4-18-3620/36 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev

9. november 2018 Kohtuasja number 4-18-142 Kohtukoosseis Juhan Sarv Kohtuasi Väärteoasi L.Z (isikukood XXX) karistamises liiklusseaduse § 227 lg 3 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja) 17. septembri 2018. a otsus Apellatsiooni esitaja L.Z kaitsja vandeadvokaadi abi Silver Reinsaar Teised apellatsioonimenetluse pooled Politseija Piirivalveameti Ida Prefektuur Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 17. septembri 2018. a otsus osas, millega L.Z-ile mõisteti liiklusseaduse (LS) § 227 lg 3 järgi karistuseks 15 päeva aresti.

2. Mõista L.Z-ile LS § 227 lg 3 järgi karistuseks 5 (viis) päeva aresti.

3. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

4. Apellatsioon rahuldada osaliselt.

5. Mõista Eesti Vabariigilt L.Z kasuks välja 250 (kakssada viiskümmend) eurot apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. EDASIKAEBAMISE KORD

Käesoleva otsuse peale kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult

30 päeva jooksul alates käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonitähtaeg peatub riigi õigusabi taotluse esitamisega. Sellisel juhul hakkab kassatsioonitähtaeg uuesti kulgema riigi õigusabi taotluse lahendamise määruse koostamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Maakohtu 17. septembri 2018. a otsusega karistati L.Z liiklusseaduse (LS) § 227 lg 3 järgi arestiga 15 päeva.

2. L.Z karistati selle eest, et ta juhtis 18. juunil 2018 kell 02.33 Lääne-Viru Maakonnas Kadrina vallas Tallinn-Tartu maantee 68. kilomeetril mootorsõidukit Lexus GS 450h kiirusega

158 +/– 5 km/h. Sellel teel oli lubatud suurim sõidukiirus 110 km/h. Seega ületas L.Z suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 43 km/h, rikkudes sellega LS § 50 lg 5 p 3 nõudeid.

2(5)

3. Põhjendades mõistetud karistust, märkis maakohus järgmist. L.Z karistust kergendavaks asjaoluks on KarS § 57 lg 1 p 3 kohaselt puhtsüdamlik kahetsus, raskendavad asjaolud puuduvad. Menetlusalust isikut tuleb karistada väärteo toimepanemise eest arestiga sanktsiooni keskmises määras. LS § 227 lg 5 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine pole põhjendatud. L.Z seitsmest karistusregistrisse kantud väärteokaristusest on kehtivaid kolm, sest ülejäänud on jäänud ekslikult registrist kustutamata. Viimase samalaadse väärteo pani L.Z toime

29. juulil 2017. Selle eest karistati teda LS § 227 lg 2 järgi rahatrahviga 80 eurot. Menetletav süütegu on toime pandud vähem kui aasta pärast eelmise samaliigilise süüteo toimepanemist.

Lisaks on menetlusalusel isikul veel kaks väärteokaristust. Nendest üks – vedelkütuse erimärgistamise seaduse § 62 lg 1 järgi määratud rahatrahv 500 eurot – on tasumata. Seda asjaolu arvestades ei ole põhjendatud asendada aresti üldkasuliku tööga. Samal põhjusel ei ole põhjendatud kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. L.Z on võimalik mõjutada hoiduma süütegude toimepanemisest arestiga. Varem ei ole L.Z-ile aresti kohaldatud. Sellise karistuse mõistmisega järgitakse ka õiguskorra kaitsmise huve. APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni L.Z kaitsja vandeadvokaadi abi Silver Reinsaar, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist L.Z-ile mõistetud karistuse osas ja palub karistada L.Z rahatrahviga või alternatiivselt vähendada aresti kestust ning asendada see üldkasuliku tööga. Samuti taotleb kaitsja L.Z menetluskulu jätmist riigi kanda.

5. Kaitsja hinnangul ei vasta maakohtu põhjendused karistuse mõistmise kohta kohtupraktikale.

Kohus on jätnud põhjendamata, miks tuleb menetlusalust isikut karistada arestiga, mitte aga rahatrahviga. LS § 227 lg 3 võimaldab mõista L.Z-ile etteheidetava väärteo eest rahatrahvi kuni 200 trahviühikuni, s.o kuni 800 euroni. Kohtuotsuse pinnalt jääb arusaamatuks, miks näiteks

260 euro suurune rahatrahv ei vastaks menetlusaluse isiku süü suurusele või ei oleks muul põhjusel põhjendatud.

6. L.Z rikkumine leidis aset öösel väga hõreda liiklusega ajal, mil samas oli juba valgeks minemas. Tegemist oli ajaga vahetult enne jaanipäeva, mil öösel niikuinii kuigivõrd pimedaks ei lähe. Seejuures ületas menetlusalune isik LS § 227 lg 3 koosseisu täitmiseks vajalikku kiirust kõigest 3 km/h võrra. Asjas ei ole ümber lükatud menetlusaluse isiku ütlusi selle kohta, et kogu 68-kilomeetrise teekonna jooksul märkas ta liikumas vaid paari sõidukit. Kohus ei ole seda väidet L.Z süü suuruse hindamisel arvesse võtnud. Samuti pole kohus arvesse võtnud L.Z selgitusi mootorsõiduki juhtimise põhjuse kohta. Kohtuotsuses pole analüüsitud L.Z puhtsüdamliku kahetsuse mõju karistusele. Samuti pole kohus arvesse võtnud L.Z vajadust hoolitseda haige vanaema eest.

7. Kohus on iseenesest õigesti leidnud, et menetlusalusel isikul on kolm kehtivat väärteokaristust. Samas on maakohus L.Z-ile karistust mõistes lubamatult arvestanud L.Z-ile vedelkütuse käitlemisega seotud väärteo eest kohaldatud karistust. Sellele ei ole kiiruse ületamisega vähimatki seost, mistõttu on selle arvestamine kohtupraktika kohaselt lubamatu. L.Z on varem kiiruse ületamise eest karistatud sanktsiooni alammäärale lähedase karistusega (rahatrahviga

20 trahviühikut). Kohaldades järgmise kiiruseületamise eest aresti sanktsiooni keskmises määras, jättis kohus kaalumata võimaluse suunata L.Z õiguskuulekusele vahepealsete võimalustega.

Kohus pole põhjendanud, miks L.Z ei saa kergemat liiki karistusega õiguskuulekusele suunata.

8. Samuti jääb arusaamatuks aresti üldkasuliku tööga asendamata jätmise kohta esitatud põhjendus

– viide tasumata rahatrahvile. Kohtuotsusest ei nähtu, miks tasumata rahatrahv välistab

3(5) üldkasuliku töö kohaldamise. Üldkasulik töö võib samuti suunata isiku õiguskuulekusele, isegi kui varem mõistetud rahatrahv on tasumata. Seetõttu taotleb kaitsja alternatiivselt aresti asendamist üldkasuliku tööga. Siiski märgib kaitsja, et ka aresti kui karistusliigi sobivuse korral on mõistetud aresti määr põhjendamatu, kuivõrd see ei võta arvesse süüteoga seonduvaid asjaolusid ega karistust kergendavat asjaolu. L.Z-ile ei ole põhjendatud mõista karistust, mis ületaks kolmandikku sanktsiooni ülemmäärast. Apellatsioonivastus

9. Kohtuväline menetleja teatas, et ta jääb maakohtu istungil esitatud seisukoha juurde. Maakohtu istungil palus kohtuvälise menetleja esindaja mõista L.Z-ile põhikaristuseks viis päeva aresti ja võtta temalt lisakaristusena neljaks kuuks ära mootorsõiduki juhtimise õiguse. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

10. Kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki.

Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada erija üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. juuni 2018. a otsus nr 1-17-1629/44, p 28)

11. LS § 227 lg 3 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41–60 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. KarS § 48 kohaselt võib kohus väärteo eest mõista täisealisele inimesele aresti kuni kolmkümmend päeva.

12. LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo puhul on kaitstavat õigushüve silmas pidades keskne

– ehkki mõistetavalt mitte ainukene – süü suurust mõjutav asjaolu see, kui ulatuslikult mootorsõiduki juht lubatud suurimat sõidukiirust ületab. Mida suurem on vahe toimepanija juhitud mootorsõiduki tegeliku ja lubatud sõidukiiruse vahel, seda suurem on toimepanija süü. Selle isiku süü, kes ületab lubatud sõidukiirust 60 km/h, on eelduslikult suurem kui selle isiku süü, kes ületab kiirust 41 km/h. L.Z ületas lubatud sõidukiirust 43 km/h võrra ehk vaid napilt üle selle piirmäära, mis on vajalik LS § 227 lg-s 3 ette nähtud kvalifitseeritud väärteokoosseisu täitmiseks ja aresti kohaldamiseks (LS § 227 lg 2 järgi aresti mõista ei saa). Maakohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks L.Z süü suurust hinnates seda asjaolu üldse arvestanud.

13. Ka teised maakohtu tuvastatud L.Z väärteo asjaolud viitavad pigem keskmisest väiksemale süüle – sõidukiiruse ületamine leidis aset suhteliselt hõreda liiklusega kohas ja ajal suvisel perioodil. Samas oli tegemist pimeda ajaga (kell 2.33 on pime või vähemalt hämar ka juunikuus).

See asjaolu mõnevõrra suurendab menetlusaluse isiku süüd, kuna päevavalguse puudumisest tingitud halvenenud nähtavus tõstab ka kiiruse ületamisest tingitud liiklusohtu.

14. Samas on maakohus jätnud L.Z süü suuruse hindamisel õigesti tähelepanuta L.Z selgituse, et lubatud sõidukiiruse ületamine oli tingitud vajadusest abistada väidetavalt haiget vanaema. L.Z maakohtus antud ütluste kohaselt käis ta Tallinnas külas ja unustas „mingid rohud“ enda autosse. Vanaema olevat talle helistanud ja küsinud, et kus need rohud on, ja L.Z olla talle lubanud, et ta tuleb kiirelt koju. (KoTo, tl 26 pöördel) Ringkonnakohus märgib

4(5) esmalt, et väärteoasjas pole esitatud ühtegi tõendit, mis lisaks L.Z ütlustele kinnitaks seda, et menetlusalune isik oli süütegu toime pannes vanaemale ravimeid viimas. L.Z enda ütlused selle asjaolu kohta on võrdlemisi ebamäärased, näiteks ei selgu milliste ravimitega oli tegemist, miks need asusid L.Z autos ja miks vanaemal oli neid ravimeid vaja öösel. Kuid isegi kui eeldada seda, et L.Z oli tõepoolest vanaemale ravimeid viimas, jääb tema ütluste pinnalt arusaamatuks, miks oli selleks vaja lubatud sõidukiirust ületada ja miks ei oleks saanud ravimeid kohale toimetada lubatud sõidukiirusest kinni pidades. L.Z ütlustest ei järeldu, et vanaema ravimivajadus oli sedavõrd kiireloomuline, et sõidukiiruse ületamisega saavutatav mõningane ajavõit mänginuks mingit olulist rolli. Juhul, kui L.Z vanaema elu või tervis sattunuks kõneksolevate ravimiteta tõsisesse ohtu, olnuks mõistlikum talle kiirabi kutsuda.

15. Vaatamata eelmises punktis märgitule, tuleb L.Z süüd pidada keskmisest mõnevõrra väiksemaks, kui võtta arvesse, et sõidukiiruse ületamise ulatus oli lähedal LS § 227 lg 3 koosseisulisele alampiirile ja et ta juhtis sõidukit hõreda liiklusega ajal ja kohas (ehkki samas pimedal või vähemalt hämaral ajal).

16. Lisaks eeltoodule tuvastas maakohus KarS § 57 lg 1 p-s 3 sätestatud karistust kergendava asjaolu

– L.Z puhtsüdamliku kahetsuse – ja karistust raskendavate asjaolude puudumise. Maakohtu seda järeldust ei ole apellatsioonimenetluses kahtluse alla seatud. Seega on maakohus küll kergendava asjaolu tuvastanud, kuid otsusest ei nähtu, et sellega oleks ka reaalselt arvestatud.

Riigikohus on selgitanud, et KarS § 57 lg-s 1 loetletud karistust kergendavate asjaolude tuvastamisel on nendega arvestamine kohtu poolt obligatoorne. Kohtu sellesisuline hinnang peab olema kohtuotsuses selgesõnaliselt esitatud. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-77-11, p 10.2)

17. Arvestades L.Z süü suurust mõjutavaid väärteo tehiolusid, karistust kergendava asjaolu olemasolu ja karistust raskendavate asjaolude puudumist, ei ole maakohtu mõistetud 15-päevane arest, mis vastab LS § 227 lg-s 3 ette nähtud raskeima karistusliigi keskmisele määrale, ilmselgelt kooskõlas L.Z süü suurusega KarS § 56 lg 1 esimese lause mõttes.

18. Maakohtu mõistetud karistust ei õigusta ka vajadus mõjutada süüdlast hoiduma (eripreventiivsed kaalutlused) ega õiguskorra kaitsmise huvid (KarS § 56 lg 1 ls 2). Eripreventiivsed kaalutlused ega õiguskorra kaitsmise huvid ei anna mitte kunagi alust mõista karistust, mis ületab isiku süü suurust. Just süü suurus määrab võimaliku karistuse ülempiiri (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

16. mai 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-14-07, p 6). Nii eripreventiivseid kaalutlusi kui ka õiguskorra kaitsmise huve saab ja peab arvestama karistuse liigi ja määra valikul süü suurusega piiritletud raamides.

19. Ringkonnakohtu hinnangul vastab L.Z süü suurusele nii arest, mille määr jääb sanktsiooni alumisse veerandisse, kui ka rahatrahv. Selle kasuks, et karistada L.Z arestiga räägivad eeskätt järgmised kaks asjaolu: 1) L.Z on suhteliselt hiljuti (2017. a suvel) karistatud samalaadse väärteo (LS § 227 lg 2) eest ja 2) L.Z pole senimaani (täielikult) tasunud talle

18. juulil 2016 VKEMS § 62 lg 1 järgi määratud 500 euro suurust rahatrahvi. Kaitsjal on õigus selles, et L.Z-ile karistuse mõistmisel ei saa arvesse võtta asjaolu, et teda on VKEMS § 6 lg 1 järgi karistatud, kuna see varasem õiguserikkumine ei ole menetletava süüteoga seotud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. märtsi 2017. a otsus asjas nr 3-1-1-6-17, p 13). Küll aga on karistuse liigi valikul arvestatav asjaolu, et L.Z pole talle 2016. a määratud rahatrahvi enam kui kahe aasta jooksul ära maksnud. Kaitsja kirjaliku selgituse kohaselt tasub L.Z Maksuja Tolliameti määratud trahve graafiku alusel. Samas võimaldab asjaolu, et L.Z ei ole 500 euro suurust rahatrahvi täielikult tasunud enam kui kahe aasta vältel, asuda seisukohale, et rahatrahv pole L.Z mõjutamiseks kuigivõrd sobiv abinõu. Sama kinnitab seegi, et

5(5) L.Z-ile 2017. aastal LS § 227 lg 2 järgi määratud rahatrahv ei suutnud ära hoida seda, et L.Z pani sel aastal toime samalaadse, kuid veelgi ohtlikuma – ehk LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava – süüteo. Järelikult on põhjendatud L.Z karistamine arestiga. Aresti kestuseks määrab ringkonnakohus 5 päeva ehk ühe kuuendiku sanktsiooni ülemmäärast ja kolmandiku keskmisest määrast.

20. Kaitsja taotlust asendada arest üldkasuliku tööga ringkonnakohus ei rahulda. Kohtu hinnangul on lühiajaline arest L.Z mõjutamiseks tõhusam kui näiteks viis tundi üldkasulikku tööd. Siinkohal ei saa jätta märkimata sedagi, et ehkki L.Z ühelt poolt küll kahetses toime pandud rikkumist, üritas ta seda maakohtus siiski ka õigustada (KoTo, tl 27 pöördel). Teiseks näitab mitu aastat tasumata rahatrahv seda, et L.Z austus talle kohaldatud karistuste suhtes pole kuigivõrd kõrge. See võib tingida ka üldkasuliku töö ebaõnnestumise.

21. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes VTMS § 145 lg-st 1, § 147 lg 1 p-st 4, § 151 lg 1 p-st 4 ja

§ 148 p-st 4, tühistab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu 17. septembri 2018. a otsuse L.Z-ile mõistetud karistuse osas ja teeb ise uue otsuse, mõistes L.Z-ile LS § 227 lg 3 järgi karistuseks aresti viieks päevaks. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Kaitsja apellatsioon tuleb rahuldada osaliselt.

22. L.Z kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse hüvitada L.Z-ile apellatsioonimenetluse kulu

– valitud kaitsjale makstud tasu 450 eurot. Taotluse ja sellele lisatud arve kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsusega tutvumiseks pool tundi ja apellatsiooni koostamiseks kaks ja pool tundi. Õigusteenuse tunnihind koos käibemaksuga oli 150 eurot. Kuna ringkonnakohus teeb käesolevas asjas VTMS § 147 lg 1 p-s 4 ette nähtud lahendi, tuleb apellatsioonimenetluse kulu VTMS § 38 lg 1 ja KrMS § 185 lg 1 alusel menetlusalusele isikule hüvitada. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub menetluskulu hulka ka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb võtta arvesse ka seda, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-79-14, p 45). Menetletavas väärteoasjas osutus põhjendatuks üksnes osa apellandi väidetest. Seetõttu loeb ringkonnakohus mõistlikuks kaitsjatasuks, mis riigil tuleb L.Z-ile apellatsioonimenetluse kuluna L.Z-ile hüvitada, 250 eurot.

Juhan Sarv (allkirjastatud digitaalselt)