2-18-727/20 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. oktoober 2018, Tartu

Tsiviilasja number

2-18-727

Tsiviilasi

L.P. ja A.P. hagi K.P. vastu elatise suurendamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

L.P. apellatsioonkaebuse hind 1346 eurot 13 senti

A.P. apellatsioonkaebuse hind 1346 eurot 13 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 11. juuni 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

L.P. ja A.P. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant I (hageja I): L.P. (isikukood XXXX);

Apellant II (hageja II): A.P. (isikukood XXXX);

apellantide seaduslik esindaja P.K. , lepinguline esindaja

advokaat Katrin Jennsen

Vastustaja (kostja): K.P. (isikukood XXXX)

RESOLUTSIOON

1. Tartu Maakohtu 11. juuni 2018 otsus tühistada osaliselt kostjalt väljamõistetud elatise

suuruse osas.

2. Tartu Maakohtu 11. juuni 2018 otsuse resolutsioon sõnastada järgmiselt:

2.1. Hagi rahuldada osaliselt.

2.2. Suurendada Tartu Maakohtu 22. detsembri 2014 määrusega tsiviilasjas nr 2-14-

60115 kinnitatud kompromissist tulenevat K.P. elatise maksmise kohustust L.P. ja A.P.

ülalpidamiseks järgmiselt:

2.2.1. Välja mõista K.P. lt L.P. kasuks elatis alates 15. jaanuarist 2018 igakuiselt 150 eurot

kuus kuni L.P. täisealiseks saamiseni 23. aprillil 2022.

2.2.2. Välja mõista K.P. lt A.P. kasuks elatis alates 15. jaanuarist 2018 igakuiselt 150 eurot

kuus kuni A.P. täisealiseks saamiseni 27. veebruaril 2030.

3. L.P. ja A.P. apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Jätta poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. L.P. (hageja I) ja A.P. (hageja II) esitasid Tartu Maakohtule 15. jaanuaril 2018 hagi K.P.

(kostja) vastu, milles palusid mõista kostjalt kummagi hageja kasuks välja elatise 250 eurot

kuus alates hagi esitamisest kuni hagejate täisealiseks saamiseni.

Hagi asjaolude kohaselt on hagejad P.K. ja kostja lapsed. Tartu Maakohtu 22.

detsembri 2014 määrusega tsiviilasjas nr 2-14-60115 kinnitati hagejate ja kostja vaheline

kompromiss, millega kostja kohustus hagejatele tasuma igakuiselt elatist 50 eurot kuus.

Elatisest ei ole juba pikemat aega laste ülalpidamiseks piisanud. Tartu Maakohtu 14. juuni 2016

otsusega tsiviilasjas nr 2-15-12375 lõpetati vanemate ühine hooldusõigus hagejate suhtes nende

viibimiskoha määramise ja elukoha määramise küsimuses Eesti Vabariigi piires ning anti selles

osas ainuhooldusõigus hagejate emale. Määrusega määrati kindlaks ka hagejate ja kostja

suhtluskord, mille kohaselt viibivad lapsed kostja juures kahel järjestikkusel nädalavahetusel ja

seejärel on külastamises ühenädalane paus, samuti viibivad hagejad kostja juures poole

koolivaheaegadest. Kostja ei osale laste ülalpidamises muul moel kui elatist tasudes. Hagejate

ema panustab laste ülalpidamisse märkimisväärselt rohkem kui kostja. Hageja I huviharidusele

kulub igas kuus 93 eurot 50 senti ja hageja II huviharidusele ja lasteaiatasule kulub 115 eurot

kuus. Hagejatele on vaja igakuiselt osta ka riideid, toitu, hügieenitarbeid ja õppevahendeid ning

suure osa ülalpidamiskuludest moodustavad eluasemekulud. Suhtluskorra täitmiseks kulub igas

kuus ca 60 eurot kütusele, millele lisanduvad sõiduauto hoolduskulud. Hagejate ema

sissetulekud on peale elatise kompromissi sõlmimist oluliselt vähenenud. Arvestades laste

vajadusi, kostja varalist seisundit ja miinimumelatise suurust, on põhjendatud suurendada

kummalegi hagejale igakuiselt makstavat elatist 250 euroni kuus.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja selgituste kohaselt veedavad praeguse elukorralduse järgi

hagejad ema juures 62% ajast ja kostja juures ülejäänud 38% ajast. Kostja osaleb laste

