2-18-4265/54 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Määruse tegemise aeg ja koht

12. oktoober 2018, Tallinn

Tsiviilasja number

2-18-4265

Tsiviilasi

XX avaldus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja

ainuhooldusõiguse üleandmiseks temale

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 14. juuni 2018 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

YY määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja: XX (isikukood XXXXXXXXXXX)

Puudutatud isik I (määruskaebuse esitaja): YY

(isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja

Vladimir Buldakov

Puudutatud isik II: NN (isikukood XXXXXXXXXXX),

riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat

Marika Jaanson

Eestkosteasutused:

 Tallinna linn (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu),

esindaja Maria Bychkova

 Narva linn (Narva Linnavalitsuse kaudu), esindaja

Margarita Ivahnova

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 14. juuni 2018 määrus jätta muutmata ja määruskaebus

rahuldamata.

2. Kõik senised menetluskulud jäävad iga menetlusosalise enda kanda, välja arvatud

lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulu, mis jätta riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalistel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

käesoleva määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

2 (6)

MENETLUSE KÄIK

XX-l (isa, kohtumenetluses avaldaja) ja YY-l (ema, kohtumenetluses puudutatud isik I,

edaspidi koos „vanemad“) sündis kooselust XX.XX.XXXX ühine laps NN (laps,

kohtumenetluses puudutatud isik II). Peale lapse sündi elasid vanemad koos. Vanemate suhted

hakkasid halvenema ja nad otsustasid mais 2016 kooselu lõpetada. Laps jäi elama emaga. Peale

seda kohtus isa lapsega regulaarselt ema juuresolekul.

Ema tervis hakkas halvenema juulis 2017 ja ta viibis neli päeva psühhiaatriakliinikus. Alates

sellest ajast leppis isa kohtumised lapsega kokku MM-ga (vanaema, ema ema) ja kohtus lapsega

ilma ema või teiste isikute juuresolekuta.

Isa helistas 10. märtsil 2018 vanaemale, et kooskõlastada lapsega korrapärast kohtumist.

Vanaema palus abi ja mh andis teada, et ema viibib juba kolmandat päeva voodis ja ei soovi

kellegagi rääkida. Isa läks korterisse, kus ema koos lapsega elas. Korter oli must ja asjad olid

laiali. Kuna ema terviseseisund oli ohustatud, kutsuti kohale kiirabi, kes viis ema

psühhiaatriakliinikusse.

Isa võttis 10. märtsil 2018 lapse Narvast kaasa ja sõitis Tallinnasse. Sellest ajast elab laps isa

juures. Alates 12. märtsist 2018 käib laps XXX lasteaias. Lapsel on Tallinnas ka uus perearst.

Isa esitas 19. märtsil 2018 Harju Maakohtule avalduse lapse suhtes vanemate ühise

hooldusõiguse lõpetamiseks ja isale ainuhooldusõiguse andmiseks. Alternatiivselt taotles isa

ainuhooldusõigust lapse viibimiskoha määramise osas.

Vanemate ühine hooldusõigus lapse suhtes raskendab isal hooldusõiguse teostamist. Ema

nõusolekuta ei saa isa registreerida last uude elukohta Tallinnas ja lahendada iseseisvalt muid

lapse elu puudutavaid küsimusi, millest sõltub mh lapse heaolu. Ema vajab ravi ega ole

võimeline last kasvatama. Seetõttu on lapse huvides lõpetada vanemate ühine hooldusõigus ja

anda hooldusõigus täielikult üle isale.

Ema esitas 4. juunil 2018 maakohtule avalduse, milles palus anda talle otsustusõigus lapse

elukoha määramise osas. Avalduse kohaselt elas laps alates sünnist emaga Narvas. Nad elasid

vanaemale kuuluvas 4-toalises korteris, milles emal ja lapsel oli kasutamiseks kaks tuba. Alates

augustist 2017 käis laps Narva lasteaias YYY. Isa ei ole kunagi elanud alaliselt koos lapsega

ning ta elab Tallinnas üürikorteris. Seoses ema haigusega viibib laps ajutiselt isa juures ja isa

keelab emal viia last tagasi koju Narva.

Lasnamäe Linnaosa Valitsuse (edaspidi „Lasnamäe LOV“) esindaja külastas isa ja lapse

elukohta ning vestles isa ja vanaemaga. Ema tervislikust seisundist lähtuvalt ei saa ta tagada

lapsele vajalikku hoolt. Igapäevaselt lapse elu ja tervist puudutavaid küsimusi lahendab isa.

Samas ei toeta Lasnamäe LOV emalt hooldusõiguste ära võtmist, selle saaks kohtumenetluse

ajaks peatada. Emale tuleb määrata kohtupsühhiaatriline ekspertiis, mille käigus saab selgitada,

kas ema tulenevalt oma vaimsest seisundist on võimeline last hooldama ja arendama last ohtu

seadmata. Ekspertiisi tulemuste põhjal on võimalik hinnata vanema valmisolekut ja võimeid

lapse edaspidiseks kasvatamiseks.

Narva Linnavalitsuse (edaspidi „Narva LV“) esindaja suhtles vanaemaga ja vestles telefoni

teel isaga. Narva LV leiab, et puudub alus lapse ainuhooldusõiguse üleandmiseks isale.

Lapse esindaja nõustus Narva LV seisukohaga, et 2-aastase lapse vajadus, kiindumus ja side

emaga on tugevam kui isaga. Samuti toetas lapse esindaja Lasnamäe LOV seisukohta, et emale

tuleks määrata ekspertiis.

Ärakuulamisel 7. juunil 2018 ei nõustunud ema isa avaldusega. Ta leidis, et laps peaks elama

temaga, kuna kogu elu on laps elanud koos temaga, isa käis kord nädalas lapsega mängimas.

Ta kirjutati haiglast välja 31. mail 2018 ja ta elab koos vanaemaga Narvas. Enne haiglasse

minekut ta tööl ei käinud, sest laps oli tihti haige. Hetkel ta ka ei tööta ja sissetulekut ei ole.

3 (6)

MAAKOHTU MÄÄRUS

Maakohus rahuldas 14. juuni 2018 määrusega (vaidlustatud määrus) isa avalduse

alternatiivse taotluse osas ning lõpetas vanemate ühise hooldusõigus lapse suhtes osaliselt ja

andis ainuhooldusõiguse lapse viibimiskoha määramise osas üle isale.

Ema avalduse otsustusõiguse saamiseks lapse elukoha määramise osas jättis maakohus

rahuldamata.

Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud jättis maakohus riigi kanda ja muud

menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Maakohus tuvastas, et:

 vanemate kooselust sündis XX.XX.XXXX ühine laps;

 pere kooselu lõppes mais 2016 ja sellest ajast kuni 10. märtsini 2018 oli lapse

viibimiskoht ema juures;

 alates 10. märtsist 2018 elab laps isa juures Tallinnas. Isa elab üürikorteris, mis

koosneb elutoast, köögist, magamistoast, esikust ja vannitoast WC-ga. Laps käib

alates 12. märtsist 2018 XXX lasteaias. Isa registreeris lapsele uue elukohajärgse

perearsti. Isa töötab V XXX, igakuise sissetulekuga 1 500 eurot netos;

 Viru Maakohtu 13. märtsi 2018 määrusega tsiviilasjas nr 2-18-3895 rakendas kohus

ema

suhtes

esialgset

õiguskaitset

ja

paigutas

ta

tahtevastaselt

ravile

psühhiaatriahaiglasse. Ema suhtes viidi 18. mail 2018 läbi ekspertiis, diagnoositi

raske depressioon koos anoreksiaga;

 ema kirjutati haiglast välja 31. mail 2018. Ema elab Narvas lapse vanaemale kuuluvas

4-toalises korteris.

Maakohus märkis, et ema avalduses ei ole midagi sellist, mida menetluses ei ole käsitletud,

seega saab kohus esitatud asjaolude pinnalt teha lõpplahendi.

Põhjendatud ei ole emalt hooldusõiguse täielikult äravõtmine või peatamine. Ema on

haiglast välja kirjutatud, millest võib järeldada, et ta enam ei ohusta iseenda või lapse elu, tervist

või julgeolekut.

Vanemate

ühise

hooldusõiguse

lõpetamisel

lapse

suhtes

lähtus

maakohus

perekonnaseaduse (PKS) §-st 137 ja leidis, et lapse huvides on säilitada praegune elukorraldus

isa juures ja põhjendatud on anda lapse isale ainuhooldusõigus lapse viibimiskoha määramises.

Hooldusõiguse osaline üleandmine isale vastab lapse huvidele ning faktilisele olukorrale ning

annab isale nii palju õigusi ja kohustusi, kui isa neid faktiliselt juba teostab.

Maakohus arvestas sellega, et lapsel on isa juures kõik eluks ja arenguks vajalik tagatud, laps

käib lasteaias, tal on uus perearst, isa ja lapse vahel on soojad ja lähedased suhted, mida kinnitab

lastekaitse kodukülastus, isa soovib ja on võimeline lapse eest hoolitsema, omab heas korras

elukohta ja erinevalt emast on tal parem majanduslik valmisolek lapse kasvatamiseks, isal on

kindel töökoht ja igakuine sissetulek. Olukorras, kus lapsel on olemas isa, kes on avaldanud

soovi lapse eest hoolitseda, tuleb isa eelistada vanaemale.

Vastuseks Narva LV seisukohale märkis kohus järgmist. Kuigi väiksena veedab laps rohkem

aega emaga, ei tähenda see, et lapse ja ema suhe oleks tugevam ja nendevaheline kiindumus

suurem. Mõlemal vanemal on võrdsed õigused ja kohustused lapse kasvatamisel. Väide, et

vanemate lahutuse korral on lapse jäämine emaga lapsele parem kui jäämine isaga, on

kinnistunud hoiak, mis takistab isa aktiivset osalemist lapse kasvatamisel. Ema argumente

järgides kujuneks pigem oht, et laps võõrdub isast, kui ta ei saa piisavalt aega veeta koos isaga.

4 (6)

Samuti ei ole põhjendatud seisukoht, et kuna isa töötab ja ema ei tööta, on emal palju vaba aega

veeta koos lapsega ja lapse eest hoolitseda. Isa töötab töölepingu alusel ning sellega on

ettenähtud haiguslehel viibimise võimalus mh lapse haigestumise tõttu. Lapse heaolu

tagamiseks ei ole määrav ainult vanema poolne vaba aeg. Lapse heaolu seoses

suhtlusvõimalusega on seotud suhte kvaliteedi, mitte kontakti hulgaga.

Maakohus ei pidanud vajalikuks määrata emale ekspertiis, sest ema suhtes viidi ekspertiis

läbi 18. mail 2018. Ekspert diagnoosis emal raske depressiooni psühhootiliste sümptomitega,

mida iseloomustavad alanenud meeleolu, huvi ja elurõõmu kadumine, energia vähenemine,

vähenenud aktiivsus, tähelepanuvõime alanemine, enesekahjustuse- ja suitsiidimõtted, häiritud

uni, söögiisu alanemine, raske psühhomotoorne pidurdus kuni depressiivse stuuporini.

Kaasuvalt esineb tal söömishäire anorexia nervosa näol.

Ekspertarvamuse kohaselt saab ema aru oma tegudest ning on võimeline neid juhtima. Ema ei

ohusta enam iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut. Sellest võib järeldada, et ema ei ole

ohtlik endale või lapsele.

Lapse huvides on, et lapse elus osaleksid mõlemad vanemad, seega emalt hooldusõiguste

täielik ära võtmine oleks ennatlik. Emal säilib lapse hooldusõigus, va lapse viibimiskoha

määramise küsimuses. Last hooldades ja kasvatades arvestavad vanemad lapse võime ja

vajadusega ning kui lapse arengutase seda võimaldab, arutavad vanemad lapsega hooldus- ja

kasvatusküsimusi. Vanemad teostavad lapse suhtes ühist hooldusõigust ja täidavad

hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Lapsel

on õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga. Emal on kohustus ja õigus suhelda lapsega

isiklikult. Isa kinnitas kohtule, et ta ei tee emale takistusi lapsega suhtlemisel.

Maakohus selgitas emale, et kui asjaolud on muutunud ja ema on saanud oma elu korda,

võtab korrapäraselt ravimeid, leidnud endale püsiva töökoha ja saab kindlat sissetulekut, siis on

tal võimalus uue avaldusega kohtu poole pöörduda. Ema töötas varasemalt õpetajana, tal on

magistrikraad ja ta kavatseb tööle asuda eesti keele õpetajana kooli, kus ta varem töötas. Ema

avaldas lapse esindajale, et tal ei ole midagi selle vastu, kui laps elab mingi aja isaga. Seega

võib arvata, et ema adub olukorda ja teab, mida ta peab tegema, et tervis paraneks ja teeb kõik

endast tulenevalt, et lapsel on hea ja turvaline olla. Seniks on mõistlik jätkata lapse huvidest

tulenevalt lapse elukorraldust isa juures.

MÄÄRUSKAEBUS

Ema palub 3. juuli 2018 määruskaebuses vaidlustatud määruse tühistada osas, milles

maakohus jättis tema avalduse rahuldamata, lõpetas osaliselt vanemate ühise hooldusõiguse

lapse suhtes ning andis isale üle ainuhooldusõiguse lapse viibimiskoha määramise osas.

Määruskaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised:

 lapse viibimiskoha osas otsustusõiguse üleandmine lapse isale ei ole põhjendatud ega

lapse huvides. Laps on elanud koos emaga alates sünnist ning on ajaliselt rohkem

suhelnud emaga, kes on olnud tema igapäevane hooldaja. Seega on eelduslikult lapse

ja ema vahel tekkinud suurem kiindumussuhe;

 maakohus ei teinud kõike, et ema õigused oleksid kohtus kaitstud. Kohus võttis ema

avalduse menetlusse lõpplahendiga ja jättis samas selle rahuldamata.

MENETLUSE EDASINE KÄIK

Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ning andis isale, lapse esindajale ja

eestkosteasutustele tähtaja määruskaebusele vastamiseks. Isa ja Lasnamäe LOV vaidlesid

määruskaebusele vastu. Lapse esindaja ja Narva LV nõustusid kaebusega.

5 (6)

Maakohus korraldas 29. augustil 2018 täiendava ärakuulamise, mille käigus selgitas emale

seadusest tulenevaid õigusi ja analüüsis PKS-s sätestatut. Lapse esindaja muutis peale

täiendavat ärakuulamist oma seisukohta ja leidis, et määruskaebus ei ole põhjendatud.

Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus 14. septembril 2018.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning kaebuse

väited ei anna alust selle tühistamiseks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1

p 1 ja § 659 alusel tuleb jätta määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus

järgib maakohtu määruse põhjendusi ning TsMS § 659 ja § 654 lg 6 kohaselt neid ei korda.

PKS § 137 lg 1 tulenevalt, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus

või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus

kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle.

PKS § 137 lg 3 kohaselt lähtub kohus hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele

vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi

vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja

senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi.

PKS § 123 järgi teeb kohus kõiki selles peatükis reguleeritud lapsesse puutuvaid asju läbi

vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste

isikute õigustatud huvi. Riigikohus on selgitanud, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele

vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus

sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt

menetlusõiguse normi (vt 12. veebruari 2016 määrus nr 3-2-1-159-15, p 28 teine lõik).

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus diskretsiooni piire ületanud ega menetlus-

õiguse norme oluliselt rikkunud ning on kohaldanud materiaalõiguse norme õigesti, mistõttu

puudub alus vaidlustatud määruse tühistamiseks. Maakohus põhjendas piisavalt otsustust, miks

tuleb lõpetada osaliselt vanemate ühine hooldusõigus ja anda isale üle ainuhooldusõigus

määrata lapse viibimiskoht.

Maakohus lähtus lahendi tegemisel lapse ja teiste asjaomaste isikute huvidest ning on oma

seisukohti jälgitavalt põhjendanud. Määruskaebuse väited ei võimalda praegusel juhul

järeldada, et kohus väljus kaalutlusotsustuse tegemisel nendest piiridest, mis kohtul seaduse

kohaselt perekonnaasja lahendamisel on. Diskretsioonipiiride ületamist ei nähtu ka tsiviilasja

materjalidest. Maakohus hindas tõendeid kogumis ning nende põhjal tuvastas asjas tähtsust

omavad asjaolud ja kujundas arvamuse.

Riigikohus on leidnud, et vanemate lahuselu korral hooldusõiguse ümbervaatamisel tuleb

seda muuta vastavalt sellele, milliseid õigusi kumbki vanem lahuselu korral lapse suhtes

tegelikult teostab ja milliseid kohustusi täidab ning milline õiguste ja kohustuste jaotus tagab

vanemate lahuselu korral lapse huvides parima lahenduse (vt 7. juuni 2011 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-45-11, p 21).

