1-17-5242/58 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuupäev

1. oktoober 2018

Kohtuasja number

1-17-5242

Kohtukoosseis

Eesistuja Juhan Sarv, liikmed Maarika Kuusk ja Tiit Lõhmus

Kohtuasi ja menetlusliik

Kriminaalasi Andrey Krasnoglazovi süüdistuses KarS § 201 lg 2

p-de 1 ja 3; § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi ning MTÜ Puškini

Instituut süüdistuses KarS § 344 lg 2 ja § 345 lg 2 järgi,

üldmenetlus

Apelleeritud kohtuotsus

Viru Maakohtu (Narva kohtumaja) 29. jaanuari 2018. a otsus

(terviktest avaldati 21. mail 2018)

Apellant

Prokuratuur

Apellatsioonimenetluse pooled

Süüdistatavad

-

Andrey Krasnoglazov (isikukood 36404130357; elukoht

XXXX; varem karistamata)

-

MTÜ Puškini Instituut (registrikood 80260399; asukoht

Maneeži 7-2, Tallinn, Harjumaa; seaduslik esindaja Andrey

Krasnoglazov)

Kaitsja

-

vandeadvokaat Margus Mugu, valitud korras

Prokuratuur

-

esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Kalmer Kask

Kannatanu

-

Narva linn

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 29. jaanuari 2018. a otsus osas, millega:

1) Andrey Krasnoglazov mõisteti KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi õigeks süüdistusakti

punkti 15.1.1. alapunktides 6–9 märgitud tegudes, s.o selles, et ta ostis MTÜ Puškini

Instituut pangakontol olnud raha eest isiklikuks tarbeks televiisori Philips,

mobiiltelefoni IPhone 6, sülearvuti Apple MacBook koos arvutihiirega, samuti erinevaid

sisustuskaupu;

2) Andrey Krasnoglazov mõisteti KarS § 344 lg 1 järgi õigeks süüdistusakti punkti

15.1.2. alapunktides 5–8 märgitud tegudes, s.o selles, et ta koostas ja allkirjastas

MTÜ Puškini Instituut nimel toetuse kasutamise aruanded, mille kohaselt osteti

2(23)

käesoleva otsuse resolutiivosa punkti 1 alapunktis 1 märgitud kaubad (välja arvatud osa

sisustuskaupadest) Narva Täppisteaduste kooli jaoks;

3) Andrey Krasnoglazov mõisteti KarS § 345 lg 1 järgi õigeks süüdistusakti punkti

15.1.2. alapunktides 5–8 märgitud tegudes, s.o selles, et ta esitas käesoleva otsuse

resolutiivosa punkti 1 alapunktis 2 nimetatud aruanded Narva linnale;

4) MTÜ Puškini Instituut mõisteti KarS § 344 lg 2 järgi õigeks süüdistusakti punkti

15.2. alapunktides 5–8 märgitud tegudes, s.o selles, et Andrey Krasnoglazov koostas ja

allkirjastas MTÜ Puškini Instituut huvides käesoleva otsuse resolutiivosa punkti

1 alapunktis 2 nimetatud aruanded;

5) MTÜ Puškini Instituut mõisteti KarS § 345 lg 2 järgi õigeks süüdistusakti punkti

15.2. alapunktides 5–8 märgitud tegudes, s.o selles, et Andrey Krasnoglazov esitas

käesoleva otsuse resolutiivosa punkti 1 alapunktis 2 nimetatud aruanded MTÜ Puškini

Instituut huvides Narva linnale;

6) Eesti Vabariigilt mõisteti MTÜ Puškini Instituut kasuks välja 10 460 eurot valitud

kaitsjale makstud tasu katteks;

7) maakohus määras, et „KrMS § 314 p 6 ja süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise

seaduse § 5 lg-st 1 p 2 kohaselt on Andrey Krasnoglazovil õigus taotleda hüvitist

ajavahemikul 17.08.2015 kuni 18.08.2015, s.o 2 (kaks) päeva, kahtlustatavana

kinnipidamisega tekitatud kahju eest“.

2. Saata kriminaalasi resolutiivosa eelmise punkti alapunktides 1–5 märgitud osas uueks

arutamiseks Viru Maakohtule samas kohtukoosseisus.

3. Mõista Eesti Vabariigilt Andrey Krasnoglazovi kasuks välja 5512 (viis tuhat viissada

kaksteist) eurot valitud kaitsjale makstud tasu katteks, sh 512 eurot apellatsioonimenetluses

ja 5000 eurot sellele eelnenud kriminaalmenetluses makstud kaitsjatasu eest.

4. Mõista Eesti Vabariigilt MTÜ Puškini Instituut kasuks välja 2756 (kaks tuhat seitsesada

viiskümmend kuus) eurot valitud kaitsjale makstud tasu katteks, sh 256 eurot

apellatsioonimenetluses ja 2500 eurot sellele eelnenud kriminaalmenetluses makstud

kaitsjatasu eest.

5. Resolutiivosa punktides 3 ja 4 märgitud summasid ületavas osas saata kaitsja 24. jaanuari

2018. a taotlus süüdistatavate apellatsioonimenetluse-eelse menetluskulu hüvitamiseks

uueks arutamiseks Viru Maakohtule samas kohtukoosseisus.

6. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

7. Apellatsioon rahuldada osaliselt.

3(23)

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava

advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel.

Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel esitada ka isik, kes leiab, et ta oleks pidanud olema kaasatud

menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna. Eesti Vabariik kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda

isikuna võib esitada kassatsiooni ka ilma advokaadist esindaja vahenduseta.

Kannatanul ja tsiviilkostjal on kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas. Kolmas isik võib

esitada kohtuotsuse peale kassatsiooni tema seadusega kaitstud õigusi ja vabadusi puudutavas osas.

Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult

teatavakstegemisest.

Kassatsioonitähtaeg

peatub

riigi

õigusabi

taotluse

esitamisega.

Sellisel

juhul

hakkab

kassatsioonitähtaeg uuesti kulgema riigi õigusabi taotluse lahendamise määruse kättetoimetamisest

kaitsjale või riigi õigusabi andmisest keeldumisest.

Kassaatori taotlusel võib Riigikohus ennistada kassatsioonitähtaja, kui ta tunnistab selle möödalastuks

mõjuval põhjusel. Ennistamist võib taotleda 14 päeva jooksul alates päevast, millal takistus ära langes.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Süüdistus

1. Andrey Krasnoglazov anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 201 lg 2 p-de 1 ja

3, § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuritegudes, MTÜ Puškini Instituut (edaspidi

Puškini Instituut) aga süüdistatuna KarS § 344 lg 2 ja § 345 lg 2 järgi kvalifitseeritud kuritegudes.

Andrey Krasnoglazovi süüdistus KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi

2. Narva linn (esindaja linnapea T. Tammiste) ja Puškini Instituut (esindaja juhatuse liige

A. Krasnoglazov) sõlmisid 15. märtsil 2013 koostöölepingu, mille eesmärk oli võimaldada

täiendavat venekeelset haridust Narva gümnaasiumide õpilastele valikainetes, mis sisalduvad

riiklikus õppekavas. Lepingu punkt 2.2.5 nägi ette, et lepingu eesmärkidega mitteseotud tegevusi

teeb Puškini Instituut omal kulul. 15. märtsi 2013. a koostöölepingu alusel sõlmisid Narva linn ja

Puškini Instituut aastatel 2013–2015 mitu lepingut, mille sisuks oli toetuse eraldamine ja selle

sihtotstarbelise kasutamise tingimuste kindlaksmääramine. Muu hulgas sõlmiti 17. veebruaril

2014 toetuse eraldamise ja sihtotstarbelise kasutamise leping nr 3.1-7/1563, mille punkti 1.3 alusel

maksti Puškini Instituudile 2014. a tegevuskulude katteks 79 700 eurot. 12. veebruaril

2015 sõlmitud toetuse eraldamise ja sihtotstarbelise kasutamise lepingu nr 3.1-7/517 punkti

1.3 alusel maksti Puškini Instituudile 2015. a tegevuskulude katteks 79 700 eurot. Mõlema

lepinguga kohustus Puškini Instituut kasutama saadud vahendeid sihtotstarbeliselt Narva

Täppisteaduste kooli tegevuseks, s.o Narva linna gümnaasiumite õpilastele täiendava venekeelse

4(23)

hariduse võimaldamiseks gümnaasiumi riikliku õppekava valikainetes. Raha võis kasutada

personalikuludeks (Narva üksuse töötajate töötasud ja sellega kaasnevad maksud) ning Narva

üksuse side- (telefon, internet) ja muudeks tegevuskuludeks (büroo- ja paljunduskulu,

reklaamikulu jms).

3. Narva linna ja Puškini Instituudi vahel sõlmitud lepingud olid olemuselt halduslepingud, millega

Puškini Instituut kaasati avalike ülesannete (haldusülesannete) täitmisele. Seetõttu oli Puškini

Instituut ja selle all tegutsev Narva Täppisteaduste kool Narva gümnaasiumiõpilastele täiendavat

venekeelset haridust pakkuva huvikoolina haldusorgan haldusmenetluse seaduse (HMS) § 8 lg 1

tähenduses. Narva linn pani halduslepingutega Puškini Instituudile rea avalikke ülesandeid, mis

puudutasid hariduse ja huvihariduse arendamist ja tagamist kohaliku omavalitsuse üksuse

territooriumil elavatele ning õppivatele lastele. Seetõttu oli A. Krasnoglazov, esindades Puškini

Instituuti Narva linnaga lepingute sõlmimisel ja olles mittetulundusühingu juhatuse liikmena

vastutav lepingute alusel välja makstud toetuste kulutamise ja lepingujärgsete ülesannete täitmise

eest, ametiisik KarS § 288 lg 1 mõttes.

4. A. Krasnoglazov eiras eelnevalt nimetatud lepingutega Puškini Instituudile raha kasutamiseks

seatud piiranguid ja pööras Narva linna toetusena mittetulundusühingule eraldatud raha või selle

eest ostetud muu vara koguväärtuses 8955 eurot 42 senti enda või kolmandate isikute kasuks. Seda

tegi A. Krasnoglazov järgmiselt:

1) 26. märtsil 2014 väljastas MTÜ Rahvusvaheline Sotsiaalhariduse Keskus Puškini Instituudile

arve-saatelehe nr 466 summas 754 eurot selgitusega Matematika. Sbornik zada4; kogus

104 tk. Arve väljastamise initsiaator oli A. Krasnoglazov, kes oli ka MTÜ Rahvusvaheline

Sotsiaalhariduse Keskus juhatuse liige. Tegelikult MTÜ Rahvusvaheline Sotsiaalhariduse

Keskus arve-saatelehel märgitud teenust Puškini Instituudile ei osutanud ega kaupa üle ei

andnud. A. Krasnoglazov kinnitas Puškini Instituudi juhatuse liikmena arve-saatelehe

nr 466 oma allkirjaga. Seejärel kanti 29. märtsil 2014 Puškini Instituudi pangakontolt selle

arve alusel MTÜ Rahvusvaheline Sotsiaalhariduse Keskus arvelduskontole 754 eurot. Samal

päeval võttis A. Krasnoglazov pangakaardiga MTÜ Rahvusvaheline Sotsiaalhariduse Keskus

pangakontolt sularahas välja 750 eurot;

2) 29. oktoobril 2014. a väljastas MTÜ Reval Media Agency Puškini Instituudile arve-saatelehe

nr 1 summas 300 eurot selgitusega 1C Uuen-mine ja sead-mine. Arve väljastamise initsiaator

oli A. Krasnoglazov, kes oli ka MTÜ Reval Media Agency juhatuse liige. Tegelikult arvel

märgitud teenust MTÜ Reval Media Agency ei osutanud. A. Krasnoglazov kinnitas Puškini

Instituudi juhatuse liikmena arve-saatelehe nr 1 oma allkirjaga. 31. oktoobril 2014 kanti

Puškini Instituudi pangakontolt selle arve alusel MTÜ Reval Media Agency pangakontole

300 eurot. 1. detsembril 2014 võttis A. Krasnoglazov pangakaardiga MTÜ Reval Media

Agency pangakontolt sularahas välja 700 eurot;

3) 30. oktoobril 2014 väljastas Baltic Resource OÜ MTÜ-le Puškini Instituut arve nr 3 summas

2673 eurot 70 senti selgitusega Metoodiliste materjalide disain, redaktsioon, korrektsioon ja

5(23)

välja trükkimine Narva Täppisteaduste kooli jaoks. Arve väljastamise initsiaator oli

A. Krasnoglazov, kes oli ka Baltic Resource OÜ juhatuse liige. Tegelikult Baltic Resource

OÜ arvel märgitud teenust ei osutanud. Arvel märgitud tööd tegid teised isikud.

A. Krasnoglazov kinnitas Puškini Instituudi juhatuse liikmena arve nr 3 oma allkirjaga.

21. novembril 2014 kanti Puškini Instituudi pangakontolt selle arve alusel Baltic Resource OÜ

pangakontole 2673 eurot 70 senti. 1. detsembril 2014. a võttis A. Krasnoglazov pangakaardiga

Baltic Resource OÜ pangakontolt sularahas välja 2250 eurot;

4) 1. novembril 2014 väljastas MTÜ Rahvusvaheline Sotsiaalhariduse Keskus Puškini

Instituudile arve-saatelehe nr 474 summas 711 eurot selgitusega Kirjutuslaud kogus 9,00; Tool

kogus 27,00. Arve väljastamise initsiaator oli A. Krasnoglazov, kes oli ka

MTÜ Rahvusvaheline Sotsiaalhariduse Keskus juhatuse liige. Tegelikult pole arvel märgitud

kaup kunagi Narva Täppisteaduste kooli kasutusse jõudnud ja seda pole õppetöös kasutatud.

Seetõttu ei vasta arve-saatelehel kajastatu tegelikkusele. Laudade ja toolide päritolu kinnitav

alusdokumentatsioon puudub. Sellest hoolimata kinnitas A. Krasnoglazov Puškini Instituudi

juhatuse liikmena arve-saatelehe nr 474 oma allkirjaga. 21. novembril 2014 kanti Puškini

Instituudi pangakontolt selle arve alusel MTÜ Rahvusvaheline Sotsiaalhariduse Keskus

pangakontole 711 eurot. Arve-saateleht nr 474 alusel tehtud väljamakset kajastas

A. Krasnoglazov 2014. a novembris toetuse kasutamise vahearuandes Narva Täppisteaduste

kooli huvides tehtud kulutusena, lisades ka kuludokumendi koopia;

5) 2015. aasta detsembris määras A. Krasnoglazov endale Narva Täppisteaduste kooli tegevuse

rahastamiseks ette nähtud raha arvelt preemia 1400 eurot. 12. veebruari 2015. a lepingu

nr 3.1-7/517 punkti 1.3 kohaselt ei olnud sellise väljamakse tegemine lubatav. Sellest

hoolimata kajastati seda väljamakset Puškini Instituudi 2015. a detsembri kohta käivas tööaja

arvestustabelis nr 50, mille õigsust kinnitas oma allkirjaga ka A. Krasnoglazov. Tabeli

kohaselt oli A. Krasnoglazovile märgitud arvestuslikuks brutopreemiaks 1804 eurot 12 senti,

millest tuli netosummana välja maksta 1400 eurot. A. Krasnoglazovi eelnimetatud otsuse

alusel kanti Puškini Instituudi pangakontolt 29. detsembril 2015 A. Krasnoglazovi

pangakontole 1400 eurot selgitusega jõulupreemia 2015. a;

6) 29. märtsil 2014 ostis Puškini Instituut televiisori Philips hinnaga 399 eurot. Arve kinnitas

A. Krasnoglazov oma allkirjaga, arve tasumiseks kasutati Puškini Instituudi pangakaarti.

A. Krasnoglazovi allkirjastatud ja Narva linnale esitatud Puškini Instituudi toetuse kasutamise

vahearuande kohaselt oli tegemist tehnika ostuga Narva Täppisteaduste kooli jaoks ja selleks

kasutati Narva linna poolt 17. veebruari 2014. a lepingu alusel eraldatud raha. Tegelikult seda

televiisorit Narva Täppisteaduste kooli töös kunagi ei kasutatud ega kooli ruumidesse ei

toimetatud. A. Krasnoglazov jättis teleri enda valdusesse ja see asus A. Kraznoglazovi

elukohas;

7) 7. märtsil 2015 ostis Puškini Instituut mobiiltelefoni IPhone 6 Gold hinnaga 695 eurot. Arve

kinnitas Puškini Instituudi juhatuse liige A. Krasnoglazov oma allkirjaga, arve tasumiseks

kasutati Puškini Instituudi pangakaarti. A. Krasnoglazovi allkirjastatud ja Narva linnale

6(23)

esitatud Puškini Instituudi toetuse kasutamise vahearuande kohaselt oli tegemist kuluga Narva

Täppisteaduste kooli jaoks ja selleks kasutati 12. veebruari 2015. a lepingu nr 3.1-7/517 alusel

eraldatud raha. Tegelikult andis A. Krasnoglazov mobiiltelefoni K.M., kes kasutas seda

isiklikel eesmärkidel kuni politseitöötajad telefoni ära võtsid;

8) 9. märtsil 2015 ostis Puškini Instituut sülearvuti Apple MacBook Air hinnaga 1029 eurot ja

juhtmeta hiire Apple Magic Mouse hinnaga 69 eurot. Arve kinnitas Puškini Instituudi juhatuse

liige A. Krasnoglazov, arve tasumiseks kasutati mittetulundusühingu pangakaarti.

A. Krasnoglazovi allkirjastatud ja Narva linnale esitatud Puškini Instituudi toetuse kasutamise

vahearuande kohaselt oli tegemist ostuga Narva Täppisteaduste kooli jaoks ja selleks kasutati

12. veebruari 2015. a lepingu nr 3.1-7/517 alusel eraldatud raha. Tegelikult andis

A. Krasnoglazov sülearvuti ja juhtmeta hiire K. M, kes kasutas neid isiklikel eesmärkidel kuni

politseitöötajad need ära võtsid;

9) 22. juunil 2015 ostis Puškini Instituut 601 euro eest järgmised mööbli- ja muud

sisustuskaubad: valge pildiraam, kaks patja, pleed/tekk, pitsäärega laudlina, kaks puidust

pildiraami, kaks valget pildiraami, diivanvoodi, valge nurgariiul, kaks valget metalltooli ja

valge metalllaud. Arvele lisandus transpordikulu (transport A. Krasnoglazovi elukohta). Arve

kinnitas A. Krasnoglazov oma allkirjaga, arve tasumiseks kasutati mittetulundusühingu

pangakaarti. A. Krasnoglazovi allkirjastatud ja Narva linnale esitatud Puškini Instituudi

toetuse kasutamise vahearuande kohaselt oli arvel kajastatud summa näol 520 euro 60 sendi

ulatuses tegemist majanduskuludega Narva Täppisteaduste kooli jaoks ja selleks kasutati

12. veebruari 2015. a lepingu nr 3.1-7/517 alusel eraldatud raha (põhjendatud

majanduskuludest jäeti välja 2 patja, tekk ja laudlina, samuti transpordikulu). Tegelikult

mööbliesemeid ja pildiraame Narva Täppisteaduste kooli töös kunagi ei kasutatud ja kooli

ruumidesse neid ei toimetatud. A. Krasnoglazov jättis kõik esemed enda ja oma pere

valdusesse ning need asusid ning olid kasutuses tema elukohas.

Andrey Krasnoglazovi süüdistus KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi ning MTÜ Puškini Instituut

süüdistus KarS § 344 lg 2 ja § 345 lg 2 järgi

5. Puškini Instituudi ja Narva linna vahel 17. veebruaril 2014 ja 12. veebruaril 2015 sõlmitud toetuse

eraldamise ja sihtotstarbelise kasutamise lepingute (vt käesoleva otsuse punkt 2) kohaselt oli toetuse

saaja

Puškini

Instituut

kohustatud

esitama

toetuse

andjale

(Narva

Linnavalitsuse

kultuuriosakonnale) aruanded saadud toetuse iga osa kasutamise kohta koos kuludokumentide

koopiatega, mis kinnitaks saadud toetuse sihtotstarbelist kasutamist. Aruannete esitamine ja nende

kinnitamine toetuse andja poolt oli toetuse järgmise osa väljamaksmise eeltingimus. Lepingute

punktide 2.3, 3.3 ja 3.4 kohaselt oli toetuse andjal õigus toetuse andmine lõpetada ja toetuse saaja

oli kohustatud toetuse andja nõudmisel toetuseks saadud raha tagasi maksma, kui ta rikub

lepinguga pandud tingimusi (mh kui toetust kasutatakse mittesihtotstarbeliselt, esitatud aruandlus

ja kuludokumendid sisaldavad valeandmeid jms).

7(23)

6. Süüdistuse kohaselt eiras A. Krasnoglazov Puškini Instituudile raha kasutamisele lepingutega

seatud piiranguid ja pööras Narva linna toetusena eraldatud raha või selle eest ostetud muu vara

koguväärtuses 8955 eurot 42 senti käesoleva otsuse punktis 4 kirjeldatud asjaoludel enda või

kolmanda isiku kasuks. Enda kuriteo varjamiseks, aga ka tagamaks toetuste järgmiste osade

väljamaksmist Puškini Instituudile ja vältimaks mittesihtotstarbeliselt tehtud kulutuste osas linna

poolt tagasinõude esitamist, kajastas A. Krasnoglazov perioodil 2014–2015 toetuse kasutamise

kohta Narva linnale esitatud aruannetes korduvalt ja teadvalt tegelikkusele mittevastavaid

andmeid linna eraldatud raha arvel tehtud kulutuste kohta. Seejuures olid A. Krasnoglazovi poolt

linnale esitatud ja osaliselt tegelikkusele mittevastavaid andmeid sisaldavatele aruannetele mitmel

juhul lisatud fiktiivsed kuludokumendid (koopiatena) selliste kaupade ja teenuste kohta, mida

tegelikult Narva Täppisteaduste koolile ei ostetud. Samuti esitas A. Krasnoglazov mitmel juhul

Narva linnale aruandluse lisadena koopiad kuludokumentidest, millel märgitud esemed pööras ta

tegelikult enda või kolmanda isiku kasuks ja mida ei kasutatud Narva Täppisteaduste kooli

tegevuses. Tegelikkusele mittevastavaid andmeid sisaldavate vahearuannete koostamine ja nende

ning lisatud kuludokumentide esitamine Narva linnale on käsitatav intellektuaalselt võltsitud

dokumentide koostamise ja kasutamisena.

