2-16-19599/58 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

2-16-19599

Otsuse kuupäev

Tartu, 3. oktoober 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik

Kohtuasi

Oleg Bulkini hagi Ovakim Azarumjani vastu 34 000 euro

suuruse võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 23. märtsi 2018. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ovakim Azarumjani kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

75 871 eurot 23 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Oleg Bulkin, lepinguline esindaja vandeadvokaat

Maksim Greinoman

Kostja Ovakim Azarumjan, lepinguline esindaja vandeadvokaat

Martin Männik

Asja läbivaatamise kuupäev

10. september 2018, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 23. märtsi 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-19599

osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule uueks

arutamiseks, samuti menetluskulude jaotuse osas, ning jätta jõusse Harju Maakohtu

27. septembri 2017. a otsus samas tsiviilasjas.

2. Jätta ringkonnakohtu otsus muutmata osas, milles ringkonnakohus parandas Tallinna

Ringkonnakohtu 22. jaanuari 2018. a istungiprotokollis vea ja luges õigeks sõnastuse, mille

kohaselt on kostja esindaja ajakulu apellatsioonimenetluses 6,4 tundi.

3. Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes Oleg Bulkini kanda.

4. Kassatsioonkaebus rahuldada.

5. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2-16-19599

1. Oleg Bulkin (hageja) esitas 31. detsembril 2016 hagi Ovakim Azarumjani (kostja) vastu, milles

palus kostjalt välja mõista põhivõlg 34 000 eurot, 2271 euro 23 sendi suuruse viivise 31. detsembri

2016. a seisuga, viivise 17 000 eurolt alates 1. jaanuarist 2017 täitmiseni määraga 10% kuus, viivise

8500 eurolt alates 6. jaanuarist 2017 täitmiseni määraga 10% kuus ja viivise 7500 eurolt alates

6. veebruarist 2017 täitmiseni määraga 10% kuus. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 13. juulil 2016 laenulepingu nr 13.07.2016

(laenuleping), mille järgi andis hageja kostjale laenu 50 000 eurot. Kostja soovis laenu käitise

müügilepingu järgse esimese osamakse tegemiseks. Hageja andis kostjale laenu sularahas, mispeale

tegi 27. juulil 2016 käitise müügilepingu järgne ostja Arzak OÜ (ostja) sama suure makse müüjale

OÜ-le Feenoks (müüja) selgitusega „arve 270194 (ettemaks lepingule 27.07.2016)“. 5. septembril

2016 tagastas kostja hagejale laenust sularahas 8500 eurot ja 12. oktoobril 2016 pangaülekandega

lisaks 8500 eurot.

Ostja käitise müügilepingut ei täitnud, mistõttu müüja taganes lepingust. Kostja väitis seejärel, et

tegelikult on laenuleping rahatu ning mõeldud käitise müügilepingu osana. Kostja keeldus oma

lepinguliste kohustuste täitmisest ning rohkem laenu tagasi ei maksnud. Kostja soovib alusetult

vältida oma rahaliste kohustuste täitmist, eeldatavalt ostja makseraskuste tõttu. Kostja on Arzak OÜ

juhatuse liige.

Kostja ei ole hagejale tagastanud 34 000 eurot ega lepingujärgset viivist, mis oli 10% kuus.

Laenuleping ei olnud tarbijakrediidileping, sest hageja ei andnud kostjale laenu oma majandus- ja

kutsetegevuses. Nii ei olnud täidetud võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg-s 1 sätestatud eeldused.

Asjakohatud on väited intressi ja viivise suuruse ning tühisuse kohta.

2. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta see rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja ei vaidlustanud, et ta on ostja juhatuse liige ja ainuosanik ning on allkirjastanud

laenulepingu, kuid tõi välja, et laenuleping oli näilik, sest sellega sooviti varjata teiste müüja osanike

eest, et käitise müügilepingu tegelik hind oli 200 000 euro asemel 250 000 eurot. Kostja ei saanud

hagejalt 50 000 eurot sularahas, vaid pooled leppisid kokku, et kostja tasub otse hagejale ja

kolmandale isikule täiendava müügihinna 50 000 eurot 6 kuu jooksul pärast Konkurentsiametilt

koondumisloa saamist. Kostja maksis hagejale 17 000 eurot osana käitise müügihinnast, mitte

laenulepingu tagasimaksena.

Ekslik on hageja väide, et kostjal oli vaja hagejalt laenu saada, et ostja saaks tasuda müüjale käitise

müügilepingu ettemakse. Ostja sai vajaliku raha OSAÜHINGULT NALTU, mille ainuosanik ja

juhatuse liige oli kostja. Seda tõendab 27. juuli 2016 maksekorraldus ostjale. Saadud raha kandis

ostja samal päeval edasi müüjale. Eeltoodu kinnitab laenulepingu näilikkust ja rahatust. Kuna

laenuleping oli tühine, ei tekitanud see kostjale kohustusi. Poolte laenuleping oli

tarbijakrediidileping, sest hageja kinnitas, et andis kostjale laenu oma majandus- ja kutsetegevuses.

Nii oleks laenuleping tühine ka VÕS § 4062 lg 1 alusel, sest krediidikulukuse määr ületab

tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda. Laenuleping oleks tühine ka seetõttu, et

krediidikulukuse määra ei ole märgitud ning puuduvad nõutavad andmed (VÕS §-d 404, 405, § 408

lg 1). Isegi kui laenuleping oleks kehtiv ja kostja oleks saanud laenu, ei saaks põhinõue olla

34 000 eurot. Hageja on väidetavalt laenanud kostjale 50 000 eurot ja kostja on väidetavalt

tagastanud 17 000 eurot, mis teeb jäägiks 33 000 eurot.

Laenulepingus sisalduv viivisekokkulepe on tüüptingimusena tühine, sest viivis 0,5% päevas ületab

kümneid kordi seadusjärgset viivisemäära. Hageja on lisaks viivisele nõudnud kostjalt ka intressi,

kuid viitas õigusliku alusena vaid VÕS § 113 lg-le 1. Hageja ja kostja ei leppinud kokku intressi

2(7)

2-16-19599

tasumises ning intressimäär 10% kuus oleks heade kommetega vastuolu tõttu tühine

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 alusel.

3. Harju Maakohus jättis 27. septembri 2017. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda ning nägi ette, et menetluskulud määratakse kindlaks mõistliku aja jooksul pärast asjas

tehtava lahendi jõustumist. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud:

•

pooled allkirjastasid laenulepingu nr 13.07.2016, millel oli kuupäev 13. juuli 2016;

•

laenulepingu p-de 2.2 ja 2.3 kohaselt pidi hageja kostjale laenama sularahas 50 000 eurot

kahe tööpäeva jooksul lepingu sõlmimisest ning kostja pidi laenulepingu p 3.2 kohaselt

laenu tagastama kuue kuu jooksul arvates lepingu allakirjutamisest, kuid mitte hiljem kui

5. veebruaril 2017;

•

OÜ Feenoks sõlmis 15. juulil 2016 Arzak OÜ-ga müügilepingu, mille kohaselt pidi ta

Arzak OÜ-le müüma ettevõtte osa ehk käitise 200 000 euro eest;

•

hageja on müüja osanik ja juhatuse liige, kostja on ostja asutaja ja juhatuse liige;

•

ostja tasus 27. juulil 2016 müüjale 50 000 eurot;

•

kostja tasus hagejale 5. septembril 2016 sularahas 8500 eurot ja 12. oktoobril 2016

pangaülekandega 8500 eurot.

Esiteks tuleb analüüsida, kas laenuleping oli näilik tehing TsÜS § 89 lg 1 mõttes. Tehingu

näilikkuse tuvastamine eeldab tahteavalduste sisulist hindamist (vt Riigikohtu 17. detsembri 2009. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 11).

Kahe tunnistaja ütlusega ning ostjaga seotud ühingu laenusummaga on tõendatud, et käitise

müügilepingu tegelik hind oli 250 000 eurot, millest 50 000 eurot tuli tasuda sularahas. On

tõendatud, et laenuleping allkirjastati 5. septembril 2016, mida kinnitab laenulepingu p 3.2, mille

järgi tuleb laen tagastada kuue kuu jooksul hiljemalt 5. veebruariks 2017. Poolte soov oli

laenulepingu sõlmimisel käitise müügilepingu tegelikku hinda varjata ning laenuleping oli rahatu.

17 000 eurot, mille kostja hagejale tasus, oli tegelikult osa käitise müügilepingu ostuhinnast.

Sularahas 8500 euro tasumist tõendab kassa väljamineku order, millelt kostja tõmbas tunnistaja

ütluste kohaselt hageja nime maha, öeldes, et tegemist on mitteametliku osaga, mis läheb kostjale.

Tõendatud on ka see, et kostja ei vajanud ostja juhatuse liikmena käitise omandamiseks laenu.

Ostjaga seotud ühing oli laenanud pangast 250 000 eurot käitise omandamiseks ning laenas ostjale

miljon eurot käitise omandamiseks ja tegevuskuludeks.

Seega on poolte sõlmitud laenuleping näilik, rahatu ja tühine TsÜS § 89 lg 2 mõttes ning kostjal ei

ole hageja vastu kohustusi, hagi tuleb jätta rahuldamata, teisi poolte väiteid ei ole vaja käsitleda.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 23. märtsi 2018. a otsusega maakohtu otsuse ja rahuldas

osaliselt hageja apellatsioonkaebuse ning saatis asja uueks arutamiseks samale maakohtule.

Ringkonnakohus parandas istungiprotokollis oleva vea ning viitas, et menetluskulude jaotuse

otsustab maakohus.

3(7)

2-16-19599

Ringkonnakohus võttis otsuse tegemisel aluseks maakohtu tuvastatud asjaolud, mille üle ei olnud

vaidlust, ja leidis maakohtuga nõustudes, et tõendatud ei ole kostjale 50 000 euro üleandmine.

Tõendatud on, et käitise müügilepingu tegelik hind oli 250 000 eurot, kostja tasus hagejale

17 000 eurot käitise müügilepingu osana ning kostja ei pidanud võtma laenu müüjale tasumiseks.

Selles osas ringkonnakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6 kohaselt maakohtu

põhjendusi ei korranud.

Ringkonnakohus leidis aga, et maakohus oleks pidanud poolte väiteid arvestades kontrollima, kas

hagi tuleks rahuldada VÕS § 396 lg 2 alusel, ning täpsustas, et vaatamata maakohtu tuvastatud

asjaoludele ei olnud laenuleping näilik.

Maakohus pidi kontrollima, kas hagi ei tulnud rahuldada VÕS § 396 lg 2 alusel, sest kohtu ülesanne

on anda poolte esitatud asjaolude kogumile õiguslik hinnang ning kohus ei ole seotud poolte antava

õigusliku hinnanguga (vt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 27).

VÕS § 396 lg 2 kohaldamiseks peab võlgnik olema isiklikult võlgu laenuks vormistatud nõude

saanud isikule, kuid võlakokkuleppe võib sõlmida ka olukorras, kus kostja hagejale midagi ei

võlgnenud (Riigikohtu 23. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 15). Kostja väitis

maakohtus, et nad vormistasid 50 000 euro tasumise laenulepinguna käitise müügilepingu tõttu.

Kostja pidi kolmanda isikuna täitma osaliselt ostja kohustust tasuda käitise müügihind ning hageja

pidi täitmise vastu võtma õigustatud isikuna müüja nimel. Kostja ei täpsustanud, millisel õiguslikul

alusel ta sellise kohustuse võttis, kuid sellest võis tekkida käitise müügilepingust tuleneva ostuhinna

tasumise kohustuse kõrvale uus kohustus, mille sisu oli, et kostja tasub isiklikult hagejale täiendava

müügihinnana 50 000 eurot.

Poolte laenuleping ei olnud näilik seetõttu, et hageja ja kostja püüdsid käitise müügihinda

väiksemana näidata. Laenulepingus oli poolte eesmärk, et kostja tasub osa ostuhinnast otse hagejale.

Tehinguga ei soovitud jätta muljet tehingu olemasolust ega varjata mõne teise tehingu tegemist.

Osaliselt näilik võib olla käitise müügileping, kui pooled näitasid käitise hinda väiksemana, kui see

tegelikult oli.

Asja lahendamisel ei ole oluline, millal laenuleping sõlmiti või kas kostja laenu vajas, sest on

tuvastatud, et hageja kostjale raha üle ei andnud. Oluline ei ole ka see, kas pooled soovisid varjata

teiste müüja osanike eest, et tegelik käitise müügihind oli 250 000 eurot, sest laenulepingu poolte

tahe oli tasuda ka käitise täiendav hind. Kuna kostja pidi tasuma 50 000 eurot hagejale, mitte

müüjale, võis tegemist olla ostja kohustuse täitmisega kolmanda isiku poolt VÕS § 78 mõttes

müügilepingu poolte kokkulepitud isikule. Kui müügilepingu pooltel oli kokkulepe, et kahel korral

8500 euro tasumine on osa müügihinna tasumisest, siis täideti kohustus õigustatud isikule VÕS § 79

mõttes. Pooled vaidlevad teises tsiviilasjas nr 2-16-15722 selle üle, kas käitise müügilepingust on

kehtivalt taganetud, mõlemad on esitanud taganemisavaldused. Põhjendatud ei ole kostja väide, et

tähtsust ei ole asjaolul, kas laenulepingu dokumenti tulnuks käsitada deklaratiivse võlatunnistusena,

sest enne käitise müügilepingust taganemist võis kostjal tekkida laenulepingust tulenev kohustus

tasuda viivist.

Ringkonnakohus leidis, et asi tuleb saata maakohtule tagasi eelmenetluse staadiumis, sest

tuvastamist vajavate asjaolude kogum on niivõrd ulatuslik. Asja lahendamiseks tuleb tuvastada:

•

millisel õiguslikul alusel hakkas Ovakim Azarumjan täitma Arzak OÜ kohustust

(nt kohustuse ülevõtmine, kohustusega ühinemine vms);

•

kas käitise müügileping on lõppenud OÜ Feenoks või Arzak OÜ taganemise tõttu sellest või

kehtib edasi, kuna taganemistel ei ole olnud õiguslikku mõju;

•

juhul, kui ühel eelmärgitud äriühingutest oli õigus lepingust taganeda, siis millal kehtivalt

taganeti;

4(7)

2-16-19599

•

juhul, kui taganemine on kehtivalt toimunud, siis millised poolte lepingust tekkinud

kohustused (nt viivise tasumise kohustus) olid kostja suhtes muutunud sissenõutavaks ajaks,

kui käitise müügilepingust kehtivalt taganeti.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada

ringkonnakohtu otsuse p-d 1, 2 ja 4, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja

samale maakohtule uueks arutamiseks, rahuldas osaliselt hageja apellatsioonkaebuse ning määras

kindlaks, et menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja uuel lahendamisel. Kostja palub jätta

jõusse maakohtu otsus asja alama astme kohtutele uueks läbivaatamiseks saatmata või alternatiivselt

saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta

hageja kanda. Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõigust, kui saatis asja uueks lahendamiseks

maakohtule (TsMS § 656 lg 2), kui tugines asja lahendamisel asjaoludele, mida maakohtus hagi

alusena ei esitatud (TsMS § 652 lg-d 1 ja 3), ning jättes võtmata seisukoha kõigi kostja esitatud

faktiliste ja õiguslike väidete kohta (TsMS § 442 lg 8, § 654 lg 4).

Ringkonnakohus saatis ekslikult asja uueks lahendamiseks maakohtule, sest ta oleks saanud asja ise

ära lahendada, faktiliste asjaolude hulk ei olnud asja tagasi saatmiseks nii suur, maakohus ei

rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust. Ühtse kohtupraktika kujundamiseks on vajalik

Riigikohtu seisukoht. Hiljutises praktikas on rõhutatud, et ringkonnakohus saab asja maakohtule

uueks lahendamiseks tagasi saata vaid siis, kui rikkumist ei saa apellatsiooniastmes kõrvaldada

(Riigikohtu 11. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-8191/82, p-d 11 ja 12).

Ringkonnakohus saatis ekslikult asja maakohtule tagasi, viidates võimaliku hageja nõude õigusliku

alusena VÕS § 396 lg-le 2 ja võimalikule võlatunnistusele, sest hageja ei käsitlenud kordagi enda

nõude alusena neid õiguslikke võimalusi. Ringkonnakohus ei saanud tugineda neile asjaoludele,

mida hageja ei esitanud. Hageja ei taotlenud ka hagi muutmist ning kostja ei nõustunud

muutmisega.

Ringkonnakohus kohaldas vääralt ka materiaalõigust, leides, et poolte laenuleping ei olnud näilik

tehing. Laenuleping sõlmiti aluskohustuse kõrvale, mitte ühise eesmärgi saavutamiseks olukorras,

kus algset kohustust ei ole. Kui ostja ja müüja leppisid kokku ostuhinna tegelikult kõrgemana, kui

seda kajastati nendevahelises notariaalses lepingus, võib olla tegu näiliku tehinguga (Riigikohtu

2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 38).

8. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja ringkonnakohtu

otsuse muutmata, leides, et laenuleping ei olnud näilik ning ringkonnakohus saatis asja õigesti

maakohtule tagasi, sest kohus kohaldab õigust ise, ning kuni hageja ei loobu selge sõnaga ühestki

võimalikust alternatiivse nõude alusest ega järjesta neid, peab kohus hindama kõiki alternatiivse

nõude aluse võimalusi, mis hagis esitatud asjaoludest nähtuvad (Riigikohtu 10. aprilli 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-21-13, p-d 17 ja 18).

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel menetlusõiguse

normi olulise rikkumise tõttu tühistada osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja

saatis asja maakohtule uueks arutamiseks, samuti menetluskulude jaotuse osas (ringkonnakohtu

otsuse resolutsiooni p-d 1, 2 ja 4). Kolleegium jätab TsMS § 691 p 5 alusel jõusse maakohtu otsuse,

st jätab hagi rahuldamata. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.

5(7)

2-16-19599

Ringkonnakohtu otsus jääb muutmata osas, milles ringkonnakohus parandas ringkonnakohtu

22. jaanuari 2018. a istungiprotokollis vea ja luges õigeks sõnastuse, mille kohaselt on kostja

esindaja ajakulu apellatsioonimenetluses 6,4 tundi (ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 3).

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõigust, kui saatis asja uueks

lahendamiseks maakohtule, nõustudes osaliselt maakohtus tuvastatud asjaoludega, sest ta oleks

saanud asja ise ära lahendada. Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõigust ka sellega, kui tegi

lahendi, tuginedes asjaoludele, mida hageja maakohtus hagi alusena ei esitanud (TsMS § 652 lg-d 1

ja 3). Menetlusnormi rikkumised saab kõrvaldada Riigikohtus.

11. Kolleegium märgib esmalt, et ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõigust, kui saatis asja

uueks lahendamiseks tagasi maakohtule, nõustudes maakohtu tuvastatud asjaoluga, et hageja ei ole

tõendanud, et ta kostjale sularahas 50 000 eurot üle andis (otsuse p-d 8 ja 11). Ringkonnakohus

oleks saanud asja sellest tuvastatud asjaolust lähtudes ise lõpuni lahendada.

Kolleegium on varasemas praktikas korduvalt selgitanud, et menetlusökonoomia põhimõttest

(TsMS § 2) lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes

erandina saatma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse menetlemisel peab

ringkonnakohus TsMS § 652 järgi sisuliselt hindama kõiki poolte õigel ajal ja nõuetele vastavalt

esitatud asjaolusid ja tõendeid. Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt peab ringkonnakohus

vajadusel hindama ka uusi tõendeid ja tuvastama asjaolusid. Juhul kui pool esitab uusi asjaolusid ja

tõendeid, peab ringkonnakohus need vastu võtma, kui uute asjaolude ja tõendite esitamise tingis

maakohtu menetlusõiguse normide oluline rikkumine (vt nt Riigikohtu 11. aprilli 2018. a otsus

tsiviilasjas nr 2-15-8191/82, p 11 ja seal viidatud lahendid). Kolleegium jääb nende seisukohtade

juurde.

Kolleegium märgib lisaks, et ringkonnakohus ei saa maakohtule ette kirjutada, millisele järeldusele

tuleb jõuda tõendite hindamisel või asjaolude tuvastamisel, sest maakohtule on kohustuslikud vaid

ringkonnakohtu seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel (TsMS § 658 lg 2;

vt nt Riigikohtu 28. veebruar 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-16, p 30).

12. Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõigust ka sellega, kui tegi lahendi, tuginedes

asjaoludele, mida hageja maakohtus hagi alusena ei esitanud.

Hagiavalduse kohaselt allkirjastasid pooled laenulepingu nr 13.07.2016, millele oli märgitud

kuupäev 13. juuli 2016. Laenulepingu p-de 2.2 ja 2.3 kohaselt pidi hageja kostjale laenama

sularahas 50 000 eurot kahe tööpäeva jooksul lepingu sõlmimisest ning kostja pidi laenulepingu

p 3.2 kohaselt laenu tagastama kuue kuu jooksul arvates lepingu allakirjutamisest, kuid mitte hiljem

kui 5. veebruaril 2017. Kohtud tuvastasid eeltoodud asjaolud. Seega esitas hageja kostja vastu

nõude, tuginedes laenulepingule nr 13.07.2016.

Kostja kinnitas, et ta on laenulepingu allkirjastanud, kuid väitis, et hageja ei ole talle sularahas

50 000 eurot üle andnud. Ringkonnakohus nõustus otsuse p-s 8 maakohtuga, et hageja ei ole

tõendanud, et ta oleks 50 000 eurot sularahas kostjale üle andnud. Kolleegium leiab, et tuvastatud

asjaolusid arvestades oleks ringkonnakohus pidanud hagi rahuldamata jätma.

13. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus tühistas ekslikult maakohtu

otsuse ning leidis põhjendamatult, et maakohus pidi kontrollima, kas hagi ei tule rahuldada

VÕS § 396 lg 2 kohaselt. Asjaolu, et kostja tegi enda väitel hagejale makseid, et tasuda osa käitise

müügilepingu järgsest müügihinnast, ei võimalda kohtutel mööda vaadata asjaolust, et hageja

selliseid asjaolusid hagi alusena välja ei toonud.

6(7)

2-16-19599

Hageja tugines hagi alusena sellele, et ta andis kostjale sularahas 50 000 eurot laenulepingu alusel

(I kd, tl 1), ning viitas samadele asjaoludele ka enda apellatsioonkaebuses (II kd, tl 1). Hageja ei

toonud hagi alusena välja, et kostjal oleks kohustus talle raha maksta, sest kostja on kolmanda

isikuna võtnud endale kohustuse tasuda osa käitise müügilepingu järgsest müügihinnast. Seetõttu ei

pidanud maakohus ka kontrollima, kas hagejal võiks olla kostja vastu nõue VÕS § 396 lg 2 alusel.

14. Olukorras, kus maakohus tuvastas, et hageja ei ole tõendanud, et ta andis kostjale 50 000 eurot

sularahas, saanuks hagi rahuldada juhul, kui hageja oleks selle maakohtus tuvastatud asjaolu

apellatsioonkaebuses vaidlustanud ning edasises menetluses tõendanud, et ta on kostjale

50 000 eurot sularahas laenulepingu alusel üle andnud. Hageja leidis apellatsioonkaebuses, et kostja

vajas hagejalt laenu selleks, et ostja saaks käitise müügilepingu järgse müügihinna tasuda (II kd,

tl 2). Hageja ei vaidlustanud aga seda, et maakohtus tuvastatud asjaolude järgi ei ole ta kostjale

50 000 eurot sularahas üle andnud.

15. Nii leidis ringkonnakohus iseenesest põhjendatult maakohtuga nõustudes, et hagi ei saa

VÕS § 396 lg 1 alusel rahuldada, sest maakohus tuvastas, et hageja ei ole kostjale 50 000 eurot

sularahas üle andnud (otsuse p-d 8 ja 11). Ringkonnakohus leidis aga ekslikult, et saab hagi alusena

käsitleda asjaolusid, millele hageja tuginenud ei ole, sest TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi

poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Kolleegium leiab, et kuna kohtud

tuvastasid, et hageja ei ole kostjale 50 000 eurot sularahas üle andnud, tuleb jätta hagi rahuldamata.

16. Kõigi kohtuastmete menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg 1 kohaselt jätta hageja kanda. Kuna

maa- ja ringkonnakohus menetluskulusid kohtuotsuses rahaliselt kindlaks ei määranud, määrab

TsMS § 174 lg 4 kohaselt menetluskulud rahaliselt kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse

jõustumist.

17. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

kassatsioonikautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 esimese lause kohaselt tagastatakse kautsjon

menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti.

Tambet Tampuu

Ants Kull

Jaak Luik

7(7)