4-18-137/29 · Riigikohtu kriminaalkolleegium

R I I G I K O H U S

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number 4-18-137 Otsuse kuupäev

29. oktoober 2018 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Paavo Randma Kohtuasi Aleksandr Malovitško väärteoasi liiklusseaduse § 201 lg 2 järgi Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu 16. märtsi 2018. a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Kohtuväline menetleja Politseija Piirivalveamet, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev ja viis

3. oktoober 2018, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 16. märtsi 2018. a otsus.

2. Saata Aleksandr Malovitško väärteoasi Viru Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

3. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politseija Piirivalveameti Ida prefektuuri 27. detsembri 2017. a kiirmenetluse otsusega karistati Aleksandr Malovitškot liiklusseaduse (LS) § 201 lg 2 alusel 150 trahviühiku ehk 600 euro suuruse rahatrahviga, mis tuli tasuda ositi nelja kuu jooksul. Menetlusalust isikut karistati selle eest, et ta juhtis 27. detsembril 2017 kell 17.30 Narva linnas Vestervalli 7 juures mootorsõidukit, omamata C-kategooria juhtimise õigust ja olles eelnevalt, s.o 20. detsembril 2017 LS § 91 lg 2 p 3 alusel mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud. Kirjeldatud teoga rikkus menetlusalune isik LS § 90 lg 1 p 3 nõuet.

2. Viru Maakohtule esitatud kaebuses taotles A. Malovitško kaitsja Andres Kuusk kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 1 alusel ning kaebaja kantud menetluskulude väljamõistmist. Alternatiivselt taotleti rahatrahvi vähendamist ja selle tasumise võimaldamist vähemalt 12 kuu jooksul.

3. Kaebuse põhjenduste kohaselt liikus menetlusalune isik sõidukiga Narva maantee piiripunktis riigikaitselisel maa-alal Peterburi maantee piiripunkti teenindavat mitteavalikku teed mööda

4-18-137

2(5) Tuleviku tänava suunas, mitte Vestervalli tänavat mööda Vestervalli 7 maja juures. Menetlusalune isik oli piiripunktis asudes hädaolukorras, sest tema juurde ei lubatud nõutava sõidukategooriaga autojuhti, kuid samas pidi ta piiripunktist transpordivahendiga välja liikuma. Menetlusalune isik oli sunnitud täitma piirivalveametnike korraldusi ja juhtima mootorsõidukit, et vältida piiripunktis ummiku tekkimist ja maanteepiiripunkti töö halvamist.

4. Viru Maakohtu 16. märtsi 2018. a otsusega tühistati kohtuvälise menetleja otsus ja väärteomenetlus lõpetati VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteotunnuste puudumise tõttu.

A. Malovitško taotlus valitud kaitsjale makstud õigusabikulude hüvitamiseks jäeti rahuldamata.

5. Maakohus leidis, et menetlusalune isik ei juhtinud mootorsõidukit kohtuvälise menetleja otsuses märgitud kohas (Vestervalli 7), vaid Narva piiripunkti territooriumil asuval teel. Väärteo toimepanemise ebaõige koha märkimisel ei ole praegusel juhul tegemist sellise ebatäpsusega, mida kohus saaks kõrvaldada ning lugeda teo toimepanemise kohaks Narva piiripunkti. Seda põhjusel, et kiirmenetluse otsuses märgitud Vestervalli 7 puhul on tegemist teega liiklusseaduse mõttes, kuid Narva piiripunkt pole tee liiklusseaduse mõttes, mistõttu liiklusseadus ei kohaldu.

6. LS § 2 p 81 kohaselt on tee jalakäijate või sõidukite liiklemiseks avatud rajatis või maaomaniku poolt liikluseks ettenähtud muu ala. Riigipiiri seaduse (RiPS) § 10 lg 1 kohaselt on piiripunkt rahvusvaheliseks liikluseks avatud maanteelõigu või veekogu, raudteevõi lennujaama, jõe-, järvevõi meresadama ehitise ja territooriumi piiratud ja tähistatud osa, kus toimub piirikontroll. Narva piiripunkti teenindav tee, kus A. Malovitško mootorsõidukit juhtis, ei ole teeregistris registreeritud, mistõttu ei ole tegemist liikluseks avatud maanteelõiguga, millele kohalduks liiklusseadus. Tegemist on territooriumi piiratud ja tähistatud osaga, kus transpordivahendite liiklemisele kehtib eriseadusena riigipiiri seadus.

7. Seda, et praegusel juhul pole A. Malovitškot võimalik karistada LS § 201 lg 2 alusel, kinnitab ka RiPS § 8 lg 3 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 17. septembri 1997. a määruse nr 176 „Piirirežiimi eeskirja kinnitamine“ (piirirežiimi eeskiri) p 22, mille kohaselt peab sõidukijuht sõidukiga liiklema vastavalt liikluskorraldusvahenditele või piirikontrolli teostava ametniku antud märguannetele ning korraldustele. Sõidukiga piiripunkti saabunud isik ei tohi sõidukist väljuda, kui piirkontrolli teostav ametnik ei ole selleks luba andnud. Piirirežiimi eeskirjast ei tulene, et maantee piiripunktis viibiv isik peaks liiklemisel lähtuma ka liiklusseaduse nõuetest. Narva piiripunktis toime pandud rikkumised on karistatavad RiPS § 171 alusel piirirežiimi rikkumisena.

8. Maakohus jättis valitud kaitsja tasu hüvitamise taotluse rahuldamata. Seda esmalt põhjusel, et tõendamata on tasu maksmise kohustuse olemasolu, sest ühtegi kuludokumenti kohtule ei esitatud. Samuti poleks valitud kaitsjale makstava tasu hüvitamine põhjendatud ka seetõttu, et kaebuses on taotletud menetluskulude hüvitamist juhul, kui kohus ei pea võimalikuks menetlust lõpetada. Kuivõrd maakohus aga leidis, et väärteomenetluse lõpetamine VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel on põhjendatud, siis ka seetõttu tuli taotlus maakohtu hinnangul jätta rahuldamata.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

9. Maakohtu otsuse peale esitatud kassatsioonis taotleb kohtuväline menetleja maakohtu otsuse tühistamist ja kohtuvälise menetleja otsuse jõustamist.

10. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kiirmenetluse otsuses on teo toimepanemise koht märgitud õigesti. Vestervalli 7, Narva on üks neljast Narva piiripunkti aadressist, kuhu

A. Malovitško veoautot juhtides saabus, omamata C-kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust.

4-18-137

3(5)

11. LS § 2 p 81 kohaselt on tee jalakäijate või sõidukite liiklemiseks avatud rajatis või maaomaniku poolt liikluseks ettenähtud muu ala. Narva piiripunkt asub Eesti Vabariigi territooriumil ja piiripunkti maaomanik on Eesti Vabariik. Seega on piiripunkt ala, mis on ette nähtud liikluseks piiriületuse ajal, mis ei välista sel territooriumil liiklusseaduse kehtivust. Piirirežiimi eeskirja p 22, mis sätestab erinõuded transpordivahenditele maantee piiripunktis, ei välista ei liiklusseaduse ega teiste seaduste üldiste normide kehtivust.

12. Asjaolu, et Narva piiripunkti territoorium ei ole sisestatud teeregistrisse, ei välista samuti liiklusseaduse kehtivust piiripunkti territooriumil. Nimelt on Vabariigi Valitsuse 7. jaanuari 2016. a määruse nr 1 „Teeregistri põhimääruse“ (teeregistri määrus) § 2 kohaselt teeregister riigi infosüsteemi kuuluv andmekogu, mille eesmärk on teede kohta vajalike andmete töötlemine ja avalikustamine. Teeregistri määruse § 4 kohaselt on teeregistri andmetel informatiivne tähendus. Seega ei või liiklusseaduse ruumilist kehtivust siduda teeregistriga. Samuti irdub maakohtu otsus senisest menetluspraktikast. Piirivalvurid on Narva piiripunktis avastanud mitmeid liiklusnõuete rikkumisi, mille menetlemisel pole kordagi tekkinud kahtlust, et liiklusseadus ei kehtiks Narva piiripunktis.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kolleegium leiab, et kassaatori argumendid materiaalõiguse ebaõige kohaldamise kohta esimese astme kohtus väärivad tähelepanu. Käesolevas asjas on vaidluse all küsimus, kas Narva piiripunktis ja piiripunkti teenindaval teeosal kehtib liiklusseadus. Maakohus vastas sellele eitavalt põhjendusega, et piiripunkti teenindav teeosa ei ole registreeritud teeregistris ning tegemist ei ole seetõttu teega liiklusseaduse mõttes. Samuti leidis maakohus, et Narva piiripunkti puhul ei ole tegemist RiPS § 10 lg 1 mõttes rahvusvaheliseks liikluseks avatud maanteelõiguga, vaid territooriumi piiratud ja tähistatud osaga, kus transpordivahendite liiklemisele kehtib eriseadusena riigipiiri seadus. Kolleegium nende maakohtu seisukohtadega ei nõustu.

14. LS § 1 lg 1 kohaselt sätestab liiklusseadus liikluskorralduse Eesti teedel. LS § 1 lg-te 2 ja 21 kohaselt reguleerib liiklusseadus ka maastikusõidukite maastikul liiklemist ning LS §-s 69 sätestatut (sõiduki juhtimist keelav joobeseisund) kohaldatakse ka mootorsõiduki juhile sõiduki juhtimisel väljaspool teed. LS § 1 lg 4 näeb ette, et liiklusseaduse mõttes ei käsitata liiklusena liikumist ja paiknemist teel, mis on suletud liikluseks võistluste ja massiürituste läbiviimiseks, Politseija Piirivalveameti ning Päästeameti korraldusel või teehoiu või muul sellisel eesmärgil. Viimati märgitud olukordadega praegusel juhul tegemist ei olnud. Kuivõrd A. Malovitško ei juhtinud maastikusõidukit ning talle ei heideta ette ka LS § 69 nõuete rikkumist, tuleb tema süüküsimuse lahendamisel lähtuda LS § 1 lg-s 1 sätestatud üldreeglist. Teisisõnu on

A. Malovitško LS § 201 lg 2 alusel vastutusele võtmise eelduseks see, et ta juhtis mootorsõidukit Eesti teel.

15. Kolleegium nõustub kassatsioonis väljendatud seisukohaga, et maakohus jättis LS § 2 p-s 81 sätestatud tee mõistet sisustavad tunnused tähelepanuta ning omistas teeregistri andmetele põhjendamatult suure kaalu, mistõttu jõudis ka põhjendamatult seisukohale, et piirirežiim välistab piiripunktis liiklusseaduse kohaldamise.

16. LS § 2 p 81 lausete 1 ja 2 kohaselt on tee jalakäijate või sõidukite liiklemiseks avatud rajatis või maaomaniku poolt liikluseks ettenähtud muu ala, mille koosseisu kuuluvad ka teepeenrad, eraldusja haljasribad. Sama sätte lause 6 sätestab, et tee on ka ala, mis on sõidukite liiklemise tulemusena selleks kujunenud (pinnastee). Seega sõltub konkreetse rajatise või muu ala lugemine

4-18-137

4(5) teeks eeskätt rajatise loomise eesmärgist (liiklemiseks avatud rajatis), maaomaniku objektiivselt väljendatud tahtest (maaomaniku poolt liikluseks ette nähtud muu ala või teeks rajatud ala) või sellest, kas maa-ala on sõidukite liikumise tulemusena teeks kujunenud. Eeltoodust tulenevalt peab tee puhul olema tegemist äratuntavalt liiklemiseks mõeldud rajatise või muu alaga. See, kas rajatis on liiklemiseks avatud, kas ala on maaomaniku poolt liikluseks ette nähtud või on see kujunenud teeks sõidukite liikumise tulemusena, on fakti küsimus, mis tuleb kohtul tuvastada.

17. Kolleegium nõustub kassaatoriga selles, et teeregistri andmetel pole rajatise või muu ala teeks lugemisel määravat tähendust. Ehitusseadustiku § 103 lg 1 ja teeregistri määruse § 2 kohaselt on teeregister riigi infosüsteemi kuuluv andmekogu, mille eesmärk on teede kohta vajalike andmete töötlemine ja avalikustamine. Teeregistri määruse § 4 kohaselt on teeregistri andmetel vaid informatiivne tähendus. Otsustamaks, kas rajatise või muu ala puhul on tegemist teega LS § 2 p 81 mõttes, võivad teeregistri andmed olla üksnes abipakkuvaks kriteeriumiks. Seetõttu leiab kolleegium, et sidudes liiklusseaduse kehtivuse üksnes teeregistri andmetega, kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust.

18. Lisaks eeltoodule leiab kolleegium, et maakohus eksis ka riigipiiri seaduse ja piirirežiimi eeskirja kohaldamisel.

19. RiPS § 10 lg 4 kohaselt kehtestab Vabariigi Valitsus rahvusvaheliseks liikluseks avatud piiripunktide loetelu. Nimetatud sätte alusel on Vabariigi Valitsus 25. juunil 2002. a kehtestanud määruse nr 205 „Rahvusvaheliseks liikluseks avatud piiripunktid“, mille § 2 lg 1 p 1 ning lisa 1 kohaselt on Tallinna-Narva maanteel asuv Narva piiripunkt rahvusvaheliseks liikluseks avatud (maantee-)piiripunkt. Kuivõrd Narva piiripunkti puhul on järelikult tegemist liikluseks avatud maanteelõiguga RiPS § 10 lg 1 mõttes, siis on ilmselge, et Narva piiripunkt ja seda teenindav teeosa tuleb lugeda teeks LS § 2 p 81 mõttes, millele kohaldub liiklusseadus.

20. Teiseks nähtub RiPS § 8 lg 1 p-dest 1 ja 5 ning piirirežiimi eeskirja p-dest 1.1 ja 1.2, et piirirežiimiga määratakse kindlaks muu hulgas isikute ja transpordivahendite riigipiiri ületamise kord ning isikute ja transpordivahendite piiripunkti sisenemise, selles paiknemise ja sellest väljumise kord. Seega reguleerib piirirežiim Eesti territooriumile saabumist ja siit lahkumist ning piirirežiimist tulenevad normid kujutavad selles valdkonnas endast muude õigusaktide suhtes erinorme. Osas, kus piirirežiim aga teisiti ette ei näe, kehtivad Eesti seadused piiripunktides nii nagu mujalgi Eesti Vabariigi territooriumil. Kuivõrd piirirežiim ei sätesta riigipiiri ületamisel mootorsõiduki juhtimise õiguse osas erandeid, siis kehtib liiklusseaduses sätestatud keeld juhtida mootorsõidukit vastava kategooria juhtimisõigust omamata ka Eesti piiripunktides.

21. Kokkuvõtvalt tuleb seega tõdeda, et eitades liiklusseaduse kehtivust Narva maantee piiripunktis, on maakohus vääralt kohaldanud materiaalõigust, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise. Kassatsioon tuleb selles osas rahuldada.

22. Kolleegium ei pea aga võimalikuks rahuldada kassaatori edasist taotlust kohtuvälise menetleja otsuse jõustamiseks. Riigikohus ei või VTMS § 2 ja kriminaalmenetluse seadustiku § 363 lg 5 kohaselt tuvastada faktilisi asjaolusid. Praegusel juhul ei ole maakohtu otsuses menetlusalusele isikule LS § 201 lg 2 järgi etteheidetava väärteo koosseisuliste tunnuste analüüsini jõutud, vaid on piirdutud eksliku tõdemusega liiklusseaduse mittekehtivuse kohta. Nimetatu on toonud kaasa ka selle, et kaebuses esitatud teisi kaitseargumente – sh võimalikku hädaseisundi esinemist – ei ole otsuses käsitletud. Seetõttu ei ole kolleegiumil võimalik lahendada küsimust, kas kohtuvälise menetleja otsus oli õiguspärane või mitte.

4-18-137

5(5)

23. Kuigi maakohtu otsuse tühistamise tõttu tuleb esimese astme kohtul käesoleva väärteoasja menetluses tekkinud menetluskulude hüvitamine otsustada asja uuel läbivaatamisel, juhib kolleegium siiski tähelepanu ka maakohtu otsuses sisalduvale asjakohatule põhjendusele. Nimelt leidis maakohus, et menetluskulude hüvitamise taotlus tuleb jätta rahuldamata muu hulgas põhjusel, et kaebuses taotleti menetluskulude hüvitamist ainult juhul, kui kohus ei pea võimalikuks menetlust lõpetada. Seega tõlgendas maakohus kaebuses esitatud menetluskulude taotlust selliselt, et kui kohus ei lõpeta väärteomenetlust, siis palub menetlusalune isik hüvitada tasutud õigusabikulud, aga kui kohus lõpetab väärteomenetluse, siis menetlusalune isik menetluskulude hüvitamist ei taotlegi. Sellise tõlgenduse juures ei ole maakohus arvestanud kaebaja tegelikku tahet. VTMS § 23 kohaselt on võimalik kaitsjatasu hüvitamine vaid väärteomenetluse lõpetamise korral. Seega on maakohus menetluskulude taotluse tõlgendanud sisutühjaks, sest olenemata lõpplahendist jääks menetlusaluse isiku menetluskulude hüvitamise taotlus maakohtu käsitluse kohaselt igal juhul rahuldamata.

24. Lähtudes eeltoodust ja tuginedes VTMS § 174 p-le 7 ning § 175 p-le 1, tühistab kolleegium Viru Maakohtu 16. märtsi 2018. a otsuse A. Malovitško väärteoasjas LS § 201 lg 2 järgi ja saadab väärteoasja samale kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.

(allkirjastatud digitaalselt)