2-18-7985/19 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 9. november 2018, Tallinn Tsiviilasja number 2-18-7985 Tsiviilasi XX hagi UAB „Tvora“ vastu 2 454,68 euro ja viivise väljamõistmiseks Vaidlustatud otsus Harju Maakohtu 28. septembri 2018 otsus Kaebuse esitaja ja liik UAB „Tvora“ apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuse hind 2 794,70 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus Hageja (vastustaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostja (apellant): UAB „Tvora“ (Leedu Vabariigi registrikood 301107830), lepinguline esindaja vandeadvokaat Meelis Pirn Asja läbivaatamine Kirjalikus menetluses RESOLUTSIOON 1. Keelduda UAB „Tvora“ apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. 2. Teatada apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumisest pooltele käesoleva määruse ärakirja kättetoimetamisega. 3. Apellatsioonkaebuse esitamisega seonduvad menetluskulud jätta UAB „Tvora“ kanda, välja arvatud kaebuselt tasutud riigilõiv, mida mille tagastamist kostja võib taotleda. 4. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada käesoleva määruse peale määruskaebus vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Hagimenetluses võib määruskaebuse Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

2 (3) HAGEJA NÕUE JA MENETLUSE KÄIK MAAKOHTUS 1. XX (hageja) esitas 23. mail 2018 Harju Maakohtule hagi UAB „Tvora“ (kostja) vastu põhivõla ja viivise väljamõistmiseks. Hageja palus mõista kostjalt välja põhivõla 2 454,68 eurot, hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise summas 143,65 eurot ja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 sätestatud määras alates 24. maist 2018 kuni nõude kohase täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt on poolte vahel sõlmitud kehtiv müügileping, mille ese oli hagejale aiadetailide tarnimine (edaspidi „müügileping“). Müügileping sõlmiti tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 115 lg 1 alusel kostja esindaja YY (edaspidi „kostja töötaja“) kaudu, kellel oli müügiesindajana volitus kostja nimel müügilepinguid sõlmida. Vastavalt 5. mai 2017 kommertspakkumisele nr 2017/05/04-5H oli kostja kohustatud tarnima aiadetailid 8-nädala jooksul alates ettemaksu tegemise kuupäevast. Hageja tasus ettemaksuna 2 454,68 eurot, aga kostja oma kohustust ei täitnud, kuigi hageja andis selleks täiendava tähtaja. Hageja taganes lepingust VÕS § 189 lg 1 alusel ja kostjal tuleb raha tagastada koos viivisega. 2. Kostja vaidles hagile vastu. Hagejal saab nõue olla üksnes kostja töötaja, mitte kostja vastu. Kostja polnud teadlik töötaja tegevusest, kuna töötaja tegeles müügilepingute sõlmimisel omavoliliselt. Lisaks esitas kostja taotluse jätta hagi läbi vaatamata. Kostja töötaja on Harju Maakohtu XX.XX.XXXX otsusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX kelmuses ja vara omastamises süüdi mõistetud. Samas asjas rahuldati hageja tsiviilhagi kostja töötajalt hageja kasuks VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel hüvitise saamiseks, mistõttu hagejal puudub õigus esitada sama nõue kostja vastu. 3. Maakohus rahuldas 28. septembri 2018 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda. Maakohus sedastas, et poolte vahel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes: - kostja töötaja töötas kostja alluvuses ja tema töökohustus oli kostja kaupade müük kostja ametlikus esinduses Eestis; - kostja pole müügilepingut täitnud; - hageja taganes müügilepingust 7. augustil 2018. Maakohus tuvastas, et TsÜS § 116 lg 2 ja § 121 lg 2 kohaselt kasutas kostja töötajat enda äritegevuses. Seega kostja töötaja oli volitatud hagejaga tehtud tehingut tegema ning õiguslikult sõlmiti tehing hageja ja kostja vahel, mitte hageja ja kostja töötaja vahel. Maakohus leidis, et kriminaalasjas mõisteti hageja töötajalt raha välja lepinguvälisel alusel, see aga ei välista kostja vastutust lepingulisel alusel, sest hageja ja kostja vahel on sõlmitud müügileping. Kuna kostja kasutas töötajat enda äritegevuses, siis TsÜS § 132 lg 1 alusel vastutab kostja oma töötaja tegevuse ees kolmandate isikute ees. Seega on hagejal õigus nõuda VÕS § 108 lg 1 ja VÕS § 189 lg 1 alusel tasutud raha tagastamist kostjalt, seoses raha maksmise viivitamisega, VÕS § 113 lg 1 alusel sissenõutavaks muutunud viivist ning kooskõlas ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-ga 367 tulevikus sissenõutavaks muutuvat viivist. APELLATSIOONKAEBUS 4. Kostja esitas 24. oktoobril 2018 apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi läbi vaatamata. Ühtlasi palub kostja panna menetluskulud hageja kanda. Kostja hinnangul kohaldas maakohus ebaõigesti TsMS § 371 lg 1 p 4. Maakohus oleks pidanud jätma hagi läbi vaatamata, sest sama kahju hüvitamise nõue on tsiviilhagina kriminaalasjas juba rahuldatud. TsMS § 371 lg 1 p 4 eesmärk on välistada olukord, kus sama nõue rahuldatakse kohtu poolt enam kui üks kord.

3 (3) RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 5. Ringkonnakohus leiab, et kaebuse menetlusse võtmisest tuleb keelduda. TsMS § 637 lg 1 p 6 kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui kaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Käesoleval juhul on tegemist sellise olukorraga. Kaebuse elektroonilise esitamise tõttu pole vaja seda tagastada. 6. TsMS § 651 lg 1 alusel kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, mille peale on edasi kaevatud. Sellest tuleneb mh, et apellatsioonkaebus tuleb lahendada lähtudes selles sisalduvatest väidetest. Kaebuses sisaldub ainult üks väide, mille kohaselt oleks hagi tulnud jätta läbi vaatamata samasisulise nõude kostja töötaja vastu varem rahuldamise tõttu. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebuse väide ei võimalda ka selle õigsuse korral vaidlustatud osas maakohtu otsuse muutmist. 7. Isik vastutab teise isiku käitumise ja temast tulenevate asjaolude eest nagu oma käitumise või endast tulenevate asjaolude eest TsÜS § 132 lg 1 järgi, kui ta kasutab seda isikut pidevalt oma majandusvõi kutsetegevuses ja selle isiku käitumine ning temast tulenevad asjaolud on seotud isiku majandusvõi kutsetegevusega. VÕS § 1054 kohaselt, kui isik kasutab teist isikut pidevalt oma majandusvõi kutsetegevuses, vastutab ta selle isiku õigusvastaselt tekitatud kahju eest nagu enda tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamine oli seotud selle majandusvõi kutsetegevusega. VÕS § 137 lg 1 sätestab, et kui mitu isikut vastutavad samal või erinevatel alustel kolmanda isiku suhtes viimasele tekitatud sama kahju eest, vastutavad nad hüvitise maksmise eest solidaarselt. Järelikult saab töötaja põhjustatud kahju korral kannatanu esitada nõude ka tööandja vastu (vt ka Riigikohtu 23. mai 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-12, p 12). Solidaarvastutust ei välista ka see, et kahju hüvitamise aluseks olnud nõudenormid on erinevad, st kriminaalasjas mõisteti kostja töötajalt raha välja lepinguvälisel alusel ning praeguses tsiviilasjas nõuab hageja kostjalt lepingust ja taganemisest lähtuva kohustuse täitmist. 8. Eelneva põhjal on alusetu kostja arusaam, et kohus peaks jätma hagi läbi vaatamata. Nõude esitamine ainult ühe solidaarvõlgnikku vastu ei mõjuta teise solidaarvõlgnikku vastutust. Nii on põhimõtteliselt võimalik, et solidaarne võlg mõistetakse mitmelt kostjalt erinevate kohtuotsustega eraldi välja. Sellisel juhul ei ole kohtulahendite resolutsioonides alust märkida, et tegemist on solidaarvõlgnikega, kui nõuet nende vastu ühiselt ei esitatud. Lahend omab TsMS § 457 lg 1 järgi tähendust üksnes konkreetse kohtumenetluse osaliste suhtes ja ei mõjuta raha väljamõistmist teistelt solidaarvõlgnikelt ega solidaarvõlgnike omavahelisi võimalikke tagasinõudeid (Riigikohtu 27. novembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 19). Seega ei takista sama kahju eest teise isiku hagemist tõsiasi, et ühelt isikult on hüvitis välja mõistetud. 9. TsMS § 639 lg 1 ja § 168 lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus keeldub kaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda. TsMS § 150 lg 1 p 2 alusel võib kostja taotleda kaebuselt tasutud riigilõivu tagastamist käesoleva määruse jõustumisel. Kuivõrd käesoleval juhul keelduti kaebust menetlusse võtmast ning ei edastatud seda hagejale vastamiseks, siis ei saanud hagejal apellatsioonimenetluses vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid tekkida, mistõttu pole vaja kulusid rahaliselt kindlaks määrata. 10. TsMS § 638 lg-st 9 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.

/ allkirjastatud digitaalselt / / allkirjastatud digitaalselt / / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing Gaida Kivinurm Ulvi Loonurm