1-08-5693/22 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1(4) 1-08-5693

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 2. november 2009.a Tallinn Kriminaalasja number 1-08-5693 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liikmed Julia Katškovskaja ja Jüri Paap Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Tõlk Irina Leetberg Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 26. oktoober 2009.a Tallinnas, avalik kohtuistung Kriminaalasi

E.P süüdistuses KarS § 118 p 1, § 263 p 1,3, KarS § 274 lg 1, § 199 lg 2 p 5,7 ja § 121 järgi

Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 5. juuni 2009.a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Kaitsja advokaat Owe Ladva Prokurör Leelet Kivioja

Süüdistatav E.P isikukood xxx, elukoht

xxxxxxx xxxxxxxxx xx-x, ei tööta, varem 4 korda

kriminaalkorras karistatud, viimati 12.12.2001.a

Tallinna Linnakohtu poolt KrK § 113 järgi 3 kuu arestiga, vahi all 10.07.2008.a

Kaitsja

Advokaat Owe Ladva

RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu 5. juuni 2009.a kohtuotsus E.P suhtes jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks 2. novembril 2009.a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

2(4)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 5. juuni 2009.a üldmenetluse otsusega mõisteti E.P süüdi ja

karistati KarS § 118 p 1 järgi 5 aasta vangistusega, KarS § 263 p 1 järgi 6 kuu vangistusega, KarS § 274 lg 1 järgi 6 kuu vangistusega, KarS § 199 lg 2 p 5,7 järgi 7 kuu

vangistusega ja KarS § 121 järgi 10 kuu vangistusega. KarS § 63 lg 2 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti 5 aastat vangistust.

2. E.P mõisteti süüdi alljärgnevate kuritegude toimepanemises:

2.1 KarS § 118 p 1 järgi mõisteti V. E.P süüdi selles, et tema 11. jaanuari 2007.a öösel Tallinnas, Xxxxxxxxx xx K. K. tekkinud tüli käigus lõi V. R. noaga selga, tekitades kannatanule raske tervisekahjustuse. Nimelt tekkis meestel kasiinos tüli raha pärast ja nad käisid mõlemad vahepeal kasiinost väljas tänaval asju arutamas. Kui

V. R. kasiinosse uuesti sisenes ja lauda istus, tuli mõni hetk hiljem kasiinosse E.P

, kes lähenes V. R.le selja tagant ja lõi talle noaga paremale poole selga, tekitades eluohtliku tervisekahjustuse, rinnaõõnde tungiva torke-lõikehaava paremal pool seljal abaluu piirkonnas, mille tüsistusena tekkis traumaatiline verirind.

2.2 KarS § 199 lg 2 p 5,7 järgi mõisteti E.P süüdi selles, et grupis ning ühtse tahtlusega koos R. T. 11. jaanuaril 2008.a hilisõhtul Tallinnas, XXXXXXXXX XX asuva söögikoha M-M. juures läksid selja tagant A. T. juurde ning tõmbasid tal seljast pusa koos taskutes olnud erinevate esemetega (rahakott 500 krooniga, juhiluba, ID kaart,

Hansapanga pangakaart, erinevad kliendikaardid, mobiiltelefon №kia, ukse- ja autovõtmed koos puldiga). A. T.le tekitati materiaalne kahju summas 6300 krooni. Seega

ta pani toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil isikute grupis ning avalikult, kuid vägivalda kasutamata.

2.3 KarS § 121 järgi mõisteti E.P süüdi selles, et ta koos Z.F-i ja

J. Šitovaga 23. juunil 2007.a kella 22.00 paiku Tallinnas, XXXXXXXXX XX maja hoovis kasutasid füüsilist vägivalda sama maja elanike M. V. ja J. P. suhtes. Nimelt peksti koos M. V.t ja J. P., lüües neid pikema aja vältel kordamööda nii rusikate kui jalgadega näo ja keha piirkonda ning tirides M. V.t juustest, põhjustades kannatanutele

valu ja kergeid tervisekahjustusi, sh J. P.le ninaluude murru ja parema silmakoopa serva põrutuse.

2.4 Veel mõisteti E.P süüdi KarS § 263 p 1,3 järgi 25. veebruaril 2007.a toime

pandud avaliku korra raskes rikkumise, mille käigus kasutati vägivalda ja relvana

kasutatavat muud eset ning KarS § 274 lg 1 järgi vägivalla toimepanemises

ametikohuseid täitva võimuesindaja suhtes, kuid nendes kuritegudes kohtuotsust ei vaidlustata.

3. Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras süüdistatav E.P, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist ja süüdistuses KarS § 118 p 1, § 121 ja § 199 lg 2 p 5,7 järgi enda

õigeksmõistmist, sest ta ei ole neid kuritegusid toime pannud. Apellatsiooni motiivide kohaselt ei ole ta kannatanu V. R. noaga löönud. Seda kinnitab ka kannatanu V. R.. KarS § 121 järgi süüdimõistmises arvestati tõenditena vaid kannatanute ja ühe tunnistaja

ütlustega. E.P poolt taotletud tunnistajad jäeti põhjendamatult üle kuulamata.

3(4) Kohtueelse uurimise ajal esitas ta uurijale traumapunkti tõendi koera poolt hammustada

saamise kohta, kuid see tõend kõrvaldati toimikust. Kaitsja esitas kohtuistungil selle

tõendi uuesti. Samuti ei ole ta toime pannud jope vargust, ehkki ei eita sündmuskohal viibimist. Ilmselt pani varguse toime keegi teine.

4. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav ja kaitsja taotlesid kohtuotsuse tühistamist ja

apellatsiooni rahuldamist. Prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ning põhjendatud ja apellatsioonis esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Enda seisukohta põhjendab kohtukolleegium järgmiselt.

5.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium on 5. mai 2003.a otsuses nr 3-1-1-17-03 märkinud,

et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme

kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate

volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused (RT III 2003, 17, 160). Süüdistatava apellatsioonis korratakse tema poolt esimese astme kohtuistungil esitatud väiteid esitatud süüdistuste kohta, mistõttu

ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke argumente. Varem korduvalt

tõstatatud ja apellatsioonis uuesti esitatud väidetele on esimese astme kohtuotsuses

piisava põhjalikkusega juba vastatud. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud

apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole

võimalik leida veenvaid argumente esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks

olevate tõendite ümberhindamiseks. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes esimese astme kohtuotsuse motiivide ja seisukohtadega, ei pea KrMS §-s 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades nende kordamist vajalikuks.

5.2

Vastuseks apellatsiooni väidetele märgib kohtukolleegium, et esimese astme kohtul ei olnud mingit alust kahtluseks, et tegelikkuses lõi V. R. noaga kasiinos keegi teine, senises kriminaalmenetluses tuvastamata isik. Tunnistaja R. T. ütluste kohaselt viibis E.P

kasiinos vahetult V. R. kõrval ning kui E.P hakkas lahkuma, siis kukkus V. R. maha ja ütles, et teda löödi noaga. Kasiino turvakaamera salvestiselt on näha, et V. R.st möödudes lööb E.P talle käega selga ja paneb seejärel käe oma

jope vasakusse põue ning lahkub kasiinost. Löögi tagajärjel kukub V. R. maha.

Kohtuarsti arvamuse kohaselt tekitati V. R.le eluohtlik kehavigastus löögist

teravaservalise torke-lõikevahendiga, milleks võis olla nuga. Seega ei ole kohtukolleegiumil kahtlusi selles, et noaga lööja oli E.P. Asjaolul, et kannatanu V. R. seda ise ei usu, ei ole tähtsust, sest noaga löömise ajal oli E.P V. R. selja taga, mistõttu V. R. ei saanudki näha, kes teda noaga lõi. Samuti ei ole tähtsust asjaolul, et turvakaamera salvestisel ei ole näha nuga, sest lööjaks oli E.P ja eksperdi arvamuse kohaselt oli löögiriistaks nuga.

5.3 Kannatanu A. T. jope varguse episoodis ei ole kohtukolleegiumil samuti kahtlusi selles, et varguse pani toime E.P koos R. T., sest kannatanu A. T. ütlused riimuvad tunnistaja R. Väli ütlustega. Pärast jope hõivamist põgenes kannatanu A. T.

4(4) teisele poole teed ja jälgis edasisi sündmusi sealt. Ta nägi, kuidas ründajad koos autosse istusid ja minema sõitsid. Autosse istudes oli jope E.P käes. Kohtus tundis ta

E.P ära isiku, kes temalt jope varastas. Tunnistaja R. V. ei saanud E.P

kellegi teisega segamini ajada, sest ta tundis teda kui isikut, kes seda söögikohta sageli külastab.

5.4 Kohtukolleegium peab alusetuks ja kohut eksitavaks apellandi väidet, et arstitõendid koerahammustuse kohta on kriminaalasjast kaduma läinud, mistõttu kaitsja esitas need kohtuistungil uuesti.

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et E.P kaitsja advokaat O. Ladva esitas

2. veebruaril 2008.a prokurörile taotluse täiendavate tõendite kriminaalasja juurde

lisamiseks. Ta taotles võtta kriminaalasja juurde täiendava tõendina kaks arstitõendit ning täiendavate tunnistajatena üle kuulata L. H. ja P. E.. 12. veebruaril 2008.a prokurör

rahuldas kaitsja taotluse arstitõendite kriminaalasja juurde lisamise kohta, taotluse

tunnistajate ülekuulamiseks jättis prokurör rahuldamata. Esimese astme kohtuistungil

taotles kaitsja uuesti täiendavate tunnistajate ülekuulamist, kuid kohus jättis kaitsja

taotluse rahuldamata. Ka ringkonnakohtu kriminaalkolleegium ei pidanud täiendavate

tunnistajate ülekuulamist vajalikuks, sest kohtueelsel uurimisel ja kohtus olid jäänud

sellesisulised taotlused juba rahuldamata, kuriteo toimepanemisest on möödunud ligi

kaks ja pool aastat ning kuriteo tehiolud on tuvastatud kriminaalasjas juba kogutud

tõenditega. Apellatsioonimenetluses täiendavaid tõendeid ei koguta, vaid hinnatakse esimese astme kohtuotsuse seaduslikkust.

Kohtukolleegium on seisukohal, et apelleeritud kohtuotsuses on E.P põhjendatult süüdi mõistetud KarS § 121 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises.

Süüdistatavad ise ei eitagi, et nad tarvitasid kannatanute suhtes vägivalda. Seda kinnitavad kannatanud M. V. ja J. P. ning tunnistaja L. V.. Kannatanud ja tunnistaja ei näinud, et koer oleks kedagi hammustanud. Siinkohal peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et sündmus leidis aset 23. juuni 2007.a õhtul, kuid E.P ja J. Šitova on

pöördunud arsti poole alles 25. juuni 2007.a lõuna paiku. Seetõttu on kohus

põhjendatult leidnud, et puuduvad tõendid selle kohta, et koer oleks 23. juuni 2007.a

õhtul E.P ja J. Šitovat hammustanud. Siinjuures kohtukolleegium lisab, et isegi juhul, kui hammustamine oleks tõendamist leidnud, ei välistaks see E.P süüdimõistmist KarS § 121 järgi, sest ei ole oluline, mis motiivil kannatanuid peksti.

6. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 1 jätab kohtukolleegium

E.P suhtes tehtud Harju Maakohtu 5. juuni 2009.a süüdimõistva otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

Meelika Aava Julia Katškovskaja Jüri Paap