3-18-391/13 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

28.09.2018, Tallinn

Haldusasja number

3-18-391

Haldusasi

OÜ Metsagrupp kaebus Rahandusministeeriumi 23.01.2018

käskkirja nr 1.1-4/13 „Sundvalduse seadmise otsus (Kaarli)“

ja 23.01.2018 käskkirja nr 1.1-4/16 „Sundvalduse seadmise

otsus (Lahkme)“ tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: OÜ Metsagrupp, volitatud esindaja v.adv

Margus Mugu

Vastustaja: Rahandusministeerium, volitatud esindaja Heili

Jaamu

Kolmas isik: Elering AS, volitatud esindaja Taavi Vospert

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

3. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29.10.2018. Vastuseks esitatud

apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva

jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates

või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg

3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei

peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks

peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ-le Metsagrupp kuuluvad Pärnu maakonnas Saarde vallas Allikukivi külas asuvad Kaarli

kinnistu (katastritunnus 71101:006:0041; kinnistu nr 1601806) ja Lahkme kinnistu

(katastritunnus 71101:006:0173; kinnistu nr 887206).

2. Elering AS esitas 04.01.2018 Rahandusministeeriumile taotlused Lahkme kinnistule 10890

m2 suurusele maa-alale ja Kaarli kinnistule 11701 m2 suurusele maa-alake sundvalduste

seadmiseks (tl 55-73). Elering AS taotlused lähtuvad Pärnu Maavanema 25.11.2015

korraldusega nr 1-1/15/569 on kehtestatud Pärnu maakonna planeeringu teemaplaneeringul

„Kilingi-Nõmme – Riia TEC-2 330 KV õhuliini trassikoridori asukoha määramine Pärnu

maakonnas“ põhinevast projektdokumentatsioonist1.

3. Rahandusministeeriumi 23.01.2018 käskkirjaga nr 1.1-4/13 (tl 6-7) on seatud elektrivõrgu

talumiskohustuse kehtestamiseks (330 kV elektriõhuliini talumiseks ja selle rajamiseks) Elering

AS-i kasuks 11701 m2 suuruse alaga sundvaldus Pärnu maakonnas Saarde vallas Allikukivi

külas Vanamõisa tee 9 asuvale ja OÜ-le Metsagrupp kuuluvale Kaarli kinnistule (katastritunnus

71101:006:0041; kinnistu nr 1601806; edaspidi Kaarli kinnistu).

4. Rahandusministeeriumi 23.01.2018 käskkirjaga nr 1.1-4/16 (tl 10-11) on seatud elektrivõrgu

talumiskohustuse kehtestamiseks (330 kV elektriõhuliini talumiseks ja selle rajamiseks) Elering

AS-i kasuks 10890 m2 suuruse alaga sundvaldus Pärnu maakonnas Saarde vallas Allikukivi

külas asuvale ja OÜ-le Metsagrupp kuuluvale Lahkme kinnistule (katastritunnus

71101:006:0173; kinnistu nr 887206; edaspidi Lahkme kinnistu).

5. 23.02.2018 saabus Tallinna Halduskohtule OÜ Metsagrupp kaebus Rahandusministeeriumi

23.01.2018 käskkirja nr 1.1-4/13 „Sundvalduse seadmise otsus (Kaarli)“ ja 23.01.2018

käskkirja nr 1.1-4/16 „Sundvalduse seadmise otsus (Lahkme)“ tühistamiseks.

6. 27.03.2018 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks

Rahandusministeeriumi ja kaasas menetlusse kolmanda isikuna Elering AS-i ning määras

vastustajale ja kolmandale isikule tähtajad kaebusele vastamiseks. 15.08.2018 määrusega

määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse ja määras menetlustähtajad.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

7. Kaebuse esitaja palub 23.01.2018 käskkirjad nr 1.1-4/13 ja nr 1.1-4/16 tühistada

alljärgnevatel põhjustel.

7.1. Kaebaja on seisukohal, et kinnisasja sundvõõrandamise seaduse (KASVS) § 462 lg 5 p 5

sisuks on, et sundvalduse seadmisel peab talumiskohustuse eest makstav tasu olema määratud

või vähemalt esitatud kindlaksmääratud algandmete kujul, mille põhjal on võimalik tasu

ühemõtteliselt ja kõigile arusaadavalt arvutada. Vaidlustatud käskkirjade punktid 3 ei täida

KASVS § 462 lg 5 p 5 nõudeid ega eesmärki, kuna viitavad vaid asjaõigusseaduse (AÕS) § -le

1582 ja deklareerivad seetõttu vaid omaniku õigust saada talumiskohustuse eest tasu. Tasu

suurust ega muid sellega seotud asjaolusid ei ole täpsustatud, täiendatud ega selgitatud. Seetõttu

on käskkirjad kaalutlusveaga ja kaebaja suhtes ebaproportsionaalsed, sest kaebajale

sätestatakse talumiskohustus ilma kohustuse täitmise aluseks olevat tasu määramata.

Kompensatsioon omandipõhiõiguse piirangu talumise eest on maaomaniku peamine huvi.

Antud juhul ei ole riive KASVS § 462 lg 5 p 5 nõuete täitmata jätmise tõttu seaduslik ning

tegemist on niivõrd olulise põhiõiguse riivega, et käskkirjade osalemine tühistamine (nt vaid p

3 osas) ei ole võimalik.

7.2. Kaebuse esitaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud kokku summas 1342 eurot

sh riigilõiv summas 30 eurot vastavalt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale (tl 75-78).

1 Teemaplaneeringu kehtestamise korraldus ja planeeringu materjalid on kättesaadavad veebiaadressilt

https://www.maavalitsus.ee/149

VASTUSTAJA SEISUKOHT

8. Vastustaja kaebusega ei nõustu ja vaidleb sellele vastu kogu ulatuses.

8.1. Vastustaja märgib, et elektrivõrk, mille talumiskohustuseks sundvaldus seati, on vajalik

avalikes huvides, sest selle kaudu osutatakse avalikku teenust. Vaidlusalused kinnistud jäävad

Pärnu maakonnaplaneeringu teemaplaneeringuga „Kilingi-Nõmme-Riia TEC-2 330 kV

õhuliini trassikoridori määramine Pärnu maakonnas“ planeeritud alasse. Tegu on liiniga, mis

on osa Balti riikide ühtsest 330 kV elektrivõrgust. Eesti ja Läti vahelise 330 kV

elektriülekandeliini rajamise vajadus on fikseeritud Eesti elektrimajanduse arengukavas aastani

2018 ning see on energeetikavaldkonna prioriteet üleriigilises planeeringus Eesti 2030+.

Planeeritav õhuliin on vajalik elektri varustuskindluse suurendamiseks kogu riigis,

ülekandekadude vähendamiseks ning energiaturu arendamiseks Balti riikide ja Kesk-Euroopa

ning

Skandinaavia

vahel

energiajulgeoleku

suurendamiseks.

Kinnisasja

omaniku

talumiskohustus tuleneb käesoleval juhul AÕS § 1581 lg-st 1.

8.2. Vastustaja leiab, et KASVS § 462 lg 5 p 5 eesmärk ei ole konkreetse talumiskohustuse tasu

või selle arvutusmeetodite kehtestamine. Sätte eesmärk on, et otsuses sisalduks viide, mille

alusel oleks võimalik tuvastada, kas talumiskohustuse eest makstava tasu osas on saavutatud

kokkulepe või millisel õiguslikul alusel on võimalik vastavat tasu nõuda. Vaidlustatud

käskkirjade p-des 3 on lähtuvalt sellest toodud viide talumiskohustuse eest makstava tasu

aluseks olevale õigusaktile ning sätetele, mis annavad kinnisasja omanikule endale õiguse tasu

nõudmiseks ning viitab ka vastavale vormile ja korrale. Talumistasu on kaebaja ja kolmanda

isiku vaheline eraõiguslik suhe, mille kujundamiseks puudub haldusorganil pädevus ning

vaidlus selles osas kuulub tsiviilkohtu pädevusse.

8.3. Vastustajale teadaolevalt on kaebaja ja kolmas isik pidanud läbirääkimisi kokkuleppe

saavutamiseks. Sundvaldus seati 23.01.2018 kaebaja neljale kinnistule ning neist kahe osas

sõlmisid kaebaja ja kolmas isik isikliku kasutusõiguse seadmise lepingud. Kaarli ja Lahkme

kinnistute osas kaebaja ja kolmas isik kokkuleppele ei jõudnud.

KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT

9. Kolmas isik palub jätta kaebuse rahuldamata alljärgnevatel põhjustel.

9.1. Kolmas isik leiab, et vaidlus puudub käesoleval juhul talumiskohustuse õigusliku aluse ja

käskkirjade sisulise õiguspärasuse üle. Õhuliini paiknemine lähtub teemaplaneeringust, mis on

kehtestatud Pärnu maavanema 25.11.2015 korraldusega nr 1-1/15-569 „Kilingi-Nõmme-Riia

TEC 2 330 kV õhuliini trassikoridori asukoha määramine“. Kaebus on esitatud vaid seetõttu, et

kaebaja ei ole nõustunud varasemalt pakutud talumistasu suurusega.

9.2. Käskkirjas sisalduv viide talumistasule on õiguspärane ning KASVS § 462 lg 5 p 5 nõuded

on täidetud. Sätte eesmärk on, et otsuses oleks toodud vähemalt viide, mille alusel oleks

võimalik tuvastada, kas talumiskohustuse eest makstava tasu osas on saavutatud kokkulepe või

millisel õiguslikul alusel on võimalik vastavat tasu nõuda. Sättes esitatud nõue on

informatiivne. Käskkirjadest on ilmselgelt tuvastatav, et kaebajal on õigus nõuda tasu AÕS §-

s 1582 sätestatud korras. KASVS-s puudub nõue, kus sundvalduse otsuses tuleks viidata

konkreetsele talumistasu summale või täpsemale tasu arvestamise metoodikale või valemile.

Vastustajal puudub pädevus talumistasu määramiseks. Kuivõrd kaebaja ei nõustunud kolmanda

isiku poolt pakutava hüvitiste määradega, ei olnud vastustajal võimalik viidata muule kui AÕS

§-st 1582 tulenevale talumistasule. Vaidlus talumistasu suuruse osas ei saa olla seejuures avalik-

õigusliku vaidluse aluseks,

9.3. Kolmas isik leiab, et vastustaja pidi KASVS § 462 lg 4 alusel kontrollima sundvalduse

seadmise otsuse tegemisel vaid sundvalduse taotluses olnud andmete õigsust ning selle sätte

eesmärk on välistada nende vastuväidete esitamise võimalus, mida sai esitada

planeerimismenetluses. Seetõttu ei toimu sundvalduse seadmisel enam planeerimismenetluses

tehtud mahus poolte huvide kaalumist.

9.4. Vaidlusalune õhuliin on rahvusvaheline projekt ja oluline kogu Põhja- ja Baltimaade

piirkonnas ning sama oluline on õhuliini tähtaegne valmimine. Kaebaja talumiskohustus

tuleneb AÕS §-st 1581. Tehnovõrk on avalikes huvides, kolmas isik on põhivõrguettevõtja

elektrituruseaduse (ELTS) § 8 lg 2 kohaselt, osutab võrguteenust põhivõrgu kaudu ja

kolmandale isikule laienevad ELTS § 65 lg-s 1 toodud kohustused, sh kohustus vastutada riigi

varustuskindluse tagamise eest. Õhuliini rajamise vajadus on fikseeritud ka Eesti

elektrimajanduse arengukavas aastani 2018 ja on prioriteediks ka üleriigilises planeeringus

Eesti 2030+.

9.5. Kolmas isik selgitab, et pakkus kaebajale hüvitist lähtuvalt võrdsest kohtlemisest. Võrdse

kohtlemise eesmärgil järgib kolmas isik sama sihtotstarbega maaüksuste puhul ühtset hüvitise

arvutamise põhimõtet kõigi maaomanike puhul. Eesti-Läti kolmanda õhuliini trass kulgeb

Harkust Läti Vabariigi piirini ning trassile jääb tuhandeid maaomanikke. Seetõttu pole

mõeldav, et kolmas isik saaks iga maaomanikuga pidada eraldi läbirääkimisi või nõustuda

mistahes maaomanike poolt nõutavate hüvitiste suurustega. Pakutava hüvitise määr ei põhjusta

maaomanikele kahju ning hüvitis ei saa olla maaomaniku jaoks ka rikastumise aluseks.

Arvestada tuleb, et talumishüvitised lisatakse elektri põhivõrgu ülekandetariifi, mis mõjutab

tervet elektrit tarbivat ühiskonda. Põhjendamatult suure hüvitise tasumine ei ole seega ka

avalikes huvides. Kaebajaga on peetud läbirääkimisi nelja kinnistu osas ja kahe osas jõuti ka

kokkuleppele ning sõlmiti tähtajatud isikliku kasutusõiguse seadmise lepingud. Kaarli ja

Lahkme kinnistute osas on kaebaja kokkuleppe sõlmimisest keeldunud hüvitise väiksuse tõttu.

Kaebaja ei ole põhistanud ega esitanud kalkulatsioone selle kohta, et talle tekitatakse kahju,

mida pakutavad hüvitised või iga-aastane talumistasu ei kompenseeriks. Kolmas isik on

jätkuvalt nõus sõlmima kaebajaga isikliku kasutusõiguse lepinguid talle varem pakutud

kalkulatsioonil põhinevatel tingimustel.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

10. Kaebaja on halduskohtule esitanud tühistamiskaebuse. Tühistamiskaebuse rahuldamise

eelduseks on haldusakti õigusvastasuse ja kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumise tuvastamine

(halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 44 lg 1, § 2 lg 1, § 5 lg 1 p 1). Haldusmenetluse

seaduse (HMS) § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani

poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne,

kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt

ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti

põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on

haldusaktis viidatud. Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja

õiguslik alus ning kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida

kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. HMS § 58 järgi ei saa

haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti

menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei

võinud mõjutada asja otsustamist.

11. Vaidlustatud käskkirjadega on AÕS § 1581 lg 1, KASVS § 6 ja § 461 lg-te 1, 2 ja 3 ning §

462 alusel seatud kaebuse esitajale kuuluvatele kinnistutele 330 kV elektriõhuliini ja selle

rajamise talumiskohustuse kehtestamiseks sundvaldus. Käskkirjade punktis 3 on deklareeritud

kinnisasja omaniku õigust nõuda tehnovõrgu talumise eest tasu AÕS §-s 1582 sätestatud korras.

Sundvalduse seadmine toimub omaniku tahte vastaselt avalikes huvides. Sundvalduse

seadmisel ei ole kinnistu omaniku omandiõiguse rikkumine välistatud.

Menetlusosalistel puudub vaidlus vastustaja pädevuse üle sundvalduse seadmise otsuse

vastuvõtmiseks.

Vaidlus on haldusakti vastavuses kehtivale õigusele, mida hinnatakse haldusakti andmise aja

seisuga (HKMS § 158 lg 2). Sama põhimõtet väljendab HMS § 54, mille kohaselt peab

haldusakt olema kooskõlas selle andmise hetkel kehtiva õigusega.

12. Kaebaja on seisukohal, et käskkirjad on õigusvastased üksnes põhjusel, et neis pole

sätestatud konkreetset sundvalduse talumistasu suurust või sellise tasu arvutamise meetodit,

mis võimaldaks konkreetse tasu suuruse välja arvutada. Muid etteheiteid käskkirjade

tühistamiseks kaebaja ei ole esitanud, sh ei vaidlusta kaebaja asjaolu, et tema kinnistud jäävad

Pärnu Maavanema 25.11.2015 korraldusega nr 1-1/15/569 kehtestatud Pärnu maakonna

planeeringu teemaplaneeringu „Kilingi-Nõmme – Riia TEC-2 330 KV õhuliini trassikoridori

asukoha määramine Pärnu maakonnas“ planeeritud alasse, et vaidlusalused õhuliinid ehitatakse

nimetatud

planeeringu

alusel

ja

ehitamine

lähtub

teemaplaneeringul

põhinevast

projektdokumentatsioonist. Kaebaja ei ole ka vaidlustanud sundvalduse seadmise sisuliste

eelduste täitmist (AÕS § 1581 lg-te 1 ja 2 kohaldamist), st et vaidlusalune õhuliin on vajalik

avalikes huvides, see kuulub kolmandale isikule ja kolmas isik on isik, kellele laieneb

elektrituruseaduse (ELTS) § 65 lõikes 1 sätestatud kohustus, samuti, et puudub muu

otstarbekas võimalus õhuliini rajamiseks.

Vaatamata

eeltoodule

ja

arvestades,

et

kaebaja

väidab

omandipõhiõiguse

riive

ebaseaduslikkust, kontrollib kohus kas sundvalduse seadmise eeldused olid vaidlusalusel juhul

täidetud.