ülalpidamises ka muul moel kui elatist makstes. Kostja kannab enamuse laste ülalpidamise

kuludest, panustades nii riiete, koolitarvete, toidu, eluaseme kui ka huvialaringidega seotud

kuludesse. Kostjal kulub kuus hagejate peale keskmiselt 685 eurot 60 senti ja laste materiaalsed

vajadused on hästi kaetud. Hagejate emal tuleb laste üleandmise kohta sõita 45 km kolmel

korral kuus ja kütusekuluks kuu kohta tuleb ca 20 eurot. Sama palju tuleb kulutada kostjal laste

üleandmiskohta sõitmiseks.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 11. juuni 2018 otsusega hagi osaliselt, mõistes kostjalt kummagi

hageja kasuks välja elatise 100 eurot 43 senti. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi

kanda.

Maakohtu põhjenduste kohaselt ei ole asjas vaidlust, et laste elukoht on ema juures, kostja järgib

lastega suhtlemisel Tartu Maakohtu 14. juuli 2016 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-12375

kindlaksmääratud suhtluskorda. Lapsed veedavad kostja juures 38% oma ajast ning kostja on

korrektselt tasunud Tartu Maakohtu 2. detsembri 2014 kompromissimäärusega tsiviilasjas nr

2-14-60115 määratud elatist 50 eurot kummagi lapse kohta kuus.

Maakohus märkis, et 22. detsembri 2014 kompromissimäärusest elatise väljamõistmise

asjaolud ei nähtu. Kui elatise väljamõistmise kompromissi kinnitamise määruses ei ole

märgitud elatise väljamõistmise aluseks olnud asjaolusid või ei ole asjaolusid märgitud

piisavalt, tuleb toimiku põhjal kindlaks teha hagi aluseks olnud asjaolud ja vastuväidetes välja

toodud asjaolud ning lugeda need eelduslikult kompromissi kinnitamisel aluseks võetuks. Tuleb

eeldada, et kompromissis ette nähtud elatisega on laste vajadused kaetud (vt Riigikohtu otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-67-17, p 11). Kompromissi muutmiseks tuleb tuvastada, kas mõni väidetud

ja eelduslikult aluseks võetud asjaolu on muutunud (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

35-17, p 37.1).

Tsiviilasja nr 2-14-60115 materjalidest nähtuvalt elasid lapsed kompromissi sõlmimise ajal

50% ajast isa ja 50% ajast ema juures ning seda asjaolu on käesolevas menetluses kinnitanud

ka hagejate esindaja. Eelnevast tulenevalt eeldas maakohus, et kompromissi kinnitamise ajal

olid laste vajadused kaetud kostja makstava 50 euroga kuus ühe lapse kohta olukorras, kus

lapsed elasid võrdselt mõlema vanema juures.

Maakohus märkis, et laste elukoht ja suhtluskord kostjaga on pärast kompromissi sõlmimist

muutunud. Tartu Maakohus kinnitas 14. juuli 2016 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-12375

suhtluskorra, mille kohaselt on lapsed koos lahuselava vanemaga kaks järjestikust

nädalavahetust ja kooselav vanem ühe nädalavahetuse. Hagejad ei ole vastu vaielnud kostja

vastuväitele, mille kohaselt on lapsed kostja juures 38% ja ema juures 62% oma ajast.

Maakohus leidis, et muutunud asjaoludeks, mille esinemisel kompromissi kinnitamise ajal ei

oleks seda sõlmitud, saab lugeda esmajoones laste peamise elukoha muutust ja sellest tulenevat

ajalist proportsiooni, mida lapsed ühe või teise vanema juures veedavad.

22. detsembri 2014 kompromissi kinnitamise ajal moodustas ühele lapsele kompromissiga

kinnitatud elatis 28,17% miinimumelatisest. Maakohtu arvestusel tuleb ühe lapse kohta

minimaalselt tagada isalt väljamõistetud elatis 28,17% kehtivast miinimumelatisest ning

suurendada seda 12% võrra (s.o aja võrra, mille võrra lapsed elavad rohkem koos emaga).

Kokku moodustab kostjalt minimaalselt väljamõistetav määr 40,17% kehtivast elatise

miinimummäärast, s.o 100 eurot 43 senti ühe lapse kohta.

