2-17-17429/33 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu 19.03.2018 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud YY kanda.

3. Välja mõista YY-lt XX kasuks apellatsiooniastme menetluskulude hüvitis 576 eurot.

4. Välja mõista YY-lt XX kasuks viivis menetluskulude hüvitiselt võlaõigusseaduse § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni

menetluskulude täieliku tasumiseni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul

kui

menetlusosaline taotleb menetlusabi,

peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Margo Klaar, Mati Maksing

Otsuse kuupäev

09.10.2018, Tallinn

Kohtuasja number

2-17-17429

Kohtuasi

XX (X) hagi YY vastu pärandvara ühisuse osaliseks

lõpetamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 19.03.2018 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

YY apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

3 500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja

vandeadvokaadi abi Kaupo Kask

Kostja YY (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja

Raivo Kiisk

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Asjaolud ja hageja nõue

1. XX (hageja) esitas 21.11.2017 Pärnu Maakohtule hagi YY (kostja) vastu pärandvara ühisuse

osaliseks lõpetamiseks selliselt, et pärandvara hulgas olnud kinnisasja müümisest saadud

12 000 eurot jagatakse võrdselt hageja ja kostja vahel. Menetluskulud palus hageja jätta kostja

kanda.

CC (pärandaja) suri 16.11.2011 ning tema vara pärisid hageja ja kostja võrdsetes osades.

Pärandvara hulka kuulus muuhulgas XXX kinnistu registriosa numbriga XXXXXXX.

13.07.2017 sõlmitud notariaalse lepinguga jagati kinnistu kaheks ja üks osa müüdi 12 000 euro

eest S OÜ-le ning teine kingiti AA-le. Ostusumma 12 000 eurot edastas notar hageja ja kostja

palvel AA kontole, sest hageja ei teadnud notari juures oma arvelduskonto numbrit. Notari

juures selgitati hagejale, et lepingusse võib jätta hageja arvelduskonto numbri märkimata ja

hageja saab selle hiljem esitada otse AA-le. Nii lasi hageja pärast notaris käiku pangakontoris

üles kirjutada oma arvelduskonto numbri ja edastas selle AA-le. AA ülekannet ei teinud.

Hageja ei soovinud kinnisasja võõrandamisest saadud raha AA kontole kandmisega loobuda

õigusest enda osale rahast. Sellist tahet ei olnud ka lepingus kirjas. 02.11.2017 tegi hageja

kostjale ettepaneku pärandvara ühisus kinnisasja müügist saadud 12 000 euro osas lõpetada ja

jagada selliselt, et nii hageja kui kostja saavad endale 6 000 eurot. Kostja keeldus 08.11.2017

hageja väljapakutud ulatuses ja vormis vara jagamisest.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja nõustus hageja

kirjeldatud asjaoludega, kuid märkis, et 12 000 eurot mitte ainult ei edastatud AA kontole, vaid

see kingiti temale. Selline oli hageja ja kostja tahe vaidlusaluse lepingu sõlmimisel ning

kirjeldatud tahtest juhindudes sõnastati vaidlusalune leping.

Maakohtu otsus

3. Maakohus rahuldas hagi ning lõpetas pärandvara ühisuse osaliselt ja jagas 13.07.2017

sõlmitud lepingu alusel AA arvelduskontole tasutud hageja ja kostja ühisomandisse kuulunud

kinnisasja võõrandamisest saadud 12 000 eurot nii, et kumbki sai 6 000 eurot. Menetluskulud

jättis kohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1 552,2 euro suuruse

menetluskulude hüvitise.

Poolte vahel puudus vaidlus selles, et nad olid kaaspärijad ja neile kuulus ühiselt vaidlusalune

kinnisasi. Pärijad vaidlesid selle üle, kas nad loobusid AA kasuks pärandiks saadud kinnisasja

jagamisel tekkinud osa müümisel saadud rahast või mitte. Poolte tahe tuli kindlaks teha lepingu

tõlgendamise kaudu.

Vaidlusaluse lepingu p-s 2.2 leppisid menetlusosalised ja S OÜ kokku, et müüjad müüvad

kinnisasja jagamisel tekkiva lepingu eseme 1 ostjale 12 000 eurot eest. Raha oli ostja enne

lepingu sõlmimist hoiustanud Kuressaare notar G. Pitki notarikontol ning lepinguosalised

leppisid kokku, et notar edastab hoiustatud raha müüjate poolt esitatud kolmanda isiku AA

Swedbank

AS-is

avatud

kontole

kahe

pangapäeva

jooksul

sõlmitava

lepingu

kinnistusosakonnale esitamisest tingimusel, et lepingu kinnistusosakonnale esitamise päeva

seisuga ei olnud lepingu esemeks oleva kinnistu registriosas kandeid, mida ei kajastatud

sõlmitud

lepingus

ning

enne

lepingu

kinnistusosakonnale

esitamist

ei

esitatud

kinnistamisavaldusi selliste kannete tegemiseks.

Menetlusosaliste vande alla antud seletused olid ülal kirjeldatud lepingu punkti sisustamisel

vastuolulised. Hageja seletuste järgi sai ta lepingut allkirjastades aru, et mingid maad müüakse

ja tal on tehingust raha saada, mille toimetab temani AA. Kostja oli veendumusel, et tegelikult

oli maade näol tegu AA varaga, sest pärandaja soovis maa tegelikult AA-le jätta ning ebaõigluse

leevendamiseks otsustasid menetlusosalised, et kogu kinnisasi jääb kas maa või selle

müümisest saadud raha näol AA-le.

Kohus leidis, et lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist ei nähtunud hageja loobumine

omandiõigusest kinnisasja võõrandamisel saadud rahale. Lepingus oli vaid kirjas, et kinnisasja

võõrandamisest saadud raha kantakse kolmanda isiku ehk AA kontole. 13.07.2017 sõlmitud

lepingu p 6.5 sätestas, et lepingusse tuleb märkida kõik lepingu eseme müügiga seotud

kokkulepped. Nii lepiti viidatud lepingus kokku XXX kinnistu jagamisel allesjääva kinnistu

kinkimises kingisaajale AA-le, kuid teise kinnistu osa müügist saadud ostuhinna 12 000 euro

kinkimisele lepingus ei viidatud. Sellele ei vihjanud ka lepingu pealkiri, mis oli sõnastatud kui

kinnistu jagamine ning lepingu eseme 1 müük ning lepingu eseme 2 kinkimine.

Oli usutav, et kui hageja tahe oleks olnud suunatud rahasummast loobumisele ja AA-le

andmisele/kinkimisele, siis oleks kokku lepitud esmalt lepingu eseme 1 kinge AA-le või oleks

vormistatud vaidlusaluse rahasumma kinge AA-le või rahast loobumine selge tahteavaldusena

AA kasuks. Seda aga ei olnud lepingus kirjas ja asja arutamise käigus leidis tuvastamist, et see

ei olnud ka hageja soov. Hageja tegelikku tahet tõendas ka tema käitumine pärast lepingu

sõlmimist – hageja ütluste kohaselt võttis ta pangast enda arvelduskonto numbri ja viis selle

AA-le, et raha tema kontole kantakse. Samuti palus ta sotsiaaltöötajal esitada kirjalik

pöördumine kostjale, et saada endale kuuluv osa rahast, kui seda tema kontole ei laekunud.

Seega kuulus kinnistu võõrandamisest saadud 12 000 euro hageja ja kostja kaasomandisse.

Asjaõigusseaduse (AÕS) § 76 lg 1 järgi on kaasomanikul õigus igal ajal nõuda kaasomandi

lõpetamist. Juhindudes eelnevast ja AÕS § 77 lg-test 1 ja 2 tuli hagi rahuldada, pärandvara

ühisus osaliselt lõpetada ja jagada pärandvarasse kuulunud 13.07.2017 notariaalse lepingu p 2.2

alusel AA kontole kantud kinnisasja osa võõrandamisest saadud 12 000 eurot hageja ja kostja

vahel nii, et kumbki saab 6 000 eurot.

Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja

kanda. Hageja põhjendatud õigusabikulud olid 1 552,2 eurot. Kirjeldatud summalt tuli välja

mõista ka seadusjärgses määras viivis alates maakohtu otsuse jõustumisest kuni täitmiseni

Apellatsioonkaebus

4. Kostja palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus lahend, millega jätta hagi rahuldamata.

Menetlusulud palus kostja jätta hageja kanda.

Maakohus hindas ekslikult ja ühekülgselt faktilisi asjaolusid ning tõendeid, mistõttu jõudis

ebaõige järelduseni. Kohus järeldas esitatud tõenditest valesti, et hageja ei loobunud

omandiõigusest kinnisasja võõrandamisel saadud rahale, sest vastav tahteavaldus puudus

lepingust. Notariaalaktis oli vastavasisuline hageja tahteavaldus olemas. See ei olnud kirjas küll

otseselt, kuid väljendus lepingus kaudselt, sest hageja nõustus raha kandmisega AA kontole.

Eelnev vastas ka hageja ja kostja varasemale kokkuleppele. Hageja teistsugused väited olid

valed ja üleüldse olid hageja ütlused ebausaldusväärsed. Lepingus väljendatud hageja tahet

kinnitas ka tõsiasi, et hagejal ja kostjal oli soov kogu pärandvara AA-le kinkida, s.t mitte ainult

vaidlusalune kinnisasi kas maa või raha näol. Selle mõtte raames kinkisid nad enne vaidlusaluse

lepingu sõlmimist ühe pärandvara hulka kuulunud kinnistu AA-le. Iga mõistlik inimene oleks

selles olukorras arvanud, et ka ülekantud 12 000 eurot oli käsitletav kinkena.

Kuna pärandvara jagamisel ei ole nõutav notariaalne vorm, ei tulnud kinnistu müümisel saadud

12 000 euro osas eraldi notariaalset kokkulepet sõlmida. Rahasumma ülekandmine AA kontole

oli äratuntavalt kinke iseloomuga ning see oli kõikidele lepinguosalistele üheselt arusaadav.

Sellega loobusid pooled oma pärandvara osast ja pärandvara tuli lugeda osaliselt lõpetatuks.

Maakohus jättis ebaõigesti rahuldamata kostja taotluse kuulata tunnistajana üle AA. Kohus

jättis tunnistaja ülekuulamata, sest teda ei olnud võimalik vahetult üle kuulata, kuna tunnistaja

viibis Austraalias. Selliseks puhuks oli seadusandja näinud ette võimaluse kuulata tunnistaja

üle kirjalikult. Kohus keeldus sellest ebaõigesti.

Vastus kaebusele

5. Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb

TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Maakohus kohaldas õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme, hindas kõiki tõendeid, käsitles

otsuses kõiki seisukohti ja selgitas piisava põhjalikkusega ning jälgitavalt, miks ta ei tuvastanud

hageja tahet kinkida kinnisasja müümisel saadud raha AA-le, mistõttu tuli lugeda kinnisasja

võõrandamisest saadud 12 000 eurot jätkuvalt pooltele ühiselt kuuluvaks ning mille sai hageja

pakutud viisil jagada. Maakohtu otsus vastab TsMS § 438 ja § 442 lg 8 nõuetele.

Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt

neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

Kostja on apellatsioonkaebuses tuginenud uutele asjaoludele, mida ta maakohtus välja ei

toonud (nt enne vaidlusalust lepingut sõlmiti kinkeleping, millega pooled kinkisid teise

kinnisasja AA-le). Vastavalt TsMS § 652 lg-le 3 tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu

otsuses tuvastamata asjaolusid üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti, jäeti põhjendamatult

tähelepanuta (p 1), asjaolu ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise

rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu tekkis või sai

poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus (p 2). Uue

asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust peab pool oma kaebuses põhjendama. Kui pool uue

asjaolu esitamise lubatavust ei põhjenda, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui

see on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on sellega nõus (TsMS § 652

lg 5). Kostja ei põhjendanud apellatsioonkaebuses uue asjaolu esitamise lubatavust ja asja

materjalidest ka ei nähtu, et asjaolu ei olnud võimalik varem kohtule esitada. Eelneva tõttu ei

saa ringkonnakohus kirjeldatud uue väitega lahendi tegemisel arvestada.

Vastuseks kostja väitele, et kohus jättis ebaõigesti rahuldamata kostja taotluse kuulata

kirjalikult üle AA, vastab ringkonnakohus järgmist. Kohus lahendas kirjeldatud taotluse

28.02.2018 toimunud istungil, kus leidis, et kostja taotlus tuleb jätta rahuldamata (lk 132-133).

Kui kostja leidis, et sellega rikkus kohus menetlussätteid, tuli kostjal esitada vastuväide kohtu

tegevuse kohta hiljemalt kohtuistungil, kus rikkumine toimus, või rikkumisele järgnenud

esimeses kohtule esitatud menetlusdokumendis (TsMS § 333 lg 2). Kuna kostja seda ei teinud,

minetas ta õiguse tugineda kohtu võimalikult veale ka kohtulahendi peale edasi kaevates

(TsMS § 333 lg 3, § 652 lg 6). Veel enam, kostja viitas kaebuses küll võimalikule

menetlusõigusnormi rikkumisele maakohtu poolt, kuid ei esitanud kohtule taotlust AA

tunnistajana

ülekuulamiseks.

Sellises

olukorras

ei

saaks

ringkonnakohus

ka

menetlusõigusnormi rikkumise esinemisel ja rikkumisele tuginemise võimalikkuse korral viga

parandada.

Menetluskulud

7. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel

apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda.

Vastavalt TsMS § 174 lg-le 1 määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Menetluskulude nimekirja kohaselt kandis hageja

apellatsiooniastmes õigusabikulu kokku 576 eurot (käibemaksuga). Selle raames õigusabi

osutaja tutvus apellatsioonkaebusega (1 tund) ning koostas kaebusele vastuse (7 tundi)

tunnihinnaga 60 eurot, millele lisandub käibemaks. Vastaspool kuludele vastu ei vaielnud.

Ringkonnakohtu hinnangul oli kirjeldatud kulu täiel määral põhjendatud, arvestades

dokumentide sisu ja mahtu ning tuleb vastaspoolelt välja mõista.

Lisaks palus hageja välja mõista alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivise VÕS § 113 lg-s

1 sätestatud määras, mis tuleb rahuldada.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Margo Klaar

Mati Maksing