2-18-103064/14 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr 2-18-103064

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Hiie Lindmets

Otsuse

avalikult

teatavaks-

tegemise aeg ja koht

5. november 2018, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-18-103064

Tsiviilasi

Sander Sepa ja Mari-Liis Juuriku hagi Olar Tammiku

vastu 1278 euro ja lisanduva viivise nõudes

Tsiviilasja hind

1380,24 eurot

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

hageja I Sander Sepp (ik XXX; elukoht XXX; e-post

XXX);

hageja II Mari-Liis Juurik (ik XXX; elukoht XXX; e-post

XXX);

hagejate

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat

Peeter

Viirsalu, e-post menetlus@tgsbaltic.com;

kostja Olar Tammik (ik XXX; elukoht XXX; e-post XXX);

kostja lepinguline esindaja advokaat Marko Paabumets, e-

post marko@injure.ee

Kohtuistungi toimumise aeg

16. oktoober 2018

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Sander Sepa ja Mari-Liis Juuriku hagi Olar Tammiku vastu 1278 euro ja

lisanduva viivise nõudes.

2. Välja mõista Olar Tammikult solidaarselt Sander Sepa ja Mari-Liis Juuriku kasuks

1353,91 eurot, millest 1278 eurot on põhinõue ja 75,91 eurot sissenõutavaks muutunud viivis

05.11.2018 seisuga.

3. Välja mõista Olar Tammikult solidaarselt Sander Sepa ja Mari-Liis Juuriku kasuks viivis

põhinõudelt 1278 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 06.11.2018 kuni

põhinõude täitmiseni.

4. Tunnistada otsus tagatiseta viivitamata täidetavaks.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

5. Jätta poolte menetluskulud Olar Tammiku kanda.

6. Määrata tsiviilasjas nr 2-18-103064 Sander Sepa ja Mari-Liis Juuriku menetluskulude

rahaliseks suuruseks 488 eurot, millest 200 eurot on riigilõiv ja 288 eurot lepingulise esindaja

kulud.

7. Välja mõista Olar Tammikult solidaarselt Sander Sepa ja Mari-Liis Juuriku kasuks

menetluskulud 488 eurot.

8. Välja mõista Olar Tammikult solidaarselt Sander Sepa ja Mari-Liis Juuriku kasuks viivis

menetluskuludelt 488 eurot alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude

2(6)

täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Otsus toimetada kätte pooltele.

Edasikaebamise kord

Kohus ei anna luba kohtuotsuse edasikaebamiseks.

Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on

antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti

kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt

ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda

apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega

kirjalikus menetluses.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse.

Kohtu põhjendused

1. Kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna

põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole, menetleb kohus hagi

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 järgi oma õiglase äranägemise kohaselt

lihtsustatud korras, järgides üksnes TsMS-s sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid. Muu hulgas

võib sellise hagi menetlemisel teha asjas otsuse kirjeldava ja põhjendava osata, mistõttu jätab

kohus TsMS § 405 lg 1 p 9 alusel käesolevast otsusest välja kirjeldava osa. TsMS § 444 lg 2

kohaselt kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda

üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega.

2. Hagejad on palunud 24.04.2018 kohtule esitatud hagis mõista kostjalt välja 1278 eurot (hagi

resolutsiooni p 1). Lisaks on hagejad palunud kostjalt välja mõista viivise põhinõudelt

seadusjärgses määras alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisele järgnevast päevast

08.02.2018 kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ning edasi kuni põhinõude täitmiseni

(hagi resolutsiooni p 2).

3. Vaidlust ei ole selles, et pooled sõlmisid XX.XX.XXXX notariaalse kinnistu müügilepingu

(tl 8-22, 51-65). Vaidlusalusel kinnistul asub elamu (tl 91-93), mille kohta on 19.10.2016

väljastatud kasutusluba (tl 94-97).

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 lg 1 kohaselt kohustub müüja asja müügilepinguga andma

ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema

võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas

ja võtma asja vastu.

Lisaks VÕS § 208 lg-s 1 sätestatud põhikohustustele on müüja oluliseks kohustuseks anda

müüdud asi ostjale üle kindlaksmääratud seisundis, eeskätt peab ostjale üleantav asi vastama

lepingutingimustele faktiliste omaduste poolest ehk lepingu esemeks olev asi peab olema vaba

puudustest, mis vähendavad müüdud asja kasutusväärtust.

