2-14-52526/317 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 22.02.2018 otsus ja 12.03.2018 täiendav otsus ning

saata asi maakohtule uueks lahendamiseks eelmenetluse staadiumi.

2. Apellatsioonkaebused rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul

kui

menetlusosaline taotleb menetlusabi,

peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Margo Klaar, Mati Maksing

Otsuse kuupäev

30.10.2018, Tallinn

Kohtuasja number

2-14-52526

Kohtuasi

XX hagi YY (Y) vastu ühisvara jagamiseks

YY vastuhagi XX vastu ühisvara jagamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 22.02.2018 osaotsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

XX apellatsioonkaebus, 3 500 eurot

YY apellatsioonkaebus, 3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (vastuhagi kostja) XX (ik XXXXXXXXXXX),

esindajad vandeadvokaat Liis Tedder, vandeadvokaadi

abi Helen Hääl

Kostja (vastuhagi hageja) YY (ik XXXXXXXXXX),

esindajad

vandeadvokaat

Piret

Blankin,

vandeadvokaadi abi Edgar-Kaj Velbri

Kohtuistungi toimumise aeg

11.10.2018

Asjaolud, hageja nõue ja vastuväited kostja vastuhagile

1. XX (hageja) esitas 27.05.2014 maakohtule hagi YY (kostja) vastu abielu lahutamiseks ja

ühisvara jagamiseks, sh tahteavalduste asendamiseks kohtuotsusega kinnistusraamatus vajalike

kannete muutmiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Kostja vastuhagi palus

hageja jätta rahuldamata. 23.03.2015 tegi kohus hagi õigeksvõtul põhineva osaotsuse, millega

lahutas hageja ja kostja abielu.

Hageja ja kostja sõlmisid abielu 17.05.1984. Hagi esitamise hetkeks olid poolte abielulised

suhted pöördumatult lõppenud ja nad elasid lahus. Poolte ühisvara hulka kuulus hageja lõpliku

seisukoha järgi järgmine vara: Aktsiaselts A (registrikood AAAAAAAA) aktsiad, Osaühing C

(registrikood CCCCCCCC) osad, kinnistu aadressil VVV, Tallinn (VVV kinnistu) koos

sisustusega, korteriomand aadressil JJJ (JJJ korter) koos sisustusega, korteriomand aadressil

JJJV (JJJV korter) koos sisustusega, ridaelamu aadressil LLL (LLL kinnistu) koos sisustusega,

ridaelamu aadressil LLL2 (LLL2 kinnistu) koos sisustusega, ridaelamu aadressil WWW

(WWW kinnistu) koos sisustusega, sõiduauto BMW 525 (registreerimismärgi nr DDDDDD),

erinevad väärisesemed (käevõru, kõrvarõngaste ja kaelaketi komplekt, kõrvarõngad 8 paari,

sõrmused 7 tk, prossid 2 tk, peegliga toos, käeketid 3 tk, kaelaketid 2 tk, kaelaketid 2 tk,

kaelakett ja kuldkell, kott katkiste asjadega, kett, ripats 2 tk, musta kiviga sõrmus, meeste

käekellad 5 tk, pastapliiats 1 tk ja kaelakell 1 tk), sularaha 32 000 eurot ja poolte pangakontodel

olevad rahalised vahendid 24.04.2015 seisuga.

Ühisvara jagamise kohtumenetluse ajal võõrandas kostja ühisvaraks olnud LLL2 ja WWW

kinnisasjad, mistõttu tuli kostjalt välja mõista hüvitis ühisvara vähendamise eest kokku

1 393 470,59 eurot. Kostjalt tuli välja mõista ka hüvitis ühisvara väärtuse vähendamise eest

Aktsiaselts A-st kostjale välja makstud dividendide ulatuses.

Ühisvara jagamisel palus hageja endale jätta VVV kinnistu väärtusega 260 000 eurot, JJJ korteri

väärtusega 90 000 eurot, JJJV korteri väärtusega 90 000 eurot, LLL kinnistu väärtusega 853

145,26 eurot, sularaha 32 000 eurot ja hageja pangakontol olevad rahalised vahendid kokku 1

284,98 eurot. Kokku jääks hageja ainuomandisse vara 1 326 430,24 euro väärtuses. Kostjale

palus hageja jätta 100% Aktsiaselts A aktsiatest väärtusega 3 700 000 eurot, Osaühing C osad

väärtusega 2 557 eurot, sõiduauto BMW 525 väärtusega 5 990 eurot, väärisesemed väärtusega

100 000 eurot, kostja pangakontodel olevad rahalised vahendid kokku 20 488,85 eurot, hüvitis

ühisvara väärtuse vähendamise eest seoses LLL2 ja WWW kinnistute võõrandamisega kokku

1 393 470,59 eurot ja Aktsiaselts A-st välja makstud dividendid või alternatiivselt hüvitis

ühisvara väärtuse vähenemise eest seoses Aktsiaselts A dividendide väljamaksmisega 2 246

984 eurot. Kokku jääks kostja ainuomandisse vara 7 469 490,44 euro väärtuses.

Poolte võrdsust arvestades pidi kummalegi poolele jääma vara 4 397 960,34 euro ulatuses.

Kuivõrd hageja taotletud viisil ühisvara jagamisel jääb hageja ainuomandisse vara 1 326 430,24

euro väärtuses ja kostja ainuomandisse vara 7 469 490,44 euro ulatuses, tuli kostjalt hageja

kasuks välja mõista 3 071 530,1 euro suurune hüvitis.

Kostja vastuhagi ja vastuväited hageja hagile

2. Kostja esitas 22.10.2014 vastuhagi poolte ühisvara jagamiseks, sh kohtuotsusega

tahteavalduste asendamiseks kinnistusraamatus kannete muutmiseks. Hagi palus kostja jätta

enamus nõuete osas rahuldamata. LLL kinnistu osas tuli hagi jätta läbivaatamata või

alternatiivselt tuli selles osas menetlus peatada kuni tsiviilasjas nr 2-17-6419 tehtava

kohtulahendi jõustumiseni. Nimetatud elamu oli kostja hinnangul Aktsiaselts A omand.

Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Kostja ei nõustunud, et kogu hageja nimetatud vara oli poolte ühisvara. Nii leidis kostja, et

Aktsiaselts A aktsiad, Osaühing C osad, VVV kinnistu, JJJV korter, WWW kinnistu, LLL2

kinnistu ja hageja nimetatud väärisesemed kuulusid kostja ainuomandisse. Tegu oli kostja

lahusvaraga, sest selle oli kostjale kinkinud või pärandanud tema vanatädi BB. Aktsiaselts A

oli kostja iseseisvalt oma elu jooksul töötanud üles. Alternatiivselt, kui kohus leiab, et esemed

kuuluvad ühisomandisse, palus kostja nende jagamisel kõrvale kalduda abikaasa osade

võrdsuse põhimõttest. Hageja lahusvara hulka kuulusid kostja seisukoha järgi koolilõpusõrmus

ning hõbedane metallrihma ja valge sihverplaadiga kell.

Samas nõustus kostja, et poolte ühisvara hulgas olid järgmised esemed: JJJ korter,

arveldusarvetel olevad summad, sõiduauto BMW 525 ja VVV elamust võetud 32 000 eurot.

Hageja nimekirjale lisaks tõi kostja välja, et ühisvara hulka kuulusid veel sõiduauto Mecedes

CLK 240 Elegance Auto Coupe (registreerimismärgi nr OOOOOO), võlanõue MM vastu, mis

koos viivistega oli 12 782 eurot, JJJ korteri üüritulu 6 678 eurot.

Lisaks palus kostja tunnistada tema lahusvaraks ja mõista ühisvarast kostja kasuks välja

ühisvarasse lahusvarast tehtud sissemaksed 14 340,73 naela, tunnistada WWW kinnistu

perioodi 01.03.2010 – 01.04.2014 üüritulu 30 752,74 naela kostja lahusvaraks ja mõista

ühisvarast kostja kasuks välja ning tunnistada LLL2 kinnistu perioodi 01.08.2012 – 30.03.2014

üüritulu 5 900 naela kostja lahusvaraks ja mõista ühisvarast kostja kasuks välja. Veel palus

kostja mõista hagejalt poolte ühisvarasse VVV elamust võetud 32 000 eurot, MM-le antud laen

ja selle sissenõudmata jätmisega tekitatud kahju 12 782 eurot, JJJV korteri õigusvastase tasuta

kasutusse andmisega perioodil 01.12.2013 – 14.05.2015 tekitatud kahju 1 836,45 eurot,

sõiduauto Mercedes CLK 240 tasuta võõrandamisega tekitatud kahju 6 500 eurot.

Maakohtu otsus

3. Maakohus rahuldas hagi ja vastuhagi osaliselt. Kohus luges ühisvaraks järgmise vara: VVV

elamu, JJJ korteri, JJJV korteri, LLL2 kinnistu, WWW kinnistu, Aktsiaselts A aktsiad,

Osaühing C osad, sõiduauto BMW 525, sõiduauto Mercedes CLK 240, sularaha 32 000 eurot

ja poolte pangakontodel olevad rahalised vahendid 24.04.2015 seisuga. Ühisvara jagas kohus

järgmiselt: Osaühing C osad, VVV kinnistu ja sõiduauto Mercedes CLK 240 jäid kostja

ainuomandisse, JJJ korter ja JJJV korter jäid hageja ainuomandisse. Väärisesemed, v.a

koolilõpusõrmus, tunnistas kohus kostja lahusvaraks. Koolilõpusõrmuse tunnistas kohus hageja

lahusvaraks. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 428 143,4 euro suuruse rahalise

hüvitise enamsaadud ühisvara arvel. Veel kohustas kohus kostjat andma nõusolek

kinnistusregistriosa nr XXXXXXXXX ja YYYYYYYYY teise jao omanikukande

kustutamiseks ja hageja ainuomanikuna sissekandmiseks ning asendas tahteavalduse

kohtuotsusega. Samuti kohustas kohus hagejat pärast kostja poolt 428 143,4 euro suuruse

hüvitise tasumist hagejale või selle notari deposiiti kandmist andma nõusolek

kinnistusregistriosa nr CCCCCCCC teise jao omanikukande kustutamiseks ja kostja

ainuomanikuna sissekandmiseks ning asendas tahteavalduse kohtuotsusega.

Kohus jättis rahuldamata palve arvestada ühisvara jagamisel poolte võlanõudega MM vastu,

JJJ korteri ja JJJV korteri üüritulunõuetega, WWW kinnistu üüritulunõuetega, LLL2 kinnistu

üüritulunõuetega ja 19 596,52 euro tagastamise nõudega kostjale. Kohus peatas LLL kinnistu

ühisvara jagamise menetluse kuni tsiviilasjas nr 2-17-6419 tehtava lõpliku kohtulahendi

jõustumiseni.

Poolte vahel puudus vaidlus selles, et nad sõlmisid abielu 17.05.1984 ja abielu lahutati

23.03.2015. Abieluvaralepingut pooled ei sõlminud. Nad vaidlesid selle üle, missugust seadust

tuli vara ühisvarasse kuuluvuse määramisel kohaldada, missugune oli ühisvara koosseis ja

kuidas tuli ühisvara jagada.

Perekonnaseaduse (PKS) § 210 lg 2 esimese lause järgi kohaldus enne 01.07.2010 omandatud

ühisvara koosseisu määramisele PKS1995, pärast seda omandatud ühisvara koosseisu

määramisele aga PKS (PKS § 210 lg 1). Seega, kui üks või teine abikaasa soetas abielu kestel

enne 01.07.2010 mingi eseme, tuli selle otsustamisel, kas ese kuulub lahusvara või ühisvara

hulka, kohaldada PKS1995. Kuna ühisvara jagamise hagi esitati pärast PKS-i jõustumist

01.07.2010, kohaldus ka enne seda kuupäeva soetatud ühisvara jagamisele PKS § 211 lg 1 järgi

PKS.

Hagi ja vastuhagi kohaselt kuulus poolte ühisvara koosseisu:

1)

VVV kinnistu koos sisustusega;

2)

JJJ korter koos sisustusega;

3)

JJJV korter koos sisustusega;

4)

LLL kinnistu koos sisustusega;

5)

LLL2 kinnistu koos sisustusega;

6)

WWW kinnistu koos sisustusega;

7)

Aktsiaselts A aktsiad;

8)

Osaühing C osad;

9)

sõiduauto BMW 525;

10) sõiduauto Vauxhall Corsa;

11) väärisesemed;

12) sularaha 32 000 eurot;

13) võlanõue MM vastu kokku 12 782 euro ulatuses (põhinõue 6 391 eurot, viivised 6 391

eurot);

14) poolte pangakontodel olevad rahalised vahendid;

15) üüritulu

korteritest

JJJ,kokku

eurot.

Kostja

täiendas

29.05.2015

menetlusdokumendis vastuhagi ja nõudis hagejalt 1 836,45 euro suuruse üüritulu

hüvitamist ühisvarasse;

16) WWW kinnistu üüritulu 42 023, 42 eurot;

17) Aktsiaselts A dividendid alates 2013. aastast kokku 4 107 274, 83 eurot;

18) kostja palus välistada pärandvarana saadud rahalised sissemaksed 14 340,73 naela

(19 596, 52 eurot) ühisvarast ja kostjale tagastada.

Pooltel oli vaidlus, kas VVV elamu kuulub ühisvara hulka või on tegu kostja ainuomandiga,

sest see omandati kostja täidi BB raha (36 000 naela) eest ja kinnistati kostja EVP-kroonide

eest ning üksnes kostja kanti 14.01.2004 tekkinud kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse.

Menetluses leidis küll tõendamist, et maja omandati BB raha eest, kuid mitte see, et BB soovis

abistada üksnes kostjat. Samas andis see aluse ühisvara jagamisel osade võrdusest

kõrvalekaldumiseks 36 000 naela võrra. Kohtu seisukohta ei muutnud ka asjaolud, et kinnistu

erastamisel kasutati ainult kostja EVP-kroone ja kostja kanti 14.01.2004 tekkinud kinnisasja

omanikuna kinnistusraamatusse. Erastamine toimus abielu ajal sümboolse hinna eest. Pealegi

tuli poolte abielu jooksul omandatud EVP-d lugeda PKS 1995 § 14 lg 1 alusel abikaasade

ühisvaraks. Veel enam, abielu kestel renoveeriti oluliselt kinnisasja, mille tulemusena kinnistu

väärtus tõusis 260 000 euroni.

JJJ korteri kuuluvuse osas vaidlust ei olnud. Mõlemad pooled leidsid, et tegu oli ühisvaraga.

Korter omandati abielu ajal 18.08.2004 ja kuulus seega PKS1995 § 14 lg 1 alusel abikaasade

ühisvarasse.

JJJV korteri osas leidis hageja, et tegu on poolte ühisvaraga ja kostja, et tema ainuomandiga,

sest soetati 22.04.1994 lahusvara arvelt. Nimelt kinkis 27.07.1982 kostja vanatädi BB kostjale

sõiduauto VAZ 21053 väärtusega 8 245 rubla. Pärast poolte abieluliste suhete algust 1986.

aastal müüs kostja talle kingitud sõiduauto VAZ 21053 ning ostis saadud raha arvelt

kooperatiivkorteri aadressil TTT, Tallinn. 1994. aastal müüs kostja TTT korteri ning soetas

selle asemel 22.04.1994 JJJV korteri. Uue korteri ostmiseks sai kostja täiendavat rahalist toetust

BB-lt. Hageja selgituste kohaselt eraldati TTT korter hagejale kui „N“ tehase töötajale.

Tõendatud oli, et 27.07.1982 kinkis BB kostjale sõiduauto VAZ 21053 väärtusega 8 245 rubla.

Kuna see omandati enne abiellumist, oli tegu kostja lahusvaraga. Samas, tuli 1986. aastal

sõiduauto müügist laekunud raha tunnistada poolte ühisvaraks PKS1995 § 14 lg 1 mõttes, sest

raha omandati abielu kestel. Samuti oli tõendatud, et TTT korteri soetamise võimaluse lõi

asjaolu, et hageja oli tehase „N“ töötaja. Uus ja suurem JJJV korter soetati varaühisuse kestel

18.08.2004. Kostja ei tõendanud BB-lt täiendava rahalise toetuse saamist uue korteri

soetamiseks. Seega soetati korter poolte abielu ajal ja poolte ühiste panustega ning see tuli

ühisvarana jagada.

LLL2 kinnistu kuuluvuse osas olid pooled samuti eriarvamusel. Hageja muutis menetluse kestel

oma algset seisukohta ja arvas, et tegu on ühisvaraga, sest ta panustas oluliselt elamu

ümberehitusse. Kostja leidis, et tegu on tema ainuomandiga, sest see soetati 10.11.2008 täies

ulatuses kostja kingituste ja pärandina saadud raha arvelt. Kohus oli seisukohal, et kostja ei

suutnud veenvalt tõendada, et LLL2 kinnistu soetati kostja lahusvara arvelt. Kostja esitatud

informatsioon oli erinev ja vastukäiv. Samal ajal kinnitasid tunnistajate ütlused, et hageja

isikliku töö ja panuse arvelt toimusid abielu ajal LLL2 kinnistul olulised renoveerimistööd.

Kohtumenetluse ajal vormistas kostja LLL2 kinnistu enda ema SS nimele, kes omakorda

võõrandas ridaelamu AD-le. Kuna ridaelamut ei olnud võimalik ühisvarana jagada, tuli kostjalt

välja mõista hüvitis PKS § 34 lg 1 alusel.

WWW kinnistu osas oli hageja esmalt seisukohal, et see on kostja lahusvara, sest ta omandas

selle pärimise teel 27.11.2002, kuid palus välja mõista 37 000 euro suurune hüvitis parenduste

teostamise eest. 09.02.2015 menetlusdokumendis kujundas hageja nõude ümber ja taotles

tunnistada ridaelamu poolte ühisvaraks, sest kinnistu väärtus suurenes poolte abielu ajal hageja

isikliku töö tulemusena oluliselt. Kostja oli veendumusel, et tegu oli tema lahusvaraga, sest ta

omandas selle pärimise teel ja hageja panus asja parendamisse ei olnud sedavõrd suur, mis oleks

tinginud asja omanike ringis muutused. Tunnistajate ütlused kinnitasid, et hageja isikliku töö ja

panuse arvelt toimusid kinnistul olulised renoveerimistööd, mis andsid aluse PKS1995 § 14 lg 2

kohaldamiseks. Samas sai ühe abikaasa lahusvara tunnistada abikaasade ühisvaraks üksnes

osas, mille võrra lahusvara väärtus abielu ajal abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel

suurenes. Ridaelamu väärtus pärimise ajal oli 180 000 naela ja selle praegune keskmine

turuväärtus oli 310 000 naela. Ehitustööde rahastus tuli abikaasade ühisvara arvelt. Abielu ajal

lisandunud väärtus oli seega 144 192,6 eurot, millest pool oli 72 096,3 eurot.

Aktsiaselts A aktsiad kuulusid hageja hinnangul ühisvara koosseisu, kuid kostja arvamuse

kohaselt oli tegu tema ainuomandiga. Hageja põhjendas oma seisukohta sellega, et äriühing

asutati ja kanti registrisse abielu ajal ja hageja panustas oluliselt äriühingu tegevusse. Kostja

selgitas oma seisukohta sellega, et ta omandas selle vanatädi kingitud vara eest. Nimelt kinkis

BB kostjale sõiduauto VAZ 2109 väärtusega 57 700 krooni, mis oli ühingu algkapitaliks.

100 000 krooni suurusest omakapitalist ülejäänud 42 300 krooni moodustas kostja lahusvarasse

kuuluv personaalarvuti komplekt koos laserprinteriga, mille kostja soetas talle lahusvarana

kuulunud teiste sõiduautode müügist saadud vara arvelt. Kuivõrd Aktsiaselts A asutati ja kanti

äriregistrisse poolte abielu ajal 05.12.1996, tuli lähtuda äriühingu asutamise ajal kehtinud

PKS1995 regulatsioonist. Tõendatud oli, et VAZ 2109 oli ühingu algkapital, kuid kostja ei

suutnud tõendada, et selle kinkis temale tädi. Kui ka oli tegu tädi kingitusega, siis panus tehti

perefirmasse. Väidetavalt teiste tädi kingitud sõiduautode müügist saadud raha arvelt ostetud

personaalarvuti komplekti ja laserprinteri osas märkis kohus, et kui sõiduautode müük toimus,

leidis see aset abielu ajal. Vara müügist laekunud raha ükskõik kumma abikaasa

arvelduskontole moodustab abikaasade ühisvara PKS1995 § 14 lg 1 mõttes. Tõendatud oli, et

Aktsiaselts A näol oli tegemist pereettevõttega, kus mõlemad abikaasad panustasid võrdselt

ettevõtte toimimisse, töösse ja arengusse. Igapäevatöös keskendus hageja ettevõtte tehnilistele,

transpordi- ja logistilistele küsimustele, müügitööle, IT ja turvalisuse küsimustele, tarkvara ja

riistvara korraldamisele. Samuti tegeles hageja ehituse- ja remonditöödega. Abikaasad arutasid

üheskoos igapäevaseid ettevõttega seonduvaid küsimusi ning hageja osales ettevõttes

otsustamistel. Lisaks sellele osales hageja Aktsiaselts A nõukogu töös. Seega olid ühingu

aktsiad poolte ühisvara PKS1995 § 14 lg 1 alusel.

Osaühing C osad olid hageja hinnangul poolte ühisvara, kostja palus osade puhul kalduda

kõrvale abikaasade osade võrdsuse põhimõttest, sest ühing rajati kostja lahusvara arvelt, s.t

maksed ühingu asutamiseks tehti 31.01.2003 kostja kontolt. Kohus märkis, et abielu ajal

abikaasade kontodel olev raha on abikaasade ühisvara ja tähtsust ei oma, kes abikaasadest

kontolt makseid teeb. Tegu oli ühisvaraga ja puudus põhjus kalduda kõrvale abikaasade

võrdsuse põhimõttest. Pooled ei vaielnud selle üle, et osade nimiväärtus oli 2 557 eurot.

Sõiduauto BMW 525 ühisvara hulka kuuluvuse osas vaidlust ei olnud. Samuti puudus vaidlus

selles, et auto väärtus oli 5 990 eurot ja see võiks jääda kostjale. Sõiduautoga Mercedes CLK

240 osas täiendas kostja vastuhagi menetluse kestel ja nõudis hagejalt 6 500 euro hüvitamist

ühisvarasse, sest hageja müüs auto 10.03.2014. Kohus tuvastas, et abielu ajal 13.03.2012 oli

sõiduauto hageja nimel ja see võõrandati 10.03.2014. PKS § 27 lg 6 kohaselt loetakse varaese

abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasade

lahusvara hulka. Kuivõrd sõiduauto võõrandati abielu kestel kostja nõusolekuta, tuli kostjale

hüvitada pool sõiduauto turuväärtusest 4 750 eurot PKS § 34 lg 1 alusel. Sõiduauto Vauxhall

Corsa palus hageja hagi täienduses esmalt arvata samuti ühisvara hulka. Kostja seisukoha järgi

kuulus auto Aktsiaselts A-le, mitte abikaasadele. Praegusel juhul ei leidnud tõendamist, et

sõiduauto Vauxhall Corsa kuulus ühisvarasse, mistõttu jättis kohus sõiduauto ühisvara

koosseisust välja.

Väärisesemete osas arvas hageja, et tegu on ühisvaraga. Kostja leidis, et need on tema

ainuomandis (v.a hageja koolilõpusõrmus), sest väärisesemed kinkis kostjale vanatädi BB.

Tunnistaja ütlustega oli tõendatud, et väärisesemed kingiti kostjale. Seega olid väärisesemed

(v.a hageja koolilõpusõrmus) kostja lahusvara PKS1995 § 15 lg 1 alusel. Kostja 01.02.2018

esitatud nõue tuvastada, et hõbedat värvi metallrihma ja valge sihverplaadiga kell kuulus hageja

lahusvarasse, esitati hilinenult, mistõttu jättis kohus nõude läbi vaatamata.

32 000 euro suuruse sularaha osas pooltel vaidlust ei olnud. Nad nõustusid, et tegu on

ühisvaraga, mis tuleb jätta hagejale kohustusega hüvitada kostjale 16 000 eurot.

Võlanõude kohta MM vastu, mille hageja jättis ebaõigesti sisse nõudmata ja mis tuleb hagejal

nüüd ühisvarasse kostja seisukoha järgi tagastada, märkis kohus järgmist. Nõue oli

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 järgi aegunud, mistõttu tuli see jätta ühisvara

koosseisust välja. Nimelt allkirjastati võlakiri 05.03.1999, mille järgi tuli laen tagastada 12.

märtsil ja tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat.

Pangakontol olevate rahaliste vahendite osas pooltel vaidlust ei olnud. Mõlemad soovisid, et

pangakontod jääksid selle poole ainuomandisse, kelle nimele oli vastav konto registreeritud.

JJJ, korterite osas arvas kostja, et hageja on aastaid teeninud nendest üüritulu 66 798,25 eurot,

kuid ei ole saadud tulu ühisvarasse ja perekonna ülalpidamisse panustanud. Sellega tekitas

hageja kostjale kahju ning teenitud üüritulu tuli ühisvarasse hüvitada. Kohus leidis, et hageja

tulu teenimine nimetatud korterite üürimisega oli tõendamata. Seepärast tuli kostja nõue jätta

rahuldamata.

Kostja palve mõista ühisvarast välja WWW kinnistu üürimisel saadud tulu 42 023,42 eurot, tuli

samuti jätta rahuldamata. Kostja põhjendas nõuet sellega, et WWW kinnistu oli tema lahusvara,

aga üüritulu laekus ühiskontole, muutudes ühisvaraks. Iseenesest oli õige, et raha ükskõik

kumma abikaasa pangaarvele laekumisega muutub see PKS § 14 lg 1 järgi poolte ühisvaraks.

Samas ei tõenda kostja koostatud üüritulude tabel, et hageja sai elamu üürimisest tulu. Poolte

ühisarvele laekunud rahal puuduvad obligatoorsed raha tunnused ja seega ei ole ühisarvel

võimalik eristada kostja lahusvara. Samuti puudusid tõendid, mis annaksid ühisvara jagamisel

PKS1995 § 19 lg 2 p 3 alusel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest. Ühis- või lahusvara

huvides tehtud kulutustest tuleb eristada perekonna ülalpidamiseks perekonna vajaduste

rahuldamisel tehtavaid kulutusi, mille puhul eeldatakse, et abikaasal ei ole õigust neid kulutusi

tagasi nõuda. Kohus tuvastas, et poolte ühisarve suleti 19.05.2014, millest võis järeldada, et

ühisarve rahaline seis on null ja abielu kestel perekonna huvides ära kulutatud.

Ka tuli nõude põhjendamatuse ja tõendamatuse tõttu jätta rahuldamata kostja palve mõista

hagejalt välja ridaelamu LLL2 üüritulu 8 062,31 eurot. Tõendamata oli üüritulu saamine ja selle

võimalik suurus ning abikaasa võib teise abikaasa nõusolekuta teha ühisvaraga tehinguid enda

ja perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks.

Aktsiaselts A dividendide nõude osas märkis kohus, et hageja esitas nõude pärast eelmenetluse

lõpetamist 25.01.2016, s.o hilinenult. Lisaks olid dividendide maksmise otsused Aktsiaselts A

(mitte hageja) poolt tehtavad tehingud. Kui aktsionärid on võtnud vastu otsuse maksta

dividende, tekib dividendi saamiseks õigustatud isiku ja äriühingu vahel võlasuhe, mis muutub

sissenõutavaks kolmanda menetlusvälise isiku Aktsiaselts A suhtes (mitte endise abikaasa

suhtes). Eelneva tõttu jättis kohus Aktsiaselts A dividendid ühisvara koosseisust välja.

Kostja palve tagastada temale pärandvarana saadud rahalised sissemaksed 19 596,52 eurot,

mille ta kandis ühisvara arvele, tuli jätta rahuldamata. Esiteks puudusid tõendid, et kirjeldatud

raha pärines BB-lt. Isegi kui vanatädi kandis kostjale raha, siis läks see hageja ja kostja

ühisarvele. Ühisarvele laekunud raha on abikaasade ühisvara PKS1995 § 14 lg 1 mõttes.

Abikaasade ühisarve avati 04.08.2008 ja suleti 19.05.2014, millest sai järeldada, et raha kulutati

abielu kestel perekonna huvides ära.

Esialgses hagiavalduses palus hageja kostjalt välja mõista ridaelamu WWW remondikulud

37 000 eurot. Hiljem kujundas ta oma nõude ümber ja palus tunnistada kirjeldatud elamu poolte

ühisvaraks. Nõudest loobumise tõttu jättis kohus hageja nõude ühisvara koosseisust välja.

Seega tuli jagada ühisvara järgmises koosseisus:

1)

VVV elamu koos sisustusega;

2)

JJJ korter koos sisustusega;

3)

JJJV korter koos sisustusega;

4)

LLL2 kinnistu koos sisustusega;

5)

WWW kinnistu koos sisustusega;

6)

Aktsiaselts A aktsiad;

7)

Osaühing C osad;

8)

sõiduauto BMW 525;

9)

sõiduauto Mercedes CLK 240;

10) sularaha 32 000 eurot;

11) poolte pangakontodel olevad rahalised vahendid.

PKS § 37 lg 3 järgi jagatakse varaühisuse lõppedes ühisvara abikaasade vahel kaasomandi

lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. AÕS § 77 lg 2

kohaselt kaasomandi lõpetamisel jagatakse asi vastavalt kaasomanike kokkuleppele, kuid kui

kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab

kohus hageja nõudel kas jagada asi avalikul või kaasomanike vahelisel enampakkumisel ning

saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt osa suurusele. Kusjuures kohus saab valida

üksnes nende kaasomandi lõpetamise viiside vahel, mida on nõutud hagis või vastuhagis.

Riigikohtu praktika kohaselt tuleb omandist ilma jäänud abikaasale tema soovil tagada õiglane

hüvitis omandi kaotamise eest. Õiglast hüvitist on võimalik maksta, kui pooled taotlevad, et

omandi väärtus määratakse kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga.

Eelmenetluses esitas hageja Londoni kinnistute ekspertiisiaktid ja arvestades poolte võrdset

kohtlemist, andis kohus kostjale võimaluse omapoolsed ekspertiisid esitada. Kostja seda

võimalust ei kasutanud. Hageja esitatud ekspertiisidest oli möödunud sedavõrd palju aega, et

need ei pruukinud praeguse seisuga enam anda objektiivset infot kinnisvara turuväärtuse kohta.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 3 järgi võib kohus abieluasjas tõendeid

koguda ka omal algatusel. Abieluasjaks on TsMS § 102 lg 1 p 4 järgi ka ühisvara jagamise

nõue. Kohus tuvastas Suurbritannia kinnisvara portaali andmetele tuginedes, et seisuga

18.02.2018 olid Londoni elamute turuväärtused järgmised: LLL2 kinnistu keskmine

turuväärtus oli 838 000 naela; WWW kinnistu keskmine turuväärtus oli 310 000 naela. Kuivõrd

kostja võõrandas need hageja nõusolekuta, tuli hagejale hüvitada tema osa. Kostja ei tõendanud,

et ta tegi tehingud perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. WWW kinnistu jagamisel

sai arvestada PKS1995 § 15 lg 1 järgi kostja lahusvaraga ja PKS1995 § 19 lg 2 p-s 3 sätestatud

abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise alusega 180 000 naela (204 894,707 euro)

ulatuses, mis ei kuulunud ühisvara hulka.

Eestis asuvate korterite väärtuse kindakstegemiseks määrati ekspertiis, kus tuvastati, et seisuga

08.01.2018 oli VVV kinnistu väärtus 260 000 eurot, JJJ korteri väärtus 90 000 eurot ja JJJV

korteri väärtus 90 000 eurot. Kohus jättis VVV kinnistu kostjale ja J tänava korterid hagejale.

Nii säilis mõlemal elukoht Eestis. VVV kinnistu jagamisel arvestas kohus abikaasade osade

võrdsusest kõrvalekaldumise põhimõttega 36 000 naela ulatuses, mis võrdus 41 133,45 euroga.

Kohus tuvastas ülal, et Aktsiaselts A aktsiad kuulusid poolte ühisvarasse. Hageja neid endale

ei soovinud ja palus endale välja mõista hüvitise. Vastuhagis soovis kostja ühingut enda

ainuomandisse. Kostja hilisem taotlus jagada Aktsiaselts A aktsiad avalikul enampakkumisel

kohtutäituri vahendusel esitati hilinenult. Ekspertiisi käigus tuvastati, et ühingu aktsiate

turuväärtus oli 11.12.2017 seisuga 3,7 miljonit eurot (hind ilma LLL kinnistuta) või 4,6 miljonit

eurot (hind koos LLL kinnistuga). Kostja selgitas, et ta ei ole võimeline maksma hagejale

sedavõrd suurt hüvitist, mis vastaks aktsiate poolele väärtusele. Eelneva tõttu ei saanud ühingut

jätta kostjale koos hüvitise tasumise kohustusega. Äriühingu muid jagamise viise hageja ja

kostja (tähtaegselt) ei esitanud. Kohus võib jätta sobiva jagamise viisi puudumise tõttu

kaasomandi lõpetamata või ühisvara eseme jagamata. Kui pooled ei ole sobivat jagamise viisi

määranud, võib kohus jätta kaasomandi lõpetamata või ühisvara eseme jagamata. Eelneva tõttu

jättis kohus Aktsiaselts A ühisvarana jagamata.

Osaühing C osade jagamise osas pooltel vaidlust ei olnud ja nad taotlesid osade jätmist kostja

ainuomandisse. Kohus jättis Osaühing C osad kostja ainuomandisse kohustusega maksta

hagejale hüvitis enamsaadud ühisvara väärtuse eest 1278,5 eurot. Samuti ei vaielnud pooled

selle üle, et sõiduauto BMW 525 väärtusega 5 990 eurot peaks jääma kostjale. Kohus jättis auto

kostja ainuomandisse kohustusega maksta hagejale hüvitis enamsaadud ühisvara väärtuse eest

2 995 eurot. Kuivõrd hageja võõrandas ühisvarasse kuulunud sõiduauto Mercedes CLK kostja

nõusolekuta 10.03.2014 ja ta ei tõendanud, et tegi tehingu perekonna igapäevaste vajaduste

rahuldamiseks, tuli kostjale hüvitada pool sõiduauto turuväärtusest, s.o 4 750 eurot (9 500 / 2).

Ka sularaha jagamise viisi üle pooltel vaidlust ei olnud. 32 000 eurot tuli jätta hagejale

kohustusega tasuda kostjale 16 000 eurot. Pangakontol olevad rahalised vahendid palusid

mõlemad jätta selle poole ainuomandisse, kelle nimele oli vastav konto registreeritud.

Kokkuvõttes tuli kinnisasjadest hagejale jätta JJJ ja 32-5 korterid mõlemad väärtusega 90 000

eurot ning kostjale VVV kinnistu väärtusega 260 000 eurot. Kostjalt tuli välja mõista hüvitis

ühisvara vähendamise eest 646 374,5 eurot ((943 661,81 + 349 087,3) / 2), kui kostja võõrandas

LLL2 ja WWW kinnistud. Arvestades vajadust kalduda kostja kasuks kõrvale ühisvara

võrdsusest, kujunes kinnisvaralt kostjalt väljamõistetava hüvitise suuruseks 444 619,9 eurot.

Muu vara osas tuli kostjale jätta Osaühing C osad, sõiduauto BMW 525 ja määrata hagejale

hüvitis 4 273,5 eurot. Hageja vähendas ühisvara (Mercedes CLK väärtusega 9 500 eurot +

sularaha 16 000 euro) kokku 20 750 euro ulatuses. Kohus tasaarvestas poolte vastastikused

nõuded ja nii kujunes hagejale tasutava rahalise hüvitise suuruseks enamsaadud ühisvara arvel

428 143,4 eurot.

Kinnistusraamatus

kannete

muutmiseks

kohustas

kohus

kostjat

andma

nõusolek

kinnistusregistriosa nr XXXXXXXXX ja YYYYYYYYY teise jao omanikukande

kustutamiseks ja hageja ainuomanikuna sissekandmiseks ning asendas TsÜS § 68 lg 5 alusel

nõusoleku kohtuotsusega. Pärast kostja poolt hagejale hüvitise täielikku tasumist kohustas

kohus hagejat kinnistusregistriosa nr CCCCCCCC teise jao omanikukande kustutamiseks ja

kostja ainuomanikuna sissekandmiseks ning asendas TsÜS § 68 lg 5 alusel nõusoleku

kohtuotsusega.

Menetluskulud jättis kohus TsMS § 164 lg 1 alusel poolte endi kanda.

Menetluse edasine käik

4. Kostja esitas 05.03.2018 taotluse täiendava otsuse tegemiseks, millega palus jätta sõiduauto

BMW 525 kostja ainuomandisse, mõista hagejalt kostja kasuks välja 1 836,45 eurot JJJ korteri

õigusvastase tasuta kasutusse andmisega tekitatud kahju eest ja mõista hagejalt kostja kasuks

välja sõiduauto Mercedes CLK 240 tasuta võõrandamisega tekitatud kahju 6 500 eurot.

5. 08.03.2018 esitas kostja kohtule kirja, milles märkis, et kohus ei ole jaganud ka ühisvaraks

loetud pangakontosid.

6. Kohus tegi 12.03.2018 määruse, millega rahuldas osaliselt kostja 05.03.2018 taotluse

täiendava otsuse tegemiseks ja parandas otsuse resolutsiooni p-s 3.5 olnud eksliku automargi

Mercedes CLK 240 BMW 525 vastu. Ülejäänud osas jättis kohus taotluse rahuldamata.

7. Samal kuupäeval (s.o 12.03.2018) tegi kohus omal initsiatiivil täiendava otsuse, lisades

22.02.2018 kohtuotsuse resolutsiooni p-i 3.6, millega jättis poolte pangakontodel olevad

rahalised vahendid vastava poole pangakonto omanikule seisuga 24.04.2015.

Hageja apellatsioonkaebus

8. Hageja palus maakohtu otsus tühistada osas, milles kohus jättis jagamata ühisvaraks olevad

Aktsiaselts A aktsiad, jättis ühisvara koosseisu arvamata Aktsiaselts A-st välja makstud

dividendid või rahuldamata alternatiivse nõude Aktsiaselts A aktsiate väärtuse vähenemise

hüvitamiseks seoses dividendide väljamaksmisega, peatas LLL kinnistu ühisvara jagamise

menetluse kuni tsiviilasjas nr 2-17-6419 tehtava lõpliku kohtulahendi jõustumiseni, tuvastas, et

sõiduauto Mercedes CLK 240 kuulub poolte ühisvara hulka ning jättis selle kostjale, jättis

ühisvarana jagamata sõiduauto BMW 525, kaldus VVV kinnistu jagamisel kõrvale osade

võrdsusest, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 428 143,4 euro suuruse hüvitise ning jättis

menetluskulud poolte endi kanda.

Vaidlustatud osas palus hageja teha uus otsus, millega jagada Aktsiaselts A aktsiad, jättes need

kostja ainuomandisse, jagada sõiduauto BMW 525 ja jätta see kostja ainuomandisse, jagada

LLL kinnistu ja jätta see hageja ainuomandisse, arvata ühisvara koosseisu Aktsiaselts A-st

alates 15.04.2013 välja makstud dividendid või rahuldada alternatiivne nõue ja mõista välja

hüvitis Aktsiaselts A aktsiate väärtuse vähenemise hüvitamiseks seoses dividendide

väljamaksmisega alates 15.04.2013, mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis enamsaadud

ühisvara väärtuse eest ning jätta kõik menetluskulud kostja kanda.

Aktsiaselts A aktsiad oli võimalik jagada. Need tuli jätta kostja ainuomandisse, mõistes kostjalt

hageja kasuks välja hüvitise. Hageja nõustus 1,7 miljoni euro suurusest aktsiate väärtusest

lähtuva hüvitise suurusega. Eelnev oleks mõlema poole suhtes õiglane. Seda enam, et kostja on

kogu menetluse vältel soovinud ühingu aktsiaid enda omandisse. Pelgalt asjaolu, et kostja ei

soovi hagejale omandi kaotuse eest hüvitist maksta, ei takista ühisomandit jagamast. Aktsiate

müük avalikul enampakkumisel ei oleks andnud õiglast tulemust, sest ühingu väärtus oli 3,7 –

4,6 miljonit eurot, viimased majandusaasta aruanded olid esitamata ja juhtkond keeldus

igasugusest koostööst. Sellises olukorras oleks aktsiate omandamisest huvitatud vaid kostja ise

kas otse või kolmanda isiku kaudu, tehes seda võimalikult madala hinna eest.

Kohtul puudus alus jätta menetlemata/rahuldamata hageja nõue hüvitada hagejale Aktsiaselts

A-st välja makstud dividendid või alternatiivselt sellega tekitatud kahju Aktsiaselts A aktsiate

väärtuse vähenemise näol. Hageja esitas kirjeldatud nõude tähtaegselt. Esmakordselt esitas

hageja sellise nõude 25.01.2016, s.o enne kuupäeva, mida kohus käsitles eelmenetluse

lõppemisena. Isegi kui nõue oleks esitatud peale nimetatud kuupäeva, ei saanud seda

menetlemata jätta, sest hageja esitas nõude nii vara kui võimalik. Ka ei pidanud hageja sellist

hagi esitama ühingu vastu, sest dividendid maksti välja kostjale, kes need omastas ja keeldus

dividende hagejaga jagamast. Kuivõrd Aktsiaselts A aktsiad kuulusid poolte ühisvara hulka,

kuulusid sinna ka Aktsiaselts A-st välja makstud dividendid, s.o ühisvaralt teenitud tulu. Aastast

2014 on ühingust dividende välja makstud 2 246 984 eurot, millest pool tuleb hagejale

hüvitada. Alternatiivselt märkis hageja, et dividendide väljamaksmisega vähendas kostja

süüliselt ühisvara väärtust, mistõttu tuli kirjeldatud summa hüvitada poolte ühisvarasse.

Menetluse peatamine LLL kinnistu osas ei olnud põhjendatud. See oleks tulnud ühisvarana

jagada ja jätta hageja ainuomandisse. Tõsi, et selles osas algatati eraldi vaidlus tsiviilasjas nr 2-

17-6419, kus Aktsiaselts A soovis tunnustada enda omandiõigust vaidlusaluse kinnistu osas,

kuid see ei takistanud poolte ühisvara jagamist praeguses tsiviilasjas. Menetluses esitatud

tõenditest nähtus üheselt, et tegu oli ühisvaraga.

Hagejal ei olnud vastuväited kohtu tuvastatule, et sõiduauto Mercedes CLK kuulus poolte

ühisvara hulka, kuid hagejal ei tekkinud selle võõrandamisega seoses kostjale 4 750 euro

hüvitamise kohustust. Esiteks, kuna tegu oli vallasasja käsutamisega abielu ajal, eeldati

PKS § 29 lg 1 järgi, et teine abikaasa oli sellega nõus. Kostja väide, et tehing tehti tema

teadmata ja nõusolekuta, oli tõendamata. Kostja teadis, et sõiduk võõrandati poolte ühisele

tütrele BB-le ja ta ei omanud sellele vastuväiteid. Tehing ei väljunud hageja ja perekonna

igapäevavajaduste rahuldamise piirest. Isegi kui leida, et hüvitisenõue oli põhjendatud, oli

ebaõiglane hüvitise suurus. Sõiduauto väärtus võõrandamisel (2015. aastal) oli 6 500 eurot.

Tänaseks oli sõiduauto väärtus kindlasti väiksem, s.o u 2 500 eurot. Veel ei nõustunud hageja

sellega, et auto jäeti kostja omandisse, sest auto oli võõrandatud.

Sõiduauto BMW 525 osas nõustus hageja kõikide kohtu põhjendustega, kuid leidis, et kohus

rikkus menetlusõigust, kui jättis nimetatud auto osas otsuse resolutsioonis seisukoha võtmata.

Kohus leidis ebaõigesti, et VVV kinnistu jagamisel tuli 36 000 naela ulatuses kostja kasuks

poolte võrdsusest kõrvale kalduda, sest soetati kostja lahusvara arvelt. Hageja hinnangul ei

saanud esitatud dokumentidest eelnevat järeldada. Kui kolmas isik tasub poolte ühisvaraks

oleva elamu eest, ei saa sellest järeldada, et elamu soetatakse ühe poole lahusvara arvelt. Lisaks

tuli arvestada sellega, et 16.05.1990 kehtis tsiviilkoodeks, mille järgi pidid kinkelepingud, mille

väärtus on enam kui 500 rubla, olema notariaalselt tõestatud. Sellist kinkelepingut praegusel

juhul ei eksisteerinud. Riigikohus on öelnud, et notariaalse kinkelepingu puudumine välistab

vastava vara osas lahusvara tekke ning seega ka osade võrdsusest kõrvalekaldumise võimaluse.

Vanatädi soov oli aidata kogu peret, mitte ainult kostjat. Seega tuli kinnistu jagada võrdsetes

osades.

Kohtu arvestus, milles kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 428 143,4 euro suuruse

hüvitise, oli ebaõige. Esiteks jättis kohus arvestusest välja poolte pangakontodel olevad

rahalised vahendid (kostja kontodel oli 20 488,85 eurot ja hageja kontodel 1 284,98 eurot).

Teiseks oli ebaõige kohtu arvutustehnika. Nimelt tuleb abikaasade osade määramiseks lahutada

kogu ühisvarast maha osa, mille ulatuses on poolte võrdsusest kõrvalekaldumine põhjendatud

ning ülejäänud ühisvara väärtus jagada kahega. Poolte võrdsusest kõrvalekaldumise osa tuleb

seejärel õigustatud abikaasa osale taas juurde liita. Praegusel juhul ei lahutanud kohus vastavat

osa ühisvarast maha, vaid võttis selle maha hageja osast ja mõistis seetõttu kostjalt hageja

kasuks välja oluliselt väiksema hüvitise.

Maakohtu otsust tuli muuta ka menetluskulude osas. Nimelt tuli menetluskulud jätta kostja

kanda, sest just kostja käitumine tingis praeguse menetluse algatamise ja pika vältamise.

Kostja apellatsioonkaebus

9. Kostja palus tühistada maakohtu otsus osas, milles kohus luges ühisvaraks VVV kinnistu,

JJJ korteri, LLL2 kinnistu, WWW kinnistu, Aktsiaselts A aktsiad, sularaha 32 000 eurot.

Samuti osas, milles jäeti hageja ainuomandisse JJJ, korterid ja kohustati kostjat andma nõusolek

kinnistusregistri muudatuseks, mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 428 143,4 euro suurune

hüvitis, jäeti rahuldamata nõue seoses MM võlaga, 66 798,25 euro suurune üüritulu nõue seoses

J korteritega, 42 023,43 euro suurune üüritulu nõue seoses WWW kinnistuga, 8 062,31 euro

suurune nõue seoses LLL2 kinnistuga ja 19 598,52 euro suurune lahusvara nõue. Viimaks palus

kostja tühistada maakohtu otsus ka osas, milles kohustati hagejat andma nõusolek

kinnistusraamatus kande muutmiseks.

Kostja palus tühistatud osas teha uus otsus, millega jätta hageja hagi VVV kinnistu jagamiseks

rahuldamata või alternatiivselt kalduda ühisvara jagamisel kostja kasuks kõrvale abikaasade

osade võrdusest. Kostja palus rahuldada vastuhagi ja jätta VVV kinnistu kostja ainuomandisse

ning kohustada hageja andma nõusolek kinnistusraamatus kande muutmiseks. Teisena palus ta

jätta hagi rahuldamata JJJV korteri jagamiseks või alternatiivselt kalduda ühisvara jagamisel

kostja kasuks kõrvale abikaasade osade võrdusest. Kostja palus rahuldada vastuhagi ja jätta

korter kostja ainuomandisse ning kohustada hagejat andma nõusolek kinnistusraamatus kande

muutmiseks. Kolmandana palus ta jätta hagi rahuldamata JJJ korteri osas selliselt, et see

jäetakse hageja ainuomandisse. Kostja palus rahuldada vastuhagi ja jätta korter kostja

ainuomandisse, kohustades hagejat andma nõusolek kinnistusraamatus kande muutmiseks.

Neljandana palus kostja jätta hagi rahuldamata WWW kinnistu jagamise või sellelt 540 325,33

euro suuruse hüvitisenõude jagamise osas. Alternatiivselt palus kostja kalduda kõrvale

abikaasade osade võrdsusest. Viiendana palus kostja jätta hagi rahuldamata LLL2 kinnistu või

sellelt 853 145,26 euro suuruse hüvitisenõude jagamise osas. Alternatiivselt palus kostja

kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest. Kuuendana palus ta jätta rahuldamata hagi

enamsaadud ühisvara hüvitise ja ühisvara väärtuse vähendamise hüvitise väljamõistmiseks.

Seitsmendana palus kostja jätta läbivaatamata hageja hagi Aktsiaselts A aktsiate jagamiseks

ühisvarana või jätta hagi selles osas rahuldamata. Alternatiivselt, kui kohus leiab, et aktsiad

kuuluvad ühisvarasse, palus kostja lugeda, et ühisvaras on mitte rohkem kui 20% aktsiatest.

Veel palus kostja rahuldada kostja hagi ja hüvitada ühisvara arvel kostjale lahusvara väärtuse

vähenemine WWW üüritulu osas 42 023,42 eurot, LLL2 kinnistu üüritulu osas 8 062,31 eurot,

BB pärandvara osas 19 596,52 eurot. Samuti palus ta mõista hagejalt välja ühisvarasse hüvitis

oma lahusvara huvides ühisvara kasutamise eest (JJJ ja 32-5 korterite üüritulu enda kasuks

pööramine) 66 798,25 eurot ning hüvitis ühisvara vähendamise eest (MM-lt võla sisse

nõudmata jätmine) 12 782 eurot.

Kohus ei juhtinud korrektselt menetlust ja ei täitnud eelmenetluse ülesandeid. Samuti rikkus

kohus selgitamiskohustust. Rikkumised tingisid ebaõige kohtuotsuse tegemise. Kohus jättis

täitmata eelmenetluse ülesanded, sest ei selgitanud välja poolte vastastikused nõuded ja

vastuväited, seisukohad, taotlused, õiguslikud ning faktilised väited. Arusaamatuks jäi, millal

lõppes eelmenetlus. Kohtu käitumine oli selles osas vastuoluline. Isegi kui nõustuda, et

eelmenetlus oli piisav, tuli lugeda sellises ebaselges olukorras kõikide avalduste, taotluste ja

vastuväidete esitamise tähtajaks 02.05.2016. See on tähtaeg, milleni kohus lubas tõendeid

esitada. Selleks kuupäevaks (s.t tähtaegselt) esitas kostja ka taotluse, panna Aktsiaselts A

aktsiad avalikule enampakkumisele. Eelnevast sõltumata lõpetas kohus eelmenetluse

ennatlikult, sest eelmenetluse ülesanded olid veel täitmata. Eelmenetluses tekkinud ebaselguse

tõttu ei saanud pooled ega ilmselt ka kohus täpselt aru, millised nõuded olid menetluses ja

millises osas hakkas kohus nõudeid lahendama. Arusaamatus oli seda suurem, et kohus ei

menetlenud korrektselt hagiavalduste muutmisi, s.t ei vormistanud neid määrustega (sh nt

hageja nõude muutmist LLL kinnistu osas).

Eelmenetluse kestel jättis kohus pooltele selgitamata enda nägemuse tõendamiskoormise

jaotusest, ehkki mõlemad pooled väljendasid selles küsimuses teineteisele vastupidiseid

seisukohti. Samuti jagas kohus ebaõigesti tõendamiskoormise, kohustades üksnes kostjat oma

väiteid tõendama. Ühisvara ja lahusvara koosseisu tõendamisel on tõendamiskoormis mõlemal

poolel.

Ebaselge oli kohtuotsuse resolutiivosa. Ühisvara jagamise nõude läbivaatamisel ei saa lihtsalt

lugeda varaesemeid ühis- või lahusvaraks ja võimalusel mingid esemed hageja ja kostja vahel

jagada, vaid tuleb arvestada hagi menetlemise reeglitega – lahendatakse ühe isiku hagi teise

vastu ning hagil on alus ja ese. Ka on mitmed resolutsiooni punktid (esmajoones 6-10)

ebaselged ja ei ole kohtuotsuse põhjendusi lugemata arusaadavad. Osa vigadest (pangakontod

ja sõiduauto BMW 525) on juba parandatud vea parandamise määrusega ja täiendava

kohtuotsusega. Aktsiaselts A aktsiate jagamise osas puudus otsustus, s.t poolte nõudeid ei

rahuldatud ja ei jäetud ka rahuldamata või läbivaatamata. Seejuures ei olnud Aktsiaselts A

aktsiate ühisvaraks lugemine ilma jagamiseta menetluslikult õige, sest kumbki pooltest ei

esitanud tuvastusnõuet aktsiate omaniku tuvastamiseks. Sellega väljus kohus nõude piiridest.

Lisaks oli otsuse kirjeldav osa puudulik. Kohus ei käsitlenud eraldi hageja ja kostja nõudeid,

vastuväiteid, tõendeid ja nõuete menetlusse võtmist. Ka ei märkinud kohus, kas lahendas asja

suulises või kirjalikus menetluses. Kohus ei selgitanud ega lahendanud hagi tagamisega

seonduvat.

Kohus jättis põhjendamatult jagamata Aktsiaselts A aktsiad ja LLL kinnistu. Kuigi kogu

abikaasade ühisvara ei pea jagama ühekorraga, siis see vara, mille pooled on esitanud ühes

menetluses, tuleks jagada ühekorraga. Vajadusel tuleb menetlus tervikuna peatada.

VVV kinnistu osas ei vaidlustanud kostja seda, et see jäeti kostja ainuomandisse. Ülejäänud

maakohtu põhjendused ja järeldused kostja vaidlustas. Kohus kohaldas vale seadust, tuvastas

ebaõigesti, et maja ehitati alates selle omandamisest oluliselt suuremaks, see ehitati suuremaks

just hageja isikliku töö tulemusena ja ehitustööde tõttu suurenes kinnisasja väärtus oluliselt ning

kaldus liiga väikses osas kõrvale abikaasade osade võrdsusest. Kõige selle kogumis otsustas

kohus valesti ühisvara jagamise, seejuures määras eelkõige ebaõigesti kostjalt hageja kasuks

väljamõistetava hüvitise suuruse. Hageja osa VVV kinnistust võis maksimaalselt olla 31 200

eurot, kuid õiglane oleks 0 eurot.

Õige seadus praegusel juhul oli abielu- ja perekonnakoodeks (APK), sest kinnistu omandati

enne 1995. aastat. APK § 22 lg 1 nägi ette, et abikaasa lahusvara on muuhulgas abielu kestel

kingiks saadud vara. Kuivõrd kohus tuvastas, et kinnistu omandati BB poolt kostjale antud raha

eest, oli tegu kostja lahusvaraga. Maa erastamise kaudu läks kinnistu formaalselt poolte

ühisomandisse. Müügilepingus toodud elamispinna suurus 52 m2 ei väljendanud elamispinna

tegelikku suurust. Lepingus jäi kogemata pindala eest number 2 ära. Maja oli praegu sama suur

kui selle omandamisel 1990. aastal. Kohus jättis ehitustööde ulatuse hindamisel ebaõigesti

arvestamata dokumentaalsete tõendite ning tunnistajate PP ja RR ütlustega. Kohus tuvastas

ebaõigesti, et majas oli aastate vältel toimunud ulatuslikud ehitustööd. Tunnistaja KK ütlused,

millele kohus lahendi tegemisel suuresti tugines, olid valdavas osas ebausaldusväärsed või

lihtsalt liiga umbmäärased järelduste tegemiseks. Samuti oli tõendamata, et ehitustööde ja

materjalide eest tasuti ühisvarast. Kohus tuvastas ebaõigesti ka BB tahte maja kinkimisel. BB

ei soovinud kinkida maja perele, vaid üksnes kostjale. Pere võis majas sees elada. Tunnistaja

NN ütlused, kes ainsana arvas, et BB soovis majaga toetada kogu pere, ei olnud usaldusväärsed.

Kohus ei taganud kostjale abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumisel õiglast osa

ühisvarast. Tõendatud oli, et 36 000 naela kinnistu ostmiseks tuli kostja lahusvarast ja

08.01.2018 seisuga oli kinnistu väärtus 260 000 eurot. Kohus lahutas tänasest väärtusest maha

36 000 naela ehk 41 133,45 eurot. Kohtuotsuses puudusid selgitused, millist vahetuskurssi

kohus kasutas ja pole teada konverteerimise aeg. Veel enam, VVV kinnistu väärtus 2015. aastal

oli 240 000 eurot, samas kui VVV kinnisasja kui maa väärtus ilma hooneteta oli 57 625,47

eurot. Seega, kui ka pidada VVV kinnisasja ühisvaraks, tuleks kalduda 76% (100 – (57

625,47/240 000 x 100)) ulatuses kostja kasuks kõrvale ühisvara osade võrdsusest. Sel juhul

kuulub ülejäänud 24% VVV kinnisasjast ühisvarasse ja tuleb jagada poolte vahel võrdselt.

Seega on kostjale langev osa VVV kinnisasja väärtusest minimaalselt 88/100 (76/100 + 12/100)

ja hagejale langev osa 12/100, s.o 31 200 eurot. Alternatiivselt pakkus kostja välja, et võib

maksta hagejale tema panuse eest 1 716 eurot, mis vastab 1,32%-le poole kinnisasja väärtusest.

1,32% vastastas maa erastamiseks kulunud 8 569,5 krooni ja maja soetamiseks kulunud 36 000

naela proportsioonile. Kohus oleks pidanud arvestama ka sellega, et kinnisasja väärtuse kasv

perioodil 1990 – 2018 tulenes valdavas osas üldisest raha väärtuse langusest ja kinnisvara

hinnatõusust.

JJJ korteri osas ei vaidlustanud kostja kohtu järeldust, et see kuulus poolte ühisvarasse ja

nõustus ka kohtu tuvastatud väärtusega. Kostja ei nõustunud sellega, et kohus otsustas jätta

korteri hageja ainuomandisse. Kuna VVV kinnistu tuli niikuinii jätta kostjale, ei saanud sellega

põhjendada JJJ korteri hagejale jätmist. Hageja elas alates 2014. aastast püsivalt Suurbritannias,

mistõttu ei olnud veenev põhjendus, et mõlemal poolel peaks olema Eestis elukoht. Mõlemad

J korterid olid välja üüritud. Asjakohatu ja tõenditel mittepõhinev oli kohtu väide, et J korterid

olid omavahel ühendatud. Varaesemete jagamine tuli otsustada pärast seda, kui on tuvastatud

missuguses rahalises ulatuses pidi kummalegi abikaasale vara jääma. Vaid sellisel juhul oli

võimalik vara jagada selliselt, et enamsaadu eest makstav rahaline kompensatsioon jääks

võimalikult väike.

JJJV korteri osas vaidlustas kostja kohtu järelduse, mille kohaselt tunnistati see ühisvaraks, jäeti

kostja kasuks abikaasade osade võrdsuse põhimõttest kõrvale kaldumata ning jäeti hagejale.

Kostja ei vaidlustanud korteri väärtust. Korter osteti TTT asuva korteri müümisest saadud raha

eest. TTT korteri soetamiseks lõi võimaluse küll asjaolu, et hageja oli tehase „N“ töötaja, kuid

töötajale ei antud korterit tasuta. Korteri eest tasumiseks kasutati kostja lahusvara, eelkõige auto

VAZ 21053 müügist saadut, mis kuulus kostjale enne hagejaga abiellumist. Kohus jättis

ebaõigesti eelnevaga arvestamata. Põhjendamatu oli kohtu järeldus, et autode müügist saadu

muutus arveldusarvel hoiustamisega ühisvaraks. Kumbki pool ei väitnud, et autode müügist

saadu hoiustati arveldusarvel ja kohus seda asjaolu pooltega ei arutanud. Isegi kui see oleks nii

olnud, oleks pidanud sellega ühisvara jagamisel arvestama, kuid kohus ei teinud seda. Kuna

JJJV korter omandati kostja lahusvara arvel, tuli kostja kasuks abikaasade võrdsusest kõrvale

kalduda proportsioonis 100:0.

LLL2 kinnistu (sh sellelt mõistetud hüvitise) osas vaidlustas kostja kõik kohtu põhjendused ja

järeldused. Kohus ei võtnud hageja muudetud nõuet korrektselt menetlusse, mistõttu ei saanud

seda menetleda. Kohus hindas ebaõigesti tõendeid, kui leidis, et kinnistut ei omandatud

lahusvara arvel, mistõttu muutus see ühisvaraks. Samuti tuvastas kohus ebaõigesti ehitustööde

sisu, ulatuse ja väärtuse. Esitatud tõendite pinnalt pidi kohus jõudma järeldusele, et see osteti

BB-lt saadud rahaga. Kui kinnistu oleks ostetud ühisvara eest, oleks hageja seda väitnud ja

tõendanud. Hageja seda ei teinud. Asjaolu, et LLL2 kuulus tervikuna kostjale, kinnitas tõsiasi,

et kostja sai selle üksinda 2015. aastal võõrandada. Lisaks tõendas kostja, et hagejal ja kostjal

ei olnud selliseid rahalisi vahendeid mille eest oleks saanud 2008. aastal sellise väärtusega

kinnisvara omandada.

Kinnistu ei muutunud ühisvaraks ka selles tehtud remondi tõttu. Kohus leidis ebaõigesti, et

hageja tegi kinnistul ulatuslikke töid ja need suurendasid kinnistu väärtust oluliselt. Hageja

ehitas üksnes katusekorruse välja, tegi köögi pikenduse, soojustuse ja sauna. Kuna saun oli

ebaseaduslik, ei saanud see kinnistu hinda tõsta. Hageja ei esitanud ehitustööde kohta ühtegi

dokumenti. Samuti ei selgitanud ta, mis oli ehitustööde väidetav ajaline ja rahaline maht ning

kust raha pärines. Kuna kohus ei teinud kindlaks LLL2 remondi täpset sisu ja maksumust, ei

saanud võrrelda seda ridaelamu enda väärtusega. Puudus mistahes alus arvata, et remont

hinnaga näiteks 30 000 naela võis muuta ühisvaraks väärtusega näiteks 800 000 naela.

Kohus rikkus kinnistu väärtuse tuvastamisel oluliselt menetlusnorme. Kohtu tuvastatud LLL2

kinnistu väärtus ei põhinenud asjas kogutud tõenditel. Ridaelamu väärtuse tõusu ei põhjustanud

mitte hageja isiklik töö, vaid kinnisvaraturu üldine kasv. Nimelt toimus Suurbritannias

vahemikus 2002 – 2018 väga ulatuslik kinnisvara hinnatõus, sõltumata konkreetse objekti

parendustest. Kohus märkis lahendis valesti, et hageja esitas kinnisvara väärtuse kohta

eksperthinnangu, kostja aga mitte. Hageja ei esitanud ekspertiisiakti, vaid esitas subjektiivset

hinnangut sisaldava kirja. Kostja aga esitas 22.09.2014 tellitud hinnangu, mille järgi oli kinnistu

väärtus 695 000 naela. Kohus kirjeldatud tõendile hinnangut ei andnud. Kuigi kostja ei tasunud

ekspertiisitasu, oleks kohus saanud ekspertiisi ise teha, kui ta pidas seda vajalikuks. Samas ei

olnud kohtust korrektne tuvastada kinnisasja väärtus guugeldades. Praegusel juhul tegi kohus

guugeldamise abil vahetult enne otsuse tegemist kindlaks ligi ühe miljoni euro suuruse

maksumusega kinnisasja väärtuse, kusjuures tekkinud nn tõendit kohus pooltega ei arutanud.

Eelnevale lisaks ei olnud põhimõtteliselt võimalik hageja hüvitisenõuet PKS § 34 lg 1 alusel

rahuldada. Kostja ei olnud ühisvara valitsema õigustatud abikaasa, sest see eeldas

abieluvaralepingu olemasolu. Kostja ei kasutanud ridaelamut oma lahusvara huvides, vaid

võõrandas vara, mis Suurbritannia seaduste järgi kuulus temale ja mille võõrandamise õigust

oli Suurbritannia notar ja register kontrollinud. Veelgi enam, mistahes hüvitis tuli välja mõista

ühisvara kasuks.

WWW kinnistu osas ei võtnud kohus analoogselt eelmise kinnistuga hageja nõuet korrektselt

menetlusse, mistõttu ei saanud seda nõuet menetleda. Iseenesest tuvastas kohus õigesti, et

kinnistu omandas kostja pärandina, kuid leidis ebaõigesti, et see oli hageja töö tõttu abielu kestel

muutunud ühisvaraks. Samuti tuvastas kohus ebaõigesti kinnistu algse väärtuse. Kohus kaldus

ebaõigesti kõrvale ka abikaasade osade võrdsusest, kui kaldus kõrvale liiga vähe.

Hageja ei teinud viidatud majas olulisi renoveerimistöid. Tunnistajad, kes väitsid ulatuslike

ehitustööde aset leidmist, olid ebausaldusväärsed. Pealegi ei saanud ehitusloa vajaduseta ja

ühegi dokumendita tehtud remonttööd olla nii ulatuslikud, mis mõjutaksid oluliselt kogu

kinnistu väärtust. Elamus tehti sanitaarremont, millest enamik olid tänaseks amortiseerunud.

Tööd ei olnud püsiva iseloomuga või olid ebaseaduslikud ega saanud tõsta kinnistu väärtust.

Puudusid tõendid, et hageja osalises isiklikult tööde teostamisel. Seda enam, et ajal, kui ta

väidetavalt elas ja tegutses WWW kinnistul, sai ta Eestis pidevalt palka ja muid sissetulekuid.

Lisaks oli oluline, et kostja ei väitnud rahaliste kulutuste tegemist kinnistule. Kinnistu

parenduseks kasutati pärandiks saadud raha. Isegi kui hageja panustas remonttööde tegemisse,

ei saanud tööde maksumus olla suurem kui esialgses hagis viidatud 37 000 eurot. Pigem jäi see

u 10 000 naela ümbrusesse. Vaidlustatud otsusest jäi arusaamatuks, mille alusel tuvastas kohus

väidetavatest parandustöödest tuleneva hinnatõusu. Arvestades tõendatud ehitustööde iseloomu

ja nende amortiseerumist, oli ülimalt tõenäoline, et need kinnistu väärtusele mõju ei avaldanud.

Lisaks tuvastas kohus ka kinnistu väärtuse valesti.

Isegi kui kohus tunnistas õigesti WWW kinnistu ühisvaraks, teostas kohus abikaasade osade

võrdsusest kõrvalekaldumise ebaõigesti. Nimelt jättis kohus tuvastamata remonttööde väärtuse,

kinnisasja õige väärtuse ja teostatud tööde mõju kinnisasja väärtusele, määratledes seetõttu

ebaõigesti hüvitise suuruse. Kui võtta aluseks, et hageja panustas kinnistu remontimisele 37 000

eurot, kinnistu väärtus oli 349 087,3 eurot, siis jäi ühisvarasse 10%. Järelikult pidi kostjale

jääma lahusvarana 90%, millele lisandub pool ühisvarast 5%. Kokku pidi kostjale minimaalselt

jääma 95% kinnistu väärtusest ehk 331 632,27 eurot ja hagejale 17 454 eurot.

Maakohtu otsus oli ebaõige ka osas, milles Aktsiaselts A aktsiad loeti ühisvaraks. Erinevalt

maakohtu poolt tuvastatust asutati ühing 07.05.1993, mitte 05.12.1996. Pooltel selle üle

vaidlust ka ei olnud. Kuna Aktsiaselts A asutati enne PKS1995 jõustumist, kuulus kohaldamisele

APK. Ühingu algkapital tuli kostja lahusvarast.

Üheks ühingu algkapitali moodustanud esemeks olnud VAZ 2109 kingiti kostjale BB poolt

1989. aastal, mida tõendasid kaupluse „Turist“ ostuarve, kostja poolt sõiduauto mittevaraliseks

sissemakseks kasutamise fakt, Eesti Autoekspert AS-i eksperthinnang, SS ütlused ning

Maanteeameti kinnituskiri. Hageja eelnevaid asjaolusid menetluse käigus ei vaidlustanud,

leides üksnes, et ühing kuulus ühisvarasse, sest asutati ja kanti registrisse abielu ajal ning hageja

panustas abielu ajal sellesse. Ainuüksi notariaalselt tõestatud kinkelepingu puudumine ei

tähendanud, et kostja ei olnud sõiduki omanik. Siiski, kui ka lähtuda notariaalse kinkelepingu

puudumisest, oli ühingu asutamisel algkapitalina kasutatud VAZ 2109 vormipuuduse tõttu

jätkuvalt BB omand ja tema omandisse läksid vastavas ulatuses ka Aktsiaselts A aktsiad.

Sellisel juhul omandas kostja need pärimise teel BB ainupärijana.

Teiseks ühingu algkapitali moodustanud esemete komplektiks olnud personaalarvuti ja

laserprinter omandati samuti kostja lahusvara arvelt. Nimelt osteti esemed kostjale BB poolt nii

enne kui pärast abiellumist kingitud autode müümisest saadud raha arvelt. Pooltel ei olnud

toona sellist palgatulu, mis oleks võimaldanud personaalarvutit ja laserprinterit osta. Seega,

kuigi praegusel juhul ei olnud võimalik tuvastada, missuguse konkreetse auto võõrandamisest

saadud summa eest omandati personaalarvuti koos laseprinteriga, aga samal ajal oli teada, et

pooltel ei olnud muudest allikatest sedavõrd suuri rahalisi vahendeid, tuli lugeda tõendatuks, et

Aktsiaselts A aktsiakapital pärines just kostja lahusvarast.

Hageja panus ühingu arendamisel ja toimimisel ei olnud nii suur, et see muutis esialgu kostja

ainuomandis olnud ühingu hageja ja kostja ühisvarasse kuuluvaks. Nii oli arvukate tunnistajate

ütlustega tõendatud, et pikkade perioodide vältel (2004-2005, 2009-2010, 2010-2011, 2014-…)

viibis hageja Suurbritannias, mitte ei tegutsenud ühingu tegevuskohas. Ajal, kui hageja Eestis

viibis, osutas ta ühingule vaid transporditeenust ja sedagi vaid siis, kui ta parajasti ei maganud,

ei tegelenud muude lõbustustega või ei käinud kooskõlastamata puhkustel. Hageja ei andnud

ühingule palgatööd ületavat lisandväärtust, mis võis talle anda õiguse aktsiatele. Ta oli küll

formaalselt kantud ühingu nõukogu liikmete hulka, kuid sisulises nõukogu töös ta ei osalenud.

Samal ajal oli Aktsiaselts A üles töötamine ja arendamine kostja elutöö. Eelneva tõttu tuli

ühingu aktsiakapital jätta kostja ainuomandisse. Alternatiivselt palus kostja jätta hageja

ainuomandisse mitte rohkem kui 20% Aktsiaselts A aktsiatest.

Olukorras, kus kohus ei kavatsenud ühisvara jagada, oli ebavajalik aktsiate väärtus kindlaks

teha. Nii oli ka kohtu tellitud GG ekspertiisiga kaasnenud kulu põhjendamatu. Pealegi oli see

sisuliselt vale ja kasutu, sest koostati vanade andmete alusel. Kostjalt uuemaid andmeid ei

küsitud. Ekspertiisitasuks makstud 1 100 eurot tuli seepärast kostjale tagasi maksta.

Sularaha 32 000 eurot ei saanud ühisvarana jagada, sest tegu ei olnud poolte säästudega. Kohus

seda ka ei tuvastanud. Tegu oli Aktsiaselts A rahaga. Samal ajal jättis kohus põhjendamatult

ühisvara hulka arvestamata võlanõude MM vastu. Puudusid igasugused tõendid, et MM oli võla

tasunud. Ka nõude aegumise vastuväitel ei saanud seda ühisvara hulka arvamata jätta. Kuivõrd

hageja andis MM-le suure summa laenu ja jättis selle tagasi nõudmata, tekitas ta ühisomandile

kahju. Nõue ühisvarale tekitatud kahju hüvitamiseks hakkas aeguma abielu lahutamise hetkest.

Samuti jättis kohus ebaõigesti rahuldamata JJJ ja JJJV korterite üüritulu nõuded. Kohus leidis

ebaõigesti, et KK ütlustega ei olnud tõendatud temaga JJJ korteri suhtes üürilepingu sõlmimise

fakt. Samuti oli üürisuhe nähtav MM kinnistuskirjast, kus viimane väitis, et elas JJJ korteris.

Hageja andis kostja teadmata üürile ka JJJV korteri, mis nähtus kohtule esitatud üürilepingust.

Eelnevaga oli kostja hinnangul piisavalt tõendatud, et hageja sai J korterite üürimisest tulu. Kui

aga kohus leidis, et tõendeid ei olnud piisavalt, oleks ta pidanud sellest kostjat teavitama.

Kohus oleks pidanud üüritulu hulka arvestama ka WWW ridaelamu kasutamise eest makstava

tulu. Kohus ei saanud järeldada, et saadud raha kasutati ära perekonna huvides asjaolust, et

pangakonto, kuhu raha kanti, oli suletud. Pealegi põhjendus, et raha ei ole ilmselt olemas, ei

välistanud üüritulu arvestamist ühisvara jagamisel. Kohus ei selgitanud kostjale eelmenetluses,

et raha edasine liikumine konto sulgemise järel oli tõendamata.

LLL2 ridaelamu üürituluga jättis kohus samuti ebaõigesti ühisvara jagamisel arvestamata.

Kohtu põhjenduste järgi toimis kohus selliselt, sest kostja ei tõendanud üüritulu laekumist

pangakontodele ja poolte ühine pangakonto oli suletud. Samas ei selgitanud kohus

eelmenetluses kostjale, et tõendeid üüritulu laekumise kohta ei olnud piisavalt. Samal ajal oli

kostja ligipääs ühiskontole piiratud ja kohus ei abistanud kostjat pangaväljavõtete saamisel.

Kohus jättis ebaõigesti arvestamata ka sissemaksetega kontole, leides, et nõude aluseks olevad

asjaolud ei olnud piisavalt tõendatud. Sellist vastuväidet hageja ei esitanud. Kohus ei

selgitanud, et kostja nõue oli tõendamata. Samas tuli kohtul otsuse tegemisel arvestada sellega,

et kostjal oli Suurbritanniast väga keeruline saada enam kui 16 aastat tagasi surnud kolmanda

isiku kontoväljavõtet.

Arusaamatuks jäid kohtu arvutused kompensatsiooni arvutamisel.

Vastused kaebustele

10. Kostja palus jätta hageja apellatsioonkaebus osaliselt läbivaatamata ja ülejäänud osas

rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

11. Hageja palus jätta kostja apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

12. Ringkonnakohus, ära kuulanud menetlusosaliste seisukohad ja tutvunud tsiviilasja

materjaliga, leiab, et maakohtu otsus ja täiendav otsus tuleb TsMS § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 ning §

657 lg 1 p 3 alusel tühistada oluliste menetlusõiguse normide rikkumiste tõttu. Tsiviilasi tuleb

saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks, kuna ringkonnakohus ei saa ise rikkumisi

kõrvaldada. Apellatsioonkaebused tuleb rahuldada osaliselt.

Riigikohus on 13.04.2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11 asunud seisukohale, et juhtudel,

kui maakohus on olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust (TsMS § 328 lg

2, § 329 lg 3 ja § 392 lg 1 p-d 1-4), on põhjendatud asja saatmine TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi

maakohtule uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumist.

Ringkonnakohtu hinnangul viis maakohus asjas läbi puuduliku eelmenetluse, mis tõi kaasa

ebaõige lahendi tegemise. Eelmenetluse ülesanded on sätestatud TsMS §-s 392. Kohus peab

eelmenetluses välja selgitama hageja nõuded ning poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud

nõuete ja väidete kohta, samuti tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete

põhjendamiseks. TsMS § 230 lg-te 1 ja 2 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama

neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Käesolevas asjas on maakohus

rikkunud TsMS §-s 351 sätestatud selgitamiskohustust ja jätnud täitmata eelmenetluse

ülesanded.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praeguse asja menetlemine maakohtus olnud nõuetekohane.

Maakohus on võimaldanud pooltel oma seisukohti korduvalt põhjendamatult muuta, jättes

kehtestamata eelmenetluse jaoks konkreetsed tähtajad ja sundimata pooli esitamata terviklikke

seisukohti. Kuna pooled on oma nõudeid pidevalt muutnud, täiendanud ja laiendanud, on

menetlus muutunud ebaülevaatlikuks. Maakohtul tuleb uuel asja lahendamisel esmalt määrata

pooltele tähtajad hagi ja vastuhagi tervikteksti esitamiseks (TsMS § 376 lg 5). Nimetatu välistab

menetluse venimise ja poolte etteheited kohtule, et nõuded või nõude muutmised ei ole

menetlusse võetud ega nendega eelmenetluses piisavalt tegeldud.

Praeguses asjas ei olnud maakohtul õige menetlust osaliselt peatada ega teha asjas osaotsust

ühisvara jagamises.

TsMS §-s 450 sätestatud osaotsuse tegemise eeldused ei olnud praeguses asjas täidetud. Hagi

ja vastuhagi nõudeks oli ühisvara jagamine ja asjas tehtav kohtulahend peab tagama, et mõlema

poole huvid saaksid võimalikult suurel määral arvestatud. Asja materjalidest nähtuvalt vaidlesid

pooled maakohtus ühisvara hulga, selle väärtuse ja hüvitise suuruse üle. Maakohtul tuleb teha

otsus kogu hagis ja vastuhagis esitatud varakogumi suhtes ja osaotsuse tegemine abikaasade

ühisvara jagamisel ei ole võimalik. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul lahendada poolte

esitatud nõuded ja ning tuvastada selleks vajalikud asjaolud, hinnata kõiki tõendeid ja poolte

esitatud väiteid ning põhjendada enda seisukohti. Nimetatu välistab praeguses asjas osaotsuse

tegemise.

Samuti ei ole seadusega kooskõlas ühisvara jagamise menetluse osaline peatamine. Praeguses

asjas esitas kostja 13.09.2017 taotluse menetluse peatamiseks (VIII kd, lk 172). Maakohus

rahuldas taotluse osaliselt ja peatas menetluse osaliselt (otsuse resolutsioon p 13) tsiviilasjas 2-

17-6419 tehtava lahendi jõustumiseni. Tulenevalt TsMS § 356 lg-st 1 on menetluse peatamiseks

alus juhul, kui teises asjas tehtavast kohtulahendist oleneb arutatava asja tulemus. Praeguses

asjas saaks kohus peatada kas kogu ühisvara jagamise menetluse või jätta taotlus rahuldamata.

02.08.2016 esitas Aktsiaselts A taotluse menetlusse astumiseks iseseisva nõudega kolmanda

isikuna LLL omandiõiguse tunnustamise nõudes. Maakohus jättis 02.09.2016 määrusega

Aktsiaseltsi A taotluse enda menetlusse kaasamiseks rahuldamata ja apellatsioonikohus jättis

27.10.2016 maakohtu määruse selles osas muutmata. Sama määrusega tegi ringkonnakohus

otsuse saata Aktsiaseltsi A hagiavaldus tagasi maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks

iseseisvas hagimenetluses. (VIII kd, lk 85-88) Riigikohus on samas asjas tehtud 05.04.2017

määruses (nr 3-2-1-12-17 p-s 19) selgitanud, et kolmanda isiku esitatud hagiavalduse eraldi

menetlusse võtmise korral on maakohtul võimalik TsMS § 374 alusel kaaluda selle hagi liitmist

praeguses tsiviilasjas esitatud hagi ja vastuhagiga ühte menetlusse (VIII kd, lk 127-129). Praegu

on Aktsiaseltsi A hagi poolte vastu võtud iseseisvasse menetlusse ja eelnimetatud vara

omandiõiguse küsimus on lahendamata.

Maakohtul tuleks kaaluda tsiviilasja nr 2-17-6419 liitmist praeguse asjaga. Tsiviilasja eraldi

menetlemisel tuleks kohtul kaaluda praeguse asja menetluse peatamist kuni eelnimetatud

vaidlusküsimuse lahendamist eraldi menetluses, et vältida samas küsimuses erinevate

otsustuste tegemist. Nimetatud tsiviilasjas tehtavast lahendist sõltub, kas ridaelamu 2015 LLL

kuulub poolte ühisvara hulka.

Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja täiendava otsuse menetlusnormide olulise

rikkumise tõttu ja saadab asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks, siis puudub

vajadus võtta seisukoht apellatsioonkaebuste muude väidete osas. Ringkonnakohtul puudub

käesoleval juhul vajadus ja mõistlik põhjendus hinnata tõendeid ning tuvastada asjaolusid (vt

ka Riigikohtu 18.06.2014 otsus nr 3-2-1-42-14 p 14). Kuivõrd apellatsioonkaebustes paluti

ringkonnakohtul otsuse tühistamisel teha uus otsus, millega hagi rahuldada, kuid

ringkonnakohus saadab asja uueks lahendamiseks maakohtule, tuleb apellatsioonkaebused

rahuldada osaliselt.

Tulenevalt TsMS § 4 lg-st 4 peab kohus kogu menetluse ajal tegema kõik endast sõltuva, et asi

lahendataks kompromissiga või muul viisil poolte kokkuleppel. Arvestades antud vaidluse

asjaolusid ja toimunud menetluse kestust on see kohtu hinnangul mõistlik. Pooltel tuleks

kaaluda maakohtus vaheotsuse taotluse esitamist nõude põhjendatuse, so ühisvara koosseisu

kindlaks tegemiseks (TsMS § 449), mis aitaks kaasa kompromissile jõudmisele.

Hageja on 26.03.2018 menetlusdokumendiga esitanud ringkonnakohtule uued tõendid (X kd,

lk 147-148). Kuivõrd ringkonnakohus saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, otsustab

maakohus nimetatud tõendite asja juurde võtmise.

Menetluskulud

13. TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel

läbivaatamisel.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Margo Klaar

Mati Maksing