1-16-9939/70 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuupäev

29. oktoober 2018

Kohtuasja number

1-16-9939

Kohtukoosseis

Eesistuja Juhan Sarv, liikmed Maarika Kuusk ja Aarne Sarjas

Kohtuistungi sekretär

Margit Mägi

Kohtuasi ja menetlusliik

Kriminaalasi Vitali Sikora süüdistuses KarS § 3891 lg 1 ja § 345

lg 1 järgi ning OÜ Vitkor süüdistuses KarS § 3891 lg 3 järgi,

üldmenetlus

Apelleeritud kohtuotsus

Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja) 20. veebruari 2018. a otsus

Apellandid

Vitali Sikora kaitsja vandeadvokaat Kaarel Kais ja prokuratuur

Apellatsioonimenetluse pooled

Süüdistatav

-

Vitali Sikora, isikukood 37409132225; elukoht XXX

Kaitsja

-

vandeadvokaat Kaarel Kais, valitud korras

Prokuratuur

-

esindajad Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Rita Hlebnikova

Kohtuistungi aeg

21. august 2018

Kohtuistungil osalenud isikud

Vitali Sikora, tema kaitsja vandeadvokaat Kaarel Kais ja

prokurör Rita Hlebnikova

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 20. veebruari 2018. a otsus Vitali Sikora süüditunnistamises

KarS § 345 lg 1 järgi, samuti osas, milles karistuse mõistmisel kohaldati KarS § 63 lg-t 1,

jättes süüdistatava karistuse muutmata.

2. Mõista Vitali Sikora KarS § 345 lg 1 järgi õigeks.

3. Muuta maakohtu otsuse põhiosa, jättes sellest välja viited kohtuotsustele kriminaalasjades

nr 1-15-9048, 1-15-3211, 1-15-8408 ja 1-15-10928.

4. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

5. Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt, prokuratuuri apellatsioon jätta rahuldamata.

6. Mõista Eesti Vabariigilt Vitali Sikora kasuks välja 1750 (üks tuhat seitsesada viiskümmend)

eurot kriminaalmenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks (sh 750 eurot

apellatsioonimenetluses ja 1000 eurot sellele eelnenud kriminaalmenetluses makstud

kaitsjatasu eest).

2(29)

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava

advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel.

Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel esitada ka isik, kes leiab, et ta oleks pidanud olema kaasatud

menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna. Eesti Vabariik kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda

isikuna võib esitada kassatsiooni ka ilma advokaadist esindaja vahenduseta.

Kannatanul ja tsiviilkostjal on kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas. Kolmas isik võib

esitada kohtuotsuse peale kassatsiooni tema seadusega kaitstud õigusi ja vabadusi puudutavas osas.

Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult

teatavakstegemisest.

Kassatsioonitähtaeg

peatub

riigi

õigusabi

taotluse

esitamisega.

Sellisel

juhul

hakkab

kassatsioonitähtaeg uuesti kulgema riigi õigusabi taotluse lahendamise määruse kättetoimetamisest

kaitsjale või riigi õigusabi andmisest keeldumisest.

Kassaatori taotlusel võib Riigikohus ennistada kassatsioonitähtaja, kui ta tunnistab selle möödalastuks

mõjuval põhjusel. Ennistamist võib taotleda 14 päeva jooksul alates päevast, millal takistus ära langes.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Süüdistus

1. Vitali Sikora anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 3891 lg-te 1 ja 3 ning

§ 345 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuritegudes ning OÜ Vitkor KarS § 3891 lg 3 järgi kvalifitseeritud

kuriteos.

1.1. Vitali Sikora süüdistus KarS § 3891 lg-te 1 ja 3 järgi

2. V. Sikora oli 21. detsembrini 2015 OÜ Vitkor juhatuse liige. Ta esitas maksustamisperioodide

jaanuar kuni oktoober 2014 kohta käivates OÜ Vitkor käibedeklaratsioonides maksuhaldurile

valeandmeid eesmärgiga vähendada äriühingu käibemaksukohustust alusetult 67 551 euro

55 sendi võrra. Valeandmete esitamine seisnes selles, et V. Sikora kajastas OÜ Vitkor

raamatupidamises ja käibedeklaratsioonides osaühingute L. , D. , K. , B. , T. , S. ja M. arveid

(kogusummas 405 311 eurot 73 senti) selliste tehingute kohta, mida tegelikult ei tehtud. Need

arved olid fiktiivsed ja koostatud eesmärgiga võimaldada OÜ-l Vitkor maha arvata

sisendkäibemaksu. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 83 lg 4 kohaselt ei võeta näilikku tehingut

maksustamisel arvesse. Seega ei olnud V. Sikoral õigust süüdistuses nimetatud äriühingute arvete

alusel sisendkäibemaksu maha arvata. Näilike arvete alusel kajastas V. Sikora OÜ Vitkor

käibedeklaratsioonides alusetult sisendkäibemaksu summas 67 551 eurot 55 senti, vähendades

selle summa võrra ebaseaduslikult osaühingu käibemaksukohustust.

1.2. Vitali Sikora süüdistus KarS § 345 lg 1 järgi

3. V. Sikora OÜ Vitkor juhatuse liikmena tellis jaanuarist novembrini 2014 A.L. poolt võltsitud

raamatupidamisdokumente (arveid), mida ta kasutas OÜ Vitkor finantsaruandluses, arvates

nendel võltsarvetel märgitud käibemaksu OÜ Vitkor sisendkäibemaksu hulka. Arvetel näidatud

tehinguid tegelikult ei toimunud ja V. Sikora kasutas arveid ülekannete tegemiseks

OÜ Vitkor pangakontolt. Arvete tasumise tulemusel sai OÜ Vitkor juhatuse liige V. Sikora õiguse

kanda ettevõtlusest maksuvabalt välja sularaha ja esitada maksudest tasumisest kõrvalehoidmise

3(29)

eesmärgil maksudeklaratsioonides valeandmeid. OÜ Vitkor kasutas võltsitud arvetel märgitud

käibemaksusummasid sisendkäibemaksu arvestamisel, deklareerides käibedeklaratsioonides

valeandmeid. Võltsitud dokumentide kasutamisega OÜ Vitkor raamatupidamises ning Maksu- ja

Tolliametile deklaratsioonide esitamisel omandas V. Sikora õiguse jätta käibedeklaratsioonide

esitamisel Maksu- ja Tolliametile mulje, et võltsitud arved on tõesed ja annavad õiguse vähendada

OÜ Vitkor käibemaksukohustust. Selle tulemusel vabanes OÜ Vitkor kohustusest tasuda

riigieelarvesse 67 551 eurot 55 senti käibemaksu.

1.3. OÜ Vitkor süüdistus KarS § 3891 lg 3 järgi

4. OÜ Vitkor anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 3891 lg 3 järgi selles, et tema juhatuse liige

V. Sikora esitas maksustamisperioodide jaanuar kuni oktoober 2014 kohta käivates osaühingu

käibedeklaratsioonides maksukohustuse vähendamise eesmärgil valeandmeid. Selle tulemusena

jäi riigile laekumata 67 551 eurot 55 senti käibemaksu. V. Sikora pani teo toime OÜ Vitkor

huvides, säästmaks tasumata maksude arvel raha ja parandamaks nii äriühingu majandustulemusi.

2. Maakohtu otsus

2.1. Resolutiivosa

5. Viru Maakohtu 20. veebruari 2018. a otsusega tunnistati V. Sikora KarS § 3891 lg 1 ja § 345 lg 1

järgi süüdi ning teda karistati KarS § 63 lg-t 1 kohaldades 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega,

millest arvati KarS § 68 lg 1 alusel maha kolm päeva eelvangistust. Maakohus jättis V. Sikora

vangistuse KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata.

Kohus märkis, et V. Sikorale KarS § 3891 lg-te 1 ja 3 järgi süüks arvatud kuriteo kvalifikatsioonist

tuleb välja jätta viide KarS § 3891 lg-le 3.

6. Sama kohtuotsusega tunnistati OÜ Vitkor süüdi KarS § 3891 lg 3 järgi ja teda karistati rahalise

karistusega 4000 eurot. Selles osas ei ole maakohtu otsust apellatsioonimenetluses vaidlustatud.

2.2. Põhiosa

7. Maakohus käsitles esmalt Viru Maakohtu 22. novembri 2016. a kohtuotsust asjas nr 1-15-9048 ja

selles otsuses tuvastatud asjaolusid. Viidatud kohtuotsusega tunnistati A.L. süüdi

KarS § 3891 lg-te 1 ja 3–§ 22 lg 3 ja § 344 lg 1, § 256 lg 1 ja § 394 lg 2 p 1 järgi. A.L. tunnistati

KarS § 3891 lg-te 1 ja 3–§ 22 lg 3 järgi süüdi selles, et ta korraldas koos veel

12 inimesega arveveski-teenuse osutamist. Muu hulgas väljastas ta OÜ-le Vitkor alusetu

sisendkäibemaksu tekitamiseks tema kontrolli all olevate majandustegevuseta osaühingute

L. ,

D. ,

K. ,

B. ,

T. ,

S. ja

M. arveid, mis kajastasid tehinguid, mida tegelikult ei tehtud. OÜ Vitkor koostas ja esitas nende

arvete alusel maksustamisperioodidel jaanuar kuni oktoober 2014 valeandmeid sisaldavaid

käibedeklaratsioone. Eelneval kokkuleppel OÜ Vitkor juhatuse liikme V. Sikoraga korraldas A.L.

koos kuritegeliku ühenduse teiste liikmetega võltsitud müügiarvete koostamise ja esitamise

variäriühingute nimelt OÜ-le Vitkor selleks, et OÜ-l Vitkor tekiks võimalus arvetel märgitud

käibemaksu võrra suurendada sisendkäibemaksu. OÜ Vitkor tasus võltsarvete alusel raha

variäriühingute pangakontodele, laekunud raha võeti sularahas välja. Pärast vahendustasu (10%

arve summast) mahaarvamist tagastas A.L. ülejäänud summa sularahas V. Sikorale.

8. Maakohus tuvastas, et V. Sikora oli 15. aprillist 2002 kuni 21. detsembrini 2015 OÜ Vitkor

juhatuse ainukene liige. V. Sikora oli ka e-maksuametis OÜ Vitkor käibedeklaratsioonide

esitamiseks volitatud isik.

4(29)

9. OÜ

B. ,

OÜ

L. ,

OÜ

T. ,

OÜ

D. ,

OÜ

S. ,

OÜ M. ja OÜ K. ei osutanud süüdistuses märgitud arvetel näidatud teenuseid ega müünud kaupu.

Jälitustoimingu protokollist nähtub, et V. Sikora suhtles süüdistuses käsitletud perioodil tihedalt

A.L. uga. Valdavalt suheldi arvete saamise, ülekannete tegemise, ülekantud raha pangakontodelt

sularahas väljavõtmise ja maksete tagastamise teemal. V. Sikora ja A.L. rääkisid ka konkreetsetest

arvetest. Nii näiteks helistas V. Sikora 10. veebruaril 2014 A.L. ule ja küsis arve numbrit. A.L.

vastas

A047.

OÜ Vitkor raamatupidamises on kajastatud OÜ L. arve nr A047, mille eest tasuti

11. veebruaril 2014 summas 4494 eurot. Ehkki OÜ-le Vitkor osutasid väidetavalt teenust seitse

äriühingut, arutas V. Sikora kõigi nende äriühingute nimelt arvete koostamise ja ülekannete

tegemisega seonduvaid asjaolusid A.L. ga, mitte aga kõnealuste äriühingute juhtidega.

A.L. u töökohas ja sõiduautos toimunud läbiotsimise käigus leiti ja võeti ära muu hulgas arveid,

mis süüdistuses nimetatud äriühingud olid väljastanud OÜ-le Vitkor. Mitme V. Sikora poolt

läbiotsimise käigus üle antud arve elektroonilised versioonid leiti asitõendite vaatlusprotokollide

kohaselt ka tema kasutuses olnud ja läbiotsimise käigus ära võetud arvutitest. V. Sikora poolt

menetlejale antud arved ei vasta käibemaksuseaduse (KMS) §-st 37 ja raamatupidamise seaduse

(RPS) § 7 lg-st 1 tulenevatele nõuetele. Puuduvad arvete aluseks olevad alusdokumendid

(hinnapakkumised, lepingud, tööde üleandmise-vastuvõtmise aktid, kauba tellimused, kauba

transporti tõendavad dokumendid jms). Teenuse või kauba nimetus arvetel on märgitud

üldsõnaliselt (näiteks raieteenus, alusmetsaraie), mistõttu ei ole võimalik arvete alusel kontrollida

tehingu majanduslikku sisu ja arvnäitajaid. Arvetel puuduvad viited dokumentidele, milles

teenuste sisu oleks lahti kirjutatud. Eluliselt pole usutav tehingu toimumine olukorras, kus ainsaks

tehingut tõendavaks dokumendiks on üldsõnaline arve. Teenuse osutajad vahetusid suhteliselt

lühikese ajavahemiku tagant. Arveid väljastanud äriühingute juhatuse liikmetel ei olnud

äriühingute üle tegelikku kontrolli. Reaalset majandustegevust neil äriühingutel ei olnud. Osa

arveid kandsid aastaarvu 2013, millest järeldub, et arvetele kantud andmed ei olnud

OÜ-le Vitkor olulised. Arvetel kajastatud tehingud olid näilikud ja tegelikult nende alusel

KMS § 4 lg 1 p 1 tähenduses käivet ei tekkinud. Näilikku tehingut ei võeta maksustamisel arvesse.

Seega ei tekkinud OÜ-l Vitkor ka sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust. Asjaolu, et süüdistuses

nimetatud variäriühingud olid A.L. u kontrolli all ega osutanud OÜ-le Vitkor mingeid teenuseid,

on tõendatud ka A.L. u suhtes tehtud süüdimõistvates kohtuotsustes. Süüdistus on tõendamata

vaid OÜ M. arve nr 22072014-2 ja arve nr 24072014-2 osas. Pearaamatus on vastavad ülekanded

kirjas, kuid sisendkäibemaksu arvestuses mitte. Jälitustoimingu protokollis sisalduvate teavet

arvestades oli V. Sikora teadlik, et arved ei kajasta tegelikult toimunud majandustehinguid.

10. V. Sikora kohtus antud ütlused on üldsõnalised, eluliselt mitteusutavad ning vastuolus teiste

tõenditega. Kaitsja esitas kohtule OÜ Vitkor müügiarved, tõendamaks, et kaup on edasi müüdud

ja seega ka tegelikult soetatud. Maakohus leidis, et kaitsja esitatud täiendavad tõendid ei lükka

ümber eelnevalt tuvastatud faktilisi asjaolusid. Kauba müük T. OÜ-le on toimunud ajaliselt varem

kui sama kauba soetamine arvetel näidatud variäriühingutelt. Arvetelt ei nähtu, et tegemist oleks

ettemaksuarvetega.

11. V. Sikora kasutas süüdistuses nimetatud võltsitud arveid OÜ Vitkor käibedeklaratsioonide

esitamisel maksukohustuse vähendamise eesmärgil, mida tuleb käsitleda kohustusest vabanemise

eesmärgina KarS § 345 lg 1 mõttes. Kuna ühe ja sama teoga realiseeris V. Sikora mõlema kuriteo

koosseisud, siis kattuvad kuritegude toimepanemise faktilised asjaolud ja tõendid, mistõttu pole

vaja KarS § 345 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo osas varem käsitletut korrata.

12. Põhjendades V. Sikorale mõistetud karistust, märkis maakohus järgmist. V. Sikora tegutses

ligemale aasta ja tema poolt maksuhaldurile OÜ Vitkor käibedeklaratsioonides valeandmete

5(29)

esitamine oli suunatud OÜ Vitkor maksukohustuse vähendamisele summas 66 031 eurot 55 senti.

Arvestades V. Sikora süü suurust, ei pidanud kohus põhjendatuks rahalise karistuse mõistmist,

vaid leidis, et süüdistatavat tuleb karistada vangistusega. V. Sikora karistust kergendavaid ega

raskendavaid asjaolusid ei ole. Süüdistatav on varem kriminaalkorras karistamata. Seetõttu tuleb

teda karistada sanktsiooni keskmises määras. Arvestades kuriteo asjaolusid ja süüdlase isikut, on

põhjendatud jätta vangistus KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi kohaldamata. V. Sikorale

KarS § 491 lg-s 1 sätestatud ettevõtluskeelu kohaldamist ei pidanud maakohus põhjendatuks, sest

esiteks ei ole V. Sikorat varem kriminaalkorras karistatud ja teiseks on põhikaristus karistuse

eesmärkide saavutamiseks piisav.

APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

13. Viru Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid V. Sikora kaitsja vandeadvokaat Kaarel Kais

ja prokuratuur.

1. Kaitsja apellatsioon

14. Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist V. Sikora süüditunnistamist ja karistamist ning temalt

menetluskulu väljamõistmist puudutavas osas. Apellant palub mõista V. Sikora õigeks kõigis talle

esitatud süüdistustes, või alternatiivselt saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese astme

kohtule. Lisaks palub kaitsja mõista riigilt V. Sikora kasuks välja menetluskulu.

15. Esmalt jääb kaitsjale arusaamatuks, millisest õigusnormist tulenevalt jättis kohus V. Sikorale

süüksarvatava kuriteo kvalifikatsioonist välja viite KarS § 3891 lg-le 3. V. Sikorale on esitatud

süüdistus muu hulgas KarS § 3891 lg 3 järgi. Sellises olukorras pidanuks Viru Maakohus, leides,

et V. Sikora ei ole KarS § 3891 lg-s 3 sätestatud kuritegu toime pannud, mõistma ta selle sätte

järgi õigeks ning jätma menetluskulu vastavas osas riigi kanda. Kaitsja taotleb V. Sikora

õigeksmõistmist KarS § 3891 lg 3 järgi, kuna füüsilise isikuna ei saanud V. Sikora selles sättes

ette nähtud kuritegu toime panna.

16. Tõendid ei anna kaitsja hinnangul alust ka V. Sikora süüditunnistamiseks KarS § 3891 lg 1 ega

§ 345 lg 1 järgi.

17. Prokuratuur ei ole esitanud kohtule ainsatki tõendit selle kohta, et kõik või osa süüdistusaktis

nimetatud ja kohtule esitatud arvetest (nn variäriühingute arved OÜ-le Vitkor) on fiktiivsed.

V. Sikora on kohtus andnud ütlusi, mille kohaselt OÜ Vitkor tellis süüdistusaktis nimetatud

äriühingutelt teenuseid ja osadelt ostis ka seadmeid. Samas kinnitas V. Sikora, et ühelgi juhul ei

jäänud tellitud teenus osutamata või ostetud kaup saamata. Kaitsja on kohtule esitanud OÜ Vitkor

väljastatud

arved

T. OÜ-le.

Nendest

arvetest

nähtuvalt

müüs

OÜ

Vitkor

nn variäriühingutelt ostetud seadmed ise edasi T. OÜ-le. Viimati nimetatud äriühing on seadmete

eest OÜ-le Vitkor ka tasunud. Isegi, kui lugeda tõendatuks, et süüdistusaktis nimetatud

äriühingutel polnud töötajaid, ei saa sellest järeldada, et need äriühingud ei võinuks OÜ-le Vitkor

teenuseid osutada. Esiteks oli kõnealuseid teenuseid (nt raieteenus) võimalik osutada alltöövõttu

kasutades.

Teiseks,

ei

saa

välistada,

et

süüdistusaktis

nimetatud

nn variäriühingud petsid riiki seeläbi, et kasutasid oma teenuste osutamiseks “musta tööjõudu”,

tasudes oma töötajatele palga sularahas ja jättes riigile tööjõumaksud tasumata. V. Sikora

OÜ Vitkor juhatuse liikmena ei teadnud ega pidanudki teadma, kuidas talle teenust osutavad

äriühingud oma tööd korraldavad.

18. Maakohus rajas V. Sikorat süüdimõistva kohtuotsuse lubamatult kohtuotsustele, mis on tehtud

teistes kriminaalasjades, kus V. Sikora ei olnud menetlusosaline ega saanud ennast kaitsta.

6(29)

Maakohus on teistes kriminaalasjades tehtud kohtuotsuste põhjal teinud mitu järeldust, mis ei

tulene ühestki teisest tõendist. Näiteks puudutab see maakohtu seisukohta, et OÜ Vitkor tasus

esitatud võltsarvete alusel arvel näidatud summad variäriühingute pangakontodele, laekunud raha

võeti sularahas välja ning pärast vahendustasu mahaarvamist tagastas A.L. ülejäänud raha V.

Sikorale. Käesolevas kriminaalasjas on süüdistuse selline väide täielikult tõendamata.

19. Maakohus leidis, et V. Sikora ütlused on üldsõnalised, eluliselt mitteusutavad ning vastuolus teiste

tõenditega. Samas ei konkretiseerinud kohus, millest tulenevalt ta sellise järelduse tegi.

20. Maakohtu osutatud asjaolu, et OÜ Vitkor müüs kauba T. OÜ-le varem kui toimus sama kauba

soetamine arvetel näidatud äriühingutelt, ei sea kahtluse alla tehingute toimumist. On täiesti

tavaline praktika, et mingi kauba müügiarve esitatakse ostjale enne, kui kauba tarnija esitab

müüjale omapoolse müügiarve.

21. Jälitustoimingu protokollis ei ole kajastatud ainsatki telefonikõne ega sõnumit, milles V. Sikora

või tema vestluspartner räägiks fiktiivsetest arvetest, (pelgalt) käibemaksu mahaarvamiseks

esitatavatest arvetest või muust taolisest. Samuti ei ole seal kajastatud ühtegi vestlust, milles

räägitaks OÜ Vitkor poolt arvete alusel tasutud raha tagastamisest V. Sikorale. Maakohtu järeldus,

et V. Sikora sai A.L. lt arvete alusel makstud summa pärast vahendustasu mahaarvamist tagasi,

on paljasõnaline.

22. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et V. Sikora täitis KarS § 3891 lg 1 objektiivse koosseisu, pole

täidetud subjektiivne koosseis, kuna V. Sikoral puudus tahtlus. V. Sikora ei teadnud ega pidanudki

teadma, kas talle teenust osutavad ettevõtted reaalselt tegutsevad. Asjas ei ole ainsatki tõendit selle

kohta, et V. Sikora oli nn variäriühingute arvete fiktiivsusest teadlik.

23. Vaidlustades V. Sikora süüditunnistamist KarS § 345 järgi, märgib kaitsja, et esmalt on vaieldav,

kas süüdistusaktis nimetatud nn variäriühingute arveid saab üldse käsitada võltsitud

dokumentidena. Arved väljastanud äriühingud olid reaalselt olemas ja omasid arvete esitamise

ajal kehtivat käibemaksukohustuslase numbrit. Lisaks on tõendamata, et arvetel kajastatud

teenuseid ei ole reaalselt osutatud või arvetel kajastatud seadmeid ei ole müüdud. Võltsitud

dokumendi kasutamine KarS § 345 mõttes eeldab, et dokument esitatakse kellelegi ehtsa pähe.

V. Sikora ei ole süüdistuses nimetatud arveid kellelgi esitanud. Isegi, kui süüdistuses märgitud

arved olid võltsitud, polnud V. Sikora sellest teadlik.

24. Ehkki V. Sikora tuleb õigeks mõista, ei ole maakohtu otsus seaduslik ka V. Sikorale mõistetud

karistuse osas. V. Sikora on kriminaalkorras karistamata isik, kelle karistamine vangistusega,

pealegi veel sanktsiooni keskmises määras, ei ole süüdistuse sisu arvestades põhjendatud.

2. Prokuratuuri apellatsioonivastus

25. Prokuratuur leiab apellatsioonivastuse taotlevas osas, et V. Sikora kaitsja apellatsioon on

põhjendamatu, ja palub jätta selle rahuldamata. Samas märgib prokuratuur apellatsioonivastuse

põhiosas, et nõustub apellatsiooniga osaliselt. Kuna prokuratuur loobus V. Sikora süüdistusest

KarS § 3891 lg 3 järgi, tulnuks V. Sikora selles osas õigeks mõista.

26. Prokuratuuri arvates on maakohus V. Sikorat süüdi tunnistades uurinud tõendeid põhjalikult ja

hinnanud neid kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Süüdistuses loetletud variäriühingute

käibedeklaratsioonidest nähtub, et neil äriühingutel ei ole olnud kasumlikku tegevust, kuna

deklareeritud käibemaks ja sisendkäibemaks on arvestatud võrdseks, mis on üks varifirma tunnus.

Majandusaasta aruandeid need äriühingud esitanud ei ole. Samuti ei ole nende äriühingute nimele

7(29)

soetatud vallas- ega kinnisvara. Kõiki variäriühinguid iseloomustab tootmisbaasi, vajaliku

tehnoloogia, transpordivahendite ja tööjõu puudumine. Ühegi äriühingu tegevusalaks pole

märgitud kaubandust ega metsamajandust. Äriühingutel polnud metsatööde tegemiseks vajalikku

tehnikat, tööjõudu ega oskusi.

27. Variäriühingute nimelt koostatud arved on üldsõnalised ega võimalda kindlaks teha tehingute sisu.

Kui kauba müümine või teenuse osutamine toimub arve esitamise kuupäevast erineval ajal, siis

on ostjal vaja koguda lisatõendeid kauba või teenuse kättesaamise aja tõendamiseks, sest

KMS § 31 kohaselt võib sisendkäibemaksu maha arvata sellel maksustamisperioodil, millal saadi

kätte kaup või teenus ja arve. KMS § 37 lg 7 p 7 kohaselt tuleb arvele märkida lisaks arve

väljastamise päevale ka teenuse osutamise või kauba väljastamise kuupäev, kui see on kindlaks

määratav ja erinev arve väljastamise kuupäevast. Riigikohtu praktikast (halduskolleegiumi otsus

asjas nr 3-3-1-76-14, p-d 15 ja 16) tulenevalt võib sisendkäibemaksu mahaarvamist teatud

juhtudel piirata ainuüksi juba sel põhjusel, et arve (või dokument, millele arve viitab) ei ole

teenuse kirjeldamisel piisavalt üksikasjalik. Teenuse kirjeldus on kohtupraktika kohaselt piisavalt

üksikasjalik siis, kui sellega tagatakse teenuse identifitseerimise võimalus ja teenuse saamise

kontrollitavus. Arvandmed täiendavad teenuse kirjeldust ja peavad võimaldama kontrollida

teenuse mahu usutavust.

28. Kuigi süüdistus kajastab V. Sikora ja OÜ Vitkor poolt toimepandud ebaseaduslikku tegevust

perioodil 1. jaanuar kuni 11. november 2014, nähtub kohtuistungil uuritud tõenditest, et arveveski

arvete abil maksukohustuse vähendamiseks loodud pettusskeemi kasutas V. Sikora juba

2013. aastal. Läbiotsimiste käigus on leitud ja ära võetud T. OÜ arved Vitkor OÜ-le. Need arved

on esitatud kohtule.

29. Kaitsja poolt tõendina esitatud OÜ Vitkor müügiarved ei tõenda, et OÜ Vitkor on variühingute

arvetel näidatud kaubad ja teenused tegelikult soetanud. OÜ Vitkor poolt kauba edasimüügi

kuupäev on märgatavalt varasem kui selle kauba soetamise kuupäev OÜ-le Vitkor. Ei ole loogiline

ega eluliselt usutav, et kaupade edasimüük toimub enne, kui sama kaup on müüja poolt soetatud.

Seega ei tõenda apellandi poolt kohtule esitatud OÜ Vitkor müügiarved T. OÜ-le ja OÜ-le E.

reaalselt

toimunud

tehinguid.

Kauba

müük

on

toimunud

enne

kauba

soetamist

OÜ Vitkor poolt. Edasi saab müüa üksnes olemasolevat kaupa. KMS § 11 lg 1 p 1 kohaselt on

käive tekkinud päeval, kui kaup on ostjale lähetatud või kättesaadavaks tehtud.

OÜ Vitkor raamatupidamine aga kajastab kauba müüki sel ajal, kui tal kaupa ei olnud.

Maksumenetluses koostatud kontrollaktis on asutud seisukohale, et T. OÜ arved ja OÜ Vitkor

arved T. OÜ-le on võltsitud. OÜ Vitkor raamatupidamises ei olnud ühtki lepingut, mille kohaselt

OÜ

Vitkor

oleks

teinud

metsamajandustöid

kas

RMK-le

või

OÜ-le E. . V. Sikora väide, et tegemist oli suuliste lepingutega, ei ole eluliselt usutav. Samuti ei

nähtunud OÜ Vitkor 2014. aasta raamatupidamis-materjalidest muid viiteid koostööle RMK-ga

või OÜ-dega E. ja T..

30. Jälitusprotokollis kajastuvatest V. Sikora kõnedest arveveskiteenust osutavate isikutega järeldub,

et tegemist ei ole kõnedega metsatööde teenuse tellimise või kaupade soetamise kohta. Jutt

A.L. , S.E. , V. P ja V. Sikora vahel käib üksnes äriühingute nimedest, arveldusarvetest, arvete

summadest ja kohtumistest sularaha ja arvete üleandmiseks. Ei räägita kaupadest, teenustest ega

raielankidest ega saemeestest. Lisaks kinnitas V. Sikora ise, et tunneb neid isikuid ja on nendega

kohtunud. Samas ei osanud ta kohtuistungil nimetada ühegi äriühingu, kellega ta 2014. aasta vältel

väidetavalt tehinguid tegi, juhatuse liikme nime ega teadnud, millega need äriühingud tegelevad.

OÜ Vitkor pangakonto väljavõttest nähtub, et selle osaühingu peamisteks koostööpartneriteks on

olnud riiulifirmad.

8(29)

3. Prokuratuuri apellatsioon

31. Prokuratuur taotleb Viru Maakohtu otsuse tühistamist osas, millega kohus jättis V. Sikora suhtes

lisakaristusena kohaldamata ettevõtluskeelu, ja palub mõista V. Sikorale KarS § 491 lg 1 alusel

ettevõtluskeelu viieks aastaks.

32. Prokuratuur põhjendab V. Sikora suhtes ettevõtluskeelu kohaldamise vajalikkust sellega, et ausa

ja usaldusväärse ettevõtlusmaastiku kaudu on võimalik nii meie vabariigis tegutsevate äriühingute

kui ka riigi kui terviku heaolu kasvu tagamine majanduskäibe suurenemise tagajärjel. Seetõttu on

põhjendatud V. Sikora edasise tegevuse ajutine ehk kuni viieaasne piiramine KarS § 491 alusel, et

tagada majanduskeskkonna turvalisus ja edastada lisakaristuse kohaldamisega ebaausa ettevõtja

suhtes ühiskonnale signaal, et Eesti Vabariik ei aktsepteeri äriühingu juhtstruktuuridele kuuluva

pädevuse ärakasutamist ja majanduskeskkonna usaldusväärsuse kahjustamist mistahes ebaausate

võtetega. Olgugi, et V. Sikorat ei ole varem kriminaalkorras karistatud, on ta oma pikemaajalise

süstemaatilise ebaseadusliku käitumisega tõendanud hoolimatut suhtumist ühiskonnas kehtivate

normide vastu ning üles näidanud küünilist suhtumist kehtivate seaduste suhtes. Prokuratuuri

arvates väärib süüdistatava käitumine karmimat riigipoolset karistuslikku sanktsiooni eelkõige

seetõttu, et ta on vaidlustatava kohtuotsusega süüdi tunnistatud mitte ainult ühe kuriteo

toimepanemises, vaid maksukuriteo toimepanemise hõlbustamiseks ka dokumentide võltsimises.

V. Sikora on oma ettevõtte juhtimisel tegutsenud kavatsetult selliselt, et luua oma tegevusest

näiliselt seadusekuulekas kuvand. See asjaolu annab apellandi arvates alust pidada süüdistatava

tegevust ettevõtluses äärmiselt ebausaldusväärseks. Lisaks on maakohtule esitatud ja

kohtuistungitel uuritud tõendeid selle kohta, et V. Sikora on maksupettustega tegelenud juba enne

süüdistuses toodud perioodi ehk 2013. aastal, seega pikema perioodi kestel.

4. Kaitsja apellatsioonivastus

33. V. Sikora kaitsja palub jätta prokuratuuri apellatsiooni rahuldamata ja selle menetlemisega seotud

kulu riigi kanda. Kaitsja leiab, et maakohtu põhjendused V. Sikora suhtes lisakaristuse

kohaldamata jätmise kohta on küll lakoonilised, aga sisuliselt õiged. Prokuratuuri põhjendused

lisakaristuse kohaldamise vajaduse kohta on üldsõnalised ega seondu süüdistuse aluseks olevate

asjaoludega. Isegi süüdistuses esitatud asjaolude õigsust eeldades ei saa pidada V. Sikora tegevust

pikaaegseks. Samuti ei tulene süüdistusest ega kriminaalasjas tuvastatud asjaoludest, et V. Sikora

oleks kehtivate normide vastu hoolimatu ja suhtuks seadustesse küüniliselt. Ebaselgeks jääb

põhjendus, et V. Sikorale heidetakse süüdistuses ette kahe erineva kuriteo toimepanemist. Täiesti

arusaamatuks jääb prokuratuuri apellatsiooni väide, et V. Sikora on maksupettustega tegelenud

juba enne süüdistuses ära toodud perioodi ehk 2013. aastal. Sellise väite esitamine prokuratuuri

poolt on täiesti kohatu ja kummastav. V. Sikora on ettevõtjana tegutsenud väga pikka aega, millest

enamiku vältel pole õiguskaitseorganid ega Maksu- ja Tolliamet teinud talle ainsatki etteheidet.

Ringkonnakohtu istung

34. Ringkonnakohtu istungil jäid apellatsioonimenetluse pooled oma kirjalike seisukohtade juurde.

V. Sikora ja tema kaitsja taotlesid kaitsja apellatsiooni rahuldamist ja palusid jätta prokuratuuri

apellatsiooni rahuldamata. Prokurör toetas prokuratuuri apellatsiooni ja vaidles vastu kaitsja

apellatsioonile.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

(I) Kaitsja apellatsioonist

9(29)

1. Tõendite lubatavusest: varasemates kriminaalasjades tehtud kohtuotsused

35. Ringkonnakohus märgib esmalt kaitsjaga nõustuvalt, et maakohus rikkus kriminaalmenetlus-

õigust, kui tugines selle tuvastamisel, et süüdistuses nimetatud osaühingud tegelikult OÜ-le Vitkor

teenust ei osutanud ega kaupu ei müünud, muu hulgas kriminaalasjas nr 1-15-9048 tehtud Viru

Maakohtu 22. novembri 2016. a otsusele (vt maakohtu otsuse lk 30 teine lõik, samuti varasema

otsuse refereering maakohtu otsuse lehekülgedel 20–22). Viru Maakohtu 22. novembri 2016. a

otsusega tunnistati A.L. KarS § 3891 lg 1–§ 22 lg 3 järgi süüdi mh selles, et ta aitas võltsarvete

vormistamisega

kaasa

V. Sikora

ja

OÜ

Vitkor

poolt

valeandmete

esitamisele

maksustamisperioodide

jaanuar

kuni

oktoober

2014

kohta

käivates

OÜ

Vitkor

käibedeklaratsioonides. V. Sikora ei olnud kriminaalasjas nr 1-15-9048 menetlusosaline ega

saanud seega ka selles asjas kaitsta enda õigusi ja huve: tal puudus võimalus mõjutada oma

argumentidega kohtu siseveendumuse kujunemist ja seega ka menetluse tulemust.

36. Riigikohus on selgitanud, et süüdistatava jaoks ei saa olla siduv kohtuotsus, mis on tehtud teises

kriminaalasjas teis(t)e isiku(te) suhtes. Isikule, kelle tegudele kriminaalmenetluses hinnang

antakse, peab olema tagatud võimalus kasutada PS § 24 lg-s 2 sätestatud õigust olla oma kohtuasja

arutamise juures, esitada tõendeid ja argumente kuriteosündmuse ja süü kohta ning kasutada

EIÕK art 6 lg 3 p-des c ja d sätestatud õigusi. See, et mingid väidetavad faktilised asjaolud on

olnud ka mõne varasema – teise isiku suhtes toimunud – kriminaalkohtumenetluse esemeks ja

leidnud seal tõendamist või kummutamist, ei tohi vähendada süüdistatava võimalusi neid samu

asjaolusid tema enda suhtes toimuvas menetluses vaidlustada või tõendada. Seetõttu ei ole

kriminaalmenetluses sätestatud tõendamisest vabastamise aluseid, mis seonduksid mingite

asjaolude tuvastamisega teises kohtuasjas. Ühtlasi tuleb silmas pidada järgmist. Kohtuotsuses

kajastuv kohtukoosseisu hinnang uuritud tõenditele ja sellest tulenev kohtu järeldus, et teatud

asjaolud on tuvastatud, ei ole ise tõend, millele saaks teises kriminaalasjas nende samade asjaolude

kindlakstegemisel tugineda. Järelikult ei vabasta see, et mingid süüdistuse aluseks olevad

faktilised asjaolud on teises kriminaalasjas jõustunud otsusega tuvastatud, prokuratuuri

kohustusest samu asjaolusid üldises korras tõendada. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

21. juuni 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-63-13, p 12.2)

37. Eelnevast järeldub, et kui kohus loeb ühe isiku suhtes toimuvas kriminaalmenetluses mingi

tõendi(kogumi) (kuhu kuuluvad nt tõendid A, B, C ja D) alusel tuvastatuks mingi faktilise asjaolu

X, siis ei saa prokuratuur teise isiku suhtes toimuvas kriminaalmenetluses seda faktilist asjaolu

X tõendada varasemas asjas tehtud kohtuotsusega (ehk siis sisuliselt varasemas asjas lahendi

teinud kohtukoosseisu hinnanguga talle esitatud tõendikogumile). Teise isiku suhtes toimuvas

kriminaalmenetluses peab prokuratuur asjaolu X tõendamiseks esitama kohtule kas selle algse

tõendi(kogumi) (A, B, C ja D), millele andis hinnangu esimest asja lahendanud kohus, või siis

mingi muu tõendikogumi, kuid ei saa tugineda varasemas kriminaalmenetluses teise isiku suhtes

tehtud kohtuotsusele kui asjaolu X kinnitavale tõendile. Vastasel korral saaksid rikutud

süüdistatava PS § 24 lg 2 ja EIÕK art 6 lg 3 järgsed õigused.

38. Järelikult pole kriminaalasjas nr 1-15-9048 tehtud kohtuotsus menetletavas asjas tõendamiseseme

asjaolude tuvastamisel tõendina lubatav. Selle kohtuotsusega saaks tõendada A.L.

süüditunnistamise ja karistamise fakti, selle toimumise aega jmt asjaolusid. Need asjaolud ei kuulu

aga menetletavas asjas tõendamiseseme asjaolude hulka ega mõjuta hinnangut V. Sikora

süüdistuses kirjeldatud faktide tõendatuse kohta. Seetõttu jätab ringkonnakohus kriminaalasjas

nr 1-15-9048 tehtud kohtuotsuse menetletavas asjas tõendikogumist välja. Viited sellele

kohtuotsusele kui tõendile tuleb menetletavas asjas tehtava kohtuotsuse põhiosast eemaldada.

Sarnastel põhjustel on asjakohatud maakohtu viited kriminaalasjades nr 1-15-3211, 1-15-8408 ja

1-15-10928 tehtud kohtuotsustele. Ehkki vaidlustatud kohtuotsusest ei nähtu, et maakohus oleks

10(29)

viimati viidatud kriminaalasjades tehtud kohtuotsustele mõne tõendamiseseme asjaolu

tuvastamisel otseselt tuginenud, tuleb needki viited kohtuotsuse põhjendusest kõrvaldada.

2. Vitali Sikora süüditunnistamisest KarS § 3891 lg 1 järgi

39. V. Sikorale süüksarvatava teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 3891 lg 1 tunnistas

karistatavaks maksuhaldurile andmete esitamata jätmise või valeandmete esitamise maksu- või

kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil

või kinnipidamiskohustuse rikkumise, kui sellega jäi maksudena laekumata, tagastati,

tasaarvestati või hüvitati alusetult suurele kahjule vastav summa või enam. Suurele kahjule vastav

summa oli 2014. aastal 39 000 eurot (vt karistusseadustiku rakendamise seaduse toona kehtinud

§ 8 p 2 ja Vabariigi Valitsuse 28. novembri 2013. a määrus nr 166). 1. jaanuarist 2015 jõus oleva

KarS § 3891 lg 1 redaktsiooni kohaselt on karistatav maksuhaldurile andmete esitamata jätmine

või valeandmete esitamine maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude

suurendamise eesmärgil, kui sellega varjatakse maksu- või kinnipidamiskohustust või

suurendatakse alusetult tagastusnõuet suurele kahjule vastava summa võrra. Suur on kahju või

süüteo ulatus, mis ületab 40 000 eurot (KarS § 121 p 2) ehk vähemalt 40 000 eurot ja 1 sent

(Riigikohtu kriminaalkollegiumi 17. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-54-15, p 39).

2.1. Objektiivsest koosseisust

40. Maakohus tuvastas – ja selles ei ole apellatsioonimenetluses ka vaidlust –, et V. Sikora koostas ja

esitas e-maksuameti kaudu maksuhaldurile maksustamisperioodide jaanuar kuni oktoober 2014

kohta käivad OÜ Vitkor käibedeklaratsioonid, mis muu hulgas kajastasid süüdistuses märgitud

ostuarvetel näidatud käibemaksu. Seda on oma ütlustes kinnitanud ka V. Sikora ise

(KoTo, kd 7, tl 103). Nendel arvetel märgitud käibemaks deklareeriti OÜ Vitkor

käibedeklaratsioonides sisendkäibemaksuna. Seega esitas V. Sikora maksuhaldurile KarS § 3891

lg 1 mõttes andmeid.

41. Kohtumenetluse pooled on eri meelt esmalt selles, kas V. Sikora poolt OÜ Vitkor

käibedeklaratsioonides maksuhaldurile esitatud andmed olid ebaõiged (s.o KarS § 3891 lg 1

tähenduses valeandmed) või mitte. Prokuratuuri arvates süüdistuses märgitud osaühingute

L. ,

D. ,

K. ,

B. ,

T. ,

S. ja

M. arvetel näidatud tehinguid tegelikult ei tehtud, s.o tehingud olid näilikud. Seetõttu poleks OÜ

Vitkor tohtinud nendelt tehingutelt arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna deklareerida.

Seevastu süüdistatav ja kaitsja on seisukohal, et kõik kahtluse alla seatud OÜ Vitkor

majandustehingud olid tegelikud ja nende tehingute kohta käivatel arvetel näidatud käibemaksu

arvamine OÜ Vitkor sisendkäibemaksu hulka oli põhjendatud.

42. Otsustamaks, kas OÜ Vitkor süüdistuses nimetatud käibedeklaratsioonides esitatud andmed olid

õiged või mitte, tuleb seega tuvastada, kas OÜ Vitkor soetas osaühingutelt L. , D. , K. , B. , T. , S.

ja M. nende arvetel näidatud teenuseid ja kaupu või mitte. Maakohus vastas sellele küsimusele

eitavalt (vt käesoleva otsuse punkt 9).

43. Vaatamata sellele, et ringkonnakohus jätab osa tõenditest (varasemad kohtuotsused)

tõendikogumist välja ja möönab, et maakohtu põhistused süüdistuses osutatud tehingute

näilikkuse kohta on napid, nõustub kolleegium kohtu lõppjäreldusega, et süüdistuses loetletud

äriühingud tegelikult OÜ-le Vitkor kaupu ei müünud ega teenuseid ei osutanud. Seda kinnitab

järgnev.

11(29)

44. N-ö sulgude ees tuleb silmas pidada, et OÜ Vitkor käibedeklaratsioonides esitatud andmete

õigsuse hindamisel pole tähtsust sellel, kas OÜ Vitkor süüdistuses märgitud arvetel näidatud

teenused ja kaubad kelleltki soetas või mitte. Oluline on see, kas need teenused ja kaubad soetati

arvetel märgitud isikutelt. Käibemaksukohustuse puhul on oluline tehingu teise poole

tuvastamine, sest kui müüja pole käibemaksukohustuslane, siis pole ostjal ka õigust käibemaksu

maha arvata (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. juuni 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-11-07, p 35).

Kui käibemaksukohustuslane ei suuda tõendada tehingu toimumist ja tehingu tegelikku teist poolt,

siis puudub tal käibemaksu mahaarvamise õigus, kuna sellisel juhul tuleb tegelikuks müüjaks

pidada tundmatut kolmandat isikut. Eeldada ei saa, et tundmatu kolmas isik on

käibemaksukohustuslane. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. oktoobri 2008. a otsus asjas

nr 3-1-1-42-08, p 13) Eelnevast järeldub muu hulgas, et kui OÜ Vitkor küll soetas mõnel

süüdistuses märgitud arvel näidatud kaubad ja teenused, kuid ei teinud seda arvel märgitud isikult,

on arvetel märgitud käibemaksu arvamine sisendkäibemaksu hulka alusetu ja OÜ Vitkor

käibedeklaratsioonides esitatud andmed ebaõiged.

45. OÜ Vitkor sisendkäibemaksuarvestuses kajastatud vaidlusalused arved, mis süüdistuse järgi

kajastasid näilikke, kaitseversiooni kohaselt aga tegelikke tehinguid, pärinevad kokku seitsmelt

osaühingult – L. , D. , K. , B. , T. , S. ja M. .

46. Esmase põhjuse kahelda süüdistuses osutatud arvete õigsuses annab asjaolu, et nendel arvetel

märgitud kauba või teenuse kirjeldus on valdavalt sedavõrd ebamäärane, et muudab arve

mittevastavaks KMS §-st 37 tulenevatele nõuetele. Käibemaksuarvestuses on nõuetekohane

selline arve, mis vastab KMS §-s 37 sätestatud tingimustele. KMS § 37 lg 7 p-de 5 ja 7 alusel

tuleb arvel märkida teenuse nimetus või kirjeldus, teenuse maht ja teenuse osutamise kuupäev.

Olukorras, kus arve ei vasta nõuetele, pole maksukohustuslasel õigust sisendkäibemaksu maha

arvata isegi juhul, kui ta on teenuse saanud, sest mahaarvamine saab toimuda vaid nõuetekohase

arve alusel. (Riigikohtu halduskolleegiumi 9. mai 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-81-12, p 11)

Riigikohus on selgitanud, et sisendkäibemaksu ei saa maha arvata selliste arvete alusel, mis ei

võimalda kontrollida väidetavate majandustehingute sisu (puudub tehingu kirjeldus või nimetus)

ja nende tehingute arvnäitajaid. Näiteks arvetele majandustehingu sisuna märgitud

"transporditeenused" ja "taastamistööd" ei kajasta konkreetset teenust, vaid abstraktselt ja

umbmääraselt teenuse liiki. Seda etteheidet ei kõrvalda teenuste sidumine nt konkreetse

ehitusobjektiga, sest teenuse sisu see ikkagi ei kirjelda. Arvele tuleks vähemalt märkida viide

dokumendile, kus on toodud teenuse piisavalt üksikasjalik kirjeldus ja arvandmed. Teenuse

kirjeldus on siis piisavalt üksikasjalik, kui sellega tagatakse teenuse identifitseerimise võimalus ja

teenuse saamise kontrollitavus. Arvandmed täiendavad teenuse kirjeldust ja peavad võimaldama

kontrollida teenuse mahu usutavust. (Riigikohtu halduskolleegiumi 17. märtsi 2015. a otsus asjas

nr 3-3-1-76-14, p-d 15–16)

47. V. Sikora süüdistuses nimetatud arved (KoTo, kd 1, tl 75 jj) ei vasta ilmselgelt eelmises punktis

käsitletud nõuetele. OÜ-le Vitkor osutatud teenuse kirjeldus on kõnealustel arvetel äärmiselt

lakooniline ja ebamäärane, nt „Raieteenus“ (KoTo, kd 1, tl 76–81, 83, 85–87, 89–91, 94–96,

98–99, 101–102, 104, 106, 111–119); „Raieteenus+Kokkuvedu“ (KoTo, kd 1, tl 78);

„Alusmetsaraie“ (KoTo, kd 1, tl 78, 89, 92, 96, 100–101, 104, 106, 113–115, 117–118);

„Kokkuvedu“ (KoTo, kd 1, tl 81, 98); „Väljavedu traktoriga“ (KoTo, kd 1, tl 83, 92); „Kokkuvedu

traktoriga“ (KoTo, kd 1, tl 86, 96); „Katuseplekki paigaldus“ (KoTo, kd 1, tl 108); „Katusekivi

paigaldus“ (KoTo, kd 1, tl 109); „Sarikate vahetamine“ (KoTo, kd 1, tl 109); „Katuseplekki

valmistamine ja paigaldus (KoTo, kd 1, tl 110); „Roovituse paigaldus“ (KoTo, kd 1, tl 110). Kui

üks erand välja arvata, pole teenusekirjeldust seotud isegi ühegi objektiga. Mitmed eelnevalt

osundatud lakoonilistest teenusekirjeldustest korduvad täpselt ühes ja samas sõnastuses erinevate

12(29)

äriühingute väljastatud arvetel. Isegi kirjavead on sarnased (vt sõna „katuseplekki“ kasutamine nii

M. OÜ arvel 07102014-1 kui ka K. OÜ arvel nr 1408-005). Ka kaupade müügi kohta esitatud

arvetel toodud kauba kirjeldused (vt KoTo, kd 1, tl 75, 82, 84, 88, 93, 97, 107) on valdavalt

ebakonkreetsed ega võimalda arvet seostada konkreetse müügiobjektiga. Alusdokumentidele

(lepingud, vastuvõtuaktid) arvetel ei viidata. Ühe äriühingu poolt teisele esitatud arvetel kauba või

teenuse nimetuse või kirjelduse märkimine sedavõrd umbmääraselt ja standardselt räägib selle

kasuks,

et

tegelikult

süüdistuses

nimetatud

arvetel

märgitud

teenust

OÜ-le Vitkor ei osutatud ja kaupu ei müüdud – või vähemalt ei teinud seda arve väljastanud

äriühingud. Arvetel märgitud tehingute tegeliku toimumise korral olnuks nende kirjeldus

eelduslikult oluliselt täpsem: sellisel juhul poleks müüja sedavõrd ebamääraseid arveid esitanud

või ostja neid aktsepteerinud. Samas juhul, kui tegelikult kõnealuste arvete alusel teenust ei

osutatud või kaupa ei müüdud, oli arvetel kajastuva teenusekirjelduse ebamäärasus vajalik,

raskendamaks võimaliku kontrolli korral selle tuvastamist, kas OÜ-le Vitkor on üldse arvel

märgitud teenust osutatud või kaupu müüdud.

48. Siinkohal väärib märkimist, et isegi juhul, kui poleks võimalik tõsikindlalt tuvastada, kas

süüdistuses märgitud arvetel näidatud tehingud tegelikult toimusid või mitte, tuleks asuda

seisukohale, et OÜ-l Vitkor polnud õigust nende arvete alusel sisendkäibemaksu maha arvata, sest

arved ei vastanud teenuse või kauba kirjelduse ebamäärasuse tõttu KMS § 37 nõuetele. KMS § 31

lg 1 lubab aga sisendkäibemaksu maha arvata üksnes KMS §-s 37 sätestatud nõuete kohase arve

alusel. Seega olid OÜ Vitkor käibedeklaratsioonides sisendkäibemaksu kohta esitatud andmed

objektiivselt valed ja seda olenemata tehingute toimumisest.

49. Samas pole süüdistuses märgitud arvete puudulikkus kaugeltki mitte ainukene – ega isegi mitte

peamine – argument, mis räägib selle kasuks, et nendel arvetel kajastuvaid tehinguid tegelikult ei

tehtud.

50. Kõigil seitsmel OÜ-le Vitkor vaidlusaluseid arveid väljastanud äriühingul on rida tunnuseid, mis

kogumis osutavad kaudselt majandustegevuse puudumisele. Oluline on rõhutada, et kõik need

tunnused ei iseloomusta mitte üht või mõnda, vaid kõiki või vähemalt valdavat enamikku

kõneksolevatest äriühingutest. See jätab vähe ruumi võimalusele, et ühe või teise äriühingu puhul

oli tegemist vaid juhusega ning tegelikult oli äriühingutel majandustegevus olemas.

51. Nähtuvalt äriregistri teabesüsteemi väljatrükkidest olid süüdistuses märgitud äriühingud asutatud

suhteliselt lühikest aega enne OÜ-le Vitkor arvete väljastamist (2014): K. OÜ

9. aprillil 2014 (KoTo, kd 2, tl 47); D. OÜ 28. märtsil 2014 (KoTo, kd 2, tl 25); S. OÜ 23. märtsil

2013

(KoTo,

kd

1,

tl

172);

B. OÜ

20. märtsil

2013

(KoTo,

kd

1,

tl 120); M. OÜ 19. oktoobril 2012 (KoTo, kd 2, tl 9); L. OÜ 13. juunil 2011 (KoTo, kd 1, tl 138)

ja OÜ T. 23. märtsil 2011 (KoTo, kd 1, tl 156). Samuti nähtub viidatud väljatrükkidest, et kõik

nimetatud osaühingud olid asutatud kas minimaalse osakapitaliga 2500 eurot (äriseadustiku § 136)

või sissemakset tegemata (erandiks oli OÜ T. , mille osakapital oli „tervelt“ 2600 eurot).

52. Kõneksolevate osaühingute äriregistrisse kantud tegevusalad (ÄS § 4) ei seondunud väga

valdavalt nende teenustega (peamiselt metsamajandusteenusega), mida süüdistuses nimetatud

arvete kohaselt OÜ-le Vitkor osutati, ega selliste kaupade tarnimisega, mida arvete järgi

OÜ-le Vitkor müüdi. Nii olid süüdistuses märgitud äriühingute põhitegevusalad järgmised: B.

OÜ – valdusfirmade tegevus; L. – õigusnõustajate ja õigusbüroode tegevus; OÜ T. – elamute ja

mitteeluhoonete ehitus; S. OÜ – jookide serveerimine; M. OÜ – ärinõustamine jm juhtimisalane

nõustamine; D. OÜ – mootorsõidukite osade ja lisaseadmete jaemüük; K. OÜ –

reklaamiagentuurid. Loomulikult võib ette tulla juhtumeid, kus äriühing tegutseb väljaspool oma

registrijärgset tegevusala. On aga väga ebausutav, et tervelt seitse ühe ettevõtja olulist

13(29)

lepingupartnerit osutavad talle suures mahus teenust, mis on täiesti erinev nende põhitegevusalast

– nii nagu see vaieldamatult on, kui raieteenust osutavad äriühingud, mille tegevusaladeks on

hoopis nt õigusnõustamine, valdusfirmade tegevus, mootorsõidukite osade jaemüük,

ärinõustamine või jookide serveerimine.

53. Seitsmest OÜ-le Vitkor süüdistuses nimetatud arveid väljastanud osaühingust kuus kustutati

aastatel 2014–2015 KMS § 22 lg 31 alusel käibemaksukohustuslaste registrist, kuna nad ei

esitanud Maksu- ja Tolliametile viimase nõudmisel teavet ega dokumente, mis tõendanuks, et nad

tegelevad Eestis ettevõtlusega, ega loonud ka maksuhaldurile võimalust ettevõtluse olemasolu

kontrollida (vt KoTo, kd 1, tl 132–133; 152–153; 168–169; kd 2, tl 5–6; 19–20 ja 95–96). Vaid

K. OÜ kustutati käibemaksukohustuslaste registrist KMS § 22 lg 1 alusel tema enda avalduse

alusel. See avaldus esitati aga alles pärast seda, kui oli alustatud kriminaalmenetlust, milles

kontrollitava kuriteokahtluse kohaselt tegeles K. OÜ võltsarvete väljastamisega.

54. Samuti ilmneb tõenditest (nt Maksu- ja Tolliameti 25. oktoobri 2016. a kontrollaktist) fakt, et

OÜ-le Vitkor arved väljastanud äriühingud ei esitanud seaduses nõutud majandusaasta aruandeid

ja seda kas üldse mitte või siis vähemalt mitte selle perioodi kohta, millest pärinevad OÜ-le Vitkor

väljastatud arved. Samuti polnud kõnealustel äriühingutel kandeid töötajate registris ning „Tulu-

ja

sotsiaalmaksu,

kohustusliku

kogumispensioni

makse

ja

töötuskindlustusmakse

deklaratsioonidest“ ei nähtunud samuti töötajate olemasolu (KoTo, kd 1, tl 24–26).

55. Suur hulk süüdistuses nimetatud äriühingute raamatupidamisdokumentidest – sh OÜ-le Vitkor

esitatud arved – leiti ja võeti ära ühe inimese – A.L. – töö- ja elukohas ning sõiduautos toimunud

läbiotsimiste

käigus

(vt

KoTo,

kd

2,

tl

63–204;

kd

3,

tl

1–250;

kd

4,

tl 1–64). Seejuures ei kuulunud A.L. mitte ühegi süüdistuses nimetatud äriühingu juhatusse ja

teadaolevalt ei olnud tal nende äriühingutega ka mingit muud juriidilist seost. Asjaolu, et terve rea

äriühingute raamatupidamisdokumendid ei asu mitte nende äriühingute asu- või tegevuskohas ega

juhatuse liikmete või töötajate valduses, vaid sellise inimese juures, kellel pole kõneksolevate

äriühingutega mingit ametlikku seost, viitab samuti ühe argumendina sellele, et tegemist on

äriühingutega, millel pole tegelikku majandustegevust.

56. Kõik eelnevalt osutatud asjaolud kogumis annavad küllaldase põhjuse asuda seisukohale, et

osaühingutel L. , D. , K. , B. , T. , S. ja M. ei olnud majandustegevust ja seega ei saanud nad ka

OÜ-le Vitkor teenust osutada ega kaupu müüa. Lisaks kinnitavad sellist järeldust ka need tõendid,

mida kolleegium käsitleb hiljem V. Sikora tahtluse tuvastamisel.

57. Apellant ei ole seadnud kahtluse alla maakohtu tuvastatud asjaolu, et süüdistuses märgitud

äriühingute arvete kajastamise tõttu OÜ Vitkor käibedeklaratsioonides suurenes osaühingu

sisendkäibemaksusumma ja vähenes tasumisele kuuluva käibemaksu summa 66 031 euro 55 sendi

võrra. See summa ületab nii teo toimepanemise ajal kehtinud kui ka praegu kehtivat suurele

kahjule vastavat summat.

58. Järelikult on tõendatud, et V. Sikora esitas maksustamisperioodide jaanuar kuni oktoober 2014

kohta käivates OÜ Vitkor käibedeklaratsioonides osaühingu sisendkäibemaksu ja tasumisele

kuuluva käibemaksu kohta andmeid, mis olid ebaõiged ja mille esitamise tulemusel vähenes

OÜ Vitkor käibemaksukohustus alusetult 66 031 euro 55 sendi võrra. Seega on objektiivne

koosseis täidetud.

2.2. Subjektiivsest koosseisust

14(29)

59. KarS §-s 3891 ette nähtud kuriteo subjektiivne koosseis eeldab kavatsetust üksnes maksu- või

kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise suhtes. Ülejäänud

koosseisutunnuste osas, sh maksuhaldurile esitatavate andmete ebaõigsus, piisab toimepanijal

vähemalt kaudse tahtluse olemasolust. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. novembri

2010. a otsus asjas nr 3-1-1-83-10, p 21). See seisukoht on jätkuvalt asjakohane ka KarS § 3891

praeguse, s.o 1. jaanuarist 2015 jõustunud redaktsiooni kontekstis.

60. Kaitsja leiab, et isegi, kui V. Sikora käitumine vastaks KarS § 3891 lg 1 objektiivsele koosseisule,

polnud tema tegu tahtlik, sest süüdistatav ei teadnud ega pidanudki teadma, et OÜ-le Vitkor

esitatud arved pole tõesed. Seega sisuliselt väidab kaitsja seda, et isegi juhul, kui leiab tõendamist,

et OÜ-le Vitkor ei osutanud teenust ega müünud kaupa süüdistuses nimetatud arvetel märgitud

äriühingud, polnud heauskne V. Sikora sellest teadlik. Ringkonnakohtu hinnangul lükkavad

tõendid aga sellise kaitseversiooni ühemõtteliselt ümber, kinnitades veenvalt maakohtu järeldust,

et V. Sikora teadis OÜ Vitkor käibedeklaratsioone esitades, et süüdistuses loetletud äriühingud

tegelikult OÜ-le Vitkor teenust ei osutanud ega kaupu ei müünud ja seega pole alust nende

äriühingute arvetel märgitud käibemaksusummasid OÜ Vitkor sisendkäibemaksu hulka arvata.

Sellist seisukohta põhjendab kolleegium järgmiselt.

61. V. Sikora OÜ Vitkor juhatuse liikmena, kes tema enda kinnitusel tegeles ka äriühingu

raamatupidamise ja arvete maksmisega (KoTo, kd 7, tl 103), tasus 2014. aastal osaühingute

L. ,

D. ,

K. ,

B. ,

T. ,

S. ja

M. arveid kokku enam kui 400 000 euro eest (KoTo, kd 6, tl 43). See summa moodustas ligikaudu

kaks kolmandikku OÜ Vitkor pangakontolt 2014. aastal tehtud maksetest. Ometigi ei teadnud V.

Sikora maakohtus ütlusi andes mitte ühegi süüdistuses märgitud äriühingu juhatuse liikme nime

ega osanud selgitada isegi seda, kellega ta nende äriühingute esindajatest suhtles. V. Sikora ütluste

kohaselt kontrollis ta üksnes seda, kas arve esitaja oli käibemaksukohustuslane. (KoTo, kd 7, tl

104–104 pöördel) Millega OÜ-le Vitkor teenust osutanud äriühingud tegelesid, V. Sikorat tema

enda

sõnutsi

ei

huvitanud.

Arved

saadeti

OÜ-le Vitkor meili teel või toodi kohale, kuid seda, kes konkreetselt arved saatis või kohale tõi,

V. Sikora öelda ei osanud (KoTo, kd 4, tl 104–104 pöördel). Kolleegium leiab, et V. Sikora

sedavõrd ulatuslik teadmatus OÜ Vitkor oluliste lepingupartnerite ja nende esindajatega seotud

asjaoludest viitab esmase argumendina sellele, et V. Sikora teadis, et tegemist pole tegelike

teenusepakkujatega. Pole kuigivõrd usutav, et äriühingu juhataja ei tunne sisuliselt mingit huvi

tema juhitava äriühingu oluliste lepingupartnerite tausta vastu ega tea midagi nende äriühingute

pädevatest esindajatest. V. Sikora maakohtus antud ütluste põhjal jääb muu hulgas arusaamatuks

seegi, kuidas sai süüdistatav OÜ-le Vitkor laekunud arveid tasudes olla kindel, et arve esitas ja

tasu saab ikka teenust osutanud isik.

62. Selle kohta, et V. Sikora oli käibedeklaratsioone esitades teadlik, et süüdistuses nimetatud

äriühingud tegelikult OÜ-le Vitkor teenust ei osutanud ega kaupu ei müünud, annab kõige

kaalukamat teavet jälitustoimingu protokoll (KoTo, kd 4, tl 106 jj) koostoimes OÜ Vitkor

pangakonto väljavõtte ja selle vaatluse protokolliga (kontoväljavõte on CD-plaadil ümbrikus, mis

asub KoTo, kd 6, tl 56; vaatlusprotokoll paikneb KoTo, kd 6, tl 43 jj).

63. Jälitustoimingu protokollist nähtub V. Sikora väga tihe suhtlus A.L. uga. Meenutagem, et

A.L. u näol oli tegemist inimesega, kelle juurest leiti osaühingute L. , D. , K. , B. , T. , S. ja M.

raamatupidamisdokumendid, ehkki ametlikult A.L. ul nende äriühingutega mingit seost ei olnud.

V. Sikora ja A.L. u telefonivestlusi iseloomustab läbivalt äärmiselt lakooniline ja ilmselgelt

kodeeritud väljenduslaad. Samas, kui uurida V. Sikora ja A.L. u vestlusi pikema perioodi vältel ja

kõrvutada telefonikõnesid teiste tõenditega, joonistub nendest välja selge muster. See viitab

15(29)

sellele, et V. Sikora tellis A.L. süüdistuses märgitud äriühingute nimel väljastatavaid võltsarveid

selliste tehingute kohta, mida tegelikult ei tehtud.

64. Nagu maakohuski esile tõi, on tähelepanuväärne, et V. Sikora ja A.L. u omavahelistes

telefonivestlustes mainiti korduvalt numbrikombinatsioone, mis kattuvad süüdistuses märgitud

äriühingute poolt OÜ-le Vitkor väljastatud ja viimase käibemaksuarvestuses kajastatud arvete

numbritega. Vahetult pärast mõne sellise telefonikõne toimumist kandis OÜ Vitkor (V. Sikora)

kõnes mainitud numbriga arvel näidatud summa arve väljastajana märgitud äriühingu

pangakontole. Kohe leppisid V. Sikora ja A.L. kokku ka omavahelise (või kolmanda isiku

vahendusel) toimuva kohtumise. Selliste juhtumite arvukus ja nende pinnalt välja joonistuv

käitumismuster ei jäta vähimatki ruumi kahtluseks, et tegemist võis olla juhusega ja et vestluste

sisuks oli midagi muud kui OÜ-le Vitkor võltsarvete väljastamine ja selle eest tasumine või et

kokku lepitud kokkusaamiste põhjus ei seisnenud võltsarvete alusel üle kantud rahasumma

tagastamises V. Sikorale.

65. Nii helistas V. Sikora 10. veebruaril 2014 A.L. ule ja küsis, kas viimane saab talle „A“ numbri

anda. A.L. nimetas numbrit „A047“ (KoTo, kd 4, tl 112). OÜ Vitkor raamatupidamises ja

käibemaksuarvestuses kajastub L. OÜ arve-saateleht nr A047 summas 4494 eurot (KoTo, kd 1,

tl 85). 11. veebruaril 2014 ehk päev pärast V. Sikora ja A.L. u viidatud telefonikõnet tehti OÜ

Vitkor pangakontolt L. OÜ pangakontole ülekanne summas 4494 eurot selgitusega „L. OU X

arve A047“ (KoTo, kd 6, tl 44). Samal päeval ehk 11. veebruaril 2014 toimus A.L. u ja V. Sikora

vahel telefonikõne, milles nad leppisid järgmiseks päevaks kokku kohtumise (KoTo, kd 4, tl 113).

66. 17. veebruaril 2014 helistas V. Sikora A.L. ule ja palus, et viimane ütleks talle midagi

„B“ kohta. A.L. vastas: „Nii, B017.“ (KoTo, kd 4, tl 114) OÜ Vitkor raamatupidamisest leiti L.

OÜ arve nr B017 summas 5752 eurot 80 senti (KoTo, kd 1, tl 86). Telefonikõnega samal päeval

tegi

OÜ

Vitkor

L. OÜ

pangakontole

ülekande

summas

5752

eurot

senti

selgitusega

„L.

OU

X

arve

B017“

(KoTo,

kd

6,

tl 44). Järgmisel päeval kell 8.53 ja 13.11 peetud kahest telefonikõnest nähtub, et A. Sikoral ja

A.L. ul oli selleks päevaks kokku lepitud kohtumine (KoTo, kd 4, tl 115).

67. 18. veebruaril 2014 kell 22.21 helistas V. Sikora taas A.L. ule, ütles, et tekkis „kiirtöö“ ja palus

öelda „koordinaadid“. A.L. ütles numbri B021. Samas küsis A.L. V. Sikoralt, „[k]ui palju

rahvast?“, millele V. Sikora vastas: „Kohe ütlen…nii 5. Viiekesi sõidavad.“ A.L. kostis seepeale

„Viiekesi. Davai, võtame vastu.“ (KoTo, kd 4, tl 115–116). OÜ Vitkor raamatupidamises on L.

OÜ

arve

nr

B021

summas

6609

eurot

senti

(KoTo,

kd

1,

tl 87). Telefonikõnega samal päeval tegi OÜ Vitkor L. OÜ pangakontole ülekande summas 6609

eurot 60 senti selgitusega „L. OU X arve B021“ (KoTo, kd 6, tl 44). 20. veebruaril 2014 kell

12.10 peetud V. Sikora ja A.L. telefonikõnest järeldub, et V. Sikora ja A.L. kavatsesid sel päeval

kokku saada (KoTo, kd 4, tl 116). Väärib märkimist, et V. Sikora nimetatud sõitvate inimeste arv

on lähedane summale, mille OÜ Vitkor L. OÜ-le üle kandis (arvestusega üks inimene tuhande

euro kohta).

68. 20. veebruaril 2014 kell 21.25 helistas V. Sikora A.L. ja palus, et viimane annaks talle „kaks

talongi“. Kui A.L. ei saanud aru, mida V. Sikora sellega silmas peab, täpsustas viimane annaks

kaks numbrit. Sellele vastas A.L. : „A! Davai, 22, 23.“ A.L. u küsimusele, kas V. Sikora saadab

kõik oma inimesed tema juurde, vastas V. Sikora, et ta saadab täna ja et viiekesi sõidavad väikese

autoga. Samas lisas V. Sikora, et „[a] homme hommikul tõmbavad juba mikrobussiga kohalt

minema.

A.L.

u

täpsustavale

küsimusele,

kas

suur

mikrobuss

on

20 inimese jaoks, vastas V. Sikora jaatavalt, märkides, et „peaks olema [...] no plaan oleks selline.“

A.L. lubas seepeale, et „[v]õtame kõik vastu, majutame kõik ära. Vastates V. Sikora järgnevale

16(29)

küsimusele, märkis A.L. , et ta saab homme talle „tagasi anda, ma ei tea, vist kaheksa, üheksa

inimest“. V. Sikora ütles seepeale, et „[v]ot see oleks suurepärane! Ülejäänutega siis, ma tulen,

siis juba vaatame.“ (KoTo, kd 4, tl 118–119) OÜ Vitkor raamatupidamises on

L. OÜ arve nr B022 summas 6072 eurot (ilma käibemaksuta 5060 eurot) (KoTo, kd 1, tl 88) ja

arve nr B023 summas 17 460 eurot (KoTo, kd 1, tl 89). Telefonikõnega samal päeval ehk 20.

veebruaril 2014 kandis OÜ Vitkor L. OÜ pangakontole 6072 eurot selgitusega „L. OU X arve

B022“ (KoTo, kd 6, tl 44). Järgmisel päeval ehk 21. veebruaril 2014 kandis OÜ Vitkor L. OÜ

pangakontole 17 460 eurot selgitusega „L. OU X arve B023“ (KoTo, kd 6, tl 44).

20. veebruaril 2014 kell 21.48 peetud kõnes leppisid V. Sikora ja A.L. kokku, et järgmisel päeval

õhtul pärast tööd käib keegi V. Sikora esindaja A.L. u juurest läbi (KoTo, kd 4, tl 119–120). Selle

(vahendatud) kokkusaamise asjaolusid täpsustatakse veel kahes 21. veebruaril 2014 peetud V.

Sikora ja A.L. u telefonikõnes (KoTo, kd 4, tl 120–121). Jällegi väärib märkimist see, et V. Sikora

nimetatud

„sõitvate

inimeste“

arv

on

ligilähedane

sellele,

mitu

tuhat

eurot

OÜ Vitkor L. OÜ-le üle kandis: 20. veebruaril, mil pidid sõitma viis inimest väikese autoga,

kandis OÜ Vitkor L. OÜ-le arve B022 alusel üle 6072 eurot; 21. veebruaril, mil sõitjad pidid juba

„mikrobussiga kohalt minema tõmbama“, kandis OÜ Vitkor L. OÜ-le arve B023 alusel üle

kordades suurema summa ehk 17 640 eurot. A.L. u jutt, et ta saab järgmisel päeval V. Sikorale

tagasi anda kaheksa või üheksa inimest, on vestluse konteksti silmas pidades mõistetav

selgitusena, et ta saab A. Sikora ülekantavast summast järgmisel päeval sularahas tagasi maksta

8000–9000 eurot.

69. 28. veebruaril 2014 kell 9.56 helistas V. Sikora A.L. ule ja ütles, et „[n]umbrit oleks vaja“. A.L.

vastas: „Nii, oota, 033.“ V. Sikora täpsustavale küsimusele, „kuidas seal täna on – vaba?“ vastas

A.L. , et „püüame“ ja küsis vastu, palju läheb vaja? Sellele vastas V. Sikora „[k]uule, midagi 6

või sellist. Kas 6 või 7, ma praegu ei mäleta. Ma tegin plaani.“ (KoTo, kd 4,

tl 123). OÜ Vitkor raamatupidamises on L. OÜ arve nr B033 summas 6998 eurot

40 senti (KoTo, kd 1, tl 90). Samal päeval tegi OÜ Vitkor L. OÜ pangakontole ülekande summas

6998 eurot 40 senti selgitusega „L. OU X arve B033“ (KoTo, kd 6, tl 44). 28. veebruaril 2014

leppisid V. Sikora ja A.L. telefonitsi kokku ka selles, et Serjoga-nimeline isik tuleb samal või

järgmisel

päeval

läbi

(KoTo,

kd

4,

tl 124). V. Sikora mainitud numbrid 6 või 7 vastavad ligikaudu sellele, mitu tuhat eurot OÜ Vitkor

A.L. u telefonitsi öeldud numbrit kandva arve alusel üle kandis.

70. V. Sikora tahtluse tuvastamise aspektist väärib esiletõstmist ka järgmine lõik V. Sikora ja

A.L. u telefonivestlusest, mis leidis aset 6. märtsil 2014 (KoTo, kd 4, tl 127):

Sikora: Mul on numbrit vaja, no tegelikult oleks vaja paber sirgeldada, aga seda sa vist seal teha ei saa jah?

L: Ei, saada mulle kõigepealt kiri, aga mina saadan sulle pärast paberi.

Sikora: Tähendab sa siis saad seal teha, jah?

L: Jah, aga „organisatsioon“ tuleb juba teine.

[…]

Sikora: Mul on ju vana vaja. […] Ma ju rääkisin sulle, sa just helistasid, küsisid.

L: Ja-ja-ja-ja, meil veidi plaanid muutusid ja sellepärast annangi Sulle teise. Selles perioodis, aga teise.

71. Päev pärast osundatud vestlust ehk 7. märtsil 2014 tegi OÜ Vitkor esimest korda ülekande teisele

süüdistuses märgitud äriühingule – T. OÜ-le (KoTo, kd 6, tl 44). Varem (viimati

28. veebruaril 2014) oli OÜ Vitkor ülekannete adressaat olnud L. OÜ, kellele

OÜ Vitkor hiljem enam ühtegi ülekannet ei teinud. Märgitu ei jäta võimalust kahelda selles, et

V. Sikora küsis 6. märtsi 2014. a telefonikõnes A.L. arvet ja A.L. u jutt selle kohta, et

„organisatsioon tuleb juba teine“ tähendas seda, et arve väljastajaks märgitakse teine äriühing,

mitte enam L. OÜ. Täiendava tõestuse sellisele järeldusele annab tõik, et teises

6. märtsil 2014 peetud telefonikõnes nõudis V. Sikora A.L. , et „seal on vaja kahe peale, kaheks

17(29)

jagada seal kõik see asi.“ Vastuseks A.L. u täpsustavale küsimusele „kaheks, jah?“, selgitas V.

Sikora „No jah. Ühele on seda palju“. OÜ Vitkor raamatupidamises ongi kaks T. OÜ 28.

veebruari 2014. a kuupäeva kandvat arvet – A280214-3 ja A280214-3 (KoTo, kd 1, tl 91–92),

mille OÜ Vitkor tasus oma pangakontolt 7. märtsil 2014 ühe maksega (KoTo, kd 6,

tl 44). Seejuures oli tegemist tavapärasest suurema maksega summas 21 996 eurot. V. Sikora ja

A.L. u 8. märtsi 2014. a telefonikõnedest nähtub ka sel päeval kokkusaamise korraldamine (KoTo,

kd 4, tl 130–131). Seega on ilmne, et 6. märtsi 2014. a telefonikõnes räägiti just nimelt arve

vormistamisest OÜ-le Vitkor, kusjuures arve andmine „selles perioodis“ tähendas, et arve

vormistatatakse veel veebruarikuise kuupäevaga. Viimati märgitu oli oluline seetõttu, et vastasel

korral ei oleks OÜ Vitkor saanud kõnealust arvet kasutada maksustamisperioodi veebruar 2014

sisendkäibemaksuarvestuses. V. Sikora poolt A.L. ult arve nõutamine sellisel moel ja asjaoludel

ei saanud mitte kuidagi puudutada arvet, mis kajastaks tegelikult aset leidnud tehingut. Ilmselgelt

oli tegemist võltsarve tellimisega.

72. 21. märtsi 2014. a telefonikõnes küsis A.L. V. Sikoralt, ega viimane pole neile pealelaadimisi

teinud, pole inimesi saatnud. V. Sikora vastas, et „just praegu, kas on ära sõitnud või kohe peaksid

ära sõitma.“ A.L. täpsustavale küsimusele „Aha, 7 inimest, jah?“ vastas A. Sikora jaatavalt.

(KoTo, kd 4, tl 132) Samal päeval kandis OÜ Vitkor arve nr A170314 alusel T. OÜ pangakontole

7080 eurot (s.o „seitse inimest“) (KoTo, kd 6, tl 44). Eelneva käsitluse taustal ei saa siingi olla

kaksipidi mõtlemist: A.L. ja V. Sikora kõnelevad oma „salakeeles“ – mille kasutamise vajalikkus

saab tuleneda vaid vestluse sisu vastastikku tunnetatud valgustkartvusest – OÜ Vitkor poolt T.

OÜ arve tasumisest. On selge, et tõese arve tasumisest sel kombel ei räägitaks. Hiljem sama päeva

õhtuks kokku lepitud V. Sikora ja S.E. kokkusaamine (KoTo, kd 4, tl 132–134) viitab üle kantud

rahasumma tagastamisele V. Sikorale.

73. Eelnevalt kirjeldatud juhtumid, kus on sedastatav selge seos V. Sikora ja A.L. kodeeritud teksti

sisaldava telefonikõne ning OÜ Vitkor pangakontolt mõne süüdistuses märgitud äriühingu arve

alusel selle ühingu pangakontole tehtud ülekande ja sellele järgnenud kokkusaamise vahel, pole

kaugeltki ainukesed omataolised. Näiteid sarnasest käitumismustrist leiab jälitustoimingu

protokolli, OÜ Vitkor raamatupidamisdokumente ja pangakonti väljavõtet kõrvutades veel

arvukalt. Kõigi selliste juhtumite detailne kirjeldamine ei annaks siinsele käsitlusele palju juurde.

Olgu seepärast lühidalt ja mitteammendavalt osutatud vaid mõnele näitele:

1) V. Sikora ja A.L. u telefonikõned 24.–25. märtsil 2014 (KoTo, kd 4, tl 135–136) ja

OÜ Vitkor 25. märtsi 2014. a ülekanne B. OÜ-le arve nr 613 alusel (KoTo, kd 6, tl 44);

2) V. Sikora ja A.L. u telefonikõned 3.–4. aprillil 2014 (KoTo, kd 4, tl 145–148) ja

OÜ Vitkor 3. aprilli 2014. a ülekanne T. OÜ-le arve nr A280314 alusel (KoTo,

kd 6, tl 44);

3) V. Sikora ja A.L. u telefonikõned 29. aprillil 2014 (KoTo, kd 4, tl 154–155) ja OÜ Vitkor 29.

aprilli 2014. a ülekanne D. OÜ-le arve nr 14R019 alusel (KoTo, kd 6, tl 45);

4) V. Sikora ja A.L. telefonikõned 16. mail 2014 (KoTo, kd 4, tl 156–157) ja OÜ Vitkor 16. mai

2014. a ülekanne D. OÜ-le arve nr 14S011 alusel (KoTo, kd 6, tl 45). Väärib eraldi märkimist,

et kell 12.19 alanud telefonikõnes palus V. Sikora A.L. üles kirjutada järgmised andmed:

„raie“, „130 korda 12,50“; „kokkuvedu“ ja „130 korda 5,40“. OÜ Vitkor raamatupidamises

leiduvalt D. OÜ 16. mai 2014. a arve-saatelehel. t nr 14S011 leiame järgmised kirjed: 1)

raieteenus,

kogus

tm,

hind

12,50,

summa

1625,00;

2) kokkuvedu, kogus 130 tm, hind 5,40, summa 702,00 (KoTo, kd 1, tl 98). Seega dikteeris

V. Sikora kui väidetava teenuse saaja (OÜ Vitkor) esindaja arve väljastajale nii osutatud

18(29)

teenuse mahu kui ka hinna. Teenuse tegeliku osutamise korral olnuks asjade selline käik

välistatud, sest vähemalt teenuse hinna määrab ikka selle osutaja mitte tellija. Järelikult

kinnitab ka 16. mai 2014. a telefonikõne sisu selgelt sellele, et V. Sikora tellis A.L. teadlikult

võltsarveid;

5) V. Sikora ja A.L. telefonikõned 21. mail 2014 (KoTo, kd 4, tl 160–162) ja OÜ Vitkor 21. mai

2014. a ülekanne D. OÜ-le arve nr 14S016 alusel (KoTo, kd 6, tl 45). Väärib eraldi märkimist

V. Sikora poolt kell 14.59 alanud telefonikõnes öeldu, et „võib-olla isegi ka 20 inimest, ma

vot praegu täpselt seda momenti ei tea. […] Aga delegatsioon on suur.“ Samal päeval tehtud

OÜ Vitkor ülekande suurus oli 19 944 eurot ehk ligikaudu 20 000 eurot;

6) V. Sikora ja A.L. u telefonikõned 16. juunil 2014 (KoTo, kd 4, tl 162–163) ja OÜ Vitkor 16.

juuni 2014. a ülekanne D. OÜ-le arve nr 14T007 alusel (KoTo, kd 6, tl 45). Täpselt

samamoodi nagu ka näiteks 16. mail 2014 dikteeris V. Sikora A.L. ule arvel kajastatavad

andmed

ehk

nii

teenuse

sisu

(raieteenus

ja

alusmetsaraie),

teenuse

mahu

(12 hektarit) kui ka hinna (16.50 eurot/tm, 150 eurot/ha). Just sellised andmed kajastuvad ka

OÜ Vitkor raamatupidamises leiduval ja maksuarvestuses kajastatud D. OÜ

16. juuni 2014. a arvel nr 14T007 (KoTo, kd 1, tl 101). Teenuse tegeliku osutamise korral

polnuks mõeldav, et arve sisu määrab teenuse tellija, küll on see loogiline sisendkäibemaksu

alusetuks mahaarvamiseks kasutatava võltsarve tellimisel;

7) V. Sikora ja A.L. telefonikõned 19. ja 20. juunil 2014 (KoTo, kd 4, tl 165–166) ja

OÜ Vitkor 20. juuni 2014. a ülekanne S. OÜ-le arve nr 2014-06-18/02 alusel

(KoTo, kd 6, tl 45);

8) V. Sikora ja A.L. telefonikõned 30. juunil 2014 (KoTo, kd 4, tl 167–168) ja OÜ Vitkor 30.

juuni 2014. a ülekanne S. OÜ-le arve nr 2014-06-18/03 alusel (KoTo, kd 6, tl 45). Jällegi

nähtub salaja pealt kuulatud telefonikõne üleskirjutusest, et just V. Sikora ehk teenuse saaja

OÜ Vitkor esindaja dikteeris A.L. tehingu andmed (teenus, selle maht ja hind), mis kajastuvad

väidetava teenuse osutaja S. OÜ arvel (KoTo, kd 1, tl 104);

9) V. Sikora ja A.L. telefonikõned 22. augustil 2014 (KoTo, kd 4, tl 174–177) ja

OÜ Vitkor 22. augusti 2014. a ülekanne K. OÜ-le arve nr 1408-024 alusel (KoTo, kd 6, tl

45). V. Sikora rääkis telefonitsi viiest-kuuest inimesest, ülekande summa oli 6630 eurot;

10) V. Sikora ja A.L. u telefonikõne 1. septembril 2014 (KoTo, kd 4, tl 178) ja OÜ Vitkor

1. septembri 2014. a ülekanne K. OÜ-le arve nr 1408-028 alusel (KoTo, kd 6, tl 46). Väärib

eraldi esiletõstmist, et telefonikõnes ütles A.L. V. Sikorale numbri (0)28 ehk selle sama

numbri, mida kandis ka K. OÜ arve (KoTo, kd 1, tl 113), mille alusel OÜ Vitkor samal päeval

ülekande tegi.

74. Eelmistes punktides toodud näidetest joonistub kujukalt välja muster, mille kohaselt võttis

V. Sikora A.L. ühendust ja küsis nende arvete numbreid, mille alusel teha ülekanne äriühingule,

mis asjaoludest tulenevalt pidi olema A.L. u kontrolli all. Järgmisel või hiljemalt ülejärgmisel

päeval pärast rahaülekannet said V. Sikora ja A.L. kas ise või esindajate vahendusel kokku. Sellise

kokkusaamise käigus oli A.L. võimalik üle kantud summa või osa sellest sularahas V. Sikorale

tagastada. Mingist OÜ-le Vitkor osutatavast teenusest või müüdavast kaubast V. Sikora ja A.L.

telefonikõnedes juttu pole. Vestluses kasutatud „krüpteeritud kõneviis“ osutab selgelt mõlema

poole soovile vestluse tegelikku sisu kolmandate isikute eest varjata. Olukorras, kus eeltoodust

järelduvalt

puudutas

vestluse

tegelik

sisu

OÜ-le Vitkor esitatavaid arveid, nende tasumist jmt asjaolusid, sai selline varjamissoov olla

19(29)

tingitud vaid poolte teadmisest, et arved, millest räägitakse, pole tõesed. Tegelikke

majandustehinguid kajastavate arvete puhul polnuks selliks konspiratsiooniks vajadust. Seega on

ilmne, et mõlemad – s.t ka V. Sikora – said suurepäraselt aru, et arved, mille OÜ-le Vitkor

esitamist A.L. korraldas ja mida V. Sikora kajastas hiljem OÜ Vitkor käibemaksuarvestuses, ei

kajasta reaalseid majandustehinguid.

75. Asjaolu, et arved, millest V. Sikora ja A.L. rääkisid, ei kajasta tegelikke majandustehinguid ning

et V. Sikora teadis seda, kinnitab seegi, et initsiatiiv arvete saamiseks lähtus pidevalt just

V. Sikoralt kui väidetava teenuse tellija või kaupade ostja (OÜ Vitkor) esindajalt. Pole kuigivõrd

usutav, et initsiatiiv tegeliku teenuse osutamise või kauba müügi kohta käivate arvete esitamiseks

lähtunuks süstemaatiliselt teenuse saajalt (või kauba ostjalt), mitte aga teenuse osutajalt (või kauba

müüjalt), kes peaks olema ise huvitatud sellest, et tasu teenuse eest võimalikult ruttu kätte saada.

Teenusepakkuja hilinemine arve esitamisega poleks OÜ Vitkor huve kahjustanud. Ehkki sellisel

juhul oleks edasi lükkunud teenusepakkuja (või kauba müüja) arvel näidatud käibemaksu

arvamine OÜ Vitkor sisendkäibemaksu hulka (vt KMS § 31 lg 9 ls 2), lükkunuks OÜ Vitkor jaoks

samas edasi ka teenuse või kauba eest tasumine ehk arvel kajastuvast sisendkäibemaksusummast

kordades suurem väljaminek.

76. Väärib märkimist, et viis, kuidas süüdistuses märgitud arved OÜ-le Vitkor jõudsid on salaja pealt

kuulatud telefonikõnede, pangakonto väljavõtete ja OÜ Vitkor raamatupidamisdokumentide

võrdlusest nähtuvalt hoopis teistsugune, kui seda kirjeldas maakohtus antud ütlustes V. Sikora (vt

KoTo, kd 7, tl 104–104 pöördel). Seegi kummutab V. Sikora ütluste usaldusväärsuse ja

kaitseversiooni usutavuse.

77. Eelnev annab kolleegiumi hinnangul küllaldase aluse asuda seisukohale, et V. Sikora teadis

OÜ Vitkor käibedeklaratsioone esitades, et nendes deklaratsioonides sisendkäibemaksu

arvestamisel kajastatud osaühingute L. , D. , K. , B. , T. , S. ja M. arvetel näidatud tehinguid

tegelikult ei tehtud ja kõik nende äriühingute arved on võltsitud. Käsitletud tõendite valguses niigi

ilmselget järeldust, et V. Sikora teadis arvete võltsitusest, toetab täiendavalt veel argument, et

V. Sikora suhtles kõigi süüdistuses märgitud äriühingute arvete saamiseks mitte nende äriühingute

ametlike esindajatega, vaid A.L. , kellel kõneksolevate äriühingutega mingit välist seost ei olnud.

Seegi räägib vastu versioonile, et V. Sikora võis pidada süüdistuses nimetatud arveid ehtsateks.

78. Kaitsja esitas süüdistuses näilikuks loetud tehingute tegeliku toimumise tõendamiseks maakohtule

OÜ Vitkor arved T. OÜ-le ja OÜ-le E. (KoTo, kd 6, tl 1–37). Kaitsja väitel müüs OÜ Vitkor

nende arvete alusel edasi süüdistuses märgitud äriühingutelt ostetud kaupu ja teenuseid. Selline

edasimüük näitavat ka ostutehingute tegelikku toimumist. Ringkonnakohut need tõendid ei veena.

79. Iseenesest pole küll kuigivõrd asjakohane ega kaalukas prokuratuuri vastuargument, et OÜ Vitkor

(edasi)müügiarved T. OÜ-le ja OÜ-le E. kannavad varasemat kuupäeva kui tarnijate poolt OÜ-le

Vitkor esitatud arved. Väär on prokuratuuri seisukoht, et edasi saab müüa üksnes olemasolevat

kaupa. Majanduskäibes pole midagi lubamatut ega tavapäratut selles, et keegi müüb edasi kaupa,

mida ta pole müügilepingu sõlmimise ja arve esitamise ajaks veel omandanud. Selline võimalus

on sisse kirjutatud isegi võlaõigusseaduse § 208 lg-s 1 sätestatud müügilepingu mõistesse, mis

näeb ette, et asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava

või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale,

ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu.

80. Samuti on maksuõiguslikult ekslik prokuratuuri apellatsioonivastuses väljendatud seisukoht, et

kuna KMS § 11 lg 1 p 1 kohaselt on käive tekkinud päeval, kui kaup on ostjale lähetatud või

kättesaadavaks tehtud, ei saanud OÜ Vitkor deklareerida kauba müügikäivet enne selle kauba

20(29)

soetamist. KMS § 11 lg 1 sätestab, et käive on tekkinud või teenus on saadud päeval, mil

esimesena tehti üks alljärgnevaist toiminguist: 1) kauba ostjale lähetamine või kättesaadavaks

tegemine või teenuse osutamine; 2) kauba või teenuse eest osalise või täieliku makse laekumine,

teenuse saamisel osaline või täielik maksmine; 3) omatarbe puhul kauba võõrandamine või

teenuse osutamine või ettevõtte kauba kasutuselevõtmine maksukohustuslase enda, tema töötaja,

teenistuja või juhtimis- või kontrollorgani liikme poolt või muul ettevõtlusega mitteseotud

eesmärgil. Seega on käibe tekkimise ajaks KMS § 11 lg 1 p-des 1–3 nimetatud tingimustest

esimese täitmine (Riigikohtu halduskolleegiumi 22. oktoobri 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-51-14,

p 11). Järelikult, kui kauba või teenuse eest on makstud, siis on käive tekkinud, olenemata sellest,

kas kaup on ostjale lähetatud või kättesaadavaks tehtud või kas teenus on osutatud. Seega võib

müügikäive tekkida ka juba enne seda, kui müüja on müüdava kauba omandanud.

81. Ringkonnakohtu arvates ei tõenda kaitsja esitatud arved OÜ Vitkor deklareeritud

sisendkäibemaksuarvestuse õigsust järgmistel põhjustel.

82. Esiteks ei kummuta OÜ Vitkor müügiarvete olemasolu eelnevas käsitluses toodud kaalukaid

argumente selle kohta, et süüdistuses nimetatud äriühingute arved, mille alusel OÜ Vitkor

sisendkäibemaksu

maha

arvas,

ei

kajastanud

tegelikke

tehinguid.

T. OÜ-le

ja

OÜ-le E. edasi müüdud kaubad ja teenused – kui sellised tehingud üldse aset leidsid – võis

OÜ Vitkor soetada tundmatult kolmandalt isikult, kelle puhul ei saa eeldada, et ta on

käibemaksukohustuslane (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. oktoobri 2008. a otsus asjas

nr 3-1-1-42-08, p 13).

83. Teiseks ei saa jätta tähelepanuta sedagi, kuivõrd ebamäärased on V. Sikora maakohtus antud

ütlused kaupade edasimüügi kohta. On äärmiselt ebausutav, et kui OÜ Vitkor V. Sikora juhtimisel

tegelenuks tõepoolest sellise vahendusäriga, nagu kaitsja väidab, poleks süüdistatav osanud anda

oma ärimudeli kohta üksikasjalikumaid ja sisukamaid selgitusi, kui need, mis nähtuvad

alljärgnevast osundusest (väljavõte maakohtu istungi protokollist, V. Sikora vastab ristküsitlusel

prokuröri küsimustele – KoTo, kd 7, tl 104 pöördel–105):

Te nimetasite siin ka, et nendelt äriühingutelt, mis said korduvalt loetletud, olete te vahendanud kaupu T.?

Jah.

Kas te täpsustate, kuidas kaupade soetamine, vahendamine täpsemalt toimus, kelle transpordiga, kelle laos,

kuidas?

Minu poolt ei olnud mitte midagi.

Mis teie roll sel juhul oli?

Ainult mingi vaheliin.

Milles vaheliin seisnes täpsemalt?

Et natuke teenida.

Ostsite kaubad?

Ja müüsin edasi.

Kallimalt müüsite edasi?

No natuke ikka.

Teenisite?

No mingi natuke väike kopikas jah ja ongi kõik.

Kuidas need kaubad liikusid?

Seda ma ei mäleta.

Kes seda korraldas?

Praegu küll ei mäleta. Võib-olla mingi minu tööline.

84. Eelmisest punktist nähtuvalt ei suutnud V. Sikora kohtus mõistuspäraselt ja usutavalt selgitada,

milles seisnes kõneksoleva majandustegevuse sisu. Üldsõnaline väide, et vahendustegevus seisnes

selles, et ta ostis kaupu ja müüs neid kallimalt edasi, pole tõsiseltvõetav ega anna mingit teavet

21(29)

selle kohta, milline oli OÜ Vitkor sisuline roll tarneahelas. Seegi tõik ei võimalda omistada kaitsja

esitatud arvetele mingit sisulist tõenduslikku kaalu.

85. Kokkuvõttes asub ringkonnakohus maakohtuga nõustuvalt seisukohale, et V. Sikora teadis

OÜ Vitkor 2014. a jaanuari- kuni oktoobrikuu käibedeklaratsioone esitades, et süüdistuses

nimetatud äriühingute arved, mille alusel ta nendes käibedeklaratsioonides sisendkäibemaksu

maha arvab, on võltsitud ega kajasta tegelikult toimunud majandustehinguid. Ta esitas

valeandmeid selleks, et vähendada alusetult deklareeritava sisendkäibemaksu ehk 66 031 euro

55 sendi võrra OÜ Vitkor käibemaksukohustust. Seega täitis V. Sikora ka KarS § 3891 lg 1 (nii

teo toimepanemise-aegse kui ka praeguse redaktsiooni) subjektiivse koosseisu.

2.3. Õigusvastasus ja süü

86. Viiteid V. Sikora teo õigusvastasust või süülisust välistavatele asjaoludele kohtuasja materjalides

ei ole. Nendele ei tugine ka apellant.

2.4. Kuriteo kvalifikatsioonist: taotlus mõista Vitali Sikora KarS § 3891 lg 3 järgi õigeks

87. Nii kaitsja apellatsioonis kui ka prokuratuuri apellatsioonivastuses leitakse, et V. Sikora tuleks

KarS § 3891 lg 3 järgi õigeks mõista. Seda seetõttu, et V. Sikora anti kohtu alla süüdistatuna

KarS § 3891 lg-te 1 ja 3 järgi, kuid maakohtu kohtuvaidluses loobus prokurör V. Sikora

süüdistusest KarS § 3891 lg 3 järgi.

88. Ringkonnakohus on erinevalt kaitsjast ja prokurörist seisukohal, et V. Sikorat pole alust

KarS § 3891 lg 3 järgi õigeks mõista.

89. Esmalt on muidugi ilmselge, et V. Sikorat ei ole ühelgi juhul võimalik süüdi tunnistada

KarS § 3891 lg 3 järgi, kuna see säte näeb nii teo toimepanemise ajal kehtinud kui ka praegu

kehtivas redaktsioonis sõnaselgelt ette üksnes juriidilise isiku vastutuse. V. Sikora on aga inimene,

mitte juriidiline isik. Kvalifitseerides V. Sikorale etteheidetava teo süüdistuses mh ka KarS § 3891

lg 3 järgi, tegi prokuratuur materiaalõiguse tõlgendamisel jämeda ja algelise vea. Nähtuvalt

prokuröri avakõnest, polnud V. Sikora teo kvalifikatsioonis tehtud viide KarS § 3891 lg-le 3

trükiviga, nagu esmapilgul võiks arvata, vaid hämmastaval kombel prokuratuuri teadlik valik

(KoTo, kd 7, tl 69).

90. Samas ei ole prokuröri kohtuvaidluses tehtud avaldus, milles ta palus kvalifitseerida V. Sikora

poolt OÜ Vitkor käibedeklaratsioonides valeandmete esitamise KarS § 3891 lg 1 järgi, mitte aga

enam sama paragrahvi kolmanda lõike järgi, käsitatav süüdistusest osalise loobumisena

KrMS § 301 mõttes. Tegemist on V. Sikora teole antava karistusõigusliku hinnangu ehk kuriteo

kvalifikatsiooni muutmisega, mis ei tingi süüdistatava (osalist) õigeksmõistmist. Nimelt tuleb

silmas pidada, et V. Sikorale esitati KarS § 3891 lg-te 1 ja 3 järgi süüdistus ühes ja samas teos,

mis kokkuvõtlikult seisnes valeandmete esitamises maksustamisperioodide jaanuar kuni oktoober

2014 kohta käivates OÜ Vitkor käibedeklaratsioonides. See tegu osutus nii esimese kui ka teise

astme kohtus täies mahus tõendatuks. Kohtumenetluses tuvastatud V. Sikora teo elulised asjaolud

ei erine süüdistuses kirjeldatud asjaoludest. Näiteks ei ilmnenud, et mõnes süüdistuses märgitud

OÜ Vitkor käibedeklaratsioonis esitatud andmed ei olnudki valed – mh nt sellisel juhul olnuks

nõutav osaline õigeksmõistmine (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. jaanuari 2014. a otsus

asjas nr 3-1-1-133-13, p 18). Olukorras, kus süüdistuses kirjeldatud teo faktilised asjaolud leiavad

kohtumenetluses täies ulatuses tõendamist, kuid kohus muudab sellele teole süüdistuses antud

karistusõiguslikku hinnangut, pole alust süüdistatavat süüdistuses märgitud kvalifikatsiooni järgi

(osaliselt) õigeks mõista. Sellisel juhul tunnistatakse süüdistatav süüdi kohtu poolt õigeks peetava

22(29)

kvalifikatsiooni järgi, teda samas süüdistuses märgitud kvalifikatsiooni järgi õigeks mõistmata.

Selline käsitlus on leidnud kinnitust ka Riigikohtu praktikas. Näiteks kohtuasjas nr 3-1-1-63-09

leidis Riigikohus, et omastamises süüdistatav on ekslikult loetud ametiisikuks, ja tühistas

kohtuotsuse osas, millega süüdistatav tunnistati süüdi KarS § 201 lg 2 p 3 järgi, kuid ei mõistnud

samas süüdistatavat selle sätte järgi õigeks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. septembri

2009. a otsus asjas nr 3-1-1-63-09, p 12 ja resolutsiooni punkt 1). Kohtuasjas nr 3-1-1-54-15 leidis

Riigikohus, et süüdistuses ja kohtuotsustes on süüdistatava tegu KarS § 210 lg 3 – § 25 lg-te 1, 2

ja 4 järgi kvalifitseerides ülearuselt viidatud KarS § 25 lg-tele 1 ja 4, kuid ei mõistnud

süüdistatavat nende sätete järgi õigeks, vaid üksnes jättis viite KarS § 25 lg-tele 1 ja 4 kuriteo

kvalifikatsioonist välja (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. juuni 2015. a otsus asjas

nr 3-1-1-54-15, p 34 ja resolutsiooni punkt 3). Kohtuasjas nr 3-1-1-14-14 leidis Riigikohus muu

hulgas, et süüdistatavatele süüdistuses ja ringkonnakohtu otsuses altkäemaksu andmise

(KarS § 298) ja altkäemaksu võtmisena (KarS § 294) kvalifitseeritud teod on õiguslikult

hinnatavad hoopis vastavalt pistise andmise (toonane KarS § 297) ja pistise võtmisena (toonane

KarS § 293). Sellele vaatamata ei mõistnud Riigikohus süüdistatavaid altkäemaksu andmises ja

võtmises õigeks, vaid üksnes tühistas nende süüditunnistamise nende kuriteokoosseisude järgi ja

tunnistas süüdistatavad süüdi pistise andmises või võtmises. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 1039 koos seal toodud viidetega, vt samuti

kohtuotsuse resolutsiooni.) Süüdistatava teo ümberkvalifitseerimise kohta, teda õigeks mõistmata

vt ka nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. detsembri 2017. a otsus nr 1-17-689/29.

91. Sarnase olukorraga on tegemist ka menetletavas asjas: prokuratuur leidis V. Sikorale süüdistust

esitades, et viimase tegu on karistusõiguslikult kvalifitseeritav KarS § 3891 lg-te 1 ja 3 järgi.

Kohtuvaidluses asus prokuratuur aga seisukohale – mida jagas ka maakohus otsust tehes –, et

V. Sikora tegu tuleb kvalifitseerida üksnes KarS § 3891 lg 1, mitte aga KarS § 3891 lg-te 1 ja 3

järgi. Tegemist on teole antava materiaalõigusliku hinnangu muutmisega, mis ei anna alust

süüdistatavat osaliselt, s.o KarS § 3891 lg 3 järgi õigeks mõista.

92. Eeltoodust tulenevalt toimis maakohus põhimõtteliselt õigesti, kui jättis V. Sikora KarS § 3891

lg 3 järgi õigeks mõistmata. Kohtuotsuse resolutiivosas selle märkimine, et V. Sikora kuriteo

kvalifikatsioonist tuleb jätta välja viide KarS § 3891 lg-le 3 on tegelikult ülearune, sest selline

otsustus tuleneb juba kohtu otsustusest tunnistada V. Sikora süüdi KarS § 3891 lg 1 järgi. Samas

pole tegemist veaga, mis tingiks kohtuotsuse muutmise.

93. Süüdistatava teo ümberkvalifitseerimine KrMS § 180 lg-st 1 tulenevat menetluskulude jaotust ei

mõjuta (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 1062 ja

22. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-94-14, p 270). Seetõttu on põhjendamatu ka kaitsja

apellatsioonis esitatud väide, et kuna V. Sikora tegu ei vasta KarS § 3891 lg-le 3, tuleks vähemalt

osa menetluskulust jätta riigi kanda.

3. Vitali Sikora süüditunnistamisest KarS § 345 lg 1 järgi

94. Kolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, et süüdistuses nimetatud äriühingute arved, mille alusel

OÜ Vitkor sisendkäibemaksu maha arvas, pole käsitatavad võltsitud dokumentidena. Nende

dokumentide (intellektuaalne) võltsitus tulenes arvete sisu ebaõigsusest, s.o asjaolust, et need

kajastasid majandustehinguid, mida tegelikult ei toimunud. Ka äriühingu poolt teisele isikule

esitatav arve on dokument KarS §-de 344 ja 345 tähenduses ja sellise arve intellektuaalne

võltsimine ja/või intellektuaalselt võltsitud arve kasutamine on muude koosseisutunnuste

täidetuse korral karistatav (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2018. a otsus asjas

nr 1-16-10888, p 50).

23(29)

95. V. Sikorale süüksarvatava teo toimepanemise ajal 2014. aastal oli maksuhaldurile teadvalt

ebaõigete dokumentide esitamine karistatav väärteona MKS § 154 järgi. Riigikohus asus seda

sätet tõlgendades seisukohale, et MKS § 154 on KarS § 345 suhtes erinorm ja

käibedeklaratsioonides valeandmete esitamise varjamiseks maksuhaldurile maksumenetluses

võltsitud arvete esitamine on karistatav üksnes väärteona (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

28. jaanuari 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-60-07, p-d 27 ja 28). Olukorras, kus isegi

deklareerimiskohustuse rikkumise varjamiseks võltsarvete maksuhaldurile esitamine oli

karistatav üksnes MKS § 154 järgi, ei saanud KarS §-s 345 sätestatud kuriteokoosseisu täita ka

see, kui deklareerimiskohustust rikkunud isik üksnes säilitas maksudeklaratsioonides kajastatud

võltsarveid raamatupidamises eesmärgiga need vajaduse tekkides rikkumise varjamiseks

maksuhaldurile esitada. Järelikult ei vastanud V. Sikorale esitatud süüdistuses kirjeldatud tegu

vähemalt selle toimepanemise ajal KarS § 345 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisule.

96. Ühtlasi on Riigikohus leidnud, et maksudeklaratsioonis valeandmeid esitanud isiku karistamine

maksuhaldurile võltsitud tõendite esitamise eest olukorras, kus seda tehti eesmärgiga varjata

iseenda poolt varem toime pandud kuritegu, on vastuolus enese mittesüüstamise privileegiga

(Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-60-07, p 29). Loogiliselt peab sama põhimõte seda enam kehtima

ka siis, kui valeandmete esitaja üksnes säilitab võltsitud tõendeid (nt arveid), mis võimaldaksid

vajaduse tekkides varjata maksudeklaratsioonis esitatud andmete ebaõigsust. Praegusel juhul pole

kahtlust, et V. Sikora säilitas süüdistuses märgitud võltsarveid OÜ Vitkor raamatupidamises just

selleks,

et

jätta

võimaliku

maksukontrolli

korral

eksitav

mulje,

et

OÜ

Vitkor

käibedeklaratsioonides deklareeritud sisendkäibemaksusummad on õiged (võltsarvete rolli kohta

maksude väärdeklareerimisel vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. märtsi 2011. a

otsus asjas nr 3-1-1-6-11, p 13.2). Järelikult välistab ka PS § 22 lg-st 3 ja EIÕK art 6 lg-st 1 tulenev

enese mittesüüstamise privileeg V. Sikora süüditunnistamise KarS § 345 lg 1 järgi

(vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. novembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-85-10, p 21).

97. Eeltoodud põhjustel kohaldas maakohus V. Sikora KarS § 345 lg 1 järgi süüdi tunnistades vääralt

materiaalõigust. V. Sikora tuleb võltsitud dokumendi kasutamises õigeks mõista. Isegi kui

käesoleva otsuse eelmises punktis märgitu kõrvale jätta, ei oleks võimalik V. Sikora kõnealuse

teo osas kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274 lg 1 alusel, sest väärteomenetluse alustamine

oleks aegumise tõttu igal juhul takistatud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. aprilli

2012. a otsus asjas nr 3-1-1-23-12, p 12.1). Juhul, kui nõustuda maakohtu seisukohaga, et

V. Sikorale KarS § 345 lg 1 ja § 3891 järgi esitatud süüdistuses kirjeldatud käitumine on vaadeldav

teoainsusena, välistaksid V. Sikora karistamise väärteo eest – aegumisest sõltumata – ka

KarS § 2 lg 3 ja § 3 lg 5.

98. Kuna eeltoodud põhjustel tuleb V. Sikora KarS § 345 lg 1 järgi niikuinii õigeks mõista, ei võta

kolleegium seisukohta kaitsja tõstatatud küsimuses, kas V. Sikora teo puhul on täidetud

KarS § 345 lg-s 1 sätestatud koosseisutunnus „kasutamine“. Muidu vääriks see aga kindlasti

lähemat analüüsi.

4. Vitali Sikora põhikaristusest

99. Maakohus käsitas V. Sikorale KarS § 3891 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi süüks arvatud käitumist

teoainsusena ja mõistis talle KarS § 63 lg-t 1 kohaldades karistuse (vangistuse kestusega 1 aasta

ja 6 kuud) üksnes KarS § 3891 lg 1 järgi. Ringkonnakohus leiab, et V. Sikora õigeksmõistmine

KarS § 345 lg 1 järgi ei tingi süüdistatavale KarS § 3891 lg 1 järgi mõistetud karistuse

kergendamist. V. Sikora loodud ebaõiguse põhisisu tulenes maksuhaldurile valeandmete

esitamisest. Võltsarvete kasutamine deklareerimiskohustuse rikkumise vahendina on sellise

maksukuriteo toimepanemise korral tüüpiline ega suurenda sisuliselt teo ebaõigussisu

24(29)

(vrd ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-112-16,

p 36).

100. Kaitsja apellatsioonis leitakse, et V. Sikora kui varem kriminaalkorras karistamata isiku

karistamine vangistusega, pealegi veel sanktsiooni keskmises määras, ei ole süüdistuse sisu

arvestades põhjendatud. Kolleegiumi hinnangul ei anna apellatsioonis märgitu alust V. Sikorale

mõistetud karistuse kergendamiseks.

101. Esmalt tuleb silmas pidada, et kohtupraktika kohaselt tekib arusaam isiku süüst KarS § 56 lg 1

ls 1 tähenduses eeskätt vahetult suulise kohtumenetluse käigus, kus kohtul kujuneb veendumus

nii toimepanija isikust kui ka tema sooritatud teost. Kohus on pädev lahendama karistuse küsimuse

seadusele ning enda siseveendumusele tuginevalt, lähtudes teosüüle vastava karistuse mõistmisel

mh teo tehioludest, isikut iseloomustavatest andmetest ja muudest tema vastutust mõjutavatest

asjaoludest, mille hulka kuuluvad ka karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Selline

kohtuniku

siseveendumusest

lähtuv

karistusmäära

valik

on

apellatsiooni-

ja

kassatsioonimenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige juhul, kui on tuvastatav selge

materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine selle küsimuse lahendamisel ning sellel konkreetsel

minetusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele, mis on toonud kaasa

kuriteo raskusele või süüdimõistetud isikule ilmselgelt mittevastava karistuse mõistmise.

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. oktoobri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-70-16, p 11)

102. Menetletavas asjas ei ole maakohus V. Sikora karistuse liigi ega määra valikul materiaal- ega

protsessiõigust rikkunud. Kohus ei ole KarS § 56 lg 1 esimest lauset kohaldades teinud sellist

kaalutlusviga, mis võiks anda ringkonnakohtule aluse kohtuotsuse tühistamiseks. V. Sikora

karistus ei ületa tema süü suurust. Süüdistatav tegeles kümne kuu vältel süsteemselt enda juhitava

äriühingu käibemaksukohustuse vähendamisega. Kuriteo toimepanemiseks kasutas ta

läbimõeldud skeemi, mis oli sisuliselt muutunud OÜ Vitkor ärimudeli osaks. Kui vaadata

süüdistuses käsitletud OÜ Vitkor käibedeklaratsioone maksustamisperioodidest jaanuar kuni

oktoober 2014 (KoTo, kd 1, tl 61–70), siis ilmneb, et sisendkäibemaksu alusetu suurendamisega

V. Sikora peaaegu „nullis“ OÜ Vitkor käibemaksukohustuse. Süüdistuses käsitletaval ajal jäi

OÜ Vitkor deklareeritud tasumisele kuuluv käibemaksusumma vahemikku 48 eurot 66 senti

(aprill 2014) kuni 1340 eurot 62 senti (juuli 2014), ulatudes enamasti vaid sadadesse eurodesse.

Need summad on kordades ja kordades väiksemad alusetult deklareeritud sisendkäibemaksust.

Kokku vähendas V. Sikora süüdistuses märgitud perioodil OÜ Vitkor käibemaksukohustust

alusetult ligikaudu kümnekordselt. Varjatud maksukohustuse ulatus ületas koosseisulist alampiiri

umbes pooleteistkordselt. Neid asjaolusid arvestades ei saa kolleegium nõustuda kaitsja

hinnanguga, et karistus, mille maakohus V. Sikorale mõistis, on ebaproportsionaalselt range.

Seetõttu jääb V. Sikora põhikaristus muutmata.

(II) Prokuratuuri apellatsioonist: taotlus kohaldada KarS § 491

103. Ringkonnakohtu hinnangul on prokuratuuri apellatsioon ainetu ja selles märgitu ei anna alust

muuta maakohtu otsustust jätta V. Sikora suhtes ettevõtluskeeld kohaldamata. Veel enamgi –

prokuratuuri apellatsioon sisaldab mh väidet, mille esitamist iseenesest tuleb pidada süüdistatava

õiguste rikkumiseks.

104. Apellandi põhjendus selle kohta, miks tuleks V. Sikora suhtes kohaldada viieks aastaks – ehk

seadusega lubatud maksimaalseks tähtajaks – ettevõtluskeeldu, on järgmine:

[…] ettevõtluskeelu näol Vitali Sikora edasisele tegevusele piirangu seadmise põhjendatus on prokuratuuri

arvates vaadeldaval juhul tingitud nii üld- kui eripreventiivsest vajadusest järgmistel põhjustel. Eelkõige on

25(29)

seadusandja KarS § 49¹ kehtestanud seoses vajadusega kaitsta Eesti Vabariigi majanduskeskkonda ning

ühtlasi Karistuseadustiku eriosa 21. peatüki maksualaste süütegude jao kaudu ka riigi fiskaalhuve. Ausa ja

usaldusväärse ettevõtlusmaastiku kaudu on võimalik nii meie vabariigis tegutsevate äriühingute kui ka riigi

kui terviku heaolu kasvu tagamine majanduskäibe suurenemise tagajärjel. Seetõttu on põhjendatud Vitali

Sikora edasise tegevuse ajutine ehk kuni 5-aasne piiramine KarS § 49¹ alusel, et tagada majanduskeskkonna

turvalisus ja edastada lisakaristuse kohaldamisega ebaausa ettevõtja suhtes ühiskonnale signaal, et Eesti

Vabariik ei aktsepteeri äriühingu juhtstruktuuridele kuuluva pädevuse ärakasutamist ja majanduskeskkonna

usaldusväärsuse kahjustamist mistahes ebaausate võtetega. Eripreventiivsest aspektist vaadatuna on

prokuratuuri arvates samuti kõnealuse lisapiirangu kohaldamine igati põhjendatud. Olgugi, et Vitali Sikora ei

ole varem kriminaalkorras karistatud isik, on ta oma pikemaajalise süstemaatilise ebaseadusliku käitumisega

tõendanud hoolimatut suhtumist ühiskonnas kehtivate normide vastu ning üles näidanud küünilist suhtumist

kehtivate seaduste suhtes. Prokuratuuri arvates väärib süüdistatava käitumine karmimat riigipoolset

karistuslikku sanktsiooni eelkõige seetõttu, et ta on vaidlustatava kohtuotsusega süüdi tunnistatud mitte ainult

ühe kuriteo toimepanemises, vaid põhiteo ehk maksukuriteo toimepanemise hõlbustamiseks ka dokumentide

võltsimises ehk siis kohtumenetluse käigus leidis tõendamist see, et V. Sikora oma ettevõtte juhtimisel

tegutsenud kavatsetult selliselt, et luua oma tegevusest näiliselt seadusekuulekas kuvand. See asjaolu annab

apellandi arvates alust pidada süüdistatava tegevust ettevõtluses äärmiselt ebausaldusväärseks, mistõttu on

lisakaristuse kohaldamine proportsionaalne ning vajalik. Lisaks on maakohtule esitatud ja kohtuistungitel

uuritud tõendeid selle kohta, et V. Sikora on maksupettustega tegelenud juba enne süüdistuses ära toodud

perioodi ehk 2013 aastal, seega pikema perioodi kestel.

105. Ringkonnakohus märgib, et valdavas osas on prokuratuuri osundatud põhjendus üldsõnaline

kantseliitlik pateetika, mis on menetletava juhtumi asjaoludega seostamata ega ütle järelikult

midagi selle kohta, kas ja kui siis, milliseks tähtajaks tuleks kohaldada ettevõtluskeeldu

konkreetselt V. Sikora suhtes. Sellised selgitused, et „ausa ja usaldusväärse ettevõtlusmaastiku

kaudu on võimalik nii meie vabariigis tegutsevate äriühingute kui ka riigi kui terviku heaolu kasvu

tagamine majanduskäibe suurenemise tagajärjel“ või et V. Sikora suhtes lisakaristuse

kohaldamine on tarvilik, selleks et „tagada majanduskeskkonna turvalisus ja edastada lisakaristuse

kohaldamisega ebaausa ettevõtja suhtes ühiskonnale signaal, et Eesti Vabariik ei aktsepteeri

äriühingu

juhtstruktuuridele

kuuluva

pädevuse

ärakasutamist

ja

majanduskeskkonna

usaldusväärsuse kahjustamist mistahes ebaausate võtetega“ on kasutud, otsustamaks, kas kaasuse

asjaolud annavad aluse KarS § 491 kohaldamiseks. Juhul, kui aktsepteerida ettevõtluskeelu

kohaldamist taolise põhjenduse alusel, tuleks 5-aastast ettevõtluskeeldu kohaldada sisuliselt alati,

kui äriühingu juhatuse liige on toime pannud oma ametiülesannete täitmisega seotud kuriteo.

Ometigi KarS § 491 lg 1 midagi sellist ette ei näe, jättes kohtule kaalutlusõiguse nii ettevõtluskeelu

kohaldamise kui ka selle kestuse üle otsustamisel. Selline kaalutlusotsus peab põhinema

konkreetse juhtumi asjaoludel.

106. Prokuratuur möönab, et V. Sikorat pole varem kriminaalkorras karistatud, kuid leiab, et

süüdistatav on „oma pikemaajalise süstemaatilise ebaseadusliku käitumisega tõendanud

hoolimatut suhtumist ühiskonnas kehtivate normide vastu ning üles näidanud küünilist suhtumist

kehtivate seaduste suhtes“. V. Sikora tunnistatakse süüdi maksuhaldurile valeandmete esitamises

kümne kuu jooksul. Maksukuritegude eripära arvestades pole tegemist märkimisväärselt pika

perioodiga. Hoolimatust suhtumisest ühiskonnas kehtivate normide vastu saab rääkida sisuliselt

iga sellise inimese puhul, kes paneb toime kuriteo. Seega pole – vähemalt mitte sedavõrd üldisel

kujul – tegemist asjaoluga, mis võiks õigustada lisakaristuse kohaldamist. Seda, milles seisneb

V. Sikora „eriti küüniline“ suhtumine kehtivatesse seadustesse, pole apellant täpsustanud.

107. Kuna ringkonnakohus mõistab V. Sikora KarS § 345 lg 1 järgi õigeks, pole ka põhjust lähemalt

peatuda prokuratuuri argumendil, et lisakaristuse kohaldamist õigustab seegi, et V. Sikora on

lisaks maksukuriteole süüdi tunnistatud ka dokumentide võltsimises (tegelikult tunnistas

maakohus V. Sikora süüdi küll võltsitud dokumendi kasutamises, mitte dokumendi võltsimises).

See, et V. Sikora püüdis kuritegu toime pannes luua oma tegevusest „näiliselt seadusekuulekat

kuvandit“ ei ole samuti kaalukas argument lisakaristuse kohaldamiseks. Riigikohus on märkinud,

26(29)

et tüüpiliselt varjavadki toimepanijad enda kuritegu, püüdes vähendada selle ilmsikstuleku ja

karistuse riski. Vähe on kurjategijaid, kes oleksid huvitatud enda teo paljastamisest või suhtuksid

sellesse ükskõikselt ega võtaks ette ühtki sammu kuriteo varjamiseks. (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-112-16, p 36) Seega ei

iseloomusta V. Sikora püüd oma kuritegu varjata teda eriti ohtliku maksukurjategijana.

108. Lõpuks põhjendab prokuratuur ettevõtluskeelu kohaldamise vajadust veel sellega, et „V. Sikora

on maksupettustega tegelenud juba enne süüdistuses ära toodud perioodi ehk 2013 aastal, seega

pikema perioodi kestel.“ Ringkonnakohtu istungil selgitas prokurör, et V. Sikorale ei esitatud

süüdistust 2013. aastal toimunut puudutavas osas, kuna vastasel korral oleks kriminaalasja maht

läinud erakordselt suureks ja oleks tekkinud probleem mõistliku menetlusaja järgimisega. Samas

kinnitavat tõendid prokuröri väitel seda, et maksupettus sai alguse juba varem. Ringkonnakohus

märgib, et prokuratuuri kõnealune argument ei ole mitte lihtsalt asjakohatu, vaid sootuks

lubamatu, kuna see eirab süütuse presumptsiooni ja teisi kriminaalkohtupidamise

aluspõhimõtteid.

109. Tuginedes V. Sikora karistuse karmistamist (lisakaristuse kohaldamist) taotledes mh väitele, et

süüdistatav on pannud maksupettusi toime juba enne süüdistuses märgitud perioodi, taotleb

prokuratuur sisuliselt V. Sikora karistamist sellise teo eest, milles V. Sikorat pole süüdi tunnistatud

ja milles talle pole isegi süüdistust esitatud. KarS § 2 lg 2 kohaselt saab kedagi karistada – sh talle

karistusseadustikus ette nähtud lisakaristust mõista – üksnes teo eest, kui see vastab

süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Kõik need karistamise

eeldused peavad olema kindlaks tehtud süüdimõistva kohtuotsusega. Sellise (väidetava) kuriteo

eest, milles isikut pole kohtuotsusega süüdi tunnistatud, ei saa teda karistada, sest juba PS § 22

lg-st 1 tulenevalt puudub riigivõimul võimalus käsitada isikut sellises kuriteos süüdiolevana.

KrMS § 268 kohaselt saab kohus tunnistada isiku süüdi aga üksnes sellises kuriteos, milles

prokuratuur on esitanud isikule süüdistuse. Olenemata kohtus uuritud tõendite sisust, pole kohus

iialgi pädev tunnistama süüdistatavat süüdi sellises kuriteos, milles isikule pole süüdistust esitatud

(vt ka nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-41-11, p 12;

31. mai 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-108-12, p 22; 3. novembri 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-40-14,

p 66; 2. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-47-15, p 6 ja 6. oktoobri 2016. a otsus asjas

nr 3-1-1-59-16, p 20 jj).

110. Prokurör avaldas ringkonnakohtu istungil arvamust, et karistamisel olevat siiski võimalik

arvestada ka süüdistatava varasemat käitumist. Seejuures viitas riiklik süüdistaja Riigikohtu

praktikale, mille kohaselt on kuriteo toimepanemine ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis on samas

seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust. Ringkonnakohus märgib, et

prokurör tõlgendab Riigikohtu viidatud seisukohta meelevaldselt ja vääralt. Riigikohus on

korduvalt märkinud seda, et „ehkki käitumisaktid, mis jäävad väljapoole süüdistuse ajalisi piire,

ei saa süüdistust sisustada, võib süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäänud käitumisel olla

tähendus süüdistuse tõendatuse hindamise seisukohalt. Kuriteo toimepanemine on ajaliselt

piiritletud käitumisakt, mis on samas seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast

kuriteosündmust. Süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib

anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse

ajal.“ (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. novembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-93-15,

p 74 koos seal toodud viidetega.) Osundatud seisukohavõtus peetakse ilmselgelt silmas seda, et

kohus on pädev käsitlema süüdistatava käitumist, mis jääb süüdistuse piiridest väljapoole, selleks,

et hinnata süüdistuses kirjeldatud teo tõendatust. Isegi keskmisest oluliselt vähem heatahtliku

tõlgenduse korral ei saa Riigikohtu öeldut mõista nii, et kohus võib väljuda süüdistuse piiridest ja

võtta karistuse mõistmisel arvesse ka süüdistatava sellist (väidetavat) kuritegelikku käitumist,

27(29)

mida süüdistus ei kajasta ja milles isikut süüdi ei tunnistata. Vastupidi, Riigikohus on pidanud

käsitletavas kontekstis vajalikuks eraldi rõhutada, et käitumisaktid, mis jäävad väljapoole

süüdistuse ajalisi piire, ei saa süüdistust sisustada.

111. Kokkuvõttes on õiguslikult võimatu võtta süüdistatavale karistuse mõistmisel – kasvõi muu

hulgas – arvesse tema sellist väidetavat kuritegelikku käitumist, milles isiku süüd pole seaduse

kohaselt kindlaks tehtud. Ei saa olla karistust ilma süüdimõistmiseta.

112. Peale selle, et karistuse mõistmise aluseks ei saa – isegi mitte muu hulgas – olla kuritegu, milles

isikut pole süüdistatud ja süüdi tunnistatud, osutab ringkonnakohus seoses prokuratuuri väitega,

et V. Sikora on varemgi maksupettusi toime pannud, veel järgnevale. Juba ainuüksi see, et

prokuratuur esitas praeguses apellatsioonimenetluses lisakaristuse kohaldamise taotlust

põhjendades kindlas kõneviisis väite, et V. Sikora tegeles maksupettuste toimepanemisega ka

aastal 2013, rikub V. Sikora PS § 22 lg-st 1 ja EIÕK art 6 lg-st 2 tulenevat õigust mitte olla avaliku

võimu poolt koheldud nii, nagu ta oleks süüdi mõistetud ka maksupettuste toimepanemises aastal

2013. V. Sikorat pole ei käimasolevas ega üheski teises menetluses kõnealuses teos süüdi

tunnistatud ja talle pole isegi sellist süüdistust esitatud. Samamoodi loeb kolleegium süütuse

presumptsiooni rikkumiseks prokuratuuri apellatsioonivastuse punktis 14 märgitu, et

„[…] maakohtus uuritud tõendite kohaselt toimus samasugune A.L. u arveveski teenuse

kasutamine juba alates 2013 aastast.“

113. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt on EIÕK art 6 lg-s 2 sätestatud süütuse

presumptsioonil lisaks sellele, et see on menetlustagatis kriminaalmenetluses, veel ka teine aspekt.

Selle üldine eesmärk on kaitsta isikuid, kes on kriminaalsüüdistuses õigeks mõistetud või kelle

suhtes on kriminaalmenetlus lõpetatud, selle eest, et ametiisikud ja võimud ei kohtleks neid nii,

nagu nad oleksid kuriteos tegelikult süüdi (Allen v. United Kingdom, EIK suurkoja otsus 12. juulist

2013, p-d 93–94 ja Lähteenmäki v. Estonia, EIK otsus 21. juunist 2016, p 31) EIÕK art 6 lg-t 2

on rikutud muu hulgas siis, kui ametiisiku avalduses käsitatakse kuriteos süüdistatavat

süüdiolevana enne, kui isiku süü on vastavalt seadusele tõendatud (vt lähemalt nt Nešťák

v. Slovakia, EIK otsus 27. maist 2007, p-d 88–91; Cleve v. Germany, EIK otsus 15. jaanuarist

2015, p-d 32–65; Caraian v. Romania, EIK otsus 23. juunist 2015, p-d 74–77). Ringkonnakohtu

hinnangul laieneb süütuse presumptsiooni selline kaitse samamoodi isikule, kellele pole

ametiisiku avalduses käsitletavas kuriteos isegi mitte süüditust esitatud. Seetõttu leiab

ringkonnakohus, et prokuratuur riigivõimu esindajana rikkus V. Sikora õigust süütuse

presumptsioonile, kui väljendas apellatsioonis, apellatsioonivastuses ja sisuliselt ka

ringkonnakohtu istungil veendumust, et V. Sikora pani maksupettusi toime juba aastal 2013, ehkki

milleski sellises pole prokuratuur V. Sikorale isegi süüdistust esitanud ega kavatsegi seda teha.

Seetõttu taunib ringkonnakohus prokuratuuri kõnealust avaldust ja märgib, et puudub igasugune

alus väita, et V. Sikora pani aastal 2013 toime maksupettusi.

114. Kokkuvõttes ei leidu prokuratuuri apellatsioonis ühtki argumenti, mis võiks anda

ringkonnakohtule aluse maakohtu otsus KarS § 491 kohaldamata jätmist puudutavas osas tühistada

ja mõista V. Sikorale lisakaristuseks ettevõtluskeeld. Seega jääb prokuratuuri apellatsioon

tagajärjetuks.

(III) Kokkuvõte ja menetluskulud

1. Apellatsioonimenetluse tulemusest

28(29)

115. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-dest 3 ja 4 ning § 338 p-st 2, tühistab

Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu 20. veebruari 2018. a otsuse osaliselt, tehes tühistatud osas

uue otsuse, samuti muudab kolleegium osaliselt vaidlustatud kohtuotsuse põhiosa.

116. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osas, millega kohus tunnistas V. Sikora süüdi

KarS § 345 lg 1 järgi. Kuna süüdistatava käitumine ei vasta võltsitud dokumendi kasutamise

tunnustele, mõistab kolleegium, juhindudes KrMS § 309 lg 2 teisest alternatiivist, § 331 lg-st 1 ja

§ 313 lg-st 2, V. Sikora KarS § 345 lg 1 järgi õigeks. Sellest tulenevalt ei ole karistuse mõistmisel

enam põhjust tugineda KarS § 63 lg-le 1. Kolleegium tühistab kohtuotsuse ka selle sätte

kohaldamise osas. Kuna sisuliselt kogu ebaõigus, mida süüdistatavale ette heidetakse, on

hõlmatud ka maksukohustuse varjamise kvalifikatsiooniga, jätab kolleegium KarS § 3891 lg 1

järgi mõistetud karistuse muutmata.

117. KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhiosast välja viited

menetletava asja kontekstis lubamatutele tõenditele – kriminaalasjades nr 1-15-9048, 1-15-3211,

1-15-8408 ja 1-15-10928 tehtud kohtuotsustele.

118. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus muutmata. V. Sikora kaitsja apellatsioon tuleb rahuldada

osaliselt, prokuratuuri apellatsioon jätta aga rahuldamata.

2. Vitali Sikora menetluskulu hüvitamisest

119. V. Sikora kaitsja esitas maakohtule taotluse hüvitada õigeksmõistva kohtuotsuse korral

V. Sikora poolt valitud kaitsjale kohtueelses menetluses ja esimese astme kohtu menetluses

makstav tasu 10 270 eurot. Ringkonnakohtule esitas V. Sikora kaitsja täiendatud taotluse, milles

ta palub hüvitada V. Sikorale õigeksmõistva kohtuotsuse korral menetluskuluna 14 335 eurot

60 senti, sh 4065 eurot 60 senti apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

120. KrMS § 180 lg 1 esimese lause kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral

menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 181 lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral

hüvitab menetluskulud riik (v.a tsiviilhagiga seonduvad erandid). Kohtupraktika kohaselt tuleb

neid norme kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel. Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel

jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa

menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline

osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav

tuleb õigeks mõista, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt. (Vt Riigikohtu kriminaal-

kolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 1065 koos seal viidatud

kohtupraktikaga.) Seega tuleb riigil KrMS § 181 lg 1 alusel hüvitada V. Sikora esimese astme

kohtu menetluses tekkinud kulu, mis on seotud sellega, et talle esitati süüdistus mitte üksnes

KarS § 3891 lg 1, vaid ka KarS § 345 lg 1 järgi. Kaitsja taotlustest ei nähtu, milline osa

süüdistatavale maakohtus osutatud õigusteenusest oli vajalik, vaidlustamaks süüdistuses

sisalduvat väidet, et V. Sikora käitumine vastab ka KarS § 345 lg 1 tunnustele. Järelikult tuleb see

asjaolu tuvastada hinnanguliselt. Ringkonnakohus märgib, et menetletavas asjas lasus vaidluse

raskuspunkt sellel, kas on tõendatud, et süüdistuses nimetatud äriühingute arvetel näidatud

tehinguid tegelikult ei tehtud ja kas V. Sikora oli sellest teadlik. Mõlemad küsimused olid olulised

ka selleks, et otsustada, kas V. Sikora pani toime KarS § 3891 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Viimati märgitud kuritegu leidis tõendamist. Küsimus, kas V. Sikora tegevus seoses süüdistuses

märgitud arvetega on õiguslikult kvalifitseeritav ka võltsitud dokumendi kasutamisena KarS § 345

lg 1 mõttes, ei olnud kohtuasjas kuigivõrd kesksel kohal ja sellele ei pühendanud pooled ka eriti

palju aega. Näiteks maakohtule esitatud kaitsekõne teesides peatutakse KarS § 345 lg 1

materiaalõiguslikul kohaldatavusel võrdlemisi põgusalt (KoTo, kd 7, tl 127). Seetõttu hindab

29(29)

kolleegium menetluskuluks, mis V. Sikoral tekkis enne apellatsioonimenetlust seoses talle

KarS § 345 lg 1 järgi esitatud süüdistuse menetlemisega, 1000 eurot. See summa tuleb riigilt

süüdistatava kasuks välja mõista.

121. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, peab riik KrMS § 185

lg 1 kohaselt hüvitama süüdistatava apellatsioonimenetluse kulu. Lisaks tuleb riigil KrMS § 185

lg 2 ls 2 alusel kanda ka prokuratuuri põhjendamatust apellatsioonist tingitud menetluskulu.

KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub menetluskulude hulka ka valitud kaitsjale makstud mõistliku

suurusega tasu. Riigikohus on selgitanud, et valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav

menetluskuluna üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat

kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka

selle hüvitamist. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. mai 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-108-12,

p 29) Valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb võtta

arvesse ka seda, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-79-14, p 45). Kaitsja

apellatsioonis käsitletakse V. Sikora süüditunnistamist KarS § 345 lg 1 järgi kahes punktis

(p-d 18–19), mis hõlmavad umbes poolt lehekülge. Seejuures punktis 18 vaidlustatakse V. Sikora

süüditunnistamist KarS § 345 lg 1 järgi eeskätt põhjusel, et pole tõendatud arvetel märgitud

tehingute mittetoimumine. See argument leidis apellatsioonimenetluses kummutamist. Ülejäänud

argumendid KarS § 345 lg 1 kohaldamise vastu on võrdlemisi napid. Samas tuleb kaitsjatasu

mõistlikkuse hindamisel arvesse võtta ka kaitsja põhjendatud vastuväiteid prokuratuuri

apellatsioonile. Kokkuvõttes leiab kolleegium, et mõistliku suurusega kaitsjatasu, mis tuleb

V. Sikorale apellatsioonimenetluse kuluna KrMS § 185 lg 1 ja lg 2 ls 2 alusel hüvitada, on

750 eurot.

122. Kokkuvõttes tuleb riigil V. Sikorale hüvitada kriminaalmenetluse kulu summas 1750 eurot,

sh apellatsioonimenetluse kulu summas 750 eurot ja apellatsioonimenetlusele eelnenud

menetluses tekkinud kulu summas 1000 eurot.

Juhan Sarv

Maarika Kuusk

Aarne Sarjas

(allkirjastatud digitaalselt)