3-18-1255/7 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Sirje Kaljumäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. oktoobril 2018, Tartu

Haldusasja number

3-18-1255

Haldusasi

OÜ Karula Lammas kaebus Põllumajanduse Registrite ja

Informatsiooni Ameti 28.03.2018 otsuse nr 13-6/426 ja

25.05.2018 vaideotsuse nr 13-4/18/3-1 tühistamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – OÜ Karula Lammas, seaduslik esindaja Liilia Tali

Vastustaja – Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni

Amet, volitatud esindaja Anne Lepik

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada OÜ Karula Lammas kaebus.

2. Tühistada Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 28.03.2018 otsus

nr 13-6/426 ning 25.05.2018 vaideotsus nr 13-4/18/3-1.

3. Välja mõista Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametilt OÜ Karula

Lammas kasuks menetluskulu 15 eurot.

Edasikaebamise kord ja selgitused

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18. novembril 2018.

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ-le Karula Lammas määrati Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti

(PRIA) 19.11.2013 otsusega nr 13-6/2055 põllumajandusministri 08.06.2010 määruse nr 68

3-18-1255

2(8)

„Põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetuse saamise nõuded, toetuse

taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ (määrus nr 68) alusel ja maksti välja toetus

40 000 eurot puhasaretuskarja loomiseks.

2. PRIA otsustas 23.03.2018 otsusega nr 13-6/426 (otsus, tl 48-49) nõuda toetuse saajalt

Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 111 lg 1, § 112,

§ 114 lg 1 alusel tagasi 3000 eurot (resolutsiooni p 1) ning tagasinõutava toetusraha

tasaarvestamise edaspidiste maksetega toetuse saajale (resolutsiooni p 2). Samuti märkis viivise

tagasinõutava toetussumma tähtaegselt tagasi maksmata jätmise korral (resolutsiooni p 6).

Vaidlustatud otsuse alusel nõutakse kaebajalt kui põllumajandusliku tegevusega alustava noore

ettevõtja toetuse saajalt tagasi 3000 eurot, mis on makstud Sakris Suksu OÜ-le kahe

karjavalvekoera eest. PRIA asus kokkuvõtvalt seisukohal, et sedavõrd kallite koerte ostu näol

pole tegemist mõistlike kulutuste ega toetusraha säästliku kasutamisega.

PRIA jättis 25.05.2018 vaideotsusega nr 13-4/18/3-1 (tl 7) rahuldamata kaebaja vaide.

3. OÜ Karula Lammas esitas 25.06.2018 Tartu Halduskohtule kaebuse PRIA 28.03.2018

otsuse nr 13-6/426 ja 25.05.2018 vaideotsuse nr 13-4/18/3-1 tühistamiseks.

4. Kohus võttis 19.07.2018 määrusega (tl 18) kaebuse menetlusse. Vastustaja esitas

10.08.2018 vastuse (tl 24-25) kaebusele. Kohus määras 17.08.2018 määrusega (tl 44)

haldusasja läbivaatamise kirjalikus menetluses ja andis menetlusosalistele tähtaja täiendavate

seisukohtade, taotluste, tõendite ja vastuväidete esitamiseks. Lisaks nõudis kohus kaebajalt ja

vastustajalt täiendavate tõendite ja selgituste esitamist hiljemalt 07.09.2018. Vastustaja vastas

kohtunõudele 21.08.2018 (tl 46) ja kaebaja 17.09.2018 (tl 51).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

5. Kaebaja, taotledes vaidlustatud otsuse ja vaideotsuse tühistamist ning taotluse

lahendamiseks uue otsuse tegemist, esitab järgmised väited:

5.1. Kaebaja ei nõustu vastustajaga, et ta ei ole esitanud töökoerte tõutunnistusi ja väljaõpet

tõendavaid dokumente. Ristanditest töökoertel ongi lemmikloomapassid, mis tõendavad nende

kuulumist sobivate eeldustega spetsiifiliste karjavalvekoerte tõugude hulka. Eelmise omaniku

poolt tehtud väljaõppele, mis jätkub uue omaniku juures, ei olegi tõendavat dokumenti ja

näitusekoertele vajalikke dokumente karjavalvekoertele ei väljastata. Organisatsiooni, mis

väljastaks tõendava dokumendi karjavalvekoerte professionaalsete oskuste kohta, Eestis ei

eksisteeri. Karjavalvekoerte töövõime on kombinatsioon vastavate eeldustega tõust,

isikuomadustest ja kontaktväljaõppest lambakarjas. Karja ajavaid ja karja valvavaid koeri

kasvatavad Eestis väga vähesed ettevõtted oma lammaste juures, vastavaid litsentse välja ei

anta ja atesteerimisi ei toimu. Seega pole võimalik esitada ka väljaõpet tõendavaid dokumente.

5.2. PRIA toob tagasinõude põhjusena välja teise arve esitamise: OÜ Saare Agro arve asendati

taotluses Sakris Suksu Osaühingu arvega, sest OÜ Saare Agro ei suutnud väljaõpetatud töökoeri

õigeaegselt üle anda. Abikõlbulike karjavalvekoerte eest on OÜ Karula Lammas tasunud 3000

eurot OÜ-le Sakris Suksu 20.11.2015, seega abikõlbulikkuse perioodi jooksul. OÜ-le Saare

Agro on tasutud 18.02.2016 karjaajajate borderkollide eest 4166,66 peale abikõlbulikkuse

perioodi lõppu, tegu pole investeeringu objektiga ja seega ei kuulu antud tehing enam arutelu

alla. Selle arve uuesti kõne alla toomine jääb arusaamatuks. Mitteabikõlbulik OÜ Saare Agro

arve jäi kõrvale PRIA ettepanekul ja OÜ Karula Lammas esitas abikõlbuliku Sakris Suksu

Osaühingu arve. Abikõlbuliku arve esitamine on toimunud kokkuleppel PRIA Valga ja Pärnu

büroo inspektoritega, kes olid nõus, et mõlemat tüüpi töökoerad on ettevõtjale olulised ning

3-18-1255

3(8)

määrav on arve tasumise aeg. Seega sai PRIA esindajate heakskiidu OÜ Saare Agro arve asemel

abikõlbuliku Sakris Suksu Osaühingu töökoerte arve lisamine taotlusesse.

5.3. Vaideotsuses toob PRIA taotluse mitterahuldamise ühe põhjusena esile koerte müüja

Sakris Suksu Osaühingu asukoha taotleja lähedal ja ettevõtte kustutamise äriregistrist tegevuse

lõpetamise tõttu. Kaebuse esitaja ei näe nende asjaolude seost PRIA otsusega koerte ostu

mõistlikkuse seisukohalt.

5.4. Kaebaja peab ebaõigeks tagasinõude esitamise korda, kus 28.03.2018 koostatud dokument

jõudis kaebajani kaks päeva hiljem ja juba seisuga 31.04.2018 on tegu võlaga, mis tuleb tasuda

hiljemalt kuu aja jooksul (13.04.2018 nr 6-19/18/515). Samas on tagasinõude otsuses toodud

välja tasumisaeg 60 päeva.

5.5. PRIA on otsust tehes jätnud tähelepanuta Keskkonnaameti poolt antud tõenduskirja, pole

tutvunud kiskjakahju statistikaga ega Keskkonnaameti poolt aktsepteeritud töökoerte

kirjeldustega. Kaebuse esitaja leiab, et on ebaõige nimetada karjakoerte ostu ebamõistlikuks

olukorras, kus taotleja tööpiirkonnas on kiskjaoht väga suur ja kogu Eestis on lambakasvatajate

olukord kiskjarünnakute tõttu tõsiselt raskendatud.

6. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades järgmised seisukohad.

6.1. Toetuse saaja esitas 29.02.2016 kulutuste aruande. Kulutuste nimekirja kohaselt olid

muuhulgas ostetud eriväljaõppega karjakoerad (Border collie). Koos kulutuste aruandega esitati

OÜ Saare Agro arve nr 191/012015 (19.01.2015), mille kohaselt ostis toetuse saaja 2 koera

5000 euro eest. Toetuse saaja oli tasunud OÜ Saare Agro arve 18.02.2016 s.o väljaspool

abikõlblikkuse perioodi. Seega tuleks mittenõuetekohane kulu tagasi nõuda.

6.2. PRIA teavitas 27.04.2016 toetuse saajat, et nimetatud kulutus ei ole abikõlbulik, kuna

tasutud on väljaspool abikõlbulikkuse perioodi. Toetuse saaja selgitas 02.05.2016, et

19.01.2015 arve on tasutud 18.02.2016 seetõttu, et varem polnud müüjalt võimalik saada

väljaõpetatud karjakoeri. PRIA saatis 13.05.2016 teavituse, et ei aktsepteeri investeeringutena

arveid, mis on tasutud väljaspool abikõlblikkuse perioodi. Seetõttu ei omanud tähtsust ka see,

kas OÜ-lt Saare Agro olid need kaks koera ostetud mõistliku hinnaga või mitte. Toetuse saaja

soovis järgnevalt abikõlbmatu kulu asendada abikõlbliku investeeringuga ning esitas

20.05.2016 koos vastusega Sakris Suksu Osaühingu (äriühing registrist kustutatud 13.11.2015

- s.o enne kui talle koerte eest tasuti, toetuse saajaga sisuliselt naabrid) arve nr 53 (25.06.2015)

lambakarja valvekoerte kohta summas 3600 eurot (koos käibemaksuga), mis on pangakonto

väljavõtte kohaselt tasutud 20.11.2015. Kui Sakris Suksu Osaühingule oli koerte eest tasutud

juba 20.11.2015 ja toetuse saajal nõuetekohased kuludokumendid olemas, jääb arusaamatuks,

miks esitati 29.02.2016 kulutuste aruande juurde esialgu OÜ-lt Saare Agro koerte ostu

dokumendid. Alles selle kulutuse abikõlbmatuse selgudes, esitati Sakris Suksu Osaühingult

koerte ostu kohta dokumendid. Need asjaolud ei ole toetuse tagasinõudmise aluseks, vaid

kirjeldavad toetuse saaja tegevust.

6.3. PRIA viis investeeringukontrolli läbi 27.10.2016. Esitatud koerte passid olid

lemmikloomapassid. Toetuse saaja on esitanud koerte kirjelduse. Pole tõendatud, et tegemist

on toetuse saaja poolt 28.11.2016 selgituses nimetatud tõugu koertega ja et neid oleks üldse

välja õpetatud. Toetuse saaja väitel pidavat algsele hinnale lisanduma väljaõpetamise tasu, mis

võib olla sama suur või suurem kui koera hind. Pole tõendatud, et tegemist on tõukoertega,

lambakarja valvekoertega, kelle hind on vastava väljaõppe saamise tõttu oluliselt tõusnud.

6.4. Toetuse saaja väidab kaebuses, et koerte väljaõpet tõendavaid dokumente ei olegi

võimalik esitada. Samas on toetuse saaja esindaja esitanud Keskkonnaameti looduskaitse

3-18-1255

4(8)

peaspetsialist Tõnu Talvi poolt koostatud karjavalvekoerte kirjeldus, milles sisaldub ka hinnang

nende koerte turuväärtusele (tl 17). Toetuse abil soetatud koerte kohta sellised andmed

puuduvad ning pole võimalik anda hinnangut, kas nende eest toetusest makstud summa vastab

selliste koerte turuväärtusele ja on mõistlik (võimalik, et üks koer võinuks kirjeldatud

parameetritest lähtuvalt maksta 500 eurot).

6.5. Koerte müüjalt ehk kolmandalt isikult tema poolt müüdud koerte kohta tõendeid saada

ja temale päringuid teha (ELÜPS § 76 lg 6) ei ole enam võimalik, sest Sakris Suksu OÜ on

13.11.2015 äriregistrist kustutatud. Seda, kuidas karjavalvekoerte hind üldiselt kujuneb, on küll

selgitatud, kuid toetuse abil ostetud koerte osas sellised andmed puuduvad.

