2-17-12525/53 · Riigikohtu erikogu

R I I G I K O H U S

ERIKOGU

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

21712525

Määruse kuupäev

Tartu, 10. oktoober 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Peeter Jerofejev, Villu Kõve,

Viive Ligi ja Ivo Pilving

Kohtuasi

Sergey Lysikovi hagi Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti

kaudu) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks

täiteasjas nr 026/2012/1540 ning Sergei Zažigini hagi Eesti

Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) vastu sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 026/2012/1541.

Hagide menetlusse võtmisest keeldumine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. novembri 2017. a määrus

tsiviilasjas nr 21712525 ja Tallinna Ringkonnakohtu

6. detsembri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 21712628

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Sergey Lysikovi ja Sergei Zažigini määruskaebused

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Sergei Zažigin, esindaja vandeadvokaat Martin Kruus

Hageja Sergey Lysikov, esindaja vandeadvokaat Martin Kruus

Kostja Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu), volitatud

esindaja Ülle Ilves

Asja läbivaatamise kuupäev

11. september 2018. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. novembri 2017. a määrus ja Harju Maakohtu

4. septembri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 21712525 ning Tallinna Ringkonnakohtu

6. detsembri 2017. a määrus ja Harju Maakohtu 11. septembri 2017. a määrus tsiviilasjas

nr 21712628. Saata asi Harju Maakohtule hagide menetlusse võtmise otsustamiseks.

2. Määruskaebused rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Sergey Lysikovi määruskaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2-17-12525

1. Sergei Zažigin (hageja I) esitas 23. augustil 2017 tsiviilasjas nr 21712525 Harju Maakohtule hagi

Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu, kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks

täiteasjas nr 026/2012/1541.

Sergey Lysikov (hageja II) esitas 24. augustil 2017 tsiviilasjas nr 21712628 Harju Maakohtule hagi

kostja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 026/2012/1540.

Hagiavalduste kohaselt mõisteti Maksu- ja Tolliameti 30. juuli 2010. a vastutusotsusega nr 13-7/5-7

hagejatelt solidaarselt välja 37 878 euro 96 sendi (592 677 krooni) suurune maksuvõlg. Kostja esitas

22. mail 2012 täitmisavaldused, milles palus algatada vastutusotsuse alusel täitemenetlused.

Kohtutäitur edastas hagejatele 4. juunil 2012 täitmisteated. Täitemenetluses ega selle väliselt ei ole

õnnestunud nõuet täita, kuna hagejatel ei ole vara ega sissetulekut, mille arvel oleks võimalik nõuet

täita. Maksukohustus muutus sissenõutavaks 30. juulil 2010. Aegumistähtaeg katkes

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 159 lg 1 alusel täitedokumendi 22. mail 2012 täitmiseks

esitamisega ja hakkas samast kuupäevast uuesti kulgema. Kuna sissenõutavaks muutunud

maksunõude aegumistähtaeg on viis aastat, siis aegus nõue viie aasta möödudes täitedokumendi

täitmiseks esitamisest (22. mail 2017). Täitemenetlused tuli tunnistada lubamatuks.

2. Harju Maakohus keeldus 4. septembril 2017 tsiviilasjas nr 21712525 tehtud määrusega hageja I

hagi menetlusse võtmast ja jättis selle tsiviilasjaga seotud menetluskulud tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 168 lg 1 järgi hageja I kanda.

Maakohtu määruse põhjenduste järgi on üldreegli kohaselt halduskohtu pädevuses avalik-

õiguslikust suhtest tulenevad vaidlused ja maakohtu pädevuses eraõiguslikest suhetest tulenevad

vaidlused. Kohtute pädevuse piiritlemisel on otsustavaks vaidlusaluse suhte iseloom. Maakohus

leidis, et kuna hageja I eesmärgiks oli saavutada avalik-õiguslikust suhtest tuleneva kohustuse

täitmise lõppemine, oli õigussuhtel avalik-õiguslik sisu. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221

lg 1 annab võlgnikule õiguskaitse eelkõige olukorras, kus sundtäitmisel on eraõiguslik kohtulahend

või kokkulepe, mis sisaldab võlgniku nõusolekut alluda kohesele sundtäitmisele. Kuna haldusakti

sundtäitmise aegumine on sätestatud maksukorralduse seaduse (MKS) §s 132, ei kohaldu

TsÜS § 159 lg 1. Halduskohtu pädevuses on avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste

lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda (halduskohtumenetluse seadustiku § 4

lg 1). Maakohus leidis, et hagejal I tuli pöörduda kaebusega halduskohtu poole, esitades kohtule

kaebuse haldusakti sundtäitmise keelamiseks. Kuna maakohus ei ole pädev tuvastama maksuhalduri

haldusaktide või toimingute sundtäitmise aegumist, jättis maakohus hageja I hagi TsMS § 371 lg 1

p 1 alusel menetlusse võtmata.