13. Kohtule nähtub, et Pärnu Maavanema 25.11.2015 korraldusega nr 1-1/15/5692 on

kehtestatud Pärnu maakonna planeeringu teemaplaneering „Kilingi-Nõmme – Riia TEC2 330

kV õhuliini Trassikoridori asukoha määramine Pärnu maakonnas“. Nimetatud korralduse

kohaselt on planeeritav kõrgepingeliin osa Eesti ja Läti vahelisest uuest kolmandast ühendusest,

mis on osa Balti riikide ühtsest 330 kV elektrivõrgust. Korraldusest nähtub, et

teemaplaneeringu puhul on tegemist maakonnaplaneeringu erijuhtumiga, mis tähendab, et 330

kV õhuliini rajamiseks üld- ja detailplaneeringuid reeglina enam koostama ei pea. Nimetatu on

kooskõlas planeeringu algatamise ajal ja kuni 30.06.2015 kehtinud planeerimisseaduse § 291

lg-ga 6, mille kohaselt toimub joonehitise projekti koostamine kehtestatud teemaplaneeringu

alusel, kui joonehitise asukoht on valitud maakonnaplaneeringu või selle teemaplaneeringuga.

Korraldusest nähtuvalt koostatakse kehtestatud teemaplaneeringu alusel kõrgepingeliini

ehitusprojekt, mis määrab täpse maa-ala 330 kV õhuliini rajamiseks ning õhuliini

projekteerimise ajal sõlmib Elering AS iga maaomanikuga isikliku kasutusõiguse lepingu,

milles fikseeritakse elektriliini trassi asukoht ja lepitakse kokku kõik muud tingimused, sh

kompensatsioonid.

Vaidlust ei ole selles, et korraldus on kehtiv ja kaebaja ei ole ka väitnud, et ta oleks vastava

korralduse vaidlustanud.

AÕS § 1581 lg-test 1 ja 2 tulenevad kinnisasjal olemasoleva või sinna ehitatava tehnovõrgu või

-rajatise talumise kohustuse tekkimiseks järgmised tingimused (kumulatiivne loetelu ehk kõik

tingimused peavad olema üheaegselt täidetud):

1)

tehnovõrk või -rajatis on vajalik avalikes huvides:

a)

selle kaudu osutatakse avalikku teenust ja

b)

see kuulub mh isikule, kellele laieneb elektrituruseaduse § 65 lõikes 1 sätestatud

kohustus;

2 Kättesaadav veebiaadressilt

https://www.maavalitsus.ee/documents/2845826/18632641/0_kehtest_korraldus.pdf/466d271e-8a63-4227-

9986-0918ed9d4de9

2)

puudub muu tehniliselt ning majanduslikult otstarbekam võimalus tehnovõrguga või -

rajatisega liituda sooviva isiku tarbimiskoha ühendamiseks tehnovõrguga või -rajatisega või

tehnovõrgu või -rajatise arendamiseks;

3)

tehnovõrgust või -rajatisest tulenev kitsendus kinnisasja omanikule peab olema

proportsionaalne, võrreldes avaliku huviga tehnovõrgu või -rajatise vastu või tehnovõrguga

liituda soovija huvi tehnovõrguga liitumise vastu.

Vaidlustatud käskkirjade andmise ajal kehtinud AÕS § 1581 lg 1 viimase lause kohaselt tekib

selle alusel talumiskohustus KASVS-s sätestatud korras sundvalduse seadmisega.

Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt lõikes 1 sätestatud talumiskohustust ei ole isikul juhul, kui

tehnovõrgust või -rajatisest tulenev kitsendus kinnisasja omanikule on oluliselt suurem kui

avalik huvi tehnovõrgu või -rajatise vastu või tehnovõrguga liituda soovija huvi tehnovõrguga

liitumise vastu ja on olemas võimalus ehitada tehnovõrk või -rajatis nii, et teise kinnisasja

omanik ei sattu samaväärsesse või halvemasse olukorda.

Kohus leiab, et Balti riikide ühtse elektrivõrgu kaudu elektrivarustuse teenuse tagamine on

käsitletav avaliku huvina. Ka teemaplaneeringu kehtestamise korraldusest nähtub, et uus

elektriühendus on oluline elektrituru arendamiseks Balti riikide ja Kesk-Euroopa ning

Skandinaavia vahel, luuakse eeldused elektri varustuskindluse suurendamiseks kogu riigis ning

ülekandekadude vähendamiseks, õhuliini rajamine tõstab ülekandevõimsust 500-600 MW

võrra ja võimaldab võrguga liituda uutel kohalikel elektritootjatel, sh taastuvatest

energiaallikatest elektritootjatel ning sellega hajutada Eesti-sisest energiatootmist. Korralduses

on sõnaselgelt märgitud, et uue Eesti-Läti vahelise 330 kV õhuliini planeerimine on avalikes

(üldistes) huvides.

Kuivõrd elektri varustuskindluse suurendamiseks planeeritud kõrgepingeliin on ettenähtud

kehtiva teemaplaneeringuga ning see on selgelt vajalik avaliku teenuse osutamiseks, siis ei saa

olla vaidlust selles, et õhuliini rajamine on vajalik avalikes huvides. Kaebaja ei ole seejuures

ka esitanud etteheiteid õhuliini asukoha osas, kuid selliseid etteheited oleksid ka asjakohatud

olukorras, kus elektrivõrgu asukoht on määratud kehtiva teemaplaneeringuga (sh erisusega, et

detailplaneeringut eraldi koostama ei pea) ja selle alusel (mille kehtivust kaebaja vaidlustanud

ei ole).

Vaidlust ei saa ka olla selles, et kolmas isik on see isik, kellele laieneb ELTS § 65 lg-s 1

sätestatud kohustus ning seega on tegemist AÕS § 158 lg 11 ja ELTS § 65 lg-s 1 nimetatud

isikuga, so võrguettevõtja, kes osutab oma teeninduspiirkonnas tarbijale, tootjale, liinivaldajale

või teisele võrguettevõtjale ELTS § 65 lg 1 alapunktides nimetatud võrguteenuseid. Ka nähtub

kolmanda isiku põhivõrguettevõtjaks olemine ELTS § 8 lg 2 kohaselt Majandustegevuse

registris avaldatud ja Konkurentisameti poolt väljastatud tähtajatu tegevusloa nr ELP000001

andmetest3.

Lisaks rõhutab kohus, et AÕS § 1581 lg-s 2 toodu arvestamisel on oluline see, et kaebaja ei ole

kehtivat planeeringut vaidlustanud (taotlenud selle muutmist), mistõttu oleks asjakohatu

vaielda võimaluse üle lahendada asi kaebaja omandiõigust riivamata või muul tehniliselt ja

majanduslikult otstarbekamal viisil. Vaidlustatud korralduses on seejuures selgelt märgitud, et

sundvalduse seadmine toimub vastava teemaplaneeringu alusel ja lähtub sellel põhineval

projektdokumentatsioonil. Kohtu hinnangul on nimetatud põhjendused sundvalduse seadmisel

piisavad, arvestades, et elektrivõrk ning nende asukohad on ettenähtud teemaplaneeringuga

ning tegemist on erijuhtumiga, mil eraldi detailplaneeringut koostama ei pea.

Puudub vaidlus asjaolu üle, et kaebaja oli planeeringu kehtestamise ajal vaidlusaluste kinnistute

omanik, mis tähendab, et kaebaja on olnud õhuliini rajamisest kogu aeg teadlik.

3 Kättesaadav veebiaadressilt

https://mtr.mkm.ee/taotluse_tulemus/221095?backurl=%40juriidiline_isik_show%3Fid%3D63251

14. Sundvalduse seadmine toimus vaidlusaluste käskkirjade kehtestamise ajal kehtinud

KASVS-s sätestatud korras. KASVS § 462 reguleerib sundvalduse seadmist detailplaneeringu

koostamise kohustusega aladel. KASVS § 462 lg 1 sätestab, et kui asjaõigusseaduse §

1581 lõikes 1 nimetatud isik, kes soovib ehitada kinnisasjale avalikes huvides tehnovõrku või -

rajatist, ei ole kolme kuu jooksul niisuguse detailplaneeringu kehtestamisest arvates, mis näeb

ette kinnisasjale avalikes huvides tehnovõrgu või -rajatise ehitamise, saavutanud kinnisasja

omanikuga asjaõigusseaduse § 158 lõigetes 2 ja 3 nimetatud kokkulepet, võib ta käesoleva

seaduse § 461 lõikes 3 nimetatud organile esitada kinnistule sundvalduse seadmise taotluse.

Seega tuleneb ka KASVS sätetest otseselt, et teemaplaneering (arvestades, et erinormi kohaselt

eraldi detailplaneeringut kehtestama ei pea) on asjakohane, arvestades, et see kehtis ka

vaidlustatud korralduse andmise ajal ning sellele on ka vaidlustatud korralduses selgelt

viidatud. Kaebaja ei ole seejuures väitnud, et õhuliini asukoht või selle aluseks olev

projektdokumentatsioon ei oleks kooskõlas teemaplaneeringuga.

KASVS sätetest nähtub, et avalikes huvides vajaliku tehnovõrgu või -rajatise omanik peaks

esmalt üritama saavutada talumiskohustusega kinnisasja omanikuga kinnisasja koormamise

kokkulepet ning juhul, kui kokkulepet ei saavutata saab pöörduda sundvalduse seadmise

regulatsiooni juurde.

Kolmas isik on kohtule selgitanud, et proovis kaebajaga saavutada vajalikku kokkulepet, kuid

see ei õnnestunud vaidlusaluste kinnistute osas hüvitamisele kuuluva talumistasu suuruse tõttu.

Kaebaja ei ole nimetatud asjaolu vaidlustanud. Seega oli ka sundvalduse seadmise vastav eeldus

täidetud ja vajalikku kokkulepet ei saavutatud. Seega loeb kohus tuvastatuks, et sundvalduse

seadmisele eelnevalt olid kolmas isik ja kaebaja pidanud KASVS § 462 lg 1 ettenähtud

läbirääkimisi ja ei olnud 3 kuu jooksul saavutanud kinnisasja omanikuga asjaõigusseaduse §

158 lõigetes 2 ja 3 nimetatud kokkulepet. Seetõttu esitas kolmas isik põhjendatult KASVS §

461 lõikes 3 nimetatud organile - vastustajale - kinnistutele sundvalduse seadmise taotlused.

Kohus leiab, et vaidlustatud käskkirju on seaduses sätestatud ulatuses põhjendatud ja sellest

nähtuvad kõik selle aluseks olnud asjaolud, õiguslikud alused ja kaalutlused. Kohus on

seisukohal, et sundvalduse seadmise eeldused on käesoleval juhul täidetud.

15. Kaebaja hinnangul kuuluvad vaidlustatud käskkirjad tühistamisele üksnes põhjusel, et

talumistasu suurus on jäänud vastuolus KASVS § 462 lg 5 p-ga 5 määramata ning sel põhjusel

ei ole omandipõhiõiguse riive seaduslik.

Kohus nõustub vastustaja ja kolmanda isikuga selles, et kaebaja on KASVS § 462 lg 5 p-i 5

ebaõigesti tõlgendanud. Nimetatud sätte kohaselt peab sundvalduse seadmise otsus sisaldama

muuhulgas viidet talumiskohustuse eest makstava tasu aluseks olevale õigusaktile või

kokkuleppele. See tähendab, et otsuses tuleb esitada deklaratiivselt, kas tasu osas on kinnistu

omanikuga jõutud kokkuleppele või on tasu arvutamise aluseks seadus. Nimetatu ei tähenda

ühelgi juhul seda, et vastustaja peaks määrama või saaks määrata sundvalduse seadmise otsuses

selge talumistasu suuruse või selle arvutamise alused. Vastustajal sellekohane pädevus

käskkirjade kehtestamise ajal kehtinud õigusaktide kohaselt puudus. Asjakohane on seejuures

ka kolmanda isiku viidatud Riigikohtu lahend nr 3-2-1-87-14, mille p 27 kohaselt

„Tehnorajatise talumise eest tasu saamise asi on tsiviilasi, mis lahendatakse TsMS § 1 järgi

tsiviilkohtumenetluses./…/ Tehnorajatiste talumisega seotud asju lahendatakse TsMS § 475

lg 1 p 131 ja 611. ptk järgi hagita menetluses. TsMS § 6181 lg 1 järgi lahendatakse hagita

menetluses mh tehnorajatise talumise kohustuse kohta esitatud avaldusi (AÕS § 158 lg 1 ja

AÕSRS § 152). Kolleegiumi arvates hõlmab see ka talumiskohustusega seotud tingimuste, mh

tasu määramise asju.“. Kohus osundab, et vastustajal ei ole antud juhul kohalduva KASVS

sätete alusel kohustust ega ka pädevust vastava tasu määramiseks ning sundvalduse seadmisel

KASVS sätete alusel sellise tasu suurust ega määramist ei lahendata. Nimelt tuleneb ka

seadusest sõnaselgelt, et sundvõõrandamine toimub eraldiolevalt sundvõõrandamise eest tasu

määramisest (KASVS § 12) ja see põhimõte kajastub ka sundvõõrandamise suhtes erisäteteks

oleva sundvalduse regulatsiooni puhul.

Eeltoodut ei muuda ka asjaolu, et alates 01.07.2018 toimub sundvalduse seadmine kinnisasja

avalikes huvides omandamise seaduses (KAHOS) sätestatud korras ning et nimetatud seaduse

kohaselt tuleb asjakohase kokkuleppe puudumisel määrata tasu suurus sundvalduse seadjal

(KAHOS § 40 lg 5 ja § 39 lg 7 p 3). Kohus osundab, et sundvalduse seadja pädevus sellise tasu

suuruse määramiseks on tekkinud alles KAHOS kehtima hakkamisega 01.07.2018, kuid

kooskõlas HKMS § 158 lg-ga 2 ja HMS §-ga 54 hinnatakse haldusakti vastavust kehtivale

õigusele haldusakti andmise aja seisuga. Vaidlustatud käskkirjad on andmise ajal (so

23.01.2018) tuli sundvalduse seadmisel juhinduda KASVS sätetest, mille alusel tasu määramise

pädevus sundvalduse seadjal puudus.

Kohus selgitab kaebajale täiendavalt, et tasu maksmise küsimust reguleerib asjaõigusseaduse §

1582 ja AÕRS § 154 lg 1 ning kaebajal on õigus esitada tasu saamiseks vormikohane taotlus.

Lisaks juhib kohus tähelepanu ka Riigikohtu põhiseadusliku järelevalve kolleegiumi 17. aprilli

2012 asjas nr 3-4-1-25-11 tehtud otsuses toodud seisukohale, millest tuleneb, et kuigi

õiguskorras ei ole nimetatud Riigikohtu otsuse jõustumise järel sätteid, mille alusel tasu

arvutada, jäävad tasu nõudmise alused AÕS § 1582 lõigete 2-7 ja AÕRS § 154 lg 1 alusel alles

ja kaebajal tuleb sel alusel ise esitada tasu (hüvitis talumiskohustuse eest) nõue vastava

tehnovõrgu – ja rajatise omanikule. Vaidlust ei ole, et kaebaja seda vaatamata vastava õiguse

olemasolule teinud ei ole. Kohus selgitab, et Riigikohtu tsiviilkolleegium on andnud ka juhised

talumistasu suuruse määramiseks, märkides, et kinnisasja igakordsel omanikul on õigus saada

tehnorajatise omanikult perioodilist talumistasu vähemasti ulatuses, milles kinnisasja omanik

peab kandma kulusid, kuid ei saa kinnisasja või selle osa tehnorajatise tõttu ise kasutada. See

puudutab eelkõige maamaksu, aga ka nt kinnisasja hooldamise kulusid (Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 11.03.2015 otsus nr 3-2-1-87-14, p 33).

Seega, käskkirjade kehtestamise ajal kehtinud ja asjas kohaldatav KASVS ei näe ette, et

sundvalduse seadmiseks pädev haldusorgan peaks juhul, kui kinnisasja omanik ja sundvalduse

seadmist taotlev isik ei ole talumistasus kokkuleppele jõudnud, ise kinnisasja omanikule õiglase

tasu määrama. Talumistasu on kaebaja ja kolmanda isiku vaheline eraõiguslik suhe, mille

kujundamiseks puudus haldusorganil pädevus. Kaebaja peab talumistasu saamiseks ise

sellekohase taotlusega kolmanda isiku poole pöörduma.

16. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et esitatud kaebuse alusel kaevatavate haldusaktide

tühistamiseks alust ei ole, haldusaktid ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi, need on antud

andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalsed, kaalutlusvigadeta

ning vastavad vorminõuetele, mistõttu tuleb kaebus jätta rahuldamata.

17. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesoleval juhul tegi kohus otsuse kaebaja kahjuks. Vastustaja ja kolmas isik ei ole

menetluskulude väljamõistmist nõudnud ja kohus jätab need menetlusosaliste endi kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik