1-18-3034/38 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-18-3034

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium

Määruse tegemise aeg ja koht

30. oktoober 2018, Tallinn, kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-18-3034

Kohtukoosseis

Andres Parmas, Meelika Aava ja Urmas Reinola

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 29. augusti 2018. a otsus, millega mõisteti

Maksim Žitkovski süüdi KarS § 184 lg 2 p 1 järgi ja

mõisteti temalt välja menetluskulud

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

süüdistatava Maksim Žitkovski (ik 38402012238),

määruskaebus menetluskulude väljamõistmise peale

RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 29. augusti 2018. a otsus menetluskulude väljamõistmise osas

muutmata ja esitatud määruskaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Määruse peale saab esitada määruskaebuse Riigikohtule. Määruskaebus esitatakse advokaadi

kaudu Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 15 päeva jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja sai

vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohus mõistis 29. augusti 2018. a otsusega Maksim Žitkovski süüdi KarS § 184 lg

2 p 1 järgi ja mõistis talle karistuseks viis aastat ja viis kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti

eelvangistuses viibitud aeg alates 22. novembrist 2017 karistusaja hulka ja karistusaja alguseks

loeti 22. november 2017.

2. Kohus mõistis sama otsusega M. Žitkovskilt KrMS § 179 lg 1 p 1 kohaselt riigituludesse

välja sundraha 1025 eurot (esimese astme kuriteos süüdimõistmise korral 2,5 palga alammäära),

KrMS § 180 lg 1 ja 175 lg 1 p-de 3 ja 4 alusel kaitsjatasu osutatud õigusabi eest summas 1236

eurot ning ekspertiisikulu 1188 eurot. M. Žitkovskit kohustati tasuma väljamõistetud sundraha,

ekspertiisikulusid ja kaitsjatasu 12 kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest, igakuiselt

vähemalt

306,17 eurot.

1(3)

1-18-3034

3. Harju Maakohus sai 27. septembril 2018 M. Žitkovski määruskaebuse, milles palutakse

Harju Maakohtu 29. augusti 2018. a otsus menetluskulude väljamõistmise osas tühistada.

Nimetatud kaebus edastati Tallinna Ringkonnakohtule 1. oktoobril 2018.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

4. Kaebuses palub M. Žitkovski jätta menetluskulud poole temalt väljamõistetud summa

ulatuses riigi kanda, kuna tal ei ole väidetavalt võimalik menetluskulusid sedavõrd suures summas

niivõrd lühikese aja jooksul tasuda. Ta selgitab, et tal on üks kooliealine laps ning elukaaslane, kes

saab miinimumpalka. Samuti märgib M. Žitkovski, et tema eesmärk vabanemisel on tööle asumine

ning õiguskuuleka elu alustamine, kuid tal ei olevat võimalik seda teha, kui tal lasub liiga suuri

rahalisi nõudeid.

5. 22. oktoobril 2018 esitas prokuratuur omapoolse seisukoha M. Žitkovski määruskaebusele.

Prokuratuur ei toeta M. Žitkovski määruskaebust ja palub jätta see rahuldamata. Prokuratuuri

hinnangul ei esine tema puhul mõjuvaid põhjuseid, mis annaks aluse kaaluda menetluskulude

vähendamist poole võrra. Kuigi M. Žitkovskile mõisteti karistuseks pikaajaline vangistus, siis

ainuüksi nimetatu ei tingi prokuratuuri hinnangul automaatselt kulutuste tasumise võimatust.

Prokurör viitab Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-105-12 punktis 7 märgitule, et kuigi tööhõive vanglas ei

pruugi olla kindlustatud, ei saa kohus a priori välistada, et süüdistataval osutub võimalikuks

teenida tulu ka vanglas viibimise ajal. Nii arvestas maakohus asjaoluga, et M. Žitkovskile ja Daniil

Sorokinile mõisteti pikaajaline vangistus ning pikendas menetluskulude tasumise tähtaega

maksimaalse ajani, s.o 12 kuuni alates kohtuotsuse jõustumisest. Lisaks märkis prokurör, et

M. Žitkovski Maksu- ja Tolliameti andmetest (nt 2016. a deklareeritud tulu 2298 eurot) nähtub, et

vabaduses viibides oli tal taolises ulatuses sissetulekuid.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. KrMS § 189 lg 3 sätestab, et kui kriminaalmenetluse kulude hüvitamine on ette nähtud

kohtuotsuses, võib selle vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15. peatüki kohaselt,

s.o määruskaebe korras. Kohtukolleegium, tutvunud määruskaebuse, maakohtu otsuse, toimiku

materjalide ja prokuratuuri seisukohaga, leiab, et menetluskulude väljamõistmise osas puudub

määruskaebuses toodud motiividel alus vaidlustatud kohtulahendi muutmiseks või tühistamiseks.

7. Vastavalt KrMS § 180 lg-le 1 jäävad menetluskulud süüdimõistva otsuse korral

süüdimõistetu kanda. Selle kohustuse aluseks on arusaam, et konkreetse kriminaalmenetluse ja

seega ka kulud põhjustas süüdimõistetu oma teoga. KrMS § 180 lg 3 kohaselt arvestab kohus

menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerimisväljavaateid. Kui

menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda.

Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. KrMS § 180 lg 11 sätestab, et

KrMS § 175 lg 1 p-s 4 sätestatud menetluskulude määramisel arvestab kohus hüvitamise otsuse

tegemisel menetluskulude tekkimise aluseid ja asjaolusid.

2(3)

1-18-3034

8. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus menetluskulude väljamõistmisel arvesse võtnud

kõiki asjaolusid ja järginud seadusest tulenevaid nõudeid. Samuti on maakohus hinnanud

süüdistatava varalist seisundit ning leidnud, et arutatavas asjas ei ole andmeid, mis annaks alust

asuda seisukohale, et M. Žitkovksil esineks takistusi menetluskulude hüvitamiseks või käiks nende

hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Lisaks märgib kohtukolleegium, et määruskaebuses ei ole esitatud

ühtegi sellist asjaolu, mida maakohus ei oleks arvestanud või mis kõnealuse kaebuse arutamisel

tingiks menetluskulude riigi kanda jätmise. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et kehtivad

õigusaktid ei näe ette võimalust jätta menetluskulusid täies ulatuses riigi kanda. Kohtukolleegium

juhib kaebaja tähelepanu sellele, et seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja

riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis

viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Seejuures lasub tõendamiskoormis süüdistataval.

Süüdistatav ei ole enda maksejõuetust kuidagi tõendanud. Ainuüksi väide, et isikul on alaealine

laps ja elukaaslase sissetulek on vaid miinimumpalk, ei tõenda veel tema maksejõuetust. Asjaolu,

et isik soovib seaduskuuleka elu alustamiseks rahalistest kohustustest vaba olla, ei ole samuti alus

tema menetluskulude tasumisest vabastamiseks. M. Žitkovski puhul on tegemist tööealise isikuga,

kellel ei ole kohtu andmetel takistusi töökoha leidmise ja töö tegemisega. M. Žitkovski enda

kinnitusel soovib ta vangistusest vabanedes tööle asuda. Ringkonnakohus nõustub prokuratuuriga,

et pikaajalise vangistuse mõistmine ei tähenda automaatselt kulutuste tasumise võimatust. Lisaks

peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et VangS § 37 lg 1 kohaselt on kinnipeetav reeglina

kohustatud töötama.

9. Kohtukolleegium osundab, et M. Žitkovskil on kohtuotsuse jõustumisest alates võimalik

tasuda menetluskulusid 12 kuu jooksul ning vajadusel on võimalik taotleda ka tasumise tähtaja

pikendamist. Kohtukolleegium selgitab ka, et tegemist on täitedokumendi vabatahtliku täitmise

tähtajaga. Kui nimetatud kohustus pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõue

täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile.

10. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et arutataval juhul ei ole andmeid, mis annaks alust

eeldada, et M. Žitkovski ei suuda määratud ajavahemiku jooksul tasuda temalt maakohtu otsusega

väljamõistetud menetluskulu. Maakohus on seega põhjendatult jätnud M. Žitkovki menetluskulud

tema enda kanda ning määruskaebuses esitatu ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks

menetluskulude väljamõistmise osas.

11. Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 ja §-st 390 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu

29. augusti 2018. a otsuse menetluskulude väljamõistmise osas muutmata ja määruskaebuse

rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/

3(3)