2-18-3488/32 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Vahur-Peeter Liin

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

12. oktoober 2018. a, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-18-3488

Hagi ese

Lauri Kallaste hagi ERGO Insurance SE vastu

12 757 euro 26 sendi ja viivise saamiseks

Tsiviilasja hind

13 777 eurot 84 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Lauri Kallaste; isikukood XXX; elukoht

XXX. Hageja

esindaja:

Gaabriel

Tavits;

e-post:

gaabriel.tavits@abpacta.ee

Kostja ERGO Insurance SE (õiguseellane D.A.S.

Õigusabikulude

Kindlustuse

Aktsiaselts);

registrikood 10017013; asukoht A. H. Tammsaare tee

47, Tallinn, 11316, Harjumaa.

Kostja esindaja: vandeadvokaat Katrin Sarap; e-post

menetlus@njordlaw.ee

Menetlus

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada osaliselt Lauri Kallaste hagi ERGO Insurance SE vastu 12 757 euro

26 sendi ja viivise saamiseks.

2. Mõista ERGO Insurance SE-lt Lauri Kallaste kasuks välja 7285 eurot 6 senti

ning alates 12. oktoobrist 2018 kuni põhivõla tasumiseni viivis tasumata

põhivõlalt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

3. Jätta rahuldamata Lauri Kallaste hagi 5472 euro 20 sendi saamiseks.

4. Jätta menetluskulud ERGO Insurance SE kanda.

5. Mõista ERGO Insurance SE-lt Lauri Kallaste kasuks välja menetluskulu 1020

eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude

suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

6. Mõista ERGO Insurance SE-lt Eesti Vabariigi kasuks välja 350 eurot. Nõue tuleb

tasuda 15 päeva jooksul otsuse jõustumisest vastavalt määrusele lisatud

makseinfo lehele. Nõude tasumisel tuleb märkida viitenumber 99918700053557.

2/5

Nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks

kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse §

113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

7. Toimetada otsus kätte pooltele.

Edasikaebamise kord ja tähtaeg

Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta

seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

1. Lauri Kallaste (hageja) esitas 5. märtsil 2018 Tartu Maakohtule hagi ERGO Insurance

SE (kostja) vastu konkurentsikeelu kokkuleppe alusel 10 800 euro, mittevaralise kahju

hüvitise 32 400 euro ja alates kohtuotsuse tegemisest seadusjärgse viivise saamiseks.

Hagi kohaselt oli hageja kostja õiguseellasega sõlminud töölepingu ning kokku

leppinud konkurentsipiirangu kohaldamises hagejale kuue kuu jooksul pärast töösuhte

lõppemist. Tööleping hagejaga lõpetati XXX. Kostja hagejale konkurentsikeelu

kohaldamise eest hüvitist ei maksnud. Hüvitise suurus peaks vastama hageja

keskmisele töötasule, mis oli XXX eurot kuus. 26. juuni 2018. a menetlusdokumendis

tõi hageja välja, et tema keskmine töötasu oli XXX eurot ning ta suurendas sellest

tulenevalt oma hüvitise nõuet 12 757,26 euroni.

2. Kohus jättis hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõude 26. aprilli 2018. a määrusega

menetlusse võtmata.

3. Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja leiab, et hageja nõue on tõendamata. Lisaks ei

olnud pooled leppinud kokku konkurentsipiirangu kohaldamises pärast töösuhte lõppu.

Hagejaga XXX sõlmitud töölepingu p 7.1.5 kohaselt kohaldus talle konkurentsikeeld

kestvusega kuus kuud. Selle eest maksti hagejale töölepingu p 5.3 alusel lisatasu XXX

krooni kuus. Pooled muutsid selle lepingupunkti ära 13. detsembri 2010 ja 1. märtsi

2012 töölepingu lisadega, mille tulemusena kostjal ei olnud kohustust hagejale lisatasu

maksta. Töölepingu seaduse (TLS) § 24 lg 1 p 3 kohaselt on pärast töölepingu

lõppemist kohaldatav konkurentsipiirangu kokkulepe kehtiv üksnes juhul, kui selle eest

makstakse hüvitist. Hageja ei ole tõendanud, et ta konkurentsipiirangust kinni pidas.

Samuti ei ole ta konkurentsipiirangu kehtivuse ajal nõudnud kostjalt hüvitist. TLS § 24

lg 2 kohaldamise eeldus on, et töötaja teavitab tööandjat konkurentsipiirangu

kokkuleppe täitmisest. Hageja nõutud hüvitise suurus ei ole mõistlik.

3/5

KOHTU SEISUKOHT

4. Hageja on esitanud kostja vastu nõude TLS § 24 lg 3 alusel pärast töölepingu lõppemist

konkurentsipiirangu kokkuleppest kinnipidamise eest hüvitise saamiseks. Selle nõude

esitamise esmaseks eelduseks on asjaolu, et pooled on kokku leppinud

konkurentsipiirangus, mis kohaldub pärast töölepingu lõppemist. Kohtu hinnangul

nähtub poolte vastav kokkulepe kohtule esitatud poolte XXX sõlmitud töölepingu p-st

7.1.5, mille kohaselt kohustus hageja mitte osutama ilma kostja kirjaliku loata kostjale

konkurentsi, mh kuue kuu jooksul pärast töölepingu lõpetamist. Kohus märgib, et kuigi

nimetatud tööleping sõlmiti enne kehtiva töölepingu seaduse jõustumist, tuleb praeguse

vaidluse lahendamisel kohaldada TLS § 131 lg-te 1 ja 3 kohaselt kehtivat töölepingu

seadust, kuivõrd poolte töösuhe lõppes ja sellejärgne konkurentsipiirang kohaldus

2015. a-l, st pärast kehtiva töölepinguseaduse jõustumist.

5. Kohus ei nõustu kostjaga, et hageja ei saa konkurentsipiirangu kokkuleppele tugineda.

Kostja ei ole välja toonud ega tõendanud asjaolu, et pooled oleksid muutnud töölepingu

p 7.1.5. Kostja on esitanud üksnes töölepingu muudatused selle kohta, et pooled

muutsid töölepingus konkurentsipiirangu kokkuleppe kohaldamise eest makstavat tasu

käsitlevaid punkte, mille tulemusena kaotati töölepingust konkurentsipiirangu eest

makstava lisatasu kokkulepe. Iseenesest on küll TLS § 24 lg 1 p 3 kohaselt pärast

töösuhte lõppemist kohaldatava konkurentsipiirangu kokkuleppe kehtivuse eelduseks

asjaolu, et selle eest makstakse TLS § 24 lg 3 kohaselt pärast töölepingu lõppemist

igakuist mõistlikku hüvitist. Samas ei saa kostja tööandjana TLS § 24 lg 2 kohaselt

selle nõude rikkumisest tingitud kokkuleppe tühisusele tugineda olukorras, kus hageja

kokkulepet täidab. Kohus märgib, et konkurentsipiirangu kokkuleppe täitmine seisneb

selles, et kokkulepitud aja jooksul töötaja tööandja konkurentide juures ei tööta. Hageja

on esitanud Eesti Töötukassa teatise, mille kohaselt oli ta 16. aprillist 2015 kuni 21.

veebruarini 2016 registreeritud töötuna. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et hageja

oleks kuue kuu jooksul pärast töösuhte lõppemist töötanud hageja konkurendi juures.

Seega on tõendatud, et hageja täitis konkurentsipiirangu kokkulepet, mistõttu ei saa

kostja tugineda TLS § 24 lg 2 kohaselt kokkuleppe tühisusele vastuolu tõttu TLS § 24

lg-ga 1. Kostja väide, et TLS § 24 lg 2 kohaldamise eelduseks peaks olema asjaolu, et

hageja teavitab kostjat oma kohustuse täitmisest ei põhine seadusel. Olukorras, kus

pooled

olid

kokku

leppinud

pärast

töösuhte

lõppemist

kohalduvas

konkurentsipiirangus, tuli kostjal hagejale TLS § 24 lg 3 kohaselt hüvitist maksta.

Tähtis ei ole ka asjaolu, et pooled ei olnud hüvitise maksmises või selle suuruses kokku

leppinud, kuivõrd hüvitise maksmise kohustus tulenes seaduse imperatiivsest sättest.

Seega ei ole asjakohane ka kostja viide VÕS § 9 lg-le 3.

6. Kohus märgib, et olukorras, kus kostja ei pidanud enam vajalikuks pärast töösuhte

lõppemist hagejale kehtivat konkurentsipiirangut, oleks pooled saanud soovi korral

töölepingu p-s 7.1.5 sisalduvat kokkulepet muuta. Samuti oli kostjal võimalus

konkurentsipiirangu kokkulepe TLS § 25 lg-te 1 ja 4 kohaselt igal ajal üles öelda.

Kohtule esitatud 13. detsembri 2010. a töölepingu muutmise kokkuleppest nähtub, et

tööandja oli teadlik töölepingu seaduse muutustest, mh seoses ka konkurentsipiirangu

kokkuleppeid käsitlevas osas. Sellest hoolimata ei viinud kostja kokkuleppe tingimusi

seadusega vastavusse, kuid samas ei muutnud ka töölepingus konkurentsipiirangu

kohustust sätestavat punkti. Just nimelt sellise tööandja töötajat eksitava käitumise

tõkestamine ongi TLS § 24 lg 2 mõte. Üldjuhul ei saa tuleneda hea usu ja mõistlikuse

põhimõttest võlausaldajale kohustust esitada enda nõue mingi aegumistähtajast lühema

tähtaja jooksul. Seega ei saa hagejale ette heita, et ta oma nõuet varem ei esitanud.

4/5

Olukorras, kus kostja oli hagejaga konkurentsipiirangu kokkuleppe sõlminud, pidi ta ka

arvestama sellega, et tal tuleb sellest tulenevaid kohustusi täita.

7. Kuivõrd kohus on eelnevaga tuvastanud, et pooled olid sõlminud pärast töösuhte

lõppemist kohalduva konkurentsipiirangu kokkuleppe ning hageja võib sellele

tugineda, pidi kostja maksma hagejale TLS § 24 lg 3 kohaselt kokkuleppe kehtivuse

ajal, st kuus kuud pärast töösuhte lõppemist kokkuleppest kinnipidamise eest

mõistlikku hüvitist. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta oleks hagejale hüvitist

maksnud. Seega on kostja oma kohustust rikkunud ja hageja saab võlaõigusseaduse

(VÕS) § 108 lg 1 kohaselt nõuda kohustuse täitmist.

8. Hüvitise suurus peab olema õiglane ja kompenseerima töökohavaliku piirangut

(vt nt Riigikohtu 23. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-11, p 14). Eelkõige tuleb

kompenseerida töötaja töökohavaliku piirangust tingitud sissetuleku vähenemine, st

lähtuda tuleks hageja hüpoteetilisest sissetulekust olukorras, kus konkurentsipiirangut

ei oleks, millest lahutada hageja võimalik sissetulek, arvestades töökohavaliku

piirangut. Kohtu hinnangul saab muude asjaolude puudumisel lähtuda eeldusest, et

töötaja sissetulek konkurentsipiirangu kokkuleppeta, oleks sarnane sissetulekuga, mida

ta sai eelnevalt tööandjalt töötasuna ning töötaja võimalik sissetulek koos

konkurentsipiiranguga, on sissetulek, mida töötaja konkurentsipiirangu kehtivuse ajal

reaalselt sai. Hageja esitatud palgatõendist nähtuvalt oli tema keskmine kuutöötasu

enne töölepingu lõppemist XXX eurot XXX senti. Kuue kuu keskmine töötasu oli

seega 12757,26 eurot. Eesti Töötukassa tõendist nähtuvalt oli hageja sissetulekuks

konkurentsipiirangu kehtivuse kuue kuu jooksul (alates 10. aprill 2015 kuni 10.

oktoober 2015) töötuskindlustushüvitis kokku XXX eurot (XXX + XXX + XXX +

XXX + XXX + XXX + XXX). Kohtu hinnangul ei ole pooled esitanud asjaolusid ega

tõendeid,

millest

võiks

järeldada,

et

hageja

võimalik

sissetulek

ilma

konkurentsipiiranguta oleks suurem või väiksem tema varasemast töötasust või, et

hageja oleks saanud vaatamata konkurentsipiirangu kokkuleppele leida töökoha, kus

tema sissetulek oleks suurem kui tema poolt saadud töötuskindlustushüvitis. Kostja on

küll väitnud, et konkurentsipiirangu kokkulepe võimaldanuks hagejal asuda tööle väga

erinevatel töökohtadel, kuid hageja ei ole konkreetselt välja toonud ega tõendanud,

milline oleks olnud hagejale võimalik uus töökoht, mida hagejal oleks olnud enda

hariduse ja töökogemuse pinnalt võimalik saada ning kui suur oleks seal olnud hageja

võimalik töötasu. Samuti ei ole kohtu hinnangul asjakohane hageja viide algselt

töölepingus kokku lepitud hüvitise suurusele XXX krooni kuus. Esiteks olid pooled

nimetatud kokkuleppe ära muutnud, teiseks oli kokkulepitud hüvitise maksmine

töösuhte kehtivuse ajal, mis on eelduslikult oluliselt pikem periood kui kuus kuud

(praegusel juhul nt kestis töösuhe peaaegu 7 aastat), ning kolmandaks ei nähtu

kokkuleppest, et sellega oleks taganud töötaja sissetuleku võimaliku vähenemise

hüvitamine. Seega lähtub kohus hüvitise suuruse kindlaksmääramisel eelnevalt

tuvastatud

hageja

kostja

juures

töötades

saadud

keskmise

töötasu

ning

konkurentsipiirangu kehtivuse ajal saadud töötuskindlustushüvitise vahest. Sellest

tulenevalt leiab kohus, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista hüvitis 7285,06

eurot.

9. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise

korral nõuda võlgnikult viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Praegu on hageja nõudnud viivise väljamõistmist alates otsuse

tegemisest. Viivisenõue on võimalik rahuldada üksnes sellelt summalt, milles kohus

hagi rahuldas, st millises osas on kostjal hageja ees rahaline kohustus, mida ta ei ole

täitnud.

5/5

10. Hageja on teinud asjas kompromissiettepaneku, milles pakkus välja asja lahendamise

kokkuleppel tingimusel, et kostja tasub talle 7200 eurot. Kohus leiab, et, kuivõrd hagi

rahuldataks nimetatud kompromissiettepanekust isegi mõneti suuremas ulatuses, tuleb

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 2 kohaselt menetluskulud jätta kostja

kanda.

Hageja on esitanud kohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja

menetluskuluks esindajatasu 950 eurot. Esindaja ajakulu on olnud 7 tundi ja 55 minutit

ning tunnitasu 120 eurot. TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistab kohus menetlusosaliselt

teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Kohtu hinnangul ei ole hageja esindajakulu tervikuna põhjendatud ja vajalik. Kohtu

hinnangul ei pea teine pool kandma puudustega esitatud hagis puuduste kõrvaldamise

kulu. Samuti on ajakulu kostja seisukohtadega tutvumiseks ebamõistlikult suur,

arvestades kostja seisukohtade lühidust ja sisu osalist korduvust. Samuti ei ole

Riigikohtu praktika kohaselt hüvitatav menetluskulude nimekirja koostamise kulu.

Kohus peab mõistlikuks ja vajalikuks esindajakuluks 720 eurot. Lisaks nähtub kohtute

infosüsteemist, et hageja on tasunud riigilõivu 300 eurot. Seega tuleb kostjalt hageja

kasuks välja mõista menetluskulu 1020 eurot.

Hagejale oli antud hagi esitamiselt kuuluva riigilõivu tasumiseks menetlusabi,

võimaldades riigilõivu tasuda osamaksetena. Otsuse tegemise hetkeks on hagejal

tasumata osamaksed 350 euro ulatuses. TsMS § 190 lg 3 kohaselt tuleb nimetatud

summa kostjalt riigituludesse välja mõista.

Kohus märgib, et TsMS § 188 lg 1 p 2 kohaselt peatab kohus hageja kohustuse tasuda

riigilõiv osamaksetena pärast otsuse jõustumist eraldi määrusega. Seega otsuse

jõustumiseni ja vastava kohtumääruse tegemiseni on hagejal jätkuvalt kohustus tasuda

riigilõivu osamakseid. Pooled on TsMS § 146 lg 2 kohaselt selles osas

solidaarvõlgnikud. TsMS § 146 lg 3 kohaselt poolte omavahelises suhtes vastutab

menetluskulude kandmise eest isik, kelle kanda jäävad menetluskulud kohtulahendi

alusel, st praegusel juhul kostja.

/allkirjastatud digitaalselt/

Vahur-Peeter Liin

Kohtunik