdistatavaga ja paljude kuritegudega kriminaalasjas tähendab eelöeldu vältimatult ka seda, et kohtuotsuse pinnalt peab olema jälgitav, millise tõendi alusel luges kohus tõendatuks igale üksikule süüdistatavale omistatud eraldiseisvad kuriteod. Seega peaks kohus hindama iga süüdistatava ütlusi

eraldiseisvalt ja sellest tulenevalt tegema eraldiseisvalt ka järelduse nende usaldusväärsuse kohta. Samuti tulnuks kohtul hinnata asja eripära, et süüdistatavad annavad teineteist süüstavaid ütlusi.

J.T ja B.O väidavad vastastikku, et mobiiltelefoni võttis kannatanult neist teine. Samas kinnitab O.B, et mobiiltelefoni võttis kannatanult J.T, kes ütles talle, et see on vaja ära

peita. Seega tulnuks kohtul lugeda tuvastatuks, et mobiiltelefoni võttis kannatanult J.T. Nimetatut kinnitab kaudselt ka asjaolu, et J.T palus arestimajas B.O süü enese peale võtta. Samuti on O.B andnud ütlusi, et J.T andis temale vahetult peale kuriteosündmust

raha. Sellest tulenevalt tulnuks kohtul lugeda B.O ütlused usaldusväärseteks. Tähelepanu väärib ka asjaolu, et B.O on kohtueelses menetluses andnud kogu aeg sisult sarnaseid ütlusi ning pole kannatanu löömist kordagi eitanud. Seega ei saa neid ütlusi lugeda ennastõigustavateks. Samas, J.T on oma ütlusi pidevalt muutnud.

Kaitsja leiab ka, et maakohus on jätnud tähelepanuta tunnistaja U.N. ütlused, et peksjaid oli alguses 2, kuid hiljem peksid 3 isikut kannatanut jalgadega. Seega ei ole välistatud, et tunnistaja eksis oma väidetes. Üldteadaolevalt on sellel ajal õues pime ning tunnistaja võis tajuda valesti seda, et 3 isikut peksid jalgadega kannatanut. Kahtlust süvendab asjaolu, et U.N. on menetleja üle kuulanud ühel korral vahetult peale kuriteosündmust. Ülekuulamine on pinnapealne. Analoogsetel põhjustel tuleb kriitiliselt suhtuda ka tunnistaja M.A. ütlustesse. Tunnistajate ütlused erinevad omavahel ka peksjate arvus.

Kaitsja hinnangul eksisteerib KrMS § 7 lg 3 mõttes kõrvaldamata kahtlus, et B.O oleks teadnud J.T poolt asjade hõivamisest kannatanult. Tähelepanu väärib ka asjaolu, et tehtud pole sõrmejäljeekspertiisi, tuvastamaks, kas B.O üldse mobiiltelefoni ja asjadega kontaktis oli.

Apellant on seisukohal, et kohus ei ole vajalikul määral analüüsinud, kas J.T puhul võis tegu olla täideviija ekstsessiga. B.O-le ei saa röövimist omistada, kuna vara hõivamise viis J.T täide eraldiseisvalt ja teiste süüdistatavate eest märkamatult.

Kaitsja leiab, et tema kaitsealuse puhul ei olnud tegemist ka kaastäideviimisega. Kaitsja möönab, et

KarS § 21 lg 2 esimeses lauses sätestatud muude kaastäideviimise eelduste (kahe isiku ühine ja

kooskõlastatud tegevus) täidetuse korral võib röövimise kaastäideviimise moodustada ka olukord, kus ainult üks täideviijatest kasutab kannatanu kallal vägivalda ja teine hõivab samas kannatanule

kuuluva asja. Samas peavad kaastäideviijad olema teadlikud teineteise tegudest, st tegevus peab olema ühine ja kooskõlastatud. Kaastäideviimisega röövimisega ei ole tegu, kui üks toimepanijatest

ei ole teadlik, et vägivalla toimepanemise ajal hõivatakse kellegi teise poolt kannatanut ka asju. Kaitsja on seisukohal, et tuginedes D. Ozogini ütlustele oli temapoolne vägivallategu selleks ajaks, kui J.T hõivas asjad, juba lõpule viidud ega saanud enam olla röövimise üheks osateoks.

6 Kaitsja hinnangul on kohus B.O süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 7 järgi valesti kohaldanud ka materiaalõigust.

Kaitsja leiab, et B.O, pannes toime vägivallateo kannatanu suhtes, ei teadnud, et kaassüüdistatav hõivab hilisemalt ka kannatanu vara. Süüdistataval puudus tahtlus vara hõivamiseks. Materiaalõiguslikult pole aga võimalik röövimist inkrimineerida isikule, kes väidetava peksmise ajal ei teadnud ega saanudki teada, et keegi kaasosalistest ka kannatanu vara hõivab.

Viru Maakohus on asunud seisukohale, et kaassüüdistatavad tegutsesid ühise otsese tahtlusega

röövimise kuriteokoosseisu realiseerimisel. Samas tuleb tähele panna, et röövimine on olemuselt kärbitud tagajärjedelikt, st omastamine kui tagajärg ei kuulu objektiivsesse koosseisu, vaid esineb koosseisus ainult eesmärgina ja on seega süüteokoosseisu subjektiivse külje tunnuseks. Seega peab nii lõpuleviidud kui ka katse staadiumi jäänud röövimise korral tuvastama, et isikul oli vägivalla abil

enda valdusesse saadud vallasasja suhtes omastamise eesmärk. Omastamine kui senise valdaja kestev ilmajätmine asjast ja asja enda kasuks pööramine nõuab subjektiivsest küljest aga kavatsetust - sellele viitab KarS § 200 lg 1 kasutatud formulatsioon "omastamise eesmärgil". Käesoleval juhul ei

ole maakohus aga tuvastanud, et B.O tegutses kannatanu löömisel võõra vallasasja omastamise eesmärgil, s.o kavatsetusega. Apellant möönab, et röövimise objektiivset koosseisu on

võimalik realiseerida ka kaudse tahtlusega, kuid omastamise eesmärk on realiseeritav ainult kavatsetusega. Kaitsja leiab, et ringkonnakohus peaks tegema ise uue otsuse ning mõistma B.O süüdi

KarS § 263 järgi, kuna subjektiivsest küljest kavatsetuse tuvastamine senise valdaja kestvaks

ilmajätmiseks asjast ja asja enda kasuks pööramiseks on ringkonnakohtus ilma prokuröri vastavasisulise apellatsioonita võimatu.

Kaitsja on seisukohal, et maakohtu poolt B.O-le mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja karistust tuleb kergendada. Apellant leiab, et maakohus, mõistes J.T-le, O.B-le ja B.O-le KarS § 200 lg 2 p 7

järgi ühesuguse karistuse, ei arvestanud iga süüdistatava teopanust ja ka süüd kergendavaid

asjaolusid. Kohtu seisukohad karistuste osas on kõigi kaassüüdistatavate osas sisuliselt identsed marginaalsete erinevusteta. Muuhulgas nendib kohus nii J.T kui B.O osas, et karistust

kergendavaks asjaoluks on süü osaline tunnistamine. Kohus jättis aga tähelepanuta, et viimases sõnas B.O, erinevalt teistest süüdistatavatest ka puhtsüdamlikult kahetses süütegu KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes. Lisaks süüdistatav ka vabandas kannatanu ees. Kuivõrd KarS § 57 lg 1 loetletud

karistust kergendavate asjaolude tuvastamisel on nendega arvestamine obligatoorne, peab kohtu sellesisuline hinnang olema kohtuotsuses selgesõnaliselt esitatud ning kohus on seega B.O-le

karistuse mõistmisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust (KarS § 56) ja rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust (mõistetud karistus on nõuetekohaselt põhjendamata KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses) (RKKO otsus nr 3-1-1-14-07 punkt 6 ja 7).

Kaitsja leiab, et kuivõrd kohus pidas võimalikuks vabastada tingimisi karistuse kandmisest O.B, pidanuks ta tegema seda ka B.O-ga. Arvestades teopanust ja isikut, ei ole tema

rangem karistusõiguslik kohtlemine võrreldes O.B-ga põhjendatud. Ka B.O puhul

esinevad asjaolud, mille alusel pidas kohus võimalikuks O.B tingimisi karistusest vabastamist – pere ja töökoht ning kuriteoga tekitatud kahju polnud suur. Lisaks, B.O ainsana kahetses puhtsüdamlikult toimepandud süütegu, millest ei saa aga rääkida O.B puhul.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Ringkonnakohtus toetasid süüdistatavad ja kaitsjad esitatud apellatsioone nendes toodud motiividel. Prokurör palus apellatsioonid jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus, olles eelnevalt tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdistatavad, kaitsjad ja prokuröri, leiab, et apellatsioonid on põhjendamatud, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu

otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1.

7 Vastuseks kaitsjate apellatsioonides tõstatatud küsimustele maakohtu poolt kriminaalmenetlusõiguse rikkumistest märgib ringkonnakohus järgmist. Kaitsja L. Nirgi leiab, et maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust sellega, et kohtuotsuse

resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele ( KrMS § 339 lg 1 p 8),

samuti puudub kohtuotsuses põhjendus (KrMS § 339 lg 1 p 7). Seejuures kaitsja toob välja rea tõendeid, hindab neid vastavalt enda seisukohtadele ning leiab, et J.T tulnuks KarS § 200 lg 2 p

7 järgi õigeks mõista. Kuna kaitsja arvates jõudis maakohus tõendeid hinnates teistsugusele

järeldusele, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega (KrMS § 339 lg 1 p 8). Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et nimetatud rikkumisega ( KrMS § 339 lg 1 p 8) on tegemist siis,

kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud

objektiivselt ebaõige järeldus. See tähenda, et kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel vastuolus. Nimetatud rikkumisega ei ole aga tegemist siis, kui kohtumenetluse pool ei nõustu kohtu seisukohtadega ( Riigikohtu otsus nr 3-1-1-55-06, 3-1-1-106-06). Puutuvalt kaitsja L. Nirgi seisukohta, et kuna kohtuotsuses puudub põhjendus (KrMS § 339 lg 1 p 7), tuleks sellise rikkumise tuvastamisel ringkonnakohtul süüdistatav õigeks mõista, siis selline

seisukoht on väär ega tulene seadusest. KrMS § 341 lg 1 kohaselt peab ringkonnakohus sellise rikkumise tuvastamisel alati tühistama maakohtu otsuse ja saatma kriminaalasja maakohtule uueks

arutamiseks. Süüdistatava õigeksmõistmine saab toimuda vaid tõendite hindamise tulemina, menetlusõiguslike minetuste tuvastamisel ringkonnakohus aga tõendeid hindama ei asu. Seega ei ole

kaitsja seisukohad kriminaalmenetlusõiguslike sätete tõlgendamisel kooskõlas seadusega ning seetõttu ka mittearvestatavad. Ka apellant A. Aasmaa apellatsioonis heidab maakohtule ette, et kohtu

siseveendumuse kujunemine ei ole kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu otsus vastab KrMS §-des 311-313 sätestatud nõuetele, kohus on toonud ära kõik tõendid, neid kogumis hinnanud, kohtu järeldused on loogilises vastavuses otsuse põhjendustega, samuti on kohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav, kohtu seisukohad on selged ja vastuoludeta.

Apellatsioonides taotletakse kogutud tõendite ümberhindamist, sellest tulenevalt J.T

õigeksmõistmist KarS § 200 lg 2 p 7 järgi ning B.O poolt toimepandud röövimise ümberkvalifitseerimist KarS 263 järgi.

Ringkonnakohus maakohtu poolt kogutud tõenditele uue hinnangu andmist põhjendatuks ei pea. KrMS § 61 lg 1, 2 sätestatu alusel kehtib tõendite vaba hindamise põhimõte, mille kohaselt hindab

kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab

uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. KrMS § 62 mõttes peab kohus kujundama veendumuse sellest, kas ja kuidas sündmus aset leidis ja kas selle teo on toime pannud süüdistatav ( süüdistatavad). Kohus on järginud ka KrMS §-des 233- 238 sätestatud lühimenetlust reguleerivaid sätteid, mille kohaselt lahendab kohus kriminaalasja kogu

kriminaaltoimiku materjalide põhjal. Maakohus märkis, et J.T, B.O ja O.B tegevuse koosseisupärasuse hindamisel ei ole võimalik tugineda nende endi ütlustele, kuna need on

vastuolulised ja ennastõigustavad. Kohus ei pea nende ütlusi usaldusväärseteks, kuna need on kummutatud kannatanu ja tunnistajate M.A. ja U.N. kokkulangevate ütlustega (kohtuotsus lk 9). Ringkonnakohus nõustub toodud järeldustega. Süüdistatavate poolt nii kohtueelsel uurimisel kui ka maakohtus antud ütluste hindamisel on kohtu järeldused põhjendatud ja arusaadavad. Süüdistatavate

ütlused on vastuolulised, üksteist süüstavad, püüdes igaüks enda osaluse määra toimepandud

kuriteos vähendada. Maakohus on leidnud, et kuigi vägivalla tarvitamist kannatanu suhtes on tunnistanud ainult B.O, on kõigi süüdistatavate poolt vägivalla tarvitamine kannatanu suhtes usaldusväärselt tõendatud tunnistajate M.A. ja U.N. ütlustega.

B.O kaitsja heidab maakohtule ette, et maakohus on jätnud tähelepanuta tunnistaja U.N.

ütlused sellest, et peksjaid oli alguses kaks, kuid hiljem peksid kolm isikut kannatanut jalgadega. Apellant on seisukohal, et ei ole välistatud, et tunnistaja eksis oma väidetes. Ringkonnakohus apellandi eeltoodud väitega ei nõustu ning peab seda oletuslikuks. Tunnistaja U.N. andis ütlusi, millest nähtub, et peksjaid oli kaks tumedates riietes ja üks heledas kapuutsiga jakis. Oli politseiga ühenduses kui peksmine veel käis. Kõik kolm tampisid maaslamajat jalgadega (tl 11-

12). Seega nähtub tunnistaja ütlustest üheselt mõistetavalt, et kannatanut peksid kolm isikut.

8 Tunnistaja M.A. on samuti märkinud, et Tallinna tänaval majade 47 ja 49 vahel kõnniteel peksid kolm meest ühte. Kõik kolm peksjat tassisid kannatanu kahe maja vahele värava taha ning peksid

kõik seal maaslamajat edasi ( tl 58-59). Seega nähtub ka tunnistaja M.A. ütlustest, et kannatanu K.K. t peksid kõik kolm süüdistatavat. Kaitsja jaoks süvendab kahtlusi ka see, et tunnistaja U.N. on menetleja poolt üle kuulatud vaid ühel korral vahetult peale kuriteosündmust. Analoogsel põhjusel tuleks kriitiliselt suhtuda ka tunnistaja M.A. ütlustesse. Ka seda kaitsja seisukohta ringkonnakohus arvestatavaks ei pea. Tõendi ( antud juhul tunnistajate)

usaldusväärsuse hindamisel ei saa olla kriteeriumiks tõendi mahukus- kohus hindab tõendeid kogumis vastavalt siseveendumusele. Seega asjaolu, et tunnistajaid kuulati üle vaid üks kord, ei oma tõendamise seisukohalt määravat tähtsust.

Maakohus otsuses märgib, et kannatanult raha, sigaretipaki ja telefoni võtmist eitavad kõik

süüdistatavad, samas on kannatanu ja tunnistaja M.A. ütlustega, samuti telefoni leidmisega

politseibussist, raha 225 krooni leidmisega O.B-lt tõendatud, et need kannatanult võeti.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et vara hõivamine kannatanult on tõendatud eelnimetatud ning maakohtu otsuses käsitletud ja hinnatud tõenditega ( kohtuotsuse lk 9). Kaitsja L. Nirgi apellatsioonis märgib, et kohus jättis tähelepanuta tunnistaja M.A. ütlused oluliste

asjaolude osas, et üks kolmest peksjast pani kannatanu lohistamise ajal kiiresti midagi taskusse. Kaitsja teeb sellest järelduse, et ainult üks isik võttis kannatanult midagi ning teised ei pidanud ega

saanudki näha, sest vara võtmine toimus pimedas, kiiresti ja lohistamise ajal, kus tähelepanu on

suunatud mujale. Ringkonnakohus leiab, et eelnimetatud etteheide maakohtule ei ole asjakohane ning kaitsja järeldus oletuslik. Tunnistaja M.A. ütluste kohaselt enne kui peksjad mehe kahe maja vahele lohistasid, võttis üks kolmest peksjast mehe taskust midagi ja pani kiiresti endale taskusse (tl

59). Tunnistaja ei räägi midagi lohistamise ajal millegi kannatanu taskust võtmisest, nagu väidab kaitsja. Maakohus on teinud õige ja põhjendatud järelduse, et vara hõivamine toimus vahetult peale

kannatanu üheaegset peksmist kolme süüdistatava poolt ja vara hõivamisele järgnes samuti

kannatanu peksmine nimetatud isikute poolt. Seega on antud asjas usaldusväärselt tõendatud, et

kõik kolm süüdistavat- J.T, B.O ja O.B tarvitasid kannatanu suhtes vägivalda

vahetult enne ja vahetult pärast vara hõivamist, olid vara hõivamise juures, tegutsesid seega

üheaegselt ja ühise otsese tahtlusega röövimise koosseisu realiseerimisel. Teo kooskõlastamine

täideviijate vahel ei pea olema eelnevalt suuliselt kokkulepitud, seda on võimalik saavutada ka

vaikimisi konkludentsete tegudega süüteo toimepanemise käigus nagu antud juhul toimuski. Täiendavalt märgib ringkonnakohus järgmist. Tulenevalt KarS § 200 lg-s 1 sätestatust moodustab

röövimise objektiivse külje vägivalla abil võõra vallasasja äravõtmine. Röövimise objektiivne koosseis on täidetud, kui on tuvastatud, et isiku suhtes kasutati vägivalda ning vägivalda kasutati asja

hõivamiseks. Maakohus on põhjendatult lugenud tuvastatuks, et kõik süüdistatavad kasutasid

kannatanu K.K. suhtes sellist vägivalda, mis välistas tema tahte teostamise täielikult (kannatanu kaotas teadvuse) ning sellist seisundit ära kasutades võeti kannatanu taskutest telefon, suitsud ja raha

225 krooni. Seega kannatanu vara hõivati teadvusetusseisundi ajal, see on ajal, mil kasutatud

vägivalla toime kestis. Eeltoodust järeldub, et kannatanu suhtes kasutatud vägivald toimis vara

hõivamise vahendina ning kasutatud vägivald ja vara hõivamine olid vahetult ajalis-ruumiliselt

seotud. Röövimise koosseisu seisukohalt ei oma tähtsust, millal kellelgi süüdistatavatest tekkis

tahtlus hõivata kannatanu vara, kas kohe esmase löögi sooritamisel või alles pärast kannatanu intensiivset peksmist süüdistatavate poolt ning sellele järgnevalt teadvuse kaotust. Antud juhul on

maakohtu poolt õigesti ja põhjendatult tuvastatud süüdistavatel vara hõivamise tahtluse tekkimine

vahetult peale esmast vägivalla tarvitamist kannatanu suhtes. Eeltoodu alusel ei nõustu ringkonnakohus apellantide väidetega sellest, et süüdistatavate tegudes puudub röövimise koosseis, mistõttu maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ringkonnakohus ei tuvastanud.

Süüdistatav J.T ja tema kaitsja L. Nirgi taotlevad lisaks röövimises õigeksmõistmisele ka mõistetud karistuse kergendamist. Apellatsioonides leitakse, et kohus ei ole tegelikult lähtunud J.T süü suurusest. Samuti puuduvad kohtuotsuses karistuse mõistmise põhjendused. B.O kaitsja alternatiivselt apellatsiooni põhitaotlusele ( süüteo ümberkvalifitseerimine) leiab, et maakohus ei ole arvestanud karistuse mõistmisel iga süüdistatava teopanust ja süüd kergendavaid

9 asjaolusid. Kohus jättis tähelepanuta, et viimases sõnas B.O, erinevalt teistest süüdistatavatest,

kahetses toimepandud tegu, samuti vabandas kannatanu ees. Maakohus jättis nimetatud asjaolud arvestamata. Kaitsja osundab veel, et kui maakohus pidas võimalikuks kaassüüdistatava O.B

vabastamist mõistetud karistusest, tulnuks kohtul kaaluda ka samaväärset kohtlemist B.O puhul. Kokkuvõtvalt leiab kaitsja A. Aasmaa, et kohtuotsus karistuse mõistmise osas tuleks tühistada

ning saata asi uueks arutamiseks Viru Maakohtule või vabastada B.O karistusest tingimisi KarS § 74 lg 1 alusel.

Ringkonnakohus kaitsjate seisukohtadega karistuse mõistmise põhjenduste puudumisest ei nõustu ning ei pea kohtuotsuse tühistamist ning kriminaalasja uueks arutamseks saatmist vajalikuks.

Maakohus on süüdistatavatele karistuse mõistmisel lähtunud KarS §-s 56 sätestatud karistuse mõistmise alustest ning põhjendatult lähtunud isikute karistamisel nende süüst (kohtuotsuse lk 9-10).

Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja L. Nirgi seisukohaga, et J.T on võimalik karistada kas

rahalise karistusega või siis lühema vangistusega kui 4 aastat. Maakohtu poolt mõistetud karistus vastab J.T süü suurusele ja tema isikule. Käesolevalt on J.T pannud toime kolm kuritegu, millest üks (röövimine isikute grupis) on I astme kuritegu. Antud süüteo teise lõike sanktsioon näeb

karistusena ette vaid vangistuse, alternatiivseid karistusliike ette ei ole nähtud. Kõiki asjaolusid arvestades mõistis maakohus J.T-le röövimise toimepanemise eest 4- aastase vangistuse, mis

on sanktsiooni miinimumilähedane määr. Arvestades lühimenetlusest tulenevat nõuet vähendada

karistust 1/3 võrra, samuti asjaolu, et kuriteo on J.T toime pannud katseajal, mõisteti J.T-le lõplikuks karistuseks 3 aastat 7 kuud ja 28 päeva vangistust. Ringkonnakohus ei tuvastanud selliseid asjaolusid, mis tingiksid mõistetud karistuse vähendamise.

B.O kaitsja leiab, et maakohus jättis karistuse mõistmisel põhjendamatult arvesse võtmata süüdistatava poolt maakohtus viimases sõnas avaldatud puhtsüdamliku kahetsuse.

Tõepoolest, maakohtu istungil viimases sõnas B.O tunnistas kannatanu peksmist, seda ka

kahetses ja palus leebemat karistust viidates noorusele. Samuti vabandas kannatanu ees (kohtuistungi protokoll tl 206). Õige on, et B.O-le karistuse mõistmisel on maakohus antud

süüdistatava eelviidatud avalduse osas jätnud seisukoha võtmata, mis ei tähenda aga, et karistuse

mõistmine B.O-le oleks põhjendamata. Maakohus on arvestanud karistuse mõistmisel süü

osalist tunnistamist, samuti on lähtunud asjaolust, et B.O pani kuriteo toime lühikese ajavahemiku möödudes eelmise kohtuotsusega mõistetud vangistusest vabanemist. Sellest tulenevalt

on kohus põhjendatult järeldanud, et varasemad korduvad karistused ei ole suutnud panna teda

seaduskuulekalt käituma, mistõttu karistuse eesmärkide saavutamiseks on vajalik kohaldada

vangistust ( kohtuotsuse lk 10). Eeltooduga ringkonnakohus nõustub. Ei saa pidada põhjendatuks

arvestada karistust kergendava asjaoluna B.O poolt maakohtu istungil avaldatud puhtsüdamlikku kahetsust seetõttu, et kuigi ka ringkonnakohtus B.O seda sõnaliselt väljendas, ei kujunenud ringkonnakohtul veendumust avaldatu siiruses ning peab seda paljasõnaliseks. Antud

järelduse tegemisel tugineb ringkonnakohus ka B.O poolt kogu kriminaalmenetluse vältel antud ütlusele, mis annavad aluse kahetsuse siiruses kahelda.

B.O-le on maakohus mõistnud röövimise toimepanemise eest 4-aastase vangistuse, mis on antud süüteo sanktsiooni miinimumilähedane karistus ning see vastab ringkonnakohtu arvates tema

süüle. KarS § 74 lg 1 sätete kohaldamiseks ning B.O mõistetud karistusest tingimisi vabastamiseks samuti asjakohased alused puuduvad. B.O on varem korduvalt kriminaalkorras

karistatud, röövimise pani toime lühikese aja möödudes peale eelmise kohtuotsusega mõistetud vangistust vabanemist, mistõttu reaalse vangistuse kandmine käesoleval juhul on B.O puhul igati kohane. Asjaolu, et B.O-le võimaldatakse pärast karistuse kandmist asuda tööle, ei ole sellise kaaluga, mis tingiks tema tingimisi vabastamise.

KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu, millised vastavalt KrMS §-le 175 lg 1 p 4 koosnevad ka määratud kaitsjale makstud tasust seoses

tema osalemisega kohtuistungil. Kuna ringkonnakohus jätab esitatud apellatsioonid rahuldamata ning maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse muutmata, on süüdistatavad B.O ja J.T KrMS

10 § 185 lg 2 alusel kohustatud hüvitama kulud õigusabile, mis olid osutatud advokaatide A. Aasmaa ja L. Nirgi poolt.

Maarika Kuusk Tiit Lõhmus Ago Kutsar