Isegi juhul, kui vaidlus kuulus maakohtu pädevusse, tuli maakohtu hinnangul hagi menetlusse

võtmisest keelduda selle ilmselge perspektiivituse tõttu TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel. Maakohus ei

nõustunud hagejaga I, et maksuvõla sundtäitmine tuleks viieaastase aegumistähtaja jooksul

lõpetada. MKS § 132 lg 5 ps 1 on sätestatud, et sundtäitmise aegumistähtaeg katkeb kohtutäiturile

maksuvõla sissenõudmiseks täitmisavalduse esitamise korral. Aegumistähtaja jooksul tuleb üksnes

alustada sundtäitmist ja maakohus ei näinud alust asuda teistsugusele seisukohale. Kuigi MKS § 132

lg 6 järgi hakatakse uue sundtäitmise aegumistähtaja kulgemist arvestama tähtaja katkemise aluse

äralangemise aastale järgneva aasta algusest, tuli maakohtu hinnangul sätet mõistlikult tõlgendada

selliselt, et aegumise katkemine kestab kuni vastava menetluse lõpuni (nt täitemenetluse

lõpetamine). Teistsugune seisukoht ei oleks kooskõlas maksukorralduse seaduse eesmärgiga. Kuna

hagi kohaselt täitemenetlus kestab, ei olnud haldusakti tähtaja katkemise alus ära langenud,

MKS §s 132 nimetatud aegumistähtaeg ei ole uuesti alanud ega lõppenud. Maakohus leidis, et

2(9)2

2-17-12525

hageja I taotletavat eesmärki ei ole võimalik saavutada. Hagi menetlemine tekitaks hagejale I

täiendava menetluskulude tasumise kohustuse.

3. Harju Maakohus keeldus 11. septembril 2017 tsiviilasjas nr 21712628 tehtud määrusega hageja II

hagi menetlusse võtmast ja jättis selle tsiviilasjaga seotud menetluskulud hageja II kanda. Maakohus

keeldus selles tsiviilasjas tehtud määruse põhjenduste kohaselt hageja II hagi menetlusse võtmisest

samadel põhjendustel, mis olid esitatud tsiviilasjas nr 21712525.

4. Hageja I esitas tsiviilasjas nr 21712525 tehtud maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles

palus maakohtu määruse tühistada ja võtta hageja I hagi menetlusse.

5. Hageja II esitas tsiviilasjas nr 21712628 tehtud maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles

palus maakohtu määruse tühistada ja võtta hageja II hagi menetlusse.

Ringkonnakohtu lahendid ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30. novembril 2017 tsiviilasjas nr 21712525 tehtud määrusega

hageja I määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse resolutsiooni muutmata, kuid muutis

osaliselt määruse põhjendusi. Ringkonnakohus jättis nimetatud tsiviilasja ringkonnakohtu

menetluskulud hageja I kanda ning vabastas hageja I määruskaebuse riigilõivu riigituludesse

tasumise kohustusest.

Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga, et maakohus ei ole pädev tuvastama maksuhalduri

haldusaktide või toimingute sundtäitmise aegumist ning et hagi tuli seetõttu jätta TsMS § 371 lg 1

p 1 alusel menetlusse võtmata. Ringkonnakohus jättis selle põhjenduse määrusest välja ja asendas

järgmise põhjendusega. Hageja I suhtes käiva täitemenetluse aluseks olev täitedokument oli kehtiv

haldusakt. TMS § 2 lg 1 p 12 kohaselt täidetakse täitemenetluse seadustiku alusel nõuded, mis

tulenevad maksuhalduri haldusaktist maksukohustuste ja muude rahaliste kohustuste sundtäitmise

kohta. TMS § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või

tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Seega

olukorras, kus hageja I kui võlgniku vastu oli vastutusotsuse kui täitedokumendi alusel

täitemenetlust alustatud, oli tal õigus pöörduda maakohtu poole hagiga sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks. Maakohtul puudus alus keelduda hagi menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 1 p 1

alusel põhjendusel, et kohus ei ole pädev asja arutama.

Ringkonnakohus leidis, et hageja I esitatud asjaoludest ei tulenenud, et temalt maksuvõla

sissenõudmine oli aegunud. TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus keelduda hagi menetlusse

võtmisest, kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Maakohus leidis

õigesti, et hageja I taotletavat eesmärki, s.o täitemenetluse lõpetamist aegumise tõttu, ei ole võimalik

saavutada. Maksu- ja Tolliameti 30. juuli 2010. a vastutusotsuse nr 13-7/5-7 alusel sissenõutava

maksuvõla sundtäitmise viieaastane aegumistähtaeg hakkas MKS § 132 lg 2 teise lause kohaselt

kulgema 1. jaanuaril 2011 ning katkes MKS § 132 lg 5 p 1 alusel 22. mail 2012 maksuvõla

sissenõudmiseks täitemenetluse alustamise tõttu. Maksukorralduse seaduses on sätestatud aegumise

erinorm tsiviilseadustiku üldosa seaduse aegumise üldnormi suhtes. Ringkonnakohtu hinnangul ei

olnud aegumise katkemise regulatsiooni eesmärgipäraselt võimalik sisustada viisil, et hageja I

maksuvõla sissenõudmise aegumistähtaeg saabus 22. mail 2017. MKS §s 132 sätestatud

sundtäitmise aegumistähtaega ja selle katkemist puudutavaid sätteid tuli ringkonnakohtu arvates

mõistlikult tõlgendada selliselt, et aegumise katkemine kestab kuni menetluse lõpuni

(nt täitemenetluse lõpetamine, pankrotimenetluse lõppemine). Seetõttu on võimalik, et maksuvõla

3(9)3

2-17-12525

sundtäitmine võibki kesta väga pikka aega. Maksude laekumisele ei avaldaks positiivset mõju

seaduses sundtäitmise lõpptähtaja määramine, sest see kutsuks võlgnikke üles sundtäitmisest

kõrvale hoidma. Ringkonnakohus leidis, et hageja I suhtes käiv täitemenetlus ei piira

ebaproportsionaalselt tema õigusi. Kui hageja I ei suuda maksuvõlga tasuda ja see suutmatus ei ole

ajutine, on tal võimalik kohtule esitada avaldus enda pankroti väljakuulutamiseks. Lisaks on

võlgniku kaitseks seaduses sätestatud vara ja sissetulekumiinimum, millele sissenõuet pöörata ei

saa. Seega ei olnud hagis taotletud eesmärki selles toodud asjaolude alusel võimalik saavutada ning

maakohus keeldus põhjendatult hagi menetlusse võtmisest.

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 6. detsembril 2017 tsiviilasjas nr 21712628 tehtud määrusega

hageja II määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse resolutsiooni muutmata, kuid muutis

osaliselt määruse põhjendusi. Ringkonnakohus jättis nimetatud tsiviilasja ringkonnakohtu

menetluskulud hageja II kanda ning vabastas hageja II määruskaebuse riigilõivu riigituludesse

tasumise kohustusest.

Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga, et maakohus ei ole pädev tuvastama maksuhalduri

haldusaktide või toimingute sundtäitmise aegumist ning et hagi tuli seetõttu jätta TsMS § 371 lg 1

p 1 alusel menetlusse võtmata. Ringkonnakohus jättis selle põhjenduse määrusest välja ja asendas

järgmise põhjendusega. Hageja II suhtes käiva täitemenetluse aluseks olev täitedokument oli kehtiv

haldusakt. TMS § 2 lg 1 p 12 kohaselt täidetakse täitemenetluse seadustiku alusel nõuded, mis

tulenevad maksuhalduri haldusaktist maksukohustuste ja muude rahaliste kohustuste sundtäitmise

kohta. TMS § 11 lg 1 p 5 järgi on maakohtu pädevuses mh täitemenetlusega seotud hagide

lahendamine. TMS § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi

alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud

või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Seega

olukorras, kus hageja II kui võlgniku vastu oli vastutusotsuse kui täitedokumendi alusel

täitemenetlust alustatud, oli tal õigus pöörduda maakohtu poole hagiga sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks. Maakohtul puudus alus keelduda hagi menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 1 p 1

alusel põhjendusel, et kohus ei ole pädev asja arutama.

Ringkonnakohus nõustus aga maakohtuga, et praegusel juhul esines TsMS § 371 lg 2 ps 2 sätestatud

eeldus hagi menetlusse võtmisest keeldumiseks, st hagiga ei olnud võimalik hageja II taotletavat

eesmärki saavutada. Hageja II väitel oli sundtäitmine tema suhtes lubamatu, kuna nõue oli aegunud.

Kohtul oli võimalik anda sellele väitele hinnang juba hagi menetlusse võtmise otsustamise etapis.

Menetlusökonoomia põhimõttega oli kooskõlas jätta hagi menetlusse võtmata, vältides nii

menetlusosalistel perspektiivitu hagi menetlemisega seotud kulude tekkimist. Hageja II ei esitanud

hagis asjaolusid, millest nähtuks, et temalt maksuvõla sissenõudmine oli aegunud. Ringkonnakohtu

hinnangul lahendas maakohus nõude võimaliku aegumise küsimuse valesti kehtiva maksukorralduse

seaduse sätete järgi. Ringkonnakohus muutis selles osas maakohtu põhjendusi. Aegumise (sh selle

katkemise ja katkenud aegumistähtaja uuesti kulgema hakkamise) kindlaksmääramisel tuleb

üldjuhul lähtuda vastava sündmuse ajal kehtinud õigusest. Maksu- ja Tolliameti 30. juuli 2010. a

vastutusotsuse alusel sissenõutava maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaeg hakkas toona kehtinud

MKS § 132 lg 1 järgi kulgema 1. jaanuaril 2011. Vastutusotsuse tegemise ajal oli maksuvõla

sundtäitmise aegumistähtaeg seitse aastat. Kehtiva maksukorralduse seaduse rakendussätete (§ 1684

lg 1) järgi kohaldatakse enne 1. jaanuari 2014 tekkinud nõuetele alates 1. jaanuarist 2014 kehtivat

sundtäitmise aegumistähtaega. Alates 1. jaanuarist 2014 kehtiva sundtäitmise aegumistähtaja

regulatsiooni järgi aegub vastutusotsuse alusel sissenõutava maksuvõla sundtäitmine viie aasta

jooksul (MKS § 132 lg 2). Kohtutäiturile esitati täitmisavaldus vastutusotsusest tuleneva nõude

täitmiseks 22. mail 2012. Sellel ajal kehtinud maksukorralduse seaduse redaktsiooni järgi katkes

aegumine maksuvõla sissenõudmiseks täitemenetluse alustamise korral (MKS § 132 lg 4 p 4) ja uue

4(9)4

2-17-12525

aegumistähtaja kulgemist hakati arvestama aegumise katkemise aluse äralangemise aastale järgneva

aasta 1. jaanuarist (MKS § 132 lg 5).

Ringkonnakohus möönis, et MKS § 132 ei sätesta selget ülempiiri maksuvõla sundtäitmise tähtajale

ega piira aegumistähtaja katkemise kestust. Kohtud on aegumise katkemise regulatsiooni

maksukorralduse seaduses tõlgendanud selliselt, et kuna toona kehtinud maksukorralduse seaduse

redaktsiooni § 132 lg 4 p 4 kohaselt oli aegumise katkemise aluseks täitemenetluse alustamine, siis

aluse äralangemiseks oli täitemenetluse lõpetamine. Aegumistähtaja jooksul tuleb üksnes alustada

täitemenetlust. Täitemenetluse alustamise pidamine aegumise katkemise aluse äralangemiseks oleks

vastuolus MKS § 132 lg 4 pga 4, arvestades täitemenetluse olemust. Viidatud sätete tõlgendamisel

ei saa lähtealuseks võtta TsÜS §s 159 sätestatut, sest täitmiseks esitati avalik-õiguslikust

maksukohustusest tulenev nõue ja maksukorralduse seadusest tulenev eriregulatsioon kirjeldatud

nõude aegumise osas prevaleerib tsiviilseadustiku üldosa seadusest tuleneva üldregulatsiooni üle.

Ringkonnakohus nõustus hagejaga II, et maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemine maksuvõla

sissenõudmiseks alustatud täitemenetluse ajaks võib kaasa tuua maksukohustuse kehtivuse pika aja

jooksul ning maksukohustuslasele ei ole kohustuse lõppemine seetõttu prognoositav. Hageja II

õiguste piiramine selliselt oli ringkonnakohtu hinnangul õigustatud avaliku huviga tagada maksude

laekumine.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja I esitas 15. detsembril 2017 tsiviilasjas nr 21712525 määruskaebuse, milles palub

ringkonnakohtu ja maakohtu määrused tühistada ning võtta tema hagiavalduse menetlusse.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt rikkusid kohtud menetlusõiguse norme, kuna asusid hagi

menetlusse võtmise otsustamisel haginõuet sisuliselt lahendama (andsid õigusliku hinnangu

aegumist reguleerivatele asjakohastele õigusnormidele ja tõlgendasid neid). Õigusliku hinnangu

andmine hagi aluseks olevatele asjaoludele ei ole aluseks hagi menetlusse võtmata jätmisele.

Sisuliselt lahendasid kohtud hagi õiguslikult, ilma et oleksid seda menetlusse võtnud ning kostjat

menetlusse kaasanud.

Lisaks kohaldasid kohtud valesti MKS § 132. Kohtute käsitlus aegumise eriregulatsiooni

kohaldumisest maksunõuetele ei ole kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) ning aegumise

instituudi üldiste põhimõtetega. MKS § 132 tõlgendamine selliselt, et kohtutäiturile täitmiseks

esitatud maksuvõla aegumine peatub kuni täitemenetluse lõpetamiseni (sisuliselt nõude täitmiseni

kohustatud isiku või tema pärijate poolt), on ekslik ega saa olla viidatud normi mõtteks.

Aktsepteeritav ei ole seisukoht, et riigi jaoks on vastuvõetav isiku seadmine püsivasse võlaorjusesse

ning et võlakohustus läheb aegumatult üle ka võlgniku õigusjärglastele. Ebaproportsionaalne ja

moraalselt vastuvõetamatu on käsitlus, mille kohaselt nt isiku surma või tervisekahju alusel tekkivad

hüvitisnõuded või lapse elatisnõuded aegumise tõttu täitemenetluses lõppevad, kuid riigi maksunõue

ei aegu, kuna selle aegumine on piiramata tähtajaks peatunud. Kohtud ei põhjendanud, millest

tuleneb vajadus eristada maksunõuet muudest täitemenetluses sissenõutavatest nõuetest. Ka teiste

nõuete, millele on kehtestatud täitemenetluses sundtäitmise aegumistähtaeg, puhul on oht, et võlgnik

hoiab aegumistähtaja kestel sundtäitmisest kõrvale. Ka teiste nõuete puhul on võlgnikul kohustus ja

võlausaldajal õigus esitada võlgniku pankrotiavaldus. PS §s 10 sisalduva õiguskindluse põhimõtte

kohaselt peab riik tagama, et kõigis õigussuhetes saabuks mõistliku aja möödudes õigusrahu. Ei ole

põhjendatud, et maksunõuete puhul peatub õigusrahu saavutamiseks kehtestatud aegumistähtaja

kulgemine täitemenetluses sisuliselt määramata ajaks. Näiteks väärteomenetluses määratud

rahatrahvid aeguvad TMS § 202 järgi nelja aasta jooksul. Ei ole mõistlik, et riik peaks enda

5(9)5

2-17-12525

määratud rahaliste kohustuste aegumist kohaldama nii erinevalt. Seadusandja mõtteks ei saanud olla

aegumistähtaja peatamine kohtutäituri korraldatava täitemenetluse raames, kuna selline olukord on

ebasoodne nii võlgnikule kui ka riigile ning majanduslikult soodne üksnes kohtutäiturile.

Kohtud lugesid valesti MKS § 132 lg 6 mõttes aegumise katkemise aluse äralangemiseks

täitemenetluse lõppemise. Seadus sellist aegumise katkemise alust ei sätesta ning aegumise

katkemise aluseks on täitedokumendi täitmiseks esitamine kohtutäiturile. Kohtute tõlgenduse

kohaselt nõude aegumine mitte ei katkeks, vaid peatuks määramata ajaks. Aegumise katkemise

korral hakkab uus aegumistähtaeg uuesti kulgema, aegumise peatumise korral aga aegumistähtaeg

kuni teatud sündmuse esinemiseni edasi ei kulge. MKS § 132 lg 5 p 1 tuleb tõlgendada kooskõlas

TsÜS § 159 lgga 1. See tähendab, et aegumistähtaeg katkes täitemenetluse tõttu ning uus viieaastane

aegumistähtaeg hakkas kulgema 22. mail 2012. Aegumine ei ole praeguses asjas peatunud.

MKS § 132 lgt 6 tuleb tõlgendada selliselt, et kui võla sissenõudmine kohtutäituri menetluses oleks

mingil alusel enne aegumistähtaja lõppu (22. mai 2017) ära langenud, hakkaks uus viieaastane

aegumistähtaeg kulgema äralangemisele järgneva aasta 1. jaanuarist. Praeguses asjas ei esinenud

enne 22. maid 2017 uut MKS § 132 lgs 5 sätestatud sundtäitmise aegumise katkemise alust,

aegumistähtaeg möödus ja uus aegumistähtaeg ei hakanud MKS § 132 lgs 6 sätestatud korras

kulgema.

9. Hageja II esitas 21. detsembril 2017 tsiviilasjas nr 21712628 määruskaebuse, milles palub

ringkonnakohtu ja maakohtu määrused tühistada ja võtta tema hagiavalduse menetlusse. Hageja II

esitas oma määruskaebuses sisuliselt samad väited, mis hageja I oli esitanud oma määruskaebuses.

10. Riigikohus liitis 2. aprilli 2018. a määrusega tsiviilasjad nr 21712525 ja nr 21712628 ühte

menetlusse ning luges ühiseks tsiviilasja nr-ks 21712525.

11. Kostja vaidleb hagejate määruskaebustele vastu ja palub jätta need rahuldamata. Mh rõhutas

kostja, et kuigi täitemenetlus võib kesta pikka aega, on nii maksuhalduril kui ka võlgnikul mitmeid

võimalusi täitemenetluse lõpetamiseks ja eesmärgipäratu sundtäitmise vältimiseks. Võlgnik saab

võla tasuda, taotleda maksuvõla tasumise ajatamist, taotleda maksuvõla ümberkujundamist võlgade

ümberkujundamise menetluses või esitada avalduse pankroti väljakuulutamiseks ja läbida võlgadest

vabastamise menetluse. Lisaks on võlgnikul võimalik taotleda oma maksuvõla kustutamist

(MKS § 114 lg 3). Maksuhaldur saab ka omal algatusel loobuda lootusetu maksuvõla

sissenõudmisest (MKS § 100 lg 2).

12. Riigikohtu tsiviilkolleegium lükkas 20. juunil 2018 tehtud määrusega asja läbivaatamise edasi

ning andis asja lahendada tsiviil- ja halduskolleegiumi vahelisele erikogule.