Määruskaebuses ei ole esile toodud asjaolusid, mille põhjal võiks eeldada, et lapse viibimiskoha

määramise osas ainuhooldusõiguse üleandmine isale ei oleks lapse huvides. Maakohus võttis

arvesse isa pühendumist lapse eest hoolitsemisele ja seda, et alates märtsist 2018 on lapsega

seotud otsustused teinud isa, aga ema on teostanud lapse suhtes vaid suhtlemisõigust. Samuti

arvestas maakohus, et võrreldes isa stabiilse elukorraldusega ei ole ema elukorraldus stabiilne,

tal puudub töökoht ja püsiv sissetulek. Seega on hooldusõiguse osaline isale üleandmine lapse

viibimiskoha osas põhjendatud.

6 (6)

Ema lähtub määruskaebuses suures osas väitest, et lapsel on ema suhtes suurem kiindumus

ja tugevam suhe kui isaga. Selliseks väiteks ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust. Kuigi laps

elas esimesed 2,3 aastat emaga, suhtles isa sel ajal pidevalt lapsega ning viimased 7 kuud on

laps elanud isaga. Lasnamäe LOV esindaja, kes suhtles isaga ja külastas last isa kodus,

arvamusest nähtub, et isal on lapsega soojad ja lähedased suhted. Isa saab lapsega hakkama,

tegeleb tema kasvatamise ja arenguga. Kuivõrd esitatud asjaolude pinnalt on isal lapsega tugev

side, isa tegeleb lapsega pidevalt ja on kursis lapse vajadustega, ei saa väita, et laps on emasse

rohkem kiindunud kui isasse.

Alusetu on ema etteheide maakohtule, et tema õigused jäid kaitseta. Maakohus selgitas nii

7. juuni 2018 istungil kui ka 29. augusti 2018 istungil emale, et tal on õigus võtta endale

esindaja. Samuti selgitas kohus, mida ema peaks tegema, et saada lapsega suhelda. Kuidas ja

kas ema oma õigusi kasutab, on ema enda otsustada.

Ringkonnakohus möönab, et maakohus rikkus ema avalduse läbivaatamisel menetlusnorme,

sest ei otsustanud selgelt avalduse menetlusse võtmist ega viinud läbi eelmenetluse toiminguid.

Samas ei anna see alust vaidlustatud määruse tühistamiseks, st ei ole käesoleva juhtumi

asjaoludel oluline menetlusnormi rikkumine. Ema tugines oma avalduses sarnaselt isa

avalduses toodule, et tema haigestumise ajal viis isa lapse enda juurde ja laps elab siiani isaga.

Seega leidis maakohus õigesti, et ema avalduses ei ole midagi sellist, mida menetluses ei ole

käsitletud. Vanemate avaldused olid n-ö vastastikkused, st ühe rahuldamine välistab teise

rahuldamise. Eespool p-des 21-25 on ringkonnakohus põhjendanud, miks tuleb vaidlustatud

määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et maakohus on ainuhooldusõiguse osalisel

üleandmisel isale arvestanud üksnes kohtulahendi tegemise aja seisuga teada olnud asjaoludega,

mis oli ka ainuvõimalik. Hagita menetluses tehtavatele lahenditele ongi omane reguleerida

vaidlusalust õigussuhet kindla aja seisuga, TsMS § 480 lg 1 teine lause võimaldab kohtul

asjaolude olulise muutumise korral varasemat määrust muuta.

Eeltoodust tulenevalt ei anna ema väited alust vaidlustatud määruse tühistamiseks või

muutmiseks. Maakohus on piisavas ulatuses arvestanud asjaomaste isikute õigustatud huvidega

ja vanemate ühise hooldusõiguse osalisel lõpetamisel lähtunud põhjendatult eelkõige lapse

huvidest.

Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a lastele riigi õigusabi korras

määratud esindaja kulud jäid riigi kanda. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb TsMS § 172 lg 1

esimese lause järgi samal viisil jaotada ka määruskaebemenetluste kulud. Tulenevalt kulude

jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. Laste esindaja tasutaotluse lahendab

kohus täna eraldi määrusega.

TsMS § 696 lg 3 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm