1-07-12096/88 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 15. oktoober 2018, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-07-12096 Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas, Mati Kartau Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Valga kohtumaja) 11. septembri 2018

määrus süüdimõistetu O.F-i

tingimisi ennetähtaegselt vangistusest vabastamata jätmise kohta Kaebuse esitaja ja kaebuse liik süüdimõistetu O.F (isikukood XXX), määruskaebus RESOLUTSIOON Jätta Tartu Maakohtu 11. septembri 2018 määrus muutmata ning määruskaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Määrusele võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist

kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.

Asjaolud ja menetluse käik 1. Harju Maakohtu 25.05.2009 otsusega karistati O.F KarS § 114 p 4 järgi 13 aasta vangistusega ja KarS § 120 järgi 1 aasta vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks kuritegude kogumi eest, lugedes kergema karistuse kaetuks raskeima karistusega, 13 aastat vangistust.

KarS § 65 lg 2 alusel suurendati nimetatud karistust Harju Maakohtu 14.03.2007 otsusega O.F-ile mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 2 aastat vangistust, võrra ning lõplikuks liitkaristuseks mõisteti 15 aastat vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti O.F-i vahistamise päev, s.o 16.04.2007.

KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistusest ära kantuks eelvangistuses viibitud ajavahemik

16.04.2007 - 24.05.2009, s.o 2 aastat 1 kuu 8 päeva. Seega karistusest kuulus veel ärakandmisele 12 aastat 10 kuud 22 päeva vangistust kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamise päevast, s.o 25.05.2009. Karistuse kandmise aja lõpp 16.04.2022.

2. Tartu Maakohtu 11.09.2018 määrusega jäeti O.F ennetähtaegselt vangistusest vabastamata.

2

2.1. O.F kannab käesolevalt liitkaristust esimese ja teise astme kuritegude toimepanemise eest. Kohtuistungi toimumise ajaks oli O.F temale mõistetud karistusajast ära kandnud pisut üle 11 aasta 4 kuu, s.o üle 2/3 mõistetud karistusajast. Samuti on karistusest jäänud kanda rohkem kui kaks kuud, kuivõrd karistusaja planeeritud lõpp saabub 16.04.2022. Seega on KarS

§-s 76 nimetatud formaalsed alused kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks täidetud. 2.2. Isiku kinnituse ning vangla iseloomustuse kohaselt asuks kinnipeetav peale vabanemist

elama aadressil Lootuse küla, Laitse, Kernu vald, Harjumaa, mille kohta on ka garantiikiri

olemas, mis kehtib konkreetse ennetähtaegse vabanemise raames. Seega on isikul kindel elukoht. 2.3. Mida raskemaid kuritegusid on inimeselt karta, seda väiksem peab tema ennetähtaegseks

vabastamiseks olema nende aset leidmise tõenäosus. Tulevaste kuritegude laadi saab prognoosida eeskätt juba toime pandud kuritegude põhjal. O.F on toime pannud liigilt ja laadilt erinevaid kuritegusid. Käesolevalt süüdimõistetud mõrva ja ähvardamise eest. Seejuures ei ole tegemist kinnipeetava jaoks esimese tapmisega. Eelöeldu tähendab seda, et O.F-i saab vabastada üksnes juhul, kui temast lähtuv retsidiivsusoht on üliväike. Kuigi O.F on

vangistuses läbinud sotsiaalprogramme ning osaleb tööhõives, on maakohtu hinnangul O.F-i puhul retsidiivsusoht siiski jätkuvalt liiga kõrge.

Tegemist on teistkordse väga raske isikuvastase kuriteo toimepanemisega. On kõnekas, et eelmise vangistuse puhul (süüdimõistetud muuhulgas KarS § 113 järgi) vabastati isik enne

tähtaega, kuid O.F kuritarvitas talle osaks saanud usaldust ning pani varsti peale vabanemist toime oma elu jooksul juba teise tapmise, milline kvalifitseerus mõrvaks. Süüdlane ei ole vajalikke järeldusi teinud varasemast raskest kuriteost ning selle tulemusel määratud

vangistusest ja asus lühikese ajavahemiku järel järjekordsest vangistusest vabanemisel

sooritama uut väga rasket isikuvastast kuritegu. Tegemist ei ole kergemat sorti kehalise

väärkohtlemise korduva toimepanemisega, vaid taas tapmisega, millega on kinnipeetav näidanud üles erakordset ükskõiksust inimelu kui kõige tähtsama individuaalse õigushüve vastu ja seda korduvalt. Kuna isik ei ole teadvustanud endale toimepandud kuriteo raskust ning sellise käitumise lubamatust, on maakohtu hinnangul risk, et süüdistatav paneb vabanemisel toime uue kuriteo, väga kõrge. 2.4. On üsna erakordne, et inimene, keda on karistatud reaalse vangistusega tahtliku tapmise eest ja karistuse kandmiselt ka enne tähtaega tingimisi vabastatud, paneb pooleteise aasta pärast

toime uue tapmise. Maakohtu hinnangul vajab selline inimene pikaajalist psühholoogilistpsühhiaatrilist abi. Kohtule esitatud vangistusmaterjalidest ei nähtu, kas O.F-ile nimetatud meditsiinilist laadi professionaalset nõustamist on rakendatud. Maakohtu hinnangul ainuüksi

erinevatest sotsiaalprogrammidest jääb väheks, et aidata inimesel mõista toimunu ebainimlikkust ja hoida ära järgmisi võimalikke rünnakuid teiste inimeste elu ja tervise vastu. 2.5. O.F üksnes loodab, et edasine elu möödub õiguskuulekalt, kuid konflikti tekkides

käitub harjunud mustrite kohaselt. Süüdlane ei nimetanud ühtki pidepunkti, motivatsiooniallikat, millele kavatseb vabanedes oma õiguskuuleka elu rajada ja millelt/kellelt abi ja toetust leida. Maakohus aga leiab, et põhjendus, miks just seekordne vabadusekaotus on pannud elule vabaduses teise pilguga vaatama, peaks olema eriti veenev. 2.6. Maakohtu arvates ei vasta sellise isiku vabastamine ennetähtaegselt enam kui 3 aastat enne

karistusaja lõppu ka ühiskonna arusaamadele õiguskorrast ega ole kooskõlas karistuse

preventiivsete eesmärkidega. Oluline on, et karistus ei kanna üksnes erivaid ka üldpreventiivset eesmärki - raskete kuritegude eest mõistetav ja ka ärakantav karistus peab

3

andma ühiskonnale selge signaali selle kohta, et õiguskord taunib niisugust käitumist otsustavalt ning rangeimal võimalikul viisil. Kohtule esitatud materjalidest ei nähtu, et senise vangistuse jooksul oleks O.F-i käitumise ja suhtumise osas toimunud piisavalt olulisi positiivseid arenguid. Kohus ei ole kindel selles, et

kinnipeetava vabastamisel käitumiskontrollile allutamine ja talle erinevate lisakohustuste määramine oleks antud hetkel piisav uute kuritegude toimepanemise riskide maandamiseks.

Määruskaebus 3. Tartu Maakohtu 11.09.2018 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu O.F,

kes palub tühistada maakohtu määrus, rahuldada määruskaebus ja vabastada süüdimõistetu ennetähtaegselt. 3.1. Määruskaebuses märgitakse, et retsidiivsusoht tuleb vangla protsentidest ja nende pinnalt teeb vangla ka otsuse, kas vabastada või mitte. Kohtupraktikas on aga leidnud kinnitust, et neid protsente arvestada ei tohiks ning põhjendatud ei ole neid arvestada ka O.F-i ennetähtaegse vabastamise küsimuse kaalumisel. Samuti ei nõustu süüdimõistetu prokuratuuri seisukohaga. Maakohus on lähtunud üksnes süüdimõistetu varasemast käitumisest ega ole sisuliselt esinevaid positiivseid asjaolusid arvestanud.

3.2. Süüdimõistetu kordab üle tema suhtes esinevad positiivsed asjaolud ja leiab, et need toetavad tema ennetähtaegset vabastamist. Süüdimõistetu käitumine on olnud vangistuses positiivne ning arvestada ei saa üksnes kuriteo asjaolusid. Ka varem on vabastatud samade

karistusetega inimesi, milliseid näiteid määruskaebuses tuuakse. Lähtudes kehtivast kohtupraktikast on süüdimõistetu vabastamine põhjendatud. 3.3. O.F toob välja, et ta on põhjalikult analüüsinud oma käitumist, teinud sellest järeldusi ning kahetseb teo toimepanemist. Ka vanusest tulenevalt soovib süüdimõistetu elada rahulikult,

lähtuda kehtestatud normidest ja asuda tööle. Süüdimõistetu soovib taastada suhteid lähedastega ja otsida üles oma poeg. Katseajal annab tuge Lootuse Küla ja kriminaalhooldus. Ealine küpsus lisab väidetele veenvust. Maakohus on sidunud süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamine erandlike asjaoludega, mis seadusest ei tulene.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

4. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb jätta muutmata ning määruskaebus

rahuldamata. Määruskaebuses ei ole välja toodud uusi asjaolusid, mida maakohus ei oleks

arvestanud või mis omaksid kaalu asuda maakohtuga võrreldes teistsugusele seisukohale. Veelkordselt maakohtu poolt välja toodud ja arvestatud positiivsete asjaolude ülekordamine ei anna võrreldes varasemaga asjaoludele teistsugust kaalu. 5. Maakohus analüüsis nii positiivseid kui ka negatiivseid asjaolusid ning kuna ringkonnakohus nõustub selle analüüsiga, siis ei pea kohtukolleegium vajalikuks seda üle korrata. Maakohtu määrus on põhjalik ka põhjuste osas, miks ka positiivsed asjaolud ei kaalu üles negatiivseid. Määruskaebuses jäetakse tähelepanuta, et kõiki asjaolusid tuleb hinnata kogumis, s.o KarS § 76 lg-st 4 tulenevaid asjaolusid – kuriteo toimepanemise asjaolud, süüdlase isik, varasem elukäik ning käitumine karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimused ja need tagajärjed, mida

võib süüdlasele kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Isegi, kui

positiivseid asjaolusid esineb arvuliselt rohkem ei tähenda see automaatselt, et isik tuleks ennetähtaegselt vangistusest vabastada. Seega on väär seisukoht, et kui süüdimõistetu nopib

4

välja kõik positiivsed asjaolud ning eirab temast tulenevaid negatiivseid asjaolusid, tuleks süüdimõistetu ennetähtaegselt vabastada.

6. Ringkonnakohtul puudub veendumus, et süüdimõistetu suhtes oleks uue kuriteo toimepanemise risk käesolevaks ajaks maandatud ning samale seisukohale on asunud ka maakohus.

Maakohus ei ole arvestanud vangla iseloomustuses toodud riskiprotsente, seega on

määruskaebuses toodud argument selles osas tähelepanu mitte vääriv. Maakohus on kõiki

asjaolusid arvestades jõudnud järeldusele, et retsidiivsusoht on kõrge. Ka ei ole

ringkonnakohtule siduv vangla ja prokuratuuri lõppjäreldused – toetav või mittetoetav

lähenemine ennetähtaegseks vabastamiseks – kohtutel tuleb analüüsida kõiki asjaolusid

tulenevalt KarS § 76 lg-st 4. Viimati nimetatust kaldub kõrvale hoopis määruskaebus, mis arvestab üksnes süüdimõistetut positiivselt iseloomustavaid asjaolud ja jätab arvestamata, et asjaolusid tuleb hinnata kogumis. Samuti ei saa maakohtule ette heita, et ta oleks lähtunud

süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise küsimuse otsustamisel mingitest erandlikest asjaoludest, mis ei tulene seadusest. Ringkonnakohtul puudub ka veendumus, et käesoleval ajal oleks uusi kuritegusid maandavaks riskiks kriminaalhooldus. Süüdimõistetu on varasemalt olnud kriminaalhooldusel, kuid see on

ebaõnnestunud. Käesoleval ajal ei esine ringkonnakohtu hinnangul selliseid asjaolusid kogumis, mis annaksid aluse seisukohaks, et süüdimõistetu on võimeline kriminaalhooldusel olles oma käitumist muutma. Seda ka siis, kui ta asub elama Lootuse Külla. Süüdimõistetu saab

seal läbida kümnekuulise alkoholija narkosõltuvusest taastumise programmi. Seejuures tuleneb asja materjalidest, et narkootikumidega isikul probleeme olnud ei ole ja alkoholist saab ta hoiduda.

Ringkonnakohus peab vajalikuks siinkohal ka rõhutada, et süüdimõistetu ennetähtaegne

vabastamine on personaalne ehk süüdimõistetupõhine. Seega üldised järeldused teiste süüdimõistetute puhul, kes on samuti jäetud vabastamata või vabastatud, ei ole asjakohased. Määruskaebus jääb edutuks.

7. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 tuleb jätta Tartu Maakohtu 11. septembri 2018 määrus muutmata ning määruskaebus rahuldamata.

Tiit Lõhmus

Aarne Sarjas

Mati Kartau