2-14-61496/109 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

21461496

Otsuse kuupäev

Tartu, 2. oktoober 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Osaühingu Saaremaa Ralli hagi Lembit Soe vastu kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 15. detsembri 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Lembit Soe kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

22 537 eurot 55 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Osaühing Saaremaa Ralli lepinguline esindaja

vandeadvokaat Ott Saame

Kostja Lembit Soe, lepinguline esindaja vandeadvokaat Urmas

Ustav

Asja läbivaatamise kuupäev

27. august 2018, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 15. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 21461496

täies ulatuses.

2. Jätta jõusse Pärnu Maakohtu 2. märtsi 2016. a otsus samas asjas hagi rahuldamata

jätmise kohta, arvestades Riigikohtu otsuse põhjendusi.

3. Jätta kõikide kohtuastmete menetluskulud Osaühingu Saaremaa Ralli kanda.

4. Otsuse tervikresolutsioon on järgmine:

“1. Jätta Osaühingu Saaremaa Ralli hagi Lembit Soe vastu kahju hüvitamiseks

rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud kõikides kohtuastmetes Osaühingu Saaremaa Ralli kanda.“

5. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

6. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing Saaremaa Ralli (hageja) esitas 26. novembril 2014 Pärnu Maakohtule hagi Lembit Soe

(kostja) vastu 117 500 euro suuruse kahju hüvitamiseks ja viivise väljamõistmiseks. Menetluse

käigus vähendas hageja põhinõuet 24 000 euroni ja palus välja mõista viivise sellelt summalt.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt kuulus hagejale Saaremaal 60,30 ha suurune kinnisasi (edaspidi

kinnistu). Maa oli sihtotstarbeta, kinnistul asusid rallikrossirada ning Nõukogude sõjaväe rajatud

2-14-61496

amortiseerunud hooned ja rajatised. 26. juunil 2012 sai kostja hageja juhatuse liikmeks. 4. juulil

2012 sõlmis kostja hageja juhatuse liikmena kinnistu müügilepingu ja asjaõiguslepingu, millega

võõrandas kinnistu hinnaga 19 000 eurot Aktsiaseltsile Level (ostja). Viimane on kantud kinnistu

uue omanikuna kinnistusraamatusse. Kostja rikkus kinnistu müümisel seadusest ja põhikirjast

tulenevaid nõudeid ning tekitas hagejale kahju. Kinnistu on võõrandatud selle tegelikust väärtusest

oluliselt odavamalt. Hageja juhatus koosnes tehingu tegemise hetkel kahest liikmest ning hageja

põhikirja p 7.6 kohaselt pidi kahe- või kolmeliikmeline juhatus võtma otsuseid vastu koosolekul.

Hageja põhikirja p 7.7 (alapunkti 9) järgi pidi juhatus mh otsustama kinnisasjade võõrandamise.

Vaidlusaluse kinnistu võõrandamiseks hageja juhatus otsust ei teinud ja kinnistu võõrandamise

korraldas kostja teist juhatuse liiget teavitamata. Kinnistut ei müüdud avalikult ja kostja ei küsinud

vähemalt kahte eksperdihinnangut kinnisasja turuväärtuse kohta. Selliselt tegutses kostja ka viisil,

mis ilmselgelt ei vastanud korraliku ettevõtja hoolsusele.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja vaidles sellele vastu. Kostja leidis, et ta on käitunud hageja

parimates huvides ning võõrandanud kinnistu tegelikust väärtusest oluliselt kõrgema hinna eest.

Juhatuse liikme vastu kahju hüvitamise nõude tekkimise eeldused ei ole täidetud. Kostja ei ole

rikkunud juhatuse liikme kohustusi (äriseadustiku (ÄS) § 187 lg 1, tsiviilseadustiku üldosa

seaduse § 35). Kostja on käitunud kinnistut võõrandades seaduste ning hageja põhikirjaga kooskõlas

ning on täitnud kõik juhatuse liikme kohustused. Hageja väited põhikirja pst 7.6 tuleneva kohustuse

rikkumise kohta on vastuolus tegeliku praktikaga hageja juhtimisel. Hageja igapäevases tegevuses

juhatuse liikmed regulaarseid koosolekuid ei pidanud. Toonane teine juhatuse liige E. East ei

osalenud hageja juhtimisel alates enda juhatuse liikmeks valimisest 28. veebruaril 2011.

Kostja ei ole tekitanud hagejale varalist kahju (võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 1 ja § 128). Kostja

võõrandas kinnistu turuhinnast kallimalt ning kahju tekkimine on välistatud. Kinnistu võõrandamine

oli hagejale varaliselt kasulik. Hageja majandustegevus lõppes 2006. aastal, kuid sellest hoolimata

kandis hageja püsikulusid (maamaks, tasu raamatupidamisteenuse osutamise eest jms). Hageja

pankroti ja sundlõpetamise vältimiseks oli tarvis hageja ainus põhivara (kinnistu) võõrandada.

Põhjusliku seose tuvastamine (VÕS § 127 lg 4) on asjakohatu, kuivõrd puuduvad juhatuse liikme

rikkumine ning rikkumise tagajärjel tekkinud kahju. Kostja on kinnistut võõrandades järginud

korraliku ettevõtja hoolsusstandardit (ÄS § 187 lg 2 teine lause). Kostja lähtus kinnistu müügihinna

määramisel kinnistu soetusväärtusest, bilansilisest väärtusest ning riiklikult tunnustatud eksperdi

antud hinnangust (mille järgi kinnistu väärtus oli 17 000 eurot) ning võõrandas kinnistu kõigist

eelnimetatutest kallima hinnaga. Kostja käitus kinnistut võõrandades mõistliku hoolsusega.

3. Pärnu Maakohus jättis 2. märtsi 2016 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohus leidis, et kostja on juhatuse liikmena rikkunud kohustust saada enne kinnisasja

võõrandamist juhatuse otsus. Kostja üldisemat hoolsuskohustuse rikkumist maakohus tõendatuks ei

lugenud. Maakohtu hinnangul ei saanud kostjalt oodata, et ta oleks riiklikult tunnustatud eksperdi

hinnangu kõrvale võtnud veel teisi hinnanguid. Kostjal polnud alust arvata, et kinnisasja hind võiks

oluliselt erineda eksperdi antud hinnangust. Maakohtu hinnangul ei olnud hagejale kahju tekkimine

tõendatud. Kuna tõendamata on kas või ühe huvilise olemasolu, kes oleks olnud valmis maksma

kõrgemat hinda, ei saa rääkida kinnistu müügist oluliselt alla selle turuväärtuse. Hageja omandas

kinnistu 2002. aastal 3323 euro eest ning võõrandamise hetkel oli kinnistu bilansiline väärtus

11 113 eurot. Hageja ei ole tõendanud, et juhul, kui kostja oleks saanud kokkuleppele teise juhatuse

liikmega ja juhatus oleks otsustanud kinnisasja müüa, oleks selle müügihind kujunenud oluliselt

soodsamaks praegusest või et selle ostmise vastu oleks keegi peale ostja huvi üles näidanud või

paremat hinda pakkunud. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja majandustegevus seiskus pärast 2006.

aasta rallit. Arvestades hageja ettevõtte majanduslikku seisu, oli kinnistu müük mõistlik, kuna see

2(7)

2-14-61496

vabastas hageja kohustusest teha kinnisasjale kulutusi. Kulutused, mis võimaldunuks kinnisasja

kasutada ja sellelt tulu teenida, oleksid hagejale ilmselt üle jõu käinud.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

6. Ringkonnakohus jättis 23. detsembri 2016. a otsusega maakohtu otsuse muutmata, arvestades

ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ning

apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda. Ringkonnakohus mõistis hagejalt

apellatsioonimenetluse kuludena kostja kasuks välja 1548 eurot.

7. Riigikohus tühistas 19. juuni 2017. a otsusega ringkonnakohtu otsuse osas, millega

ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega hagi jäeti 17 000 euro hüvitise

nõude ja sellelt arvestatud viivise nõude osas rahuldamata. Tühistatud osas saadeti asi

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 2 järgi uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldati osaliselt. Riigikohus märkis, et ringkonnakohtu

otsust ei ole vaidlustatud osas, milles hageja hüvitisnõue jäeti rahuldamata 17 000 eurot ületavas

osas, selles osas on ringkonnakohtu otsus jõustunud (TsMS § 456 lg 4 teine lause).

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 15. detsembri 2017. a otsusega Pärnu Maakohtu 2. märtsi

2016. a otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagi 17 000 euro ja sellelt summalt viivise

saamiseks, samuti menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse,

millega rahuldas selles osas hagi ja jättis menetluskulud poolte endi kanda. Apellatsioonkaebus

rahuldati osaliselt. Kohtuotsuse resolutsiooni tervikliku sõnastuse järgi rahuldati hagi osaliselt,

mõisteti kostjalt hageja kasuks välja kahju eest hüvitis 17 000 eurot, 4177 eurot 35 senti viivist

kahjuhüvitiselt alates 26. novembrist 2014 kuni 15. detsembrini 2017 ning VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras alates 16. detsembrist 2017 kuni hüvitise tasumiseni. Ülejäänud osas jäeti

hagi rahuldamata. Ringkonnakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga selles, et kostja rikkus hageja põhikirja pdest 7.6 ja 7.7

tulenevat kohustust võõrandada kinnistu juhatuse koosolekul vastu võetud otsuse alusel. Tõendatud

ei ole kostja väide, et hageja juhtimisel oli kujunenud tava või praktika eirata põhikirjast tulenevaid

kohustusi. Lisaks rikkus kostja kinnistut võõrandades hoolsuskohustust osas, mis kohustab juhatuse

liiget tegutsema ratsionaalselt ja heauskselt, lähtudes juhitava ühingu parimatest huvidest.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, et kostja ja kinnistu ostja polnud omavahel seotud

ning esitatud asjaolud ei andnud alust arvata, et nad tegutsevad teineteise kasuks. Samuti oli kostja

kinnistu võõrandamise otsuse tegemisel piisavalt informeeritud ega pidanud kahtlema riiklikult

tunnustatud eksperdi märgitud turuhinnas. Siiski tegutses kostja kinnistut võõrandades ilmselgelt

kiirustades, saades juhatuse liikmeks 26. juunil 2012 ja sõlmides kinnistu müügitehingu juba

4. juulil 2012. Ratsionaalselt ja heauskselt tegutsev juhatuse liige ei otsusta üldjuhul nii lühikese aja

jooksul ühingu ainsa olulise varaeseme võõrandamist. Ehkki hageja aktiivne majandustegevus

lõppes 2006. aastal, ei leidnud tõendamist kostja väide, et hageja juhtimine oleks olnud olematu või

patiseisus. Hagejal oli ka aastatel 2008–2011 väike müügikäive, mistõttu ei saanud lugeda

majandustegevust lõppenuks. Hageja majanduslik seis ei tinginud vajadust kinnistu kiiresti

võõrandada. Mõistlikult ja ratsionaalselt tegutsev juhatuse liige pidi aru saama, et kinnistu kiire

võõrandamine ei olnud hageja paremates huvides.

3(7)

2-14-61496

Hagejale tekkis kinnistu võõrandamisest varaline kahju. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb kinnistu

turuhind tuvastada kohtu määratud eksperdi H. Suurmani hinnangu põhjal. Poolte esitatud

asjatundjate arvamused erinesid oluliselt ning kohtu määratud esimese eksperdi arvamus ei olnud

piisavalt põhjendatud. Sellises olukorras oli põhjendatud lähtuda viimati tehtud ekspertiisist, mille

tulemusel valminud eksperdiarvamus vastab TsMS § 301 lg 1 teise lause ja § 302 lg 1 nõuetele.

Ekspert H. Suurmani hinnangul turul eeldatavasti saadava minimaalse hinna (36 000 eurot) ja

tegelikult saadu (19 000 eurot) vahe 17 000 eurot on hageja otsene varaline kahju VÕS § 127 lg 1

ja § 128 lg 3 järgi. Kostja rikkumiste ja hageja kahju vahel on põhjuslik seos. Kui kostja oleks oma

kohustusi kohaselt täitnud, siis ei oleks hagejal kahju tekkinud. Puudub alus arvata, et juhatuse teine

liige oleks nõustunud kinnistu samuti kiirustades võõrandama. Kinnistu müüki oleks tulnud

pikemalt ette valmistada. Juhatuse kohane otsustusprotsess võinuks anda praegusest parema

tulemuse. Samuti on tuvastatud asjaoludel hageja vara väärtus tervikuna vähenenud just seetõttu, et

kostja kinnistu võõrandas. Kostja ei vabane vastutusest ÄS § 187 lg 2 teise lause järgi.

Ringkonnakohus jaotas menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi, leides, et põhjendatud on jätta need

poolte endi kanda. Sellist otsustust õigustavad poolte õigussuhte olemus, kahju põhjustamise

asjaolud, hagi rahuldamise ulatus (algsest hagist ca 15%, maakohtu lahendi tegemise ajaks

vähendatud nõudest ca 71%) ja asjaolu, et hageja on kandnud nii kohtusse pöördumise kui ka

apellatsioonkaebuse esitamise riigilõivud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu 15. detsembri 2017. a

otsuse osas, milles kohus rahuldas osaliselt hagi ning jättis menetluskulud poolte endi kanda. Kostja

palub teha asjas uus otsus, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata või alternatiivselt saata asi

uueks lahendamiseks tagasi ringkonnakohtusse. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda või

alternatiivselt menetlusosaliste kanda võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

Kassatsioonkaebuse kohaselt rikkus ringkonnakohus hageja põhikirja tõlgendamisel VÕS § 29,

jõudes seeläbi väära tõlgenduseni. Kostja ei rikkunud hageja põhikirjast tulenevaid nõudeid. Teiseks

rikkus ringkonnakohus TsMS § 436 lgt 4, hinnates poolte ühisest seisukohast erinevalt, et hageja

majandustegevus ei lõppenud 2006. aastal ning et hageja juhtimine oli võimalik ja patiseisu ei

eksisteerinud. Maakohus oli õigesti leidnud, et poolte kinnitusel seiskus hageja majandustegevus

pärast 2006. aasta rallit. Kolmandaks rikkus ringkonnakohus TsMS § 232 lgt 2, omistades kohtu

määratud eksperdi H. Suurmani hinnangule ette kindlaksmääratud jõu. Kohus ei ole otsuses

analüüsinud D. Treimanni hinnangut kinnistu turuväärtuse kohta ega sellele isegi viidanud. Lisaks

oleks kohus pidanud TsMS § 163 lg 1 järgi jätma menetluskulud poolte kanda võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega. Hageja algsest haginõudest (117 500 eurot) rahuldati vaid 10%.

10. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud

kostja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 5 ja § 692 lg 1 pde 1 ja 2 alusel

tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

Riigikohus jätab jõusse maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise osas, arvestades Riigikohtu

otsuse põhjendusi. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

4(7)

2-14-61496

12. Ringkonnakohus on eksinud poolte esitatud asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel. Seejuures

on ringkonnakohus eksinud kolleegiumi juhiste vastu samas asjas, rikkudes sellega TsMS § 693

lgt 2.

12.1. 19. juunil 2017 tsiviilasjas nr 3215417 tehtud otsuse ps 11 selgitas kolleegium samas asjas, et

kinnistu võõrandamist alla selle väidetava turuhinna tuleb ÄS § 187 lg 2 kohaldamisel käsitada kui

kostja (eraldiseisvat) rikkumist, mitte kui tagajärge. Seetõttu ei ole õiguslikult võimalik hinnata selle

rikkumise põhjuslikku seost teise rikkumisega, s.o kinnistu võõrandamisega hageja juhatuse

sellekohase otsuseta. Riigikohus leidis otsuse ps 13, et kuna hageja seostab tekkinud kahju kinnistu

turuhinnast odavama võõrandamisega, tuleb selle kahjuga põhjuslikus seoses oleva kostja võimaliku

rikkumise tuvastamiseks hinnata juhatuse liikme hoolsuskohustuse täitmist, arvestades mh otsuse

ps 13.2 esitatud selgitusi. TsMS § 693 lg 2 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad

õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud.

12.2. Vaidlustatud otsuses heidab ringkonnakohus kostjale ette kahte rikkumist, esiteks hageja

põhikirja pdest 7.6 ja 7.7 tuleneva kohustuse eiramist võõrandada kinnistu juhatuse koosolekul vastu

võetud otsuse alusel ning teiseks kinnistu võõrandamist liigselt kiirustades ning seeläbi juhatuse

liikme hoolsuskohustuse rikkumist. Hagejale tekkinud kahjuna käsitas ringkonnakohus kinnistu eest

turul eeldatavasti saadava minimaalse hinna (36 000 eurot) ja tegelikult saadu (19 000 eurot) vahet

(ringkonnakohtu otsuse p 14.5). Põhjusliku seose kostja rikkumiste ja hagejal tekkinud kahju vahel

on ringkonnakohus tuvastanud, hinnates seda, kas kinnistu 2012. aasta suvel juhatuse sellekohase

otsuseta ja kiiresti võõrandamata jätmine oleks toonud kaasa hageja jaoks praegusest erineva

varalise olukorra (ringkonnakohtu otsuse p 15.3). Ringkonnakohus leidis, et kuna juhatuse kohane

otsustusprotsess, sh müügi pikemalt ette valmistamine oleks võinud anda praegusest parema

tulemuse ning kinnistu võõrandamiseta ei oleks hagejale kahju tekkinud, esineb põhjuslik seos

kostja kohustuste rikkumise ja hagejale kahju tekkimise vahel (ringkonnakohtu otsuse p 15.4).

12.3. Eelnevast nähtuvalt ei ole ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel lähtunud praeguse otsuse

ps 12.1 viidatud juhistest. Riigikohtu juhiste järgimata jätmine on viinud praeguses asjas ebaõige

lahendi tegemiseni, mh põhjusliku seose (VÕS § 127 lg 4) ebaõige tuvastamiseni. Seetõttu loeb

kolleegium selle TsMS § 669 lg 2 järgi oluliseks menetlusõiguse rikkumiseks, mis on aluseks

ringkonnakohtu lahendi tühistamiseks.

13. Riigikohus saab ringkonnakohtu eksimuse kõrvaldada.

13.1. Nagu kolleegium tsiviilasjas nr 3215417 tehtud otsuse ps 13 selgitas, tuli ringkonnakohtul

rikkumise puhul, mis seisnes kinnistu väidetavas turuhinnast odavamas müümises, hinnata, kas

kostja täitis juhatuse liikme hoolsuskohustust. Otsuse p 13.2 kohaselt tuli selleks hinnata, kas kostja

võis mõistlikult tugineda eriteadmistega isiku arvamusele kinnistu väärtuse kohta või pidanuks tal

tekkima selle arvamuse õigsuses kahtlus.

13.2. Kohtud on tuvastanud, et hageja oli vaidlusaluse kinnistu 2002. aastal omandanud 3323 euro

eest, võõrandamise hetkel oli selle bilansiline väärtus 11 113 eurot ja riiklikult tunnustatud ekspert

hindas enne müügitehingut kinnistu väärtuseks 17 000 eurot. Muu hulgas nendele asjaoludele

viidates on ringkonnakohus vaidlustatud otsuses leidnud sarnaselt maakohtuga, et kostja oli kinnistu

võõrandamise otsuse tegemisel piisavalt informeeritud ega pidanud mõistliku juhatuse liikmena

kahtlema eriteadmistega isiku arvamuses, et turuhind on 17 000 eurot (ringkonnakohtu otsuse

p 13.6.2, maakohtu otsuse p 9).

5(7)

2-14-61496

13.3. Eelnevast nähtub, et ringkonnakohus on hinnanud Riigikohtu juhises viidatud asjaolusid ja

järeldanud, et kostja ei rikkunud kinnistu müügihinna väljaselgitamisel juhatuse liikme

hoolsuskohustust. Sellest ringkonnakohtu seisukohast ja kolleegiumi antud juhisest tulenevalt ei saa

kostja vastutada ÄS § 187 lg 2 alusel kinnistu turuhinnast odavamalt võõrandamise eest.

14. Tuvastatud asjaoludel ei ole hagi rahuldamiseks alust ka teiste kostjale etteheidetavate

rikkumiste tõttu.

14.1. Ringkonnakohus on leidnud, et kostja rikkus juhatuse liikme hoolsuskohustust, võõrandades

kinnistu liiga lühikese aja jooksul. Kolleegium sellega ei nõustu ning leiab, et kinnistu müümiseks

kuluval ajal ei ole juhatuse liikme hoolsuskohustuse täitmise seisukohalt asjas iseseisvat tähtsust.

Samuti ei ole vaidlustatud otsuses jälgitav põhjusliku seose esinemine kinnistu kiire müügi ja

hagejale kahju tekkimise vahel. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, miks juhul, kui müügiga oleks

tegeletud aeglasemas tempos, oleks hageja saanud kinnistu eest kõrgemat hinda olukorras, kus

ringkonnakohtu arvates polnud kostjal põhjust kahelda riiklikult tunnustatud eksperdi märgitud

turuhinnas 17 000 eurot.

14.2. Kohtute tuvastatud asjaoludel rikkus kostja hageja põhikirja pdest 7.6 ja 7.7 (alapunkt 9)

tulenevat kohustust, otsustades kinnistu võõrandamise teist juhatuse liiget kaasamata. Kolleegiumi

arvates ei ole ringkonnakohus nõuetekohaselt tuvastanud ja põhjendanud põhjuslikku seost

nimetatud rikkumise ja hagejale tekkinud kahju (s.o kinnistu turuhinna ja selle eest tegelikult saadu

vahe) vahel. Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et juhul, kui kostja oleks saanud

kokkuleppele teise juhatuse liikmega ja juhatus oleks otsustanud kinnisasja müüa, oleks selle

müügihind kujunenud oluliselt soodsamaks praegusest (maakohtu otsuse p 21). Ringkonnakohtu

seisukoht, mille kohaselt puudub alus arvata, et juhatuse teine liige oleks nõustunud kinnistu samuti

kiirustades võõrandama, ei ole praeguse otsuse ps 14.1 viidatud põhjustel asjakohane.

Ringkonnakohtu seisukoht, et juhatuse kohane otsustusprotsess võinuks anda praegusest parema

tulemuse, on oletuslik ega põhine asjas esitatud tõenditel. Kohtud pole tuvastanud ja hageja pole

menetluses esitanud tõendeid selle kohta, et teise juhatuse liikme kaasamisel oleks kinnistu jäänud

müümata või oleks selle eest saadud kõrgemat hinda. Põhjuslikku seost kostja rikkumise ja hagejale

kahju tekkimise vahel kui üht kahju hüvitamise nõude eeldust peab TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama

hageja. Olukorras, kus hageja ei tõenda oma nõude eelduste täidetust, tuleb hagi jätta rahuldamata.

15. Kuna kolleegium jätab jõusse maakohtu otsuse, millega hagi jäeti rahuldamata, ei ole vajalik

hinnata ülejäänud kassatsioonkaebuse väiteid.

16. Kuna asja menetlus lõpeb Riigikohtus, jagab kolleegium TsMS § 173 lg 3 esimese lause järgi ka

asja menetluskulud.

Kuna hagi jäetakse rahuldamata, jätab kolleegium TsMS § 162 lg 1 alusel menetluskulud kõigis

kohtuastmetes hageja kanda.

17. Maa- ega ringkonnakohus ei määranud kindlaks kostja maa- ega ringkonnakohtus kantud

menetluskulusid. Seetõttu ei määra kolleegium kindlaks kostja põhjendatud ja vajalikke

menetluskulusid Riigikohtus. Põhjendatud ja vajalikud menetluskulud kolmes kohtuastmes määrab

TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus.

18. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

kassatsioonikautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 järgi tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes

selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule.

6(7)

2-14-61496

Jaak Luik

Henn Jõks

Tambet Tampuu

7(7)