1-17-3858/68 · Riigikohtu kriminaalkolleegium

R I I G I K O H U S

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

1173858

Otsuse kuupäev

5. oktoober 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Saale Laos, liikmed Eerik Kergandberg, Hannes Kiris,

Lea Kivi, Paavo Randma ja Peeter Roosma

Kohtuasi

Kriminaalasi Roman Grosmelderi süüdistuses KarS § 113 lg 1

− § 25 lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 3. jaanuari 2018. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Roman Grosmelderi kaitsja vandeadvokaat Leonid

Olovjanišnikov, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Diana Helila

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

5. september 2018, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 3. jaanuari 2018. a otsus Harju Maakohtu 16. oktoobri

2017. a otsuse muutmata jätmises ja apellatsioonide rahuldamata jätmises.

2. Saata kriminaalasi Tallinna Ringkonnakohtule uue kohtuotsuse tegemiseks samas

kohtukooseisus.

3. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

4. Taotlus kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks jätta

rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Roman Grosmelder tunnistati Harju Maakohtu 16. oktoobri 2017. a otsusega süüdi ja teda

karistati karistusseadustiku (KarS) § 113 lg 1 − § 25 lg 2 järgi 9 aasta pikkuse vangistusega. Sama

otsusega rahuldati kannatanu V. A. tsiviilhagi ning tema kasuks mõisteti R. Grosmelderilt välja

21 400 eurot. Samuti mõisteti R. Grosmelderilt välja kriminaalmenetluse kulud, sh 1653 eurot

DNA-ekspertiisi kulu.

Maakohtu tuvastatud asjaolude kohaselt tungis R. Grosmelder 30. detsembril 2016 Tallinnas asuvas

korteris kallale V. A-le ja lõi teda seitse korda 24,5 cm pikkuse terariistaga erinevatesse

kehapiirkondadesse, tekitades torke-lõikehaavad näole, kehatüvele ja jäsemetele. Kahe rinna- ja

kõhuõõnde ulatuva haavaga kaasnes parema kopsu ning peen- ja jämesoole vigastus, mis on

eluohtlik tervisekahjustus. Samuti kaotas kannatanu vigastuste tagajärjel palju verd ja kiirabi

saabumisel oli tal välja kujunemas šoki kliiniline pilt. Lüües kannatanut pika terariistaga korduvalt

ja jõuliselt elutähtsatesse piirkondadesse (näkku ja kehaõõnde), sai R. Grosmelder aru, et kannatanul

1-17-38581-17-3858

võib tekkida pöördumatu tervisekahjustus või isegi surm, ja pani tapmisteo seega toime otsese

tahtlusega. Kuritegu jäi lõpule viimata vaid tänu õigel ajal osutatud arstiabile. Seejuures tuvastas

kohus, et vigastused tekitati kannatanule kuni kuus tundi enne hospitaliseerimist.

2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid R. Grosmelder ja tema kaitsja vandeadvokaat

Leonid Olovjanišnikov, kes taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ja õigeksmõistva otsuse tegemist.

Alternatiivselt palus kaitsja kvalifitseerida R. Grosmelderi tegu KarS § 118 järgi, kergendada

karistust ning vähendada süüdistatavalt välja mõistetavate menetluskulude suurust. Kokkuvõtlikult

märgiti apellatsioonides järgmist.

2.1. Välistatud ei ole võimalus, et kannatanut ründas korterisse sisenenud tuvastamata isik. Samuti

on võimalik, et kannatanu ähvardas täägiga süüdistatavat või süüdistatav kujutas endale sellist

ähvardust ekslikult ette. Kui süüdistatav lõi täägiga kannatanut, oleks täägi käepidemel olnud

rohkem süüdistatava DNA-d.

2.2. Maakohus asus alusetult seisukohale, et kannatanu kaotas teadvuse ründe alguses, mil

süüdistatav teda selja tagant lõi. Kannatanul ei tuvastatud ekspertiisi käigus ühtki kehavigastust,

mille tõttu ta võis enne torke-lõikehaavade saamist teadvuse kaotada, ja kannatanu kätel leiti

haavad, mis on iseloomulikud enesekaitsele. Samuti märkis ekspert kehavigastuste asukohta ja

suunda arvestades, et lööja ja kannatanu asendid muutusid ründe käigus üksteise suhtes. Seega oli

kannatanu kuni tõsiste torke-lõikehaavade tekitamiseni teadvusel.

2.3. Isegi kui möönda, et R. Grosmelder lõi kannatanut terariistaga, ei teinud ta seda

tapmistahtlusega. Kannatanu ütluste kohaselt tuli ta teadvusele, kui süüdistatav teda äratas. Seejärel

helistas kannatanu sõpradele, et neid appi kutsuda, ja pärast mitmeid telefonikõnesid tuli

sündmuskohale tunnistaja L. U., kes kutsus kiirabi. Kuna isiku kohtuarstliku ekspertiisi akti kohaselt

möödus vigastuste tekitamisest kuni kannatanu hospitaliseerimiseni umbes 3–6 tundi, on alusetu

maakohtu seisukoht, et kannatanu surm jäi saabumata üksnes kiire arstiabi osutamise tõttu. Kui

R. Grosmelder oleks tahtnud kannatanut tappa, oleks ta saanud oma teoplaani takistusteta

realiseerida.

2.4.

Maakohus keeldus alusetult statsionaarse kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia

kompleksekspertiisi määramisest ja jättis välja selgitamata, kas R. Grosmelder viibis süüdistuses

kirjeldatud tegude toimepanemise ajal nn hämarolekus. Samuti jättis kohus välja nõudmata

videosalvestise, mille R. Grosmelder tegi pärast kannatanu teadvusele tulekut.

2.5. Maakohus mõistis R. Grosmelderile liiga range karistuse. Süüdistatavat pole varem

kriminaalkorras karistatud ja 30. detsembril 2016 tarvitati alkoholi kannatanu initsiatiivil.

2.6. Maakohus eksis ka DNA-ekspertiisi kulude väljamõistmisel. Kohtuekspertiisiseadus (KES)

kehtestab ekspertiiside tegemisele nn ühikuhinnad ja DNA-ekspertiisi hind ühe analüüsiobjekti

kohta on 57 eurot. Kuna praeguses asjas anti DNA-ekspertiisi tegemiseks kaheksa objekti, on

ekspertiisikulu 456 eurot.

3. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. jaanuari 2018. a otsusega jäeti maakohtu otsus

muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

3.1. Kuna uuritud tõendite kohaselt viibisid vigastuste tekitamise ajal korteris vaid süüdistatav ja

kannatanu ning süüdistatava kätelt, jalgadelt ja riietelt leiti verekahtlaseid määrdumisi, sai

kannatanut vigastada üksnes süüdistatav. Seda seisukohta ei kummuta ka DNA-ekspertiiside

2(6)

1-17-38581-17-3858

tulemused. Ekspertiisiakti nr 17E-GE0021 kohaselt leiti täägi teralt kannatanu bioloogilist materjali

ja nähtuvalt ekspertiisiaktist nr 17E-GE0161 ei saa kindlalt välistada süüdistatava bioloogilise

materjali sisaldumist täägi käepideme vasakult küljelt võetud segaproovis. Eelnevast tulenevalt ei

tekita kaitsja väited kahtlusi R. Grosmelderi süüditunnistamise seaduslikkuses.

3.2. R. Grosmelderi tegu kvalifitseeriti õigesti KarS § 113 lg 1 − § 25 lg 2 järgi. Süüdistatav lõi

kannatanut pikateralise täägiga korduvalt elutähtsate organite piirkonda ja tekitas talle kaks

eluohtlikku torke-lõikehaava. Seega saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust

inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Süüdistatava ja kannatanu vaheline vestlus võis viia

erimeelsusteni, mille käigus tungis süüdistatav kannatanule kallale ja pidas ründe ohtlikkust

arvestades võimalikuks, et ta põhjustab kannatanu surma. Süüdistatav tegi kõik endast oleneva, et

kannatanu tappa, ei kutsunud talle kiirabi ega osutanud esmaabi. Kannatanu surm jäi saabumata

üksnes õigeaegse arstiabi osutamise tõttu.

3.3. Statsionaarse kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi määramine ei ole

põhjendatud. Ambulatoorse kompleksekspertiisi akti kohaselt osutavad kannatanule tekitatud

vigastused sihipärasele agressiivsele ründele ning R. Grosmelder käitus enne ja pärast teo

toimepanemist adekvaatselt. Süüdistatav oli tavalises alkoholijoobes ja tal ei esinenud psühhoosi

ega patoloogilise joobe tunnuseid. Täiendavalt selgitas ekspert maakohtu istungil, et hämaroleku

tekkepõhjustest jääb mälestus alles ja totaalne mäluauk ei ole sellele seisundile omane. Praegusel

juhul ei osuta hämarolekule ükski asjaolu. Seaduslik on ka R. Grosmelderile mõistetud karistus.

3.4. Ka menetluskulude väljamõistmisel ei ole eksitud. KES § 273 kohaselt on DNA-ekspertiisi hind

ühe analüüsiobjekti kohta 57 eurot ja ekspertiiside maksumuse õiendite kohaselt oli praeguses asjas

29 analüüsiobjekti. Seega mõisteti R. Grosmelderilt põhjendatult välja 1653 eurot DNA-ekspertiisi

kulu.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni R. Grosmelderi kaitsja L. Olovjanišnikov, kes

taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning süüdistatava õigeksmõistmist. Varasemas

menetluses esitatud argumentidele lisab kaitsja kokkuvõtlikult järgmist.

4.1. Ringkonnakohus jättis vastamata mitmele apellatsiooni väitele. Samuti pole tähelepanu

pööratud asjaolule, et isikuekspertiisi akti kohaselt möödus vigastuste tekitamisest kuni kannatanu

hospitaliseerimiseni ligikaudu 3–6 tundi, mistõttu on alusetu kohtute seisukoht, et kannatanu surm

jäi saabumata üksnes kiire arstiabi osutamise tõttu. Kui R. Grosmelder oleks tahtnud kannatanut

tappa, oleks ta saanud oma teoplaani takistusteta realiseerida.

4.2. Ringkonnakohus tugines hämarolekus viibimist välistades alusetult eksperdi ütlustele. Internetis

leiduva info kohaselt on vaieldav, kas hämaroleku tekkepõhjustest jääb mälestus alles või mitte. Ka

ekspert ei välistanud hämarolekut.

4.3.

1653 euro suuruse

DNA-ekspertiisi kulu väljamõistmine on vastuolus valitseva

kohtupraktikaga. Riigikohus selgitas 7. detsembri 2012. a määruses nr 31112012, et analüüsiobjekti

all peetakse silmas objekte, mis on eksperdile ekspertiisi tegemiseks üle antud. Seejuures ei sõltu

ekspertiisi hind asjaolust, mitme inimese DNA-proove analüüsiobjektilt leida üritatakse või milline

summa ekspertiisi tegemiseks tegelikult kulutatakse (vt viidatud lahendi p 6.2). Kuna DNA-

ekspertiisi aktide kohaselt anti ekspertiiside tegemiseks kaheksa objekti, on ekspertiisikulu

456 eurot.

3(6)

1-17-38581-17-3858

5. Kassatsioonile esitas vastuse Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Diana Helila, kelle

hinnangul on ringkonnakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium vaatas R. Grosmelderi kaitsja kassatsiooni kolmeliikmelises

koosseisus läbi 9. mail 2018. Kuna kohtukoosseisu liikmetel tekkisid seadust kohaldades

põhimõttelist laadi eriarvamused, anti kriminaalasi kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS)

§ 354 lg 1 alusel läbivaatamiseks kriminaalkolleegiumi kogu koosseisule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegiumi hinnangul kummutasid kohtud ammendavalt kahtluse, et kannatanut ründas

tuvastamata isik, jõudsid õigustatult järelduseni, et R. Grosmelder tekitas tapmistahtlusega V. A-le

süüdistuses kirjeldatud vigastused, ja eitasid põhjendatult teo õigusvastasust välistavate asjaolude

esinemist. Samuti selgitati arusaadavalt statsionaarse kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia

kompleksekspertiisi määramisest keeldumist. Kuna kaitsja pole näidanud, millist uut teavet võib

süüdistatava tehtud videosalvestis tõendamiseseme asjaolude kohta anda, ei tekita kohtuotsuste

seaduslikkuses kahtlusi ka salvestise uurimata jätmine. Nendes küsimustes on kohtuotsused

nõuetekohaselt põhjendatud.

8. Tähelepanu väärib aga kassaatori seisukoht kannatanu surma saabumata ja tapmise lõpule viimata

jäämise põhjuste üle. Nimelt märkis kaitsja juba maakohtule esitatud kaitseteesides (kd 2, tl 110)

ning seejärel ka apellatsioonis (kd 2, tl 191), et kannatanu ütluste kohaselt tuli ta teadvusele, kui

süüdistatav teda äratas. Seejärel hakkas kannatanu helistama tuttavatele, et neid appi kutsuda, ja

pärast mitmeid telefonikõnesid tuli sündmuskohale tunnistaja L. U., kes kutsus kiirabi. Väljaspool

vaidlust on asjaolu, et kogu selle aja viibis R. Grosmelder sündmuskohal. Nii on kaitsja kogu

kohtumenetluse vältel kestvalt osutanud, et kui R. Grosmelder oleks tahtnud kannatanut tappa, oleks

ta saanud seda takistusteta teha, s.t kaitsja on esitanud teesi süüteokatsest loobumise kohta.

Kõnealust kaitseargumenti puudutavat õiguskäsitlust ringkonnakohtu otsusest aga ei leia.

9. KarS § 25 lg 1 kohaselt on süüteokatse tahtlik tegu, mis on suunatud süüteo toimepanemisele, ja

tulenevalt sama paragrahvi 2. lõikest algab süüteokatse hetkest, mil isik vastavalt oma ettekujutusele

teost vahetult alustab süüteo toimepanemist. Üldjuhul on karistusõigusliku vastutuse eelduseks

süüteo jõudmine katsestaadiumisse (vt aga KarS § 221, § 251), kusjuures isiku tegu kvalifitseeritakse

selle süüteokoosseisu järgi, mille realiseerimisele oli tema tahtlus suunatud. Samas nähtub

KarS § 40 lgtest 1 ja 2, et kui isik loobub vabatahtlikult süüteokatsest ühel KarS §des 41, 42 ja 43

sätestatud juhtudest, vabaneb ta süüst ning tema tegu kvalifitseeritakse tegelikkuses realiseerunud

süüteokoosseisu järgi. Sellise regulatsiooniga on loodud õigushüvedele täiendav kaitse, s.o teo

toimepanijale antakse lisamotiiv loobuda tagajärje põhjustamisest, kvalifitseerides tema käitumise

eeskätt eripreventiivsetel kaalutlustel leebemat karistust ette nägeva süüteokoosseisu järgi. Sellise

kohtlemise eelduseks on aga loobumisteo vabatahtlikkus. Nii sätestab KarS § 40 lg 3 üheselt, et

loobumisest saab rääkida vaid juhul, kui vastavalt isiku ettekujutusele enda teost võib teo tagajärg

küll saabuda, kuid ta otsustab süüteo lõpuleviimisest loobuda ilma tema tahtest sõltumatute

asjaolude sunnita.

10. KarS §d 41 ja 42 reguleerivad süüteokatsest loobumist üksiktäideviija puhul, sätestades lõpetamata ja

lõpetatud katsest loobumisele erinevad nõuded. KarS § 41 lg 1 kohaselt loobub täideviija lõpetamata

süüteokatsest, kui ta katkestab süüteo lõpuleviimise (s.o piisab tegevusetuks jäämisest), ning

nähtuvalt KarS § 42 lgst 1 loobub täideviija lõpetatud süüteokatsest, kui ta hoiab ära süüteo tagajärje

4(6)

1-17-38581-17-3858

(s.o eeldab aktiivset käitumist). Kui lõpetatud katsest ei piisa teo lõpuleviimiseks, loetakse, et

täideviija on loobunud, kui ta tõsimeeli püüab takistada süüteo tagajärje saabumist.

11. Tulenevalt KarS § 41 lgst 2 ja § 42 lgst 2 lähtutakse katse lõpetamata või lõpetatuks lugemisel isiku

ettekujutusest oma teost. Süüteokatse on lõpetamata, kui isik ei ole veel teinud kõike, mida ta vastavalt oma

ettekujutusele teost peab vajalikuks süüteo lõpuleviimiseks (KarS § 41 lg 2). Sisuliselt on tegemist teo

toimepanija otsustusega: „Ma võiksin süüteo küll lõpule viia, aga ma ei taha seda“. Ning süüteokatse on

lõpetatud, kui isik vastavalt oma ettekujutusele teost on teinud kõik endast oleneva süüteo lõpuleviimiseks

(KarS § 41 lg 2). Rääkimaks selles situatsioonis loobumisest peab isik langetama vabatahtliku otsuse: „Ma

pean midagi tegema, et katkestada enda poolt vallandatud kausaalahel ja hoida ära tagajärje saabumine“.

12.Seega lahendades küsimust, kas on tegemist lõpetatud või lõpetamata süüteokatsega, tuleb lähtuda

toimepanija ettekujutusest enda teost ehk teoplaanist. Üldjuhul tuleb isiku ettekujutus teost kõnealuses

tähenduses teha kindlaks teo toimepanemise hetkega. Nii tuleb katse lugeda lõpetatuks juhul, kui isik on

sooritanud viimase (ka esialgu teoplaanis olemata) teo, mida ta peab vajalikuks oma eesmärgi saavutamiseks.

Seega peab isik otsustama juba tehtu piisavuse üle. Kui isik leiab, et ta on teinud piisavalt palju, et tagajärg

iseseisvalt, ilma täiendavate lisategudeta saabuks, on katse lõpetatud. Nii näiteks olukorras, kus täideviija

lööb kannatanut korduvalt külmrelvaga ning peab kaudse tahtluse tasemel võimalikuks, et selle tulemusel

kannatanu sureb, on tegemist lõpetatud süüteokatsega, millest saab loobuda vaid aktiivse päästmisteoga

(kannatanule abi osutamine vms). Ja vastupidi, kui isik arvab, et tema poolt seni tehtu ei ole piisav, on

tegemist lõpetamata katsega. Nii näiteks olukorras, kus täideviija ründab tapmistahtlusega kannatanut, lüües

teda terariistaga, pärast mida aga kannatanu sündmuskohalt minema jookseb, võib olla tegemist lõpetamata

katsega, kuivõrd täideviija saab aru, et tema tapmistahtlusega toimepandud teost surma põhjustamiseks ei

piisa. Sellises situatsioonis piisab loobumiseks seega tegevusetuks jäämiseks, s.o täiendavatest

(tapmis)tegudest loobumisest, kui nende toimepanemine oli mõistagi võimalik. Olukorras, kus isikul ei ole

kindlat arusaama tagajärje saabumisest, on tegemist lõpetatud katsega. Need on ka juhud, kus isik tegutseb

kaudse tahtlusega ja on tagajärje saabumise suhtes ükskõikne.

13. Seega ei saa kõigil juhtudel piiritleda lõpetatud ja lõpetamata katset vaid hetkega, mil pannakse toime

viimane osategu konkreetse täideviimisteo raames. Kolleegiumi hinnangul tuleb jaatada võimalust, kus isiku

ettekujutust tema teost kujundavad ka need asjaolud, mis ilmnevad mõne aja möödudes pärast tahtlikult

toimepandud täideviimistegu. Lihtsalt väljendatuna tähendab see, et lõpetamata/lõpetatud katse eristamisel

pole määrav ainuüksi isiku esialgne teoplaan ning tema ettekujutus sellest täideviimisteo hetkel, vaid seda

mõjutab ka täideviimisteo järel avalduv tegelikkus.

14. Nagu öeldud, praeguses kohtuasjas sellekohaseid argumente otsustest ei leia. Kui R. Grosmelder

ka tegi kannatanut täägiga lüües vastavalt oma ettekujutusele tapmisteost esialgu kõik endast

oleneva kannatanu surma põhjustamiseks, ei ole siiski välja selgitatud, kas ja mil viisil oli tal

võimalik pärast kannatanule vigastuste tekitamist tapmiskatsest loobuda ning kas ta loobus

tegevusetuks jäämisega vabatahtlikult tapmiskatsest. Kuna kaitsja vaidlustas apellatsioonis

süüdistatava süüditunnistamise KarS § 113 lg 1 – § 25 lg 2 järgi, taotles teo kvalifitseerimist

KarS § 118 järgi ja tugines asjaoludele, mis osutasid äratuntavalt võimalusele, et kannatanu surm jäi

saabumata süüdistatava vaba tahte tõttu (kannatanu äratamine, abi kutsumise võimaldamine ja

täiendavate vigastuste tekitamisest hoidumine), on KarS §de 40–42 kohaldamise eelduste

kontrollimata jätmine käsitatav KrMS § 3051 lgs 1 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustuse

rikkumisena. See viga kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2

mõttes ja tingib ringkonnakohtu otsuse tühistamise. Kuna apellatsioonis tõstatatud küsimustele

vastamine eeldab täiendavate faktiliste asjaolude tuvastamist, tuleb kriminaalasi rikkumise

kõrvaldamiseks tagastada ringkonnakohtule uue kohtuotsuse tegemiseks samas kohtukoosseisus.

15. Kriminaalasja ringkonnakohtule tagastamise tõttu ei pea kolleegium vajalikuks peatuda

1653 euro suuruse DNA-ekspertiisi kulu välja mõistmisel. Ringkonnakohtul tuleb uue kohtuotsuse

5(6)

1-17-38581-17-3858

tegemisel hinnata ka apellatsiooni väiteid DNA-ekspertiisi kulu osas, järgides Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 7. detsembri 2012. a määruses nr 31112012 väljendatud seisukohti.

16. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 362 pst 2, § 339 lgst 2, § 361 lg 1 pst 6, § 361 lgst 2 ning

§ 341 lgtest 3 ja 4, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 3. jaanuari 2018. a

otsuse Harju Maakohtu 16. oktoobri 2017. a otsuse muutmata ja apellatsioonide rahuldamata

jätmises ning saadab kriminaalasja Tallinna Ringkonnakohtule uue kohtuotsuse tegemiseks samas

kohtukoosseisus. Ringkonnakohtul tuleb uue otsuse tegemisel vastata apellatsiooni argumentidele

kannatanu tapmise lõpule viimata jäämise põhjuste kohta, analüüsida KarS §de 40–42 kohaldamise

võimalikkust ja vajadusel kontrollida uuesti maakohtu mõistetud karistuse seaduslikkust. Muu

hulgas tuleb arvestada sedagi, et KarS § 40 lg 2 kohaselt ei vabasta vabatahtlik loobumine süüst teo

eest, millel on mõne lõpuleviidud süüteo tunnused. Samuti tuleb ringkonnakohtul hinnata DNA-

ekspertiisi kulu välja mõistmise seaduslikkust. Riigikohus rahuldab kaitsja kassatsiooni osaliselt.

17. Kaitsja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada R. Grosmelderile kassatsioonimenetluses valitud

kaitsjale makstud tasu 1560 eurot (sh käibemaks 260 eurot). Taotluse kohaselt kulutas kaitsja

ringkonnakohtu otsusega ja istungiprotokolliga tutvumiseks 2 tundi ning kassatsiooni koostamiseks

8 tundi. Kokku osutas kaitsja R. Grosmelderile õigusabi 10 tunni vältel. Õigusteenuse tunnihind on

156 eurot (sh käibemaks 26 eurot).

18. Taotlusele pole aga lisatud õigusabikulude tasumise kohustuse tekkimist või kandmist kajastavaid

dokumente. Seetõttu ei saa Riigikohus võtta KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt seisukohta, kas süüdistataval on

tekkinud seoses kassatsioonimenetlusega menetluskulu. Järelikult pole vajalik hinnata, kas taotluses märgitud

summa on käsitatav valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasuna (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 7. juuni 2018. a määrus nr 1171205/147, pd 33-34). Eelnevast tulenevalt jätab

Riigikohus esitatud taotluse rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)

Eriarvamus: 1173858/69

6(6)