7. A. Krasnoglazov pani eelnevalt kirjeldatud dokumentide võltsimise ja võltsitud dokumentide

kasutamise toime Puškini Instituudi juhatuse liikmena selle mittetulundusühingu huvides.

Seetõttu vastutab nende kuritegude eest KarS § 14 lg 1 alusel ka Puškini Instituut.

2. Maakohtu otsus

(a) Resolutiivosa

8. Viru Maakohtu 29. jaanuari 2018. a otsusega mõisteti nii A. Krasnoglazov kui ka Puškini Instituut

kõigis neile esitatud süüdistustes õigeks.

9. Maakohus märkis, et A. Krasnoglazovil on KrMS § 314 p 6 ja süüteomenetluses tekitatud kahju

hüvitamise seaduse (SKHS) § 5 lg 1 p 2 kohaselt õigus taotleda hüvitist kahju eest, mis talle

tekitati kahtlustatavana kinnipidamisega 17.–18. augustini 2015.

10. Kohus otsustas asitõendite saatuse, mõistis riigilt Puškini Instituudi kasuks välja 10 460 eurot

valitud kaitsjale makstud tasu katteks ja jättis ekspertiisikulu 462 eurot riigi kanda.

(b) Põhiosa

11. Seoses omastamissüüdistuse selle osaga, mida käsitletakse prokuratuuri apellatsioonis, märkis

maakohus järgmist. Ei ole vaidlust, et A. Krasnoglazov ja Puškini Instituut soetasid süüdistuses

nimetatud vara ja esitasid Narva linnale süüdistuses märgitud arved. Vaidlust ei ole selleski, et

süüdistuses märgitud esemed leiti A. Krasnoglazovi kodust. Isegi, kui nõustuda prokuratuuri

seisukohaga, et A. Krasnoglazov pööras mingi vara enda või kolmanda isiku kasuks, jääb

arusaamatuks, kas see vara kuulus Narva linnale või Puškini Instituudile. Lepingust ei tulene,

8(23)

kellele kuulus vara, mis oli soetatud selle raha eest, mille Narva linn eraldas Puškini Instituudile

Narva Täppisteaduste Kooli jaoks. See küsimus jäi lepingus reguleerimata, puudub ka vara või

raha tagastamisega seotud nõue või tsiviilhagi. Kohus lähtus Narva linna esindaja seisukohast, et

soetatud vara on Puškini Instituudi omand. Sellisel juhul tuleb nõustuda kaitsja seisukohaga, et

asjas puudub süüdistus, et süüdistatav A. Krasnoglazov omastas Puškini Instituudi vara. Järelikult

tuleb A. Krasnoglazov KarS § 201 järgi õigeks mõista. Kui Narva linn esitas Puškini Instituudile

seoses linna raha mittesihtotstarbelise kasutamisega pretensioone, tagastas mittetulundusühing

raha. Kohus nõustus prokuratuuri seisukohaga, et osa Narva linna eraldatud rahast kasutas Puškini

Instituut mittesihtotstarbeliselt (nt mööbel, televiisor, mis leiti A. Krasnoglazovi majas

läbiotsimise käigus). Samas on see juhtum reguleeritud kahepoolse lepinguga ja pole põhjust

sellele karistusõiguslikult reageerida. Süüdistavate ja Narva linna suhted ei väljunud lepinguliste

suhete raamest. Kui Narva linnal on pretensioon Puškini Instituudi soetatud vara või raha

kasutamise või mittetagastamise kohta, siis tuleb see lahendada vastavalt lepingule, vaidluse

korral tsiviilkohtumenetluse korras.

12. KarS §-de 344 ja 345 järgi esitatud süüdistuse kohta märkis maakohus järgmist. Võltsimine on

dokumendi järeletegemine või ümbertegemine. Ei ole tuvastatud, et süüdistatavad oleksid seda

teinud. Kõik Narva linnavalitsusele toetuse kasutamise kohta esitatud dokumendid on ehtsad. Küll

oleks võimalik rääkida n-ö intellektuaalsest võltsimisest, aga kuna kohus on asunud seisukohale,

et süüdistatavate tegevus ei väljunud lepinguliste suhete raamest ega moodusta kuriteokoosseisu,

siis tuleb asuda seisukohale, et ka arvete esitamisega seotud süüdistatavate tegevus ei välju

lepinguliste suhete raamest.

APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Apellatsioon

13. Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokuratuur, kes taotleb maakohtu otsuse

tühistamist osas, millega A. Krasnoglazov mõisteti KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi õigeks

käesoleva otsuse punkti 4 alapunktides 6–9 refereeritud omastamistegudes, samuti osas, millega

A. Krasnoglazov mõisteti KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi ning Puškini Instituut

KarS § 344 lg 2 ja § 345 lg 2 järgi õigeks käesoleva otsuse punkti 4 alapunktides 6–9 nimetatud

aruannete võltsimises ja nende Narva linnale esitamises.

14. Apellant palub tunnistada A. Krasnoglazovi eelmises punktis viidatud tegudes KarS § 201

lg 2 p-de 2 ja 3, § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi süüdi ning mõista talle karistus. Samuti palub apellant

tunnistada Puškini Instituudi eelmises punktis viidatud osas KarS § 344 lg 2 ja 345 lg 2 järgi süüdi

ja mõista talle karistus.

15. Oma taotlust põhjendades märgib prokuratuur, et kohus piirdus ekslikult tõdemusega, et tegemist

on Narva linna ja Puškini Instituudi lepinguliste suhetega, mille pinnalt tõusetuda võivate

vaidluste lahendamine peaks toimuma lepingu alusel või siis äärmisel juhul tsiviilkohtumenetluse

korras. Erinevalt maakohtust leiab apellant, et A. Krasnoglazovi pani toime tema jaoks võõra vara

9(23)

omastamise. Kuriteokoosseisu täitmise aspektist pole tähtsust, kas omastatud vara kuulus Narva

linnale või Puškini Instituudile. Samuti ei nõustu apellant sellega, et asjas puudub kohane

süüdistus, mis võimaldaks A. Krasnoglazovi apellatsioonis vaidlustatud mahus süüdi tunnistada.

Ühtlasi jääb apellandile arusaamatuks maakohtu järeldus, et kuigi süüdistatavate tegevuse puhul

oleks real juhtudel võimalik rääkida intellektuaalsest võltsimisest, ei välju see pooltevaheliste

lepinguliste suhete raamest.

16. Maakohus on ekslikult seadnud A. Krasnoglazovi tegevuses kuriteokoosseisu tunnuste esinemise

sõltuvusse küsimusest, kas A. Krasnoglazovi poolt enda või kolmanda isiku kasuks pööratud vara

kuulus Narva linnale või Puškini Instituudile. Mõlemal juhul oleks vara A. Krasnoglazovi jaoks

õiguslikus mõttes võõras. Süüdistuse kohaselt on A. Krasnoglazovi omastatud varaks Narva

linnavalitsuse poolt Puškini Instituudile toetustena eraldatud raha eest ostetud vara. Maakohus

lähtus Narva linna esindaja seisukohast, et see vara oli Puškini Instituudi omand. Prokuratuur

leiab, et see vara võis olla küll A. Krasnoglazovi õiguspädevuses, kuid mitte tema omandis.

Puškini Instituudi arvelduskontol olev raha (sh linna poolt mittetulundusühingule sihtotstarbeliste

tegevuskulude katteks eraldatud summad) ei ole A. Krasnoglazovi isiklik omand ja ta ei saa seda

kasutada endale või pereliikmetele isiklike asjade ostmiseks. Samuti ei ole selle raha eest ostetud

vara A. Krasnoglazovi isiklik, vaid ikkagi võõras vara. Ei Puškini Instituudi põhikirjast ega

seadusest ei tulene, et A. Krasnoglazov võis pöörata mittetulundusühingu vara enda või kolmanda

isiku kasuks. Omastamise tuvastamiseks piisab sellest, kui süüdistuses kirjeldatakse faktilisi

asjaolusid, mis on õiguslikult hinnatavad kui võõra vallasasja või muu võõra vara enda kasuks

pööramine KarS § 201 mõttes. Menetletavas asjas on süüdistus piisavalt selge ja võimaldab

tuvastada A. Krasnoglazovi teos omastamise koosseisule vastavad faktilised asjaolud. Võimalik

õiguslik ebaselgus selles, kas omastatud vara kuulub Puškini Instituudile või Narva linnale, ei oma

koosseisu täidetuse seisukohalt tähendust. On oluline, et vara oli A. Krasnoglazovile võõras ja see

asjaolu süüdistusest ka nähtub.

17. Intellektuaalne võltsimine tähendab dokumendi koostajana näidatud ja koostamiseks õigustatud

isiku poolt selliste andmete kandmist dokumenti, mis ei ole sisult õiged. Süüdistuses heidetakse

A. Krasnoglazovile ja Puškini Instituudile ette linna poolt toetustena eraldatud raha arvel tehtud

kulutuste kohta tegelikkusele mittevastavaid andmeid sisaldavate aruannete koostamist ja nende

ning lisatud kuludokumentide Narva linnale esitamist. Süüdistuse kohaselt esitas A. Krasnoglazov

Puškini Instituudi nimel linnale süüdistuses märgitud vara (sh televiisori, mööbliesemete, telefoni)

ostmise kohta aruanded, millesse oli kantud ühe kulutusena ka ostutehinguid kinnitavad arved.

Seega seostas A. Krasnoglazov ostud rahaga, mis olid kantud Puškini Instituudi arvelduskontole

Narva linnaga sõlmitud lepingu alusel. Seejuures esitas A. Krasnoglazov linnale aruandluse lisana

koopiad kuludokumentidest, milles märgitud esemed pööras ta tegelikult enda või kolmanda isiku

kasuks ja mida Narva Täppisteaduste kooli tegevuses ei kasutatud. Seega on võimalik väita, et

aruanded ei vastanud nende kuluridade osas tegelikkusele. Süüdistuse kohaselt oli

A. Krasnoglazovi tegevuse üks eesmärk tagada toetuste järgmiste osade väljamaksmine Puškini

Instituudile ja vältida mittesihtotstarbeliselt tehtud kulutuste osas linna tagasinõude esitamist.

Toetuse eraldamise ja sihtotstarbelise kasutamise lepingutes oli sätestatud, et toetuse saaja on

kohustatud esitama toetuse andjale aruanded saadud toetuse iga osa kasutamise kohta koos

10(23)

kuludokumentide koopiatega, mis kinnitaks saadud toetuse sihtotstarbelist kasutamist. Aruannete

esitamine ja nende kinnitamine toetuse andja poolt oli toetuse järgmise osa väljamaksmise

eeltingimus. Toetuse andjal oli õigus toetuse andmine lõpetada ja toetuse saaja oli kohustatud

toetuse andja nõudmisel toetuseks saadud raha tagasi maksma, kui toetuse saaja rikkus talle

lepinguga pandud tingimusi. Eeltoodust tulenevalt olid süüdistuses nimetatud aruanded

dokumendid, mille alusel oli võimalik omandada õigus (õigus järgmise rahalise toetuse osale) ja

vabaneda kohustusest (kohustus seni üle kantud toetussumma tagasi maksta).