VÕS § 77 lg 1 kohaselt peab võlgnik kohustuse täitma lepingule või seadusele vastava

kvaliteediga ning kui lepingulise kohustuse täitmise kvaliteet ei tulene lepingust või seadusest,

peab lepingupool kohustuse täitma asjaolusid arvestades vähemalt keskmise kvaliteediga. Ka

müügilepingu korral peab VÕS § 217 lg 1 järgi ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele,

sh kvaliteedi osas. VÕS § 217 lg 2 p 1 kohaselt ei vasta asi lepingutingimustele muu hulgas siis,

kui sellel ei ole kokkulepitud omadusi. VÕS § 217 lg 2 p 2 järgi ei vasta müüdud asi

lepingutingimustele ka siis, kui kokkuleppe puudumisel asja omaduste kohta ei sobi asi teatud

eriliseks otstarbeks, milleks ostja seda vajab ja mida müüja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi

3(6)

teadma, kui ostja võis mõistlikult tugineda müüja erialastele oskustele või teadmistele, muul

juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse.

Kinnistu müügilepingust nähtuvalt ei ole pooled VÕS § 217 lg 2 p 1 mõttes kinnistul paikneva

elamu omadustes eraldi kokku leppinud, seega tuleb lähtuda VÕS § 217 lg 2 p-st 2, millest

tulenevalt peab elamu vastama selle kasutusotstarbele, st sobima elamiseks, milleks kinnistu

lepingu p 1.10.4 järgi osteti, ja olema vähemalt keskmise kvaliteediga VÕS § 77 lg 1 järgi.

4. Hagejad on nõuet esitades tuginenud elamus parketi paigaldamisel tehtud järgmistele

vigadele: parketi all puudus niiskustõke, alusvaip oli paigaldatud ülekattega, põrand oli enne

parketi paigaldamist jäetud puhastamata ning parketi paigaldamisel oli betooni niiskus vähemalt

kaks korda lubatust suurem.

Hagejad on kohtumenetluses selgitanud (tl 47-50, 100-104), et asusid 21.10.2016 elamusse

elama ning avastasid pärast seda põrandate nagisemise ja kriuksumise, millest anti teada maja

ehitajale Legoehitus OÜ-le. Kuna ehitaja poolt väidetu, et probleem on ajutine ja möödub

esimese suvega, ei vastanud tegelikkusele, alustasid hagejad 12.09.2017 suhtlust parketi

maaletoojaga OÜ-st Kodustuudio. Maaletooja pidas peamiseks võimalikuks põhjuseks puudusi

paigalduses ning selles veendumiseks võtsid hagejad 22.09.2017 esikus mõned parketilauad üles

ja tuvastasid eespool nimetatud puudused.

5. Niiskustõkke paigaldamise betoonist aluspõrandate korral näeb ette parketi paigaldusjuhis

(tl 105-110). Juhise kohaselt peavad aluspõrandad vastama ehituses tuntud viimistlusnormidele

RYL 2000 ehk aluspõrand peab olema kuiv (niiskus ei tohi ületada 2% CM, köetavate põrandate

puhul kuni 1,8% CM), tasane (vähemalt +/-2 mm 2 m kohta), mitte läbi vajuma ning see peab

olema puhas. Betoonist aluspõrandate korral tuleb juhise järgi paigaldada parketivahu alla

0,2 mm PE niiskustõkke kilet või kasutada integreeritud kilega alusmatti. Samuti peavad aluskile

ülekatted olema vähemalt 20 cm. Et betoonpõrandate korral tuleb alusvaipa kasutada koos

ehituskilega, nähtub ka alusvaiba kasutusjuhendist (tl 111). Niiskustõkke puudumine alusvaiba ja

betoonist aluspõranda vahel on tõendatud hagejate esitatud fotoga (tl 112). Kuna parketi

paigaldamisel kasutatud alusvaip ei ole samaaegselt niiskustõkkeks, ei ole selle tehnilistes

andmetes välja toodud ka selle niiskuspidavust (tl 113).

Parketi maaletooja OÜ Kodustuudio esindaja Rivo Hiis on samuti kinnitanud, et kile on

ujuvmeetodil paigaldatava puitpõranda alla vajalik, et kaitsta parketti betoonist tuleva võimaliku

liigniiskuse eest. Seda siis uue maja puhul, kus betoon on ehituse järgselt üldjoontes niiskem kui

lubatud. Teine vajalik moment kile juures on see, et kui kevadel lülitatakse küte välja, hakkab

betoon kuni sügiseni, mil küte uuesti taha lülitatakse, läbi parketi õhust niiskust endasse koguma.

Sügisel kütte sisselülitamisel annab betoon antud niiskuse liiga ruttu välja ja parkett saab

niiskusest nö šoki ehk hakkab vallanduva niiskuse mõjul paisuma ja võib esineda ebavajalikke

probleeme (tl 68-69, 117-118). Seega Rivo Hiisi selgituse järgi jääbki betoon ilma niiskustõkketa

endasse märjematel perioodidel niiskust imama ja kuivematel perioodidel seda eraldama ning

selline kõikumine rikub puitparketi. 22.09.2017 elektronkirjas (tl 119-120) on Rivo Hiis

märkinud, et juhul kui pole kasutatud kilet vahu all või spetsiaalset kilet eraldi, on taaskord

möödapanek. Betooni puhul peab olema alati kilega lahendus, vastasel juhul ei kehti ühegi

parketitootja garantii.

Kõike eeltoodut kinnitab ka OÜ Põrandate hooldus (parketi üles võtnud ja uuesti paigaldanud

äriühing) juhatuse liige Priit Alasoo oma elektronkirjas (tl 140), märkides, et antud parketi

paigaldamisel kasutatud hingav alusvaip ei pea kinni betoonist eralduvat niiskust, lastes

kütteperioodil ja suveperioodil õhuniiskusel läbi puidu minna betooni, mis hügroskoopse

materjalina seob õhust niiskust ja laseb seda ka välja nagu savikrohv. Selline niiskuse edasi-

tagasi liikumine lõhub pikapeale parketilaua. Seepärast ongi tootjate paigaldusjuhistes kirjas, et

kõigepealt tuleb mõõta betooni niiskus ning parketi ujuval paigaldusel kasutada 20 cm ülekattega

ehituskilet või siis kaks ühes alusvaipa (Provent või Tuplex).

4(6)

Liigniiskuse esinemise tõendamiseks keset kütteperioodi (mõõtmine toimus jaanuaris 2018) on

hagejad esitanud kohtule videomaterjali, millest nähtub, et parketi ülesvõtmise hetkel oli betooni

niiskus lubatust suurem.

Eeltoodust lähtudes leiab kohus, et 2016. aastal valminud elamu, mille põrandate all olev betoon

on liigniiske, sest puudus niiskustõke ja alusvaip oli paigaldatud ülekattega, ei saa olla vähemalt

keskmise kvaliteediga VÕS § 77 lg 1 teise lause mõttes.

TsMS § 230 lg-s 1 on sätestatud tõendamiskoormise põhimõte, millest tulenevalt peaks kostja

hagejate esitatud tõendid ümber lükkama, kuid asja materjalidest nähtuvalt kostja selliseid

tõendeid esitanud ei ole. Põrandate ehitamisel ja parketi paigaldamisel esinevad rikkumised

tulenevad asjas esitatud hagejate tõenditest.

6. Kehtiva kohtupraktika kohaselt hinnatakse müüja vastutust lepingu eseme lepingutingimustele

mittevastavuse eest mitmete erisätete alusel, millest tulenevalt vastutab müüja müüdud asja

puuduse eest eelkõige siis, kui on täidetud järgmised tingimused:

- puudus oli olemas riisiko ülemineku ajal ostjale (VÕS § 218 lg 1);

- puudus ei tulenenud ostjast (VÕS § 101 lg 3);

- ostja ei teadnud lepingu sõlmimise ajal puudusest ega pidanudki teadma (VÕS § 218 lg 4);

- sõlmitud ei ole müüja vastutust piiravat kokkulepet või ei saa müüja sellele tugineda

(VÕS § 221 lg 2);

- ostja on teatanud puudusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta puudusest teada

sai või pidi teada saama, välja arvatud kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav

(VÕS § 220 lg 3), puudus tekkis müüja tahtluse või raske hooletuse tõttu (VÕS § 221 lg 1 p 1)

või kui müüja puudusest teadis või pidi teadma, kuid ei avaldanud seda ostjale (VÕS § 221 lg 1

p 2).

Kohtu hinnangul on eespool märgitud tingimused praegusel juhul täidetud.

Antud asjas ei ole vaidlust selles, et puudus (niiskustõkke puudumine betoonist aluspõranda ja

alusvaiba vahel) oli olemas riisiko ülemineku ajal ostjatele. Samuti ei saanud puudus tuleneda

ostjatest.

Kohtupraktikas eristatakse tavapärasel ülevaatamisel avastatavaid puudusi nn varjatud

puudustest, so lepingutingimustele mittevastavusest, mida ostja ei võinuks avastada asja temalt

eeldatava hoolsusega üldiselt väliselt üle vaadates. Kohtu hinnangul on antud juhul tegemist

varjatud puudusega, kuna ostjatel ei olnud võimalik visuaalse vaatluse teel betooni liigniiskust ja

niiskustõkke puudumist tuvastada. Puudused avastati alles 22.09.2017 esikus parkettlaudade

ülesvõtmisel.

Kinnistu müügilepingu kohaselt on hagejad kinnitanud, et on eriteadmisi omava isiku abi

kasutamata üle vaadanud lepingu eseme koosseisu kuuluva ehitise ning on teadlikud ehitise

seisukorrast (lepingu p 1.10.2). Kostja omakorda on kinnitanud, et lepingu esemel ei ole mingeid

talle teadaolevaid varjatud puudusi, millest kostja ei ole hagejatele teatanud või mida hagejad ei

saanud märgata ülevaatuse teostamisel (lepingu p 1.9.6).

Kohus selgitab, et müüja vastutust ei välista ega piira ostja kinnitus müügilepingus, et ta on

teadlik lepingu eseme seisukorrast. Kui müügiese vaadatakse üle enne müügilepingu sõlmimist

ja müügilepingus märgitakse, et ostja on asja enne üle vaadanud, tuleb üksnes eeldada, et ostja

nõustus eset ostma koos ülevaatamisel avastatud puudustega, ilma et neid puudusi oleks

müügilepingus märgitud. See ei piira aga müüja vastutust müügieseme varjatud puuduste eest.

Kinnistu müügilepingust nähtuvalt ei ole pooled sõlminud eraldiseisvat müüja vastutust piiravat

kokkulepet.

Kohus märgib, et isegi kui kostja ei olnud puudustest teadlik, kuna ei ehitanud ise kinnistul

asuvat elamut, on kohtupraktikas leitud, et VÕS § 218 ega ka üldine võlaõigusseaduse

lepingulise vastutuse süsteem ei näe vastutuse eeldusena ette kohustuse rikkuja teadmist oma

5(6)

kohustuse rikkumisest ega asja puudusest. Seega vastutab kostja müügilepingu rikkumise eest

sõltumata sellest, kas ta teadis oma kohustuse rikkumisest või asjal esinevatest puudustest.

Arvestades asjaolu, et tegemist oli varjatud puudustega, millest hagejad said teada 22.09.2017,

kui võtsid esikus mõned lauad üles, ei olnud 28.09.2017 (tl 67, 116-118) ega 06.10.2017 (tl 66-

67, 115-116) möödunud VÕS § 220 lg-s 1 sätestatud mõistlik tähtaeg elamu põrandate

lepingutingimustele mittevastavusest teavitamiseks.

Kokkuvõttes

järeldub

eeltoodust,

et

kostja

vastutab

kinnisasja

lepingutingimustele

mittevastavuse eest.

7. Puudustega asja saamisel peab ostja kõigepealt müüjat puudusest teavitama (VÕS § 220 lg 1),

sest lepingutingimustele mittevastavusest teavitamisest hakkab kulgema VÕS § 223 lg-s 1

sätestatud mõistlik aeg, mille jooksul on müüjal võimalus oma kohustuse rikkumine heastada

(VÕS § 107).

06.10.2017 elektronkirjas on hagejad määranud kostjale puuduste kõrvaldamiseks (põrandad üles

võtta ja uuesti paigaldada) tähtaja 03.11.2017 (tl 66-67, 115-116). 01.11.2017 elektronkirjas on

hagejad palunud puudused kõrvaldada hiljemalt 15.11.2017 (tl 66, 115). Vaidlust ei ole selles, et

kostja ei otsinud tekkinud olukorrale lahendust, mistõttu lasid hagejad ise puudused kõrvaldada

(OÜ Põrandate hooldus arved tl 6-7, 70-71), nõudes 24.01.2018 elektronkirjas (tl 66, 115)

kostjalt arvete tasumist 31.01.2018. Hagejad on seejuures selgitanud, et kuna paigaldatud parketi

otstes olid ühekordsed klambrid, mida parketi maaletooja kinnitusel eraldi ei pakuta, tuli parkett

nüüd maha liimida, va üks tuba (14 m2), kuhu hagejad said tehasest hea tahte märgiks parketti

juurde. Hagejate poolt väidetu ühtib parketi üles võtnud ja uuesti paigaldanud äriühingu juhatuse

liikme Priit Alasoo poolt öelduga, et parketi otsatappides kasutatud plast lukustussüsteem

purunes, mistõttu tuli lauad põrandale tagasi pannes liimida elastse parketiliimiga (tl 140).

Kuna kohus on otsuse põhjendustes tuvastanud, et kostja on müügilepingut rikkunud, andes

hagejatele üle lepingutingimustele mittevastava kinnistu, ja et kostja vastutab mittevastavuse

eest, on põhjendatud hagejate VÕS § 222 lg 5 järgne nõue. Nimetatud sätte kohaselt kui ostja

nõuab õigustatult asja parandamist ja müüja ei tee seda mõistliku aja jooksul, võib ostja asja ise

parandada või lasta seda teha ning nõuda müüjalt selleks tehtud mõistlike kulutuste hüvitamist.

Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt solidaarselt hagejate kasuks välja 1278 eurot.

8. Hagejad paluvad kostjalt välja mõista põhivõlalt viivise seadusjärgses määras alates

maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisele järgnevast päevast 08.02.2018 kuni kohtuotsuse

tegemiseni kindla summana ning edasi kuni põhinõude täitmiseni. Hagejate nõude õiguslik alus

on VÕS § 94 lg 1 ja § 113 lg 1 ning TsMS § 367.

Kostja ei ole oma menetlusdokumendis hageja viivisenõudele eraldi vastu vaielnud.

VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Seadusjärgseks viivise määraks loetakse VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi VÕS

§ 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. TsMS § 367 näeb

ette, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei

ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla

summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.

Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse

tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Kohus on seisukohal, et hagejate viivisenõue on põhjendatud. Kohus selgitab, et viivise

põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine ja

lisaks kahju hüvitamise nõude realiseerimise lihtsustamisele ka võlgniku sundimine oma

kohustuse täitmisele. Reeglina ei saa viivisekokkuleppega tagada võlausaldaja muud huvi.

Viivise rakendumine on sõltunud kostjast enesest.

Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagejate seadusjärgse viivisenõude põhinõudelt 1278 eurot

ajavahemiku 08.02.2018 kuni 05.11.2018 eest summas 75,91 eurot (viivis arvutatud

6(6)

viivisekalkulaatorit kasutades) ning mõistab alates 06.11.2018 kostjalt välja viivise seadusjärgses

määras 1278 eurolt kuni põhinõude täitmiseni.

9. Kokkuvõttes mõistab kohus kostjalt solidaarselt hagejate kasuks välja 1353,91 eurot, millest

1278 eurot on põhinõue ja 75,91 eurot sissenõutavaks muutunud viivis 05.11.2018 seisuga.

Lisaks mõistab kohus kostjalt välja lisanduva viivise alates 06.11.2018 kuni 1278 euro

tasumiseni.

10. TsMS § 405 lg 1 p 10 alusel tunnistab kohus otsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

11. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 4 järgi

näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab

kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse.

TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd

kohus rahuldas hagejate hagi kostja vastu, jätab kohus poolte menetluskulud kostja kanda.

12. TsMS § 174 lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas,

millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude

rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

TsMS § 138 lg 1 kohaselt menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud (riigilõiv) ja

kohtuvälised kulud (lepingulise esindaja kulud).

Hagejate poolt tasutud riigilõiv 200 eurot on kohtukulu TsMS § 138 lg 2 järgi, vastates

hagihinnale ja seega on hagejad tasunud riigilõivu seaduses sätestatud määras. Lepingulise

esindaja kulud on kohtuväliseks kuluks TsMS § 144 p 1 mõttes ja need kulud peavad olema

põhjendatud ja vajalikud TsMS § 175 lg 1 järgi. Hagejate õigusabikulud on 288 eurot koos

käibemaksuga (2 tundi × 144 eurot). Õigusabi on seisnenud 16.10.2018 kohtuistungil osalemises

ja istungiks valmistumises. Kohus, arvestades käesoleva vaidluse sisu (müüjapoolne

müügilepingu rikkumine), hagejate nõude olemust (kulutuste hüvitamise nõue), tsiviilasja

keerukust ja mahtu (lihtmenetluse asi), leiab, et õigusabikulud taotletud suuruses 288 eurot on

põhjendatud ja vajalikud TsMS § 175 lg 1 mõttes. Kohtu hinnangul tuleb hagejaid esindanud

lepingulise esindaja tasu 144 eurot tunnis koos käibemaksuga pidada mõistlikuks tasuks, kuna

see ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.

Hagejate menetluskuluks on käesolevas asjas seega 488 eurot (200 + 288). Kohtuotsuses

määratud menetluskulude jaotust arvestades kuulub kostjalt nimetatud summa solidaarselt

hagejate kasuks väljamõistmisele.

13. Hagejate taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 4 alusel kostjalt välja viivise menetluskulult

488 eurot käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras.

/allkirjastatud digitaalselt/

kohtunik