6.6. Vastustaja ei ole kunagi väitnud, et karjavalvekoerte ostmine ei ole mõistlik, vaid PRIA

peab olema veendunud, et nende koerte eest makstud rahasumma ehk siis toetuse kasutamine

on mõistlik. Määruse nr 68 § 3 lg 2 sätestab, et äriplaanis kavandatud tegevuste maksumus peab

olema põhjendatud ning majanduslikult otstarbekas ja vajalik toetuse eesmärgi saavutamiseks.

Taotleja tagab kasutatava toetusraha otstarbeka ja säästliku kasutamise. ELÜPS § 76 lg 3 p 4

kohaselt on toetuse saaja kohustuseks tõendada kulude mõistlikkust. Käesoleval juhul seda

tehtud ei ole.

6.7. Olemasolevatest tõenditest lähtuvalt ei pea PRIA koerte eest makstud summa suurust

toetusraha mõistlikuks ega säästlikuks kasutamiseks.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. Kohus kohustas kaebajat 17.08.2018 määrusega hiljemalt 07.09.2018 esitama

kohtumääruses nõutud tõendid ja selgitused. Kaebaja esitas vastuse kohtunõudele 17.09.2018.

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 51 lg 4 sätestab, et kui menetlusosaline esitab

avalduse pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või HKMS § 51 lg-s 1–3 sätestatut

rikkudes, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui see ei põhjusta kohtu arvates menetluse

viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Kohus peab

võimalikuks arvestada kaebaja hilinenult esitatud avalduse seisukohtadega. Kohus ei ole

andnud küll vastustajale eraldi täiendavat tähtaega kaebaja 17.09.2018 avalduse kohta

seisukoha esitamiseks. Samas on kohus andnud vastustajale võimaluse veel täiendava tõendi ja

seisukoha esitamiseks ning vastuväideteks seoses lemmikloomapassidega. Vastustajal on olnud

sisuliselt veel võimalus avaldada arvamust ka 17.09.2018 menetlusdokumendi kohta. Kohtu

hinnangul ei sisalda kaebaja 17.09.2018 avaldus ka varasemast erinevat olulist uut teavet, mis

tinginuks vastustaja täiendavate seisukohtade esitamist ja seega menetluse venimist.

8. Kaebaja on vaidlustanud talle määratud põllumajandusliku tegevusega alustava noore

ettevõtja toetuse osalise tagasinõudmise (3000 euro ulatuses). Vastustaja on toetust tagasi

nõudes viidanud ELÜPS § 111 lg-le 1, §-le 112 ja § 114 lg-le 1.

Vaidluse põhiküsimuseks on see, kas karjavalvekoerte soetamine 3000 euro eest on olnud

abikõlbulik kulu ELÜPS ja põllumajandusministri 06.08.2010. a määruse nr 68

„Põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetuse saamise nõuded, toetuse

taotlemise ja taotluse menetluse täpsem kord“ (määrus nr 68) tähenduses. Vaidlustatud otsuse

aluseks toetuse tagasinõudmisel on olnud asjaolu, et koerte eest tasutud hind (3000 eurot) on

vastustaja arvates liiga kõrge – tegemist oli vastustaja hinnangul ebamõistliku kulutusega, mis

ei sobi kokku toetusraha säästliku kasutamise nõudega.

9. ELÜPS § 75 lg 1 kohaselt peavad maaelu arengu toetuse abil tehtavad kulud olema

mõistlikud, vajalikud toetuse eesmärgi saavutamiseks ning vastama asjakohastes Euroopa Liidu

3-18-1255

5(8)

õigusaktides, arengukavas ning samas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides

sätestatud tingimustele.

10. ELÜPS § 111 lg-st 1 tuleneb, et kui pärast toetuse väljamaksmist selgub, et toetusraha

on eeskirja eiramise või hooletuse tõttu makstud alusetult, sealhulgas kui seda ei ole kasutatud

sihipäraselt, nõutakse toetusraha toetuse saajalt osaliselt või täielikult tagasi Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määrustes (EL) nr 1303/2013 ja (EL) nr 1306/2013 ning teistes Euroopa

Liidu asjakohastes määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel.

Vaidlust ei ole selles, et kaebaja taotles toetust põhitegevusalana lambakasvatuse arendamisse

ning üheks osaks investeeringutest oli ka karjakoerte ost maksumusega 4167 eurot (taotluse C-

osa, tl 28-29). Vastustaja on esmalt aktsepteerinud OÜ Saare Agro arvet kahe eriväljaõppega

karjakoera (border collied) eest 3000 euro ulatuses (summa koos käibemaksuga 4166,66 eurot),

kuid tuvastas, et vastav makse tehti pärast abikõlbulikkuse perioodi lõppu. Asjas ei ole vaidlust,

et vastustaja ei pidanud, tuginedes määruse nr 68 § lg 4 p-le 2 ja § 14 lg 2 p-le 1, abikõlbulikuks

OÜ-le Saare Agro koerte eest tasumist, kuna tasumine toimus pärast neis sätetes nimetatud

kaheaastast ajavahemikku.

Praeguses asjas vaidlustatud otsusega nõudis vastustaja tagasi 3000 eurot, mille kaebaja tasus

kahe lambakarja valvekoera eest Sakris Suksu Osaühingu arve nr 53 (tl 33) alusel 20.11.2015

(kontoväljavõte tl 35p).

11. Vaidlustatud otsuse järgi ei ole PRIA hinnangul sedavõrd kallite koerte ostu puhul

tegemist mõistlike kulutuste ega toetusraha säästliku kasutamisega (ELÜPS § 75 lg 1).

Vaidlust ei ole koerte olemasolu üle. PRIA on kohapealse kontrolli käigus 27.10.2016 tutvunud

koerte lemmikloomapassidega ja teinud koertest fotod (tl 37-38). Vaidluse all ei ole kaebaja

tegelemine lambakasvatusega ega vajadus lambavalvekoerte järele. Samuti pole vastustaja

väitnud, et need koerad ei saaks täita kirjeldatud ülesandeid. Karja(valve)koerte soetamist

toetuse raames on aktsepteerinud vastustaja juba toetustaotlust rahuldades. Käesoleva

haldusasja raames ei ole ka ilmnenud, et vastustaja heidaks kaebajale ette toetustaotluses

märgitud eesmärkide saavutamata jätmist (määruse nr 68 § 13 lg 1).

Vaidlus on selle üle, kas koerte eest makstud hind on mõistlik ja kooskõlas toetusraha säästliku

kasutamise nõudega. Vastustaja on vaidlustatud otsuses märkinud, et toetuse saaja ei ole

esitanud kohapealse kontrolli käigus nõutud tõendeid selle kohta, kuidas on kujunenud sellisel

tasemel hind (tõug, väljaõpe, jm niisugust hinda õigustavad tõendid). Vaideotsuses (tl 7-7p)

täpsustas vastustaja, et esitatud koerte passid olid lemmikloomapassid. Toetuse saaja on

esitanud koerte kirjelduse, kuid pole tõendatud, et tegemist on toetuse saaja 28.11.2016

selgituses nimetatud tõugu koertega ja et neid oleks üldse välja õpetatud. Toetuse saaja väitel

lisanduvat algsele hinnale väljaõpetamise tasu, mis võib olla saama suur või suurem kui koera

hind. Vaideotsuse kohaselt pole tõendatud, et tegemist on tõukoertega (lambakarja

valvekoertega), kelle hind on vastava väljaõppe saamise tõttu oluliselt tõusnud.

12. Vastustaja on vaidlustatud otsuses ja kohtumenetluses toonud välja ka varasema tehingu

OÜ-ga Saare Agro (mille kulu ei osutunud abikõlbulikuks) ning märkinud vaideotsuses (tl 7),

et kuigi Sakris Suksu Osaühingule oli koerte eest tasutud juba 20.11.2015, jääb arusaamatuks,

miks esitati 29.02.2016 kulutuste aruande juurde esialgu OÜ-lt Saare Agro koerte ostu

dokumendid ning alles selle kulutuse abikõlbmatuse selgudes Sakris Suksu Osaühingult koerte

ostmise kohta dokumendid. Kohtumenetluses märgib vastustaja, et koerad on soetatud kaebaja

naabrusest ning Sakris Suksu Osaühing on äriregistrist kustutatud juba enne neile arve tasumist.

3-18-1255

6(8)

Samas märgib vastustaja vastuses kaebusele, et need asjaolud ei ole toetuse tagasinõudmise

aluseks, vaid kirjeldavad toetuse saaja tegevust (tl 24-25). Vaidlustatud otsusest, selle peale

esitatud vaide lahendamiseks tehtud vaideotsusest ja haldusasjas toimikust tervikuna saab seega

teha järelduse, et toetuse tagasinõudmise aluseks on olnud üksnes koerte hind, mida vastustaja

peab

ebamõistlikult

kõrgeks,

mitte

aga

muud

asjaolud,

mida

vastustaja

on

menetlusdokumentides nimetanud. Vastustaja ei ole vaidlustatud otsuses viidanud ka ühelegi

muule õiguslikule alusele ega asjaolule, mis võiks olla toetuse tagasinõudmise aluseks.

13. Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse eelnõu (745 SE)

seletuskirjast ilmneb, et kulude mõistlikkuse nõudest tuleneb eelkõige taotleja kohustus mitte

teha ülemääraseid kulutusi toetuse arvel. Määruses nr 68 ei ole sätestatud kulude mõistlikkuse

tõendamise viisi ning tõendamise täpsemaid tingimusi ega korda. ELÜPS § 67 lg 3 p 3 kohaselt

võib need kriteeriumid sätestada toetuse andmise tingimustes. Mõistlikkus on määratlemata

õigusmõiste ning kulutuste mõistlikkuse kindlakstegemine on võimalik erineval moel. Muu

hulgas saab kulutuste mõistlikkust hinnata näiteks võrdlushindade meetodil või erinevate

pakkumiste võrdlemise kaudu (nt Tartu Ringkonnakohtu 19.09.2017 otsus asjas nr 3-16-1550

p 21). Vastustaja ei ole praegusel juhul koerte hinna osas sellist võrdlust läbi viinud.

14. Kaebaja ei väidagi, et tegemist oleks registreeritud tõugu koertega, kelle kohta oleks

väljastatud tõutunnistus. Sel põhjusel puuduvad ka tõendid nende aretuse ja põlvnemise kohta.

Koerte lemmikloomapassid, millega vastustaja kontrolli käigus tutvus, ei tõenda, et tegemist

poleks töökoertega. Lemmikloomapass on dokumendiks kasside, koerte ja puurituhkrute

liikumisel EL liikmesriikide vahel ning ka EL liikmesriikide vahelisel kauplemisel (Euroopa

Parlamendi ja Nõukogu määrus (EL) nr 576/2013, passi mudel kehtestatud Komisjoni

rakendusmääruse (EL) nr 577/2013 lisas nr III, vt Veterinaar- ja Toiduameti koduleht

„lemmikloomad“). Samast ilmneb, et ka töökoertele (nt politsei- ja piirivalvekoerad)

väljastatakse lemmikloomapass. Seega ei saa kulude ebamõistlikkust järeldades olla määrav

vastustaja väide koertel lemmikloomapasside olemasolust.

Kaebaja on selgitanud vabas vormis kirjeldusena lambakarja valvekoerte omadusi,

tööpõhimõtteid ja ülesannete ning väljaõppe iseärasusi nii haldus- kui ka kohtumenetluses.

Kokkuvõtvalt on kaebaja välja toonud, et määrav on koerte iseloom ja väljaõpe karja juures

ning praktikas kasutatakse ka sobivate omadustega segaverelisi koeri (kaebus; selgitused tl 12,

51).