18. Kuna aruannetega seonduvad probleemid ja raha väärkasutus mõjutasid Puškini Instituudi huve,

saab A. Krasnoglazovi poolt aruannete intellektuaalset võltsimist vaadelda püüdena tagada

toetuste järgmiste osade jätkuvat väljamaksmist Puškini Instituudile, aga samuti püüdena vältida

mittesihtotstarbeliste kulutuste osas linna tagasinõude esitamist mittetulundusühingu vastu. Seega

pani A. Krasnoglazov aruannete koostamise ja esitamise toime Puškini Instituudi huvides.

2. Apellatsioonivastus

19. Apellatsioonivastuses palub A. Krasnoglazovi ja Puškini Instituudi kaitsja vandeadvokaat Margus

Mugu jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

20. Seadusel ei põhine prokuratuuri arusaam, nagu poleks oluline, kas omastati Narva linna või

Puškini Instituudi vara. Senises menetluses on käsitatud kannatanuna Narva linna ja väidet, et

kannatanu oli hoopis Puškini Instituut, pole menetluses arutatud. Süüdistatavad pole saanud end

selle vastu kaitsta. Faktiline asjaolu, kelle vastu on kuriteokahtlusega teod suunatud, on olulised

nii kaitse ülesehituse kui kannatanu ja tunnistajate küsitlemise seisukohast. Süüdistatavatel ega

kaitsjal pole olnud võimalust esitada küsimusi kannatanule, kes sellises protsessuaalses seisundis

asjas ei esinenud, ega tunnistajatele, kes teaksid midagi Puškini Instituudi kui kannatanuga seotud

asjaoludest.

21. Kuigi seoses omastamissüüdistusega ei vaidlustata apellatsioonis kohtu järeldust, et Narva

linnavalitsuse vahendite arvel omandatud vara kuulus Puškini Instituudile, siis võltsimissüüdistusi

käsitledes pöördub apellant jällegi tagasi seisukoha juurde, et kannatanuks on ikkagi Narva linn.

Vastasel juhul jõutaks juriidiliselt sisutu käsitluseni, et A. Krasnoglazov omastas Puškini

Instituudi vara ning selle kuriteo varjamiseks pani Puškini Instituut toime võltsimisega seotud

tegusid – ehk teisisõnu oli Puškini Instituut ühe teoga nii täideviija kui ka kannatanu. Kui

A. Krasnoglazov omastas Puškini Instituudi vara, nagu väidetakse apellatsioonis, siis ei ole selge,

kuidas ja millise kuriteo varjamiseks pandi toime väidetav võltsimine ja selliste dokumentide

esitamine Narva linnavalitsusele. Süüdistuses nimetatud dokumendid on ehtsad ning kajastavad

neis sätestatud asjaolusid õigesti.

11(23)

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Apellatsioonimenetluse piirid

22. Prokuratuur vaidlustab süüdistatavate õigeksmõistmist üksnes osaliselt. Apellandi arvates tuleks

A. Krasnoglazov tunnistada KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi süüdi nendes omastamistegudes, mis

süüdistuse kohaselt seisnesid selles, et A. Krasnoglazov ostis Narva linna poolt Puškini

Instituudile sihtotstarbeliselt eraldatud raha arvel televiisori (hinnaga 399 eurot), mobiiltelefoni

IPhone (hinnaga 695 eurot), sülearvuti MacBook ja arvutihiire (kogumaksumusega 1098 eurot)

ning mööbli- ja sisustuskaupu. (Vt käesoleva otsuse punkti 4 alapunktid 6–9.) Lisaks taotleb

apellant A. Krasnoglazovi süüditunnistamist KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi ning Puškini

Instituudi süüditunnistamist KarS § 344 lg 2 ja § 345 lg 2 järgi selles, et A. Krasnoglazov esitas

Narva linnale toetuse kasutamise kohta kolm aruannet, milles eelnevalt loetletud asjade ostuhinda

näidati Narva Täppisteaduste kooli tegevusega seotud kuluna.

23. Juhindudes KrMS § 331 lg-st 2 ja §-st 340, käsitleb ringkonnakohus süüdistust ja maakohtu otsust

üksnes eelmises punktis refereeritud osas. Osas, milles prokuratuur A. Krasnoglazovi

õigeksmõistmist ei vaidlustanud, pole ringkonnakohus seadusest tulenevalt pädev maakohtu

otsusele hinnangut andma. Erandiks on menetluskulude küsimus, sest KrMS § 191 lg 3, mis

sätestab, et kohtuotsuse peale esitatud apellatsiooni või kassatsiooni läbi vaadates võib

ringkonnakohus või Riigikohus teha uue kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse kulude

vaidlustamisest sõltumata, on KrMS § 340 suhtes erinorm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

12. detsembri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-46-08, p 52).

2. Kohtuotsuse põhistamise kohustuse oluline rikkumine

24. Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu otsus tuleb apelleeritud osas tühistada kohtuotsuse

põhistamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1) väga ulatusliku rikkumise tõttu. Maakohtu otsuses

märgitud põhjused ei anna KrMS § 309 lg-st 2 tulenevalt alust A. Krasnoglazovit ega Puškini

Instituuti apellatsioonis märgitud osas õigeks mõista. Samas jättis maakohus lahendamata

KrMS § 306 lg 1 p-s 1 nimetatud küsimuse, kas leidsid aset teod, milles süüdistatavaid

süüdistatakse. Ühtlasi ei andnud kohus süüdistuses kirjeldatud tegudele KarS § 2 lg 2 nõuetele

vastavat karistusõiguslikku hinnangut, nagu seda eeldab KrMS § 306 lg 1 p 3. Nimelt pole

maakohus (tõendipõhiselt) tuvastanud, kas süüdistuses märgitud faktilised asjaolud on tõendatud

või mitte, ega hinnanud süüdistuses kirjeldatud tegude süüteokoosseisu-pärasust, õigusvastasust

ega süülisust. Seega küsimusi, millest tegelikult oleneb see, kas A. Krasnoglazov ja Puškini

Instituut tuleb apellatsioonis osutatud süüdistuses õigeks mõista või süüdi tunnistada, ei ole

maakohus käsitlenud.

25. Vead maakohtu otsuse põhistuses on sedavõrd ulatuslikud, et neid ei saa KrMS § 341 lg 3 kohaselt

kõrvaldada apellatsioonimenetluses (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a

otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 701 ja 25. märtsi 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-14-15, p 50). Vastasel

korral tuleks ringkonnakohtul üle võtta maakohtu roll ja asuda esimese kohtuastmena käsitlema

12(23)

süüdistuse faktilist ja õiguslikku põhjendatust. See aga moonutaks apellatsioonimenetluse olemust

ja riivaks ebaproportsionaalselt kohtumenetluse poolte edasikaebeõigust (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 15. detsembri 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-65-14, p 20).

2.1. Maakohtu põhjendusest Andrey Krasnoglazovi õigeksmõistmise kohta

KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi

26. Osas, mis puudutab A. Krasnoglazovi õigeksmõistmist nendes omastamistegudes, mida

käsitletakse prokuratuuri apellatsioonis, piirdub maakohtu põhjendus sisuliselt vaid kahe lühida

tõdemusega.

27. Esiteks märkis maakohus oma otsuse punktis 3.4 järgmist:

3.4 Kui isegi nõustuda prokuratuuri seisukohaga, et mingi vara oli pööratud süüdistatav Andrey Krasnoglazovi

poolt enda või kolmanda isiku kasuks (süüdistuse episoodid 1.1.1.6-1.1.1.9), jääb arusaamatuks, kelle vara see on,

kas Narva linna või MTÜ Puškini Instituut oma. Lepingust ei tulene, kellele kuulub vara, mis oli soetatud Narva

linna eraldatud raha eest MTÜ Puškini Instituut poolt Narva Täppisteaduste Kooli jaoks, kas Narva linnale või

MTÜ-le Puškini Instituut. See küsimus jäi lepingus reguleerimata, puudub ka vara või raha tagastamisega seotud

nõue või tsiviilhagi. Seda ei olnud võimalik tuvastada ka kohtuistungil. Antud olukorras lähtub kohus Narva linna

esindaja Vladimir Iljini seisukohast, et soetatud vara on MTÜ Puškini Instituut omand. Aga siis tuleb nõustuda

kaitsja seisukohaga, et asjas puudub süüdistus ja igasugune väide, et süüdistatav Andrey Krasnoglazov oleks

omastanud MTÜ Puškini Instituudi vara ning sellega seoses süüdistatav Andrey Krasnoglazov peab olema õigeks

mõistetud süüdistuses KarS § 201 järgi kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

28. Teiseks väljendas kohus otsuse punktides 3.5.6–3.5.7 järgmist seisukohta:

3.5.6 Kohus tuvastas, et siis, kui Narva linn esitas MTÜ-le Puškini Instituut pretensioone seoses linna raha

mittesihtotstarbelise kasutamisega, tagastas MTÜ raha vastavalt sõlmitud lepingule. Kohus nõustub mingil määral

prokuratuuri seisukohaga, et osa Narva linna eraldatud rahast kasutas MTÜ Puškini Instituut

mittesihtotstarbeliselt (nt süüdistuse episoodide 5 ja 8 osas – mööbel, televiisor jne, mis oli leitud Krasnoglazovi

majas läbiotsimise käigus), aga antud juhtum on reguleeritud kahepoolse lepinguga ning pole põhjust sellele

karistusõiguslikult reageerida.

3.5.7 Ülaltoodu alusel asub kohus seisukohale, et süüdistavate ja Narva linna vahelised suhted ei väljunud

lepinguliste suhete raamest. Kui Narva linnal on mingi pretensioon MTÜ Puškini Instituut soetatud vara või raha

kasutamise või mittetagastamise osas, siis tuleb seda lahendada vastavalt kahepoolsele lepingule või, vaidluse

korral, tsiviilkohtumenetluse korras. Käesoleva kriminaalmenetluse raames aga puudub selles osas igasugune

vaidlus.

2.1.1. Süüdistuse piirid (maakohtu otsuse punkt 3.4)

29. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et süüdistusest ei nähtu prokuratuuri ühemõttelist

seisukohta küsimuses, kellele A. Krasnoglazovi poolt väidetavalt omastatud vara kuulus.

Omastamise objekti kirjeldades räägitakse süüdistuses Narva linnavalitsuse poolt Puškini

Instituudile toetusena eraldatud „rahalistest vahenditest“ või nende vahendite eest ostetud muust

varast. Seejuures viidatakse ka Narva linna ja Puškini Instituudi vahel sõlmitud lepingutele, mis

reguleerisid toetuse maksmist, kasutamise sihtotstarvet jmt. Narva linna kannatanuna

13(23)

kriminaalmenetlusse kaasamine näikse esmapilgul tõesti viitavat prokuratuuri arvamusele, et

tegemist oli linna varaga, kuid otsesõnu süüdistuses seda öeldud ei ole. Ka maakohtus peetud

süüdistuskõnes (KoTo, kd 1, tl 158 pöördel) ja apellatsioonis on prokuratuur hoidunud võtmast

selget seisukohta, kelle vara A. Krasnoglazov omastas, leides, et igal juhul oli see vara

süüdistatava jaoks KarS § 201 mõttes võõras.

30. Ringkonnakohus leiab, et jättes süüdistuses märkimata, kellele väidetava omastamise objektiks

olnud vara kuulus, rikkus prokuratuur KrMS § 154 lg-st 3 tulenevat süüdistuse selguse ja täpsuse

nõuet. See on kahtlemata taunitav ja võis teatud määral raskendada kaitseõiguse teostamist.

31. Ringkonnakohus ei jaga prokuratuuri arvamust, et A. Krasnoglazovi süüküsimuse lahendamise

seisukohalt polegi oluline, kas väidetavalt omastatud vara kuulus Narva linnale või Puškini

Instituudile. Prokuratuuril on õigus küll selles, et mõlemal juhul oli vara A. Krasnoglazovi jaoks

KarS § 201 mõttes võõras. Samas tuleb silmas pidada, et KarS § 201 järgi on võõra vara enda või

kolmanda isiku kasuks pööramine karistatav üksnes juhul, kui see toimub ebaseaduslikult. Võõra

vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramine on ebaseaduslik, kui see toimub omaniku

nõusolekuta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2008. a otsus asjas

nr 3-1-1-46-08, p 22 ja 2. mai 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-23-14, p 22). Riigikohus on selgitanud,

et KarS § 201 kaitseb vara omaniku õigust vara käsutada. Seega ei ole põhjust karistusõiguslikult

reageerida, kui tegu pannakse toime vara omaniku nõusolekul – sellist tegu ei saa pidada

ebaseaduslikuks omastamiskoosseisu mõttes. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. detsembri

2014. a otsus asjas nr 3-1-1-52-14, p 16) Eeltoodust tulenevalt on omastamissüüdistuse puhul

vähemalt üldjuhul oluline süüdistuses välja tuua ja kohtuotsuses tuvastada omastatud vara omanik,

võimaldamaks kontrollida seda, kas süüdistataval oli vara enda või kolmanda isiku kasuks

pööramiseks omaniku nõusolek või mitte. Seejuures tuleb küll silmas pidada, et vara enda või

kolmanda isiku kasuks pööramise ebaseaduslikkust eeldatakse (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

13. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-106-13, p 9). Olukorras, kus pole selge, kellele vara

kuulub, pole aga ka võimalik välja selgitada, kelle nõusolek või selle puudumine on oluline,

otsustamaks selle üle, kas vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramine oli KarS § 201 mõttes

ebaseaduslik.

32. Riigikohus on leidnud, et kui vara kuulub osaühingule, tuleb varaomaniku nõusoleku

kindlakstegemisel arvestada, et juriidiline isik kui õiguslik fiktsioon ei saa ise millekski

nõusolekut anda, vaid temale tuleb omistada inimese antud nõusolek. Et osaühingu puhul on

oluliste otsuste tegemine osanike pädevuses (vt äriseadustiku § 168), tuleb osaühingu nõusoleku

tuvastamisel vara käsutuseks lähtuda sellest, kas varakäsutusega on nõus ühingu osanikud.

(Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-52-14, p 16) Ringkonnakohus leiab, et samad põhimõtted

kehtivad mutatis mutandis ka mittetulundusühingu puhul. Mittetulundusühingute seaduse

(MTÜS) § 19 annab mittetulundusühingu liikmetele mittetulundusühingu juhtimisel osaühingu

osanikega sarnase pädevuse, sh pädevuse otsustada tehingu tegemine juhatuse liikmega ja selle

tehingu tingimused (MTÜS § 19 lg 1 p 4). Seega juhul, kui mittetulundusühingu juhatuse liige

võtab endale või kolmandale isikule mittetulundusühingu vara, oleneb tema vastutus

mittetulundusühingu vara omastamise eest üldjuhul sellest, kas ta tegutses mittetulundusühingu

14(23)

liikmete nõusolekul või mitte. Erandiks võivad olla eeskätt MTÜS § 241 lg-s 1 nimetatud

juhtumid. Menetletavas asjas tähendab see seda, et juhul, kui A. Krasnoglazovile esitatud

süüdistuses omastamise objektina nimetatud vara kuulus Puškini Instituudile, siis võib tema

vastutus omastamise eest oleneda mh sellest, kas Puškini Instituudi liikmed olid süüdistuses

väidetud varakäsutustega nõus või mitte. Juhul, kui vara kuulus Narva linnale, siis Puškini

Instituudi liikmete nõusolekul mõistetavalt mingit õiguslikku tähendust ei oleks.

33. Eeltoodust tulenevalt ongi väär prokuratuuri seisukoht, et A. Krasnoglazovi käitumisele

karistusõigusliku hinnangu andmisel pole oluline, kas omastatud vara kuulus Puškini Instituudile

või Narva linnale. Prokuratuur pidanuks kujundama selles küsimuses oma seisukoha ja seda ka

süüdistuses kajastama.

34. Samas tuleb silmas pidada, et mitte igasugune puudus süüdistuses ei tingi õigeksmõistva

kohtuotsuse tegemist. Riigikohus on asunud seisukohale, et puuduliku süüdistuse korral on

süüdistatava õigeksmõistmine võimalik siis, kui süüdistuse puudulikkus toob endaga kaasa

kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme

asjaolude tuvastamatus. Seega peab kohus süüdistuse puudulikkuse korral kohtuotsuses ära

näitama, millise KrMS § 309 lg-s 2 nimetatud asjaolu – kuriteosündmuse, kuriteo

(s.o kuriteokoosseisu, õigusvastasuse, süü) või tõendatuse – tuvastamatuse süüdistuse puudused

endaga kaasa toovad, tingides seeläbi isiku õigeksmõistmise. (Vt nt Riigikohtu kriminaal-

kolleegiumi 22. detsembri 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-96-06, p 16 ja 5. aprilli 2012. a otsus asjas

nr 3-1-1-25-12, p 12).

35. Menetletavas asjas ei too see, et süüdistuses pole märgitud prokuratuuri seisukohta väidetava

omastamise objekti kuuluvuse kohta, kaasa kuriteosündmuse ega kuriteo selgitamise võimatust

ega tõendamiseseme asjaolude tuvastamatust. Nimelt on süüdistuses kirjeldatud selliseid faktilisi

asjaolusid, millele õiguslikku hinnangut andes saab ühemõtteliselt järeldada, et väidetav

omastamise objekt kuulus Puškini Instituudile, mitte Narva linnale ega kellelegi kolmandale.

36. Süüdistusest nähtub, et A. Krasnoglazov tegi kõik võõra vara omastamiseks loetud kulutused – sh

tasus väidetavalt isiklikku kasutusse võetud televiisori, mobiiltelefoni, sülearvuti ja mööbli ning

muude sisustuskaupade eest – Puškini Instituudi pangakontol olnud rahaga. Väljakujunenud

kohtupraktika kohaselt on panga arvelduskontol (maksekontol) olev raha õiguslikult käsitatav

arvelduskonto (maksekonto) omaniku (maksja) varalise nõudena panga (kontopidaja ehk

makseteenuse pakkuja) vastu arvelduskontol näidatud ulatuses. Selline nõue panga vastu kuulub

kontoomanikule, s.o konto avamise aluseks oleva arvelduslepingu (makseteenuse lepingu)

(VÕS § 709 lg 1) poolele (käsundiandjale), kelle korralduste alusel on kontopidaja õigustatud ja

kohustatud kontol oleva rahaga toiminguid tegema. Nn kontoraha ehk nõue panga vastu kuulub

kontoomanikule sõltumata sellest, millisel viisil kontole kantud raha on kontoomaniku käsutusse

jõudnud ja kas kontoomanikul lasuvad seoses selle raha kasutamisega mingid õiguslikud

kohustused kolmanda isiku ees. Kontoomaniku lepingulised kohustused kolmanda isiku ees ja

kolmanda isiku nõudeõigus kontoomaniku vastu ei muuda seda, et arvelduslepingust

(makseteenuse lepingust) tulenev varaline nõue kontopidaja vastu kuulub vaid kontoomanikule

15(23)

kui selle konto avamise aluseks oleva arvelduslepingu poolele. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

14. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-89-11, p 19.1 ja 10. juuni 2013. a määrus asjas

nr 3-1-1-62-13, p 11, samuti Riigikohtu halduskolleegiumi 14. juuni 2012. a määrus asjas

nr 3-3-1-22-12, p 8) Ka makseasutuste ja e-raha seaduse § 79 lg 2 kohaselt kuulub makseteenuste

osutamisega seoses makseasutusele usaldatud kliendi vara, samuti selle arvel omandatud vara,

makseteenusega seotud kliendile.

37. Järelikult on süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude põhjal ilmne, et väidetavalt omastatud

vara sai kuuluda üksnes Puškini Instituudile. Puškini Instituudi pangakontol olnud raha sai

kuuluda vaid sellele mittetulundusühingule, olenemata asjaolust, millised lepingulised kohustused

ja piirangud lasusid Puškini Instituudil Narva linna ees viimaselt saadud toetuse kasutamisel.

Õiguslikult ei ole võimalik, et Puškini Instituudi pangakontol olnud raha kuulus süüdistuses

kirjeldatud asjaoludel – kasvõi mingis osas – Narva linna vara hulka. Asjaolu, et Narva linnal oli

lepingust tulenevalt õigus nõuda Puškini Instituudilt, et viimane kasutaks linnalt saadud toetust

sihipäraselt üksnes Narva Täppisteaduste kooli tegevuseks, ei muutnud Puškini Instituudi

pangakontol olevat raha toetussumma ulatuses Narva linna varaks.

38. Süüdistuses pole kirjeldatud ka mingeid selliseid asjaolusid, mis võimaldaksid õiguslikult

järeldada, et Puškini Instituudi kontoraha eest ostetud televiisor, mobiiltelefon, sülearvuti, hiir või

sisustuskaubad olid mingil hetkel Narva linna omandis.

39. See, millise isiku vara hulka mingi ese kuulub, on lõppastmes õiguslik küsimus, mille

lahendamine eeldab vara kuuluvust reguleerivate normide (siia kuuluvad olenevalt juhtumi

asjaoludest nt AÕS § 92 jj, aga ka näiteks makseteenuse lepingut reguleerivad sätted) kohaldamist

ehk eluliste asjaolude subsumeerimist seaduses sätestatud vara kuuluvuse eelduste alla. Kui teave

mingi eseme (TsÜS § 48) kuuluvuse kohta on süüdistuses esitatud üksnes n-ö konstateeriva

faktiväitena (nt et varastatud sõiduauto kuulus kannatanule X), on kriminaalasja arutav kohus

KrMS § 268 lg-te 1 ja 5 kohaselt selle faktiväitega üldjuhul seotud. Erandiks on eeskätt olukorrad,

kus menetletava teo isepära arvestades on eseme kuuluvuse kohta süüdistuses märgitust erineva

järelduse tegemine käsitatav vaid ebaolulise kõrvalekaldena süüdistusest (KrMS § 268 lg 5 ls 1)

või kui kohus loeb tõendatuks süüdistusversioonist lahkneva kaitseväite (nt et kannatanult

X varastatud sõiduk kuulus hoopis süüdistatavale endale ega olnud seega talle võõras). Olukord

on aga teistsugune, kui süüdistuse sisus kirjeldatakse (ka) selliseid faktilisi asjaolusid, mille alusel

on võimalik õiguslikult hinnata, kellele ese kuulus. Sellisel juhul on kohus KrMS § 268 lg-te 1 ja

5 kohaselt seotud üksnes kõnealuste faktidega, mitte aga nende faktide alusel süüdistusse märgitud

prokuratuuri õigusliku järeldusega selle kohta, kellele ese kuulus. Loogiliselt ei takista kõnealuses

olukorras kohtul vara tegelikku omanikku tuvastamast ka see, kui süüdistuses pole seal

kajastuvatele vara kuuluvust mõjutavatele faktilistele asjaoludele üldse õiguslikku hinnangut

antud ja järeldus vara kuuluvuse kohta puudub süüdistusest sootuks.

40. Menetletavas asjas, nagu märgitud, pole süüdistuses prokuratuuri järeldust, kellele väidetava

omastamise objekt kuulus. Samas on süüdistuses kirjas faktilised asjaolud, mida

materiaalõiguslikult hinnates saab asuda seisukohale, et see vara kuulus Puškini Instituudile.

16(23)

Niiviisi on süüdistuses märgitud fakte hinnanud ka kaitsja, märkides maakohtule esitatud

kohtukõnes mh seda, et Puškini Instituudi pangakontodel olnud raha kuulus Puškini Instituudile,

mitte Narva linnale, sest isiku kontol olev raha kuulub sellele isikule (KoTo, kd 1, tl 160 pöördel).

Menetluslik asjaolu, et Puškini Instituuti pole kannatanuna kriminaalmenetlusse kaasatud, ei

mõjuta süüdistuse sisu ega selles märgitud faktilistele asjaoludele materiaalõigusliku hinnangu

andmist. Seega ei välista kellegi kannatanuna kriminaalmenetlusse kaasamata jätmine jõudmist

järeldusele, et süüdistuses kirjeldatud faktilistel asjaoludel kuulus mingi vara just sellele isikule.

41. Eelnevat silmas pidades ei nõustu kolleegium maakohtu otsuses ja kaitsja apellatsioonivastuses

väljendatud seisukohaga, nagu poleks A. Krasnoglazovile esitatud süüdistuse piiridest lubamatult

väljumata võimalik kontrollida, kas süüdistatav pani toime omastamise Puškini Instituudi vastu.

Praegusel juhul on süüdistuses toodud asjaolud piisavad, et kohus saaks nende tõendatuse korral

KrMS § 268 lg-te 1 ja 5 nõudeid järgides võtta seisukoha küsimuses, kellele süüdistuses nimetatud

vara õiguslikult kuulus ja kas see vara oli A. Krasnoglazovi jaoks KarS § 201 mõttes võõras.

Samuti on võimalik kontrollida, kas vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramine – kui seda

sisustavad asjaolud on tõendatud – oli KarS § 201 mõttes ebaseaduslik, s.o kas see toimus vara

omaja – Puškini Instituudi – nõusolekuta. Teisisõnu on kohtul võimalik otsustada, kas sellistel

elulistel asjaoludel, mida süüdistuses kirjeldatakse, on süüdistatava käitumine õiguslikult hinnatav

valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või

kolmanda isiku kasuks pööramisena KarS § 201 mõttes.

42. Kolleegium ei nõustu kaitsja apellatsioonivastuses märgituga, et olemasolev süüdistus ei

võimaldanud süüdistataval kaitsta end väite vastu, et kannatanuks on hoopis Puškini Instituut.

Süüdistataval ja kaitsjal oli võimalik vaidlustada nii süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude

tõendatust kui ka esitada õiguslikke argumente, miks ei vasta süüdistatava tegu süüdistuses

kirjeldatud asjaoludel omastamise koosseisulistele tunnustele. Nii ongi kaitsja maakohtus peetud

kaitsekõnes väljendanud seisukohta, et Puškini Instituudi pangakontodel olnud raha käsutamine

A. Krasnoglazovi poolt ei saa olla võõra vara käsutamine, kuna A. Krasnoglazov oli õigustatud

neid kontosid käsutama (KoTo, kd 1, tl 160 pöördel). Tõsi, see, et süüdistuses pole selget järeldust,

kellele omastatud vara kuulus, võis muuta süüdistatava ja kaitsja jaoks mõnevõrra raskemaks

võimalike vastuväidete esitamise selle kohta, et vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramine

oli KarS § 201 mõttes ebaseaduslik. Selline kaitseõiguse riive on aga võimalik kõrvaldada

kriminaalasja uuel arutamisel ega tingi automaatselt õigeksmõistva otsuse tegemist.

43. Erinevalt kaitsjast leiab kolleegium, et süüdistus Puškini Instituudi vara omastamises ei oleks

loogilises vastuolus A. Krasnoglazovile KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi ning Puškini

Instituudile KarS § 344 lg 2 ja § 345 lg 2 järgi esitatud süüdistusega. See, et Puškini Instituudi

pangakontol olnud raha kuulus sellele juriidilisele isikule, ei muuda seda, et linna poolt Puškini

Instituudi vara hulka antud toetussummasid tuli instituudil kasutada sihtotstarbeliselt, järgides

linnaga sõlmitud lepingute tingimusi. Puškini Instituudi poolt lepingutest tulenevate kohustuste

rikkumine andis linnale õiguse nõuda varem makstud toetus Puškini Instituudilt tagasi ja jätta

tulevased toetussummad Puškini Instituudile välja maksmata. Sellises olukorras pole sisemist

loogilist vastuolu väites, et Puškini Instituudi huvides oli tema vastu suunatud omastamiskuriteo

17(23)

varjamine. Väär on kaitsja arvamus, et Puškini Instituudi käsitamine omastatud vara omanikuna

viiks selleni, et viimane oleks ühe ja sama teo puhul nii kuriteo toimepanija kui ka kannatanu.

Süüdistuse kohaselt ei pannud A. Krasnoglazov omastamist ja aruannete võltsimist ja nende Narva

linnale esitamist toime ühe teoga. Tegemist oli erinevate – nii ajaliselt kui ka ruumiliselt –

lahutatud käitumisaktidega.

44. Eelnevat kokku võttes asub ringkonnakohus erinevalt maakohtust seisukohale, et käimasolevas

kriminaalmenetluses on võimalik süüdistuse piiridest väljumata kontrollida, kas A. Krasnoglazov

pani süüdistuses kirjeldatud viisil toime Puškini Instituudi vara omastamise. Pelgalt asjaolu, et

süüdistuses pole märgitud, kas omastatud vara kuulus Narva linnale või Puškini Instituudile, ei

anna KrMS § 309 lg-st 2 tulenevat alust A. Krasnoglazovit omastamises õigeks mõista.

45. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et olukorras, kus süüdistuses märgitud asjaoludel kuulus

väidetava omastamise objekt Puškini Instituudile, on omastamissüüdistuse seisukohalt

asjakohatud prokuratuuri viited Narva linna ja Puškini Instituudi vahel sõlmitud lepingute sätetele.

Nendest lepingutest saavad tulla õiguslikud kohustused üksnes lepingu pooltele – s.o Narva

linnale ja Puškini Instituudile, mitte aga A. Krasnoglazovile. Riigikohus on selgitanud, et

juriidilise isiku ja tema juhatuse liikme kohustusi ei saa samastada ja üldjuhul juhatuse liige

juriidilise isiku kohustuste täitmise eest isiklikult ei vastuta (vt lähemalt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 8. märtsi 2017. a otsus asjas nr 3-1-1-84-16, p 38 koos seal toodud

viidetega).

46. Kõneksolevad lepingud on A. Krasnoglazovi omastamissüüdistuse kontekstis asjasse

mittepuutuvad ka järgmisel põhjusel. Kontorahal pole individuaaltunnuseid. Seega pole võimalik

väita, et süüdistuses märgitud asjade eest maksti just Narva linnalt toetuse arvel saadud raha eest.

Sellise järelduse saaks teha vaid siis, kui Puškini Instituudi pangakontol polnuks rohkem raha kui

see, mis saadi toetusena Narva linnalt või kui see ülejäänud rahasumma olnuks süüdistuses

märgitud asjade soetamiseks ebapiisav. Midagi sellist pole aga prokuratuur väitnud. Asjaolu, et

A. Krasnoglazov kajastas kõnealuseid oste hiljem Narva linnale esitatud aruannetes Narva

Täppisteaduse kooliga seotud kuluna, ei mõjuta mitte kuidagi kontoraha õiguslikku staatust ostude

eest tasumise ajal ega anna alust väita, et ost tehti just Narva linnalt saadud toetussumma eest.

2.1.2. Andrey Krasnoglazovi tegevuse jäämine „lepinguliste suhete raamidesse“ (maakohtu

otsuse punktid 3.5.6–3.5.7)

47. KrMS § 309 lg 2 kohaselt tehakse õigeksmõistev kohtuotsus, kui kohtulikul arutamisel ei ole

tuvastatud kuriteosündmust ega kuritegu või kui ei ole tõendatud, et kuriteo on toime pannud

süüdistatav või kui prokurör on süüdistusest loobunud. Seisukohale, et süüdistuses kirjeldatud

tegu ei ole kuritegu – nagu maakohus menetletavas asjas sisuliselt leidis –, saab kohus asuda

üksnes siis, kui ta näitab ära, et see tegu ei vasta kas süüteokoosseisule, ei ole õigusvastane või

süüline (KarS § 2 lg 2). Põhjendamaks järeldust, et tegu ei vasta süüteokoosseisule, tuleb

vältimatult ära näidata, milline või millised objektiivse või subjektiivse kuriteokoosseisu

tunnus(ed) on süüdistatava teo puhul täitmata.

18(23)

48. Menetletavas asjas ei ole maakohus selgitanud, milline või millised KarS §-s 201 ette nähtud

omastamise koosseisulised tunnused on A. Krasnoglazovile etteheidetava teo puhul täitmata. Selle

asemel on kohus piirdunud üldsõnalise ja asjakohatu tõdemusega, et juhtum on reguleeritud

kahepoolse lepinguga ning pole põhjust sellele karistusõiguslikult reageerida.

49. Asjaolu, et kellegi vahel on lepinguline suhe ja mingi tegu annab selle lepingu poolele aluse

esitada teise lepingupoole vastu lepingust tulenev nõue, ei ütle midagi selle kohta, kas kõnealune

tegu vastab süüteokoosseisule või mitte. Teo langemine mõne tsiviilõigusliku või haldusõigusliku

lepingu reguleerimisalasse ei välista iseenesest mitte kuidagi selle teo süüteokoosseisu-pärasust.

Ühel ja samal teol on sageli sammaegselt nii karistusõiguslikud kui ka tsiviilõiguslikud ja/või

haldusõiguslikud õigusjärelmid. Juhul, kui tegu vastab süüteokoosseisu tunnustele ja on

õigusvastane ning süüline, tuleb toimepanijat selle eest karistada olenemata asjaolust, kas sama

tegu on käsitatav ka nt lepingurikkumise või deliktina. Näiteks kui tervishoiuteenuse osutaja

töötaja (arst) põhjustab hooletu raviveaga patsiendile raske tervisekahjustuse, karistatakse teda

KarS § 119 lg 1 järgi hoolimata sellest, et patsiendil tekib ka tervishoiuteenuse osutamise lepingust

tulenev nõue nii arsti kui ka tervishoiuteenuse osutaja vastu (VÕS § 770 lg 1).

50. Teiseks tuleb menetletava kohtuasja kontekstis silmas pidada, et maakohtu viidatud lepingud

reguleerisid Narva linna ja Puškini Instituudi suhteid, mitte aga A. Krasnoglazovi suhteid Puškini

Instituudiga, kelle vara vastu omastamine oli süüdistuses toodud asjaoludel suunatud.

51. Seega on maakohtu otsuse punktides 3.5.6–3.5.7 toodud põhjendus A. Krasnoglazovi

süüküsimuse lahendamise aspektist täiesti asjakohatu.

2.1.3. Vahekokkuvõte

52. Eelnevast lähtudes asub ringkonnakohus seisukohale, et maakohtu otsusest ei nähtu

õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise aluseid osas, mis puudutab praeguse apellatsioonimenetluse

esemeks olevat omastamissüüdistust. Samas ei ütle märgitu midagi selle kohta, kas

A. Krasnoglazov pani toime süüdistuses kirjeldatud teo ja kas see tegu on õiguslikult hinnatav

omastamisena. Vastus osutatud küsimusele tuleb leida kriminaalasja uuel arutamisel. Olukorras,

kus maakohus pole omastamissüüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude – eeskätt süüdistuses

märgitud asjade tegeliku kasutusotstarbe – tuvastatuse kohta tõenditel põhinevat seisukohta

võtnud ega nendele asjaoludele karistusõiguslikku hinnangut andnud, ei saa ringkonnakohus

asuda seda tegema apellatsioonimenetluses.

2.2. Hinnang maakohtu põhjendusele

Andrey Krasnoglazovi õigeksmõistmise kohta KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi ja

Puškini Instituudi õigeksmõistmise kohta KarS § 344 lg 2 ja § 345 lg 2 järgi

53. Maakohtu kogu põhjendus selle kohta, miks mõisteti süüdistatavad õigeks dokumentide

võltsimises ja võltsitud dokumentide kasutamises, piirdub järgneva seisukohavõtuga kohtuotsuse

punktides 3.5.8–3.5.9:

19(23)

3.5.8 Kohtu seisukoht KarS §§ 344 ja 345 järgi esitatud süüdistuse osas on järgmine. Võltsimine on dokumendi

järeletegemine või ümbertegemine. Kohtuistungi käigus ei ole tuvastatud, et süüdistatavad oleksid seda teinud

kuna kõik Narva Linnavalitsusele toetuse kasutamise kohta esitatud dokumendid on ehtsad. Küll oleks võimalik

rääkida nö intellektuaalsest võltsimisest (selliste andmete kandmine dokumenti, mis ei ole sisult õiged, nt

süüdistuse episoodide 5 ja 8 osas), aga kuna kohus on asunud seisukohale, et süüdistatavate tegevus, mis oli seotud

Narva Täppisteaduste kooli jaoks eraldatud vara ja raha käitlemisega, ei väljunud lepinguliste suhete raamest ega

moodusta kuriteokoosesisu, siis tuleb asuda seisukohale, et ka arvete esitamisega seotud süüdistatavate tegevus ei

välju lepinguliste suhete raamest.

3.5.9 Tulenevalt ülaltoodust kohus üksiktõendite analüüsi puudutaval osal ei peatu.

54. Sarnastel põhjustel, millele ringkonnakohus osutas juba käesoleva otsuse alaosas 2.1.2, ei vasta

eelmises punktis osundatud maakohtu põhjendus mitte ühelegi KrMS § 309 lg-s 2 ette nähtud

õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise alusele. Asjaolu, et Narva linna poolt Narva Täppisteaduste

kooli tarbeks Puškini Instituudile makstava toetuse kasutamine ja tagasinõudmine oli lepinguga

reguleeritud, ei ütle mitte midagi selle kohta, kas A. Krasnoglazov ja Puškini Instituut panid toime

KarS §-des 344 ja 345 sätestatud tunnustele vastavad teod.

55. Intellektuaalse võltsimisega on tegemist juhul, kui dokumendi koostajana näidatud ja selle

koostamiseks õigustatud isik kannab formaalselt autentsesse dokumenti sisult ebaõigeid andmeid

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-40-11, p 13).

Kohtupraktika kohaselt ei erista KarS § 344 lg-s 1 ja § 345 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisud

materiaalset ning intellektuaalset võltsimist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari

2007. a otsus asjas nr 3-1-1-94-06, p 9 ja 22. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-40-11, p 12). Seega

on KarS § 344 lg 1 järgi karistatav ka dokumendi intellektuaalne võltsimine ja KarS § 345 lg 1

järgi ka intellektuaalselt võltsitud dokumendi kasutamine.

56. A. Krasnoglazovit ja Puškini Instituuti süüdistatakse kokkuvõtlikult selles, et Narva linnale

toetuse kasutamise kohta esitatud aruannetes kajastati Narva Täppisteaduse kooli tarbeks tehtud

kuludena ka selliseid kulusid, mida tegelikult ei tehtud Narva Täppisteaduste kooli huvides, vaid

hoopis selleks, et soetada asju A. Krasnoglazovi ja/või tema pereliikmete isiklikku kasutusse.

Sellise süüdistuse põhjendatuse hindamiseks pidanuks maakohus kõigepealt välja selgitama, kas

tõendid kinnitavad seda, et aruannetes kajastatud kulutusi, mis süüdistuse kohaselt olid

mittesihipärased, ei tehtud Narva Täppisteaduste kooli jaoks.

57. Maakohtu otsusest võib välja lugeda seisukoha, justkui oleks A. Krasnoglazovi ja Puškini

Instituudi süüdistus võltsimises ja võltsitud dokumendi kasutamises sõltuvuses A. Krasnoglazovi

omastamissüüdistusest. Selline käsitlus on ekslik. A. Krasnoglazovi ja Puškini instituudi vastutus

dokumendi võltsimise ja võltsitud dokumendi kasutamise eest ei olene sellest, kas

A. Krasnoglazov omastas Puškini Instituudi vara. Ka näiteks juhul, kui peaks ilmnema, et

süüdistuses märgitud asjad ostetigi A. Krasnoglazovi ja tema pere tarbeks ja seda tehti Puškini

Instituudi kehtiva nõusoleku alusel (mis välistab omastamise), ei tähenda see seda, et Puškini

Instituut tohtis A. Krasnoglazovi ja tema pereliikmete huvides tehtud kulutusi deklareerida Narva

Täppisteaduste kooli kuluna. Juhul, kui Puškini Instituut näitas linnale esitatud toetuse kasutamise

20(23)

aruannetes sihtotstarbekohasena kulu, mis tegelikult ei vastanud Narva linna ja Puškini Instituudi

vahel sõlmitud lepingutes sätestatud tingimustele, esitas ta linnale valeandmeid. Ühtlasi pani

Puškini Instituut sellisel juhul toime teo, mis on käsitatav toetuse mittesihtotstarbelise

kasutamisena. Siinkohal tuleb silmas pidada, et ehkki Narva linna eraldatud toetus läks Puškini

Instituudi vara (kontoraha) hulka ega olnud sellest individualiseeritaval kujul eristatav, oli Narva

linnal toetuse eraldamise lepingute punktide 4.4 kohaselt õigus nõuda Puškini Instituudilt lepingu

tähtaja lõpuks kasutamata toetussumma tagastamist (KrTo, kd 1, tl-d 15 pöördel ja 21 pöördel).

Seega toetuse kasutamise aruandes sihtotstarbeliste kulude alusetu suurendamise korral vähenes

põhjendamatult Narva linna tagasinõudeõigus Puškini Instituudi vastu (või alternatiivselt see

summa, mida Puškini Instituut saanuks kasutada sihtotstarbeliselt Narva Täppisteaduste kooli

vajadusteks). Süüdistatavate selline tegevus andnuks linnale lepingust tuleneva aluse toetuse

eraldamise leping lõpetada ja nõuda Puškini Instituudilt väljamakstud toetuse tagastamist.

58. Maakohtu otsuses puudub igasugune tõendite käsitlus, lahendamaks KrMS § 306 lg 1 p-s 1

nimetatud küsimust, kas leidis aset tegu, milles A. Krasnoglazovit KarS § 344 lg 1 ja 345 lg 1

järgi ning Puškini Instituudile KarS § 344 lg 2 ja 345 lg 2 järgi süüdistatakse. Samuti pole kohus

andnud süüdistuses kirjeldatud asjaoludele KarS § 2 lg 2 nõuetele vastavat materiaalõiguslikku

hinnangut. Kohtuotsusest ei nähtu, millised dokumendi võltsimise (KarS § 344) ja võltsitud

dokumendi kasutamise (KarS § 345) objektiivse või subjektiivse koosseisu tunnused

A. Krasnoglazovi ja Puškini Instituudi väidetavas teos puuduvad. Olukorras, kus maakohus pole

süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude tuvastatuse kohta tõenditel põhinevat seisukohta

võtnud ega nendele asjaoludele karistusõiguslikku hinnangut andnud, ei saa ringkonnakohus

asuda seda tegema apellatsioonimenetluses.

3. Muud vead maakohtu otsuse põhiosas

59. Vaidlustatud kohtuotsuse põhiosas on lehekülgedel 12–20 põhjendamatult refereeritud

süüdistatava, kannatanu esindaja ja tunnistajate ütlusi, samuti muude tõendite sisu. Tõendite sisu

selline „ümberjutustus“ ei anna kohtuotsuse põhjenduse kvaliteedile midagi juurde, vaid hoopis

koormab otsuse teksti. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kohtuliku arutamise käigu

talletamiseks on seadusandja KrMS § 155 kohaselt pannud kohtutele kohtuistungi protokolli

pidamise kohustuse ning kohtuistungi protokolli kantu veelkordseks kajastamiseks kohtuotsuses

puudub igasugune vajadus ja põhjendus. Tõendite refereerimine kohtuotsuses ei ole käsitatav

tõendite analüüsina ega otsuse põhjendustena. Tulenevalt kohtuistungi protokolli pidamise

kohustuslikkusest, ei nõua KrMS § 312 p-d 1–3 ka ülekuulatud isikute ütluste taasesitamist

kohtuotsuses. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. mai 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-22-10,

p-d 8.1–8.2 ja 18. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-46-10, p 7.3) Ringkonnakohus märgib, et

juhtis samasugusele veale sama kohtuniku koostatud kohtuotsuses tähelepanu ka oma 26. märtsi

2018. a otsuses asjas nr 1-16-11144 (vt viidatud otsuse p 35).

21(23)

4. Kokkuvõte ja menetluskulu

60. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 2 p-st 2 koostoimes lg 1 p-ga 1, § 338 p-st 3,

§ 339 lg-st 2 ja § 341 lg-test 3 ning 4, tühistab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu 29. jaanuari

2018. a otsuse prokuratuuri apellatsioonis taotletud ulatuses ja saadab kriminaalasja selles osas

uueks arutamiseks Viru Maakohtule samas kohtukoosseisus. Apelleerimata osas jääb maakohtu

otsus muutmata, välja arvatud menetluskulu puudutavas osas (KrMS § 191 lg 3). Muu hulgas

jäävad muutmata ka maakohtu otsustused asitõenditega toimimise kohta. Riigikohus on asunud

seisukohale, et kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse üksnes osaliselt ja saadab

kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks, tuleb seda teha otsuse vormis (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 16. aprilli 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-38-13, p-d 6–8). Seetõttu teeb

ringkonnakohus käesolevas asjas otsuse, mitte aga määruse.

61. Juhindudes KrMS § 341 lg-st 4, määrab ringkonnakohus, et maakohus peab lisaks uue kohtuotsuse

tegemisele täiendama kohtulikku arutamist ulatuses, mis on vajalik käesolevas otsuses viidatud

puuduste kõrvaldamiseks. Eeskätt tuleb süüdistatavale ja kaitsjale tagada võimalus kaitseväidete

ja neid kinnitavate tõendite esitamiseks seoses A. Krasnoglazovile Puškini Instituudi vara

omastamises esitatud süüdistusega. Täiemahuline uus kohtulik uurimine pole tarvilik, arvestades

mh KrMS § 2862 lg-s 1 sätestatut. Samas on oluline silmas pidada sedagi, et KrMS § 341 lg 4

kolmanda lause kohaselt teeb maakohus sõltumata ringkonnakohtu määruses märgitust,

kriminaalasja uuesti arutades täiendavalt menetlustoiminguid, mis kohtu hinnangul on vajalikud

kriminaalasja õigeks lahendamiseks.

62. A. Krasnoglazovi ja Puškini Instituudi kaitsja esitas 24. jaanuaril 2018 maakohtule taotluse

hüvitada süüdistatavatele nende ühiselt kantud menetluskulu – valitud kaitsjale makstud tasu

summas 10 460 eurot (KoTo, kd 1, tl 165 jj). Mõistes mõlemad süüdistatavad süüdistuse kogu

mahus õigeks, rahuldas maakohus selle taotluse ja mõistis KrMS § 181 lg 1 alusel riigilt Puškini

Instituudi kasuks välja kaitsja taotletud summa.

63. Kuna käesoleva otsusega tühistab ringkonnakohus osaliselt A. Krasnoglazovi ja Puškini Instituudi

õigeksmõistmise, langeb osaliselt ära ka KrMS § 181 lg 1 kohaldamise alus. Seetõttu tuleb

kolleegiumil KrMS § 191 lg-st 3 juhindudes muuta kriminaalmenetluse kulude hüvitamise

otsustust. Ringkonnakohtul pole alust tühistada maakohtu menetluskulude hüvitamise otsustust

täies ulatuses ega saata kaitsja 24. jaanuari 2018. a taotlust tervikuna maakohtule uueks

menetlemiseks, sest nende tegude osas, milles prokuratuur maakohtu otsust ei apelleerinud, jääb

süüdistatavate õigeksmõistmine muutmata. Seega säilib süüdistatavatel ka apellatsioonimenetluse

tulemusena õigus menetluskulu hüvitisele, kuid seda üksnes osaliselt.

64. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt jäävad süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või

kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud

seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes

kriminaalmenetlus lõpetatakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel

näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks

22(23)

mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt.

(Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 1065 koos

seal viidatud kohtupraktikaga.) Kaitsja 24. jaanuari 2018. a taotlusest ega selle lisadest ei nähtu,

milline osa kaitsja tööst oli seotud süüdistuse selle osaga, milles süüdistatavate õigeksmõistmine

jääb muutmata. Kolleegium hindab süüdistuse seda osa, milles süüdistatavad on õigeks mõistetud,

suuremaks kui seda, milles vaidlus jätkub. Hinnanguliselt on kaitsja poolt maakohtus taotletud

10 460 euro suurusest kaitsjatasust 7500 eurot seotud süüdistuse selle osaga, milles süüdistatavad

on õigeks mõistetud. Seejuures ei sea kolleegium praegusel juhul sarnaselt apellandile kahtluse

alla valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust (KrMS § 175 lg 1 p 1), s.o pole alust jätta mingit

osa kaitsjatasust menetluskulu hulka arvamata.

65. Eelmises

punktis

märgitud

7500

euro

ulatuses

säilib

süüdistatavatel

õigus

apellatsioonimenetlusele eelnenud menetluses tekkinud menetluskulu hüvitamisele ka praeguse

apellatsioonimenetluse tulemusena. Seega tuleb kõnealune summa riigilt süüdistatavate kasuks

välja mõista. Maakohus mõistis mõlema süüdistatava menetluskulu hüvitise välja üksnes Puškini

Instituudi kasuks. Riigikohus on selgitanud, et menetluskulu hüvitisnõude õigustatud subjektiks

on süüdistatav, kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik, kelle huvides menetluskulu kanti, ja seda

sõltumata sellest, kas menetluskulu kanti tema või mõne muu isiku arvel (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 20. novembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-93-15, p 137). Puškini Instituut

ei olnud süüdistatav omastamistegudes, milles A. Krasnoglazov õigeks mõisteti, ja seega pole

võimalik väita, et omastamissüüdistusega seotud menetluskulu kanti Puškini Instituudi huvides.

Järelikult ei saa ta selles osas olla ka hüvitise saamiseks õigustatud subjekt. Dokumendi

võltsimises ja võltsitud dokumendi kasutamises mõisteti vähemalt osaliselt õigeks mõlemad

süüdistatavad, s.o sellega seotud menetluskulu kanti nii ühe kui ka teise süüdistatava huvides –

seega tekkis hüvitisnõue mõlemal süüdistataval, mitte üksnes Puškini Instituudil. Neid asjaolusid,

samuti süüdistuste umbkaudset mahtu arvestades peab ringkonnakohus menetletavas asjas õigeks

jagada 7500 euro suurune menetluskulu hüvitis A. Krasnoglazovi ja Puškini Instituudi vahel nii,

et 2/3 sellest läheb A. Krasnoglazovile ja 1/3 Puškini Instituudile. Menetletavas asjas ei ole

kohtule esitatud taotlust kanda ühe või teise süüdistatava menetluskulu hüvitis kaassüüdistatava

või siis hoopis mõne menetlusvälise isiku pangakontole (sellise taotluse kohta vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-79-14, p 48).

66. Ülejäänud 2960 euro (10 460 €–7500 €) osas tuleb kaitsja 24. jaanuari 2018. a taotluses näidatud

menetluskulu hüvitamiseks kohustatud isik kindlaks määrata kriminaalasja uuel arutamisel,

olenevalt kriminaalmenetluse lõpptulemusest.

67. Maakohtu otsustus jätta ekspertiisikulu 462 riigi kanda, jääb muutmata, kuna ekspertiisikulu on

seotud süüdistuse selle osaga, milles süüdistatavad õigeks mõistetakse.

68. A. Krasnoglazovi ja Puškini Instituudi kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse hüvitada

süüdistatavatele nende ühiselt kantud apellatsioonimenetluse kulu – valitud kaitsjale makstud tasu

summas 768 eurot. Taotluse ja selle lisade kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsuse ja apellatsiooni

analüüsiks ja apellatsioonivastuse koostamiseks kokku 4 tundi. Õigusteenuse tunnihind on

23(23)

192 eurot (sh käibemaks). Kumbki süüdistatav pole käibemaksukohustuslane. Ringkonnakohus

leiab, et kaitsja taotluses märgitud summa on KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes mõistliku suurusega ja

järelikult tuleb see lugeda tervikuna apellatsioonimenetluse kuluks. Kuna ringkonnakohus teeb

KrMS § 337 lg-s 2 nimetatud lahendi, peab riik KrMS § 185 lg 1 kohaselt apellatsioonimenetluse

kulu süüdistatavatele hüvitama. Hinnates võrdlevalt A. Krasnoglazovi ja Puškini Instituudi

süüdistuste mahtu, leiab kolleegium, et 2/3 apellatsioonimenetluse kulu hüvitisest ehk 512 eurot

tuleb määrata A. Krasnoglazovile ja 1/3 ehk 256 eurot Puškini Instituudile.

69. KrMS § 190 p 3 kohaselt hõlmab kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustus ka otsustust

selle kohta, kas ja millises ulatuses rahuldada isiku taotlus hüvitada talle süüteomenetluses

tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt. Seega ka seda

otsustust saab kõrgema astme kohus muuta KrMS § 191 lg-s 3 ette nähtud korras, s.o sõltumata

edasikaebuse piiridest.

70. Menetletavas asjas märkis maakohus kohtuotsuse resolutiivosas mh järgmist: „KrMS § 314 p 6 ja

süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 5 lg-st 1 p 2 kohaselt on Andrey

Krasnoglazovil õigus taotleda hüvitist ajavahemikul 17.08.2015 kuni 18.08.2015, s.o 2 (kaks)

päeva, kahtlustatavana kinnipidamisega tekitatud kahju eest.“

71. Ringkonnakohus märgib, et A. Krasnoglazovi õigeksmõistmise tõttu langeb hetkeseisuga ära ka

alus SKHS § 5 lg 1 p 2 kohaldamiseks. Samas juhib kolleegium sõltumata eelmärgitust maakohtu

tähelepanu järgnevale. 1. maist 2015 jõus olev süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise

seadus ei näe enam ette sellist korda, mille kohaselt määrab kohus kindlaks päevade arvu, mil

isikult oli alusetult vabadus võetud, ja teavitab isikut õigusest selle kahju eest hüvitist nõuda.

Kehtiva õiguse kohaselt peab kriminaalasja menetlev kohus ise kahjuhüvitise süüdistatava kasuks

välja mõistma, kuid seda vaid juhul, kui kohtule on esitatud selleks nõutav taotlus. Nimelt sätestab

SKHS § 12 esimene lause, et kahju hüvitatakse kahju kandnud isiku kirjaliku taotluse alusel.

Kriminaalasja või väärteoasja kohtumenetluse kestel esitab isik taotluse kahju hüvitamiseks

kohtule. Taotlus esitatakse maakohtu menetluses enne kohtuliku uurimise lõpetamist.

(SKHS § 18 lg 1) Kohus otsustab kahju hüvitamise kohtumääruse või kohtuotsusega

(SKHS § 18 lg 2). KrMS § 306 lg 1 p 16 järgi peab kohus lahendama kohtuotsuse tegemisel mh

küsimuse, kas ja millises ulatuses rahuldada isiku taotlus hüvitada talle süüteomenetluses

tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt. Järelikult rikkus

maakohus menetletavas asjas kriminaalmenetlusõigust, kui märkis, et süüdistataval on õigus

taotleda kahtlustatavana kinnipidamisega tekitatud kahju hüvitamist. Eeltoodud põhjustel tühistab

ringkonnakohus maakohtu otsuse ka käesoleva otsuse põhiosa punktis 70 osundatud osas.

Juhan Sarv

Maarika Kuusk

Tiit Lõhmus

(allkirjastatud digitaalselt)