Asja läbivaatamisel Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseisus kerkis vajadus kaaluda, kas tuleks

muuta varasemas Riigikohtu halduskolleegiumi (Riigikohtu 18. mai 2006. a otsus haldusasjas

nr 3311106, p 11) ja tsiviilkolleegiumi praktikas (Riigikohtu 12. oktoobri 2006. a määrus tsiviilasjas

nr 3217106, p 10) antud tõlgendust enne 1. jaanuari 2014 kehtinud MKS § 132 lg 4 ple 4 ja lgle 5.

Sellest tulenevalt leidis tsiviilkolleegium, et asi tuleb anda seaduse ühetaolise kohaldamise

tagamiseks TsMS § 19 lg 1 alusel lahendada Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vahelisele

erikogule.

ERIKOGU SEISUKOHT

13. Erikogu leiab, et hagejate I ja II määruskaebused tuleb osaliselt rahuldada. Erikogu tühistab

tsiviilasjades nr 21712525 ja nr 21712628 tehtud maakohtu ja ringkonnakohtu määrused ning

6(9)6

2-17-12525

saadab asja maakohtule hagide menetlusse võtmise otsustamiseks TsMS § 701 lg 3 esimese ja

kolmanda lause järgi.

14. Esmalt käsitleb erikogu maksuvõla sundtäitmise aegumist (I) ning seejärel lahendab

menetluslikud küsimused (II).

I

15. Maksuvõla sundtäitmise aegumise kohta on sätestatud MKS §s 132 eriregulatsioon. Tsiviilasjas

nr 21712525 kohaldas ringkonnakohus kehtivat (1. jaanuaril 2014 jõustunud) MKS § 132.

Tsiviilasjas nr 21712628 kohaldas ringkonnakohus hageja II maksuvõla sundtäitmise aegumise

(sh selle katkemise ja katkenud aegumistähtaja uuesti kulgema hakkamise) kindlaksmääramisel

vastava sündmuse ajal kehtinud MKS § 132 ning kehtiva maksukorralduse seaduse rakendussätete

järgi alates 1. jaanuarist 2014 kehtivat sundtäitmise aegumistähtaega. Kuna ringkonnakohus on

erinevates tsiviilasjades hagejate maksuvõla sundtäitmise aegumise puhul kohaldanud MKS § 132

erinevaid redaktsioone, selgitab erikogu praeguses asjas kohaldatavat õigust.

15.1. Kehtiva MKS § 1684 lg 1 esimese lause järgi kohaldatakse enne 1. jaanuari 2014 tekkinud

nõuetele alates 1. jaanuarist 2014 kehtivat sundtäitmise aegumistähtaega. Seega on ka vaidlusaluse

vastutusotsuse alusel hagejatelt sissenõutava maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaeg viis aastat

(kehtiva MKS § 132 lg 2 esimene lause), mitte vastutusotsuse tegemise ajal kehtinud MKS § 132

lg 1 esimeses lauses sätestatud seitse aastat.

15.2. Kehtiva MKS § 165 lg 1 järgi kohaldatakse kehtivas seaduses aegumise peatumise (§ 99) ja

katkemise (§ 132 lgd 4–6) kohta sätestatut enne kehtiva seaduse jõustumist kulgema hakanud

aegumise suhtes, kui aegumise peatumise või katkemise põhjustanud asjaolu tekkis pärast kehtiva

seaduse jõustumist.

Erikogu hinnangul järeldub viidatud sättest, et vastutusotsuse alusel sissenõutava maksuvõla

sundtäitmise aegumistähtaja algus määratakse kindlaks vastutusotsuse tegemise ajal kehtinud

seaduse järgi. Enne kehtiva seaduse jõustumist kulgema hakanud maksuvõla sundtäitmise aegumise

katkemise suhtes kohaldatakse selles seaduses sundtäitmise aegumise katkemise kohta sätestatut,

mis kehtis sundtäitmise aegumise katkemise põhjustanud asjaolu tekkimise ajal.

15.3. Seega kohaldas ringkonnakohus vääralt tsiviilasja nr 21712525 lahendamisel kehtivat

MKS § 132 (v.a aegumistähtaja osas).

16. Erikogu selgitab, et Maksu- ja Tolliameti 30. juuli 2010. a vastutusotsuse alusel hagejatelt

sissenõutava maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaeg hakkas 30. juulil 2010 kehtinud MKS § 132

lg 1 kolmanda lause järgi kulgema vastutusotsuse kättetoimetamise aastale järgneva aasta

1. jaanuarist.

17. Kohtutäiturile esitati mõlema hageja kohta täitmisavaldus vaidlusalusest vastutusotsusest

tuleneva nõude täitmiseks 22. mail 2012. Sellel ajal kehtinud maksukorralduse seaduse redaktsiooni

järgi katkes maksuvõla sundtäitmise aegumine maksuvõla sissenõudmiseks täitemenetluse

alustamise korral (MKS § 132 lg 4 p 4) ja uue aegumistähtaja kulgemist hakati arvestama aegumise

katkemise aluse äralangemise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist (MKS § 132 lg 5). Kehtiva

maksukorralduse seaduse redaktsiooni järgi katkeb sundtäitmise aegumistähtaeg kohtutäiturile

maksuvõla sissenõudmiseks täitmisavalduse esitamisel (MKS § 132 lg 5 p 1) ning uue sundtäitmise

7(9)7

2-17-12525

aegumistähtaja kulgemist hakatakse arvestama tähtaja katkemise aluse äralangemise aastale

järgneva aasta 1. jaanuarist (MKS § 132 lg 6).

17.1. Ringkonnakohus leidis kooskõlas varasema Riigikohtu halduskolleegiumi (Riigikohtu 18. mai

2006. a otsus haldusasjas nr 3311106, p 11) ja tsiviilkolleegiumi praktikaga (Riigikohtu 12. oktoobri

2006. a määrus tsiviilasjas nr 3217106, p 10) nii tsiviilasjas nr 21712628 (asjakohaselt) 22. mail

2012 kehtinud MKS § 132 lg 4 p 4 ja lgt 5 kui ka tsiviilasjas nr 21712525 (vääralt) kehtivat

MKS § 132 lg 5 p 1 ja lgt 6 kohaldades, et kui maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemise aluseks

on täitemenetluse alustamine, siis sundtäitmise aegumise katkemise aluse äralangemiseks on

täitemenetluse lõpetamine. Aegumistähtaja jooksul tuleb üksnes alustada täitemenetlust. Erikogu

leiab, et praegu kehtivas maksukorralduse seaduses sätestatud maksuvõla sundtäitmise aegumise

katkemise regulatsioon on põhilises osas sama praeguse asja lahendamisel kohalduva 22. mail 2012

kehtinud maksukorralduse seaduses sätestatuga, kuigi aegumise katkemise alust on mõnevõrra

muudetud. Seega kohalduvad praeguses määruses väljendatud erikogu seisukohad ka kehtiva

MKS § 132 lg 5 p 1 ja lg 6 puhul.

17.2. Erikogu nõustub ringkonnakohtuga, et kuna MKS §s 132 on sätestatud maksuvõla

sundtäitmise aegumise katkemise kohta eriregulatsioon, ei kohaldu praegu TsÜS § 159 lg 1, mille

kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti täitedokumendi täitmiseks esitamisega.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud aegumise üldregulatsiooni kohaselt katkeb aegumine ja

algab aegumise katkemise aluseks olevast sündmusest kohe uuesti. Seda mh ka täitetoimingu puhul

aegumise katkemist reguleeriva TsÜS § 159 lg 1 kohaselt. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse järgi

tähendab aegumise peatumine, et mingit ajavahemikku pärast aegumise algust ei loeta aegumise

hulka. Erikogu hinnangul ei loeta Riigikohtu eelviidatud lahendites enne 1. jaanuari 2014 kehtinud

MKS §132 lg 4 ple 4 ja lgle 5 antud tõlgenduse kohaselt teatud perioodi (aega, mil täitemenetlus

kestab) pärast aegumise algust aegumise hulka ning aegumine algab pärast aegumise katkemise

aluse äralangemist (täitemenetluse lõpetamine) uuesti. Seega on tsiviilseadustiku üldosa seaduse

mõttes tegemist hübriidiga aegumise katkemisest ja peatumisest. Erikogu leiab aga, et õiguskindluse

põhimõtte järgi tuleb sundtäitmise aegumise instituudiga seotud reeglite ja põhimõtete puhul ka

erinevates seadustes sätestatud regulatsioonide kontekstis üldjuhul eelistada võimalikult sarnast

tõlgendust. Seetõttu tuleb muuta Riigikohtu varasemat seisukohta, mille järgi on maksuvõla

sundtäitmise aegumise katkemise aluse äralangemiseks varasema MKS § 132 lg 5 järgi MKS § 132

lg 4 p 4 kontekstis täitemenetluse lõpetamine.

Erikogu hinnangul tuleb maksuvõla sissenõudmiseks täitemenetluse alustamise ajal kehtinud

MKS § 132 lg 4 p 4 ja lgt 5 ja kehtiva MKS § 132 lg 5 p 1 ja lgt 6 tõlgendada selliselt, et maksuvõla

sissenõudmiseks täitemenetluse alustamise korral (kohtutäiturile maksuvõla sissenõudmiseks

täitmisavalduse esitamisel) maksuvõla sundtäitmise aegumine katkes ja sundtäitmise aegumise

katkemise alus langes kohe ära. Nii varasema (MKS § 132 lg 5) kui ka kehtiva (MKS § 132 lg 6)

regulatsiooni kohaselt hakatakse uue sundtäitmise aegumistähtaja kulgemist arvestama tähtaja

katkemise aluse äralangemise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist.

Erikogu hinnangul on selline maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemise regulatsiooni tõlgendus

kooskõlas ka seadusandja tahtega, et maksukohustuslasele saabuks tema maksuvõlgade ja nende

sissenõutavuse osas ettenähtava aja jooksul õigusrahu ning ei toimuks eesmärgipäratut

maksuvõlgade sundtäitmist. Seadusandja sellist tahet saab järeldada mh „Maksukorralduse seaduse

ja teiste seaduste muutmise seaduse“ eelnõu seletuskirjast. Mh muudeti viidatud eelnõuga sel

eesmärgil kehtiva MKS §s 132 maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemise aluseid ning

8(9)8

2-17-12525

sundtäitmise aegumise tähtaega seitsmelt aastalt viiele aastale, kusjuures MKS § 1684 lg 1 esimese

lause järgi kohaldatakse lühemat aegumistähtaega ka enne 1. jaanuari 2014 tekkinud nõuetele.

17.3. Lisaks rõhutab erikogu, et praeguses lahendis väljendatud seisukoha muutus ei mõjuta

Riigikohtu halduskolleegiumi (Riigikohtu 18. aprilli 2016. a otsus haldusasjas nr 331416, pd 1214)

ja tsiviilkolleegiumi (Riigikohtu 12. oktoobri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3217106, p 10)

varasemas praktikas väljendatut, mille kohaselt muutub maksukohustuslase pankroti

väljakuulutamisel maksunõue oma olemuselt pankrotimenetluse nõudeks, millele kohaldatakse

pankrotimenetluse sätteid, sõltumata sellest, kas nõuded on tekkinud eraõiguslikust või avalik-

õiguslikust suhtest. Kuna pankrotimenetluses tuleb maksunõuetele kohaldada pankrotiseaduse

norme, siis tuleb pankrotimenetluses esitatud nõuetele kohaldada TsÜS-i aegumissätteid. Riigikohtu

halduskolleegium leidis, et pärast pankrotimenetluse lõppu on pankrotimenetluses tunnustatud

maksunõuet võimalik täita alternatiivselt nii TsÜS § 157 lg 3 kui ka MKS § 132 alusel.

Pankrotimenetluse ajal saab maksunõuet täita üksnes pankrotiseaduses sätestatud korras.

18. Kumbki hageja esitas kostja vastu eraldi hagi vaidlusaluse vastutusotsuse alusel neilt välja

mõistetud maksuvõla sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks oma täiteasjas. Kohtud andsid

hagejate hagidega taotletava eesmärgi saavutamise võimalikkusele TsMS § 371 lg 2 p 2 kontekstis

hinnangu olukorras, kus kehtis Riigikohtu tsiviilkolleegiumi ja halduskolleegiumi varasem

seisukoht, mille järgi maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemise aluse äralangemiseks varasema

MKS § 132 lg 5 järgi oli MKS § 132 lg 4 p 4 kontekstis täitemenetluse lõpetamine. Kuna

asjaoludest nähtuvalt ei olnud hagejate suhtes toimuvaid täitemenetlusi lõpetatud, leidis

ringkonnakohus, et maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemise alus ei olnud ära langenud ning

kostja nõue hagejate vastu ei olnud aegunud.

TsMS § 369 esimese lause järgi võib tulevase nõude täitmise hagi esitada juhul, kui on alust

eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Kuna erikogu leidis eespool, et Riigikohtu

varasemat MKS § 132 lg 4 ple 4 ja lgle 5 antud tõlgendust tuleb muuta, siis võib vaidlusaluse

vastutusotsuse alusel hagejatelt välja mõistetud maksuvõla sundtäitmine olla aegunud. Erikogu

hinnangul saab hagejate nõudeid TsMS § 369 järgi tõlgendada selliselt, et nad paluvad tunnistada

sundtäitmise lubamatuks sellest hetkest, kui maksuvõla sundtäitmine on aegunud. Esitatud

asjaoludel ei saa eeldada, et kostja maksuvõla sundtäitmist ilma kohtuotsuseta lõpetaks. Seetõttu

leiab erikogu, et asi tuleb saata tagasi maakohtule hagide menetlusse võtmise otsustamiseks.

Maakohtul tuleb erikogu praeguses lahendis väljendatud seisukohti arvestades uuesti hinnata, kas

vaidlusaluse vastutusotsuse alusel hagejatelt välja mõistetud maksuvõla sundtäitmine on aegunud.

II

19. Menetluskulud jäävad TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel asja lõplikult lahendava kohtu

otsustada.

20. Määruskaebuste osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hageja II

määruskaebuselt tasutud kautsjon tagastada. Hageja I oli kautsjoni tasumisest vabastatud.

Priit Pikamäe, Peeter Jerofejev, Villu Kõve, Viive Ligi, Ivo Pilving

9(9)9