2-15-18186/83 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

2-15-18186

Otsuse kuupäev

Tartu, 3. oktoober 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Malle Seppik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Anneli Kerneri hagi Aktsiaseltsi Kunda-Auto vastu

13 550 euro ja viivise saamiseks ning Helju Kerneri hagi

Aktsiaseltsi Kunda-Auto vastu 46 700 euro ja viivise

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 4. aprilli 2018. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Anneli Kerneri ja Helju Kerneri kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

Anneli Kerneri kassatsioonkaebuse hind 15 448 eurot 3 senti

Helju Kerneri kassatsioonkaebuse hind 53 241 eurot 56 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Anneli Kerner

Hageja Helju Kerner

Hagejate esindaja vandeadvokaat Küllike Namm

Kostja Aktsiaselts Kunda-Auto, esindaja vandeadvokaat Anto

Kasak

Kolmas isik Silja Kerner

Kolmas isik Ants Kerner

Kolmas isik Sven Aadli

Asja läbivaatamise kuupäev

3. september 2018. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 4. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-18186 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Anneli Kerneri ja Helju Kerneri kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

2-15-18186

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Anneli Kerner (hageja I) ja Helju Kerner (hageja II) esitasid 3. detsembril 2015 Aktsiaseltsi

Kunda-Auto (kostja) vastu hagi. Hageja I palus hagis mõista kostjalt tema kasuks välja 13 550 euro

suuruse juhatuse liikme tasu ning viivise 1. detsembri 2015. a seisuga 809 eurot 86 senti. Hageja II

palus mõista kostjalt tema kasuks välja 46 700 euro suuruse juhatuse liikme tasu ning viivise

1. detsembri 2015. a seisuga 2791 eurot 19 senti. Lisaks palusid hagejad mõista kostjalt välja ka

edaspidi sissenõutavaks muutuvad viivised kuni kohustuse täitmiseni. Menetluskulud palusid

hagejad jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt oli hageja I 2. oktoobrist 2009 kuni 4. märtsini 2015 ja hageja II 28. juunist

1996 kuni 4. märtsini 2015 kostja juhatuse liige. 16. juunil 2014 toimunud kostja nõukogu

koosolekul otsustasid nõukogu liikmed, et juhul, kui juhatuse liikmed ei osutu valituks uude

juhatusse ja nõukogusse, kompenseeritakse nende tehtud töö tagasiulatuvalt alates nende valimisest

kuni ametiaja lõppemiseni. Selle otsuse järgi oli kompensatsioon iga töötatud aasta eest 2500 eurot.

Hagejaid ei valitud uude juhatusse ja seega tekkis neil õigus saada kompensatsiooni, kuid kostja ei

ole seda maksnud. Hagejate tasunõuded muutusid sissenõutavateks alates 5. märtsist 2015 ehk ajast,

mil hagejate ametisuhted lõppesid.

Võõrorgani põhimõttel tegutseval juhatuse liikmel on eelduslikult õigus saada oma ülesannete

täitmise eest tasu. Hagejatel oleks õigus tasu nõuda ka siis, kui kostja nõukogu ei oleks 16. juunil

2014 toimunud nõukogu koosolekul tasustamise otsust (tasustamise otsus) vastu võtnud. Juhatuse

liikmetele ei ole seni kordagi tasu makstud ning äriseadustiku (ÄS) § 314 lg 1 järgi võib nõukogu

otsustada juhatuse liikmele makstava tasu mõistliku suuruse ja maksmise korra. Kuna tasustamise

otsusest tulenevad kohustused ei olnud selle otsuse vastuvõtmise ajal veel sissenõutavad, ei pidanud

neid raamatupidamises kajastama.

Tasustamise otsus ei ole tühine nõukogu koosoleku kokkukutsumise korra rikkumise tõttu ega

põhjusel, et tasu ei olnud vastavuses kostja majandusliku olukorraga. Juhatuse liikme tasu

2500 eurot aastas ei käi kostjale üle jõu. Mõlemad hagejad tegutsesid aktiivselt kostja juhatuse

liikmetena. Tasustamise otsuse tühistamise avaldus, mille kostja esitas koos 12. jaanuari 2016. a

menetlusdokumendiga, on tagajärjetu. Lisaks ei ole tühistamise eeldused täidetud.

Kuigi kostja nõukogu võttis hiljem vastu otsuse tasu mitte maksta, olid tasunõuded selleks ajaks

juba sissenõutavateks muutunud. Otsus tasu mitte maksta on vastuolus heade kommetega, kuna

kostja üritab tasumise kohustust pahatahtlikult vältida.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hagejate kanda.

Kostja leidis, et nõukogu ei ole tasustamise otsust vastu võtnud, see on võltsitud. Kõnealune otsus

esitati kostjale alles 2015. a septembris, kuigi väidetavalt võeti see vastu juba üle aasta varem. Kuna

nõukogu tolleaegsed liikmed ei teatanud kostjale varem sellise otsuse vastuvõtmisest, on alust

arvata, et seda ei olegi vastu võetud. Seega ei ole hagejatel õigust tasu nõuda. Isegi kui tasustamise

otsus võeti vastu, tegutses nõukogu pahauskselt ja eesmärgiga saada kostjalt raha oma

lähikondsetele.

Kostja alternatiivsete vastuväidete kohaselt on tasustamise otsus ÄS § 322 lg-te 7 ja 8 järgi tühine,

sest selle tegemisel on rikutud koosoleku kokkukutsumise korda, võlausaldajate kaitseks kehtestatud

seadusesätteid ja tasustamise otsus on vastuolus heade kommetega.

2(8)

2-15-18186

Tasustamise otsus ei olnud kooskõlas kostja majandusliku olukorraga. Määrates juhatuse liikmele

tasu 2500 eurot aasta eest, võtsid nõukogu liikmed teadlikult kostjale lisakohustusi vähemalt

60 000 euro ulatuses. Nõukogu liikmed teadsid tasustamise otsuse vastuvõtmisel, et kostja 2013. a

kasum oli 38 984 eurot. Nõukogu liikmed võtsid seega kostjale kohustuse, mis ületas peaaegu kaks

korda kostja majanduslikke võimalusi. Sellist otsust tehes rikkusid nõukogu liikmed ÄS § 314 lg-t 2

ja otsus on tühine. Lisaks ei ole hagejad kunagi tegelikult juhatuse liikme kohustusi täitnud.

Juhatuse liikmena tegutses üksnes A. Kullamaa. Hageja I töötas teise tööandja juures ega saanudki

juhatuse liikme ülesandeid täita. Hageja II töötas kostja juures raamatupidajana ja sai selle eest

töötasu. Kuna hagejad ei ole juhatuse liikme kohustusi täitnud, siis ei ole neil õigust tasu nõuda.

Kostja esitas koos vastusega avalduse, millega tühistas tasustamise otsuse tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 131 lg 1 alusel. Kostja leidis, et nõukogu liikmed teadsid tasustamise otsuse

tegemisel, et hagejad ei täida tegelikult juhatuse liikme ülesandeid. See otsus halvendas kostja

finantsseisu ja kahjustas võlausaldajate huve. Nõukogu liikmed rikkusid tasustamise otsuse

tegemisel hoolsuskohustust.

Lisaks on kostja praegune nõukogu võtnud vastu otsuse tasu mitte maksta ja seega ei ole hagejatel

õigust tasu saada.

3. Kolmas isik Silja Kerner selgitas, et ta oli kostja nõukogu liige 23. septembrist 2009 kuni

27. veebruarini 2015 ja tal oli ülevaade kostja majanduslikust seisust. Kostja oli 2014. a lõpus heas

majanduslikus seisus ja tegutses kasumiga. Seega ei ole õige kostja väide, et juhatuse liikme tasu

2500 eurot aasta eest ei ole kooskõlas äriühingu majandusliku olukorraga.

4. Viru Maakohus jättis 13. jaanuari 2017. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate

kanda. Maakohus mõistis hagejatelt kostja kasuks välja 1906 euro 30 sendi suuruse menetluskulu

ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise menetluskuludelt

alates maakohtu otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole kostja tõendanud, et tasustamise otsust ei ole vastu

võetud või et see on võltsitud. Otsuse teinud nõukogu liikmed on kohtuistungil kinnitanud, et nad on

otsuse sellisena vastu võtnud ja et otsusel on nende allkirjad. Samuti ei ole kostja tõendanud, et

tasustamise otsus oleks tühine nõukogu koosoleku kokkukutsumise korra rikkumise tõttu.

Tasunõuded said muutuda sissenõutavateks alles pärast seda, kui möödus mõistlik tähtaeg nendest

teatamisest (VÕS § 82 lg 7). Hagejad ei ole esile toonud, milline see mõistlik tähtaeg on. Kuna

hagejad ei määranud mõistlikku tähtaega, ei muutunud nende tasunõuded sissenõutavateks.

Lisaks on kostja nõukogu 8. septembril 2015 ehk enne hagi esitamist võtnud vastu uue otsuse,

millega on otsustatud hagejatele kompensatsiooni mitte maksta. Nõukogu võib uue otsusega tasu

suurust muuta, mh otsustada, et tasu ei maksta. Hagejad ei ole nõukogu eelnimetatud otsust

vaidlustanud, mistõttu on see otsus jõustunud. Seega on hagejad kaotanud õiguse tasu nõuda ning

hagi tuleb jätta rahuldamata.

5. Hagejad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid teha uue otsuse,

millega hagi rahuldada. Menetluskulud palusid hagejad jätta kostja kanda.

Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

3(8)

2-15-18186

Kolmandad isikud ei esitanud apellatsioonkaebuse kohta oma seisukohti.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 4. aprilli 2018. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsiooniastme menetluskulud jättis ringkonnakohus hagejate

kanda. Ringkonnakohus mõistis hagejatelt kostja kasuks välja 1903 euro 3 sendi suuruse maakohtu

menetluses kantud menetluskulu ja 910 euro suuruse apellatsiooniastme menetluskulu.

Ringkonnakohus märkis otsuses, et menetluskuludelt tuleb tasuda alates otsuse jõustumisest kuni

täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole tasustamise otsuses märgitud tasu mitte juhatuse

liikme tasu, vaid lahkumishüvitis. Hageja I oli kostja juhatuse liige 5 aastat ja hageja II üle 18 aasta

ning asjaoludest nähtuvalt olid nad nõus täitma juhatuse liikme ülesandeid tasuta. Seega ei olnud

tasukokkulepe juhatuse liikme ametisuhte osa. Lahkumishüvitist ei muuda juhatuse liikme tasuks

see, kui nõukogu soovib juhatuse liikmete tööd tagantjärele tasustada.

Kuigi olukorras, kus juhatuse liikmena tegutseb isik, kes ei ole aktsionär, on juhatuse liikmel

eelduslikult õigus tasu saada, ei anna see juhatuse liikmele piiramatut õigust panna tasunõuet

maksma alles aastaid hiljem. Seda piirab muuhulgas nt äriühingu võimalus vabaneda aegumise

vastuväitele tuginedes tasu maksmisest vähemalt selle ajavahemiku eest, mille puhul juhatuse liige

nõuab tasu alles pärast aegumistähtaja möödumist. Kuna hagejad ei ole ametisuhte kestel nõudnud

äriühingult mõistlikus suuruses juhatuse liikme tasu maksmist, siis on nad kaotanud õiguse tasu

nõuda.

Õigus saada lahkumishüvitist ei tulene otseselt juhatuse liikme ametisuhtest, kuid see võib tuleneda

tasustamise otsusest. Kuna juhatuse liikmena töötatud aastate eest tagasiulatuva hüvitise määramine

on ühepoolse hüve määramine, siis ei ole äriühing selle otsusega pöördumatult seotud. Tasu

määramise otsuse tühistamiseks ei ole vaja hagejate aktsepti. Nõukogu võib oma otsust muuta, eriti

kui otsusega on äriühingule võetud põhjendamatuid kohustusi või kui otsuse täitmine kahjustaks

muul viisil äriühingu huve. Nõukogu õigus muuta varem tehtud otsust ei olene sellest, kas hagejate

ametisuhe kostjaga kestab või on juba lõppenud. See, millal muutusid lahkumishüvitise nõuded

sissenõutavateks, pole oluline, sest kostja võis varasemat otsust muuta ja muutmisotsus tehti enne

hüvitiste väljamaksmist.

Pooled vaidlesid ka selle üle, kas tasustamise otsus võib olla võltsitud. Juriidilise isiku organi

otsuses märgitud kuupäeval ei ole otsuse kehtivuse seisukohalt määravat tähendust.

Nn taandkuupäevaga otsuse vormistamine ei muuda otsust iseenesest tühiseks ega võltsituks.

Oluline on vaid see, kas otsuse tegid nõukogu liikmed ja kas järgiti nõukogu koosoleku

kokkukutsumise korda. Nõukogu liikmed kinnitasid kohtuistungil, et võtsid tasustamise otsuse

vastu, ja selline kinnitus ei pea olema antud vande all. Äriühingu organi otsuse tegemisel osalemine

on tahteavaldus (TsÜS § 33 lg 1) ja organi liige ei pea oma tahte avaldamise ning väljendatud tahte

sisu kohta esitama eraldi tõendeid, vaid võib piirduda kinnitusega, et kirjalikust dokumendist nähtuv

vastab tema tahtele.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hagejad paluvad kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks

läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud paluvad hagejad jätta kostja kanda.

4(8)

2-15-18186

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt võib nõukogu ÄS § 314 lg 1 järgi määrata juhatuse liikme

tasu suuruse ja tasu maksmise korra ka tagasiulatuvalt, mh selliselt, et tasunõue muutub

sissenõutavaks juhatuse liikme ametiaja lõppedes. Kui nõukogu on tasu määranud, on juhatuse

liikmel õigus tasu nõuda. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et nõukogu võib tasustamise otsust

hiljem ühepoolselt muuta. Hagejate nõuded muutusid sissenõutavateks nende ametiaja lõppedes.

Hagejad esitasid kostjale tasunõuded. Pärast seda ei saanud kostja nõukogu otsustada jätta tasu

maksmata. Selline otsus on tühine võlausaldajate kaitseks sätestatud sätete rikkumise tõttu ja

vastuolu tõttu heade kommetega.

ÄS § 314 lg-te 3 ja 4 järgi võib tasu või muid hüvesid vähendada majandusliku olukorra olulisel

halvenemisel ja juhul, kui juhatuse liikmele makstav tasu oleks ebaproportsionaalne. Nende eelduste

esinemist peab tõendama kostja. Kostja ei ole tõendanud, et 2500 eurot aastas (208 eurot 30 senti

kuus) oleks aktsiaseltsi suhtes äärmiselt ebaõiglane. Asjas on tõendatud, et kostja majanduslik seis

oli hea. Lisaks ei tulene ÄS § 314 lg-test 3 ja 4 võimalust jätta juhatuse liikmele tasu või muu hüve

täielikult välja maksmata. Asjas on tuvastatud, et tasustamise otsuse on teinud pädevad isikud, see

on õiguspärane ja selles on väljendatud nõukogu tahe tasustada ametisuhte lõppemisel kogu periood,

mil hagejad olid juhatuse liikmed. Seadus annab küll aktsiaseltsile võimaluse nõuda tasu ja muude

hüvede vähendamist, kuid nõukogu ei saa ühepoolselt otsustada jätta tasu maksmata.

Ringkonnakohus ei ole hagejate kui kostja juhatuse liikmete tegevust kahtluse alla seadnud ning on

üksnes märkinud, et tal ei ole võimalik kontrollida tasu suuruse vastavust turutingimustele.

Lisaks rikkus ringkonnakohus menetlusõiguse norme, kui leidis, et nõutav summa, mida pooled

pidasid juhatuse liikme tasuks, on tegelikult lahkumishüvitis.

8. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palub

kostja jätta hagejate kanda.

9. Kolmandad isikud ei ole kassatsioonkaebusele vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692

lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2

alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.

11. Pooled ei vaidle järgmiste asja lahendamise seisukohast oluliste asjaolude üle:

•

hageja I oli kostja juhatuse liige 2. oktoobrist 2009 kuni 4. märtsini 2015 ja hageja II

28. juunist 1996 kuni 4. märtsini 2015;

•

alates 5. märtsist 2015 lõppes mõlema hageja ametisuhe juhatuse liikmena;

•

kumbki hageja ei ole juhatuse liikmeks oleku ajal tasu saanud;

•

24. juulil 2015 esitasid hagejad kostjale nõukogu 16. juuni 2014. a otsuse ja nõudsid sellele

tuginedes hüvitist juhatuse liikmena tegutsemise eest;

•

8. septembril 2015 võttis kostja nõukogu vastu otsuse hüvitist mitte maksta.

12. Kassatsiooniastmes on vaidluse all küsimus, kas hagejatel kui kostja endistel juhatuse liikmetel

on kostja nõukogu 16. juuni 2014. a otsuse alusel õigus saada hüvitist iga juhatuse liikmena

tegutsetud aasta eest 2500 eurot.

13. Kohtute tuvastatud asjaoludel võttis kostja nõukogu 16. juunil 2014 vastu otsuse, mille kohaselt

otsustati, et kui selgub, et tolleaegseid juhatuse liikmeid ei valita uude juhatusse, peab kostja neile

5(8)

2-15-18186

tasuma hüvitist 2500 eurot iga juhatuse liikmena tegutsetud aasta eest. Hagejad leiavad, et neil

tekkis õigus nõuda eelnimetatud hüvitise maksmist alates ajast, mil lõppes nende ametisuhe

kostjaga. Kostja on seisukohal, et hagejatel ei ole tasunõuet mh põhjusel, et kostja nõukogu võttis

pärast seda, kui hagejad esitasid hüvitise väljamaksmise nõude, vastu uue otsuse, millega otsustas, et

varasemat otsust muudetakse selliselt, et hüvitist ei maksta.

14. Kolleegium on varem korduvalt märkinud, et juhatuse liikmeks olek on käsundilaadne

õigussuhe äriühingu ja juhatuse liikme vahel, millele kohaldatakse lisaks äriseadustiku sätetele ka

võlaõigusseaduse (VÕS) käsunduslepingut reguleerivaid sätteid (VÕS §-d 619–634)

(vt nt Riigikohtu 7. märtsi 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11889/42, p 14; 9. detsembri 2008. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-08, p 20; 8. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-191-12, p 16).

15. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse seisukohaga, et äriühingu juhatuse liikmetel, kes

tegutsevad nn võõrorgani põhimõttel (olemata ise samal ajal osanikeks või aktsionärideks), on

vähemalt üldjuhul õigus saada oma tegevuse eest tasu. Seda kinnitab mh VÕS § 627 lg-s 1 sätestatu,

mille kohaselt juhul, kui käsunduslepinguga ei ole tasus kokku lepitud, tuleb tasu maksta, kui

käsundi täitmist võib mõistlikult eeldada üksnes tasu eest, eelkõige kui käsundisaaja täitis käsundi

oma majandus- või kutsetegevuses. Oleks ebamõistlik eeldada, et isik nõustuks juhtima äriühingut,

milles tal ei ole osalust, ja kandma juhatuse liikmele seaduses ettenähtud vastutust ilma äriühingust

mingit vastutasu saamata.

16. Juhatuse liikme tasu suurus ja tasu maksmise kord määratakse ÄS § 314 lg 1 järgi nõukogu

otsusega. Tasu võib olla kokku lepitud ka juhatuse liikmega sõlmitavas teenistuslepingus, kusjuures

õigus teha aktsiaseltsi nimel tahteavaldus tasu suuruse ja maksmise korra kohta on tulenevalt

ÄS § 314 lg-st 1 nõukogul. Juhatuse liikmete tasupaketti võivad seejuures kuuluda erinevad

komponendid.

Kolleegium on seisukohal, et iseenesest ei ole keelatud määrata juhatuse liikmele tasu

tagasiulatuvalt.

17. ÄS § 314 lg 2 sätestab, et nõukogu peab juhatuse liikme tasustamise korra ning tasude ja muude

hüvede suuruse määramisel ning juhatuse liikmega lepingu sõlmimisel tagama, et juhatuse liikmele

tehtavate maksete kogusumma oleks mõistlikus vastavuses juhatuse liikme ülesannete ja aktsiaseltsi

majandusliku olukorraga. Eelnimetatud põhimõte kohaldub seejuures mitte ainult juhatuse liikme

tasule ehk sellele rahasummale, mida juhatuse liikmele makstakse tema ülesannete täitmise eest

juhatuse liikmeks oleku ajal, vaid ka kõigile muudele tasudele, sh kompensatsioonidele, mida

juhatuse liige on õigustatud saama pärast ametisuhte lõppu. Muu hulgas näeb nt börsiühingutele

soovituslikuna kehtiva hea ühingujuhtimise tava p 2.2.6 ette, et ka lahkumishüvitis peab olema

seotud juhatuse liikme töötulemustega ega ole väljamakstav, kui sellega kahjustataks ühingu huve.

18. Kolleegium on seisukohal, et hindamaks seda, kas nõukogu võis uue otsusega varasemat

hüvitise maksmise otsust muuta, ei ole praegusel juhul oluline tuvastada mitte see, kas nõuded olid

muutunud sissenõutavaks, vaid see, kas hüvitise maksmise kohustus oli uue nõukogu otsuse

tegemise ajaks esimese otsuse alusel juba tekkinud. Nõude sissenõutavus on vaid üks eeldusi

selleks, et võlausaldaja saaks oma nõude maksma panna. Seega on iseenesest ekslik maakohtu

seisukoht, et hagejate nõuete rahuldamine sõltub sellest, kas nad toovad esile täpse aja, millal nende

nõuded muutusid sissenõutavateks. Kolleegiumi arvates on oluline see, kas sel ajal, kui nõukogu

võttis vastu uue otsuse, otsustades hagejatele määratud hüvitist mitte maksta, olid võlasuhted poolte

vahel ning kostja rahalised kohustused VÕS § 108 lg 1 mõttes tekkinud või mitte. Juba tekkinud

6(8)

2-15-18186

kohustuste täitmisest ei ole aktsiaseltsil nõukogu ühepoolse otsusega (st üksnes aktsiaseltsi

tahteavaldusega) võimalik vabaneda.

19. Iseenesest on õige, et nõukogu võib oma varem tehtud otsuseid muuta. Küll aga ei saa nõukogu

otsusega ühepoolselt ümber kujundada juba tekkinud võlasuhet. Võlasuhte lõppemise alused on

sätestatud VÕS §-s 186. Muu hulgas lõpeb võlasuhe VÕS § 186 p 1 järgi täitmisega ning p 4 järgi

kokkuleppega. Võlasuhte lõpetamise võimalused ühepoolse tahteavaldusega on piiratud ja kostja ei

ole selliste võimaluste kasutamisele praegu ka tuginenud. Samuti ei ole menetluses esile toodud

muid võlasuhte lõppemise aluseid.

20. Kui poolte vahel olid 8. septembriks 2015 tekkinud võlasuhted, millest tulenes kostjale kohustus

maksta hagejatele hüvitist, siis ei saa kostja nõukogu 8. septembri 2015. a otsusel olla hagejate

nõudeõiguse seisukohast tähendust.

21. Seoses kostja vastusega märgib kolleegium, et kuigi kostja esitas kohtumenetluses avalduse,

millega tühistas hüvitise määramise otsuse, on see avaldus õiguslikult tagajärjetu, sest tehingu

tühistamist reguleerivad TsÜS-i sätted (TsÜS §-d 90–101) ei kohaldu juriidilise isiku organi

otsustele. Kui juriidilise isiku organi otsus on puudusega, on seda võimalik kohtu kaudu kehtetuks

tunnistada või tuvastada selle tühisus (TsÜS § 38 lg-d 1 ja 2).

22. ÄS § 314 lg 3 näeb ette, et kui aktsiaseltsi majanduslik olukord halveneb oluliselt ja juhatuse

liikmele määratud või temaga kokkulepitud tasude edasimaksmine või muude hüvede jätkuv

võimaldamine oleks aktsiaseltsi suhtes äärmiselt ebaõiglane, võib aktsiaselts nõuda tasude ja muude

hüvede vähendamist. Kolleegiumi arvates kohaldub ÄS § 314 lg 3 ka siis, kui juhatuse liikmele on

tagasiulatuvalt määratud tasu, mis ilmselgelt ei vasta tema panusele ja aktsiaseltsi majanduslikule

olukorrale. Selline tõlgendus kaitseb aktsiaseltsi lisaks olukorrale, kus tema majanduslik olukord

oluliselt halveneb, ka olukorra vastu, kus juhatuse liikmele otsustatakse tagasiulatuvalt määrata tasu

või muu hüvitis, mis ilmselgelt ei vasta juhatuse liikme ülesannetele ega aktsiaseltsi majanduslikele

võimalustele. Seega tulenevalt ÄS § 314 lg-st 3 on kostjal juhul, kui ta leiab, et hagejatele

tagasiulatuvalt määratud tasud on äärmiselt ebaõiglased, õigus nõuda nende tasude vähendamist.

23. ÄS § 314 lg 3 sätestab tasu vähendamise nõudeõigusena, mitte kujundusõigusena. Selleks, et

tasu vähendada (seda mitte maksta), peab aktsiaselts esitama tasu või muu hüvitise saamiseks

õigustatud isiku vastu nõude, mille maksma panemiseks peab ta vaidluse korral esitama juhatuse

liikme vastu hagi kohtusse. Kui tasu saama õigustatud isik ei nõustu tasu vähendamisega, on

aktsiaseltsil võimalik nõuda, et kohus kohustaks juhatuse liiget andma tasu vähendamisega

nõustumiseks tahteavalduse (TsÜS § 68 lg 5).

24. Kolleegium märgib, et kui nõukogu määrab juhatuse liikmele tasu või muu hüvitise, mis pole

ilmselgelt vastavuses juhatuse liikmete ülesannetega, on aktsiaseltsil mh võimalik nõuda kahju

hüvitamist sellise otsuse teinud nõukogu liikmetelt. ÄS § 327 lg 2 kohaselt vastutavad nõukogu

liikmed, kes on oma kohustuste rikkumisega tekitanud kahju aktsiaseltsile, tekitatud kahju

hüvitamise eest solidaarselt ja nõukogu liige vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et on oma

kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega. Kuna nõukogu liikmetele tuleneb ÄS § 314 lg-st 2

kohustus tagada juhatuse liikme tasustamise korra ning tasude ja muude hüvede suuruse määramisel

ning juhatuse liikmega lepingu sõlmimisel, et juhatuse liikmele aktsiaseltsi tehtavate maksete

kogusumma oleks mõistlikus vastavuses juhatuse liikme ülesannete ja aktsiaseltsi majandusliku

olukorraga, siis on nõukogu liikmed, kes määravad juhatuse liikmetele tasu, mis on eeltooduga

vastuolus, oma hoolsuskohustust rikkunud.

7(8)

2-15-18186

25. Kuna ringkonnakohus kohaldas valesti ÄS § 314, siis tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja asi

tuleb saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kolleegium märgib lisaks, et hagejad on

praeguses asjas esitanud ühise esindaja vahendusel kostja vastu ühise hagi. Samas on iga hageja

esitanud kostja vastu oma eraldiseisva nõude. Seega osaleb iga hageja menetluses iseseisvalt

(TsMS § 207 lg 2), st hagejad ei ole kostja suhtes vältimatud kaashagejad TsMS § 207 lg 3 mõttes.

Seda tuleb arvestada nii nõuete kui ka kohtulahendi resolutsiooni formuleerimisel ja kohtulahendi

põhjendamisel, aga ka asja hinna määramisel (vt ka Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-35-17, p 14).

26. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.

27. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada.

Ants Kull

Malle Seppik

Tambet Tampuu

8(8)