1-17-1219/39 · Riigikohtu kriminaalkolleegium

R I I G I K O H U S

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

1171219

Otsuse kuupäev

11. oktoober 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Paavo Randma ja Peeter

Roosma

Kohtuasi

Kriminaalasi O. B. süüdistuses KarS § 291 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 15. veebruari 2018. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

O. B. kaitsja vandeadvokaat Paul Järve, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur,

esindaja

Lääne

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Indrek Kalda

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

12. september 2018, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 14. novembri 2017. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu

15. veebruari 2018. a otsus O. B. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 291 järgi.

2. Mõista O. B. talle esitatud süüdistuses õigeks.

3. Kaitsja kassatsioon rahuldada.

4. Mõista Eesti Vabariigilt O. B. kasuks välja 2520 eurot (koos käibemaksuga)

kriminaalmenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks (sh 1080 eurot maakohtu

menetluses makstud kaitsjatasu eest, 720 eurot apellatsioonimenetluses makstud

kaitsjatasu eest ja 720 eurot kassatsioonimenetluses makstud kaitsjatasu eest).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. O. B. anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 291 järgi selles, et ta pani

arestimajas spetsialistina töötades toime võimuliialduse, mis seisnes erivahendi (käerauad)

ebaseaduslikus kasutamises. O. B. kinnitas 13. augustil 2016 kell 02.04 arestimajja kainenema

toodud agressiivse A käeraudadega kambri voodi külge. Süüdistatav eemaldas käerauad kl

05.37. Ajavahemikul 03.27 kuni 05.37 käis O. B. kahel korral kambris, viis kannatanule teki ja

kontrollis tema alkoholijoovet. Süüdistatav ei lõpetanud ohjeldusmeetme kasutamist, kuigi

kannatanu oli rahunenud ja käeraudade kasutamise alused olid ära langenud. Nii tegutsedes

rikkus O. B. süüdistuse kohaselt vangistusseaduse (VangS) § 41 lgte 1 ja 2, § 69 lgte 1 ja 3 ning

siseministri 27. septembri 2011. a määruse nr 21 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ (edaspidi

sisekorraeeskiri) § 29 lg 1 nõudeid.

1-17-1219

1. Pärnu Maakohtu 14. novembri 2017. a otsusega tunnistati O. B. süüdi KarS § 291 järgi ja talle

mõisteti karistuseks rahaline karistus 2800 eurot.

1.1.

Maakohus tuvastas, et 13. augusti 2016. a öösel paigutati kannatanu kainenema Pärnu

arestimajja. Kuna kannatanu agressiivne käitumine kujutas ohtu talle endale, teistele ja

arestimaja julgeolekule, paigaldas O. B. talle käerauad. O. B. süü võimuliialduse

toimepanemises on tõendatud peamiselt arestimaja turvakaamera salvestisega, millelt on näha, et

kell 03.27 kannatanu rahunes. Maakohus leidis, et pärast käeraudade paigaldamist jätkus

kannatanu agressiivne käitumine veel mõnda aega, kuid alates 03.27 ei kujutanud A enam ohtu

endale, teistele ega arestimaja julgeolekule. Käeraudade kasutamise alused olid seega ära

langenud. Rahulikult lamava (magava) isiku suhtes käeraudade kohaldamine on

ebaproportsionaalne. Järelikult kohaldas O. B. umbes kahe tunni vältel põhjendamatult ehk

ebaseaduslikult ohjeldusmeedet. Ex ante perspektiivist lähtudes pidi süüdistatav mõistma, et

kannatanu oli rahunenud ning käeraudade jätkuva kasutamise alus oli ära langenud.

1.2.

Ainetud ja ennastõigustavad on süüdistatava väited, nagu võinuks kannatanu olla suitsiidne

ja et purjus isiku äratamine ning käeraudade eemaldamine ei ole mõistlik. Maakohtu hinnangul

oli alates 03.27 kannatanu suhtes käeraudade kohaldamine arusaamatu ja ebakohane meede.

Pärast käeraudade kohaldamise aluste äralangemist oli nende kasutamine ebaproportsionaalne ja

põhjendamatu. Süüdistatav pani kuriteo toime vähemalt kaudse tahtlusega.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes taotles O. B.

õigeksmõistmist.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 15. veebruari 2018. a otsusega jäi maakohtu otsus muutmata ja

apellatsioon rahuldamata.

3.1.

Erinevalt kaitsjast leidis ringkonnakohus, et maakohus hindas olukorda ex ante vaatepunktist

ja seda sai teha sündmuste käiku objektiivselt kajastava videosalvestise ning vaatlusprotokolli

alusel. Samuti eksis kaitsja ringkonnakohtu hinnangul selles, et maakohus ja prokuratuur olid

kannatanu rahunemise hetke osas erinevail seisukohtadel: nii süüdistuses kui ka maakohtu

otsuses on leitud, et alates 03.27 puudusid viited kannatanu agressiivsusele ning käeraudade

kohaldamise vajadus oli ära langenud.

3.2.

Õige on maakohtu viide Riigikohtu halduskolleegiumi lahendile asjas nr 3318011, mille

kohaselt eeldab ohjeldusmeetme kestev rakendamine selle kohaldamise aluste olemasolu

süstemaatilist kontrollimist ja kaalumist, kas meetme rakendamist jätkata või mitte. Pärast 03.27

kahel korral kannatanu juures käimine, talle teki viimine ja tema alkoholijoobe kontrollimine ei

näita, et O. B. oleks kontrollinud ja kaalunud meetme jätkuva rakendamise õiguspärasust.

Samuti ei esinenud kannatanu käitumises pärast 03.27 viiteid sellele, et käeraudade kasutamine

oli jätkuvalt vajalik. Seega nõustus ringkonnakohus maakohtuga, et alates kannatanu

rahunemisest oli käeraudade kasutamise vajadus ära langenud ning nende jätkuv kasutamine oli

ebaproportsionaalne. Sarnaselt maakohtuga pidas ringkonnakohuski O. B. väiteid kannatanu

võimaliku suitsiidsuse kohta paljasõnaliseks. Samuti ei ole tõendatud arestikambri ohtlikkus

ning see asjaolu ei anna ka seaduslikku alust ohjeldusmeetme kohaldamiseks.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

2(7)

1-17-1219

1. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse kasseeris O. B. kaitsja vandeadvokaat Paul Järve, kes taotleb

maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ning süüdistatava õigeksmõistmist või asja uueks

arutamiseks saatmist.

1.1.

Kassaatori hinnangul rikkusid kohtud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja ausa ning õiglase

kohtupidamise põhimõtet, lugedes tuvastatuks asjaolud, mida ei olnud võimalik tuvastada. Maa-

ja ringkonnakohus ei lähtunud vaidluse all olevate sündmuste kohta faktiliselt teadaolevatest

asjaoludest, vaid prokuratuuri kujundatud oletustest.

1.2.

Kahtlust ei ole selles, et kannatanu saabus kainestusmajja agressiivses olekus ning

ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamine oli vajalik. Vaidlus taandub küsimusele, millal

tulnuks A-lt käerauad eemaldada, ehk hinnata tuleb kohaldatud meetme proportsionaalsust.

Kohtul ei ole võimalik ex ante vaatepunktist kannatanu seisundit hinnata ja tuvastada, millal oli

õige aeg käerauad eemaldada. Sellise otsuse tegemiseks on videokaamera salvestis ebapiisav:

mh ei ole sellelt näha kannatanu seisundit (näoilme jm) ja ei ole kuulda tema kõnet. Väited

kannatanu rahunemise kohta 03.27 on oletuslikud. Süüdistatav on selgitanud, et ka pärast seda

kellaaega oli A jätkuvalt agressiivne.

1.3.

Ringkonnakohus on ebaõigesti järeldanud, et kannatanule teki viimine ja tema joobe

kontrollimine ei tähenda, et O. B. oleks kontrollinud ohjeldusmeetme jätkuvat õiguspärasust.

Alkoholijoobe tuvastamine ja kainestusmajja toimetatuga suhtlemine on sellise kontrolli osa.

Tuvastades, et kannatanu oli jätkuvalt joobes ning tema jutt agressiivne, ei saanud süüdistatav

ohjeldusmeetme kohaldamist lõpetada.

1.4.

Põhjendamatult ei ole arvestatud, et kainestuskamber oli purjus inimesele ohtlik: teravate

nurkadega raudvoodid, teravad poldid, libe põrand jne. Kambri ohtlikkus ei ole küll alus

ohjeldusmeetme kohaldamiseks, kuid O. B. pidi seda oma diskretsiooniõiguse kasutamisel

arvestama: vastutus kaineneva inimese elu eest lasus temal. Maakohus ja prokuratuur on

eluvõõralt väitnud, nagu tuleks kainenema toimetatud isiku agressiivsust pidevalt kontrollida nn

katse ja eksituse meetodil, võttes viimaselt käerauad ära ning märatsemise jätkudes need taas

tagasi panna. See välistaks ametniku diskretsiooni ja oleks vastuolus kainestusmaja töö

põhimõtetega.

1.5.

Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et A suhtes käeraudade kasutamine oli seaduslik ja põhjendatud

ning jäi proportsionaalsuse piiridesse. O. B. tagas selle, et kannatanu jäi terveks ja sai kaineks.

Kainestusmaja tingimused (WC kasutamise võimaluse puudumine kambris jne) ei ole O. B.

tegevusega seotud.

2. Prokuratuur kassatsioonile ei vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

3. Kolleegium käsitleb esmalt arestimajas kaineneva isiku suhtes vahetu sunni kasutamise

õiguslikku alust (I). Seejärel selgitab Riigikohus, miks tuleb O. B. talle esitatud süüdistuses

õigeks mõista, ning lahendab viimasena menetluskulude küsimuse (II).

(I)

4. KarS § 291 järgi on mh karistatav ametiisiku poolt erivahendi ebaseaduslik kasutamine. Vaidlust

ei ole selles, et O. B. oli ametiisik ning käerauad on korrakaitseseaduse (KorS) § 781 p 1 järgi

erivahend. KarS § 291 koosseisupärase teo moodustab erivahendi mistahes viisil kasutamine,

3(7)

1-17-1219

mis ei ole kooskõlas seaduses sätestatud nõuetega. Nii süüdistuses kui ka maakohtu otsuses on

leitud, et arestimajas kaineneva isiku suhtes erivahendite kasutamist reguleerivad VangS §d 69–

701 ning O. B-le heideti ette VangS § 69 nõuete rikkumist. Süüdistuses on viidatud ka

VangS §le 41 ja arestimaja sisekorraeeskirja § 29 lgle 1. Kolleegium sellise õiguskäsitlusega ei

nõustu, märkides järgmist.

5. Vangistusseadus sätestab vangistuse, aresti ja eelvangistuse täideviimise korra ning korralduse,

samuti vanglateenistuse ning teenistuse vanglaametnikuna mõiste ja tingimused (VangS § 1).

VangS § 69 reguleerib kinnipeetava suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kasutamist.

Erivahendite kasutamist võimaldavad VangS §d 69–701 ning § 41 nimetavad kinnipeetavat,

arestialust ja vahistatut. VangS § 2 järgi on kinnipeetav vangistusseaduse tähenduses vanglas

vangistust kandev süüdimõistetu. VangS § 3 järgi on arestialune vangistusseaduse tähenduses

arestimajas aresti kandev isik, vahistatu aga isik, kellele on tõkendina kohaldatud vahistamist ja

kes kannab eelvangistust kinnise vangla eelvangistusosakonnas või arestimajas (VangS § 4).

KorS § 42 lg 1 alusel kainenema toimetatud isik ei ole aga kinnipeetav, arestialune ega vahistatu.

Seega ei laienenud A suhtes vahetu sunni rakendamisele vangistusseaduse sätted, millele on

viidatud süüdistuses ja millele tuginesid kohtud.

6. Kainenema toimetamist ja kainenema toimetatud isiku kinnipidamist reguleerib

korrakaitseseadus, mille § 42 lg 1 kohaselt võib täisealise isiku toimetada kainenema, kui see on

vältimatu isikust endale või teisele isikule lähtuva olulise ohu tõrjumiseks. Üldised formaalsed

eeldused vahetu sunni (sh erivahendi) kasutamise kohta on sätestatud KorS §des 75–81.

KorS § 76 lg 1 alusel võib politsei kohaldada vahetut sundi ainult juhul, kui isikule kehtiva

haldusaktiga ohu väljaselgitamiseks, tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks pandud

kohustuse täitmise tagamine muu haldussunnivahendiga ei ole võimalik või ei ole õigel ajal

võimalik. Sama paragrahvi lõike 2 järgi on lubatud vahetut sundi kohaldada ilma eelneva

kohustava haldusaktita, kui haldusakti andmine ei ole võimalik vahetu kõrgendatud ohu

tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise kiire vajaduse tõttu. Nagu viidatud, reguleerib

joobeseisundis isiku kainenema toimetamist KorS § 42, mille lg 5 järgi on ka kainenema

toimetamisel õigus kasutada vahetut sundi ja seda nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks

vältimatu. Seadusandja on seega soovinud reguleerida kainenema toimetamist vajavate isikute

suhtes vahetu sunni kasutamist korrakaitseseaduses. KorS § 42 reguleerib lisaks kainenema

toimetamisele ka kaineneva isikuga tehtavaid toiminguid arestimajas või arestikambris

(KorS § 42 lg 4). Seetõttu tuleb kolleegiumi hinnangul KorS § 42 lgt 5 tõlgendada selliselt, et

see säte annab aluse vahetu sunni kasutamiseks nii isiku kainenema toimetamise ajal kui ka

arestimajas või -kambris viibiva kaineneva isiku suhtes.

7. Seega on senises menetluses O. B. käitumise ebaseaduslikkust sisustatud valesti. Riigikohus on

selgitanud, et KarS § 291 kontekstis tuleb ära näidata õigusnormid, mille nõudeid on väidetav

võimuliialduse toimepanija rikkunud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. aprilli 2010. a otsus

asjas nr 3-1-131-10, pd 10 ja 13 ning 13. detsembri 2013. a otsus asjas nr 31110613, p 10).

Olukorras, kus süüdistuses ei ole nõuetekohaselt kirjeldatud blanketset koosseisutunnust

sisustavaid sätteid ja kohus pole isikut süüdi tunnistades sellele veale tähelepanu pööranud, on

tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses (vt mutatis

mutandis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. aprilli 2012. a otsus asjas nr 3112512, pd 10–12).

(II)

4(7)

1-17-1219

8. Vaatamata kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele ei pea kolleegium vajalikuks saata

asja maakohtule uueks arutamiseks, kuna tuvastamist leidnud asjaolude valguses tuleb O. B.

võimuliialduse süüdistuses õigeks mõista, sõltumata tema käitumisele antava hinnangu

õiguslikust alusest.

9. Olenemata sellest, millise pädevusnormi alusel vahetut sundi kohaldatakse, peab see olema

proportsionaalne. KorS § 7 järgi peab korrakaitseorgan järgima riiklikku järelevalvet teostades

järgmisi põhimõtteid: kohaldama mitmest sobivast ja vajalikust riikliku järelevalve meetmest

seda, mis nii isikut kui ka üldsust eeldatavalt kõige vähem kahjustab, kohaldama ainult sellist

riikliku järelevalve meedet, mis on proportsionaalne, arvestades meetmega taotletavat eesmärki

ja kiireloomulist kohaldamist nõudvat olukorda, ja kohaldama riikliku järelevalve meedet vaid

nii kaua, kui selle eesmärk on saavutatud või seda ei ole enam võimalik saavutada. KorS § 42

lg 5 järgi võib kainenema toimetamisel kasutada vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi

saavutamiseks vältimatu.

10. Käeraudade kasutamine on oma iseloomult haldustoiming, millele kohaldub haldusmenetluse

seaduses (HMS) sätestatu. HMS § 3 lg 2 järgi peab halduse toiming olema kohane, vajalik ning

proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. HMS § 107 lg 2 järgi määrab toimingu sooritamise

viisi, ulatuse ja aja ning menetlemise korra haldusorgan oma äranägemisel, järgides

kaalutlusõiguse piire ja võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtteid. (Vt ka

Riigikohtu halduskolleegiumi 19. juuni 2012. a otsus asjas nr 3311812, p 11.)

Proportsionaalsuse põhimõtet tuleb arvestada ka erivahendi kasutamisel. Riigikohus on

selgitanud, et erivahendi kasutamine on põhjendatud üksnes juhul, kui muude, leebemate

vahendite kasutamise võimalused on ammendatud või sellised vahendid on olukorra eripära

arvestades sobimatud. Erivahendi kasutamise aluste olemasolul tuleb valitud erivahendi

kohaldamisel hoiduda inimese tervise kahjustamisest ja valu põhjustamisest suuremal määral,

kui see on konkreetsel juhul vältimatu. Samuti tuleb hoiduda inimväärikuse alandamisest. (vrdl

Riigikohtu halduskolleegiumi 10. jaanuari 2008. a otsus asjas nr 3316507, p 20.)

Ohjeldusmeetme kestev rakendamine eeldab selle kohaldamise aluste olemasolu süstemaatilist

kontrollimist ja kaalumist, kas meetme rakendamist jätkata või mitte (viidatud otsus asjas

nr 3311812, p 15).

11. Haldusmenetluses on kohtulik kontroll kaalutlusõiguse kasutamise üle piiratud. Kohus ei saa

astuda haldusorgani asemele ega sisuliselt hinnata kaalumisel asjasse puutuvaid asjaolusid, kuna

kohtul võib olla keeruline hinnata kõiki asjaolusid ja võtta arvesse kõiki kriteeriume. (Riigikohtu

halduskolleegiumi 27. mai 2015. a otsus asjas nr 3311415, p 26.)

12. Arvestades, et vahetu sunni kasutamine on kaalutlusõiguse alusel tehtav haldustoiming, mille üle

seatud halduskohtulik kontroll on selgelt piiratud, tuleb ka süüteomenetluses proportsionaalsuse

põhimõtte hindamisel pidada KarS § 291 järgi vastutust kaasa toovateks rikkumisteks üksnes

kaalutlusõiguse ilmselgeid kuritarvitusi. Teisisõnu ei too mitte iga diskretsiooniõiguse rikkumine

kaasa kriminaalvastutust, vaid see peab järgnema üksnes ilmselgete kuritarvituste korral.

Vähemolulistele diskretsiooniõiguse rikkumistele on võimalik reageerida leebemate meetmetega

(nt politseiametniku distsiplinaarvastutus).

13. Käesolevas kriminaalasjas oli kannatanut vaja ohjeldada, kuna ta käitus agressiivselt ning tekitas

ohu enesevigastuseks. Seejuures ei ole kohtumenetluse poolte vahel vaidlust selles, et esialgu –

s.o tema paigutamisel kambrisse – oli kannatanu ohjeldamine käeraudadega põhjendatud.

Kohtud on aga leidnud, et kui kannatanu oli mõnevõrra rahunenud, pidanuks ametnik käerauad

eemaldama.

5(7)

1-17-1219

14. Kolleegiumi hinnangul ei ole üheselt sedastatav, et O. B. talle antud pädevust ilmselgelt

kuritarvitas ning teadlikult ületas enda diskretsiooniõiguse piire, kohaldades valitud haldussunni

meedet ebamõistlikult kaua. Süüdistatav selgitas kohtuistungil pärast 03.27 toimunud

ohjeldamise kohta esmalt seda, et kannatanu oli jätkuvalt verbaalselt agressiivne. Samuti esines

tema hinnangul suitsiidioht, kusjuures tema varasemas praktikas oli vähem agressiivne

kainenema toimetatud isik teinud enesetapu. Süüdistatav märkis veel, et tal ei olnud mingit

kavatsust talle antud pädevust kuritarvitada ning käeraudade kasutamise eesmärk oli kannatanu

enesevigastuste ja suitsiidi vältimine. Enesetapuriski suurendas O. B. hinnangul see, et

kannatanu oli tulnud pulmast, kus peigmeheks oli tema endine elukaaslane.

15. Maakohus on aga asunud seisukohale, et suitsiidile viitavaid ilminguid ei esinenud ja

süüdistatava ütlused olid ainetud ning ennastõigustavad. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus

seda seisukohta põhjendanud. On täiesti võimalik, et kogenud politseiametnikul võis tekkida

kahtlus, et agressiivselt käitunud kannatanu võib endale viga teha – seda eriti olukorras, kus

sarnaseid intsidente oli O. B. varasemas praktikas ette tulnud. Seejuures ei lähtunud süüdistatav

ohjeldusmeetme jätkuval kasutamisel asjakohatutest või täiesti sobimatutest kaalutlustest, mis

võiks haldusõiguslikult viidata diskretsiooniõiguse rikkumisele. Kaitsjal on õigus selles, et

ringkonnakohus on ekslikult leidnud, justkui ei oleks O. B. vaidlusalusel ajavahemikul

kannatanu seisundit kontrollinud ning hinnanud ohjeldusmeetme jätkuva kohaldamise

vajalikkust, kuigi O. B. käis korduvalt kannatanu kambris ja kontrollis ka tema joovet.

16. Maakohtu hinnangul pidanuks O. B. püüdma kannatanult käeraudu eemaldada varem ning kui

too oleks taas kord agressiivseks muutunud, olnuks põhjendatud ohjeldusmeetme uus või jätkuv

kohaldamine. Kohus ei ole aga tähelepanu pööranud sellele, et süüdistatava ütluste kohaselt tuli

arestimajas töökorralduslikult kokkulepitu järgi panna käeraudu peale kahekesi, mitte üksi.

Väidetu viitab sellele, et pärast käeraudade eemaldamist olnuks vajaduse korral kannatanu

taasohjeldamine keeruline, kuivõrd O. B. viibis tööl üksinda. Ka aeg, mille vältel oli süüdistuse

kohaselt erivahendi kasutamine ebaseaduslik, ei olnud sedavõrd pikk, et see tõstataks tõsiselt

võetava kahtluse võimuliialduse kohta. Siinkohal on asjakohane viidata, et võrdlemisi sarnastel

asjaoludel sama arestimaja teise ametniku vastu esitatud võimuliialduse süüdistuses on

politseiametnik jõustunud kohtuotsusega õigeks mõistetud olukorras, kus käeraudadega

ohjeldamine kestis võrreldes praeguse kriminaalasjaga palju kauem, täpsemalt ligi kuus tundi (vt

Tallinna Ringkonnakohtu 11. juuni 2018. a otsus asjas nr 1173457).

17. Eelnevast tulenevalt ei ole tuvastatav, et kannatanu suhtes käeraudade kasutamine oli selgelt

ebaproportsionaalne. Arvestades asjaolusid kogumis (mh kannatanu varasem agressiivne

käitumine, süüdistatava loogilised selgitused jätkuva ohjeldamise põhjendamisel, ohjeldamise

suhteliselt lühike aeg), ei näe kolleegium siin sellist rikkumist ohjeldusmeetme kohaldamise üle

otsustamisel, et saaks rääkida ebaseaduslikkusest KarS § 291 koosseisu tähenduses. Seega tuleb

O. B. talle esitatud süüdistuses õigeks mõista, kuna käeraudade kasutamine kannatanu suhtes

ajavahemikul 03.27 kuni 05.37 ei olnud ebaproportsionaalne ega ebaseaduslik KarS § 291

mõttes.

18. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 pst 7 ja § 362 pdest 1 ja 2, tühistab

Riigikohtu kriminaalkolleegium Pärnu Maakohtu 14. novembri 2017. a otsuse ja Tallinna

Ringkonnakohtu 15. veebruari 2018. a otsuse O. B. süüditunnistamises ja karistamises

KarS § 291 järgi ning mõistab O. B. talle esitatud süüdistuses õigeks. Kaitsja kassatsioon tuleb

rahuldada.

6(7)

1-17-1219

19. Süüdistatava kaitsja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada O. B. kantud õigusabikulu kokku

summas 3000 eurot (sh käibemaks 600 eurot). KrMS § 171 lg 1 p 1 järgi on menetluskuluna

käsitatav valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kohtupraktikas omaksvõetud

seisukoha järgi tuleb valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust

hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud, missugune on

kaitsja ühe tööühiku hind ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2015. a otsus asjas nr 3115815, p 14).

20. Maakohtule esitatud taotluse kohaselt kulus kohtueelses ja maakohtu menetluses osutatud

õigusabiks kokku 9 tundi hinnaga 120 eurot, s.o kokku 1080 eurot (sh käibemaks 180 eurot).

Kolleegiumi hinnangul on kaitsja taotlus põhjendatud ja tuleb rahuldada.

Apellatsioonimenetluses kulus kaitsja taotluse järgi apellatsiooni koostamiseks 5 tundi ja

kaitseks ringkonnakohtus 5 tundi. Kohtuasja materjalide kohaselt kestis ringkonnakohtu istung

vähem kui tund aega. Seega rahuldab kolleegium taotluse osaliselt ning loeb õigusabiteenuse

osutamise apellatsioonimenetluses põhjendatuks 6 tunni ulatuses, s.o summas 720 eurot (sh

käibemaks 120 eurot). Kaitsja taotleb hüvitada O. B-le kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale

makstud tasu 720 eurot koos käibemaksuga. Taotluse järgi kulus kaitsjal kassatsiooni

koostamiseks 6 tundi. Kolleegiumi hinnangul on see taotlus põhjendatud ja tuleb rahuldada.

Kokkuvõttes loeb kolleegium praeguses kriminaalasjas süüdistatava kaitsjale makstud tasu

mõistlikuks summas 2520 eurot (koos käibemaksuga). See summa tuleb KrMS § 175 lg 1 p 1,

§ 181 lg 1 ja § 186 lg 1 alusel O. B. kasuks riigilt välja mõista.

(allkirjastatud digitaalselt)

Hannes Kiris, Paavo Randma, Peeter Roosma

7(7)