2-16-13477/38 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

2-16-13477

Määruse kuupäev

Tartu, 3. oktoober 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Ants Kull ja Villu Kõve

Kohtuasi

Eesti Maaülikooli hagi Dmitri Maloletnikovi vastu võla

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 15. veebruari 2018. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Dmitri Maloletnikovi määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Eesti Maaülikool, seaduslik esindaja Mait Klaassen

Kostja Dmitri Maloletnikov, esindaja vandeadvokaat Viktoria

Ivanova

Asja läbivaatamise kuupäev

27. august 2018. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 15. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas

nr 2-16-13477. Saata asi samale ringkonnakohtule Dmitri Maloletnikovi apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmise otsustamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada määruskaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Maaülikool (hageja) esitas 7. septembril 2016 Dmitri Maloletnikovi (kostja) vastu hagi,

milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1495 eurot, sissenõutavaks muutunud

viivise 91 eurot 11 senti ja sissenõudmiskulud 50 eurot võlaõigusseaduse (VÕS) § 1132 lg 2 p 3

järgi ning VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses viivise 1495 euro suuruselt põhinõudelt

alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude tasumiseni. Hageja palus jätta menetluskulud kostja

kanda ning mõista menetluskuludelt välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Hagiavalduse ja hageja vastuste kohaselt registreeris kostja 16. oktoobril 2015 ennast hageja

kodulehel mootorsõidukijuhi õpetaja koolitusel osalejaks ning avaldas seega soovi läbida

mootorsõidukijuhi õpetaja koolitus perioodil 30. oktoober 2015 kuni 15. aprill 2016. Kostja

2-16-13477

kinnitas, et on tutvunud täiendusõppekursuste üldise korralduse p-dega 1–7 ning võtab endale

nendest tulenevad kohustused. Täiendusõppekursuste üldine korraldus avaldati hageja kodulehel

(http://avatudylikool.emu.ee/taiendope/oppimisvoimalused/). Korralduse p 1 kohaselt on avatud

ülikooli kaudu õppija täiendusõppija. Korralduse p 4 järgi tuleb kõikidele koolitustele ette

registreeruda kas avatud ülikooli telefonidel või kodulehe registreerumisvormi kaudu. Koolitusele

registreerumine on siduv ja registreerujale kehtivad kõik koolituse tingimused ja kohustused.

Korralduse p 5 kohaselt on õppimine avatud ülikoolis üldjuhul tasuline. Kui koolitusele

registreerunud isik soovib osalemisest loobuda, kohustub ta korralduse p 6 järgi avatud ülikooli

sellest viivitamatult teavitama, kuid mitte hiljem kui kolm päeva enne koolituse algust, vastasel

juhul jääb koolitusarve jõusse. Korralduse p 7 kohaselt on korraldajatel grupi mittetäituvuse korral

õigus koolitus ära jätta või selle toimumine kuni grupi täitumiseni edasi lükata. Vastav teave

edastatakse registreerunutele e-posti või telefoni teel.

Hageja edastas 28. oktoobril 2015 mh kostjale meeldetuletuse, et 30. oktoobril 2015 algab

mootorsõidukijuhi õpetaja koolitus, ning lisas manusena täitmiseks avalduse. 30. oktoobril 2015

täitis ja allkirjastas kostja käsikirjas avalduse, milles soovis asuda õppima B-kategooria

mootorsõiduki juhi õpetaja koolitusele, ning märkis registreerimislehel ennast arve maksjaks.

Hageja viitas VÕS § 8 lg-tele 1 ja 2, § 9 lg-tele 1 ja 2, § 16 lg-le 1 ja § 20 lg-le 1 ning leidis, et

kostja 30. oktoobri 2015. a avaldus on leping, millega hageja kohustus korraldama koolituse ja

kostja kohustus koolituse eest tasuma. Hageja tegi kodulehel avalikult pakkumise tasulise koolituse

läbimiseks. Kostja registreeris ennast koolitusele (esmane tahteavaldus) ja hiljem (30. oktoobril

2015) allkirjastas pakkumise ehk andis oma nõustumise. Seega sõlmisid pooled lepingu. Kostja

koolitusel osalemist kinnitab koolitusel osalejate registreerimisleht, millel on kostja omakäeline

allkiri. Hageja avaldas oma kodulehel täienduskoolituse üldise korralduse (tüüptingimused) alates

täiendusõppekursuste pakkumisest.

Hageja esitas kostjale 24. novembril 2015 koolituse arve, mille järgi tuli tasuda 1495 eurot.

Tasumise tähtpäevaks oli 4. detsember 2015. Kostja teatas 26. novembri 2015. a e-kirjas, et

töögraafiku muutumise tõttu ei saa ta enam reedeti ja laupäeviti Tartusse tulla ja õppimist jätkata.

Kostja ei nõustunud koolituse arvet tasuma. Kostja leidis, et lepingut ei ole sõlmitud ning ta ei ole

teenust saanud. Lepingus sätestatud summa tasumise kohustuse mittekohase täitmisega rikkus kostja

lepingut VÕS § 100 mõttes ning hagejal oli VÕS § 101 lg 1 p 1 järgi õigus nõuda kohustuse

täitmist. Töögraafiku muutumine ei anna alust keelduda lepingulise kohustuse täitmisest. Hageja ei

takistanud kostjal koolitusel osalemist. Koolituse tasu maksmine ei ole tühine ja tegemist ei ole

leppetrahviga, vaid lepingu hinnaga (VÕS § 42 lg 2). Täiendusõppekursuse üldine kord on

tüüptingimused ja need ei ole ebamõistlikult kahjustavad VÕS § 42 mõttes. Hageja viitas üldisele

korraldusele eraldi ning sellega nõustumist pidi kostja eraldi märkima. Üldist korraldust on hageja

kodulehel võimalik näha, kopeerida, salvestada ja taasesitada (VÕS § 37). Nähtav on ka

mootorsõidukijuhi koolituse kava, mille link edastati kostjale. Koolituse maksumus ja tingimused

olid kostjale hageja kodulehelt teada tasulisele täienduskoolitusele registreerimisel. Kostja ei saanud

eeldada, et koolitus on tasuta.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Pooled ei sõlminud lepingut. 30. oktoobri 2015. a avaldus ei olnud

leping, vaid pakkumus olla registreeritud koolitusele. Sellele on hiljem lisatud maksekohustuse rida.

Hageja nõue oli ebamõistlik leppetrahv, mis on VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt tühine tüüptingimus.

Hageja ei võimaldanud tutvuda lepingu tüüptingimustega ning lisas need hiljem kodulehele.

Kursuse hind oli 1495 eurot, kuid kostja ei läbinud kogu kursust. Hageja põhjustas kostjale kahju.

3. Harju Maakohus rahuldas 16. novembri 2017. a otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks

välja põhinõude 1495 eurot, viivise 233 eurot 60 senti, võla sissenõudmise kulud 50 eurot ning

2(8)

2-16-13477

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise põhinõudelt alates 16. novembrist 2017 kuni

põhinõude tasumiseni.

Maakohus määras 16. septembri 2016. a hagi menetlusse võtmise määruses, et lahendab asja

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 järgi lihtsustatud korras.

Maakohus viitas VÕS § 8 lg-tele 1 ja 2, § 9 lg-le 1, § 76 lg-le 1, §-le 100, § 101 lg 1 p-dele 1 ja 6,

§ 108 lg-le 1 ning §-le 619. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud. Kostja registreerus 16. oktoobril

2015 hageja kodulehel mootorsõidukijuhi õpetaja koolitusel osalejaks ning avaldas seega soovi

läbida mootorsõidukijuhi õpetaja koolitus perioodil 30. oktoober 2015 kuni 15. aprill 2016. Kostja

kinnitas, et on tutvunud täiendusõppekursuste üldise korralduse p-dega 1–7 ning võtab endale

nendest tulenevad kohustused. Hageja edastas 28. oktoobril 2015 kostjale meeldetuletuse, et

30. oktoobril 2015 algab mootorsõiduki juhi õpetaja koolitus, ning lisas manusena täitmiseks

avalduse. 30. oktoobril 2015 täitis ja allkirjastas kostja käsikirjas avalduse, milles soovis asuda

õppima B-kategooria mootorsõiduki juhi õpetaja koolitusele, ning märkis registreerimislehel ennast

arve maksjaks. Hageja esitas kostjale 24. novembril 2015 koolituse arve, mille järgi tuli tasuda

1495 eurot. Kostja teatas 26. novembri 2015. a e-kirjas, et töögraafiku muutumise tõttu ei saa ta

enam reedeti ja laupäeviti Tartusse tulla ja õppimist jätkata. Kostja ei nõustunud koolituse arvet

tasuma.

Pooled sõlmisid VÕS § 9 lg 1 järgi mootorsõidukijuhi õpetaja koolituse lepingu. Hageja tegi

kodulehel pakkumise registreeruda sellele koolitusele. Kostja täitis hageja kodulehel 16. oktoobril

2015 koolituse registreerumisvormi ehk andis VÕS § 9 lg 1 kohaselt nõustumuse koolitusel osaleda.

Lisaks täitis kostja 30. oktoobril 2015 oma käega avalduse B-kategooria mootorsõiduki juhi õpetaja

koolitusele õppima asumiseks. Lepingu sõlmimine ei eelda, et leping on füüsiliselt olemas

(VÕS § 11 lg 1) ning VÕS § 9 lg 1 järgi ei ole see lepingu sõlmimise tingimus. Maakohus tuvastas,

et kostja asus koolitusel osalema. Pooled vahetasid vastastikused tahteavaldused ja sõlmisid

käsunduslepingu. Kostja ei saanud eeldada, et koolitus on tasuta. Kostja pidi juba esmasel

registreerimisel hageja kodulehe kaudu teadma, et koolitus maksab 1495 eurot. Lisaks saatis hageja

kostjale 20. oktoobril 2015 e-kirja teel info koolituse maksumuse kohta ning kostja 30. oktoobri

2015. a avaldusel oli kirjas koolituse maksumus.

Koolituse tasu ei olnud leppetrahv VÕS § 158 lg 1 mõttes, vaid üks lepingu põhilisi tingimusi

(koolituse maksumus). Tegemist ei olnud lepingu rikkumise korral rakenduva trahviga.

Tsiviilkäibes on tavapärane ja mõistlik, et koolituste eest on ette nähtud kindel tasu, sõltumata

sellest, kas isik saab osaleda kogu kursusel või mitte. Tervikliku tasu põhimõte kaitseb koolituse

korraldajat etteulatuvalt tehtud koolituse kulutuste eest. Maakohus tuvastas, et kostja osales seitsmel

koolituspäeval. Asjaolu, et kostja ei saanud temast tulenevatel põhjustel koolitusel lõpuni osaleda, ei

vabasta kostjat koolituse eest tasu maksmise kohustusest. Hageja ei takistanud kostjal koolitusel

osaleda.

Tõendamata olid kostja väited, et hageja ei võimaldanud kostjal 16. oktoobril 2015 koolitusele

registreerudes koolituse tingimustega hageja kodulehel tutvuda või et tingimused lisati sinna hiljem.

Kui koolituse tingimused ei olnud hageja kodulehel avaldatud, poleks kostja pidanud vastavat

märget tegema ega end enne tingimustega tutvumist registreerima. Kostja ei toonud esile ega

tõendanud, et pöördus koolitusele registreerumisel hageja poole sooviga tutvuda koolituse

tingimustega, kuna need ei ole kodulehel nähtavad. Kostja väited tingimuste kodulehelt puudumise

kohta on paljasõnalised ja tõendamata. Hageja koolituse maksumuse nõue 1495 eurot oli

põhjendatud ja tõendatud. Kostjal oli lepingust tulenevalt tasu maksmise kohustus.

3(8)

2-16-13477

Kostja väited, et hageja tekitas talle kahju, olid paljasõnalised ja tõendamata. Kostja ei esitanud

kohtumenetluses tasaarvestusavaldust ega vastuhagi. Kohus jättis need väited tähelepanuta.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ning teha uus otsus, millega jätta hagiavaldus rahuldamata, või alternatiivselt saata asi uueks

arutamiseks maakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus keeldus 15. veebruari 2018. a määrusega kostja apellatsioonkaebust

menetlusse võtmast (TsMS § 637 lg 21 ja § 638 lg 1) ning jättis kostja menetluskulud

ringkonnakohtus tema enda kanda.

Ringkonnakohus viitas TsMS § 405 lg 1 esimesele lausele ning selgitas, et tegemist oli

lihtmenetlusega. Ringkonnakohus viitas TsMS § 637 lg-le 21 ning selgitas, et maakohus ei märkinud

otsuses kooskõlas TsMS § 442 lg-ga 10, et annab loa otsuse edasikaebamiseks. Asjaolu, et

maakohus täitis seadusest tuleneva nõude ja lisas kohtuotsusele edasikaebamise korda käsitleva

selgituse, ei ole edasikaebamise loa andmine TsMS § 637 lg 2¹ tähenduses.

Asjas ei esinenud TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud aluseid apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks.

Maakohus ei kohaldanud otsuse tegemisel selgelt valesti materiaalõiguse normi ega rikkunud

menetlusõiguse normi ega hinnanud selgelt valesti tõendeid, mis võis mõjutada asja lahendamise

lõppotsust. Ringkonnakohus ei nõustunud kostja apellatsioonkaebuse väitega, mille kohaselt

tuvastas maakohus valesti, et pooled sõlmisid mootorsõidukijuhi õpetaja koolituse lepingu.

Ringkonnakohus nõustus kostjaga, et hageja koduleheküljel avaldatud kuulutus mootorsõidukijuhi

õpetaja koolitusel osalemise võimaluse kohta oli VÕS § 16 lg 3 järgi ettepanek esitada pakkumus.

Kostja edastas hagejale oferdi 20. oktoobril 2015, kui täitis registreerumisvormi. Hageja teatas

20. oktoobril 2015, et kostja on registreeritud. Ringkonnakohus viitas VÕS § 16 lg-le 1 ja § 19

lg-le 1 ning leidis, et kuna tõendatud on poolte tahteavaldused lepingu sõlmimiseks, sõlmisid pooled

lepingu hiljemalt 30. oktoobril 2015, kui kostja vormistas täiendavalt kirjaliku avalduse ja asus

koolitust läbima.

Pooled ei vaidle selle üle, et lepingus sätestatud tingimus õppeteenustasu maksmise kohustuse

kohta, kui õppeteenusest ei loobuta kolm päeva enne kursuse algust, on tüüptingimus.

Ringkonnakohus viitas VÕS § 37 lg-le 1 ning tuvastas, et kostjale oli tüüptingimus teatavaks tehtud.

Maakohus jagas tõendamiskoormise valesti, kui leidis, et kostja peab tõendama, et ta ei saanud

tüüptingimusega tutvuda. See minetus ei muutnud maakohtu lõppjäreldust hagi rahuldamise kohta

valeks. Pooled ei vaielnud, et kostja täitis registreerimisvormi hageja kodulehel. Registreerimislehel

toodi välja koolituse maksumus ja tüüptingimus (kui koolitusele registreerunud isik soovib

osalemisest loobuda, kohustub ta ülikooli viivitamatult teavitama, kuid mitte hiljem kui kolm

täistööpäeva enne koolituse algust, vastasel juhul jääb koolitusarve tasumise kohustus jõusse), mille

kättesaadavaks tegemise üle pooled vaidlesid. Seega teadis kostja oferdi tegemise ajal

tüüptingimuse sisu, kuid soovis ikka lepingut sõlmida. Ringkonnakohus ei nõustunud kostjaga, et

vaidlusalune tüüptingimus on tühine, kuna kahjustab ebamõistlikult tarbijat. Ringkonnakohus ei

nõustunud kostjaga, et tarbijat kahjustab tüüptingimus, millega antakse tarbijale lühike

etteteatamistähtaeg (kolm päeva enne kursuse algust) kursusel osalemisest loobumiseks. Vastupidi,

mida lühem on etteteatamistähtaeg kursusest loobumiseks, seda kasulikum on see tarbijale.

Koolituse korraldaja peab koolituse alguseks korraldama kõik vajaliku – õppematerjalid, koolitajad,

ruumid. Seega ei ole kolmepäevane koolitusest loobumise etteteatamistähtaeg (oferdi

tagasivõtmiseks) ebamõistlikult lühike. Kostja ei tõendanud asjaolusid, mille alusel saaks

4(8)

2-16-13477

käsunduslepingu erakorralist ülesütlemist pidada põhjendatuks. Seega ei olnud põhjendatud kostja

väide, et ta peab maksma vaid osa koolitusarves märgitud tasust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Määruskaebuses palub kostja ringkonnakohtu määruse tühistada ja võtta apellatsioonkaebuse

menetlusse. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Määruskaebuse kohaselt tugines kostja apellatsioonkaebuses sellele, et maakohus tuvastas valesti

poolte lepingu sõlmimise hetke ning sellega kaasnes etteteatamiskohustuse rikkumise kohta vale

järeldus. Maakohus jagas valesti tõendamiskoormise ega täitnud eelmenetluse ülesandeid.

Maakohus jättis analüüsimata kostja vastuväited.

Ringkonnakohus tegi kostja jaoks üllatusliku määruse. Ringkonnakohus nõustus kostjaga, et

maakohus kohaldas valesti materiaalõiguse normi (VÕS § 16) ning rikkus menetlusõiguse normi

(jagas tõendamiskoormise valesti), kuid keeldus kaebust menetlusse võtmast. Ringkonnakohus

nõustus kostjaga, et pooled sõlmisid lepingu 30. oktoobril 2015, kui kostja vormistas kirjaliku

avalduse ja asus koolitust läbima. Sellele vaatamata leidis ringkonnakohus, et maakohus ei

kohaldanud otsuse tegemisel selgelt valesti materiaalõiguse normi.

Kostja ei nõustunud kohtutega, et lepingu tüüptingimused kehtisid. Leping sõlmiti 30. oktoobril

2015 (koolituse algamise päeval) ning kostjal ei olnud võimalik koolitusest loobumise soovi korral

kasutada koolitusest loobumiseks kolmepäevast etteteatamistähtaega, kuna loobumisõigus oli seotud

koolituse alguspäevaga. Kostjal ei olnud võimalik koolitusest tasuta loobuda, kuna koolitusarve

tasumise kohustus oleks jäänud jõusse. Tüüptingimus, et koolitusest saab loobuda mitte hiljem kui

kolm täistööpäeva enne koolituse algust, oli tühine ja ebamõistlikult kahjustav (VÕS § 42 lg 1).

Kohtud hindasid tõendeid valesti. Maakohus rikkus tõendamiskoormise aspektist kohustust

hoolitseda selle eest, et asja arutatakse ammendavalt (TsMS § 348 lg 2), ja kohustust tagada pooltele

võimalus esitada õigel ajal ja täielikult seisukoht kõigi asja lahendamiseks oluliste asjaolude kohta

(TsMS § 351 lg 2).

7. Hageja vaidleb määruskaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning ringkonnakohtu

määruse muutmata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Mh leiab hageja, et ringkonnakohus ei tuvastanud, et leping sõlmiti 30. oktoobril 2015. Kostja esitas

uue vastuväite tüüptingimuste (koolitusest loobumise võimalus kolm päeva enne koolituse algust)

tühisuse kohta hilinenult, kuna ei esitanud seda maakohtus eelmenetluse ajal. Hageja palub selle

vastuväitega mitte arvestada. Koolitusest loobumise tingimused ja asjaolud olid kostjale esitatud

koolitusinfos koolitusele registreerumisel. Kolmepäevane etteteatamistähtaeg ei ole ebamõistlikult

lühike. Ringkonnakohus tuvastas, et tüüptingimus oli kostjale teatavaks tehtud. Tõendada ei tulnud

seda, kas kostja tutvus lepingutingimustega. Hageja täitis tõendamiskoormise selle kohta, et kostjal

oli võimalik tüüptingimustega tutvuda ja need said VÕS § 37 lg 1 kohaselt lepingu osaks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause alusel

tühistada ja kostja apellatsioonkaebus tuleb saata ringkonnakohtule menetlusse võtmise

otsustamiseks. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.

5(8)

2-16-13477

9. Hageja esitas kostja vastu nõude põhivõla 1495 euro, sissenõutavaks muutunud viivise 91 euro

11 sendi ja sissenõudmiskulude 50 euro ning viivise väljamõistmiseks. Kolleegium nõustub

kohtutega, et tegemist on lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 esimese lause mõttes.

Apellatsioonkaebuse esitamisel tuli ringkonnakohtul TsMS § 637 lg 21 alusel otsustada, kas võtta

apellatsioonkaebus menetlusse või mitte. Ringkonnakohtu keeldumine apellatsioonkaebuse

menetlemisest on TsMS § 638 lg 9 järgi vaidlustatav Riigikohtus. Riigikohus kontrollib

määruskaebuse ja apellatsioonkaebuse väidete alusel, kas apellatsioonkaebuse menetlemisest

keeldumine oli põhjendatud, st kas maakohus on andnud edasikaebamiseks loa või maakohtu otsuse

tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud

menetlusõiguse normi või ilmselgelt valesti hinnanud tõendeid, ning kui selline asjaolu esineb, siis

hindab, kas see võis tõenäoliselt oluliselt mõjutada asja lahendust (vt Riigikohtu 1. märtsi 2012. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-11, p 11).

Maakohus ei andnud otsuses TsMS § 637 lg 21 mõttes luba edasikaebamiseks. Seega pidi

ringkonnakohus apellatsioonkaebust menetlema üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel

kohaldati selgelt ebaõigesti materiaalõiguse normi või selgelt rikuti menetlusõiguse normi või

hinnati selgelt valesti tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kolleegium on varasemas

praktikas rõhutanud, et ringkonnakohus saab menetlusökonoomia kaalutlustel lihtmenetluses tehtud

kohtulahendi peale esitatud kaebuse menetlemisest keelduda üksnes siis, kui kaebus tervikuna on

ilmselgelt põhjendamatu (Riigikohtu 14. juuni 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-17, p 12;

13. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-12, p 9). Ringkonnakohus leidis, et puuduvad

TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud alused kaebuse menetlemiseks.

10. Kolleegium leiab, et praegu ei olnud täidetud TsMS § 637 lg-s 21 toodud eeldused

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmiseks.

TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 442 lg 8 teise lause

kohaselt peab kohus otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiväidetega

(vt Riigikohtu 13. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-12, p 11; 15. juuni 2011. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-41-11, p 13).

Maakohus märkis otsuses üksnes, et asjaolu, et kostja ei saanud temast tulenevatel põhjustel

koolitusel lõpuni osaleda, ei vabasta kostjat koolituse tasu maksmise kohustusest. Kolleegiumi

hinnangul rikkus maakohus menetlusõiguse norme, kuna ei võtnud seisukohta kostja lepingu

erakorralise ülesütlemise kehtivuse kohta. Kostja selgitas 31. oktoobri 2016. a menetlusdokumendis,

et kostja õigus lepingust taganeda vabastab lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest

ehk kostja koolitusarve tasumise kohustusest. Kostja leidis, et isegi kui tal on kohustus tasuda

osaletud koolituspäevade eest, ei saa nõude suuruseks olla kogu kursuse hind, sest kostja ei läbinud

kursust. Mh tuvastas maakohus, et kostja teatas 26. novembri 2015. a e-kirjas hagejale, et

töögraafiku muutumise tõttu ei saa ta enam reedeti ja laupäeviti Tartusse tulla ja õppimist jätkata

ning et kostja ei nõustunud koolituse arvet tasuma. Seega tõi kostja maakohtus esile asjaolud, mille

kohaselt ta ütles mootorsõidukijuhi õpetaja koolituse lepingu erakorraliselt üles.

Kuigi kostja viitas ekslikult lepingust taganemisele, ei ole kohus otsust tehes TsMS § 436 lg 7 järgi

seotud poolte esitatud õiguslike väidetega ning TsMS § 438 lg 1 esimese lause kohaselt otsustab

kohus, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada (vt nt Riigikohtu 18. oktoobri 2017. a otsus tsiviilasjas

nr 2-14-61664/48, p 24; 3. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-15, p 14). Seega oleks

maakohus pidanud hindama, kas kostja ütles kehtivalt lepingu erakorraliselt VÕS § 631 järgi üles.

6(8)

2-16-13477

Ringkonnakohus leidis määruse p-s 12, et kostja ei tõendanud asjaolusid, mille alusel saaks

käsunduslepingu erakorralist ülesütlemist pidada põhjendatuks. Kolleegium leiab, et olukorras, kus

maakohus ei kontrollinud, kas kostja ütles käenduslepingu kehtivalt erakorraliselt üles, ei saanud ka

ringkonnakohus TsMS § 637 lg 21 alusel apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise

määruses selle asjaolu kohta seisukohta võtta.

11. Nii maakohus kui ka ringkonnakohus leidsid, et pooled vahetasid vastastikused tahteavaldused

ja sõlmisid VÕS § 9 lg 1 järgi lepingu. Maakohus ei märkinud otsuses konkreetset kuupäeva, millal

leping sõlmiti, vaid viitas erinevatele kuupäevadele ja leidis kogumis, et pooled sõlmisid lepingu.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu lõppjäreldusega, kuid tuvastas lisaks lepingu täpse sõlmimise

aja.

Kolleegium selgitab, et TsMS § 637 lg 21 kohaldamisel on ringkonnakohtul õigus üksnes hinnata

maakohtu tuvastatu õigsust. Ringkonnakohtul ei ole pädevust täiendada maakohtu otsust uute

tuvastatud asjaoludega, kuna tegemist ei ole ringkonnakohtu sisulise lahendiga, vaid

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega.

12. Seega, kuna praegusel juhul ei ole kostja apellatsioonkaebusest tulenevalt ilmne, et täidetud on

TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud tingimused, tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada ja asi tuleb saata

ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks. Kolleegium ei saa ise

otsustada apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist ega asja lahendada, kuna ringkonnakohus peab

esmalt kontrollima apellatsioonkaebuse nõuetele vastavust ja asja menetlusse võtmise järel kaebuse

lahendama (Riigikohtu 14. juuni 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-17, p 14).

13. Kolleegium märgib lisaks, et kostja on menetluses tuginenud sellele, et lepingus sätestatud

tingimus õppeteenustasu maksmise kohustuse kohta, kui õppeteenusest ei loobuta kolm päeva enne

kursuse algust, on tühine tüüptingimus. Maakohtus tugines kostja sellele VÕS § 42 lg 3 p 5

kontekstis ning leidis, et nimetatud tüüptingimuse kohaselt nähakse kostjale ette ebamõistlikult suur

leppetrahv. Ringkonnakohtus tugines kostja sellele, et kolmepäevane etteteatamistähtaeg oli liiga

lühike ning tal ei olnud võimalik tasuta koolitusest loobuda.

Riigikohtu praktika järgi peab kohus omal algatusel hindama, kas tegemist on ebamõistlikult

kahjustava tüüptingimusega või mitte (Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-150-14, p 14; 23. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-11, p 12). Tüüptingimuse

kehtivust peab kohus ise omal algatusel hindama ka siis, kui pooled tingimuse tühisusele ei tugine,

sest tegemist on õiguse kohaldamisega TsMS § 438 lg 1 järgi (Riigikohtu 30. oktoobri 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13, p 24). Seega pidi kostja esile tooma ja tõendama asjaolud, mille alusel

on lepingutingimus VÕS § 35 lg 1 kohaselt kvalifitseeritav tüüptingimusena (Riigikohtu 30. aprilli

2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-06, p 17) ning maakohus pidi omaalgatuslikult kontrollima,

kas tüüptingimused kehtivad. Lepingu vaidlusaluse punkti sisu esitati juba maakohtus, seega võis

kostja selle lepingupunkti kui tüüptingimuse tühisusele ringkonnakohtus ka teisest aspektist

tugineda.

Pooled ei vaielnud selle üle, et lepingus sätestatud tingimus (kui koolitusele registreerunud isik

soovib osalemisest loobuda, kohustub ta ülikooli viivitamatult teavitama, kuid mitte hiljem kui kolm

täistööpäeva enne koolituse algust, vastasel juhul jääb koolitusarve tasumiskohustus jõusse) on

tüüptingimus.

Ringkonnakohus hindas vaidlusaluse tüüptingimuse tühisust üksnes lühikese etteteatamistähtaja

kontekstis. Kui ringkonnakohus tuvastab asja uuel läbivaatamisel, et kostja ütles lepingu kehtivalt

erakorraliselt üles (VÕS § 631 alusel), tuleb ringkonnakohtul kontrollida lisaks, kas viidatud

7(8)

2-16-13477

tingimus kahjustab tarbijat ebamõistlikult, kuna sellega sisuliselt välistati VÕS § 195 lg 5

kohaldamine. VÕS § 195 lg 5 kohaselt peavad lepingupooled lepingu ülesütlemise korral tagastama

üksnes lepingu lõpetamisele järgneva aja kohta juba ette üleantu. Kui kostja oleks koolituse eest

tasunud, siis välistaks vaidlusalune tüüptingimus tasutu VÕS § 195 lg 5 järgi tagasinõudmise. Kui

kostja ei öelnud lepingut kehtivalt üles, tuleb kostjal maksta kogu tasu.

14. Menetluskulud jäävad TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel asja lõplikult lahendava kohtu

otsustada.

15. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kostja

määruskaebuselt tasutud kautsjon tagastada.

Tambet Tampuu

Ants Kull

Villu Kõve

8(8)