1-18-919/38 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. oktoober 2018, Tallinn, kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-18-919

Kohtukoosseis

Julia Katškovskaja, Meelika Aava ja Ivi Kesküla

Kriminaalasi

Andrei Jepihhini süüdistuses KarS § 298 lg 2 p 2 järgi

üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 17.septembri 2018 otsus

Apellatsiooni esitaja

süüdistatav Andrei Jepihhin

Süüdistatav

Andrei Jepihhin (ankeetandmed Harju Maakohtu

otsuses)

Kaitsja

Olga Väina

Prokurör

Kristiina Savtšenkova

RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu otsus 17.septembrist 2018 Andrei

Jepihhini suhtes jätta muutmata.

Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada

kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil

kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu

otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni

esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi

vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada

määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15

päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest.

Harju Maakohtu otsusega 17.septembrist 2018 mõisteti Andrei Jepihhin süüdi KarS §

298 lg 1 järgi ja karistati vangistusega 2 aastat ja 6 kuud, mis jäeti KarS § 73 lg 1, 3

alusel täielikult tingimisi kohaldamata, juhul kui A. Jepihhin ei pane 2 aasta ja 6 kuu

pikkuse katseaja jooksul toime uut, tahtlikku kuritegu.

A. Jeppihin mõisteti süüdi selles, et ta andis altkäemaksu XX-le, kes täitis

Maanteeameti põhja regiooni liiklusregistri Tallinna büroo eksamineerija ametikohta e

oli ametiisik.

2015. aasta kevadel, kuid enne 07.05.2015 uuris JJ KK-lt võimalust, kuidas tema poeg

Andrei Jepihhin saaks võimalikult kiiresti juhtimisõiguse omandada. Vestluses K-ga

tegi viimane JJ-le teatavaks võimaluse, et eksami eduka soorituse tõenäosust on

võimalik tõsta Maanteeameti eksamineerijale altkäemaksu pakkudes ja andes. KK tegi

JJ-le teatavaks altkäemaksusumma, milleks oli 320 eurot. Samuti selgitas KK JJ-le, et

altkäemaks ei garanteeri eksami edukat sooritust, vaid tagab, et eksamineerija ei

pööra tähelepanu eksamineeritava võimalikele vähetähtsatele vigadele.

A. Jepihhin sai 2015. aasta kevadel, kuid enne 07.05.2015 oma ema JJ-lt teada, et

sõiduõpetaja KK kaudu on võimalik riikliku sõidueksam eduka soorituse tõenäosust

tõsta, tasudes selle eest Maanteeameti eksamineerijale K vahendusel altkäemaksu.

Seejärel leppisid A.Jepihhin ja tema ema JJ kokku selles, et kasutavad KK poolt

teatavaks tehtud võimalust viimase vahendusel eksamineerijale altkäemaksu anda.

Andrei Jepihhin võttis oma isiklikult arvelduskontolt nr XXXXXXXXXXXXXXXX AS-is

SEB Pank 07.05.2015 sularahas välja 300 eurot, millise summa andis JJ-le selleks, et

viimane edastaks KK-le sõidueksami eest eksamineerijale tasumisele kuuluva

altkäemaksusumma.

JJ kohtus kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata ajal, kuid enne 08.05.2015,

Tallinnas, Lasnamäel, Paekaare tänava piirkonnas sõiduõpetaja KK-ga. Tegutsedes

ühiselt ja kooskõlastatult A. Jepihhiniga, andis JJ KK-le üle sularaha 320 eurot, milline

raha oli mõeldud A. Jephhini sõidueksami eduka soorituse soodustamiseks. Sularaha

KK-le andes teadis JJ, et KK on valmis vahendama altkäemaksu A. Jepihhini riikliku

sõidueksami eest ning juhul, kui A. Jepihhin ei tee riiklikul sõidueksamil tõsiseid vigu,

võib eksamineerija sõidueksami positiivselt sooritatuks lugeda vaatamata Jepihhini

võimalikele väiksematele vigadele.

08.05.2015 enne kella 14:45 kohtus Andrei Jepihhin Tallinnas, Mäepealse 19 aadressil

asuva Maanteeameti Tallinna Mustamäe büroo ees sõiduõpetaja KK-ga ning vesteldes

KK-ga viimase autos Toyota Corolla (registreerimisnumber XXXXXX). A. Jepihhin oli

08.05.2015 sõidueksamile minnes teadlik sellest, et vastavalt nende ühisele

teoplaanile on tema ema JJ juba andnud KK-le üle raha A. Jepihhini sõidueksami

eduka soorituse soodustamiseks ja leppinud KK-ga kokku selles, et viimane aitab

võimalusel A. Jepihhinil sõidueksam edukalt sooritada eksamineerijale altkäemaksu

vahendades.

A. Jepihhin, nõustus sellega, et KK kasutab JJ-lt saadud rahasummat selleks, et

soodustada võimalusel A. Jepihhini sõidueksami edukat sooritust esimesel katsel

eksamineerijale altkäemaksu andes. Sellekohase nõustumise väljendas A. Jepihhin

KK-le hiljemalt 08.05.2015 kella 14:45 ajal toimunud eksamieelse vestluse käigus.

08.05.2015 kella 14:47 ajal vestles sõiduõpetaja KK eksamineerija XX-ga, kes

vastavalt graafikule oli määratud vastu võtma Andrei Jepihhini eksamit. Vestluse

käigus palus KK XX eksamineeritav A. Jepihhinit võimaluse korral aidata. Sel viisil

andis KK XX-le mõista, et A. Jepihhini eduka eksamisoorituse korral antakse

eksamineerija XX-le altkäemaksu. XX andis A.K-le omakorda mõista, et võimalusel,

kui A. Jepihhin ei tee eksamil tõsiseid vigu, mis välistavad eksami sooritatuks lugemise,

vormistab XX A. Jepihhini sõidueksami tulemuse positiivseks vaatamata võimalikele

vähetähtsatele eksimustele.

Seejärel vahetas KK veel mõned sõnad eksamineeritava A. Jepihhiniga, andes talle

mõista, et kõik kulgeb nende poolt varem paikapandud plaani kohaselt, misjärel

A.Jepihhin suundus eksamile. 08.05.2015 ajavahemikul kell 14:53-15:40 sooritas A.

Jepihhini sõidueksami eksamineerija XX juures positiivsele tulemusele.

Eksami järgselt 08.05.2015 kell 15:47 teavitas A.Jepihhin sõiduõpetaja KK telefoni teel

eksami positiivsest tulemusest.

Pärast seda, kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata ajal, andis sõiduõpetaja KK

eksamineerija XX-le üle A. Jepihhini sõidueksami edukaks vormistamise eest

altkäemaksu summas 160 eurot. Ülejäänud 160 eurot rahast jättis KK endale.

APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Süüdistatava A.Jepihhin taotleb esitatud apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ja

enda õigeksmõistmist järgmistel põhjendustel.

KrMS § 15 lg 1 kohaselt maakohtu kohtulahend võib tugineda vaid tõenditele, mida on

kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Enamus

tõenditest, mida kohus kasutas apellandi vastu kohtuotsuse tegemisel, pole kohtulikult

uuritud. Nii näiteks tugineb kohtuotsus hulga tunnistaja ja ühe asjatundja ütlusele

olukorras, kus neid pole isegi kohtusse kutsutud. Apellandi kaitsja esitas õigeaegselt

taotluse ekspertiisi määramiseks, et hinnata sooritatud liikluseksami edukust, kuid

maakohus jättis selle rahuldamata leides, et see esitati hilinemisega.

Apellant pole siiani aru saanud milles teda süüdistati ning milles süüdi mõisteti.

Kooskõlas KrMS § 34 lg 1 p 1, 2 kahtlustataval on õigus teada kahtlustuse sisu ja anda

selle kohta ütlusi või keelduda ütluste andmisest, samuti teada, et tema ütlusi võidakse

kasutada süüdistuseks tema vastu. Käesolevas menetluses esitas prokurör

süüdistusakti apellandi suhtes kolmel korral. Samuti maakohus kaldus lahendi

tegemisel oluliselt muudetud süüdistuse sisust. Kohtu loogika oli apellandi jaoks väga

suureks üllatuseks. Selliselt rikuti jämedalt apellandi kaitseõigust. Vastavalt KrMS § 7

lg 1 kedagi ei käsitata kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud

süüdimõistev kohtuotsus. Apellant mõisteti sisuliselt süüdi tulenevalt algses

kriminaalasjas (kohtunik Olentšenko) tehtud süüdimõistvast kohtuotsusest. Sama

paragrahvi teise lõike järgi kriminaalmenetluses ei ole keegi kohustatud tõendama oma

süütust. KrMS § 7 lg 3 kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus

kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks.

Kuigi kogu kriminaalmenetlus põhineb tõendamata kahtlustel, kasutas maakohus kõiki

neid apellandi vastu. Väärib tähelepanu, et apellanti koheldi ebavõrdselt – A. Jepihhini

ema JJ suhtes menetlus lõpetati, apellandi suhtes jätkati ka pärast tunnistaja K ütluste

kardinaalset muutust.

Apellant leiab, et praktikas pole võimalik seada kahtluse alla sooritatud liikluseksami

edukust eksamiautos tehtud salvestise alusel, mis pole vaadeldav näiteks

lennusimulaatoris tehtava salvestisega, kuna antud salvestis a priori ei kajasta

sajaprotsendiliselt kõike, mis toimus eksami ajal.

Maakohus hindas tõendeid erapoolikult ja valesti. Tunnistaja K ütlus pole samuti

usaldusväärne juba seetõttu, et kohtueelses menetluses antud ütlus erineb

kardinaalselt kohtuistungil antud ütlusest.

Ka apellandi kaitsja vastuväited süüdistusele olid järgmised:

1) Prokurör ei suutnud tõendada, et ema vahendas poja eest sõidueksami

sooritamiseks altkäemaksu. Tunnistaja JJ selgitas, et nägi KK viimati märtsis 2015.

2) Prokurör ei suutnud tõendada, et A. Jepihhini arvelt võetud 300 eurot oli

altkäemaksusumma. Tunnistaja MA ja A. Jepihhin selgitasid, et raha oli mõeldud üüri

ja kõrvalkulude tasumiseks.

3) Prokurör ei suutnud tõendada, et KK palus XX-l A. Jepihhinit aidata. XX ei

mäletanud A. Jepihhinit.

4) Asjatundja PT ütlused ei ole lubatav tõend. Selgitamaks, kas A. Jepihhin sooritas

08.05.2015 riikliku sõidueksami, pidanuks menetleja/kohus määrama ekspertiisi.

Kaitsja esitas ekspertiisitaotluse õigeaegselt.

5) Tunnistaja KK ütlused ei ole usaldusväärsed, need erinevad kardinaalselt

kohtueelses menetluses räägitust.

A. Jepihhini süüdistus tugineb oletustele. Tõsikindlaid tõendeid (nt jälitustoimingute

protokolle) kohtule ei esitatud ning seetõttu taotles kaitsja A. Jepihhini õigeksmõistmist.

Tallinna

Ringkonnakohtu

4.oktoobri

2018

määrusega

määrati

kriminaalasi

apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele

anti seisukohtade esitamiseks aega 15.oktoobrini 2018.

Määratud tähtajaks esitas oma seisukohad prokurör.

Prokuratuur ei nõustu väitega, et Harju Maakohtus kohtuasja nr 1-18-919 kohtulikul

arutamisel on seadusega keelatud moel kõrvale kaldutud kohtuliku uurimise vahetuse

põhimõttest.

Nimelt on kohtuasi nr 1-18-919 eraldatud kohtuasjast nr 1-17-3840. Eraldamine on

toimunud põhjusel, et kohtuliku arutamise käigus oli prokurör A. Jepihhini süüdistust

muutnud ning läinud teise astme kuriteo etteheitelt üle esimese astme kuriteole.

Eraldamine toimus hetkel, kui kohtuasja nr 1-18-3840 kohtulikul arutamisel olid juba

üle kuulatud kõik tunnistajad ja asjatundja, kelle ütlusi on arvestatud tõendina

kohtuasjas nr 1-18-919 tehtud kohtuotsuses. Tunnistajate P, S, S, J, M, T, K ja K,

samuti asjatundja T ristküsitlused on aset leidnud süüdistatava A. Jepihhini ja tema

kaitsja Olga Väina osalusel toimunud kohtuistungitel, kus süüdistataval avanes nii

isiklikult kui ka oma kaitsja vahendusel võimalus süüdistuse tunnistajaid (s.h

asjatundjat) küsitleda.

Sellest tulenevalt on põhjendatud maakohtu lähenemine, mille kohaselt süüdistatava

ja tema kaitsja juuresolekul ülekuulatud tunnistajate ütlusi võib käsitleda KrMS § 286-

2 lg 1 kohaselt samas kriminaalasjas antud ütlustena vaatamata tõsiasjale, et

kohtuasja number on vahepeal muutunud. KrMS § 286-2 eristab sama kriminaalasja

kohtulikul arutamisel antud ütlusi teise kriminaalasja kohtulikul arutamisel antud

ütlustest. Kui esimesi on võimalik kasutada samaväärselt kohtulikul arutamisel vahetult

antud ütlustega, siis teistele rakendatakse deponeeritud ütlustele sätestatud

reeglistikku.

Õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et ütluste vahetu uurimine kohtukoosseisu

poolt võib seisneda ka seaduslikult avaldatud varasemalt antud ütluste protokolli

uurimises (KrMS Kommenteeritud väljaanne, § 15 komm 14.1). Nii uuris ka kohtuasja

nr 1-18-919 lahendav kohtukoosseis kohtuistungil vahetult kriminaalasjas nr 1-18-

3740 koostatud kohtuistungite protokolle mahus, milles need kajastasid konkreetsete

tunnistajate ja asjatundja ütlusi (04.05.2018 kohtuistungi protokoll lk 19 jj).

Tähelepanuväärne on asjaolu, et süüdistatav ise ega tema kaitsja ei taotlenud

kohtuasja nr 118-919 raames tunnistajate uuesti kohtusse kutsumist ega ka täiendavat

ülekuulamist, mis teoreetiliselt oleks muudetud süüdistuse kontekstis ilmselt lubatav,

vaid nõustusid tunnistajate ja asjatundja kohtuasjas nr 1-17-3840 antud ütluste

avaldamisega (vt 21.02.2018 eelistungi protokoll; 04.05.2018 kohtuistungi protokoll lk

24).

Mis puutub osade 04.05.2018 kohtuistungi protokollis (vt lk 3) konkreetselt nimetatud

tõendite avaldamata jätmisesse, siis tegemist on olnud poolte kokkuleppel KrMS § 296

lg 2 teise lause alusel avaldamata jäetud tõenditega asjaolude kohta, milles poolte

vahel puudus vaidlus.

Eelnevale tuginedes on prokuratuur seisukohal, et KrMs §-s 15 sätestatud tõendite

vahetu uurimise põhimõtet pole Harju Maakohus kohtuasjas nr 1-18-919 rikkunud.

Kahetsusväärselt ei selgita apellant, milles seisnes maakohtu poolt muudetud

süüdistusest oluline kõrvalekaldumine, kuid kohtuasja vaidluspunkte tundes on

võimalik eeldada, et üllatuslik oli apellandi jaoks tema süüditunnistamine altkäemaksu

ainuisikulises andmises KarS § 298 lg 1 alusel.

Prokuratuur apellandi seisukohta ei jaga. Kooskõlas KrMS § 268 lg-ga 5 ei tuginenud

maakohus A. Jepihhinit süüdi tunnistades faktiliste asjaoludele, mis oleks oluliselt

erinenud muudetud süüdistuse tõendamiseseme asjaoludest. Ainus asjaolu, millele

maakohus ei pidanud võimalikuks hinnangut anda, on kas altkäemaksu andmine

Jepihhini poolt X-le K vahendusel leidis aset ühiselt ja kooskõlastatult koos

menetlusvälise isiku JJ-ga. Muud faktid, mille tõendatuks lugemine maakohtu poolt

Jepihhini suhtes süüdimõistva kohtuotsuseni viis, kattuvad muudetud süüdistuse

alusfaktidega. Nii on maakohus tõenditele tuginedes lugenud tuvastatuks

eksamineerija X ametiseisundi, fakti, et X sai K-lt Jepihhini eksami eest raha, asjaolu,

et K pakkus ja andis X-le altkäemaksu justnimelt Jepihhini võimalikult leebe kohtlemise

kindlustamiseks; ning seda tehes tegutses K Jepihhini teadmisel ja nõustumusel ja

Jepihhinilt pärit rahaliste vahendite arvelt.

Õiguskirjanduses ollakse seisukohal, et KrMS § 268 lg-st 5 tulenev süüdistusest

oluliselt erinevatele asjaoludele tuginemise piirang ei laiene sellistele faktidele, millel

on üksnes süüdistatava vastutust kergendav, aga samas mitte algseid vastutuse

eeldusi asendav tähendus. Näiteks võib kohus tapmissüüdistust KarS § 113 järgi

lahendades tugineda sellistele süüdistuse nimetamata asjaoludele, mis osutavad

süüdistatava äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundile KarS § 115 mõttes (vt

KrMS Kommenteeritud väljaanne § 268 komm 5.1.1.). Antud juhul hõlmas Jepihhinile

esitatud grupis altkäemaksu andmise süüdistus altkäemaksu ainuisikulist andmist.

Tõsiasi, et maakohus loobus Jepihhini ja tema ema tegevuse ühisusele ja

kooskõlastatusele hinnangu andmisest, ei tähenda, et oleks asendatud Jepihhini enda

poolt kuriteo toimepanemise otsustamiseks relevantseid tõendamiseseme asjaolusid.

Prokuratuur on seisukohal, et kooskõlas KrMS § 268 lg-ga 6 ei eelda süüdistuse

kvalifikatsiooni asendamine kergemaga kohtumenetluse poolte teavitamist ega ka

nende seisukoha ärakuulamist. Kui isikut süüdistatakse mõrvas (KarS § 114), kuid

kohus leiab, et isik on tegelikult toime pannud tapmise põhikoosseisu järgi

kvalifitseeritava teo (KarS § 113), on süüdistatava kaitseõigus olnud ilma täiendava

poolte seisukoha ärakuulamiseta tagatud (vt KrMS kommenteeritud väljaanne § 268

komm 6.4.1.) Nii ka antud juhul, kui Jepihhinit süüdistati grupis toimepandud

altkäemaksu andmises, kuid maakohus otsustas, et ta on toime pannud

põhikoosseisule vastava altkäemaksu ainuisikulise andmise, oli süüdistataval piisav

võimalus end ka selle kvalifikatsiooni vastu kaitsta, kuna kergem kvalifikatsioon

sisaldub raskemas. Sestap apellandi paljasõnaline väide, justkui oli maakohtu

lähenemine talle üllatuslik ning KrMS § 268 reeglitest kõrvalekalduv, ei vääri

prokuratuuri hinnangul ringkonnakohtu tähelepanu.

Mitmed apellatsioonis esitatud argumendid kattuvad kaitsekõne argumentidega.

Maakohus on oma otsuses lehekülgedel 8-9 ammendavalt põhjendanud, miks ta

erinevalt kaitsjast leiab, et K ütlus on usaldusväärne tõend, mida saab kohtuotsuse

tegemisel arvestada. Samuti on maakohus veenvalt põhistanud ka seda, miks ei ole

kohtu jaoks usaldusväärsed tunnistajate JJ ja MA ütlused. Kohtu vastav põhjendus on

leitav 17.09.2018 kohtuotsuse lehekülgedel 16 ja 18-19. Asjatundja ütluse lubatavuse

küsimus on vaidlustatud otsuses põhjalikult analüüsinud ning selle tulemusena on

leitud, et tegemist on igati lubatava tõendiga (vt kohtuotsuse lk 9-10). Ekspertiisi

määramise taotluse õigeaegsuse küsimus on lahendatud Harju Maakohtu protokollilise

määrusega, kohtu seisukoht ja taotluse rahuldamata jätmise põhjendus on fikseeritud

12.06.2018 kohtuistungi protokollis leheküljel 6. Apellatsioonis pole toodud

varasemast erinevaid ega ka täiendavaid põhjendusi selle kohta, miks apellandi

hinnangul Harju Maakohtu viidatud motiivid on kas mitteammendavad või ebapädevad.

Prokuröri jaoks on maakohtu argumentatsioon eespool nimetatud küsimustes olnud

veenev ning vajadus seda täiendada sellest tulenevalt puudub.

Mõningaid apellatsioonis sisalduvaid suuresti põhistamata väiteid, nagu näiteks

etteheiteid süüdistuse arusaadavusele, põhikriminaalasjas tehtud kohtuotsuse mõju

käesolevas kohtuasjas tehtud otsusele ja väidetav võrdsuse põhimõtte rikkumine, ei

pea prokurör nende ilmse ebapädevuse tõttu vajalikuks pareerida.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, apellatsiooni väidetega

ning prokuröri kirjalike seisukohtadega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus.

Apellatsioonist on väljaloetav, et apellandi arvates on maakohus süüdimõistva

kohtuotsuse rajanud vaid oletustele ning kuna puuduvad otsesed tõendid, tuleks teha

õigeksmõistev kohtuotsus.

Kohtukolleegium ei nõustu selle väitega. Maakohus on küllaldase põhjalikkusega

kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest

tuleneva teabe ning esitatud asjakohased kaitseargumendid omavahelisse konteksti

ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et kinnitust on leidnud süüdistuse versioon

toimunust. Vaidlustatud kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt

esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad, kohtu

siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid

hinnanud nii nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja mõte.

Kohtukolleegium osundab ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on

kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel

juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi

ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab

ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme

kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise

ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste

asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-77-05). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised

vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki kriminaalasjas

kogutud tõendeid kogumis, neid omavaheliselt kõrvutanud ning usaldusväärselt

lükanud ümber nii süüdistatavate kaitseversiooni kui ka kaitsjate poolt esitatud

kaitseväited.

Eelöeldu puudutab vaieldamatult ka seda, millisel määral peab apellatsioonikohus

sellise kohtukolleegiumil kujunenud arusaama valguses enda kohtuotsust põhistama.

Sellega seoses osundab ringkonnakohus arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul

lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse

poole igale argumendile (vt RKKKo 3-1-1-48-12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui

tegemist on kaebemenetlusega ning esitakse argumente, millele vaidlustatud otsuses

on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav

kohtuinstants

nõustub

(RKKKo

3-1-1-92-11,

p

15.1).

Menetlusosaliste

asjassepuutumatute seisukohtade käsitlemiseks puudub kohtul kohustus (vt RKKKo

3-1-1-44-13 p 20). Kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme

asjaolude esinemise või puudumise ja maakohus on seda teinud.

Need kaitse seisukohad, millised on apellatsioonis esitatud etteheidetena maakohtu

otsusele, ei ole esitatud veenvate argumentidena, millised Riigikohtu seisukohast

võiksid mõjutada apellatsioonikohut tõendeid ümber hindama. Kohtukolleegium

rõhutab, et mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei

saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo

põhimõttest, sest süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata

kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades

eluliselt usutav (3-1-1-8-10, p 8).

Hinnates kogutud tõendeid nende kogumis leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus

süüdistatava süü, käitumisele antud juriidilise hinnangu ja mõistetud karistuse osas on

seaduslik, kooskõlas kogutud tõenditega ja põhjalikult motiveeritud. Põhjalikult ja

veenvalt on maakohus otsuses selgitanud ka omapoolset tõendite eelistust.

Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu otsuses esitatud põhjendustega, ei pea

neid vajalikuks üle korrata ning on seisukohal, et maakohtu otsuse põhjendused

lükkavad

ümber kõik

apellantide

seisukohad,

millistega

püütakse

veenda

apellatsioonikohut süüdistatava süütuses.

Omalt poolt märgib kohtukolleegium apellatsioonide väidete osas veel järgmist.

Esiteks, kohtukolleegium peab asjakohaseks tsiteerida Riigikohtu seisukohta, mis

puudutab konkreetselt korruptsioonikuritegusid, milleks vaieldamatult arutatav kaasus

on. Nimelt on Riigikohus oma otsuses 3-1-1-31-14 selgitanud, et korruptsioonikuriteod

on ühed kõige raskemini avastatavad kuriteod, sest ebaõiguskokkulepe sõlmitakse

üldjuhul salaja. Samuti ei saa selle kuritegevusliigi puhul kõneleda klassikalises mõttes

ohvritest, mistõttu ei ole tavaliselt inimesi, kes riigivõime teavitaksid. Seetõttu tuleb

korruptsioonikuritegusid

menetledes

piirduda

sageli

kaudsete

tõenditega.

Ebaõiguskokkuleppe olemasolu võib ilmneda näiteks asjaoludest, et ametiisik on

saanud mõne soodustuse ja ta on pannud toime tegusid, mis on soodustuse andja

huvides.

Asjakohatuteks peab kohtukolleegium apellatsioonis tehtud etteheiteid maakohtus

toiminud menetlusele ja kohtuotsusele selles, et maakohus kasutas tõendina nende

isikute ütlusi, keda üle ei kuulatud, samuti tõendeid, milliseid maakohtus ei uuritud.

Siinjuures nõustub kohtukolleegium täielikult prokuröri poolt kirjalikus seisukohas

esitatud väidetega, et kõik need minetused, millised on ette heidetud apellatsioonis

kohtuliku uurimise osas maakohtule on tegelikult maakohtus toimunud menetluspoolte

kokkuleppel. Kohtuistungi protokollidest on selgelt väljaloetav, et kohus küsis

korduvalt, kas on taotlusi tunnistajate veelkordseks ülekuulamiseks. Selliseid rikkumisi,

mis oleks hinnatavad kriminaalmenetluse olulise rikkumisena või kohtuliku uurimise

puudusena, kohtukolleegium tuvastanud ei ole. Väärib ära märkimist ka fakt, et kogu

maakohtus toimunud menetluse kestel ei ole ei süüdistatav ega ka tema kaitsja kordagi

esitanud taotlust tunnistajate ja asjatundja veelkordseks ülekuulamiseks. Just sellisel

kujul kohtuliku uurimisega on menetlusosalised ka nõustunud kohtuliku uurimise

lõpuleviimisega. Kui süüdistatav või tema kaitsja seisukoht võrreldes eelnevalt

väljendatud seisukohaga, kohtuliku uurimise jooksul muutus eeldanuks see

vastavasisulise taotluse esitamist eelkõige maakohtule. Seejärel, kui edasiselt

leitakse, et maakohtus on kohtulik uurimine olnud puudulik, siis pidanuks

vastavasisuline taotlus sisalduma ka apellatsioonis. Tegemist ei oleks olnud mitte

sellise puudusega või rikkumisega, mis tooks kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse

tegemise. Tegemist oleks olnud puudusega, mida saanuks vastava taotluse

olemasolul ka ringkonnakohus kõrvaldada ning sellisel juhul tunnistajaid või

asjatundjaid ristküsitleda. Samas on kohtukolleegium sarnasel seisukohal nii

maakohtuga, kui ka prokuröriga, et kõik nimetatud isikud olid üle kuulatud ajal, kui

A.Jepihhini osas eraldatud kriminaalasi oli veel ühes menetluses selle kriminaalasjaga,

millest A.Jepihhini osas kohtumenetluses kriminaalasja materjalid eraldati eraldi

menetlusse. Kõik tunnistajad ja asjatundja kuulati üle vahetult A.Jepihhini juuresolekul

ning temal ja tema kaitsjal oli võimalus osaleda ka nende küsitlemisel.

Apellant on seisukohal, et selleks, et hinnata tema poolt sooritatud eksami edukust ei

piisa videosalvestise vaatamisest ja asjatundja ütlustest, selleks tuleb läbi viia

ekspertiis, mille läbiviimise taotlus oli esitatud väidetavalt õigeaegselt.

Nõustudes nii maakohtuga, kui ka prokuröriga selles, et käesoleval juhul on tõendatud

fakt, et A.Jepihhini eksamisooritus ei olnud piisav, et saada positiivset tulemust,

selgitab kohtukolleegium omalt poolt järgmist.

A.Jepihhinile oli esitatud süüdistus ja ta mõisteti ka süüdi KarS prg 298 järgi

altkäemaksu andmises. Seejuures jätab kohtukolleegium tähelepanuta A.Jepihhini

väite, et ta pole aru saanud, milles ta mõisteti süüdi. Ta on maakohtus jaatanud

süüdistusest aru saamist, kui temalt seda küsiti aga ka kohtuotsuse kuulutamisel

kohtuotsusest aru saamist. Täiendavat selgitamist süüdistatav ei soovinud.

Altkäemaksu koosseisu puhul, mis koosneb kahest alternatiivist - soodustuse

lubamisega nõustumine ja soodustuse vastuvõtmine -, on määrav juba esimene ehk

soodustuse lubamisega nõustumine. Kui isikute vahel eelnevat kokkulepet ei ole ja

ebaõiguskokkulepe sõlmitakse sisuliselt samal momendil, mil ametiisik soodustuse

vastu võtab (nt annab sõidukiga kiiruseületamiselt tabatud autojuht politseiametnikule

isikut tõendava dokumendi asemel rahatähe, mille politseinik vastu võtab), kujutab

soodustuse vastuvõtmine endast ühtlasi seda, et ametiisik nõustub soodustuse

lubamisega. Kui aga kokkuleppe kohaselt peab isik ametiisikule soodustuse üle andma

kunagi tulevikus, on mõõtuandev just ebaõiguskokkuleppe sõlmimine - tegu on

juriidilises mõttes lõpule viidud juba sellise kokkuleppe sõlmimisega. Soodustuse

tegelik hilisem vastuvõtmine ei loo juurde uut ebaõigust, mistõttu kujutab see

vastuvõtmine endast varem toime pandud teo (ebaõiguskokkuleppe sõlmimine)

faktilist lõpetamist. (Vt ka RKKKo 3-1-1-31-14; 3-1-1-14-14, p 1016). Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas ja õiguskirjanduses on juurdunud ka

seisukoht, et altkäemaksu koosseisude ühe objektiivse tunnusena on vaja tuvastada

ka nn ekvivalentsussuhe, s.o pooltevaheline side, mille raames on altkäemaksu võtja

altkäemaksu andjaga ühel meelel, et tasu on vastuteene tehtud või tulevikus tehtava

ametialase teo eest. Ebaõiguskokkulepe võib olla sõlmitud (silumaks üleminekut

varasemast

terminoloogiast:

„Ekvivalentsussuhe

võib

olla

loodud...“)

ka

konkludentselt, kujunedes nt välja vihjamisi suheldes ja teineteise jaoks soodsaid

samme astudes. Hetkel, mil pooled on oma soovid teineteisele piisavalt selgeks teinud

ja kumbki on teise poolt soovitavaga vaikimisi nõustunud, saab kõneleda

ebaõiguskokkuleppe olemasolust.

Seega, isegi, kui A.Jepihhin oleks sõidueksami sooritanud briljantselt, ei oleks see

kõiki maakohtu otsusega tuvastatud tehiolusid arvestades, päästnud teda

kriminaalsüüdistusest, sest selleks ajaks oli tegelikult KarS prg 298 järgi kvalifitseeritav

kuritegu juba toime pandud.

Ringkonnakohus leiab nagu maakohuski, et käesolevas asjas on ekvivalentsussuhe

tuvastamist leidnud, maakohus on tuvastanud kõik seosed ametiisikust altkäemaksu

võtja, altkäemaksu vahendaja ja süüdistatava kui altkäemaksu andja vahel ning

üheselt on jälgitav, et nende huvid ja eesmärgid olid kokkulangevad. Kohtukolleegiumi

hinnangul on maakohus viidanud mitmele ebaõiguskokkuleppe olemasolu kinnitavale

asjaolule ja neid koostoimes hinnates jõudnud veenvalt järeldusele A.Jepihhini ja KK

(sõiduõpetaja) ning XX (eksamineerija) vahelise ebaõiguskokkuleppe olemasolus. KK

ja XX on mõistetud süüdi kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsusega kriminaalasjas

1-16-10597 19.jaanuaril 2017.

Kohtukolleegium peab vajalikuks rõhutada ka seda, et maakohtu otsuses esitatud

tõendite analüüs annab piisava selguse selles, et raha eest eksami sooritamine

eksamineerija XX juures oli süsteem ning see toimus väljakujunenud skeemi alusel,

kus peamiseks ühiseks lüliks oli alati altkäemaksu vahendajast sõiduõpetaja, kes

tundis eksamineerijat ning sõiduõpetaja kaudu liikus vastav info edasi. Tegutseti

konspireeritult ning selline konspiratsioon oli taotluslik - iga isik, kes vastavas skeemis

täitis konkreetse lüli rolli, sai väga hästi aru, et seoseid altkäemaksu andja ja saaja

vahel e. ekvivalentsussuhet tuleb varjata. Eluliselt ei ole usutav, et need seosed, mis

erinevate altkäemaksu episoodide puhul kattuvad, saavad olla puhtjuhuslikud.

Välistatud on, et nii palju juhuseid erinevate isikute puhul kokku langevad.

Kokkuvõtvalt leiab kohtukolleegium, et apellatsioonis esitatud väited selles, et

A.Jepihhini süüd ei ole suudetud tõendada on jäänud paljasõnalisteks, mingeid sisulisi

vastuväiteid maakohtu põhjendustele esitatud ei ole ning need väited ei lükka ümber

maakohtu otsuses esitatud põhjendusi.

Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse

tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab

kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 17.septembrist 2018.a. Andrei Jepihhini

suhtes muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/