3-17-1391/24 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. september 2018, Tallinn

Haldusasja number

3-17-1391

Haldusasi

OÜ Vaseten kaebus Keskkonnaameti 21.03.2017

ettekirjutuse

nr

1-3/17/689

ja

keskkonnaministri

31.05.2017 käskkirja nr 1-2/17/611 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – OÜ Vaseten, volitatud esindaja v.adv Vesse

Võhma

Vastustaja I – Keskkonnaamet, volitatud esindaja Lüüli

Junti

Vastustaja II – Keskkonnaministeerium, volitatud

esindaja Käthlin Raudla

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 16. veebruari 2018. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

OÜ Vaseten apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ Vaseten apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 16.

veebruari 2018. a otsus haldusasjas nr 3-17-1391 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi

kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 26.10.2018, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

3-17-1391

2(10)

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ-le Vaseten kuulub Kuusalu vallas Kiiu-Aabla külas asuv Liivametsa kinnistu

(kinnistusraamatu registriosa nr 5438402, katastritunnus 42301:001:0257).

2. Keskkonnaamet tegi OÜ-le Vaseten 21.03.2017 ettekirjutuse nr 1-3/17/689

„Keskkonnakahju ohu tuvastamine ja vältimismeetmete rakendamine“. Ettekirjutuses leiti, et

Kiiu-Aabla küla Liivametsa kinnistu põhja- ja idapiiril asuvate kraavide puhastamisega

(rekonstrueerimisega) on kaasnenud keskkonnakahju oht Lahemaa rahvuspargile ning

esmatähtsatele loodusdirektiivi elupaigatüüpidele siirdesoo- ja rabametsad (91D0*) ning

vanad loodusmetsad (9010*). Ettekirjutusega kohustati OÜ-d Vaseten rakendama

keskkonnakahju ohu kõrvaldamiseks järgmisi vältimismeetmeid: 1) täita pinnasega

Liivametsa kinnistu põhja- ja idapiiril asuvad kraavid, kasutades selleks kraavide

puhastamisel väljavõetud ja kraavikallastele laotatud pinnast; 2) tööd tuleb teostada kuiva

pinnase tingimustes; 3) kasvavate puude langetamine ja vigastamine on keelatud; 4) tööde

lõppedes tuleb siluda tööde käigus tekkinud roopad; 5) meetmete täitmise tähtpäev on üks

aasta ettekirjutusest arvates. Ettekirjutuse kohaselt tuleb OÜ-l Vaseten kanda keskkonnakahju

ohu vältimisega seotud kulud, sh Keskkonnaameti poolt tehtud kulutused seoses ekspertide

kaasamisega.

3. OÜ Vaseten esitas ettekirjutusele vaide, mille keskkonnaminister jättis 31.05.2017

käskkirjaga

nr

1-2/17/611

„Vaideotsus“

rahuldamata.

Vaideotsuse

kohaselt

on

keskkonnakahju oht kaitstavale elupaigale tõendatud MTÜ Eesti Märgalade Ühing

ekspertarvamusega. Kaitstud elupaikade vahetus läheduses asuvate kraavide puhastamisega

vaide esitaja poolt on tegemist kraavide veetaseme tegelike füüsiliste muutustega, mis

mõjutab kaitstud elupaikade edasist säilimist. Seega on tekkinud keskkonnakahju oht ning

vaide esitaja tegevus on selle ohu vahetu ja paratamatu põhjus. Kui vaide esitaja ei oleks

kraave puhastanud, ei oleks tekkinud veetaseme alanemist, mis ekspertarvamuse järgi mõjutab

pikemas perspektiivis ebasoodsalt metsaelupaiku. Kraavide puhastamata jätmisel ei oleks

toimunud kuivendamist ehk ebasobiv tagajärg oleks jäänud ilmnemata.

Keskkonnainspektsiooni 10.04.2015 otsusega väärteoasjas nr 940014002088 (jõustunud) on

vaide esitaja seaduslikku esindajat PJ karistatud rahatrahviga looduskaitse seaduse (LKS) § 71

lg 1 alusel vaidlusaluse keskkonnakahju ohu põhjustanud tegevusega kaitstava loodusobjekti

kasutamis- või kaitsenõuete rikkumise eest.

Ebaoluline on väide, et kraavide puhastamine on ette nähtud Lahemaa rahvuspargi

kaitsekorralduskavaga ning kraavide puhastamine ei eeldanud Keskkonnaameti nõusolekut.

Keskkonnavastutuse seaduse (KeVS) § 1 lg 2 ei näe ette, et loaga või loakohustuseta

hõlmatud kahjustused või oht on keskkonnakahjustuste või ohu mõistest välja jäetud. KeVS

kohane ettekirjutus määratakse keskkonnakahju või keskkonnakahjuohu põhjustamise eest.

Seega ei oma iseseisvat tähtsust, kas kahju või kahjuoht on tekitatud lubatud või lubamatu

tegevusega, vaid tuleb tuvastada, kas kahju tekitaja on rakendanud meetmeid oma tegevuse

3-17-1391

3(10)

või tegevusetusega põhjustatava keskkonnakahju vältimiseks või vähendamiseks niivõrd,

kuivõrd seda on mõistlik eeldada.

Keskkonnaamet väljastas 10.01.2014 Liivametsa kinnistule metsateatise nr 16388000113,

millega lubati raied vastavalt Keskkonnaameti 03.01.2013 kirjas nr HJR 13-7/13/174 ja

metsakaitselise

ekspertiisi

ekspertarvamuses

nr

20121220-1107514-009101

seatud

tingimustel. Keskkonnameti 03.01.2013 kiri sisaldas mh nõuet, et selleks, et säiliks pinnas,

pindmised puujuured ning jääks kahjustamata alustaimestik, tuleb metsatööd ning kokku- ja

väljavedu teostada külmunud pinnase tingimustes. Vaide esitaja on asendanud haldusaktiga

pandud kohustuse täiesti erineva tehnoloogia kasutamisega, tegemata selleks tehnilist

uuringut, et hinnata tegevuse mõju kaitsealale. Selliselt on vaide esitaja rikkunud

hoolsuskohustust – tegutsenud ühepoolselt ja muutnud metsateatise nõudeid. Ka asjaolu, et

vaidlusalustel aladel olid juba varasemalt kraavid, ei tähenda, et sel põhjusel ei ole

põhjendatud vältimismeetmete rakendamine ning võib ala seisundit halvendada, kui on

tuvastatud keskkonnakahju oht. Vältimismeetmete kuludest vabastamine on võimalik, kui

vaide esitaja tõendab, et asjaolu kohta on olemas sõnaselge käsk või juhis (KeVS § 26 lg 4 p

2).

Kaitsekorralduskava on ennekõike halduse tegutsemisplaan loodusobjekti kaitsmise

korraldamisel (LKS § 25 lg 1). Järelikult on see õiguslikult siduv üksnes haldusorganile, mitte

vaide esitajale.

4. OÜ Vaseten esitas 30.06.2017 Tallinna Halduskohtule 30.06.2017 kaebuse (täiendatud

27.11.2017) Keskkonnaameti 21.03.2017 ettekirjutuse nr 1-3/17/689 ning keskkonnaministri

31.05.2017 käskkirja nr 1-2/17/611 tühistamiseks.

Metsakaitselise ekspertiisi ekspertarvamusega on tõendatud, et Liivametsa kinnistul olid 2012.

a-l ulatuslikud metsakahjustused (kooreüraski kahjustused, põdrakahjustused koos kaasnevate

tüvemädanikega kuuskedel, tuuleheide ja tormimurd). Kaebaja pidi Liivametsa kinnistu

omanikuna võtma tarvitusele ekspertide poolt soovitatud metsakaitse abinõud, sh viima läbi

harvendusraide, sanitaarraide ja osaliselt lageraide. Et raiet läbi viia (et tehnika ei vajuks

pinnasesse), puhastati ka kinnistul asuvad kinnikasvanud kraavid ja taastati kraavide esialgne

seisund. Metsakahjustuste tekke põhjustas liigniiskus, mis tekkis seoses viimase 10‒15 a

jooksul kraavide kinniskasvamisega. Kaebaja omandas Liivametsa kinnistu olukorras, kus

kraavid olid ca 10 a olnud kinni kasvanud. Pärast kraavide puhastamist ja endise olukorra

taastamist on metsakahjustuste levik peatatud ning kahjustused ei saa enam levida

naaberkinnistutele.

Tõendamata on kuivenduskraavide puhastamise tagajärjel tekkinud väidetav keskkonnakahju

oht, samuti põhjuslik seos OÜ Vaseten tegevuse ja väidetava keskkonnakahju ohu vahel.

Keskkonnakahju ei ole tekitatud. Ettekirjutuses on tuginetud MTÜ Eesti Märgalade Ühing

liikmete RP ja KS 2016. a-l koostatud dokumendile „Ekspertarvamus keskkonnakahju või

kahju ohu hindamiseks Lahemaa rahvuspargis Kuusalu vallas, Kiiu-Aabla külas, Liivametsa

kinnistul tekitatud pinnasekahjustuse ning kuivenduskraavide rekonstrueerimise kohta“.

Ekspertarvamusest ei nähtu, milline oli vaidlusaluste elupaikade algne seisund (sh veetase)

enne kraavide puhastamist 2014. a-l.

Olemasolevate kraavide taastamine endisel kujul (kraavide puhastamine) ei põhjusta

keskkonnale ohtu, vaid aitab kaasa Liivametsa kinnistul kasvava metsa säilimisele. Liivametsa

kinnistul olid kuivenduskraavid olemas juba 60 a tagasi ja neid on regulaarselt puhastatud.

Sellele vaatamata on kraavide vahetus läheduses säilinud nii siirdesoo ja rabamets kui ka vana

loodusmets. Eksperdid on kinnitanud, et Liivametsa kinnistu alal rekonstrueeritud kraavid ei

põhjusta antud ajahetkel olulist keskkonnakahju. Väidetav keskkonnakahju tekkimise oht on

3-17-1391

4(10)

hüpoteetiline ning võiks kõne alla tulla üksnes jätkuva kuivenduse tingimustes 5‒10 a

möödumisel. Ekspertarvamuse kohaselt ei ole kraavide mõjupiirkonnas teada kaitstavaid liike

ning neile ei kaasne negatiivseid mõjusid. Samuti ei mõjutanud kraavide puhastamine

rahvuspargi kaitse-eesmärgiks olevat maastikuilmet, maastiku elemente, pinnavorme ega

kultuuripärandit. Tõendamata on, kas ja kui palju on veetase pärast kraavide puhastamist

varasemaga võrreldes muutunud. Kraavide hooldamine, sh puhastamine, on kraavide

tavapärane majandamine, mis ei ole kaasa toonud keskkonnakahju ohtu. Tõendatud ei ole, et

keskkonnakahju ohu elupaikadele on põhjustanud üksnes kraavide puhastamine 2014. a-l.

Inseneribüroo UN OÜ 02.10.2017 arvamusega on tõendatud, et vaidlusaluse kraavi puhul on

pinnasevee taset alandav mõju maksimaalselt 12 m. Seega on ümber lükatud ettekirjutuse

väide seisundi võimalikust halvenemisest 50‒100 m raadiuses. Inseneribüroo UN OÜ

eksperthinnangu 12.10.2017 ja 13.10.2017 lisadega on tõendatud, et vaidlusalusesse kraavi

(K5) suubuvad sihtkaitsevööndist neli kraavi, mis tuleks sulgeda vähemalt 5 m pikkuste

pinnaspaisudega. See tõendab, et ettekirjutuses toodud vältimismeetmed ei ole põhjendatud,

vajalik meede oleks hoopis Liivametsa kinnistuga piirnevatel kinnistutel asuva 4

kuivenduskraavi sulgemine.

Kraavide puhastamine on ette nähtud Lahemaa rahvuspargi kaitsekorralduskavaga „Lahemaa

rahvuspargi kaitsekorralduskava kinnitamine aastateks 2016‒2025“. Kraavide puhastamiseks

ei olnud vaja Keskkonnaameti nõusolekut. Kuna Liivametsa kinnistu piirneb Suurekõrve

sihtkaitsevööndiga, mitte ei asu sellel, ei kohaldu Liivametsa kinnistule ka sihtkaitsevööndile

kohaldatavad piirangud (kaitsekorralduskava p 1.4.3). Tähendust ei oma asjaolu, et kraavid on

osaliselt Suurekõrve sihtkaitsevööndis, kuna kraavid piirnevad metsa väljaveoteega ning

nende puhastamine on kaitsekorralduskava alusel lubatud. Kraavide olemasolu on Liivametsa

kinnistul kasvava taimestiku säilitamiseks vajalik. Kuivenduskraavide taastamine Liivametsa

kinnistul on käsitletav Lahemaa piiranguvööndi kaitse-eesmärgi täitmisena, kuna tiigid ja

kraavid täituvad setetega ning neid on vajalik puhastada.

5. Keskkonnaamet vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Tuvastatud on keskkonnakahju oht kaitsealale, mitte keskkonnakahju. Keskkonnakahju ohu

tuvastamiseks tuleb tõendada piisavat tõenäosust, et lähitulevikus tekib keskkonnakahju

(KeVS § 2 lg 7). Keskkonnakahju on oluline ebasoodne mõju kaitsealale ning elupaikade ja

liikide soodsa seisundi saavutamisele või säilitamisele (KeVS § 2 lg 1 p-d 1 ja 2, § 4 lg 1 p 2

ja lg 3). Keskkonnakahju tuvastamisel tuleb mh arvestada algset olukorda (vt KeVS § 3 lg 2).

Lähtuda tuleb elupaiga, liigi ja kaitstava ala kaitse-eesmärgist ja kaitserežiimist või

kaitsekategooriast ning elupaiga, liigi või kaitstava ala pakutavatest hüvedest (KeVS § 3 lg 3).

Liivametsa kinnistuga piirnevate Suurekõrve sihtkaitsevööndisse kuuluvate elupaikade

(siirdesoo- ja rabametsad, rabametsa kasvukohatüüp ja vanad loodusmetsad, karusambla-

mustika kasvukohatüüp) algse olukorrana tuleb käsitada olukorda, mis oli enne 2014. a

kraavide rekonstrueerimist. Nimetatud elupaigad on inventeeritud 2001. a-l (Eesti Looduse

Infosüsteem (EELIS)). Seega saab algseks seisundiks pidada seisundit, millised need olid

EELIS andmetel.

Elupaigatüübile siirdesoo- ja rabametsad on iseloomulik see, et muld on alaliselt veega

küllastunud ning veetase ei lange suveperioodil maapinnast madalamale kui 10‒30 cm.

Elupaigatüübile vanad loodusmetsad on iseloomulik, et metsa veerežiim ei ole inimmõjuline,

s.t kuivenduskraave ei ole või need on lakanud toimimast. Seega on oluline vältida nende

elupaigatüüpide puhul loodusliku veerežiimi muutmist või lasta looduslikul veerežiimil

taastuda (kuivenduskraave mitte hooldada või need sulgeda, et looduslik veerežiim saaks

taastuda).

3-17-1391

5(10)

Keskkonnakahju oht kaitstavale elupaigale on tõendatud MTÜ Eesti Märgalade Ühing

ekspertarvamusega. Keskkonnakahju ohu tõi endaga kaasa kraavide rekonstrueerimine

Liivametsa kinnistu põhja- ja idapiiril. Liivametsa kinnistu põhja- ja idapiiril rekonstrueeritud

kraavide kuivendav mõju seab ohtu kaitstavate elupaigatüüpide säilimise ning sellega ei ole

täidetud Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärkide tagamine. Ekspertarvamuses leitakse, et

kraavide kuivenduse mõju ulatub Lahemaa rahvuspargi Suurekõrve sihtkaitsevööndisse

kraavist 100‒200 m ulatuses (sellega avaldub keskkonnakahju oht ka Lahemaa rahvuspargile

KeVS § 2 lg 7 tähenduses) ning negatiivne mõju elupaikade struktuurile avaldub 5‒10 a

jooksul. Tähtsust ei oma, mitme aasta jooksul täpselt võib keskkonnakahju avalduda. Ka

kaebaja poolt Keskkonnaametile esitatud eksperthinnangus on asutud seisukohale, et

rekonstrueeritud kraav omab kuivendavat mõju Lahemaa rahvuspargi Suurekõrve

sihtkaitsevööndisse. Liivametsa kinnistul olevate kraavide kuivendav mõju ei tohi ulatuda

väljapoole

Liivametsa

kinnistut.

Kaebaja

soov

parandada

Liivametsa

kinnistu

ekspluatatsioonilisi tingimusi ei tohi ohtu seada Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärkide

täitmist.

Kuivenduse mõju vanade loodusmetsa elupaikade taimekooslustele on veel raskesti

tuvastatav, kuid mõju veerežiimile on juba praegu tuvastatav ca 30‒50 m ulatuses. Kui

kraave ei oleks rekonstrueeritud, ei oleks toimunud ka muutusi veerežiimile. Kraavid ei

kuivendanud Liivametsa kinnistut varem sellise intensiivsusega nagu puhastatuna, vastasel

juhul ei oleks pidanud kraave puhastama. Põhjuslik seos kraavide rekonstrueerimise ja

keskkonnakahju ohu vahel on üheselt tõendatud ning tõendatud on asjaolu, et keskkonnakahju

ohu tekkimises on süüdi kaebaja. Kuivendav mõju on tuvastatud ka Inseneribüroo UN OÜ

02.10.2017 koostatud dokumendis, mille p 5 kohaselt ulatub Liivametsa kinnistu idapiirile

kaevatud kuivenduskraavi pinnasevee taset alandav mõju 10‒12 m kaugusele mõlemale poole

kraavi. Seega seisneb ekspertiisides toodud negatiivse mõju erinevus üksnes mõju ulatuses.

Kaebaja tegevust ei saa käsitada kaitsekorraldusliku tegevusena juba üksnes seetõttu, et

tegevus ei olnud seotud kaitsekorraldusega, vaid oli kantud kaebaja ärihuvidest.

Kaitsekorralduskava ei ole dokument, mille alusel kinnistuomanik võib kaitstaval

loodusobjektil oma parema äranägemise järgi toimetada. Kaitsekorralduskava sätestab

kaitsekorralduslikud meetmed, s.t tegevused, mida kaitseala valitseja peab ellu viima, et

kaitseväärtused ei saaks kahjustada. Kaitsekorralduskava on ennekõike haldusorganile

suunatud tegutsemisplaan loodusobjekti kaitsmise korraldamisel. Kuivenduskraavide

rekonstrueerimine ei ole praegusel juhul käsitatav Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärgi

täitmisena.

Ettekirjutuses ette nähtud vältimismeede (Liivametsa kinnistu piiril asuvate kraavide

sulgemine)

on

kraavide

puhastamise

eelse

veerežiimi

taastamiseks

põhjendatud,

vältimismeetme valiku põhjendused nähtuvad ka

MTÜ Eesti Märgalade Ühing

ekspertarvamusest. Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et vältimismeetmena tuleks rakendada

hoopis nelja kraavi (K1‒K4) sulgemist pinnapaisudega.

Tõele ei vasta kaebaja väide, et Liivametsa kinnistul olid ulatuslikud metsakahjustused ning

metsakahjustuste tekke põhjustas liigniiskus. Metsakaitselise ekspertiisi ekspertarvamuse

kohaselt

oli

Liivametsa

kinnistul

nõrk

kuuse-kooreüraski

kahjustus.

Lisaks

oli

põdrakahjustust, mida leidub laialt kõikjal ja mida ei saa liigniiskusega seostada. Tormimurd

ja tuuleheide olid paljuski kahe esimese kahjustaja tagajärg. Metsakaitselise ekspertiisi

ekspertarvamuse „Üldised metsakaitse abinõud“ kohaselt tohib raietööd Liivametsa kinnistul

teha üksnes külmunud pinnase tingimustes. Ka Keskkonnaameti 03.01.2013 kiri nr HJR13-

7/13/174 sisaldas seda nõuet. Nõude seadmise tingiski liigniiske pinnas. 2014. a talvel

kahjustati metsamaterjali väljaveo käigus Lahemaa rahvuspargis pinnast, tekitades kuni 1 m

3-17-1391

6(10)

sügavused roopad (kaebaja 02.10.2015 kirja kohaselt metsamaterjali väljavedu toimus 2014. a

talvel, mil oli erakordselt soe talv ning pinnas ei külmunud). Järelikult oli tingimus teha töid

külmunud pinnasega asjakohane ja vajalik. Kaebaja juhatuse liikme PJ tähelepanekuid ei saa

pidada metsakaitseliseks ekspertiisiks, tegemist on juhatuse liikme subjektiivse hinnanguga.

Keskkonnainspektsiooni läbiviidud väärteomenetluses nr 940014002088 tõendati, et

vaidlusaluste kraavide puhastamise näol oli tegemist ehitamisega, mille jaoks oli eelmise

Lahemaa kaitse-eeskirja p 30 alap 7 kohaselt nõutav Lahemaa rahvuspargi valitseja nõusolek,

mis antud juhul puudus. Keskkonnainspektsiooni lõpplahend on jõustunud ning seda ei ole

menetlusaluse isiku poolt vaidlustatud. Vaidlustatud ettekirjutuse näol ei ole tegemist

karistuse määramisega, vaid haldusaktiga, mis on suunatud keskkonnakahju ohu

kõrvaldamiseks. Suurekõrve sihtkaitsevööndis keelatud tegevuste osas ei oma tähtsust, kas

tegemist oli ehitamisega ja loastatud tegevusega või mitte.

6. Keskkonnaministeerium palus jätta kaebuse rahuldamata.

Keskkonnakahju oht kaitstavale elupaigale on tõendatud MTÜ Eesti Märgalade Ühing

ekspertarvamusega. Keskkonnaohu mõistes sisaldub kaks elementi: ebasoodsa tagajärje

tekkimise tõenäosus ja selle olulisus. Euroopa Kohtu praktikat arvestades on piisavaks

tõenäosuseks nii olukord, kus keskkonnamõju võib negatiivselt mõjutada Natura 2000

võrgustiku väärtusi (C-127/02), kui ka see, kui oluline ebasoodne mõju ei ole parimatest

teadussaavutustest lähtuvalt välistatud. Mida ohustatum on liik või elupaigatüüp, seda

väiksem ebasoodne mõju võib olla loetud oluliseks keskkonnakahju ohuks (C-258/11). Ka

kaebaja enda tellitud Inseneribüroo UN OÜ ekspertiis on tuvastanud ebasoodsa mõju, ehkki

väiksema raadiuse ulatuses.

Vältimismeetme kuludest vabastamine on võimalik, kui kaebaja tõendab, et asjaolu kohta on

olemas

sõnaselge

käsk

või

juhis

(KeVS

§

26).

Sellised

asjaolud

puuduvad.

Kaitsekorralduskava on ennekõike halduse tegutsemisplaan loodusobjekti kaitsmise

korraldamisel (LKS § 25 lg 1), mis on esmajärjekorras suunatud haldusele enesele. Järelikult

ei ole see õiguslikult siduv isikule. Seetõttu ei ole see selgesõnaline juhis kaebajale.

KeVS kohast ettekirjutust ei määrata isikule tegevuse pärast, vaid juhul, kui tegevus põhjustab

keskkonnakahju või selle ohtu. Isikul on ka loaga tegutsedes kohustus vältida keskkonda

kahjustavaid tegevusi. Seega ei oma iseseisvat tähtsust, kas kahju või kahju oht tekitati

lubatud või lubamatu tegevustega, vaid tähtis on tuvastada, kas kahju tekitaja on rakendanud

meetmeid oma tegevuse või tegevusetusega põhjustatava keskkonnakahju vältimiseks või

vähendamiseks niivõrd, kuivõrd seda on mõistlik eeldada.

Kaebaja puhastas kraave selleks, et kasutada metsateatisega antud õigust. Kaebaja on

asendanud haldusaktiga pandud kohustuse täiesti erineva tehnoloogia kasutamisega, tegemata

selleks vähimatki tehnilist uuringut, et hinnata tegevuse mõju kaitsealale. Selliselt on kaebaja

rikkunud hoolsuskohustust – tegutsenud ühepoolselt ja muutnud haldusorgani poolt

heakskiidetud metsateatise nõudeid.

Asjaolu, et vaidlusalustel aladel olid juba varasemalt kraavid, ei tähenda, et sel põhjusel ei ole

põhjendatud vältimismeetmete rakendamine ning võib ala seisundit halvendada. LKS-st

tulenevad looduskaitse ja looduse säilitamise kohustused kohalduvad juba enne, kui

tuvastatakse kaitsealuse liigi arvu vähenemine või kui kaitsealuse liigi väljasuremisoht on

reaalseks muutunud. Keskkonnaamet on õigesti hinnanud ohu tõenäosust ja tõsidust ning

otsustanud rakendada õigesti vältimismeetmeid. Keskkonnaamet on vältimismeetmete

kindlaksmääramisel teostanud kavandatavate meetmete kulude ja kasu ning nende tehnilise

teostatavuse analüüsi ning rakendanud neid nii, et need ei ole ebaproportsionaalsed ja

3-17-1391

7(10)

tuginevad „parimatele olemasolevatele meetoditele”. Keskkonnaamet on võtnud arvesse ka

potentsiaalseid kahjustusi, mida võivad vältimismeetmed ise keskkonnale põhjustada,

määrates täiendavad tingimused tööde teostamiseks.

7. Tallinna

Halduskohus

jättis

16.02.2018

otsusega

kaebuse

rahuldamata

ja

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Kohus nõustub kaebajaga, et MTÜ Eesti Märgalade Ühing 2016. a kevadel koostatud

ekspertarvamusest ei selgu, milline oli kaitstavate elupaigatüüpide veetase vahetult enne

kraavide rekonstrueerimist ning seetõttu ei ole võimalik kraavide vahetut rekonstrueerimise

eelset ja vahetut rekonstrueerimise järgset veetaset võrrelda. Elupaigatüüpide mõningased seni

ilmnenud pinnasemuutused ei pruugi olla vältimatult ja tervikuna seotud üksnes kraavide

rekonstrueerimisega. Ekspertarvamusest ilmneb mh seegi, et Liivametsa kinnistust jäävad

väljapoole süvendamata kraaviosad, mis on küll suures osas kinni vajunud ning voolusängis

esineb rohkesti voolutõrkeid, kuid need kraavid on siiski 0,3‒0,5 m sügavused ning on olnud

rahvuspargi sihtkaitsevööndis juba varem.

Eeltoodust olenemata ei ole alust pidada vaidlustatud ettekirjutust õigusvastaseks. Haldusasja

materjalidest ilmneb, et kaebajal lubati Liivametsa kinnistul teostada mh harvendusraiet,

sanitaarraiet, lageraiet, kuid seda külmunud pinnase tingimustes. Kraavide rekonstrueerimine

hõlbustas lubatud raiete teostamist Liivametsa kinnistul. MTÜ Eesti Märgalade Ühing

ekspertarvamusest nähtub selgesti, et rekonstrueeritud kraavid omavad kaitstavatele

Liivametsa kinnistust kõrgemal paiknevatele elupaigatüüpidele kuivendavat mõju tulevikus

(kaebaja rekonstrueeris ka rahvuspargi sihtkaitsevööndisse jäävate vanade harukraavide

suubumiskohad).

Seetõttu

on

kaebajale

tehtud

ettekirjutus

rakendada

meetmeid

keskkonnakahju ohu vältimiseks, mitte keskkonnakahju vältimiseks. Ettekirjutusest ei saa

tõepoolest iseseisvalt tuletada, et kaebaja tegevuse ja kaitstavate elupaigatüüpide senise

muutuse vahel oleks tingimata põhjuslik seos, kuna sellist järeldust ei tulene otseselt

ekspertarvamusest,

kuid

ettekirjutuses

on

asjakohaselt

põhjendatud,

et

kaebaja

rekonstrueeritud kuivenduskraavid omavad kaitstavatele elupaigatüüpidele aja jooksul

vältimatult negatiivset mõju. Tulevikus tekkiva kuivendava mõju ja kaebaja tegevuse vahel

saab ekspertarvamuse pinnalt luua selge põhjusliku seose. Seega on tuvastatud piisav

tõenäosus, et kaebaja tegevuse tõttu tekib tulevikus keskkonnakahju.

Isegi kui kaebaja rekonstrueeritud kraavid aitavad kaasa Liivametsa kinnistu pinnase

kuivendusele ning sellest tulenevatele muutustele taimestikus, ei saa see olla olulisem huvist

säilitada kaitstavate elupaigatüüpide senine seisund. Seadus jätab sihtkaitsevööndis omaniku

huvid tahaplaanile võrreldes looduskaitselise avaliku huviga (kaitse-eesmärgiga; vt Riigikohtu

lahend nr 3-3-1-81-15, p 12). Praegusel juhul on kaebaja kinnistu kuivendamise ja rahvuspargi

kaitse-eesmärgi vastuolu ilmne. Vaidluse all ei ole asjas kaitstavate elupaigatüüpide kaitse all

pidamise põhjendatus. Täna kehtivast rahvuspargi kaitse-eeskirjast tuleneb, et kaebaja

kinnistuga vahetult külgnevad siirdesoo- ja rabametsad ning vanad loodusmetsad, millele

kuivenduskraavide rekonstrueerimine kuivendavalt mõjub, on elupaigatüübid, mille seisundi

säilimine on üheks kaitse-eesmärgiks. On eeldatav, et veetase hakkab kuivenduskraavi

toimides kraavi ümbruses langema, sõltumata kraavi laiusest ja täpsest sügavusest. Seetõttu,

isegi kui pole võimalik kindlalt väita, mitme meetri ulatuses rekonstrueeritud kraavid

rahvuspargi sihtkaitsevööndile mõju avaldavad, ei saa välistada, et kraavid avaldavad

negatiivset mõju ning sellega on seatud ohtu kaitstavate elupaikade seisund.

Kaitsekorralduskava peamiseks otstarbeks on olla tegutsemisplaaniks kaitstava loodusobjekti

kaitse korraldamisel (LKS § 25 lg 1) ning see saab seega puudutada eelkõige

kaitsekorralduslikke küsimusi (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-15-81, p 20). Siiski tuleb

3-17-1391

8(10)

arvestada, et kaebaja rekonstrueeris kraavid 2014. a-l. Kaebaja viidatud kaitsekorralduskava

kehtib aga aastate 2016‒2025 kohta. Seetõttu ei ole kraavide rekonstrueerimine õigustatav

2016. a-l koostatud kaitsekorralduskavas märgituga.

Isegi kui kaebaja võis kraavide rekonstrueerimisel eeldada kaitseala valitseja nõusolekuta

tegutsemise õigust, ei ole kraavide rekonstrueerimise õiguspärasus käesoleva vaidluse

esemeks ning kohus seda ei hinda. Lisaks on kaebaja juhatuse liikme suhtes viidud läbi

väärteomenetlus, milles tuvastati, et kraavide puhastamiseks oli nõutav Lahemaa rahvuspargi

valitseja nõusolek. Väärteomenetluse lõpplahend on jõustunud. Seega ei oma käesoleva

haldusasja lahendamise seisukohalt tähtsust, kas kaebaja rekonstrueeris kraavid kaitseala

valitseja nõusolekul või nõusolekuta, ega ka asjaolu, kelle kinnistu piirides kraavid täpselt

paiknevad.

Vaidlustatud ettekirjutuses on vältimismeetmete valikut põhjendatud. Ettekirjutusest nähtuvalt

lähtub valik MTÜ Eesti Märgalade Ühing ekspertarvamuses (tl 76p, 77) tehtud ettepanekutest,

mille kohaselt tuleb sulgeda kinnistu ida- ja põhjapiiril asuvad kraaviosad, kasutades

sulgemiseks kraavidest välja kaevatud ja kraavikallastele laotatud pinnast.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. OÜ Vaseten palub 19.03.2018 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha

asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus ning jätta menetluskulud vastustaja kanda.

Halduskohus on vääralt hinnanud asjas esitatud tõendeid. Halduskohtule on esitatud kaks

teineteist välistavat asjatundja arvamust, millest ühe kohaselt võiks 5‒10 a perspektiivis

puhastatud kraavidest 50‒100 m raadiuses asuvate elupaikade 91D0 ja 9010 seisund

halveneda ning teise järgi on pinnasevee taset alandav mõju 10‒12 m. Seetõttu ei nõustu

kaebaja kohtu arvamusega, et isegi kui pole võimalik kindlalt väita, mitme meetri ulatuses

rekonstrueeritud kraavid rahvuspargi sihtkaitsevööndile mõju avaldavad, ei saa välistada, et

kraavid avaldavad negatiivset mõju ning sellega on seatud ohtu kaitstavate elupaikade

seisund. Erinevate asjatundjate arvamus oli erinev ka selles, millised meetmed oleksid

vajalikud kraavide kuivendava mõju vähendamiseks. Inseneribüroo UN OÜ eksperthinnangu

lisadega on tõendatud asjaolu, et vaidlusalusesse kraavi suubuvad ida poolt (s.o

sihtkaitsevööndist) 4 kraavi, mis tuleks sulgeda vähemalt 5 m pikkuste pinnasepaisudega.

Eeltooduga on tõendatud, et ettekirjutuses toodud vältimismeetmed ei ole põhjendatud ega

asjakohased ning vajalik meede on hoopis Liivametsa kinnistuga piirnevatel kinnistutel asuva

nelja kuivenduskraavi sulgemine. Halduskohus jättis Inseneribüroo UN OÜ esitatud

vältimismeetmed otsuses üldse kajastamata ja analüüsimata, mis tõi kaasa väära kohtulahendi.

On ilmne, et ettekirjutuses ja vaideotsuses ettenähtud vältimismeetmed on ebavajalikud ja

rikuvad kaebaja õigusi.

Olukorras, kus Keskkonnaamet tegi

ettekirjutuse 2017. a-l,

on kaebaja viited

kaitsekorralduskavale asjakohased. Kraavide puhastamine oli põhjendatud 2014. a-l ja on

põhjendatud ka tulevikus juhul, kui need täituvad uuesti setetega. Kraavide hooldamine, sh

puhastamine, on kraavide tavapärane majandamine, mis ei ole kaasa toonud keskkonnakahju

ohtu. Kuna Keskkonnaamet ei ole tõendanud, milline oli vaidlusaluste elupaikade algne

olukord, on tõendamata väide, et elupaikadele on keskkonnakahju ohu põhjustanud üksnes

2014. a-l kraavide puhastamine. Halduskohus jättis põhjendamatult kohaldamata KeVS § 3 lg

4, mis tõi kaasa väära kohtulahendi.

9. Keskkonnaamet palub 20.04.2018 kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda.

3-17-1391

9(10)

Vältimismeetmete valik on haldusorgani kaalutlusotsus ning KeVS § 12 lg 2 annab

vältimismeetmete

rakendamiseks

Keskkonnaametile

ulatusliku

kaalutlusruumi.

Keskkonnaamet on ettekirjutuses vältimismeetmete valikut põhjendanud. Vastustaja on

vältimismeetmete valikul tuginenud MTÜ Eesti Märgalade Ühing ekspertarvamusele ning

lähtus sellest, et meede oleks kaebaja jaoks kõige vähem koormavam. Inseneribüroo UN OÜ

andis oma ekspertarvamuse 6 kuud pärast vaidlustatud haldusakti andmist kohtuliku

kompromissi otsimise käigus. Haldusakti õiguspärasust saab hinnata aga haldusakti andmise

aja seisuga. Kaebajal oli võimalus haldusmenetluse käigus esitada oma ettepanekuid

vältimismeetmete määramisel, kuid ta ei teinud seda. Lisaks ei olnud Inseneribüroo UN OÜ

eksperthinnangu ja selle lisade eesmärgiks keskkonnakahju või keskkonnakahju ohu

tuvastamine ega ka alternatiivsete vältimismeetmete leidmine. Tegemist on konkreetse töö

projektiga Liivametsa kinnistu kuivendamiseks ja kraavi rajamiseks Liivametsa kinnistu

piirist 8 m kaugusele, mille ühe osana tuleks koos kraavi rajamisega sulgeda ka ida pool

asuvad pinnapaisud.

Kaebajale tehti ettekirjutus rakendada meetmeid keskkonnakahju ohu vältimiseks, mitte

keskkonnakahju vältimiseks. Praegusel juhul ei kuulu kohaldamisele KeVS § 3 lg 4.

10. Keskkonnaministeerium vaidleb 20.04.2018 kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele

vastu ja palub jätta see rahuldamata, jäädes varasema seisukoha juurde.

Ekslik on kaebaja seisukoht, et kohus on vääralt hinnanud Inseneribüroo UN OÜ

eksperthinnangut. Keskkonnavastutuse tekkimine ei ole piiritletud ühegi pikkusühikuga, vaid

selgelt üksnes keskkonnakahju või keskkonnakahju ohu olemasoluga (KeVS § 2). Vaidlust ei

ole selles, et kaebaja on kraave puhastanud ning nii Keskkonnaameti kui kaebaja enda tellitud

ekspertiis on tuvastanud kaebaja tegevuse tagajärjel ebasoodsat mõju metsaelupaikadele ning

keskkonnakahju ohu. Järelikult rakenduvad kaebajale KeVS-st tulenevad kohustused. Kaebaja

on oma vastuväited ettekirjutusele esitanud ja neile on vastatud. Ettekirjutuse järgselt esitatud

kaebaja uued märkused ei oma tähendust (vt HKMS § 158 lg 2 ls 2). Kaebaja poolt kraavide

puhastamine ei ole tavapärane majandamine, vaid haldusorgani poolt seatud tingimuse

omavoliline muutmine kaebaja poolt.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks

ei ole alus. Nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega, ei korda ringkonnakohus neid

(HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus

järgmist.

12. Halduskohus ei ole vääralt hinnanud tõendeid. Inseneribüroo UN OÜ 29.09.2017

eksperthinnang (tl 45‒47 ja lisad tl 66‒69) vaidlusaluse kraavi kuivendavale mõjule ei muuda

vastustajate ega halduskohtu järeldusi. Õige on kaebaja viide, et Inseneribüroo UN OÜ

arvamus ja RP ning KS (MTÜ Eesti Märgalade Ühing 2016. a arvamus, tl 70‒77) arvamused

ei lange kokku vaidlusaluse kraavi kuivendava mõju ulatuses. Kui UN leiab, et see võib olla

10‒12 m mõlemale poole kraavi, siis RP ning KS arvates võib see ulatuda 100‒200 meetrini.

Tähele tuleb aga panna, et viidatud arvamused on koostatud erinevatel eesmärkidel. Kui RP ja

KS töö eesmärk oli anda erapooletu komplekshinnang Liivametsa kinnistul tekitatud

pinnasekahjustuse ja kuivenduskraavide rekonstrueerimise kohta, milles vaid ühe küsimusena

tuli hinnata puhastatud kraavide mõjuala, siis Inseneribüroo UN OÜ arvamus oli tellitud

kaebaja poolt kohtumenetluse kestel kompromissläbirääkimiste käigus eesmärgiga saada

vastus küsimusele, kas kaebajale kuuluvat kinnistut on võimalik kuivendada selliselt, et

kuivendamise negatiivsed mõjud ei ulatuks väljapoole Liivametsa kinnistut. Arvestades

arvamuse andjate erialast tausta (UN insener-hüdrotehnik, RP geoökoloog-keskkonnaekspert,

3-17-1391

10(10)

KS geoökoloog) ning hinnangu andmise erinevat fookust, võib mõista, et hinnangu andjad on

sisustanud

erineva

mahuga

mõistet

„mõju“.

Kui

märgaladele

spetsialiseerunud

keskkonnateadlased RP ja KS on küsimusele lähenenud laiemalt („kuivenduse negatiivse

mõju näol on tegemist pikaajalise mõjuga“), arvestades keskkonnamõju erinevaid spektreid,

siis praktik UN on küsimust käsitlenud kitsalt insenertehnilisest vaatenurgast ning seda ei

muuda ka asjaolu, et UN teostas oma vaatlused ajaliselt hiljem kui RP ja KS. MTÜ Eesti

Märgalade Ühing ekspertarvamuses on esitatud mõju ulatuse prognoos 5‒10 aasta

perspektiivis, kuid Inseneribüroo UN OÜ arvamuses ei ole ajalist määratlust paika pandud.

Keskkonnakahju ohu hindamisel on seetõttu asjakohasem toetuda MTÜ Eesti Märgalade

Ühingu arvamusele. Sellest hoolimata on õige ka Keskkonnaministeeriumi poolt vastuses

apellatsioonkaebusele tehtud märkus, mille kohaselt kuuluks ka kraavist 12 m ulatuses

keskkonnale tekitatud kahjulik mõju keskkonnavastutuse kohaldamisalasse.

13. Inseneribüroo UN OÜ ekspertarvamuses välja toodud alternatiivsed vältimismeetmed ei

muuda vaidlustatud ettekirjutuses ette nähtud vältimismeetmeid põhjendamatuteks ega

õigusvastasteks. Vastustajad on õigesti märkinud, et vältimismeetme valikul on

Keskkonnaametil lai kaalutlusruum ning seoses haldusorgani laia diskretsiooniga on piiratud

kohtuliku kontrolli ulatus. Arvestades, et KeVS § 12 lg 1 järgi peab keskkonnakahju

põhjustaja rakendama vältimismeetmeid eelkõige omal algatusel (mida kaebaja ei ole teinud)

ning kaebaja ei ole oma vastuväidetes ettekirjutuse eelnõule alternatiivseid vältimismeetmeid

välja pakkunud (vt ettekirjutuse p 2.5.2.1), ei saa Keskkonnaameti lähtumist RP ja KS

ekspertarvamuses asjakohasteks vältimismeetmeteks välja pakutud lahendusi ettekirjutuse

kohustustena käsitada meelevaldsetena (arvestades ka, et ringkonnakohus pidas otsuse p-s 12

märgitud põhjendustel RP ja KS arvamust keskkonnakahju ohu hindamiseks asjakohasemaks

kui UN oma).

14. Iseenesest on õige kaebaja väide, et tema tuginemine ettekirjutuse vaidlustamisel

Lahemaa kaitsekorralduskavale aastateks 2016‒2025 ei olnud asjakohatu, sest kui

kaitsekorralduskava näeks kaebajale kaitsekorraldusliku tegevusena ette kohustuse kraave

puhastada, oleks vastava tegevuse etteheitmine kaebajale 2017. a-l (olgugi, et kraavid

puhastati 2014. a-l) sisutu. Kaitsekorralduskava sellist kohustust kinnistu omanikele aga ette

ei näe. Õige on vastustajate väide, et kaitsekorralduskava (sh kaebaja viidatud lk-l 28

kraavidega seonduv) näeb ette kaitsekorralduslikud tegevused, mida kaitseala valitseja (mitte

kinnisasja omanik omal äranägemisel) peab ellu viima tulenevalt kaitseväärtuste olukorrast.

Praeguses asjas ongi RP ja KS ekspertarvamuse toel selgunud, et kraavide puhastamine on

tekitanud keskkonnakahju ohu, mitte aidanud kaasa kaitstavate elupaigatüüpide säilitamisele

ning seda sõltumata asjaolust, milline oli elupaikade algne olukord. Seetõttu ei saa tugineda ka

KeVS § 3 lg-le 4 – rahvuspargis keelatud tegevuse näol ei saa tegemist olla tavapärase

majandamisega, millega kaasneb ebasoodne mõju.

15. Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata

(HKMS § 200 p 1). HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 kohaselt jäävad menetlusosaliste

apellatsiooniastme menetluskulud iga menetlusosalise enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)