1-17-105/49 · Tartu Maakohus Võru kohtumaja Võrus

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel

Kohus Tartu Maakohus ( kohtumaja) Võru Otsuse tegemise aeg ja koht

6. november 2018,

Võru Kriminaalasja number 1-17-105 (kohtueelse menetluse nr 16286000252) Kohtunik Erkki Hirsnik Kohtuistungi sekretär Kristel Toots Kriminaalasi K.W

18 lg 1 p süüdistus karistusseadustiku (KarS) § 1 järgi Prokurör Terje Aleksašin Süüdistatav K.W .

Isikukood XXX; elukoht xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx; xxxxxxxx xxxxxxxxxx-x; varem karistamata Kaitsja vandeadvokaat Anu Vilt Menetluse vorm l

ühimenetlus

RESOLUTSIOON

1. Tunnistada

K.W süüdi KarS § järgi surma ettevaatamatus põhjusta-

117 lg 1 mises ja KarS § 121 lg 1 järgi kehalises väärkohtlemises ning karistada teda 2 aasta ja 2 kuu pikkuse vangistusega.

2. Vähendada käesoleva otsuse resolutsiooni eelmises punktis nimetatud vangistust kolmandiku võrra ehk 1 aasta 5 kuu ja 10 päevani.

3. Arvata kahtlustatavana kinnipidamise aeg, 16. 17. juuli 2016

– , s.o kaks päeva karistusaja hulka ja mõista K.W kandmisele kuuluvaks karistuseks 1 aasta 5 kuud ja 8 päeva vangistust.

4. Kohustada K.W ilmuma karistuse kandmiseks vanglasse kohtust saadetavas teatises märgitud ajaks.

5. Arvestada K.W karistuse kandmise aja algust alates tema ilmumisest vanglasse karistust kandma.

6. Arvata menetluskulude hulka vandead-

96 eurone (sh käibemaks) riigi õigusabi tasu vokaat Roman Levini poolt K.W kaitsmise eest apellatsioonimenetluses, 267,60 eurone (sh käibemaks) riigi õigusabi tasu vandeadvokaat Anu Vildi poolt K.W kaitsmise eest ja sundraha 750 eurot.

Jätta ülal nimetatud 96 eurone riigi õigusabi tasu riigi kanda. Selgitada, et riigi kanda jääb ka 48 eurone (sh käibemaks) riigi õigusabi tasu vandeadvokaat Roman Levini poolt K.W kaitsmise eest kassatsioonimenet-

2 (13 ) luses.

Mõista ülal nimetatud 267,60 eurone riigi õigusabi tasu, 72 eurone (sh käibemaks) riigi õigusabi tasu vandeadvokaat Roman Levini poolt K.W kaitsmise eest kohtueelses menetluses, asu vandeadvokaat 243,12 eurone (sh käibemaks) riigi õigusabi t Roman Levini poolt K.W kaitsmise eest maakohtu menetluses, 250 eurone surnu ekspertiisi tegemise tasu ja ülal nimetatud sundraha 750 eurot ehk kokku 1582,72 eurot välja K.W-lt . Menetluskulud tuleb K.W-l tasuda aja jooksul alates otkuu suse jõustumisest otsusele lisatud makseinfolehel näidatud kontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Kui menetluskulud jäävad tähtaegselt tasumata, hakkab neid välja nõudma kohtutäitur täitemenetluse seadustiku järgses täitemenetluses.

7.

P. O. tsiviilhagi rahuldamata. Jätta

8. Kaks CD-

plaati meediasalvestistega jätta kriminaalasja juurde.

9. Teavitada T. O. meiliaadressil

xxxxxxxxx@xxxxxxx K.W ennetähtaegsest vabastamisest või kinnipidamisasutusest põgenemisest.

Edasikaebamise kord: Kohtuotsuse peale saab esitada kirjaliku apellatsiooni süüdistatav, tema kaitsja ja kannatanu Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates otsuse kuulutamisest, s.t alates 6. novembrist 2018 (kriminaalmene . Apeltluse seadustiku (KrMS) § 318 lg 1, § 17 lg 1 ja § 318 lg 3 p 2) latsiooniõigusest võib loobuda.

Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS

15. peatüki kohaselt (KrMS § 189 lg 3). See tähendab, et 15 pä eva jooksul alates 6. novembrist 2018 kohtumajale. tuleb esitada kirjalik määruskaebus Tartu Maakohtu Võru

PÕHIOSA

Kohus toob poolte seisukohad (A) kõigepealt välja menetluse senise käigu ja , tuvastab seejärel faktilised asjaolud (B), annab neile ku hinnangu (C) K.W-le karistuõigusli , mõistab se (D), teeb otsustuse menetluskulude kohta (E) ning tsiviilhagi, asivõtab viimaks seisukoha tõendite ja kannatanu teavitamise osas (F).

(A) oolte seisukohad Menetluse käik ja p

1. K.W-le esitati

18 lg 1 p 7 KarS § 1 järgi järgmine süüdistus Ööl vastu 15. juulit 2016 . viibisid alaealised M. O. , K. P. ja V. V. xxxxxxxxxxxxxxxxxxx kaupluse taga Võrumaal asuva kortermaja juures, kuhu oli pargitud H. K. l kasutas L. kuuluv sõiduauto, mida tol aja

U. . K. P.

L. U. , kes teatas selhakkas auto tagumist rehvi tühjaks laskma. Seda nägi aknast lest telefoni teel kõrvalmajas elavale H. K. isale K.W-le . Seepeale tuli K.W majast välja ja suundus auto juurde. K.W märkas M. O. K. P. ja V. V. olid selleks ajaks eema- ; le läinud. K.W küsis , mida nad tema auto juures teevad ja lõi seejärel ühe

M. O.

M. O. korra rusikaga näkku. Löögi tagajärjel kannatanu kukkus ja kaotas teadvuse. K.W kutsus telefoni teel kiirabi, kes toimetas M. O.

M. O. haiglasse. Löömise tagajärjel sai ämblikvõrkkestaalused verevalumid koos peaajutursega, millesse ta teadvusele tulemata samal päeval suri.

2. Tartu Maakohus tegi otsuse 13. juunil 2017. Lühidalt oli otsuse sisu järgmine. K.W tunnistati KarS § 118 lg 1 p 7 järgi süüdi ja talle mõisteti karistuseks 7 aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas kohus mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja mõistis ärakantavaks karistuseks 4 aastat ja 8 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 kohaselt arvati karistu-

3 (13 ) saja hulka eelvangistuses viibitud aeg, s.o 2 päeva. Kohus leidis, et K.W tegu on tõendatud. Süüdistataval oli otsene tahtlus kannatanut lüüa ja talle sellega valu põhjustada, kuid kannatanu surma suhtus ta kergemeelselt

. K.W süü on suur.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni K.W kaitsja vandeadvokaat Roman Levin, taotledes teo subsumeerimist KarS § 121 lg 1 järgi ja süüdistatavale kergema karistuse mõistmist.

4. Tartu Ringkonnakohtu 12. septembri 2017 otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni K.W kaitsja, taotledes otsuste tühistamist ja K.W teo kvalifitseerimist KarS § 121 lg 1 järgi.

6. Riigikohtu 5. juuni 2018 otsusega maak ning saadeti ohtu ja ringkonnakohtu otsus tühistati kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Lühidalt kokku võttes märkis Riigikohus järgmist. K.W põhjustas oma löögiga M. O. surma. Alama astme kohtute otsustest ei ilmne selge

M. O. pelka valu lt, kas K.W-l oli tahtlus põhjustada (KarS § 121 lg 1 alt 2) või oli tema tahtlus suunatud tervisekahjustuse tekitamisele (KarS §

121 lg 1 alt 1) – KarS § 118 lg 1 p 7 eeldab tervisekahjustuse tekitamise tahtlust. Sellest lähtuvalt on kohtud oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust KrMS § 362 p de 1 ja 2 tähenduses, mistõttu tuleb kriminaalasi KrMS § 361 lg 1 p -

6 alusel saata Tartu Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Kohtuasja uuel arutamisel tuleb tuvastada, kas süüdistataval oli kannatanut lüües tahtlus tekitada talle tervisekahjustus ning et just see tervisekahjustus, mille põhjustamine oli K.W tahtlusega kaetud, viis kannatanu surma saabumiseni. Kuna asjas on tuvastatud, et surmani viinud tervisekahjustus seisnes ämblikvõrkkestaalustes verevalumites peaajutursega, tuleb vastata küsimusele, kas K.W pidas vähemalt võimalikuks ja möönis, et löögi tagajärjel saabub eelnimetatud tervisekahjustus, s.o aju verevalumid ja ajuturse. Lisaks leidis Riigikohus, et maakohus oli karistuse mõistmisel tuginenud vääralt kannatanute kohtuistungil antud ütlustele.

7. Kohtuasja uuel arutamisel leidis prokurör järgmist. Pole võimalik tuvastada seda, et K.W-l oli tahtlus tekitada M. O. raske tervisekahjustus. Seepärast tuleb süüdistatav tunnistada süüdi KarS § 121 lg 1 järgi kehalises väärkohtlemises ja § 117 lg 1 järgi surma ettevaatamatus põhjustamises. K.W on vaja karistada kahe aastase vangistusega. Seda peab KrMS § 238 lg 2 alusel lühendama kolmandiku võrra. Nii saadud 1 aasta ja 4 kuu pikkusest vangistusest tuleb määrata kohesele ära kandmisele 6 kuud vangistust, sest K.W ei olnud

M. O. stulüües kindel, kas viimane auto eeldatava lõhkumisega seotud oli. 6 kuulisest vangi ses on vaja maha arvata 2 eelvangistuses viibitud päeva ehk ära peab K.W kandma 5 kuu ja 28 päevase vangistuse. Ülejäänud 10 kuu pikkune vangistus tuleb KarS § 73 lg 1 alusel kahe aastast katseaega kohaldades jätta täitmisele pööramata.

8. Kannatanu T. O. (M. O. õde) ütles, et ta ei ole prokuröri taotletud karistusega nõus, kuivõrd see on liiga leebe.

9. M. O. kaitsja vandeadvokaat Anu Vilt leidis, et prokurör lähtus oma kohtukõnes õigest kvalifikatsioonist. Kaitsja palus aalset vangistust, vaid piirduda mitte mõista K.W-le re käitumiskontrolli seadmisega.

4 (13 ) (B) Faktilised asjaolud

10. Kohus tuvastab järgmise sündmuse nägi 15. juulil 2016 Võrumaal Kuldre külas . L. U. oma korteris olles, kuidas M. O. , K. P. ja V. V. on H. K. auto juures. L. U. sattus nimetatud kolme noormehega sõnavahetus al tekkis mulje, et noormehed hakkavad autot lõhse. T kuma; tegelikult lasi K. P. . L. U. teatas üksnes auto ühest rehvist natuke õhku välja auto lõhkumisest

H. K. isa K.W-le . Viimane

L. U. telefonitelefonitsi kõrvalmajas elanud

läks kõne peale kodunt välja. Süüdistatav nägi M. O. , kellest ta eeldas, et ta oli tema poja autot lõhkunud. Seetõttu lõi K.W M. O. rusikaga näkku vajus selle löögi tagajärjel . M. O. kruusale kitas talle maha. Löök te aju verevalumid ja ajuturse (täpsemalt ämblikvõrkkestaalused verevalumid peaajutursega).

M. O. haiglasse, kus viimane Kohale jõudnud kiirabi viis veel samal kuupäeval K.W tekitatud ajukahjustuste tagajärjel suri.

11. Sündmuse asjaolude suhtes vaidlus puudub. Käesoleva otsuse eelmises punktis nimetatu on võimalik tuvastada eeskätt K.W , ütluste,

K. P. , L. U. , V. V. , S. T. , K. V. , K. M. surnu ekspertiisiakti ja Häirekekusse tehtud kõnesalves põhjal. Samuti tuleb tugineda tise käesolevas asjas tehtud Riigikohtu otsusele, sest tulenevalt KrMS §-st 364 on selles otsuses öeldu maakohtule siduv.

(C) Õiguslik hinnang

12. Süüdistus on esitatud KarS § 118 lg 1 p 7 järgi. Selle karistusseaduse objektiivne koosseis on täidetud: löögi tagajärjel tekkisid tõid K.W

M. O. aju verevalumid ja ajuturse, mis kaasa kannatanu surma. Küll aga ei ole täidetud KarS § 118 lg 1 p 7 subjektiivne koosseis. See norm eeldab tulenevalt Riigikohtu öeldust (mis on märgitud, KrMS § , nagu

364 kohaselt maakohtule siduv) seda, et tervisekahjustuse tekitajal on tahtlus just sellise tervisekahjustuse tekitamise osas, mis toob kaasa ohvri surma. K.W-l pidi KarS § 118 lg 1 p 7 subjektiivse koosseisu jaatamiseks niisiis olema

M. O. aju verevalumid ja löömise ajal tahtlus tekitada ajuturse. Sellist tahtlust tal ei olnud. K.W tahtlust ei saa hinnata kuidagi muud moodi kui välise teopildi järgi. Süüdistatav lõi kannatanut vaid ühe korra. K.W ja sündmust ainsana pealt

K. P. näinud ütlustest ning vigastuste puudumisest näos lähtuvalt tuleb öelda, et

M. O. see löök ei olnud väga tugev. Ka ei ole K.W näol tegemist inimesega, kelle löögid on juba iseenesest n-ö keskmise lööja omadest ohtlikumad (nt poksija või muude võitluskunstidega tegelejaga ). Samuti ei saa niisugust tahtlust tuletada sündmuse täpsemast kulgemisest ja sündmuskohast. ei kukkunud vastu mõnda teravat nurka – selliseid nurki sündmusko-

M. O.

has ei olnudki. Ka ei paiskunud ta (nt kuklaga) vastu asfalti, sest sündmuskohas oli kruusane pinnas. Seega ei ole võimalik K.W KarS § 118 lg 1 p 7 järgi süüdi tunnistada.

13. Küll aga täitis K.W tegu KarS § 121 KarS § 121 lg 1 alt 1 (terviselg 1 koosseisu. kahjustuse tekitamine) jaatada ei saa. Kahtlemata kujutavad M. O. ajule tekitatud vigastused endast tervisekahjustust, aga tulenevalt käesoleva otsuse eelmises punktis öeldust pole võimalik leida, et K.W-l oli sellise tervisekahjustuse tekitamise tahtlus. Mingid muud tervisekahjustused kõne alla ei tule: seda eeskätt seetõttu, et surnu ekspertiisiakti kohaselt ei olnud

M. O. olla tervisekahjustuse tekitamise näos mingeid väliseid vigastusi. Tõsi, mõeldav võib katse KarS § 121 lg 1 alt 1 – § 25 lg 2 mõttes, sest K.W võis pidada võimalikuks ja möönda, et ta kahjustab näkku lüües kuidagi M. O. tervist: nt tekitab mingid marrastused, muhud, verejooksu vms. Seda siiski praegu analüüsida ei saa, sest kui ka nii olnud oleks, ei saaks seda K.W-le ette heita. Seda lähtuvalt sellest, et K.W pani toime lõpule viidud KarS § 121 lg 1 alt 2 järgse kuriteo ehk valu tekitava kehalise väärkohtlemise – ja niisugusel juhul neeldub potentsiaalne tervise kahjustamise katse lõpule viidud valu tekitamises. Valu tekitavat kehalist väärkohtlemist tuleb jaatada seetõttu, et ei ole võimalik, et kõigiti teadvusel olev inimene ei tunne valu, kui teda lüüakse näkku nii, et ta selle löögi tõttu maha kukub. Sel-

5 (13 ) lest sai aru ma K.W . Seega täitis K.W KarS § 121 lg 1 alt 2 koosseisu. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei ole. Seega tuleb K.W KarS § 121 lg 1 järgi süüdi mõista.

14. Järgnevalt tuleb analüüsida KarS § 117 lg 1. Nagu käesoleva otsuse p märgitud, põh-

-s 10 justas K.W M. O. surma. Sellisel moel surma põhjustamine kujutab endast ohvri elu hoidmisele suunatud hoolsuskohustuse rikkumist: teise isiku elu suhtes hoolas inimene kas ei lööks teist isikut üldse või vähemasti lööks teda nii, et surma saabumine on välistatud (nt suunaks löögi mujale kui õrnaks organiks oleva pea piirkonda). K.W oli M. O. surma osas hooletu KarS § 18 lg 3 mõttes: ta ei näinud seda ette, ent oleks seda tulenevalt eelmises lauses öeldust pidanud tegema; ka oli ta selleks suuteline. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei esine. Seetõttu tuleb K.W süüdi KarS § 117 lg 1 järgi. tunnistada ka

(D) Karistus

15. Vastavalt KarS § 63 lg le 1 ja KarS § 121 lg 1 ning § 117 lg 1 sanktsioonidele tuleb K.W - karistada kuni kolme aasta pikkuse vangistusega. Riigikohus on korduvalt märkinud, et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr 1629/44, p 28 või 3 Järgnevalt tuleb hin- (vt nt RKKKo 1-17- -1-1-6-17, p 9). nata, kas praeguse kriminaalasja asjaolud annavad aluse karistadagi K.W keskmise karistusega ehk poolteist aasta pikkuse vangistusega või peab K.W karistus olema sellest leebem või hoopiski raskem.

16. K asjaolu õigepealt analüüsib kohus, kas esineb karistust kergendav KarS § 57 p 3 mõttes: niisuguseks asjaoluks võib olla see, et K.W aitas süüteo avastamisele aktiivselt kaasa ja kahetseb oma tegu. Avastamisele k puhtsüdamlikult aasa aitamisest kõneldes tuleb viidata käesolevas asjas tehtud Riigikohtu otsuse p le 20, kus on märgitud, et K.W on läbivalt - oma süüd tunnistanud See tähendab, et ta aitas kuriteo avastamisele aktiivselt kaasa KarS § .

57 p 3 tähenduses. Kahetsusse puutuvalt tuleb märkida, et seda on K.W avaldanud mõlemas käesolevas asjas toimunud maakohtu istungil: nii 31. mail 2017 kui ka 10. oktoobril 2018. Tõsi, kannatanu on märkinud, et K.W ei ole ei temalt ega tema emalt vaban-

T. O. dust palunud ning on purjus olles öelnud, et ta ei lähe kunagi kinni ja lööb järgmised maha. Sellega seoses tuleb kõigepealt viidata käesolevas asjas tehtud Riigikohtu otsuse p-le 18. Selles märgitakse, et KrMS § 233 lg 1 kohaselt ei saa kohus tugineda ütlustele, mida kriminaaltoimikus ei kajastu, ja kui kohtusaalis kõlavad ütlused, mis puudutavad olulisi tõendamiseseme asjaolusid, võib kohus KrMS § 238 lg 1 p 2 kohaselt loobuda asja lahendamisest lühimenetluses ning tagastada kriminaaltoimiku prokuratuurile. T. O. öeldu kriminaaltoimikus ei kajastu. Kohus ei pea kannatanu ütluste tõttu siiski vajalikuks kriminaaltoimikut prokuratuurile tagastada ja seda tulenevalt nii menetluslikest kui ka materiaalõiguslikest kaalutlustest. Menetlust silmas pidades on väga küsitav, et on võimalik koguda tõendeid K.W purjuspäi toime pandud hooplemiste kohta. Materiaalõiguslikult tuleb silmas pidada järgmist. Riigikohus viitas sellele, et toimiku tagasi saatmise peaks tingima kahtlus oluliste tõendamiseseme asjaolude osas. Kohtu hinnangul on väga küsitav, kas praegu sellega tegemist on: isegi kui puhtsüdamlik kahetsus ära langeks, tuleks KarS § 57 p 3 ikkagi kohaldada tulenevalt K.W poolsest süüteo avastamisele kaasaaitamisest (vt ülal). , et asjad tõepoo- Kui eeldadagi lest T. O. öeldu kohaselt toimusid, saab ikkagi tõdeda järgmist. Vabandamata jätmine ei välista automaatselt puhtsüdamlikku kahetsust: toime pandut võib kahetseda ka inimene, kes ei taha oma ohvri sugulase ees vabandada nt seetõttu, et tal on olnud viimasega konflikte ja ta eeldab, et tema vabandust niikuinii vastu ei võeta. Purjuspäi kelkimisse puutuvalt tuleb viidata üldteada tõsiasjale, et alkohol pärsib inimese selgelt mõtlemise võimet. Seega on võimalik, et kainena ehk n-ö täie mõistuse juures olles oma tegu kahetsev inimene käitub purjuspäi seda kahetsust mitte peegeldaval moel just alkoholi tõttu. Käesolevas punktis öeldut kokku võttes

6 (13 ) leiab kohus, et K.W karistust kergendavaks asjaoluks on oma teo puhtsüdamlik kahetsemine ja selle teo avastamisele aktiivne kaasaaitamine KarS § 57 p 3 mõttes.

17. Ka tuleb K.W karistust kergendavaks asjaoluks KarS § 57 lg 1 p 2 mõttes lugeda seda, et ta on

P. O. (M. O.

a) tekitatud kahju: K.W on tasunud hüvitanud kannatanule em

P. O. . tema nõutud 1012,25 eurot

18. Samuti tuleb K.W kasuks arvesse võtta seda, et ta rääkis Häirekeskuse telefonitsi töötajaga kiirabi sündmuspaika tulemise osas ehk üritas seeläbi päästa Tõsi, Häi-

M. O. elu. rekeskusse helistas oma mobiiltelefoniga K. M.

K. M. seda teha . K.W sõnul aga palus just tema, sest tal endal telefoni ei olnud (tl 8). Muud tõendid seda väidet ümber ei lükka, mistõttu tulebki tulenevalt KrMS § 7 lg s 3 sätestatud põhimõttest tuvastada - in dubio pro reosündmuste selline käik. Häirekeskuse töötajat telefoni teel; tõsi, Lisaks juhendas K.W pärast tegi seda ka Abi kutsumise arvestamist K.W kasuks ei väära see, et abi

K. M. . kutsumata jätmise korral oleks K.W võinud vastutada tegevusetusega tapmise või

M. O. vähemalt selle katse eest (KarS § 113 lg 1 – § 13 lg 1 või § 113 lg 1 – § 13 lg 1 – § 25 lg 5):

oluline on see, et K.W üritas Häirekeskuse töötajaga kõneledes päästa. Kas

M. O. elu seda asjaolu saab arvesse võtta KarS § 57 lg 1 p 1, § 57 lg 2 või hoopiski § 56 lg 1 alusel (viimase alternatiivi kohta vt käesoleva otsuse järgmist punkti), iseenesest oluline ei ole.

19. Siiski räägivad mitu asjaolu ka K.W kahjuks. Tõsi, KarS §-s 58 nimetatud karistust raskendavaid asjaolusid ei esine. See aga ei tähenda seda, et kohus ei saa karistuse mõistmisel midagi K.W kahjuks arvesse võtta. See võimalus on kohtul tulenevalt karistuse mõistmise alusnormist ehk KarS § 56 lg st 1, mis sätestab, et karistamise alus on isiku süü ja et karis- - tuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Sellise normi olemasolu

-de 57 tõttu on KarS § ja 58 vajalikkus küsitav: KarS § 56 lubab niikuinii arvestada ka muid asjaolusid kui need, mis on loetletud üles KarS §-des 57 ja 58. Sealjuures on – nagu öeldud –, võimalik võtta arvesse ka asjaolusid, mis kõnelevad süüdistatava kahjuks. Niisugune tõlgendus on ainuvõimalik, sest õige karistuse mõistmiseks on vaja võtta arvesse kõikvõimalikke aspekte ja nende ammendava loetelu lisamine seadusesse ei ole võimalik. Pigem oleks olnud loogiline see, kui Eesti seadusandja oleks talitanud nii, nagu seda on teinud nt Saksa -le 1, oma: Saksa karistusseadustiku § 46 esimene lõige on väga sarnane KarS § 56 lg aga teises lõikes on esitatud lahtine ehk näitlikustav loetelu asjaoludest, mida tuleb karistuse mõistmisel arvesse võtta – kusjuures selles loetelus on ära tood asjaolud võivad sõltuvalt

ud olukorras kõneleda nii süüdistatava kasuks kui ka kahjuks. Tõsi, teoreetiliselt võib väita, et süüd mõjutavaid asjaolusid (KarS § 56 lg 1) tuleb analüüsida eraldi karistust mõjutavatest asjaoludest (KarS § ise erisuse mõte oleks, jääks arusaamatuks: lõppeks -d 57 ja 58). Mis sell

on mõlemad suunatud sellele, kui suur saab olema karistus ja seesugune vahetegu kujutaks endast sisuliselt põhjendamatut formalismi või n ö sõnamängu. -

20. Kõigepealt peatub kohus prokuröri väitel, et kõige e suurendab K.W süüd see, et nam ta lõi autole midagi teinud. Tuleb küll

M. O. ilma veendumata, kas viimane oli tema poja nõustuda prokuröriga selles, et n ö süütu inimese löömine kujutab endast suuremat ebaõigust - kui sellise inimese löömine, kes on eelnevalt mingil moel vääralt käitunud. Samas peab tõdema, et väga tihti lüüaksegi n ö süütuid inimesi: kas alkoholijoobe tõttu, agressiivsusest või - mõnel muul põhjusel. Mõistetava motiiviga löömised on pigem harvad ehk peaks viitama just keskmisest väiksemale süüle. Praegu oli tegu nende kahe juhtumigrupi vahepealse olukorraga. K.W ei löönud ö heast peast, vaid lähtus sellest, et viimane oli lõhkunud tema

M. O. npoja autot. Teisalt ei veendunud ta selle arusaama õigsuses. Seetõttu ei saa K.W löögimotiivi pidada ei tema süüd suurendavaks ega vähendavaks asjaoluks.

7 (13 )

21. Eeskätt suurendab süüdistatava süüd – ja seda väga tugevasti – tõsiasi, et surma ni viis sihilik M. O. vastu suunatud käitumine ehk ohvri löömine. Tavaliselt surma ettevaatamatu põhjustamine nii ei toimu. Kõige enam põhjustatakse surmasid ettevaatamatusest liikluses (need juhtumid kvalifitseeritakse KarS § 422 või § 423 järgi). Ei purjuspäi, liiga suulg 1 lg 1 re kiiruse ega valesti valitud sõiduvõtete tõttu kedagi kogemata surnuks sõitev juht ei ürita ohvrile kuidagi tahtlikult kahju tekitada: üldjuhul pole ta ohvri olemasolust üldse teadlik1. Nii on tavaliselt ka muude surma ettevaatamatu põhjustamise juhtudega: nt kellelegi katuselt ehitamise käigus kivi pähe viskav ehitaja S § 117 lg 1) kogemata (Kar ei soovi kiviga pihta saavale inimesele midagi paha teha ja ka töötajale raha kokkuhoidmise eesmärgil piisavat turvavarustust mitte muretsev tööandja (KarS § 197 lg 2) ei soovi, et töötajaga midagi juhtuks. Seega on olukord, kus keegi seab enda sihiks ohvri kahjustamise, mainitud näidetest märksa suurema ebaõigussisuga.

22. Lisaks suurendab

M. O. K.W süüd see, et ta mitte üksnes ei soovinud sihilikult midagi teha, vaid tegigi seda (st ta ei piirdunud nt ebaõnnestunud löögi või lükkamisür - itusega (mille eest ära põikamine oleks samuti teoreetilise surma kaasa tuua võinud) l M. O. t ) ja see tehtu kujutab endast kuritegu (st ei olnud üksnes nt tõukamine) ehk K.W vastutab ka KarS § 121 lg 1 järgi Kehalise väärkohtlemisega seoses tuleb arvesse võtta ka seda, et . 16- aastane M. O.

57 kilo oli täiselujõus olevast K.W-st märksa väiksem: ohver kaalus vaid (tl 13) ka K.W. ja seda mõistis

23. Käesoleva otsuse p öeldu õigustaks K.W-le maksimaalse -des 21 ja 22

3 aasta pikkuse või vähemalt sellele lähedase vangistuse mõistmist. Käesoleva otsuse p mär- -des 16, 17 ja 18 gitust lähtuvalt siiski maksimaalset karistust mõista ei saa. Seetõttu karistab kohus K.W

2 aasta ja 2 kuu pikkuse vangistusega.

24. KrMS § 238 lg 2 alusel tuleb seda karistust vähendada kolmandiku võrra ehk 1 aasta 5 kuu ja 10 . päevani

25. KarS § 68 lg 1 alusel tuleb arvata kahtlustatavana kinnipidamise aeg, 16.–17. juuli 2016, s.o kaks päeva karistusaja hulka, mistõttu kandmisele 1 aasta 5 kuud ja 8 päeva vankuulub gistust.

26. Järgnevalt tuleb otsustada, kas see karistus tuleb ära kanda reaalselt või saab selle (osaliselt) tingimisi täitmisele pööramata jätta. Tõsi, Riigikohus on leidnud, et kohus ei peagi põhjendama, miks ta vangistust tingimisi täitmisele pööramata ei jäta: vt nt RKKKo 3-1-1-116- 12, p 11 (koos edasiste viidetega). Käesolevat otsust tegeva kohtu hinnangul on siiski vajalik tingimisi vabastamise võimalust otsuses analüüsida – või vähemasti on see vajalik selles asjas.

27. Vangistuse tingimisi kohaldamata jätmine eeldab nii KarS § 73 lg 1 kui ka § 74 lg 1 järgi seda, et selle vangistuse ära kandmine ei ole kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut arvestades otstarbekas. Järgnevalt tuleb analüüsida, mida see tähendab.

28. Kõigepealt peab küsima, kas vangistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmine eeldab otstarbekust nii lähtuvalt kuriteo toimepanemise asjaoludest kui ka süüdlase isikust või saab jätta vangistuse täitmisele pööramata ka siis, kui esineb üksnes üks neist kahest alusest. Seadusandja on kasutanud sõna „ja“ (kuriteo toimepanemise asjaolud j a süüdlase isik), mistõttu peaks vangistusest tingimisi vabastamine tulema grammatilise tõlgenduse kohaselt kõne alla

1 Seetõttu on äärmiselt ebaloogiline ja võimalik ka et põhiseaduse vastane möödunud aasta lõpus jõustunud KarS

§ 422 lg 2 p 1, mis näeb kellegi purjuspäi surnuks sõitmise – või isegi talle raske tervisekahjustuse tekitamise –

eest ette kolmekuni kaheteistaastase vangistuse.

8 (13 ) vaid siis, kui esineb nii üks kui ka teine eeldus. Veelgi enam: tähelepanu tuleb pöörata ka sõnale „võib“. Seadust grammatiliselt tõlgendades ei pea kohus jätma karistust täitmisele pööramata ka siis, kui esinevad need mõlemad asjaolud – ta üksnes võib seda teha.

29. Siiski tuleb märkida, et Riigikohus on KarS § 73 lg 1 ls 1 ja § 74 lg 1 ls 1 tõlgendanud süüdlasele soodsamalt kui seadusest otsesõnu tuleneb (ja nagu äsja välja toodi). Nimelt on kõrgeim kohus leidnud, et mõnikord on võimalik jätta vangistust tingimisi täitmisele pööramata ka siis, kui selle täitmisele pööramine oleks ühel alusel küll otstarbekas (st kas kuriteo toimepanemise asjaoludest või süüdlase isikust lähtuvalt), teisel alusel aga ebaotstarbekas (jällegi kas kuriteo toimepanemise asjaoludest või süüdlase isikust lähtuvalt). Kui otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-80- t selliselt saab toimetada vaid raskemate

04 on otsesõnu leitud, e kuritegude puhul (p 9), pole otsustes asjades nr 3-1-1-40-04 ja 3-1-1-99-06 seda väidet esitades raskete ja kergete kuritegude vahel vahetegu tehtud (vt vastavalt p-d 8 ja 17) (siiski peab märkima, et ka asjas nr 3-1-1-99-06 tehtud otsuse p-s 18 viidati asjas nr 3-1-1-80-04 tehtud raskeid ja kergeid kuritegusid eristavale otsusele). Kahjuks pole kõrgeim kohus neis otsustes selgitanud, kuidas on võimalik ja miks on tarvilik mitte lähtuda KarS § 73 lg 1 ls s 1 ja § 74 -

lg 1 ls-s 1 otsesõnu öeldust, et tingimisi vabastamine on võimalik vaid mõlema eelduse täidetuse korral. Kui ka sellise seisukohaga nõustuda, ei saa seda siiski teha täiel määral: isiku tingimisi vabastamiseks peab olema igal juhul piisav alust loota, et süüdlane enam kuritegusid toime ei pane (vt täpsemalt käesoleva otsuse p – -d 31 32 ).

30. Järgnevalt tuleb tõdeda, et on keeruline öelda, mida on seadusandja pidanud silmas sõnaga „otstarbekas“. Teisiti on asi nt Saksamaal, Austrias või Šveitsis: kõigis neis riikides saab vangistuse jätta tingimisi täitmisele pööramata siis, kui on piisav alus oodata, et teo toimepanija ei soorita edaspidi kuritegusid (vt Saksa karistusseadustiku § 56, Austria karistusseadustiku §

43 ja Šveitsi karistusseadustiku art 42)2. Seega ei saa Eestis kehtivat tingimisi vabastamise eelduste regulatsiooni kahjuks ka võrdlevõiguslikust aspektist lähtuvalt kuigivõrd õigusselgeks pidada.

31. Õiguskirjanduses on siiski leitud, et ka Eestis tuleb vangistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmisel lähtuda uute kuritegude ohust: Sootak – Kiris, Pikamäe, Sootak. Sanktsiooniõigus. 2. trükk, VI/19 (sealjuures on seda seisukohta esitades viidatud Saksa õigusele); Pikamäe

– KarS. Kommentaar. 4. trükk, § 73/3.3.1 (tõsi, see seisukoht on (otsesõnu) esitatud vaid KarS § 73 kohta). Sellist arusaama saab vaid toetada: kui saab loota, et süüdlane tulevikus kuritegusid ei soorita, ei ole teda üldjuhul vaja vanglasse saata. See eeldus peab kehtima nii KarS § 73 kui ka § 74 puhul. Niisugusele tõlgendusele saab tuge ka vangistusseadusest (VangS): VangS § 6 lg 1 kohaselt on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Sellest lähtuvalt tuleb vangistuse ärakandmise otstarbekust puutuvalt süüdlase isikusse KarS § 73 lg 1 ls 1 ja § 74 lg 1 ls 1 mõttes tõlgendada nii, et kesksel kohal on retsidiivsusrisk: kui teo toimepanijalt on piisava tõenäosusega oodata uusi kuritegusid, on vangistusest tingimisi vabastamine välistatud; kui aga uute kuritegude risk on väike, tuleb vabastamine kõne alla. Sealjuures tuleb juhinduda arusaamast, et mida tõsisemaid kuritegusid karta, seda suurem peaks olema edasise kuritegevusvaba elu tõenäosus. Samuti peab arvesse võtma seda, et prognoosima ei pea süüdlase käitumist kuni nö surmani: eeskätt on oluline see, kui suur on uute kuritegude oht võimaliku katseaja kestel.

2 Olgu veel lisatud, et neis kõigis kolmes riigis saab tingimisi täitmisele pööramata jätta vaid maksimaalselt kahe

aasta pikkuse vangistuse. Lootus süüdistatava tulevasele kuritegevusvabale elule ei pea siiski tingimata tooma

kaasa vangistuse täitmisele pööramata jätmist: nt võib Saksamaal välistada tingimisi vangistuse see, kui kuriteo

või süüdistatava isiku puhul on täheldada mingeid erilisi asjaolusid (Saksa karistusseadustiku § 56 lg 2) või kui

kurjategija tingimisi vabastamine oleks vastuolus õiguskorra kaitsmise huvidega (Saksa karistusseadustiku § 56 lg 3).

9 (13 )

32. Positiivne retsidiivsusprognoos on isiku karistusest tingimisi vabastamiseks möödapääsmatu: kui sellist retsidiivsusprognoosi püstitada ei saa, peab isik kandma reaalset karistust. See tähendab seda, et uute kuritegude oht on tingimisi vabastamise otsustamisel keskse tähtsusega . (aga mitte ainumäärav: vt all)

33. Siiski ei saa mööda vaadata sellest, et seadus ei kõnele mitte otstarbekusest puutuvalt süüdlasest lähtuvasse uute kuritegude ohtu, vaid otstarbekusest puutuvalt süüdlase isikusse üleüldse. Seetõttu tuleb retsidiivsusriski kõrval arvestada ka muid süüdlast puudutavaid andmeid. Siin tuleb jällegi küsida, millisest aspektist kohus neid arvestama peab ehk mis on see „otstarbekus“, millest KarS § 73 lg 1 ja § 74 lg 1 kõnelevad. Riigikohus pole sellele küsimusele küll vastanud, on aga siiski viidanud sellele, et kontrollida tuleb erandlike asjaolude esinemist (vt nt RKKKo 3-1-1-99-06, p 18 ja RKKKo 3-1-1-20-16, p 15); kindlasti on kõrgeim kohus pidanud silmas selliseid erandlikke asjaolusid, mis eristavad süüdlast teistest süüdlastest n-ö positiivses mõttes. Eesti õiguskirjanduses on sellega seoses viidatud süüdlase vanusele, puhtsüdamlikule kahetsusele ja kahju hüvitamisele (Pikamäe – KarS. Kommentaar. 4. trükk, § 73/3.3.1) (tõsi, on küsitav, kui erandlikuks saab pidada kahetsust ja kahju hüvitamist). Välismaises õiguskirjanduses on lisaks peetud oluliseks nt isiku haigusi, psüühilist olukorda, varasemate karistuste puudumist ja n-ö uue elu alustamist pärast kuriteo toimepanemist (Stree/Kinzig

– Strafgesetzbuch. 29. Auflage, § 56/42).

34. Et tingimisi vabastamine eeldab igal juhul positiivset retsidiivsusprognoosi, on käesoleva otsuse eelmises punktis nimetatud aspektid süüdlase isikusse puutuvalt sekundaarsed: kui esineb piisavalt suur tõenäosus, et süüdlane jääb edaspidi õiguskuulekaks, tuleb tingimisi karistus kõne alla ka siis, kui muid süüdlase kasuks kõnelevaid positiivseid erandlikke asjaolusid ei esine. Tõsi, mõningatel juhtudel võib olla põhjendatud öelda, et hoolimata positiivsest retsidiivsusprognoosist välistab isiku reaalsest karistusest tingimisi vabastamise mõni erandlik süüdlase isikust tulenev tema kahjuks kõnelev asjaolu.

35. Järgnevalt tuleb analüüsida, mida tähendab otstarbekus tulenevalt kuriteo toimepanemise asjaoludest. Siingi tuleb kõigepealt tõdeda, et ka sellest aspektist lähtuvalt ei ilmne seadusest, mida „otstarbekuse“ all silmas pidada tuleb. Õiguskirjanduses on leitud, et eeskätt tuleb lähtuda toime pan

dud teo raskusest (Pikamäe – KarS. Kommentaar. 4. trükk, § 73/3.2). Riigikohus on aga ka kuriteo toimepanemise asjaoludest lähtuvast otstarbekusest rääkides viidanud sellele, et esinema peavad erandlikud asjaolud (RKKKo 3-1-1-99-06, p 18 ja RKKKo 3-1-1- 20-16, p 15); saab olla kindel, et ülemkohus on siingi pidanud silmas selliseid erandlikke asjaolusid, mis eristavad kuritegu teistest kuritegudest n-ö positiivses mõttes. Need kaks seisukohta (st õiguskirjanduses öeldu ja Riigikohtu avaldatu) on teineteisest erinevad, aga neid on siiski võimalik ühitada ja seda nimelt järgmiselt. Kui kuritegu on kerget laadi, ei pea reaalsest vangistusest loobumise kasuks otsustamiseks esinema kuigivõrd erandlikke asjaolusid: niisugusel juhul võib erandlike asjaolude kriteeriumit tõlgendada suisa nii, et piisab sellest, kui ei esine mingeid kuritegu muudest kuritegudest oluliselt eristavaid asjaolusid negatiivses mõttes. Mida raskem aga kuritegu on, seda enam peab ta reaalse vangistuse vältimiseks erinema teistest kuritegudest positiivses tähenduses. Välismaises õiguskirjanduses on positiivsete tegu iseloomustavate erandlike asjaolude kohta toodud järgmisi näiteid: teo toimepanija kandis ise mingit kahju, liikluskuriteos hukkus teo toimepanijale lähedane inimene, teo toimepanija oli majanduslikult raskes seisus, oma elukaaslasest väga tugevasti sõltuv inimene lasi end teole ahvatleda just sellel elukaaslasel, isik loobus pärast teo juriidilist lõpule viimist selle faktilisest lõpetamisest, kelmuse ohvrid käitusid kergemeelselt ( – Stree/Kinzig Strafgesetzbuch. 29. Auflage, § 56/42).

36. Käesoleva otsuse p – märgitu tähendab käesoleva asja kontekstis järgmist. -des 27 35

10 (13 )

37. K tuleb hinnata, kas K.W hakkab edaspidi kuritegusid sooritama. Retsidiivõigepealt susriski saab prognoosida tt inimese senise elu alusel: kui keegi on pidevalt kuritegusid eeskä toime pannud, on tõenäoline, et ta teeb seda ka edaspidi. Tõsi, varasem elu ei saa olla ainus ennustamiskriteerium: rolli võivad mängida ka paljud muud asjaolud. K.W ei ole varem kuritegusid toime pannud. Ka tuleb võtta arvesse seda, et süüdistatav on olnud õiguskuulekas praegu menetletava kuriteo toimepanemisest möödunud enam kui kahe aasta jooksul. Ka süüdistatava eluviisid ei võimalda eeldada seda, et K.W muutub retsidiivseks: süüdistant on taval kindel töökoht, stabiilne elukoht ja tal puuduvad sidemed teiste kurjategijatega (kes võiksid teda kuritegelikule teele ahvatleda). Seega on tõenäosus, et K.W hakkab edaspidi kuritegusid sooritama, kohtu hinnangul väga väike. See tähendab puutuvalt süüdista-

seda, et vast lähtuvasse retsidiivsusriski tuleb vangistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmine kõne alla.

38. Järgnevalt tuleb analüüsida, kas K.W vabastamist ei väära mõni muu süüdistatava isikust tulenev asjaolu. On mõningad aspektid, mis kõnelevad mõneti erandlikena K.W kasuks. Vangide tausta silmas pidades on kindlasti erandlik see, et K.W on varem karistamata isik: vanglas on üldjuhul inimesed, kes on sooritanud mitmeid kuritegusid. Teisalt aga on riigi kogu rahvastiku . hulgas kriminaalkaristuse puudumine tavapärane Mõneti erandlik võib olla ka see, et K.W kaotab vanglasse minnes töö. Seda seetõttu, et tihtipeale on vangid inimesed, kes ei ole eelnevalt tööl käinud: nad on elatunud kas kuritegelikust tulust, lähedastelt saadud rahast ja/või riiklikest toetustest. Samas on siiski ka terve hulk vange, kes on enne vanglasse sattumist tööd teinud. Sellest aspektist lähtuvalt väärib märkimist ka see, et tõenäoliselt leiab K.W hinnatud töötajana vabanedes üsna ruttu tööd. Viimaks tuleb siin uuesti viidata sellele, et K.W kahetseb tegu ja on hüvitanud kannatanutele kahju. Samas aga ei saa mitmete potentsiaalselt oluliste näitajate osas K.W puhul mingit erandlikkust täheldada. aastane. Süüdistataval ei ole mingeid K.W ei ole elatunud inimene: ta on 57- raskeid haigusi. K.W psüühiline seisund on n ö tavaline. Mingit „uut elu“ K.W pä- - rast kuriteo toimepanemist ei alustanud eelmises punktis

– tõsi, lähtuvalt käesoleva otsuse öeldust K.W eluviiside kohta on seda keeruline kuidagi K.W kahjuks arvesse võtta. Eelöeldu tähendab kohtu hinnangul seda, et K.W isikust lähtuvalt ei ole vangistust vaja täitmisele pöörata ehk sellest aspektist lähtuvalt ei ole vangistuse täitmisele pööramine otstarbekas.

39. Järgnevalt tuleb küsida, kas K.W vabastamise välistab mõni toimepandud kuritegu puudutav asjaolu.

40. K.W kuritegu on talle mõistetud karistust silmas pidades keskmise raskusega. Seda seetõttu, et tingimisi vangistus tuleb kõne alla üksnes kuritegude puhul, mille eest mõistetav karistus jääb alla viie aasta. Nii on see põhjusel, et maksimaalne katseaeg on viis aastat (vt KarS § 73 lg 3 ja § 74 lg 3) ja katseaeg peab olema vangistusest pikem. Nimelt puuduks loogika väites, et isik lunastab oma süü ühtmoodi nii vanglas olles väga rangeid piiranguid taludes kui ka tohutult leebemas vormis KarS § s 73 või § s 74 sätestatud kitsendustele alludes – - -

viimasel juhul peavad kitsendused kestma kauem kui esimesel juhul. Et K.W kuritegu on keskmise raskusega, peaks pelga tingimisi vangistuse kasuks kõnelema keskmise kaalukusega positiivsed erandlikud asjaolud.

41. Erandlikuks positiivseks asjaoluks kohtu hinnangul pidada ehk vaid võib Häirekeskuse töötajaga suhtlemise läbi kiirabi kutsumist: kuigivõr

M. O. d tihti kurjategijad oma ohvritele abi ei kutsu. Samas aga tuleb silmas pidada seda, et KarS § 117 on ettevaatamatusdelikt ja ettevaatamatusdeliktide puhul pole abi kutsumine tingimata väga erandlik: tõenäoliselt kutsuvad juhid, kes on kellelegi autoga kogemata

üsna tihti kiirabi nii auto otsa sõitnud või tööand-

11 (13 ) jad, kes ei ole oma töötajale taganud piisavat turvavarustust ja kelle töötaja on seetõttu viga saanud.

42. Eeskätt aga välistab K.W kuriteo asjaolude n ö positiivsest erandlikkusest kõnelemi- - se see,

et kuritegu on erandlik hoopis negatiivses mõttes. Kõigepealt tuleb arvesse võtta teo tagajärge: selleks on inimese surm ehk K.W tekitas kõige suurema mõeldava kahju. Surma tekitatakse õnneks äärmiselt harva (seda nii tahtlikult kui ettevaatamatusest) ehk M. Keemi kuritegu erineb enamikest teistest kuritegudest negatiivses mõttes juba sel põhjusel. Lisaks aga tuleb viidata veelkord käesoleva otsuse p öeldule: K.W soovis -s 21

M. O. sihilikult viga teha ja sellest lähtuvalt on tema tegu tunduvalt suurema ebaõigussisuga kui enamik surma ettevaatamatuid põhjustamisi.

43. Eelöeldu tähendab seda, et K.W vangistuse vabastamine oleks kuriteo toimepanemise asjaolusid arvestades ebaotstarbekas. Et ta poleks ebaotstarbekas mitte seetõttu, et kuriteo toimepanemise asjaolud on n-ö keskmised, vaid seepärast, et K.W kuriteo toimepanemise asjaolud on keskmisest suurema ebaõigussisuga, tuleb K.W-l minna reaalset vanglakaristust kandma vabastamihoolimata sellest, et tema isikust lähtuvalt oleks tema vangistusest ne võimalik.

44. KarS § 73 lg 1 või § 74 lg 1 kohaselt on võimalik ka see, et kohus pöörab reaalselt kandmisele üksnes osa vangistusest ja jätab ülejäänud osa tingimisi täitmisele pööramata. Inimese vanglasse saatmine vaid osa vangistuse kandmiseks eeldab aga seda, et esinevad tema vangistusest tingimisi vabastamise eeldused (RKKKo 3-1-1-99-06, p 21). Et praegu lähtuvalt ülal öeldust ne kogu talle mõistetud vangistust. id eeldusi ei ole, peab K.W minema kandma

(E) Menetluskulud

45. KrMS § 306 lg 1 p 14 kohaselt peab kohus otsustama, millised on kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad. Seda normi tuleb siiski lugeda koostoimes KrMS § 189 lgga 1: kohtueelses menetluses otsustatakse kriminaalmenetluse kulude hüvitamine uurimisasutuse või prokuratuuri määrusega. Viimasena viidatud norm tähendab seda, et kohtueelses menetluses otsustab selle, kas mingi rahasumma on kriminaalmenetluse kulu, uurimisasutus või prokuratuur. See omakorda tähendab, et kohus saab niisuguste kulude osas otsustada KrMS §

306 lg 1 p 14 kohaldades üksnes seda, kelle kanda need jäävad.

46. Lisaks peab tähele panema seda, et erisuse toob KrMS § 306 lg 1 p 14 tõlgendamisse ka see, et kohus lahendab kõrgema astme kohtust tagasi saadetud asja. Kui kõrgema astme kohus on võtnud mingi seisukoha menetluskulude kohta, peab asja uuesti lahendav kohus vastavalt KrMS §-le 3421 -

või § le 364 sellest seisukohast lähtuma. Nii on see vähemasti juhul, kui kõrgema astme kohtu seisukoht on väljendatud lahendis, mis on jõus. Keerulisem on asi siis, kui menetluskulude kohta on võetud seisukoht mõnes sellises lahendis (ükskõik, kas selle lahendi on teinud kõrgema või sama astme kohus), mis on tühistatud. Sellisel juhul tuleks formaalselt öelda, et menetluskulude kohta võetud seisukoht tähendust ei oma. Selle ütlemine poleks kuigivõrd problemaatiline menetluskulude kohta otsustuse tegemise n ö teise etapi osas ehk selle - osas, kelle kanda jääb menetluskulu: et kulu kandjalt saab kulu välja nõuda alles jõustunud lahendi alusel, ei ole tühistatud lahendi mingit väljanõudmist veel toimunud. Küll on te alusel aga probleem seoses n-ö esimese etapiga ehk mingi summa menetluskulude hulka arvamise osas. Nimelt toimub kulude väljamaksmine menetluskulude kindlaks määramise otsustuse alusel. Kui niisugune otsus on tühistatud, tekib küsimus, kas asja uuesti lahendav kohus saab öelda, et mingi summa arvati esialgu menetluskulude hulka vääralt: nt kas saab asja n ö teisel - ringil arutav maakohus öelda, et esimese (st tühistatud) otsuse teinud maakohus või isegi ringkonnakohus arvas mingi kulu menetluskulude hulka vääralt. Kui ta seda saab, siis on

12 (13 ) võimalik ka esitada küsimus, kas niisuguse kulu saab välja nõuda sellelt, kellele see vääralt maksti: nt advokaadilt. Neid küsimusi ei tekiks siis, kui kõrgema astme kohus ei tühistaks madalama astme kohtu otsust mitte täielikult, vaid jätaks selle menetluskulude kindlaks määramise osas jõusse. Käesolevat asja lahendades neile küsimustele siiski vastata vaja ei ole, sest kohus jõuab samale järeldusele, nagu asja n ö esimesel ringil lahendanud kohus (vt käesoleva - otsuse p 49 ja ka p 48 ).

47. Kohtueelses menetluses loeti menetluskuluks 250 eurot surnu ekspertiisi tegemise eest (tl

19 ja 83) ja 72 eurone (sh käibemaks) riigi õigusabi tasu (tl ).

48. K.W esimene kaitsja vandeadvokaat R. Levin esitas 30. mail 2017 maakohtule taotluse 243,12 euro suuruse riigi õigusabi kindlaks määramiseks (tl 98–99). Selle taotluse rahuldas Tartu Maakohus 13. juuni 2017 määrusega (vt pealdist taotlusel: tl 98). Seda määrust keegi ei vaidlustanud ehk see on jõustunud. See tähendab seda, et selles määruses võetud seisukohta tuleb suhtuda nii, nagu kohtueelses menetluses võetud seisukohtadesse (vt käesoleva otsuse p 45) ehk käesolevat asja lahendav kohus peab üksnes tõdema seda, et menetluskulude hulka o nende kuludega ei teki seda n juba arvatud 243,12 eurot. Ühtlasi tähendab see seda, et probleemi, millele viidatakse käesoleva otsuse p-s 46.

49. 27. juunil 2017 esitas K.W esimene kaitsja vandeadvokaat R. Levin ringkonnakohtule taotluse 96 euro suuruse 120). Ringkonnakoriigi õigusabi kindlaks määramiseks (tl 119– hus rahuldas selle taotluse oma otsuses. Selle otsuse tühistas Riigikohus täies ulatuses, st ka menetluskuludesse puutuvalt. Seega on siinkohal tegemist situatsiooniga, millest kõneldakse käesole ekib küsimus, kas maakohus võiks praegusel juhul öelda, et K.W va otsuse p-s 46. T kaitsja taotlus on põhjendamata või põhjendatud vaid osaliselt. Seda siiski küsida vaja ei ole, sest käesolevat asja lahendav kohus peab taotlust KrMS § 175 lg 1 p 4, riigi õigusabi seaduse § 4 lg 3 p 2, § 21 lg 3 ja § 22 lg 3 ning justiitsministri mää-

27. juunil 2017 kehtinud ruse „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 1 lg te 5, 6 ja 10 ja § 6 lg 4 alusel põhjendatuks. -

50. 10. oktoobril 2018 esitas K.W praegune kaitsja vandeadvokaat A. Vilt maakohtule taotluse 267,60 euro suuruse kaitsjatasu kindlaks määramisek – s (tl 183 185 See taotlus tuleb ). KrMS § 175 lg 1 p 4, riigi õigusabi seaduse § 4 lg 3 p 2, § 21 lg 3 ja § 22 lg 3 ning justiitsministri määruse „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 1 lg te 4, 5 ja 10, § 6 lg te 4 ja 5 ning § 17 alusel rahul- - - dada.

51. Ka kuulub menetluskulu hulka sundraha, mis on

- 2 lähtuvalt KrMS § 179 lg 1 p st , KarS §

4 lg-st 3 ja

117 lg 1 KarS § sanktsioonimäärast ,5 kuupalga alammäära ehk 750 eurot (vt Vabariigi Valitsuse 21. detsembri 2017 määruse „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1).

52. Eelöeldu tähendab, et menetluskulu on kokku 1726,72 eurot.

53. Süüdimõistva otsuse tegemise korral jäävad menetluskulud KrMS § 180 lg 1 ls 1 kohaselt üldjuhul süüdimõistetu kanda. Siiski on sellest reeglist erandeid. Käesolevas asjas tuleb tähele panna seda, et kui kassatsioonimenetluses tühistatakse alama astme kohtu tehtud lahend, kannab KrMS § 186 lg 1 järgi menetluskulud riik. Sellest lähtuvalt jättiski Riigikohus kassatsioonimenetluses tekkinud 48 eurose kaitsjatasu riigi kanda. Samal põhjusel on vaja jätta riigi kanda apellatsioonimenetluses tekkinud 96 eurone kaitsjatasu: Riigikohtu lahendist lähtuvalt oleks pidanud ringkonnakohus maakohtu esimese otsuse tühistama ja sellisel juhul oleks pi-

13 (13 ) danud jätma menetluskulud vastavalt KrMS § 185 lg le 1 riigi kanda. Ülejäänud kulude osas - kohaldub aga KrMS § 180 lg 1 ls 1 järgne üldreegel ehk K.W peab hüvitama 1582,72 eurot. Kulud tuleb KrMS § 423 ja § 417 lg 2 alusel tasuda kuu aja jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates.

(F)

Tsiviilhagi, asitõendid ja kannatanu teavitamine

54. P. O. u eelnevast ilmesitas K.W vastu tsiviilhagi 1012,25 euro hüvitamiseks. Nag neb, on K.W selle raha ära maksnud. Seetõttu tuleb hagi jätta KrMS § 310 lg 1 alusel rahuldamata.

55. Kaks CD-plaati meediasalvestistega tuleb jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaalasja juurde.

56. T. O. esitas 31. mail 2017 toimunud kohtuistungil taotluse teavitada teda meiliaadressil xxxxxxxxx@xxxxxxx K.W ennetähtaegsest vabastamisest või kinnipidamisasutusest põgenemisest. See taotlus tuleb KrMS § 38 lg 5 p 2 alusel rahuldada.

/alla kirjutatud digitaalselt/