1-08-9015/261-08-9015/26 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-08-9015

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 6. oktoober 2009, Tartu Kriminaalasja number 1-08-9015 (07259001365) Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Mati Kartau Kohtuistungi sekretär Liina Parv Kriminaalasi Gunnar Kekkoneni süüdistus KarS § 169; § 199 lg 2 p 4; § 209 lg 2 p 1; § 266 lg 2 p 3; § 263 p 1, 4; § 424 ja § 280 lg 1 järgi F.G süüdistus KarS § 266 lg 2 p 3 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu 16. märtsi 2009 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatava Gunnar Kekkoneni kaitsja Anti Aasmaa Prokurör Sirje Merilo Süüdistatav Gunnar Kekkonen

elukoht: XXX, isikukood: 37503045223, töökoht: XXX

varem kriminaalkorras karistatud kahel korral Kaitsja advokaat Anti Aasmaa.

RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 4; 338 p 2; 340 lg 2 p 2 tühistada Viru Maakohtu 16. märtsi 2009 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-08-9015 osaliselt, see on Gunnar Kekkoneni süüditunnistamises ja karistamises KarS § 424 järgi ja mõista ta nimetatud süüdistuses õigeks. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 7. oktoobrist 2009.

Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates 27. oktoobrist 2009.

Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool

esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 28. oktoobrist 2009.

Esimese astme kohtu otsuse sisu

Viru Maakohtu 16. märtsi 2009 otsusega mõisteti Gunnar Kekkonen süüdi ja karistati KarS § 169 järgi 3-kuulise vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel liideti nimetatud karistusele Lääne-

Viru Maakohtu 29. märtsi 2005 kohtuotsusega mõistetud ja kandmata karistus 1 aasta 12

päeva vangistust, mõistes liitkaristuseks 1 aasta 3 kuud 12 päeva vangistust. Sama

kohtuotsusega mõisteti G. Kekkonen süüdi ja karistati KarS § 199 lg 2 p 4 järgi 1-aastase vangistusega, KarS § 209 lg 2 p 1 järgi 2-aastase vangistusega, KarS § 266 lg 2 p 3 järgi 2-

kuulise vangistusega, KarS § 121 järgi 6-kuulise vangistusega, KarS § 424 järgi 4-kuulise

vangistusega ja KarS § 280 lg 1 järgi 3-kuulise vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega, mõistes liitkaristuseks 2 aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel suurendati raskemat karistust ja mõisteti G. Kekkonenile ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks 2 aastat 3 kuud vangistust.

Sama kohtuotsusega mõisteti süüdi ja karistati F.G, kuid tema osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud.

Maakohus arutas muuhulgas Gunnar Kekkonenile KarS § 169 järgi esitatud süüdistust selles, et tema vanemana hoidub alates 2. jaanuarist 2006 kuritahtlikult kõrvale Viru Maakohtu poolt 20. märtsil 2006 väljamõistetud igakuise elatusraha maksmisest lapse G. K. (isikukood XXX)

ülalpidamiseks I. T. kasuks. Võlgnevus seisuga 1. aprill 2008 on ajaliselt 2 aastat ning summaliselt 35 640 krooni.

Samuti arutas maakohus G. Kekkonenile KarS § 209 lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistust selles, et tema KarS § 209 lg 2 p 1 tähendatud isikuna 19. juunil 2007 XXX valetas V. T. , et M. S.

müüs V. T. valduses oleva ja M. S. kuuluva veoauto XXX ära ja et tal on luba see auto minema vedada. Selle kinnituseks imiteeris ta V. T. juuresolekul M. S. helistamist ja sai V. T. lt auto XXX väärtusega 5000 krooni enda valdusse.

Veel arutas maakohus G. Kekkonenile KarS § 263 p 1, 4 järgi esitatud süüdistust selles, et tema 26. detsembril 2007 kella 00.10 paiku ründas koos A. G. XXX kortermaja trepikojas H. L. , peksis teda käte ja jalgadega kehasse ning tekitas kehavigastusi.

Veel arutas maakohus G. Kekkonenile KarS § 424 järgi esitatud süüdistust selles, et tema,

olles karistatud 31. mail 2004 Ida Politseiprefektuuri poolt liiklusseaduse § 7419 järgi

mootorsõiduki juhtimise eest alkoholijoobe seisundis rahatrahviga 10 200 krooni, juhtis

alkoholijoobes olles 7. veebruaril 2008 kella 21.20 paiku sõiduautot VW Passat, registreerimismärgiga XXX XXX, Lääne-Virumaal XXX.

Kohtuotsuse motiivide kohaselt on KarS § 169 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse

süüteokoosseisu olemasolu G. Kekkoneni tegevuses tõendatud Viru Maakohtu 20. märtsi 2006 määrusega, kohtutäituri 18. detsembri 2006 ja 1. aprilli 2008 kirjadega, kannatanu I. T. 12. detsembri 2006 avaldusega ja I. T. kohtuistungil antud ütlustega, samuti G. Kekkoneni

ütlustega. Lapse ülalpidamise kohustuse rikkumise kuritahtlikkus väljendub asjaolus, et kohustust on rikutud süstemaatiliselt ja pikemaajaliselt, st igakuiselt rohkem kui kahe aasta

vältel. G. Kekkoneni väide, et tal polnud raha kohustuse täitmiseks, on paljasõnaline,

ennastõigustav ja ebausaldusväärne, ta ise on tunnistanud töökohtade olemasolu, samuti nähtub kriminaalasja materjalidest, et ta tarvitas sageli alkoholi ja pani toime mitmesuguseid kuritegusid selle asemel, et otsustada seaduskuuleka eluviisi kasuks, mis oleks võimaldanud

leida püsivama ja tasuvama töö. G. Kekkonen pani kuriteo toime otsese tahtlusega, ta oli teadlik elatise maksmise kohustusest ning vähemalt möönis, et oma tegevusetusega realiseerib süüteokoosseisu ja jätab lapse elatiseta.

Kohus leidis, et tunnistaja V. T. ja kannatanu M. S. ütlustega on tõendatud, et G. Kekkonen V. T. le M. S. nõusolekust ja viimasele helistamisest valetades viis V. T. varakäsutuseni ehk selleni, et viimane lasi sündida M. S. auto äraviimisel. Kohus ei pidanud usaldusväärseiks G.

Kekkoneni vastuolulisi ja ennastõigustavaid ütlusi ning luges kelmuse objektiivse süüteokoosseisu tema tegevuses tuvastatuks kannatanu M. S. ning tunnistajate V. T. ja J. R.

omavahel riimuvate ütlustega, mille usaldusväärsuses pole põhjust kahelda. Asjaolu, et eksitusse viidi mitte vara omanik ehk siis kannatanu, vaid vara valdaja, kes eksitusse viiduna lasi sündida M. S. veoauto äraviimise ja sellega M. S. vara vähenemise, ei muuda õiguslikku hinnangut toimepandule. Tuvastatud ei ole, kas kelmuse läbi sai varalist kasu G. Kekkonen

või tema tundmatu kaaslane või nad mõlemad, kuid tõendamist on leidnud, et kelmuse

objektiivse süüteokoosseisu tunnused esinesid just G. Kekkoneni tegevuses. G. Kekkonen

pani kelmuse toime kavatsetult, ta oli auto vastu juba pikemat aega huvi tundnud, teadis, kellele see kuulub ja sai ka aru, et vaid V. T. le tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomisel laseb viimane sündida auto äraviimisel.

Prokurör palus kohtus G. Kekkonenile KarS § 263 p 1, 4 järgi esitatud süüdistuse ümber kvalifitseerida KarS § 121 järgi, kohus leidis, et prokuröri taotlus on põhjendatud. Kuna G.

Kekkonen on andnud toimunu kohta erinevaid vastuolulisi ütlusi, siis pidas kohus neid ebausaldusväärseiks ja luges kehalise väärkohtlemise objektiivse süüteokoosseisu esinemise tema tegevuses tõendatuks kannatanu H. L. ütlustega, milles pole põhjust kahelda. Lüües H.

Nii G. Kekkoneni enda ütluste kui ka dokumentaalsete tõenditega (alkoholijoobe tuvastamise

protokoll, otsus väärteoasjas nr 2590,04,002892) on kinnitust leidnud KarS § 424 järgi

kvalifitseeritava süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste olemasolu – olles varem karistatud mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis, tegi ta seda 7. veebruaril 2008 jälle. Süütegu on toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega.

F.G, G. Kekkoneni ja kannatanu V. V. kohtus antud ütlustest nähtub, et F.G ja G. Kekkonen sisenesid omavoliliselt öisel ajal V. V. eluruumi, kus viimane oma elukaaslasega

magas; G. Kekkoneni ütluste kohaselt viibisid nad seal 5 minutit. On selge, et eluruumi valdaja V. V. luba neil sisenemiseks ei olnud ja seega esineb nende tegevuses KarS § 266 lg 2 p 3 objektiivne süüteokoosseis. Kuna omavoliline sissetung polnud neile eesmärgiks omaette, on kuritegu toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega.

Karistuse mõistmisel arvestas maakohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust

mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. G. Kekkoneni karistust raskendavaid asjaolusid ei esine. Karistust kergendav asjaolu on süü

osaline tunnistamine. KarS § 169 järgi kvalifitseeritav kuritegu on osaliselt toime pandud

katseajal. Kuriteoepisoodide paljusus viitab sellele, et G. Kekkonen pole teinud õigeid

järeldusi varasematest karistustest, samuti pole ta tasunud varasemate õigusrikkumiste eest määratud rahatrahve, mistõttu kohus leidis, et karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada rahalise karistusega ja kohaldada tuleb vangistust.

Apellatsioonis esitatud taotluste sisu

ning teha tühistatud osas uue otsuse, millega G. Kekkoneni karistataks KarS § 169 järgi rahalise karistusega ning KarS § 209 lg 2 p 1; § 121 ja § 266 lg 2 p 3 järgi mõistetaks ta

õigeks seoses kuriteo koosseisu puudumisega, samuti vabastada G. Kekkonen temale mõistetud vangistuse kandmisest tingimisi KarS § 74 lg 1 alusel.

Apellatsiooni põhjenduste kohaselt on maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust

ja kohaldanud vääralt materiaalõigust. Samuti ei vasta G. Kekkonenile mõistetud karistus kuriteo raskusele.

KarS § 169 järgi esitatud süüdistuses tunnistas G. Kekkonen ennast maakohtus süüdi.

Nimetatud kuriteo pani G. Kekkonen katseajal toime vaid osaliselt. Kannatanu I. T. andis kohtus ütlusi, et G. Kekkonen on siiski osaliselt elatist maksnud. Kohustuse osaline täitmine on käsitatav karistust kergendava asjaoluna. Karistuse määramisel on kohus jätnud nimetatud asjaolu tähelepanuta. Samuti tuleb arvestada, et vanglast vabanedes ei olnud G. Kekkonenil võimalik koheselt leida püsivat ja stabiilset tööd, mis andnuks võimaluse regulaarselt elatist maksta. Sellest tulenevalt ei ole süüdistatava teosüü nimetatud kuriteoepisoodis niivõrd suur,

mis tingiks vältimatult tema karistamise vangistusega. Arvestades G. Kekkoneni teosüüd, tulnuks teda nimetatud episoodi eest karistada rahalise karistusega, mis aga välistab KarS § 65

andnud ütlusi, et kõnealuse veoauto ostis tema juhututtav, kellega ta auto asukohta läks. Tuttavat on ta kohtuistungil piisava täpsusega kirjeldanud, samas menetlejal ei ole õnnestunud antud isikut üle kuulata. Seega ei ole kõrvaldatud kohtuliku uurimise käigus kahtlust, et auto

ostis kolmas isik ning G. Kekkonen kelmust toime pannud ei ole. Kannatanu M. S. ja tunnistaja V. T. ütlused ei ole usaldusväärsed. Kannatanu ütluste näol ei ole tegemist antud

asjas otsese tõenditega. Tunnistaja V. T. l on põhjust anda valeütlusi, kuna ta võib karta kannatanule tunnistada, et on müünud tema loata veoauto.

KarS § 121 järgi esitatud süüdistuses ei ole tuvastatav, et G. Kekkonen oleks kannatanut

löönud. Nimetatud kuriteoepisoodis on Viru Maakohtu 26. märtsi 2008 otsusega süüdi mõistetud A. G. . Seega on tuvastatud, et KarS § 121 sätestatud kuriteo on toime pannud A. G. . Sellest tulenevalt ei oma käesolevas asjas tõenduslikku tähendust asjaolu, et H. L. pöördus

teine G. Kekkoneni poolt kannatanu suhtes vägivallatsemist pealt ei näinud. Kannatanu väidab, et tema kakles A. G. iga ning samal ajal lõi teda ka G. Kekkonen, kes oli kõrval. Ei ole välistatud, et kannatanu tajus valesti, et teda lõi samal ajal ka G. Kekkonen, kes oli aga lihtsalt tema vahetus läheduses.

KarS § 266 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritud süütegu ei ole G. Kekkonen toime pannud, kuivõrd ta ei sisenenud enda arusaama kohaselt V. V. korterisse omavoliliselt. Tema tegevuses puudus

tahtlus. Puudub vaidlus, et G. Kekkonen oli ka varem käinud nimetatud korteris alkoholi

tarvitamas. Ta ei osanud arvata, et seekord on tal korterisse sisenemine keelatud.

Kaassüüdistatava F.G ütlustest nähtub, et esialgu koputati uksele ning seejärel lükkas

tema ukse lahti. Sel hetkel ei olnud G. Kekkonenil põhjust arvata, et sisenemine on omavoliline. Selline arusaam võis tal tekkida alles siis, kui kannatanu palus neid lahkuda ning ründas kirvega. Seejärel süüdistatavad kohe ka korterist lahkusid.

Kaitsja palub mõista G. Kekkonenile KarS § 169 järgi rahaline karistus, millest tulenevalt ei

saa aktualiseeruda KarS § 65 lg 2 alusel Lääne-Viru Maakohtu 29. märtsi 2005 otsusega mõistetud ja ärakandmata karistuse liitmine.

Kaitsja nõustub kohtu seisukohaga, et peale Harju Maakohtu 17. märtsi 2006 määrusega

määratud katseaja lõppu toimepandud kuritegude eest mõistetud vangistuste liitmisel tuleb kohaldada KarS § 64 lg 1 viisil, et kergemad karistused lugeda kaetuks raskeima karistusega. Kuivõrd kaitsja palub ringkonnakohtul osades episoodides G. Kekkonen õigeks mõista, palub ta vajadusel ka selles osas otsust revideerida ning võtta arvesse raskeima karistusena karistus,

milline on mõistetud süüteo eest, millise loeb ringkonnakohus tuvastatuks. Samas on

nimetatud kuriteoepisoodide eest võimalik G. Kekkonen vabastada karistuse kandmisest tingimisi KarS § 74 lg 1 alusel. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei pea võimalikuks KarS §

katseajal, luges kohus kergemad karistused kaetuks raskeimaga, kuid seejärel otsustas

nimetatud karistust veel osaliselt suurendada. Sellest tulenevalt on kohtuotsus vastuoluline,

karistusi alust KarS § 64 lg 1 alusel üldse liita (raskeimat suurendada), kuna need peaksid

kulgema paralleelselt – kergem karistus loetakse kantuks raskeima karistuse kandmise ajal.

Peale katseaja lõppu toimepandud kuritegude eest mõistetavaid karistusi ei ole alust suurendada eelneva teistel õiguslikel alustel moodustatud liitkaristusega.

Maakohtu otsuse resolutiivosas esineb ebatäpsus seoses apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja algusega. Kohus on märkinud, et apellatsioon esitatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult

viieteistkümne päeva jooksul alates 2. aprillist 2009. Samas on kohus märkinud ka, et

apellatsiooniteate esitamisel on kohtuotsus kättesaadav Viru Maakohtu kantselei kaudu 7. aprillil 2009. Apellatsiooni esitamise tähtaeg ei saa hakata kulgema enne, kui kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. KrMS § 319 lg 2 sätestab üheselt, et apellatsioon esitatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult viieteistkümne päeva jooksul, alates

päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Selles osas peaks ringkonnakohus maakohtu otsust KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel täpsustama.

täiendava dokumentaalse tõendina toimikusse Tehnilise Järelevalve Ameti 16. juuli 2009 vastuse järelpärimisele ning väljudes apellatsioonkaebuse piiridest mõista G. Kekkoneni KarS § 424 järgi õigeks.

Taotluse kohaselt ei ole kaitsja apellatsioonis vaidlustanud kohtuotsust G. Kekkoneni

süüdimõistmises KarS § 424 järgi. Peale apellatsioonitähtaja lõppu puudub võimalus apellatsioonkaebuse täiendamiseks. Samas KrMS § 331 lg 3 alusel on ringkonnakohtul õigus väljuda apellatsioonkaebuse piiridest, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine. Kuni 30. juunini 2009 kehtis KarS § 424 dispositsioon sõnastuses „Mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis isiku poolt, keda on varem karistatud sellise teo eest“. 19. novembril 2008 võttis Riigikogu vastu liiklusseaduse ja karistusseadustiku ning nendega seonduvate seaduste muutmise seaduse, mis muuhulgas sõnastas alates 1. juulist 2009 KarS § 424 dispositsiooni järgnevalt „Mootorsõiduki või trammi juhtimise eest joobeseisundis“. KarS § 424 uues redaktsioonis kehtestamine alates 1. juulist 2009 omab G. Kekkoneni suhtes KarS § 5 lg 2 mõttes toimet, mis välistab teo karistatavuse ning peaks seega omama selles osas ka tagasiulatuvat jõudu. Alates 1. juulist 2009 on seadusandja sätestanud liiklusseaduse § 20 lg 31 lg 1 ja 2, et isik

loetakse alkoholijoobes olevaks, kui ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,75 milligrammi alkoholi, või teatud eritunnuste olemasolul, kui ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,25 milligrammi alkoholi. Protokollist alkoholijoobe tuvastamise kohta indikaatorvahendi või mõõteriistaga nähtub, et

mõõteriista (indikaatorvahendi) reaktsiooni näiduks oli punane ning selle alusel on tehtud järeldus, et G. Kekkonen oli alkoholijoobes. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-87-05 asunud seisukohale, et „Kuna indikaatorvahend ei ole mõõteriist, vaid seade, millega saab teha kindlaks vaid seda, kas isiku väljahingatavas õhus on alkoholi, ei saa absoluutse kindlusega väita, et nimetatud piirmäärasid on ületatud.“ Tehnilise Järelevalve Ameti 16. juuli 2009 kirjast nähtub, et XXX ei oma Eesti mõõtevahendi

tüübikinnitustunnistust. Seega ei saa muutunud õiguslikus olukorras teha enam usaldusväärselt järeldust, et G. Kekkoneni ühes liitris väljahingatavas õhus oli vähemalt 0,75 milligrammi alkoholi, st ta oli keskmises joobes, kuna alates 1. juulist 2009 on kerges joobes

mootorsõiduki juhtimine dekriminaliseeritud. See aga tingib ringkonnakohtus tema

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Ringkonnakohtu istungil jäi süüdistatava kaitsja esitatud apellatsiooni juurde selles toodud põhjendustel. Prokurör loobus G. Kekkoneni süüdistusest KarS § 424 järgi ning palus süüdistatava selles

osas õigeks mõista. Muus osas vaidles prokurör apellatsioonile vastu, paludes see kui põhjendamatu, jätta rahuldamata.

Tartu Ringkonnakohus kuulanud ära süüdistatava kaitsja, prokuröri ja uurinud kriminaalasjas

kogutud tõendeid nende kogumis, leiab, et Viru Maakohtu otsus kuulub osalisele tühistamisele osas, millega G. Kekkonen tunnistati süüdi ja karistati KarS § 424 järgi.

Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu otsus G. Kekkoneni süüditunnistamises ja karistamises KarS §-de 209 lg 2 p 1, 121 ja 266 lg 2 p 3 ning talle KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse osas on seaduslik ja põhjendatud ning vastavalt KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel ei pea ringkonnakohus vajalikuks selles toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata.

Apellatsioonis vaidlustatakse G. Kekkoneni süüditunnistamine KarS § 209 lg 2 p 1 järgi, sest

kriminaalasja kohtuliku uurimise käigus ei ole apellandi arvates kõrvaldatud kahtlust, et nimetatud sõiduki ostis kolmas isik.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on kannatanu M. S. andnud kohtuistungil ütlusi, et veoauto XXX soetas ta 90-date aastate algul. Veoauto kuulus talle, kuid pärast abielulahutust jäi see tema endise abikaasa V. T. elukohta. V. T. võis seda sõidukit küll kasutada, kuid tal puudus õigus seda müüa. M. S. ütlusi tema omandiõiguse kohta nimetatud veoautole on kinnitanud ka V. T. . V. T. ütlustest kohtuistungil nähtub, et 2007 enne jaanipäeva, tuli tema juurde G. Kekkonen ja teatas, et M. S. on talle kuulunud veoauto maha müünud. Tunnistaja ütluste kohaselt ta ei

uskunud süüdistatava juttu ning palus võimalust M. S. helistada. G. Kekkonen vastas, et helistab ise ning ei andnud V. T. le võimalust M. S. ga isiklikult vestelda. Tunnistaja ütluste kohaselt ta ei tea, kas G. Kekkonen tegelikult helistas M. S. või mitte. Hiljem selgus, et M. S. ei teadnud auto müügist midagi.

Ringkonnakohtul puudub alus kahelda V. T. ütluste tõepärasuses, sest need on kokkulangevad nii M. S. kui ka tunnistaja J. R. ütlustega.

Ülaltoodust nähtub üheselt, et G. Kekkonen oli isikuks, kelle juhatusel sõideti V. T. elukohta, tema oli isikuks, kes teatas, et M. S. on auto maha müünud ja tema teeskles helistamist M. S. selleks, et kinnitada V. T. veendumust veoauto müügi seaduslikkuses.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et G. Kekkonen oli isikuks, kelle poolse pettuse

tulemusena sattus V. T. eksitusse ning sellest tulenevalt tegi varakäsutuse, lubades G. Kekkonenil oma elukohast ära viia M. S. kuulunud veoauto. Seega on tema käitumine õigesti kvalifitseeritud kelmusena.

Ringkonnakohtule on arusaamatu apellatsioonis esitatud väide veoauto ostmise kohta kolmanda isiku poolt.

kolmanda isiku kirjeldamisele, ei ole kriminaalasja menetleja suutnud tema isikut kindlaks teha. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on G. Kekkonen sellesisulistele küsimustele vastanud, et

tegemist oli tema juhututtavaga. Küsimusele, mida ta sellest isikust teab on süüdistatav vastanud, et ta ei tea midagi. Isegi oma juhututtava nime ei osanud G. Kekkonen kohtuistungil öelda. Ka mehe välimust ei ole süüdistatav kirjeldada osanud.

Ringkonnakohus leiab, et antud juhul on G. Kekkonen asunud enese aktiivsele kaitsele ja

taolisel juhul peab

ta oma kaitseversiooni tõestuseks esitama tõendeid või vähemalt looma reaalse võimaluse oma väidete kontrollimiseks. G. Kekkonen aga seda teinud ei ole. Juhul kui

süüdistatav ei loo reaalset võimalust oma väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida kõrvaldamata kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Apellatsioonis esitatud väide V. T. ütluste mitteusaldusvääruses on ringkonnakohtu arvates kaitsja isiklik arvamus, mis ei põhine kriminaalasjas kogutud materjalidel.

Ringkonnakohtu arvates on maakohus G. Kekkoneni õigustatult süüdi tunnistanud KarS § 121 järgi. Kohtuliku uurimise käigus on kannatanu H. L. ühetaoliselt kinnitanud, et kui ta soovis minna

Seega kinnitab perearsti poolt diagnoositu H. L. ütlusi, et teda löödi selga. Kuivõrd

kannatanu on kinnitanud, et A. G. oli tema peal kui ta teda lõi, siis saab ringkonnakohtu arvates eeltoodust teha järelduse, et kannatanut sai selga lüüa vaid G. Kekkonen.

Asjaolu, et Viru Maakohtu 26. märtsi 2008 otsusega on H. L. löömises KarS § 121 järgi

süüdi tunnistatud A. G. ei välista ka G. Kekkoneni süüditunnistamist H. L. suhtes

toimepandud kehalises väärkohtlemises. Seda enam, et G. Kekkonenile esitatud süüdistuse kohaselt süüdistatakse teda nimetatud kuriteo toimepanemises koos A. G. iga.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on G. Kekkoneni õigustatult süüdi tunnistanud KarS § 266 lg 2 p 3 järgi. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on kannatanu V. V. kinnitanud, et 25. detsembril kella 02.30 paiku öösel lõhuti maha tema korteri uks ning korterisse sisenes G. Kekkonen ja üks talle tundmatu meesterahvas. Tema neid isikuid korterisse ei kutsunud, sest nende sisenemise ajal nad koos elukaaslasega juba magasid. Ta palus neil meestel lahkuda, kuid nad lahkusid alles siis, kui ta oli G. Kekkoneni kirvega löönud. Sisuliselt ei vaidlusta ka G. Kekkonen asjaolu, et 25. detsembril 2007 ta sisenes luba küsimata V. V. korterisse. Ringkonnakohtule annavad aluse taolise järelduse tegemiseks G. Kekkoneni

Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonis esitatud väitega nagu puudunuks G. Kekkoneni käitumises tahtlus, sest ta on ka varem selles korteris käinud alkoholi tarvitamas ning seetõttu ei saanud ta aru, et siseneb korterisse omavoliliselt.

KarS § 266 objektiivse teokoosseisu moodustab valdaja tahte vastaselt võõrasse hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale ebaseaduslik tungimine. Ringkonnakohtu arvates ei ole kriminaalasjas vaidlust selle üle, et V. V. korteri näol oli G. Kekkoneni jaoks tegemist võõra eluruumiga.

Valdaja tahte vastase sisenemisega tema eluruumi on tegemist siis, kui valdaja ei ole oma

nõusolekut väljendanud. Seejuures peab süüdlane taolist nõusolekut taotlema ja selle ka valdajalt saavutama. Nimetatud luba G. Kekkonen V. V. ei saanud. Ringkonnakohus leiab, et G. Kekkoneni näol on tegemist täiskasvanud süüdiva isikuga, kes lähtudes oma elukogemusest, sai aru, et öösel kella 02.30 võõrasse eluruumis sissetungimine on omavoliline tegevus. Keegi ei olnud G. Kekkoneni nimetatud eluruumi kutsunud ega talle

selleks ka luba andnud. Ringkonnakohtu arvates ainuüksi asjaolu, et G. Kekkonen on nimetatud eluruumis varasemalt viibinud ei saanud talle anda alust arvamuseks, et ta on sinna igal ajal oodatud.

Kuivõrd prokurör loobus kohtuvaidluste käigus G. Kekkoneni süüdistusest KarS § 424 järgi,

siis vastavalt KrMS §-le 301, teeb ringkonnakohus selles osas õigeksmõistva kohtuotsuse ning pikemalt nimetatul ei peatu.

Ringkonnakohus leiab, et põhjendamatu on apellatsioonis esitatud taotlus vabastada G. Kekkonen talle mõistetud karistusest tingimuslikult. Karistamise aluseks on isiku süü, s.t millisel määral on tema teod talle etteheidetavad.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on G. Kekkonen süüdi tunnistatud kuue kuriteo toimepanemises.

Arvestades seda, kuivõrd ulatuslikult rikkus G. Kekkonen õiguskorda on

tema süü suurus piisav õigustamaks talle kohtute poolt mõistetud vabadusekaotuslikku karistust. G. Kekkonen on ka varasemalt kriminaalkorras karistatud, kusjuures teda on tingimuslikult talle mõistetud karistusest vabastatud, kuid süüdistatav ei ole talle antud võimalust kasutanud ning talle mõistetud karistus on pööratud täitmisele. (III kd tl 13-18). Arvestades G. Kekkoneni kuritegelikku aktiivsust ja tema isikut on ringkonnakohtu arvates põhjendamatu tema karistusest tingimuslik vabastamine.

Ringkonnakohus leiab, et G. Kekkonenile mõistetud liitkaristuse kergendamist ei tingi ka asjaolu, et süüdistatav mõisteti ringkonnakohtus KarS § 424 järgi kvalifitseeritavas kuriteos õigeks. Süüdimõistmise mahu mõningane vähenemine ei oma antud juhul sellist kaalu, et see

eeldaks süüdistatavale uue karistuse mõistmist, seda enam, et maakohus on kergemad karistused KarS § 64 lg 1 alusel lugenud kaetuks raskema karistusega.

Ringkonnakohtu arvates on maakohus õigustatult karistanud G. Kekkoneni KarS § 169 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemise eest vabaduskaotusliku karistusega.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt G. Kekkonen hoidus elatisraha maksmisest kõrvale

pikema ajavahemiku jooksul. Kannatanu I. T. ütluste kohaselt maksis G. Kekkonen lapse ülalpidamiseks raha esmakordselt alles siis, kui tema suhtes oli alustatud kriminaalasja KarS § 169 tunnustel.

10

Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus G. Kekkonen ei ole tasunud talle väärteokorras mõistetud rahatrahve, on põhjendamatu talle rahalise karistuse mõistmine. Pealegi on G. Kekkoneni nimetatud kuriteo toimepanemise eest karistatud KarS § 169 ettenähtud vangistuse alamäära lähedase karistusega.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt liitis maakohus G. Kekkonenile lõpliku ärakandmisele kuuluva liitkaristuse moodustamiseks KarS § 65 lg 2 alusel moodustatud liitkaristuse 1 aasta 3 kuud ja 12 päeva vangistust ja 64 lg 1 alusel moodustunud liitkaristuse 2 aastat vangistust, KarS § 64 lg 1 alusel.

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu taolise seisukohaga ning leiab, et antud juhul tulnuks

kohtul G. Kekkonenile lõpliku ärakandmisele kuuluva karistuse moodustamiseks lähtuda KarS § 65 lg 2 sätetest, sest tegemist on kohtuotsuste kogumiga. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd nimetatud sätete alusel moodustatud liitkaristus raskendab süüdistatava olukorda, sest KarS § 65 lg 2 alusel toimuva liitkaristuse moodustamisel ei ole

võimalik kasutada KarS § 64 lg 1 reeglistikku ja kuivõrd puudub prokuröri sellekohane apellatsioon, siis ei pea ringkonnakohus võimalikuks kohtuotsust selles osas muuta.

Aarne Sarjas

Maarika Kuusk

Mati Kartau