Internetis avalikult kättesaadava teabe kohaselt ei ole lambakarja valvekoer kindlat tõugu koer,

vaid selleks otstarbeks võivad olla erinevat tõugu vastava väljaõppe saanud koerad. Koerte

hinnana on 2011. a andmetel pakutud 1000 eurot1. Keskkonnaameti looduskaitse peaspetsialisti

Tõnu Talvi koostatud arvamust (tl 17), et karjavalvekoerana on kasutusel ka suurt tõugu koerte

segaverelised ristandid, kellel on vastavad tööomadused ja karja juures saadud väljaõpe, on

kinnitanud

ka

tema

seisukohavõtud

ajakirjanduses

(nt

https://dea.digar.ee/cgi-

bin/dea?a=d&d=valgamaalane20170225.2.10.1).

Vastustaja ei ole kaebaja vastavaid väiteid karjavalvekoerte kasvatamise ja tegevuse eripära

kohta ümber lükanud ega vaidle neile ka otsesõnu vastu. Vastuses kaebusele (tl 24-25) selgitab

vastustaja, et olemasolevatest tõenditest lähtuvalt on koerte soetamine tema hinnangul

iseenesest vajalik, kuid ta ei pea makstud summa suurust mõistlikuks ja tehtud kulutust toetuse

1 http://maaleht.delfi.ee/news/maamajandus/uudised/saaremaa-lambakasvataja-votab-karja-kaitseks-

valvekoerad?id=49841771

3-18-1255

7(8)

säästvaks kasutamiseks. Seega ei pea vastustaja kulutust tervikuna toetuse eesmärgi

saavutamise seisukohast mittevajalikuks.

15. Kuigi ELÜPS § 76 lg-le 3 p 4 kohaselt on toetuse saaja kohustuseks tõendada kulude

mõistlikkust, lasub samas ka haldusorganil kohustus välja selgitada menetletavas asjas olulise

tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguda selleks tõendeid oma algatusel

(haldusmenetluse seadus (HMS) § 6). Käesolevas asjas ei ole kumbki pool esitanud tõendeid,

millele tuginedes oleks võimalik selgitada välja kulutuste mõistlikkus (HKMS § 59 lg 1).

Vastustaja viitab samas ka juba kaebaja poolt esitatud Keskkonnaameti looduskaitse

peaspetsialisti Tõnu Talvi koostatud arvamusele (tl 17), milles on märgitud: „Kuna

Keskkonnaamet hüvitab osaliselt ennetusmeetmena ka karjavalvekoerte kasutuselevõtmist, on

nende

aastate

vältel

kogunenud

andmestik

karjavalvekoerte

turuväärtuse

kohta.

Keskkonnaametile esitatud hüvitamistaotluste alusel on vähemalt aastase, väljaõpetatud

karjavalvekoera maksumus hüvitamistaotluste järgselt olnud vahemikus 500-2000 eurot (25

koera kohta andmed). Karjavalvekoera maksumuse hinnang on sõltunud paljudest erinevatest

asjaoludest (vanus, kasvatamise-väljaõppe kulud, vanemate oskused, kasvatamise koht ja

kogemused jne).“

Haldusmenetluse dokumentidest ei saa teha järeldust, et vastustaja oleks mõistlikkuse

argumendil toetust tagasi nõudes eeltoodud asjaoludega arvestanud. Vastutaja põhimotiiviks

oli, et tegemist pole tõukoertega, kelle hinna kujunemist nende väljaõppe tõttu pole kaebaja

tõendanud. Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et määrav ei ole lambakarja valvekoera

hinna kujunemisel tema kuulumine mingisse kindlasse tõugu ja vastava tõutunnistuse

olemasolu. Kuigi kaebaja ei ole kohtu korduvale nõudmisele vaatamata esitanud tõendina

kõnealuste koerte lemmikloomapasse, mis kinnitaks nende vanust ja omanikuvahetusi, ei ole

koerte ja passide olemasolus siiski kahtlust. Vastustaja 21.09.2018 menetlusdokumendist

selgub, et kontrolli käigus esitati PRIA järelevalveametnikule lemmikloomapassid

„loomamärgistus 900008800633415“ ja „loomamärgistus 90008800633414“ (tl 54).

Kohtumenetluses möönab vastustaja, viidates Tõnu Talvi seisukohale (tl 17), et nimetatud

parameetritest lähtuvalt võinuks ühe koera hind olla 500 eurot.

16. ELÜPS § 111 lg-st 1 ja vaidlustatud otsuses viidatud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu

25. oktoobri 2012 määrusest (EL, EURATOM) nr 966/2012 art 135 p-st 4 tulenevalt on

eeskirjade eiramise (kohustuste täitmata jätmise) korral selle raskusest sõltuvalt võimalik ka

toetuse osaline tagasinõudmine. Kohtupraktika on toetuste tagasinõudmisel rõhutanud

järjekindlalt ka proportsionaalsuse olulisust juhtudel, kui kehtiv õigus annab toetuse

tagasinõudmisel kaalumisvõimaluse (nt Riigikohtu 03.11.2016 otsus asjas nr 3-3-1-37-16, p 18

ja seal viidatud praktika).

Eeltoodut arvestades on kohus seisukohal, et vastustaja ei ole toetuse tagasinõudmisel kulutusi

koerte ostul ebamõistlikuks hinnates lähtunud toetuse osalist tagasinõudmist võimaldavatest

sätetest ega lähtunud toetust koerte ostu osas täies ulatuses tagasi nõudes asjakohastest

kaalutlustest.

17. Kohtul puudub võimalus asuda vastustaja asemel kaaluma, millises ulatuses olnuks

toetuse tagasinõudmine proportsionaalne ja põhjendatud. Tegemist on kaalumisveaga, mis viib

vaidlustatud otsuse tühistamiseni.

Kuna kohtu hinnangul on alus vaidlustatud otsuse tühistamiseks, tuleb tühistada ka vaidlustatud

vaideotsus. Seega rahuldab kohus kaebuse täielikult.

3-18-1255

8(8)

18. Kuna kohus rahuldab kaebuse, ei pea kohus vajalikuks põhjalikumalt käsitleda kaebaja

väidet, mis puudutab kaebuse tagasinõudmise aega ja korda (vt eespool otsuse p 5.4.) Kaebaja

ei vaidle vaidlustatud otsuses märgitud 60-päevase tähtaja (otsuse resolutsiooni p 1)

õiguspärasuse üle ning vastuolu korral kehtiva haldusakti ja muude sellega seonduvate

dokumentide vahel tuleb lähtuda HMS § 60 lg 2 ls-s 1 sätestatud reeglist, et igaühele on

kohustuslik kehtiva haldusakti resolutiivosa.

MENETLUSKULUD

19. HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse.

HKMS § 109 lg-st 6 tulenevalt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud

menetluskulud.

20. HKMS § 109 lg 1 lausete 3 ja 4 kohaselt esitatakse kirjalikus menetluses

menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul.

Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja

ei mõisteta.

Kohus andis 17.08.2018 kohtumäärusega asja kirjalikku menetlust määrates ka tähtaja

menetluskulu taotluste ja kulude kandmist tõendavate dokumentide esitamiseks (07.09.2018).

Kaebaja ei ole esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja.

21. Ainsaks tõendatud menetluskuluks on kaebaja poolt kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv

(15 eurot). Tuginedes HKMS § 108 lg 1 ls-le 1 tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista

kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot.

Vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 ls 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Sirje Kaljumäe

kohtunik

Kohtuotsuse põhjendusi on täiendatud Tartu Ringkonnakohtu 28.05.2019.a otsusega.

Tartu Ringkonnakohtu 28.05.2019.a otsus

Resolutsioon

1. Jätta rahuldamata OÜ Karula Lammas taotlus täiendavate tõendite kogumiseks.

2. Jätta Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti apellatsioonkaebus

rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 19. oktoobri 2018. a otsus muutmata, täiendades

otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.