2-17-3716/56 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

12. oktoober 2018, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-17-3716

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi Y hagi XX vastu 120 000 euro

tagastamise, kasutuseelise hüvitamise ja viivise

nõuetes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 19. veebruari 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Aktsiaseltsi Y apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

180 994,29 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): Aktsiaselts Y (registrikood

XXXXXXXXX), seaduslik esindaja juhatuse liige MV

ning lepingulised esindajad advokaadid Piret Blankin ja

Edgar-Kaj Velbri

Kostja (vastustaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja advokaat Ott Saame

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 1. oktoobril 2018, millel osalesid poolte

esindajad

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata hageja 4. oktoobri 2018 taotlus 1. oktoobri 2018 kohtuistungi

protokolli parandamiseks.

2. Harju Maakohtu 19. veebruari 2018 otsus jätta muutmata.

3. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

4. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda.

5. Rahuldada kostja taotlus ringkonnakohtu menetluskulude rahaliseks kindlaks-

määramiseks osaliselt. Määrata kostja vajalike ja põhjendatud menetluskulude

summaks ringkonnakohtus 840 eurot ning mõista see summa hagejalt Aktsiaseltsilt

Y kostja XX kasuks välja. Eelmises lauses välja mõistetud summalt tuleb hagejal

tasuda kostjale viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras

alates otsuse jõustumisest kuni tasumiseni.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

2 (6)

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Aktsiaselts Y (hageja) esitas 8. märtsil 2017 Harju maakohtule hagi XX (kostja) vastu.

Hageja palus kostjalt välja mõista:

(1) 120 000 eurot, sellelt summalt arvestatud ja sissenõutavaks muutunud viivise summas

29 099,84 eurot ja edasiulatuva viivise kuni kohustuse täitmiseni;

või alternatiivselt

(2) sularaha 120 000 eurot, kasutuseelise 29 099,84 eurot ja edasiulatuvalt 26,30 eurot

päevas alates hagi esitamisest kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni, samuti

viivise välja mõistetavalt kasutuseeliselt.

Hageja põhiväited on järgmised:

-

kostja tungis 9. märtsil 2014 hageja asukohta aadressil XXX Tallinnas (edaspidi

„elamu“) ja varastas sealt 120 000 euro ulatuses hagejale kuuluvat sularaha;

-

kostja on hageja endine nõukogu liige. Samuti elas kostja enne MV-ga (edaspidi

„hageja seaduslik esindaja“) kooselu lõppemist elamus, mistõttu oli ta teadlik, kus asus

hagejale kuuluv sularaha;

-

kostja on sularaha vargust korduvalt tunnistanud, sh E ja EK-le. Kostja tunnistas

sularaha vargust 32 000 euro ulatuses ka kohtule tsiviilasjas nr 2-14-52526. Kuna

varastatud raha omanik on hageja, siis peab kostja hagejale raha tagastama;

-

hagejal on õigus nõuda viivist alates 9. märtsist 2014 – 9. märtsini 2017 kokku summas

29 099,84 eurot;

-

ulatuses, milles kostja on varastatud sularaha käsutanud või muul viisil kaotanud sellele

valduse, on hagejal õigus nõuda selle väärtuse hüvitamist saadud raha kasutuseelisena.

Raha kasutuseelise suurust väljendab kõige täpsemini rahalise kohustuse täitmisega

viivitamisel kehtiv viivisemäär. Kasutuseelis alates eelmises taandes viidatud perioodi

eest on võrdne vastava viivise summaga, st 29 099,84 eurot;

-

raha varastamine on õigusvastane. Kostja on hageja kui õigustatud isiku nõusolekuta

rikkunud tema valdust ja omandit, samuti on vargus seadusest tulenevat kohustust

rikkuv käitumine ja tahtlikult heade kommete vastane käitumine. Hageja kahju vastab

temalt varastatud sularaha summale. Kahju tekkimine oli põhjuslikus seoses kostja

tegevusega ning selle ärahoidmine oli rikutud kohustuste kaitse-eesmärgiks.

2. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

kostja ei ole kuhugi sisse tunginud, mh ei ole kostja sisse tunginud ühisomandina talle

ja hageja seaduslikule esindajale kuuluvasse ja ühiseks koduks olnud elamusse;

-

kostja ei ole hagejalt sularaha võtnud, ammugi mitte varastanud. Samuti ei ole kostja

olematut vargust kellelegi tunnistanud. Seetõttu ei ole kostja hagejale võlgu ka mingeid

kasutuseeliseid või intresse;

3 (6)

-

kostja küll kinnitas, et ta võttis kodust sularaha 32 000 eurot, kuid tegemist oli kostja

ja hageja seadusliku esindaja ühise raha hoiule võtmisega;

-

kuna kostja ei ole hageja raha võtnud, siis pole alust ka kõrvalnõuetel.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus jättis 19. veebruari 2018 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata.

Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja määras need kindlaks rahaliselt.

3.1. Maakohus tuvastas, et:

-

kostja on hageja endine nõukogu liige;

-

kostja ja hageja seaduslik esindaja elasid koos elamus, mis oli nende ühine kodu ja

ühtlasi hageja asukohaks äriregistri andmetel;

-

hagejal oli 2013. aasta auditeeritud majandusaasta aruande kohaselt pangakontol ja

kassas üle 2 000 000 euro, millest 1 496 609,71 eurot oli 31. detsembri 2013 seisuga

pangakontodel. Raamatupidamisdokumentide alusel oli sama palju raha hageja panga-

kontodel ja kassas ka 9. märtsi 2014 seisuga;

-

hageja raamatupidaja koostatud ja allkirjastatud kassatabeli kohaselt, oli hageja

kassajääk 8. märtsi 2014 seisuga 536 246,11 eurot.

3.2. Hageja nõude õiguslik alus saaks olla võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 koosmõjus § 1045

lg 1 p-dega 5, 7 või 8.

3.3. Hageja ei tõendanud, et kostja viis elamust ära hageja kassana kajastatud raha.

Tunnistaja IK ütlustega ei ole tõendatud, et 8. märtsil 2014 asus elamus sularahajääk hageja

väidetud suuruses. Ütlustest ei nähtu ka seda, et ta oleks viibinud hageja seaduslikule esindajale

raha üleandmise juures või kunagi käinud elamus ja seal raha näinud või üle lugenud.

Kuna raamatupidamisdokumentide ja hageja väidete kohaselt on tegelik kassajääk erinev

raamatupidamisdokumentidest, siis ei ole võimalik raamatupidamisdokumentidele tuginedes

kindlalt tuvastada tegelikku kassajääki. Samuti on hageja väited kassajäägi kohta vastuolulised.

Hageja enda sõnul kassajäägina arvestatud summat (314 764,87 eurot) kassas ei olnud. Ka

hageja väide, et kostja kasutas varasemalt hageja raha, ning hageja seadusliku esindaja seletus,

et kaupluse kassaaparaati jäi alati väike vahetusraha järgmiseks päevaks, viitavad asjaolule, et

hagejal puudusid andmed tegeliku kassajäägi kohta. Seega ei ole tõendatud, et elamus asus

9. märtsil 2014 hageja sularaha 221 481,24 eurot.

Tunnistaja EK ei kinnitanud hageja väidet nagu oleks kostja tunnistajale väitnud 120 000 euro

äravõtmist. Tunnistaja EK ütlustest nähtub küll nagu oleks kostja kinnitanud 120 000 euro

võtmist, kuid ei nähtu, et tunnistaja ja kostja oleksid rääkinud hageja rahast. Samas on EK

ütlused vastuolus kostja vande all antud seletusega, mille kohaselt võttis kostja elamust

32 000 eurot. Kuna EK ütlused põhinevad kostja edastatud teabel, aga ta ise raha võtmise juures

ei olnud, siis ei ole põhjust tema ütlusi eelistada kostja seletusele. Kuna ka hageja vahetult

väidetava rahakarbi äravõtmise juures ei olnud, siis ei ole tõendatud hageja väide, et karbis oli

120 000 eurot. Seega pole tõendatud, et kostja oleks elamust võtnud rohkem kui 32 000 eurot.

Tähtsust ei oma, kuidas või kuhu hageja raha oli elamus peidetud, sest vaidlust ei ole, et kostja

võttis kaasa raha, mida hoiti magamistoa kapis karbis. Millegagi ei ole ümber lükatud, et karbis,

olid hageja seadusliku esindaja ja kostja säästud. Hageja seadusliku esindaja selgitused on

vastuolulised ja neile tuginedes ei ole tõendatud, et elamu teise korruse kapis karbis asus hageja

igapäevaselt väikestest summadest kogunenud ja peidetud kassarahast 32 000 eurot.

Eeltoodust tulenevalt ei saanud kostja hagejale tekitada kahju ega muul moel rikkuda hageja

õigusi seoses raha äraviimisega elamust.

4 (6)

3.4. Menetluskulud jaotas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1

alusel. Maakohus pidas põhjendatuks kostja õigusabikulusid 41 t 55 min ulatuses tunnihinnaga

140 eurot (lisandub käibemaks). Kostja ei ole käibemaksukohustuslane, seega kuulub hagejalt

väljamõistmisele kostja menetluskulu 7 042 eurot (= 41,91 × 140 + 20%).

POOLTE SEISUKOHAD

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja hagi

rahuldada või saata asi maakohtule uuesti lahendamiseks. Menetluskulud palub hageja panna

kostja kanda. Hageja leiab, et vaidluse lahendamine sõltub kahe asjaolu tuvastamisest:

-

9. märtsil 2014 võttis kostja elamust kaasa sularaha summas 120 000 eurot;

-

kostja võetud sularaha kuulub hagejale.

Hageja leiab, et tema väited nende asjaolude kohta on tõendatud ja tugineb kaebuses järgnevale.

4.1. Esiteks rikkus maakohus võistleva menetluse põhimõtet ja tegi üllatusliku otsuse.

Kostja väitis vaidlusaluse raha omandi kohta lakooniliselt, et see on tema ja hageja seadusliku

esindaja ühisvara. Maakohus järeldas sellest, et vaidlusalune sularaha oli hageja seadusliku

esindaja ja kostja ühised säästud. Samas ei saa kohus lahendis tugineda poole vande all antud

seletuses esitatud uuele faktiväitele, sest sellega on oluliselt piiratud teise poole võimalust enda

seisukohti tõendada ja vastaspoole väiteid ümber lükata.

Kui kohus oleks andnud hagejale võimaluse kostja uuele väitele vastata, saanuks hageja

tõendada, et kostja väide ühiste säästude osas on ebaõige. Nimelt koostas kostja

detsembris 2012 hageja seaduslikule esindajale ühisvara jagamise ettepaneku, milles käsitles

kõiki tema hinnangul ühisvaraks olevaid varasid. Kümnetesse tuhandetesse eurodesse ulatuvat

sularahakogust ettepanek ei käsitle. Pole eluliselt usutav, et tehes ettepaneku jagada poolte

ühisvara, jätaks kostja käsitlemata niivõrd suures ulatuses likviidset vara. Kostja käitumisest

nähtub, et ta oli 2012. aastal teadlik kodus asuva sularaha kuulumisest hagejale ja kostja kohtus

antud seletused on ebaõiged.

4.2. Teiseks hindas maakohus ebaõigesti tõendeid.

Tunnistaja IK ütlused, hageja seadusliku esindaja seletused ja hageja raamatupidamis-

dokumendid kinnitavad, et elamus asuvas karbis oli hagejale kuuluv sularaha. Seda ei lükka

ümber kostja vande all antud ütlused. Muid tõendeid kostja ei esitanud.

Kostja ei ole käesoleva menetluse kestel ega ühisvara jagamise vaidluses asunud seisukohale,

et ta teenis Suurbritannias 2012–2014. aastal töötades raha, mille ta hoiustas elamus. Kostja

vande all antud seletusest ei nähtu ka, millised olid tema sissetulekud, väljaminekud ja säästud.

Kostja umbmäärastest ütlustest ei ole võimalik tuvastada säästude tekkimist.

Kostja vande all antud seletus läheb vastuollu ka tunnistaja EK avaldatuga. Nii tõi EK esile, et

kostja möönis 11. märtsil 2014 toimunud telefonikõnes tunnistajale, et ta võttis elamust

120 000 eurot. Tunnistaja omab tõendusteavet selle kohta, mida ta kostjaga toimunud

telefonikõne käigus koges.

Olukorras, kus kostja seletustega on vastuolus tema enda koostatud ühisvara jagamise

ettepanek, on EK ütlused tõend, mis viitab kostja seletuste ebausaldusväärsusele.

4.3. Kolmandaks rikkus maakohus oluliselt selgitamiskohustust. Kohus ei juhtinud hageja

tähelepanu seadusliku esindaja vastuolulistele ütlustele ega võimaldanud esitada seaduslikule

esindajale täiendavaid küsimusi kahtluste kõrvaldamiseks.

Hageja seadusliku esindaja ütlused protokolliti vaid osaliselt. Kuivõrd hageja ei teadnud, et

kohus peab neid vastuoluliseks, ei osanud ta sellele protokolli parandamise taotluste

esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul tähelepanu juhtida.

5 (6)

Selgitamiskohustuse rikkumine tõi kaasa ebaõige kohtulahendi, sest kõrvaldamata ebaselgused

hageja seadusliku esindaja ütlustes põhjustasid hageja väidete põhjendamatuks lugemise ja

ebaõige järelduse, et elamus olnud sularaha oli hageja seadusliku esindaja ja kostja säästud.

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

6. Hageja esitas 4. oktoobril 2018 taotluse 1. oktoobri 2018 kohtuistungi protokolli

parandamiseks. Hageja palub täpsustada oma lepingulise esindaja selgitust. Kostja avaldas, et

tal ei ole taotlusele vastuväiteid, aga osaliselt jäi taotlus talle arusaamatuks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja

hageja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.

8. Juhindudes TsMS § 442 lg-st 5 lahendab ringkonnakohus esmalt hageja taotluse protokolli

parandamiseks. Taotlus jääb rahuldamata, aga lisatakse protokollile.

TsMS § 50 lg 1 esimese lause kohaselt peab menetlustoimingu protokoll kajastama

menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise

seisukohalt olulist. Sama lõike teise lause p 6 järgi tuleb protokolli kanda menetlusosaliste

avaldused ja taotlused ning p 8 järgi ka poolte nõuete ja vastuväidete põhisisu ulatuses, milles

see ei ole kajastatud kohtule esitatud kirjalikes dokumentides. Seadusest ei tulene, et poole

selgitused peaks protokollima sõna-sõnalise täpsusega. Kuna hageja taotluse järgi tuleks

protokolli üksnes täpsustada, siis puudub alus taotluse rahuldamiseks.

9. Hageja lähtub kaebuses põhjendatult sellest, et vaidluse lahendamisel on keskse tähtsusega

kahe asjaolu tuvastamine: esiteks, kas ja kui palju raha võttis kostja elamust (järgnevas p 10);

teiseks, kas võetud raha kuulus hagejale (p 11).

10. Maakohus järeldas õigesti, et enam kui kostja omaks võetud summa 32 000 eurot osas ei

ole tõendatud, et kostja oleks elamust raha võtnud. Seda järeldust tehes ei rikkunud maakohus

menetlusnorme, hindas õigesti tõendeid ega teinud ka üllatuslikku otsust.

10.1. Kaebuse teise ja kolmanda väite järgi pidanuks maakohus kostja omaksvõtust suurema

summa võtmise tuvastama tunnistaja EK ja hageja vande all antud seletuse põhjal. Muid

tõendeid hageja kõnealuse väite tõendamiseks maakohtus ka ei esitanud.

10.2. TsMS § 232 lg 1 sätestab, et kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid

igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas

menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte

kokkuleppeid tõendamise kohta. TsMS § 232 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette

kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Kohtu siseveendumuse

kujunemine peab olema kohtuotsusest jälgitav. Maakohtu otsus vastab neile tingimustele.

10.3. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kui tunnistaja ütlus põhineb poole varasemal

suulisel avaldusel ja pool ise kohtumenetluses vande all seda ütlust ei kinnita, siis sellises sõna-

sõna vastu olukorras tulebki kohtul oma siseveendumuse järgi otsustada, kas poole väide on

tõendatud. Hageja seadusliku esindaja vande all antud ütlustest ei saa ka üheselt järeldada, et

kostja võttis elamust kaasa sularaha. Kuna oma nõude maksmapanemisel on hagejal kanda

suurem tõendamiskoormis (vt nt Riigikohtu 16. juuni 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-10,

p 13), siis ei saa maakohtule ette heita, et ta ei lugenud hageja väidet 120 000 euro võtmise

kohta tõendatuks. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks teha samadest tõenditest teistsugust

järeldust.

10.4. Maakohtu otsus ei saanud raha võtmise ja summa osas olla hagejale üllatuslik, sest pooled

on menetluse algusest saadik nende asjaolude üle vaielnud.

6 (6)

11. Samuti leidis maakohus õigesti, et kostja võetud rahasumma 32 000 eurot osas ei ole

tõendatud selle kuulumine hagejale. Ka selles osas ei rikkunud maakohus menetlusnorme.

11.1. Hageja lähtub ekslikult eeldusest, et kostja pidi tõendama elamust võetud 32 000 euro

päritolu. Tegelikult kuulus hageja tõendamiskoormisesse asjaolu, et kostja rikkus just hagejale

kuulunud raha omandit ja/või valdust.

11.2. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja muutnud usutavaks ega seega ka eespool p 10.2

tingimusi järgides tõendatuks, et kostja võttis elamust hagejale kuulunud või hageja valduses

olnud raha. Hageja seadusliku esindaja vande all antud seletusest nähtub, et mh kostja oli

elamus erinevatesse kohtadesse pannud hoiule raha, mille kohta puuduvad tõendid, et see oleks

hageja raha. Samuti nähtub samast ütlusest hageja seadusliku esindaja selgitus, et tema

arusaamist mööda oli ära viidud sularaha ja tema enda kuldehted. Võttes arvesse sama seletuse

ülejäänud sisu, samuti hageja seadusliku esindaja selgitusi ringkonnakohtu istungil, ei ole

usutav, et hageja seaduslik esindaja kui pikka aega ettevõtlusega tegelev isik hoiaks oma ehteid

koos ettevõtte kassarahaga.

11.3. Eelmises punktis märgitud kaalutlustel ei oma asja lahendamisel tähtsust, kas hageja

raamatupidamise andmetel oli 9. märtsil 2014 hageja kassas sularaha 120 000 eurot või

rohkem, samuti ei puutu asjasse, kuidas hageja korraldas sularahaga seonduvat ja milliseid

avaldusi oli hageja seaduslik esindaja varem teinud. Ühtlasi tuleneb eeltoodust, et maakohus ei

rikkunud selgitamiskohustust asja lahendamisel tähtsust omavate asjaolude osas ega pidanud

võimaldama hagejal enam kõrvaldada võimalikke ebakõlasid vande alla antud seletuses.

12. Kuna hageja ei tõendanud, et kostja võttis elamust 120 000 eurot hagejale kuulunud või

vähemalt hageja valduses olnud raha, siis ei olnud maakohtul ka võimalik hagi VÕS § 1043 ja

§ 1045 lg 1 p 5 (ega ka p-de 7 või 8) alusel rahuldada.

13. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Juhindudes

TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste

menetluskulude jaotuse.

14. Tulenevalt menetlusekulude jaotusest tuleb need kindlaks määrata kostja nimekirja põhjal.

14.1. Kostja lepingulisel esindajal kulus õigusteenuse osutamiseks ringkonnakohtus kuni

kohtuistungini 6 t 50 min ja istung vältas 40 min (2/3 tundi). Esindaja tunnitasu oli 150 eurot

(koos käibemaksuga 180 eurot) Kokku taotleb kostja 1 350 euro hüvitamist, sh 1 230 eurot

istungieelsed kulud ja 120 eurot ( = 2/3 180-st) istungil osalemise kulu.

14.2. Ringkonnakohus peab nimekirjas märgitud toiminguid vajalikeks ja põhjendatuks, aga

vähendab hüvitatavat ajakulu. Kaebusele vastamiseks oli piisav aeg 4 t, sest kaebus ei

sisaldanud uusi väiteid ega asjaolusid võrreldes maakohtus juba arutatuga. Hageja

1. oktoobri 2018 menetlusdokument sisaldas ka menetluskulude nimekirja, mille osas kulusid

ei hüvitata, st piisav tutvumise ja istungiks valmistumise aeg on 20 min. Istungi aeg 40 min on

tervikuna vajalik ja põhjendatud. Kokku tuleb hagejal hüvitada õigusabikulu 5 t eest.

Tasumäärana peab ringkonnakohus vajalikuks ja põhjendatuks maakohtus kulude kindlaks-

määramisel aluseks võetud tunnitasu 140 eurot (lisandub käibemaks), mida apellatsiooniastmes

ei vaidlustatud. Kostja kinnitas, et ta ei ole käibemaksukohustuslane, seega on ka käibemaks

hüvitatav. Kokku tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista ringkonnakohtu menetluskulu

hüvitis 840 eurot ( = 5 × 140 + 20%). Rahuldamata jääb taotlus 510 euro ( = 1350 – 840)

saamiseks.

14.3. Juhindudes kostja taotlusest ja TsMS § 177 lg-st 4 märgib ringkonnakohus, et

hüvitatavalt menetluskulude summalt tuleb tasuda viivist.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm