2-17-17697/28 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr 2-17-17697

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Donald Kiidjärv

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. oktoober 2018, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-17-17697

Tsiviilasi

Valev

Muttiku

hagi

Eesti

Vabariigi

vastu

pärimistunnistuse

kehtetuks

tunnistamiseks,

pärimisõiguse tuvastamiseks ning omandiõiguse

tunnustamiseks

Tsiviilasja hind

13 500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

hageja: Valev Muttik (ik XXX; aadress XXX),

lepinguline

esindaja:

Tiina

Mölder

(e-post

tiina@juristaitab.ee)

kostja:

Eesti

Vabariik

Rahandusministeeriumi

kaudu, lepinguline esindaja: Silvi Uljas (e-post

silvi.uljas@fin.ee)

Menetlus

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta läbi vaatamata Valev Muttiku hagi Eesti Vabariigi vastu Sylvia Karatini

pärimismenetluses 22.06.2017 Eesti Vabariigi kasuks tõestatud pärimistunnistuse

kehtetuks tunnistamiseks.

2. Jätta rahuldamata Valev Muttiku hagi Eesti Vabariigi vastu Riita Heido pärimisõiguse

tuvastamiseks ning Valev Muttiku omandiõiguse tunnustamiseks 5/10 mõttelisele

osale elamust aadressil XXX.

3. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

4. Jätta menetluskulud Valev Muttiku kanda.

5. Eesti

Vabariigil

puuduvad

hüvitatavad

menetluskulud

seoses

osalemisega

käesolevas menetluses menetlusosalisena.

6. Vabastada Valev Muttik riigilõivu 200 eurot riigituludesse tasumise kohustusest.

Apellatsioonkaebuse esitamine

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui

kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel

ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

2/7

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Tartu Maakohtu menetluses on Valev Muttiku (hageja) hagi Eesti Vabariigi (kostja)

vastu järgmistes nõuetes:

-

tunnistada kehtetuks Tartu notar Tiina Tombergi poolt Sylvia Karatini (pärandaja)

pärimismenetluses 22.06.2017 pärimisseaduse (PärS) § 125 ja § 18 alusel

tõestatud pärimistunnistus Eesti Vabariigi kasuks;

-

tuvastada Riita Heido pärimisõigus Sylvia Karatini pärijana;

-

tunnustada hageja omandiõigust 5/10 mõttelisele osale elamust aadressil XXX (tlk

39, 77).

Hageja on esitanud 26.11.2017 hagiavalduse, 19.12.2017 puuduste kõrvaldamise

taotluse ning 23.03., 23.04., 10.05. ja 15.06.2018 seisukohad (tlk 1-3, 39-40, 130-131,

144-146, 155-156, 180) ning 02.07.2018 menetluskulude nimekirja (tlk 191-192).

Hageja menetlusdokumentide järgi suri Sylvia Karatin 10.03.1978. Tema viimane elukoht

oli Austraalia. Hagejale teadaolevalt pärandaja testamenti ei teinud, pärimine toimus

seaduse järgi. Esimese ringi pärijad olid lapsed, kes ei elanud Eestis, ning teise ringi

pärija tsiviilkoodeksi (TsK) § 536 lg 1 p 2 alusel õde Riita Heido (Muttik). Riita Heido suri

12.06.1995, hageja on tema poeg ja ainupärija.

Sylvia Karatini pärandi esemeks on 50% mõttelist osa XXX Tartus asuvast elamust.

Elamust 20% omanik on hageja, kes päris selle oma emalt. 2017. a augustis sai hageja

teada, et Sylvia Karatini pärandi esemeks olnud elamuosa omanik on kostja.

Käesolevas asjas ei esine ühtegi TsK § 557 lg-s 1 loetletud juhtu, mil pärimisõigus läheb

üle riigile. Pärandajal olid nii esimese kui teise ringi pärijad. Riita Heido oli TsK § 551 lg 2

kohaselt pärandi vastu võtnud, asudes faktiliselt pärandvara valitsema ja valdama. Ta ei

ole esitanud TsK § 555 alusel avaldust faktiliselt vastuvõetud pärandist loobumiseks.

Riita Heido võttis pärandi vastu, asudes pärandajale kuulunud elamuosa valdama,

kasutama ja valitsema ning pärandi esemest omanikule tulenevaid kohustusi tasuma,

käitudes seeläbi omanikuna ning väljendades oma tahet pärand vastu võtta.

Hagiavalduse lisadest 5–7 on näha, et nii Riita Heido kui hageja on korduvalt tasunud

pärandajale määratud ja pärandi esemega seotud maamaksu ja kindlustusmakseid.

Kogu valitsemise ja valdamise aja kohta ei ole maksekorraldused säilinud. Maksete

tasumist ja hoone valdamist jätkas pärast ema surma hageja. 2001. a soovis hageja osta

elamu juurde maad ja alustas selleks mõõdistamistöödega. Hoone on halvas

seisukorras, kuid mitte elamiskõlbmatu, hageja on hooldanud maja võimaluste kohaselt.

Halb on maja üldine seisukord, mitte üksnes pärandvara osa.

Riita Heido on tahet pärand vastu võtta väljendanud selgesõnaliselt oma tütrele

Ülle Piirile, millest olid teadlikud ka viimase abikaasa ja poeg. Abikaasa Kalev Piiri ja poeg

Marek Piiri mäletavad, et 1991. a kutsus Riita Heido oma tütre Tartusse, et faktiliselt vastu

võetud pärand vormistada. Ülle Piiri on surnud, ent nimetatud asjaolu kohta on andnud

kirjalikud seletused Kalev ja Marek Piiri. Riigikohtu 08.12.2003 otsuse kohtuasjas nr 3-2-1-

141-03 p 23 kohaselt ei ole oluline, kellele pärija pärandi vastuvõtmise tahet väljendab.

Pärand jäi vormistamata, sest sel ajal ei olnud võimalik Austraaliast saada

surmatunnistust ega pärandaja nimemuutuse (abielu) tõendit. Tahte väljendamise

seisukohast ei ole oluline, kas asju ajamas käidi või mitte, samuti asjaaajamise tulemus.

Pärandaja tütre Milvi Muttiku 06.02.2017 kirjast saab järeldada, et ka pärandaja lapsed

olid arvamusel, et hageja saab nende pärandist loobumisel pärandvara omanikuks. Kuna

ühtegi sellekohast lepingut sõlmitud ei olnud, on see võimalik vaid juhul kui Riita Heido

pärandi faktiliselt vastu võttis ja hageja selle oma emalt päris.

3/7

Pärimismenetlust viis läbi notar Tiina Tomberg. Sylvia Karatini lapsed elasid välismaal ja

hagejal ei õnnestunud nendega ühendust saada. Nii ei saanud ta teada, et nad on

pärandist loobunud ja tema emal kui teise ringi pärijal on õigus vormistada pärimine või

pärandist loobumine. Ehkki hageja pöördus korduvalt notari poole, ei selgitanud notar, et

ka hagejal on õigus pärimismenetlust algatada, vaid nõustus märtsis 2009 koostama

volikirja näidise, mille alusel oleks hageja saanud väidetavalt pärimismenetluses osaleda.

Notar ei täitnud tõestamisseaduse § 18 lg-s 1 sätestatud selgitamiskohustust.

PärS § 175 lg-le 5 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 66 viidates leiab

hageja, et kohus on asja menetlema asudes menetlustähtaja ennistanud ja kostja

tuginemine PärS § 175 lg-le 3 ei ole asjakohane.

2. Kostja märkis 28.02.2018 vastuses (tlk 86-88), et kui kohus tuvastab esitatud

dokumentide alusel hageja pärimisõiguse, siis ei ole tal vastuväiteid sellele, et elamu ja

kuuri 5/10 mõttelise osa pärijaks saab hageja. Samas leidis kostja, et hageja ei ole

tõendanud, et Riita Heido tahtis pärida oma õe vara. Selle juurde jäi kostja ka 11.04.,

27.04., 06.06.2018 menetlusdokumentides (tlk 136-137, 151-152, 177). 11.04.2018

täiendatud vastuse järgi ei võta kostja hagi õigeks, vaidleb hagile vastu ja palub jätta

selle rahuldamata.

Notar Tiina Tombergi 19.10.2017 kirja järgi ei ole talle esitatud tõendeid selle kohta, et

Riita Heido tahtis pärida oma õe vara. Kirjast selgub, et hageja on olnud seisukohal, et

pärandaja pärandi on vastu võtnud tema lapsed. Notar eeldas, et hageja ema oli samal

seisukohal. Kostja toetab notari seisukohti, et hageja ei ole tõendanud Riita Heido tahet

pärida ning pärandaja lapsed ei ole tõendanud oma pärimisõigust. Seega on notar

väljastanud õigesti pärimistunnistuse, mille alusel on pärija kostja.

Hageja esitatud seletused ei tõenda Riita Heido tahet pärandvara vastu võtta. Seletustest

ei selgu, kas käidi või ei käidud asju ajamas ja mis tulemusteni jõuti. Ka varaga seotud

makseid ei ole makstud. Pärandvara nimekirja järgi on Maksu- ja Tolliameti elektroonilise

andmebaasi andmetel pärandajal 29.08.2017 seisuga alates 02.04.2012 maamaksu võlg

144,60 eurot ja arvestuslik intress 87,81 eurot, nõue varasemate aastate eest on

aegumise tõttu kustutatud. Samuti on pärandvara inventuuris välja toodud, et osa majast

on lagunenud ja muutunud elamiskõlbmatuks. Ka piltidelt on näha, et maja on äärmiselt

kehvas seisus, hoonet ei ole hooldatud ega valitsetud.

Pärand avanes 10.03.1978, seega 40 aastat tagasi ja hageja nõue pärimistunnistuse

kehtetuks tunnistamiseks on PärS § 175 lg 3 järgi aegunud. Hageja viide TsMS §-le 66 ei

ole asjakohane. TsMS § 67 järgi tuleb tähtaja ennistamiseks esitada kohtule vastav

taotlus ja põhjendused, miks ei saadud tähtaega järgida. Seda hageja teinud ei ole.

KOHTU SEISUKOHT

3. Kohus leiab, et hagi tuleb jätta pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamise nõudes läbi

vaatamata ja ülejäänud osas rahuldamata ning menetluskulud tuleb jätta hageja kanda.

4. Vaidlust ei ole järgmiste asjaolude üle:

-

Sylvia Karatin suri 10.03.1978 ja tema viimane elukoht oli Austraalia, see nähtub

ka surmatunnistusest (tlk 5);

-

pärandaja Eestis asuvaks varaks on mh 5/10 mõttelist osa XXX asuvast elamust,

ehitisregistri kood XXX (tlk 42-45);

-

hageja ema Riita Heido (endine perekonnanimi Muttik) on pärandaja õde;

-

hageja on oma 12.06.1995 surnud ema ainupärija.

5.

19.09.2014 tegi Tartu linn notar Tiina Tombergile avalduse (93-96) algatada

Sylvia Karatini pärimismenetlus. Avaldusest nähtuvalt on pärandaja Tartu linna andmetel

lesk ning tal on neli last, kes elavad Austraalias. Tartu linn soovis, et notar viiks pärijate

väljaselgitamiseks läbi üleskutsemenetluse. 22.06.2017 pärimistunnistuse (tlk 91-92) järgi

tõendab notar, et vastavalt PärS-le ja TsK-le on Sylvia Karatini (muud perekonnanimed

4/7

Muttik) Eesti Vabariigis asuvate hoonete mõttelise osa ainupärijaks Eesti Vabariik.

Hageja leiab, et ei esine aluseid, mil pärimisõigus läheb üle riigile. Hageja on seisukohal,

et pärandaja lapsed on pärandist loobunud ning tema ema võttis pärandi vastu, asudes

pärandvaraks olevat elamuosa valdama ja valitsema. Kohus on asja menetlema asudes

pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamise menetlustähtaja PärS § 175 lg 5 ja TsMS § 66

alusel ennistanud.

Kostja leiab, et pärandaja lapsed ei ole tõendanud oma pärimisõigust ning hageja seda,

et tema ema tahtis pärida oma õe vara. Pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamise nõue

on PärS § 175 lg 3 alusel aegunud, tähtaja ennistamist ei ole hageja taotlenud.

6. PärS § 180 alusel kohaldatakse pärimisele pärandi avanemise ajal kehtinud õigust,

kui PärS rakendussätetest ei tulene teisiti. Pärimisele kohaldatava õiguse ulatus

määratakse rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 26 järgi. REÕS § 26 järgi

määrab pärimisele kohaldatav õigus ära eelkõige: 1) viimse tahteavalduse liigid ja

toime; 2) pärimisvõime ja pärimiskõlbmatuse; 3) pärandi ulatuse; 4) pärijate ringi ja

nendevahelised suhted; 5) vastutuse pärandaja võlgade eest. Pärandi avanemise ajal

kehtinud TsK § 571 lg 1 sätestas, et pärimissuhted määratakse kindlaks selle maa

seaduse järgi, kus oli pärandaja viimane alatine elukoht. TsK § 571 lg 3 I lause kohaselt

määratakse NSV Liidus asuvate ehitiste pärimine kõikidel juhtudel kindlaks Nõukogude

seaduse järgi. Seega tuleb antud asjas kohaldada tsiviilkoodeksi (TsK) sätteid REÕS §

26 märgitud ulatuses. Menetlussätete puhul tuleb üldpõhimõtete järgi lähtuda kehtivast

õigusest.

7. PärS § 175 lg-d 1 ja 2 näevad ette, et kui pärast pärimistunnistuse tõestamist ilmneb

selle ebaõigsus, tunnistab notar huvitatud isiku notariaalselt tõestatud avalduse alusel või

omal algatusel selle kehtetuks ja viib läbi uue pärimismenetluse. PärS § 175 lg 4

sätestab, et kui notar keeldub pärimismenetluses tõestatud tunnistust kehtetuks

tunnistamast, võib õigustatud huviga isik nõuda kohtus tunnistuse kehtetuks tunnistamist.

Tunnistuse kehtetuks tunnistamise hagi esitatakse isiku vastu, kes on õigustatud isik

tunnistuse kohaselt. Notar keeldus 19.10.2017 kirjas uue pärimismenetluse läbiviimisest

ja

pärimistunnistuse

kehtetuks

tunnistamisest

ning

selgitas,

et

pärimisõiguse

tuvastamiseks on õigus pöörduda kohtusse.

PärS § 175 lg 3 alusel tuleb tunnistuse kehtetuks tunnistamise nõue esitada kolme aasta

jooksul selle kehtetuse alusest teada saamisest või teada saama pidamisest arvates,

kuid mitte rohkem kui 30 aastat pärast pärandi avanemist. Vastuseks kostjale märgib

kohus, et tegemist ei ole aegumistähtajaga. PärS § 175 lg 5 järgi võib notar või kohus

huvitatud isiku taotlusel PärS § 175 lg-s 3 nimetatud tähtaja ennistada. Ennistamisele

kohaldatakse TsMS-s menetlustähtaja ennistamise kohta sätestatut.

Praegusel juhul on hagi esitatud rohkem kui 30 aastat pärast pärandi avanemist.

TsMS § 67 lg 1 alusel toimub tähtaja ennistamine avalduse alusel ja tähtaja järgimata

jätmiseks peab olema mõjuv põhjus. Hageja ei ole tähtaja ennistamist taotlenud ega

kohus tähtaega ennistanud ning kohus on hageja nõude ebaõigesti menetlusse võtnud.

Asjakohane ei ole hageja viide TsMS §-le 66, sellest ei tulene, et kohus saaks asja

menetlusse võtmisega ennistada seaduses sätestatud tähtaja.

Isegi kui hageja oleks koos hagi esitamisega taotlenud tähtaja ennistamist, ei oleks

tõenäoliselt olnud alust taotlust rahuldada. TsMS § 67 lg 2 kohaselt võib tähtaja

ennistamist taotleda 14 päeva jooksul, alates päevast, millal takistus ära langes, aga

mitte hiljem kui kuue kuu jooksul, alates möödalastud tähtaja lõppemisest. Kohus on

seisukohal, et praeguses olukorras, kus juba pärimistunnistus väljastati rohkem kui

30 aastat pärast pärandi avanemist, tuleks TsMS § 67 lg 2 kuue kuu pikkust tähtaega

arvestada pärimistunnistuse väljastamisest. Pärimistunnistus väljastati 22.06.2017,

kohtusse

pöördus

hageja

26.11.2017,

seega

iseenesest

kuue

kuu

jooksul

pärimistunnistuse väljastamisest. Samas oleks taotlus olnud ilmselt esitatud hiljem kui

14 päeva võimaliku takistuse äralangemisest. Sellest, et kostja on elamusosa omanik, sai

hageja teada juba 2017. augustis, notari poole on ta juristi vahendusel pöördunud

11.10.2017 ning notar on vastanud 19.10.2017 (tlk 8).

5/7

Eeltoodut arvestades tuleb jätta hageja nõue pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamiseks

TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.

8. Riigikohus on selgitanud, et pärimisõiguse tunnistus tõendab üksnes pärimisõigust

ning sellega luuakse avalikult usaldatava dokumendi näol eeldus pärimisõiguse (ja

seeläbi ka pärijate omandiõiguse) olemasolu kohta, mis on kohtus siiski ümberlükatav,

kui see ei vasta tegelikkusele. Pärimistunnistuse olemasolu või puudumine ei mõjuta

iseenesest pärimisõigust ega selle ulatust (vt nt Riigikohtu 08.02.2006 otsus kohtuasjas

nr 3-2-1-121-05, p 36).

Seega võib hageja siiski esitada kostja vastu pärimisest tulenevaid nõudeid, kui ta

tõendab, et on pärija.

9. TsK § 557 lg 1 alusel läheb pärandavara pärimisõiguse järgi üle riigile: 1) kui vara on

riigile testeeritud; 2) kui pärandajal ei ole seadus- ega ka testamendijärgseid pärijaid; 3)

kui kõik pärijad on pärimisõigusest ilma jäetud; 4) kui ükski pärijaist pärandit vastu ei

võtnud.

PärS § 125 lg 3 sätestab, et kui ükski pärija ei ole teada ega teata endast ühe kuu jooksul

pärija väljaselgitamise üleskutsemenetluses üleskutse avaldamisest arvates või kui

endast teatanud isik ei suuda ühe kuu jooksul üleskutsemenetluse tähtpäeva

möödumisest arvates oma pärimisõigust tõendada, eeldatakse, et seadusjärgne pärija on

pärandi avanemise koha kohalik omavalitsusüksus või PärS §-s 18 nimetatud juhul riik.

PärS § 125 lg 4 alusel võib pärija PärS § 125 lg-s 3 nimetatud juhul pärandi

omavalitsusüksuselt või riigilt vastavalt PärS §-le 146 välja nõuda. PärS § 146 lg 1

sätestab, et isik, kes valdab pärijana pärandvara, kuid ei ole õigustatud pärima, on

kohustatud pärijale, testamenditäitjale või pärandi hooldajale pärandvara välja andma.

Selge ei ole, kas pärimistunnistuse järgi on riik ainupärija TsK § 557 lg 1 või PärS § 125

lg 3 alusel. Kohus leiab aga, et kummalgi juhul ei ole hageja nõuded tõendatud.

10. TsK § 536 lg 1 kohaselt on seadusjärgse pärimise korral võrdsetes osades:

1) esimese ringi pärijaiks – lapsed, abikaasa ja vanemad, samuti surnu laps, kes sündis

pärast tema surma; 2) teise ringi pärijaiks – surnu vennad ja õed, tema nii isa- kui ka

emapoolne vanaisa ja vanaema. TsK § 536 lg 2 alusel kutsutakse teise ringi pärijad

seadusejärgsele pärimisele ainult siis, kui esimese ringi pärijad puuduvad või kui nad

pärandit vastu ei võtnud, samuti juhul, kui kõik esimese ringi pärijad on testaatori poolt

pärimisõigusest ilma jäetud.

10.1. 04.12.2017 määruses (tlk 37) märkis kohus, et jääb arusaamatuks, millistel

asjaoludel peab hageja Sylvia Karatini ainsaks pärijaks oma ema, kui pärandajal on ka

lapsed, ning selgitas, et hagejal tuleb esitada asjaolud ja tõendid selle kohta, et tema

ema on Sylvia Karatini pärija. Hageja on puuduste kõrvaldamise avalduses seejärel

väitnud, et pärandaja lapsed on pärandist loobunud. Tõendeid ei ole ta selle kohta

esitanud, see ei nähtu ka hageja taotlusel notarilt väljanõutud pärimisasja dokumentidest

(tlk 159).

Notar esitas kirjavahetuse pärandaja eeldatava tütrega, pärimistunnistuse ning Eesti

Õigusbüroo OÜ-le ja hagejale 19.10.2017 saadetud kirja (tlk 164-172). Arvestades

inglisekeelse kirjavahetuse sisu ning poolte vastuväidete puudumist, ei ole kohus TsMS

§ 32 lg 1 II lause alusel selle tõlkimist nõudnud. Notar on 26.01.2017 e-kirjas (tlk 165)

nõudnud pärandaja eeldatavalt tütrelt Milvi Muttikult seoses XXX Tartus asuva

pärandajale kuuluva hooneosa pärimisega mh dokumente, mis tõendavad, kes on Sylvia

Karatini vara pärijad Austraalias. Milvi Muttiku 06.02.2017 e-kirja (tlk 165) järgi soovivad

pärandaja lapsed teada, kas vara omanikuks saab hageja, ning on algusest peale

öelnud, et ei soovi sellest mingit osa. Milvi Muttik tahtis ka teada, kas selle kinnituseks on

vaja midagi allkirjastada. 27.02.2017 dateeringuga kirjas (tlk 168) märgib Milvi Muttik, et

ei soovi majast mingit osa. Eeltoodust ei saa aga teha järeldust selle kohta, kas

pärandaja lapsed on pärandi vastu võtnud või sellest loobunud. Samuti ei oleks võimalik

loobuda pärandist üksnes teatud esemete osas. Notari 19.10.2017 kirjast (tlk 8-9, 171-

172) nähtub, et aastatel 2008 ja 2009 oli hageja seisukohal, et pärandaja lapsed on

6/7

pärandi vastu võtnud. Mh koostati märtsis 2009 hagejale tema soovil volikirja näidis,

milles pärandaja lapsed volitavad hagejat pärimismenetlust läbi viima ning seejärel

päritud hooneosa hagejale võõrandama.

Eeltoodust lähtuvalt ei ole hageja tõendanud, et pärandajal puuduvad esimese ringi

pärijad, nad ei ole pärandit vastu võtnud või on sellest loobunud ning et pärima oleksid

õigustatud teise ringi pärijad.

10.2. Isegi kui pärima võiks olla õigustatud Riia Heido teise ringi pärijana, ei ole

tõendatud see, et ta võttis pärandi vastu.

TsK § 551 lg 1 I lause kohaselt peab pärandi omandamiseks pärija selle vastu võtma.

TsK § 551 lg 2 I lause alusel loetakse pärija pärandi vastuvõtnuks, kui ta faktiliselt asus

pärandvara valitsema või valdama, või kui ta andis pärandi avanemise koha

notariaalorganile kirjaliku avalduse pärandi vastuvõtmiseks. TsK § 551 lg 3 kohaselt

peavad nimetatud teod olema tehtud kuue kuu jooksul, arvates pärandi avanemise

päevast.

TsK kommenteeritud väljaandes on selgitatud, et pärandvara valitsemise all, millel on

pärandi vastuvõtmise tähendus, tuleb mõista kõiki pärija või tema volitatud isiku

toiminguid, mis on teostatud selliselt, nagu seda oleks teinud omanik ise, silmas pidades

vara korrashoidu ja normaalset pidamist. Valdamine tähendab faktilise võimu teostamist

asja üle: pärandvara äraviimist oma korterisse, pärandaja elamusse elama asumist jms.

Pärandi vastuvõtmiseks ei loeta selliseid pärija tegusid, mille eesmärgiks on ainult

pärandvara alalhoidmine ja ei väljenda pärija otsest tahet pärandi vastuvõtmiseks,

näiteks pärandvara alalhoidmise kohustuse endale võtmine, pärandaja matmiseks

vahendite väljaandmine jne (J. Ananjeva, P. Kask, E. Laasik. Eesti NSV tsiviilkoodeks.

Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Eesti Raamat, 1969, lk 584).

Ka Riigikohus on selgitanud, et pärandi vastuvõtmiseks TsK § 551 lg 2 II lauses sätetatud

viisil on vaja tuvastada, et pärija on asunud valitsema või valdama mõnd pärandvarasse

kuulunud asja (kehalist eset). Lisaks on vaja tuvastada, et pärijal on olemas ka tahe

pärandvara vastu võtta (vt nt Riigikohtu 01.12.2005 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-130-05,

p 11; 24.05.2006 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-39-06, p 13). 08.12.2003 otsuse kohtuasjas

nr 3-2-1-141-03 p-s 23 on Riigikohus seoses 01.01.1997–31.12.1998 kehtinud

põhimõtteliselt samasisulise PärS § 117 lg-ga 3 märkinud, et väljendatud peab olema

tahe vallata pärandvara osa just pärijana ja oluline ei ole, kellele pärija pärandi

vastuvõtmise tahet väljendab.

Pärandvara nimekirjast (tlk 99) ja kostja esitatud fotodelt (tlk 139-141) nähtuv maja

praegune halb olukord ei välista iseenesest asjaolu, et hageja ema võis seda asuda

pärijana valdama ja valitsema. Ka pärandvara nimekirjas (tlk 99) toodud maamaksu võlg

alates 02.04.2012 ei välista seda, et 1978. a avanenud pärand on siiski vastu võetud.

Hageja leiab, et pärandi faktilist vastuvõtmist tõendavad mh tema esitatud kviitungid.

Kodanike vara kohustusliku kindlustuse tunnistuse nr 11848-1 järgi tuli Silvia Muttiku

hoonetelt XXX tasuda 15.08.1986 kindlustusmaks 4,92 rubla ja eelmiste aastate

maksuvõlg on 0 (tlk 10-11). Kviitungi kohaselt on Riita Heido ja Sylvia Muttiku eest

makstud 1984. a maa- ja majamaks (tlk 12). Maksekorralduste järgi on hageja tasunud

28.03.2001 maamaksu nii enda kui Silvia Muttiku eest ning 17.04.2002 Silvia Muttiku

eest (tlk 13-15). Kuna hageja emale kuulus osa samast elamust ning nii pärandaja kui

tema lapsed elasid Austraalias, on alust arvata, et hageja ema võis vallata ja valitseda

pärandaja elamuosa juba enne pärandi avanemist ja jätkata pärast pärandi avanemist

samu toiminguid. Seetõttu ei saa üksnes valdamisest ja maksete tasumisest järeldada

tahet pärand vastu võtta. OÜ Tartu Maamõõdubüroo kviitungi järgi on hageja maksnud

19.05.2001 XXX maamõõdutööde eest 2478 krooni (tlk 7). Kuna hageja oli elamuosa

omanik ka oma ema pärijana, ei tõenda kviitung, et hageja tegutses ka kui Sylvia Karatini

pärandvara omanik.

Hageja väitel väljendas Riita Heido tahet pärand vastu võtta selgesõnaliselt oma tütrele

Ülle Piirile, millest olid teadlikud ka viimase abikaasa Kalev Piiri ja poeg Marek Piiri.

7/7

Ülle Piiri on surnud, kuid Kalev ja Marek Piiri mäletavad hageja väitel, et 1991. a kutsus

Riita Heido oma tütre Tartusse, et faktiliselt vastu võetud pärand vormistada. Marek Piiri

seletuskirja (tlk 149) järgi mäletab ta, et Riita Heido palus Ülle Piirilt abi 1991. a

Austraalia päranduse asjaajamise osas. Sõideti Tartusse vanaema juurde. Marek ja

Kalev Piiri jäid linna peale, vanaema ja ema läksid Austraalia pärandi asju ajama.

Kalev Piiri 22.04.2018 kirjaliku seletuse (tlk 148) kohaselt käidi kogu perega Tartus, sest

Ülle Piiril oli vaja minna Riita Heidoga pärandiasju ajama. Kalev Piiri viis nad turuhoone

juurde. Tegemist oli Austraalias elanud õe maja osa pärimisega, st Riita Heido õe osaga.

Kohus leiab, et seletuskirjadest ei nähtu, et Riita Heido oleks väljendanud kellelegi tahet

pärand vastu võtta ja et ta läks asju ajama just pärijana. Pärijana tegutsemise seab

kahtluse alla ka hageja soov koostada märtsis 2009 volikirja näidis, milles pärandaja

lapsed volitavad hagejat pärimismenetlust läbi viima ning seejärel päritud hooneosa

hagejale võõrandama. Kohus ei nõustu, et notar on jätnud selgitamiskohustuse täitmata.

Olukorras, kus isik peab vajalikuks volikirja pärandaja laste nimel pärimismenetluse

läbiviimiseks, ei pea notar soovitama asuda ise pärima.

11. Eeltoodut arvestades tuleb hagi jätta ülejäänud nõuetes rahuldamata. Kohus märgib,

et kui pärandaja lapsed tõendavad oma pärimisõiguse, võib neil olla võimalus nõuda vara

riigilt välja.

12. Arvestades TsMS § 168 lg-t 2 ja hagi osalist läbi vaatamata jätmist ning TsMS § 162

lg-t 1 ja hagi ülejäänud osas rahuldamata jätmist, tuleb menetluskulud jätta hageja

kanda.

13. TsMS § 174 lg-te 1, 2, § 177 lg 1 p 1 alusel määrab kohus kindlaks ka

menetluskulude rahalise suuruse. Kostjal puuduvad menetluskulud seoses osalemisega

käesolevas menetluses menetlusosalisena (tlk 187, 189).

14. 10.01.2018 määruse (tlk 69-71) järgi on pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamise

nõude hind 3500 eurot ning pärimisõiguse tuvastamise ja omandiõiguse tunnustamise

nõuete hind 10 000 eurot. Kohus liitis nõuded ja leidis, et kokku tuleks hagejal tasuda

riigilõivu riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja lisa 1 alusel 650 eurot. Kohus vabastas

hageja riigilõivu tasumisest 300 euro ulatuse ja määras, et tasuda tuleb 350 eurot.

Hageja on 350 eurot tasunud.

Kohus jätab pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamise nõude läbi vaatamata, mistõttu

tuleks selles osas riigilõiv TsMS § 150 lg 1 p 3 alusel tagatada, ja menetletavalt nõudelt

hinnaga 10 000 eurot kuuluks RLS § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi tasumisele 550 eurot. Seega

tuleks hagejalt TsMS § 190 lg 4 I lause alusel hagi rahuldamata jätmise tõttu mõista

riigituludesse välja tasumata riigilõiv 200 eurot (550-350). Arvestades asja iseloomu ning

menetlusabi taotluse lahendamisel tuvastatut, peab kohus põhjendatuks vabastada

hageja TsMS § 190 lg 7 alusel riigilõivu 200 eurot riigituludesse tasumise kohustusest.

/allkirjastatud digitaalselt/

kohtunik