Järgnevalt analüüsis maakohus, kas ja kuidas on muutunud vanemate majanduslik olukord

võrreldes kompromissi kinnitamise ajaga. Tsiviilasja nr 2-14-60115 materjalidest ei nähtu

täpseid andmeid ema sissetuleku kohta. Tõendeid, mis kinnitaksid, et tema sissetulek on

võrreldes 2014. aastaga oluliselt vähenenud, ei ole asjas esitatud. Isa sissetulek on olnud

sarnases mahus nii 2014. kui ka 2017. aastal. Maakohus märkis, et ka tsiviilasja nr 2-14-60115

materjalidest nähtuvalt oli isa sissetulek suurem kui emal. Eelnevat arvestades leidis maakohus,

et vanemate sissetulekute erinevust ei saa käesolevas vaidluses pidada selliseks asjaoluks, mis

võiks tingida kompromissiga väljamõistetud elatise suurendamise.

Maakohus analüüsis vanemate majandusliku olukorra muutumise hindamiseks ka vanematele

kuuluvat vara. Maakohus järeldas tõendite alusel, et võrreldes kompromissi sõlmimise ajaga on

kostja saanud täiendavalt kaasomanikuna ühe kinnistu omanikuks ning ema on saanud endale

korteri. Maakohtu hinnangul on mõlema vanema varaline seis muutunud paremaks ja toimunud

muudatused ei tingi elatise suurendamist.

Maakohus analüüsis hagejate vajadusi 22. detsembri 2014 kompromissi sõlmimise ja käesoleva

kohtumenetluse ajal. Maakohus leidis, et tuvastamist ei ole leidnud, et võrreldes kompromissi

sõlmimisega oleks mõlema lapse vajadused muutunud sellisel määral, mis võiks tingida

kompromissiga väljamõistetud elatise olulist suurendamist.

Maakohus luges hagejate esitatud arvestusi ja tõendeid arvestades usutavaks, et hageja I

igakuised ülalpidamiskulud on kokku vähemalt 382 eurot ja hageja II puhul on need vähemalt

398 eurot 5 senti. Maakohus märkis, et eelduslikult on kostja elatisekohustuse määraks 50%

ülalpidamiskuludest, st vastavalt 191 eurot hageja I ja 199 eurot 25 senti hageja II puhul. Samas

ei pidanud maakohus veenvaks ega piisavalt tõendatuks hagejate väidet, et kõigi lastega

seonduvate kohustuste täitmine on jäänud laste ema kanda. Maakohus luges kostja esitatud

tõendite alusel tõendatuks, et kostja on osalenud suures osas nii laste esmavajaduste

rahuldamisel kui ka nende arenguks vajalike kulutuste tegemisel.

Maakohus märkis, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, saab eeldada, et lahuselav

vanem kannab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt ajaga,

mil laps tema juures viibib. Teisel vanemal on võimalik see eeldus ümber lükata ja tõendada,

et ajal, mil laps viibis lahuselava vanema juures, peab tema lapse igapäevaste vajaduste

rahuldamiseks kulutusi tegema (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-135-17, p 23.3). Maakohus luges

usutavaks ning eeldas, et ajal, mil lapsed on kostja juures, tasub laste elamis- ja muude kulude

eest kostja. Asjas ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks vastupidine.

Maakohus leidis, et käesolevas tsiviilasjas ei leidnud tõendamist, et lisaks seadusest tuleneva

miinimumelatise tõusule ning laste kummagi vanema juures viibimise ajalise proportsiooni

muutumisele esineks muid olulisi muudatusi võrreldes 22. detsembri 2014 kompromissi

kinnitamise ajaga. Maakohus leidis, et mõjuvaks põhjuseks elatise väljamõistmiseks alla

miinimummäära PKS § 102 lg 2 mõttes saab pidada asjaolu, et lapsed elavad 38% ajast isaga,

mil isa hoolitseb kõigi nende vajaduste eest; samuti asjaolu, et kostja katab lisaks otsese rahalise

elatise maksmisele mõlema hageja jooksvaid kulusid. Eelnevast tulenevalt mõistis maakohus

kostjalt mõlemale lapsele välja elatise 100 eurot 43 senti kuus.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada Tartu Maakohtu 11. juuni

2018 otsus osas, millega hagi jäeti osaliselt rahuldamata ning teha uus otsus, millega hagi

rahuldada täies ulatuses. Hagejad paluvad jätta menetluskulud kostja kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt ei ole maakohus arvestanud esitatud tõendeid

ja vastuväiteid. Kompromissi sõlmimise ajal osales kostja otseselt laste hariduse ja

huvihariduse kulude katmises. Pärast ühise hooldusõiguse lõpetamist ja suhtluskorra

kindlaksmääramist ei ole kostja vahetult osalenud laste ülalpidamises nende püsivate hariduse

ja huvihariduse kulude osas ega vajalike hooajariiete ja esmavajaliku soetamises.

Hagejad ei vaielnud vastu kostja esitatud arvutustele aja osas, mille lapsed veedavad ühe või

teise vanema juures, kuna lähtuti sellest, et kohus saab lihtsa arvutustehtega esitatud andmeid

kontrollida. Hagejad olid kogu maakohtu menetluse vältel seisukohal, et elatise suuruse

kindlaksmääramisel ei saa arvesse võtta üksnes laste ühe vanema juures veedetud aega, vaid

lähtuda tuleks laste vajadustest ja sellest, kumb vanem katab laste esmavajadustega seotud

kulud.

Hagejate arvutuskäigu järgi veedavad lapsed isa elukohas 107 päeva, mis moodustab ligikaudu

29% aastast. Suhtluskorra järgi veedavad seega lapsed isa 29% ja ema juures 71% ajast. Kostja

väited laste viibimise aja osas isa elukohas ei ole seega tõesed ja maakohus oleks saanud neid

iseseisvalt kontrollida.

Maakohus on jätnud täielikult tähelepanuta hagejate väited, et hagejate ema kanda on enamik

laste esmavajaduste rahuldamisega seotud kulutusi ning kostja kulutused on peamiselt seotud

meelelahutusega. Maakohtu menetluses toimunud kohtuistungil on kostja võtnud hagejate

sellekohase väite õigeks. Kostja kulutused on suures osas ebavajalikud ja laste esmavajaduste

rahuldamisega mitte seotud. Elatise kindlaksmääramisel tuleks lähtuda vajalikest kuludest.

Kostja kinnitusega ja kostja esitatud arvestusega tema kulutuste kohta on üheselt tõendatud, et

kostja ei osale lasteaiatasu ega tasulise huvihariduse eest maksmisel, mistõttu ei tugine

maakohtu seisukohad otsuse p-des 35 ja 41 esitatud tõenditele.

Maakohus oleks pidanud arvestama ka asjaolu, et hagejate ema sissetulek on vähenenud ja

väheneb veelgi, kuna edaspidi ei teeni ema aktsiate võõrandamise tõttu eluaseme soetamiseks

dividenditulu.

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist ning

menetluskulude hagejate kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt on maakohus võtnud elatise suuruse muutumist mõjutavate asjaoludena

arvesse kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid.

Kostja esitatud proportsioonid aja osas, mida lapsed veedavad ühe või teise vanema juures, on

vastavuses kohtulikult kinnitatud suhtluskorra ja tegeliku olukorraga.

Kostja esitas kohtule tõendid ja selgitused enda osalemise kohta nii laste hariduse,

huvihariduse, vajalike hooajariiete kui ka muude esmavajalike kulude katmises. Hagejad

vaidlesid kostja kuludele vastu tühises osas. Hagejad on esitanud ringkonnakohtule samu

väiteid, mis on maakohtu menetluses ümber lükatud.

Hagejate arvutuskäigus, mille kohaselt veedavad nad kostja juures 29% ajast, on

süstemaatilised vead ning tegelikkuses veedavad lapsed kostja juures 38% ajast. Hagejad ei ole

arvutuskäigus arvestanud, et nad viibivad sügis- ja kevadvaheaja tervikuna kostjaga. Samuti on

arvutusest välja jäetud kummagi vanemaga veedetud tunnid. Koolipäevadel on lapsed ühe

kolmandiku ajast koolis ja lasteaias, kus nad ei viibi ei isa ega ema juures ning mille kulusid

arvestati muude teemade juures.

Kostja kohtule esitatud andmetest nähtub, et laste peale kulub ühes kuus 686 eurot 60 senti ning

sellest on üksnes 35 eurot 80 senti kulunud meelelahutusele.

Hagejate ema on laste esmavajadustele kulutanud vähem kui kostja. Kostja on taganud laste

arenguks piisavad vahendid, samal ajal kui ema ei ole selles olulisel määral osalenud. Kostja

panus laste ülalpidamisse on 686 eurot 60 senti kuus, ema oma aga 200-250 eurot kuus. Kostja

panus ületab laste ema panust kõikide kulude osas. Hagejad kinnitasid 15. mai 2018 istungil, et

laste esmavajadused on hästi kaetud.

Maakohus on hagejate ema sissetuleku muutust võrreldes 22. detsembri 2014 kompromissi aja

sissetulekuga arvestanud ja analüüsinud. Hagejate ema sissetulek on oluliselt kasvanud ja selle

alusel saaks elatist ainult vähendada.

Hagejate nõue ei ole kooskõlas nende endi poolt välja toodud kulutuste summaga ega arvesta

laste viibimist kostja juures.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusõiguse rikkumise ja

materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu tühistada väljamõistetud elatise suuruse osas.

Maakohus saab asjas teha uue otsuse, milles suurendab hagejate kasuks alates 15. jaanuarist

2018 välja mõistetava elatise suurust 150 euroni lapse kohta. Kohtuotsuse resolutsioonis peab

kajastuma ka asjaolu, et otsusega suurendatakse Tartu Maakohtu 22. detsembri 2014 määrusega

tsiviilasjas nr 2-14-60115 kinnitatud kompromissis kokkulepitud elatise suurust. Poolte

menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad poolte endi kanda.

7. Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et kohtumäärusega kinnitatud elatise

suurendamise hagi läbivaatamisel peab kohus kontrollima, kas kokkuleppe sõlmimise aluseks

olnud asjaolud on muutunud. Maakohus tuvastas, et laste elukoht ja suhtluskord kostjaga on

pärast kompromissi sõlmimist muutunud. Tartu Maakohus kinnitas 14. juuli 2016 määrusega

tsiviilasjas nr 2-15-12375 suhtluskorra, mille kohaselt on hagejad koos kostjaga kaks

järjestikust nädalavahetust ja laste ema ühe nädalavahetuse. Samuti veedavad lapsed kostjaga

koolivaheaegadel poole ajast. Kompromissiga kinnitatud elatise määraks ühele lapsele oli 50

eurot, st 28,17 % miinimumelatisest.

Pooled ei ole apellatsiooniastmes vaidlustanud maakohtu nimetatud seisukohti. Hagejad

taotlevad elatist PKS § 101 lg 1 järgses miinimummääras 250 eurot kuus lapse kohta. Maakohus

rahuldas hagi osaliselt ja suurendas kostja makstavat elatist 100,43 euroni kuus lapse kohta.

Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses selle üle, kui suures ulatuses on vajalik kostjalt

hagejate kasuks välja mõistetavat elatist suurendada, kuna lapsed elavad olulise osa ajast

kostjaga, kes täidab laste ülalpidamiskohustust otse.

8. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et võrreldes kompromissi tegemise ajaga on

peamiseks muutuseks laste elukoha muutus ning sellest tulenevalt ajaline proportsioon, mille

lapsed ühe või teise vanema juures veedavad. Oluline on rõhutada seejuures asjaolu, et elukoha

muutumise aluses on hagejate vanemate ühise hooldusõiguse osaline lõpetamine ja hagejate

emale ainuhoolduse andmine laste elukoha ja viibimiskoha küsimuses. Arvestades vaidluse

olemust on oluline tuvastada aja pikkus, mil lapsed viibivad kostja kui lahus elava vanema

juures. Maakohus on põhjendatult märkinud, et mõjuv põhjus PKS § 102 lg 2 alusel elatise

vähendamiseks alla miinimummäära võib olla muu hulgas asjaolu, et laps elab mingi osa ajast

lahuselava vanema juures.

9. Ringkonnakohus nõustub hagejatega, et maakohus on eksinud, kui tuvastas hagejate

viibimisajaks kostja juures 38 %. TsMS § 436 lg 6 kohaselt ei ole kohus esitatud asjaolude ja

seisukohtadega seotud perekonnaasjas. Kuigi hageja maakohtus selgeid vastuväiteid kostja

avaldatud määrale ei esitanud, sai maakohus kostja väiteid selles osas kohtule esitatud

asjaolude alusel kontrollida. Ringkonnakohus leiab, et kooskõlas tsiviilasjas nr 2-15-12375

kehtestatud suhtluskorraga viibivad lapsed kostja juures ca 29 % ajast nagu kinnitavad hagejad

ise apellatsioonkaebuses. Maakohus jättis nimetatud protsendi tuvastamisel tähelepanuta, et

kostja on arvestustes, millest maakohus lähtus, jätnud arvestamata ajaga, mil lapsed viibivad

koolis või lasteaias. Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et arvestusest tuleb välja

jätta aeg, mil lapsed viibivad koolis või lasteaias. Tulenevalt suhtluskorra määrusest tuleb see

aeg arvestada emaga veedetud aja hulka ning tunnipõhiseks arvestuseks puudub sel perioodil

alus.

Kooskõlas 14. juuli 2016 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-15-12375 on hagejate elukoht ema

juures ja ema juurest käivad hagejad ka koolis ja lasteaias. Kostjaga (hagejate isa) veedavad

hagejad oma puhkeaega nädalavahetustel ja koolivaheaegadel. Selline hagejate elukorraldus

avaldab teatud mõju ka vanemate poolt laste ülalpidamiseks tehtavate kulutuste struktuurile,

kusjuures kooselava vanema kanda on jäänud eelkõige nn igapäevakulutused ja lahuselava

vanema kanda kulutused puhkusele ja meelelahutusele.

10. Maakohus lähtus elatise suuruse määramisel peamiselt hagejate väitest, et hageja I

ülalpidamiseks kulub vähemalt 382 eurot ja hageja II ülalpidamiseks 398 eurot ning asjaolust,

et lapsed veedavad 38 % oma ajast isaga (kostjaga), mil kostja hoolitseb kõigi nende vajaduste

eest. Seetõttu mõistis maakohus kostjalt hagejate kasuks välja 40,17 % kehtivast elatise

miinimummäärast ehk 100, 43 eurot.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole asja lahendamisel piisavalt pööranud tähelepanu

asjaolule, et hagejad taotlevad elatise suurendamist PKS § 101 lg-s 1 sätestatud

minimaalmäärani, mis on pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Elatise

minimaalmääras nõudmisel ei pea hagejad tõendama oma vajaduste suurust.

Ringkonnakohus leiab, et seadusandja on elatise minimaalmäära kehtestamisel arvestanud

asjaoluga, et lisaks elatise andmise kohustusele on lahuselaval vanemal lapsega suhtlusõigus

(PKS § 143 lg 1), millise õiguse realiseerimine on üldjuhul seotud ka rahaliste kulutustega, sh

lapse ülalpidamiseks. Seetõttu ei anna suhtlusõiguse realiseerimine üldjuhul lahus elavale

vanemale õigust taotleda PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise minimaalmäära vähendamist.

Ringkonnakohus leiab, et kompromissi kinnitava määruse tegemise ajal ei olnudki

põhimõtteliselt võimalik tuvastada, kumb vanematest oli nn lahuselav, sest vanemad elasid

küllalt lähestikku ja lapsed elasid asja materjalide kohaselt kummagi vanema juures võrdse aja.

Vanematel oli sel ajal laste osas ühine hooldusõigus, mida on muudetud alles 14. juuli 2016

kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-15-12375, mis ajast on hagejate emal ainuhooldusõigus laste

viibimiskoha määramiseks ja elukoha määramiseks Eesti Vabariigi piires.

11. Kostja tugineb oma vastuväidetes elatise suurendamisele asjaolule, et ta panustab ajal, mil

lapsed viibivad tema juures, laste ülalpidamisse kuus keskmiselt 585 eurot mõlemale lapsele

kokku.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17 leidnud, et elatise suurust ei saa määrata üksnes selle

järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured

on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus

vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma

kohustuse ulatusele ka elatist (vt Riigikohtu 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-

13, p 13; 3. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-15, p 11). 23.3. Ajal, mil laps viibib

lahuselava vanema juures, saab eeldada, et lahuselav vanem kannab lapse vajaduste

rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt ajaga, mil laps tema juures viibib.

Vanemate eraldi elamise korral kannavad mõlemad vanemad eelduslikult nende juures olevate

laste esmased kulud, nt söögikulud. Mõlemad vanemad kannavad eelduslikult ka

eluasemekulusid, mida saab jagada laste vanemate juures oleku aja järgi. Kuna kulusid lapse

majutamiseks teevad mõlemad vanemad, ei ole põhjendatud nõuda lahuselavalt vanemalt

lapsega püsivalt koos elava vanema eluasemekulude katmist sama aja eest, kui tema peab

eluasemekulusid laste huvides kandma. Vastasel juhul koormataks teda topelt, kuna ta peaks

osalema teise vanema kulude katmises, kuid tema enda kulud jääksid arvestamata. Samas ei

sõltu lastega seotud püsikulude, nagu sidekulud või kulud riietele, hügieenitarvetele, koolile või

lasteaiale, laagritele, treeningutele, huvialaringidele, reisidele jms kandmine eeldatavasti

sellest, kumma vanema juures laps on (vt ka Riigikohtu 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr

3-2-1-165-13, p 13; 3. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1- 56-15, p 11).

12. Maakohus ei ole tuvastanud kostja kulusid hagejate ülalpidamisele, vaid on piirdunud üldise

märkusega kostja panuse osas, selle suurust tuvastamata (otsuse p 41). Kostja ise väidab, et ta

kulutab laste ülalpidamiseks keskmiselt 585,60 eurot kuus (ilma elatise makseta). Maakohus ei

ole kostja väiteid kostja kulude kohta laste ülalpidamiseks sisuliselt hinnanud.

13. Kostja on esitanud täpsed arvestused oma kulude kohta perioodil 22 august 2017 kuni 21.

veebruar 2018 laste ülalpidamiseks kuupäevade ja arvete lõikes, sh tabelina lk 27 pöördel.

Arvestuse kohaselt on kulutused ühes kuus toidule 112,21 eurot kuus, eluasemele 52,54 eurot

kuus, koolile 23,24 eurot kuus, taskuraha 4, 33 eurot kuus, transpordile 107,60 eurot, reisimisele

137,53 eurot. Eluasemega seotud kulutuste arvestamisel on kostja arvestanud mh asjaoluga, et

lapsed viibivad aastast 38 % ajast tema juures (vt kostja seletus lk 27).

Kostja avaldab, et tema kontodega on seotud hageja I ühistranspordikaart, telefon ja SIM kaart

ja plaanis on need teha ka hagejale II (lk 28). Hagis ei ole neid kostja väiteid vaidlustatud ja

vastavad kulutused (kommunikatsioonikulu) on 20,44 eurot kuus.

14. Ringkonnakohus ei nõustu, et kõik kostja tehtud kulutused lastele keskmiselt summas 585

eurot kuus saab lugeda vajalikeks kuludeks laste ülalpidamisel seoses kostja juures viibimisega,

mille tegemise tõttu tuleks vähendada laste kasuks välja mõistetava elatise suurust.

Ringkonnakohus ei pea sellisteks kuludeks laste reisimiskulusid 137,53 eurot, kostja

transpordikulusid suhtlusõiguse teostamiseks 58,75 eurot, kulutusi garderoobile 29, 05. Laste

ülalpidamiseks vajalikuks eluasemekuluks arvestab kostja vastavalt oma selgitustele 25 %

kõigist kostjale kuuluva elamispinna ülalpidamiskuludest, mis ei ole selgelt proportsionaalne

laste viibimisajaga kostja juures ning ei ole seotud laste tegeliku tarbimisega. Ringkonnakohus

peab põhjendatud eluasemega seotud kuluks ½ kostja avaldatud kuludest, s.o. 26,27 eurot.

Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus lapse peamine elukoht ei ole kostja juures, ei saa

pidada vajalikeks kuludeks lapse ülalpidamiseks lapsele nn teise garderoobi loomist kostja

juurde (kostja väitel on Annil mõlemas kodus rikkalik garderoob ja mängunurk). Elatise

vaidluse lahendamisel ei saa lähtuda ka eeldusest, et kogu meelelahutus jõuab lasteni üksnes

ajal, mille nad veedavad koos lahuselava vanemaga. Kostja on ise maakohtus nõustunud, et

laste ema kulutused lähevad suures osas esmavajaduste peale ja tema teeb kulutusi laste

silmaringi avardamiseks.

Kokku peab ringkonnakohus kostja avaldatud kuludest vajalikuks laste ülalpidamisel kokku

334,25 eurot, mis teeb 167,13 eurot lapse kohta kuus.

15. Hagejate ülalpidamiskulust ema juures tuleb maha arvata kulutused suhtluskorra täitmiseks

30, 50 eurot kuus, mida ei saa käsitleda hagejate vajaliku kuluna, vaid see saab olla hagejate

vanemate kulu vastavalt nende omavahelisele kokkuleppele.

16. Ringkonnakohus tuvastab vajaliku kuluna ühe lapse ülalpidamiseks kahe vanema juures

kokku vähemalt 530 eurot, millest praegu kannab kostja otse 167 eurot ja elatisena 50 eurot

lapse kohta. Maakohtu otsuse kohaselt osas, milles seda ei ole vaidlustatud, jääksid kostja kanda

kulud 267 eurot lapse kohta ja hagejate ema kanda 530 -267 = 263 eurot lapse kohta.

17. Elatise väljamõistmisel peab kohus arvestama nii laste vajadustega kui ka laste

ülalpidamiseks kohustatud vanemate majanduslike võimalustega.

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et hagejate vanemate sissetulekute erinevust

ei saa käesolevas asjas pidada selliseks argumendiks, mida tuleks asja otsustamisel arvestada

(otsuse p 26). Maakohus on tuvastanud, et ajavahemikul mai 2017 – mai 2018 oli kostja

sissetuleku suuruseks 31003,60 eurot ehk 2583,63 eurot kuus. Hagejate ema sissetulek oli samal

perioodil 9915,29 eurot, ehk 826,27 eurot kuus. Lisandub peretoetus 1240 eurot. Hagejatele

makstavat elatist ei saa antud võrdluses pidada hagejate ema sissetulekuks.

Hagejate emale kuulub korteriomand Otepääl, mis on ka hagejate elukoht. Kostjale kuulub kaks

kinnistut, sh metsamajandusmaad ja maatulundusmaad. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja

majanduslik olukord võrreldes hagejate emaga parem ja võimaldab osaleda laste ülalpidamises

suuremas ulatuses kui 50 % laste vajadusest, arvestades ka asjaoluga, et 71 % ajast elavad

lapsed koos emaga, kes tagab sel perioodil laste vajaduste rahuldamise. Koos peretoetusega on

laste ema brutosissetulek ca 926 eurot kuus, millest võrdsuse korral peaks laste ema panustama

laste ülalpidamisse 2 x 263 eurot = 526 eurot, mis moodustab ca 56,8 % hagejate ema

brutosissetulekust. Arvestades neid asjaolusid peab ringkonnakohus põhjendatuks suurendada

kostjalt välja mõistetavat elatist 150 euroni lapse kohta. Sellise suurusega elatise maksmisel

oleksid kostja kulutused laste ülalpidamiseks 317 eurot lapse kohta ja hagejate ema kulutused

213 eurot lapse kohta, mis oleks kooskõlas hagejate vanemate majanduslike võimaluste ja laste

vajadustega. Kostja väidete kohaselt annab ta praegu lastele ülalpidamist 685,60 euro ulatuses

kuus, mistõttu sellises suuruses elatise tasumine ei koorma kostjat liigselt.

18. Apellatsioonkaebuse täielik rahuldamine ja kostjalt hagejate kasuks elatise väljamõistmine

ühele hagejale 250 eurot kuus ei ole võimalik, sest hagejate vanemad on kokku leppinud

hagejate ja kostja suhtluskorra selliselt, et hagejad viibivad just suure osa vabast ajast kostja

juures. Kostjale peab jääma rahalisi vahendeid laste vaba aja kvaliteetseks ja huvitavaks

sisustamiseks. Kostja on asjas tõendanud, et ta oma kohustusi laste ülalpidamisel sel perioodil

täidab.

Nimetatud asjaolude tuvastamisel on põhjendatud elatise väljamõistmine kohustatud isikult alla

PKS § 101 lg-s 1 sätestatud minimaalmäära.

19. Kuna hagi ja apellatsioonkaebus kuuluvad rahuldamisele osaliselt jäävad poolte

menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

/allkirjastatud digitaalselt/

Viivi Tomson

/allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks