3-18-240/26 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(12)

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Tiia Nurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

24. september 2018, Tallinn

Haldusasja number

3-18-240

Haldusasi

M.V.

kaebus

Tallinna

Linnavalitsuse

08.11.2017

korralduse

nr

1694-k

tühistamiseks

ja

xxxxx

tagastamismenetluse lõpetamiseks kohustamise nõudes

Menetlusosalised

Kaebaja –M.V., esindaja – vandeadvokaat Piret Blankin

Vastustaja – Tallinna linn, esindaja Inge Lumiste

Kolmas isik K.R., esindaja Alar Eiche

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta M.V. kaebus rahuldamata.

2. Mõista M.V.elt K.R. kasuks välja menetluskulu summas 2160 eurot. Ülejäänud osas jätta me-

netlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arva-

tes otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 24.10.2018 a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni

(edaspidi ÕVVTK) 22.11.1993 otsusega nr 1284 on tunnistatud omandireformi objektiks

kinnistul, aadressiga xxxxx , 12112 Tallinn (endine registriosa xxxx) asuvad ehitised ja maa.

Viidatud otsusega tunnistati nimetatud vara suhtes õigustatud subjektiks vara endise õigusjärgse

omaniku M. A. pojanaine M. E.

2. 10.02.1994 Tallinna Linnavalitsuse korraldusega nr 199-k tagastati vara M.E. ja vara

üleandmise kohta koostati 31.03.1994 akt.

3. 13.09.1999 tühistas ÕVVTK Tallinna linnakomisjon otsusega nr 10954 oma 22.11.1993 otsuse

nr 1284 ning jättis M.E. taotluse vara tagastamiseks rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt

rahuldatakse omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 7 lg 3 kohaselt Saksa riigiga sõlmitud

lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused riikidevahelise kokkuleppega. Sellist

kokkulepet sõlmitud ei ole.

2(12)

4. 27.10.1999 tunnistas Tallinna Linnavalitsus korraldusega nr 7114-k kehtetuks Tallinna

Linnavalitsuse 10.02.1994 korralduse nr 199-k.

5. 18.09.2001 otsusega tsiviilasjas nr 2/3/30-1467/00 tuvastas Tallinna Linnakohus 31.03.1994

koostatud vara üleandmise akti tühisust ja tunnustas Tallinna linna omandiõigust varale.

6. 29.05.2002 sõlmis Tallinna linn M.V.ega müügi- ja asjaõiguslepingu xxxxx asuvate eluruumide

erastamiseks.

7. 14.04.2011 otsusega nr 12374 vaatas ÕVVTK Harju maakonnakomisjon (ÕVVTK 2011 otsus)

M.E. vara tagastamise taotluse uuesti läbi seoses ORAS § 7 lg 3 kehtivuse kaotamisega alates

12.10.2006 ning tunnistas viidatud vara omandireformi objektiks ning M.E. Tallinnas, xxxxx

asuvate õigusvastaselt võõrandatud ehitiste ja maa suhtes õigustatud subjektiks. Viidatud otsusega

on ühtlasi kinnitatud vara tagastamise nõudeõiguse M.E. tema pärijale K.R.ule üleminekut.

8. 23.05.2012 korraldusega nr 736-k jättis Tallinna Linnavalitsus M.E. vara tagastamise taotluse

rahuldamata, kuivõrd vara oli tagastamise otsustamise hetkel M.V.e heauskses omandis ning

otsustati alustada vara kompenseerimise menetlust. Viidatud otsus tühistati Tallinna

Ringkonnakohtu otsusega asjas nr 3-12-1599. Sama otsusega kohustati Tallinna Linnavalitsust

vaatama M.E. vara tagastamise taotlus uuesti läbi.

9. 18.08.2014 korraldusega nr 1217-k otsustas Tallinna Linnavalitsus võtta vara Pirita Linnaosa

Valitsuse valitsemisele ja bilanssi. Sama korraldusega otsustas Tallinna Linnavalitsus võtta vara

tagastamise

taotluse

lahendamise

aluseks

Finantsplaneerimise

osaühingu

10.04.2014

ekspertarvamuse ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilivuse kohta (töö 1702/2014) (2014

eksperdiarvamus). Viidatud otsuse p 2, millega kinnitati eksperdiarvamus vara endisel

individualiseeritaval kujul säilivuse kohta, tühistati Tallinna Ringkonnakohtu 22.06.2017 otsusega

haldusasjas nr 3-14-52784. Nimetatud otsus jõustus 25.07.2017.

10. Tallinna Linnavalitsuse 08.11.2017 korraldusega nr 1694-k „xxxxx elamu osaline

tagastamine“ otsustas Tallinna linn (edaspidi vastustaja): (1) kinnitada Finantsplaneerimise

osaühingu poolt 27.04.2017 koostatud uue ekspertarvamuse ehitise endisel individualiseeritaval

kujul säilivuse kohta xxxxxelamu tagastamise taotluse lahendamise aluseks (töö nr 1855/2017)

(2017 eksperdiarvamus); (2) määrati, et K.R. kuulub tagastamisele 70/100 mõttelist osa varast; (3-

4) määrati kindlaks toimingud vara K.R. tagastamiseks.

11. Tallinna Halduskohtule saabus 01.02.2018 M.V.e (kaebaja) kaebus Tallinna Linnavalitsuse

08.11.2017 korralduse nr 1694-k tühistamiseks ja xxxxx tagastamismenetluse lõpetamiseks

kohustamiseks.

12. Tallinna Halduskohus võttis 07.02.2018 määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks

Tallinna linna ja kaasas menetlusse kolmanda isikuna K.R.u.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukoht

13. Kaebajal on kaebeõigus haldusakti vaidlustamiseks. Kaebaja on alates 1969. aastast kasutanud

xxxxx ehitist enda elukohana ning avaldanud vastustajale soovi eluruum erastada. Kuivõrd

haldusaktiga on Tallinna linn otsustanud vara K.R. tagastada, siis välistab see maareformi seaduse

(MaaRS) § 20 lg 1 ja eluruumide erastamise seaduse (EES) § 4 lg 1 kohaselt vara kaebaja poolt

erastamise võimaluse. Tallinna linna ja J. V vahelise üürilepingu sõlmimist on vastustaja

kinnitanud ning tõendanud. Kaebaja on üürisuhte aluseks olevatel dokumentidel märgitud kui J.V.

perekonnaliige. Üürileandja ja üürniku kinnitus üürisuhte olemasolu kohta on piisav üürilepingu

kehtivuse tõendatuks lugemiseks. Poolte kokkulepe üüri ja kõrvalkulude tasumise kohta ei oma

tähendust üürisuhte olemasolu tuvastamisel.

14. Vastustaja on rikkunud kaebaja ärakuulamisõigust. Kaebaja on olnud xxxxx tagastamise

menetluses menetlusosaline ning kaebaja ja vastustaja vahel on tänaseni kehtiv üürileping ja

3(12)

vastustaja on teadlik kaebaja taotlusest vara erastada. Kaebajale ei antud aga enne vara

tagastamise küsimuse otsustamist võimalust arvamuse ja vastuväidete esitamiseks ning rikutud on

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 1 ja see on toonud kaasa ebaõige otsuse tegemise. Seda ei

väära asjaolu, et kaebaja on olnud teadlik vara tagastamise menetlusest. Kaebaja eeldas, et tal on

võimalus esitada arvamus ja vastuväited nii 2017 ekspertarvamuse kui ka otsuse eelnõu osas.

15. Vastustaja ei selgitanud välja olulise tähtsusega asjaolusid. Vastustaja on rikkunud

uurimispõhimõtet. Vabariigi Valitsuse 5.veebruari 1993 määrusega nr 36 kinnitatud

„Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra“ (Kord) p 25 kohaselt oleks vastustaja

pidanud esmalt kindlaks määrama, millised asjaolud on vaja täiendavalt tõendada ja millised

materjalid tuleb täiendavalt hankida. Alles siis, kui kõik Korra p-s 24 nimetatud otsuse tegemise

aluseks olevad dokumendid on kogutud, oleks vastustaja saanud asuda kaaluma vara tagastamist

kolmandale isikule. Haldusakti seletuskirjast nähtub, et vara tagastamisel ei ole lähtutud Korra p-

dest 24 ja 25, vaid otsus on tehtud kitsalt 2017 ekspertarvamusele tuginedes. Vara tagastamise

toimikule ega menetluses kogutud täiendavatele tõenditele haldusaktis viidatud ei ole. Kaebaja on

juba 2015.aasta jaanuaris ja veebruaris esitanud vastustajale ja Harju Maavalitsusele argumendid

ja tõendid, miks M.E. ei saa olla õigustatud subjektiks ja vara ei saa olla omandireformi objektiks.

Need argumendid on jäetud arvestamata. Vastustajal ei ole isegi korrektset toimikut ega ülevaadet

asjas kogutud tõenditest.

16. Haldusakt on sisuliselt ebaõige vara tagastamist ettevalmistavas menetluses tehtud otsuste

õigusvastasuse tõttu. Kui vastustaja on otsustanud vara tagastamise, on ta kohustatud kontrollima

ka neid eeltoiminguid ja otsuseid, mis on viinud vara tagastamise otsustamiseni. Vara tagastamise

ettevalmistavas menetluses tehtud otsuste õiguspärasuse hindamise võimalikkust ja vajalikkust

kinnitab täiendavalt korra p 16. Viidatud sätte kohaselt ei ole välistatud materjalide täpsustamine

ja ümber hindamine uute asjaolude tuvastamisel isegi pärast keskkomisjoni otsuse vastuvõtmist.

Kõike eeltoodut arvestades oleks vastustaja pidanud haldusakti andmiseks arvestama ja hindama

asjas kogutud materjale, sh ÕVVTK 2011 otsuse õiguspärasust.

17. Vara tagastamise ettevalmistava menetluse ja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise

toimiku puudused välistavad vara K.R. tagastamise võimaluse: a) vara tagastamise aluseks olevad

toimiku dokumendid on osaliselt nõuetele mittevastavad või puuduvad. Toimikus puudub M.E.

tähtaegselt esitatud taotlus talle vara tagastamiseks. Lähtutud on A.-M. R. poolt esitatud

avaldusest. Samas puudub toimikus tõend, et A.-M. R. esitas taotluse enne 17.01.1992. Samuti ei

ole avaldusel olev allkiri Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusega nr 161 „Õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning

tõendite esitamise ja hindamise korra (Avalduste läbivaatamise kord) p 7 kohaselt tõestatud,

millest tulenevalt tuleb avaldus lugeda mitteesitatuks. Samuti esineb kahtlus, et A.-M. R. avaldus

on võltsitud või vähemasti esitatud mittetähtaegselt. Taotluse esimesele koopiale lisatud

postikviitung ei võimalda lugeda sinna kantud numbreid viisil, et tuvastada kuupäevaks

29.11.1991. Avalduste registreerimise raamatu kohaselt võib tuletada, et avaldus esitati

1993.aastal. Isegi kui taotlus esitati 29.11.1991, siis ei vasta taotlusel märgitud kuupäev Tallinna I

Õigusnõuandla orderi nr 6917 märgitud kuupäevale, mis on antud 24.12.1991. Eelnevat arvesse

võttes ei ole M.E. õigustatud subjektiks tunnistamisele eelnenud nõuetekohase vara tagastamise

avalduse esitamist. Kuna vara tagastamise menetluse alustamise aluseks olev dokument puudub, ei

ole Tallinna Linnavalitsus saanud vara tagastamist otsustada; b) vara ei ole õigusvastaselt

võõrandatud. Arhiivides ei ole leitud andmeid vara natsionaliseerimise kohta ning ÕVVTK 2011

otsuses ei ole tuvastatud natsionaliseerimise aega ega alust ning vara omandireformi objektiks

tunnistamist on põhjendatud üldsõnaliselt ning vastuoluliselt. Seega on ÕVVTK 2011 otsus xxxxx

omandireformi objektiks tunnistamise kohta väär; c) K.R. puudub vara temale tagastamise

nõudeõigus. Kuna M.E. ei olnud õigustatud subjektiks, siis ei saanud K.R. vara tagastamise

nõudeõigust pärida. M.E. oli õigustatud subjekti alaneja sugulase H.R A. endine abikaasa, st ei

vasta ORAS § 8 lg 3 p 1 tunnustele. Lisaks abiellus M.E. 1949 aastal uuesti ja ei saanud seetõttu

4(12)

enam omada õigusi H.R.A abikaasana. Samuti on M.E. surnud enne õigustatud subjektiks

tunnistamist ja ÕVVTK 2011 otsus on tehtud postuumselt, mis läheb vastuollu ORAS § 8 lg-st 5

tuleneva pärijate ringi laiendamise keeluga.

18. Vastustaja ei ole kohtumenetluses esitanud mis tahes vastuväidet kaebaja seisukohtadele osas,

milles kaebaja on heitnud vastustajale ette asjas tähtsust omavate asjaolude välja selgitamata

jätmist.

19. Haldusakt põhineb mittekohasel ekspertarvamusel. xxxxx ehitise endisel individualiseeritaval

kujul säilimise hindamiseks on koostatud 2014 ekspertarvamus, mis seejärel on asendatud 2017

ekspertarvamusega. Kaebajale jääb arusaamatuks, millele tuginedes on ekspert ümber hinnanud

2014 ekspertarvamuses tuvastatud uuenduste ja parenduste väärtused. Samuti ei välista

ekspertarvamuse olemasolu vastustaja uurimiskohustust ning Korra sätete alusel ei ole see valla-

või linnavalitsusele siduv. Vastustaja on vääralt asunud seisukohale, et ehitis kuulub K.R.

tagastamisele 70/100 mõttelises osas. Ringkonnakohtu jõustunud otsus asjas nr 3-14-52784 ei ole

asjakohane, et hinnata vastustaja uurimiskohustuse ja kaalutlusõiguse teostamise kohustuse

täitmist vara tagastamise menetluses. Viidatud otsuse tulemusel tühistati 18.08.2014 korraldus nr

1217-k. Mistahes muud otsust ei tehtud. Ringkonnakohus ei otsustanud siduvalt, millises ulatuses

on xxxxx ehitis endisel individualiseeritaval kujul säilinud. Seega ei saanud ka kaebaja osalemine

nimetatud menetluses välistada kaebaja ärakuulamise vajaduse tagamist haldusmenetluses.

20. Menetlus- ja vorminõuete rikkumine on toonud kaasa asja ebaõige lahendamise. Kuivõrd vara

tagastamist ettevalmistav menetlus on olnud õigusvastane ning ÕVVTK 2011 otsus ei ole

õiguspärane, siis ei saa otsustada vara tagastamist.

21. Kuivõrd vastustaja on ekslikult olnud seisukohal, et tal puudub kohustus kontrollida ÕVVTK

otsuse õiguspärasust või ümber hinnata 2017 eksperthinnangu järeldusi, siis on vastustaja

möönnud, et ta ei ole teostanud haldusakti andmiseks kaalutlusõigust ega kontrollinud vara

tagastamise eelduste täitmist.

Vastustaja seisukoht

22. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebus rahuldamata.

23. Tühistamiskaebus põhineb valdavalt kaebaja arvamusel, et vastustaja ei oleks tohtinud vara

tagastamisel lähtuda ÕVVTK 2011 otsusest, kuna see ei ole kaebaja arvates õiguspärane. Viidatud

otsus, millega on tuvastatud Korra punktis 19 nimetatud asjaolud, on õiguslikult siduv vara

tagastamise või kompenseerimise üle otsustavale valla- või linnavalitsusele (nt RKHko lahendid

nr 3-1-2-27-03 (p 19), 3-3-1-51-01 (p 4)). Kõnealune ÕVVTK 2011 otsus on kehtiv ning selle

resolutiivosa on vastustajale kohustuslik. Vastustajal ei ole pädevust ega volitusi tuvastada vara

võõrandamise õigusvastasust, vara koosseisu, ega õigustatud subjekti. Seega ei saanud vastustaja

vaidlustatud korralduse andmisel otsustada, kas maakonnakomisjon on õigesti tuvastanud vara

võõrandamise õigusvastasuse, õigustatud subjekti jms vara tagastamisel tähtsust omavaid

asjaolusid. Samal põhjusel ei ole vaidlustatud haldusaktis käsitletud kaebaja seisukohti, mis on

esitatud ÕVVTK 2011 otsuse kohta. Samuti ei saa ÕVVTK 2011 otsuse õiguspärasus olla

kohtuvaidluse esemeks, kuna seda ei ole käesolevas haldusasjas vaidlustatud.

24. Kuigi vastustaja ei saa tuvastada vara tagastamisel tähtsust omavaid asjaolusid ja peab lähtuma

kehtivast maakonnakomisjoni otsusest, märgib vastustaja, et tema hinnangul on kaebaja etteheited

maakonnakomisjoni otsusele põhjendamatud. Ebaõige on, et M. E. ei ole vara tagastamise

avaldust esitanud. Vaidlust ei ole, et M.E. tütar A.-M. R. esitas notariaalselt tõestatud volikirja

alusel oma ema nimel xxxxx kinnistu tagastamise avalduse. Kaebaja poolt esitatud avalduse

koopiast nähtub avaldusele lisatud postikviitung kuupäevaga 29.12.1991. Asjaolu, et avaldus on

registreerimise raamatusse ekslikult kantud 29.11.1991, ei tähenda, et avaldust ei ole esitatud

tähtaegselt (so enne 17.01.1992). Vastustaja juhib tähelepanu asjaolule, et allkirja on kinnitanud

Tallinna I Õigusnõuandla filiaali juhataja Tõnu Liivik. Tulenevalt asjaolust, et Tõnu Liivik oli

5(12)

avalduse esitamise ajal vandeadvokaat, kellel oli õigus tõestada dokumentide ärakirju, ei oma

tegelikku tähtsust, kas Tõnu Liivik oli õigusnõuandla juhataja või selle filiaali juhataja.

25. Väär on ka kaebaja arvamus, et vara ei ole õigusvastaselt võõrandatud. Asjaolu, et vara

tagastamise toimikus ja arhiivides ei ole tõendit xxxxx ehitiste natsionaliseerimise täpse kuupäeva

kohta, ei tähenda, et neid ehitisi ei natsionaliseeritud. Tallinna Linnaarhiiv ei ole oma 14.11.2000

(tl 133) kirjas kinnitanud, et xxxxx ehitist ei ole natsionaliseeritud, vaid on nenditud, et Tallinna

Linnaarhiivis puuduvad andmed xxxxxx (praegune xxxxxx) maja natsionaliseerimise kohta ning

selgitatud, et 01.11.1940 ENSV teatajas avaldatud Eesti NSV Rahvakomissaride määrus majade

natsionaliseerimise kohta oli juhend, mitte täidesaatev akt, mis ei tõenda xxxxxx maja

natsionaliseerimist 01.11.1940. ÕVVTK 2011 otsuses on õigesti tuvastatud xxxxx ehitiste

õigusvastane võõrandamine.

26. Maakonnakomisjoni otsusest nähtuvalt on tõendatud, et M. E. oli endise omaniku lapse H.-R.

A.. abikaasa, kes on omandireformi õigustatud subjekt ORAS § 8 lg 3 p 2 alusel. Kuna abielu

lõppes H.-R. A. surmaga, on M. E. abikaasa esimese ringi pärija ning tema pärimisõigus ei

lõppenud uuesti abiellumisega.

27. Vastustaja ei nõustu, et vaidlustatud korraldus põhineb mittekohasel ekspertrvamusel.

Vaidlustatud

korralduses

on

lähtutud

Finantsplaneerimise

OÜ

27.04.2017

koostatud

ekspertarvamusest. Kaebaja on jätnud märkimata, et eelnimetatud ekspertarvamus on koostatud

haldusasjas

nr

3-14-51784

kohtumääruse

alusel.

Kaebaja

oli

nimetatud

menetluses

menetlusosaline ja tal oli võimalik esitada ekspertarvamusele vastuväiteid, kuid kaebaja seda

teinud ei ole. Arvestades, et viidatud ekspertarvamus on koostatud kohtumenetluses, milles

kaebaja osales, ja kohus on tuvastanud ehitise säilivuse, jäävad arusaamatuks kaebaja väited, et

vastustaja ei ole võimaldanud kaebajal ekspertarvamusega tutvuda ja sellele omapoolset

seisukohta esitada. Samas ei ole xxxxx ehitise säilivuse ulatusel (kas 48% või 70%) puutumust

kaebaja õiguste ja huvidega, sest elamus on ainult üks korter.

28. Kaebaja poolt esitatud kohustamiskaebuse rahuldamise peamiseks eelduseks on vastustaja

kohustus anda haldusakt või teha toiming, sh peavad olema täidetud eeldused, mida erinormid

haldusakti andmiseks või toimingu tegemiseks ette näevad. Praegusel juhul ei esine ühtegi

õigusaktist tulenevat alust õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetluse lõpetamiseks

ja/või vara tagastamata jätmiseks.

Kolmanda isiku seisukoht

29. Kaebaja pole tõendanud kaebeõiguse olemasolu. Vastustaja poolt 02.03.2018 kohtule esitatud

korterikaardi kande kohaselt oli 1969. aastal üürnikuks J. V. Kaebaja ise on esitanud kohtule Pirita

Linnaosa Valitsuse 29.01.2018 kirja (tl 135), milles on nimetanud, et xxxxx asuva elamu osalise

tagastamise materjalide hulgas puudub M.V.e ja Tallinna linna vahel sõlmitud üürileping. Kaebaja

ei ole siiani esitanud kohtule üürilepingut ega tõendanud üürisuhte olemasolu. Kolmas isik on

seisukohal, et kaebaja ega ükski temaga seotud isik ei ole vähemalt alates 1993.aastast, kui xxxxx

elamu tunnistati esmakordselt omandireformi objektiks, tasunud üüri. On tõendatud, et kaebaja ei

ela xxxxx aadressil, mis välistab üürnike õigustele tuginemise ORAS § 121 lg 8 järgi.

30. Subjektiotsus ja vara tagastamise otsus on õiguspärased ja kehtivad. Haldusasjas nr 3-12-1599

(11.12.2012 otsuse punkt 18) on Tallinna Halduskohus leidnud, et Tallinna linna ja M.V. vahel

29.05.2002 sõlmitud ostu- müügileping on tühine ja tühise tehingu tulemusena ei tekkinud M.V.el

omandiõigust xxxxx elamule. Tühise tehinguga ei ole ka võimalik asja heauskne omandamine.

Sama otsuse punktis 22 leidis kohus, et vara õigusvastane võõrandamine on antud juhul tuvastatud

ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 14.04.2011 otsusega nr 12374, mis on senini kehtiv. Viidatud

seisukohta Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2013 otsusega ei muudetud. Haldusasjas nr 3-14-

50292 tehtud lahendis kinnitati viidatud seisukohta. Tallinna linn otsustas 2014. aastal viia läbi

haldusasjaga nr 3-12-1599 ettenähtud ekspertiisi xxxxx ehitise individualiseeritaval kujul säilimise

hindamise kohta, mille tulemusel võeti vastu 18.08.2014 korraldus nr 1217, mille kolmas isik

6(12)

vaidlustas haldusasjas 3-14-52784. Kohtumenetluses viidi läbi uus ekspertiis xxxxx ehitise

säilimise hindamiseks. Kaebaja ja J. V. osalesid menetluses vastustaja poolel kolmandate

isikutena. Viidatud otsus jõustus edasi kaebamata 25.07.2017. Kaebaja vaidlustab käesolevas asjas

haldusasjas nr 3-14-52784 läbiviidud ekspertiisi tulemust, mida kaebaja samas haldusasjas ei

vaidlustanud. Haldusasja nr 3-12-1599 menetlemisel on kohus tuvastanud, et asjas tehtud

subjektiotsus on kehtiv ja kaebajale siduv. Vaidlustatud Tallinna Linnavalitsuse 08.11.2017

korraldus nr 1694-k tugineb ekspertiisil, mida kaebaja ei ole vaidlustanud. Vaidlustatud haldusakt

on õiguspärane, antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega

kooskõlas, on proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastab vormi- ja menetlusnõuetele. Seetõttu

tuleb jätta rahuldamata nii tühistamis- kui kohustamisnõue.

31. Kohtule esitatud ÕVVTK toimikust nr 12441 nähtub, et kaebaja on aastate jooksul korduvalt

tutvunud toimikuga ja teinud sellest koopiaid, esitanud päringuid. Vaatamata sellele püüab kaebaja

jätta muljet, nagu oleksid tema esitatud avaldused jäänud tähelepanuta. Kaebaja on esitanud

kohtule kaebuse lisana 25 (KT I lk 136-138) kaebaja lepingulise esindaja 22.01.2015 avalduse

Harju maavalitsusele (ÕVVTK toimiku III köide, lk 402-409), kuid jätnud kohtule eksitava mulje,

nagu poleks sellele vastatud. Vastus asub aga ÕVVTK toimiku nr 12441 III köite lk-l 413, milles

Harju maavanem selgitab, et kaebaja pole esitanud ühtegi tõendit, mis ei olnud ÕVVTK 2011

otsuse tegemise ajal teada ja mis võiksid tingida otsuse muutmise. Samas kirjas on nimetatud, et

analoogsete väidetega uute asjaolude ilmnemise kohta on M.V. ja J. V. pöördunud Harju

Maavalitsusse juba varasemalt ning neile on kirjalikult vastatud nii 2011 kui 2012.aastal. Kaebaja

on esitanud kaebuse lisana 26 (KT I lk 139-140) kaebaja lepingulise esindaja 18.02.2015 avalduse

Harju Maavalitsusele (ÕVVTK toimiku köide III lk 432-433), kuid jätnud kohtule eksitava mulje,

nagu poleks sellele vastatud. ÕVVTK toimiku III köite lk-l 445-447 sisaldub Harju maavanema

02.03.2015 vastus, kus kaebajale on veelkord selgitatud, et kaebaja ei ole esitanud selliseid

tõendeid, mis ei olnud ÕVVTK 2011 otsuse tegemisel teada ning võiks tingida otsuse muutmise,

millest tulenevalt ei esita Harju Maavalitsus kaebaja esitatud avaldust ÕVVTK Harju

maakonnakomisjonile läbivaatamiseks, vaid jäetakse toimikusse. Samuti on 02.03.2015

maavanema vastuses selgitatud kaebaja ebaõigeid järeldusi ja faktivigu.

KOHTU PÕHJENDUSED

32. Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses

seoses leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

33. HKMS 162 lõike 1 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga menetlusosaliste veel

lahendamata taotlused. Kaebaja on esitanud 14.08.2018 kohtule taotluse jätta asja lahendamisel

arvestamata kolmanda isiku 10.03.2018 menetlusdokumendis esitatud seisukohad ja sellele lisatud

tõendid, kuivõrd need on esitatud hilinenult. Kaebaja märgib õigesti, et 07.02.2018 määrusega on

kohus võimaldanud vastustajal ja kolmandal isikul esitada kaebusele seisukoht 30 päeva jooksul

alates määruse kättetoimetamisest. Viidatud määrus toimetati menetlusosalistele kätte 07.02.2018,

millest tulenevalt oli vastuse esitamise tähtaeg 9.03.2018. See tähendab, et kolmanda isiku vastus

kaebusele ning sellele lisatud tõendid on esitatud hilinenult. HKMS § 51 lg 4 sätestab, kui

menetlusosaline esitab avalduse pärast selleks määratud tähtaja möödumist või käesoleva

paragrahvi lõigetes 1-3 sätestatut rikkudes, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui see ei põhjusta

kohtu arvates menetluse viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus.

Kohus on seisukohal, et kolmanda isiku poolt ühe päevase hilinemisega esitatud

menetlusdokumendi ja selle lisade esitamine ei ole põhjustanud asjas menetluse viibimist.

Viidatud dokumendi esitamise seisuga ei olnud veel lõplikult selged asja lahendamisel tähtsust

omavad asjaolud ning puudus ka vara tagastamise toimik. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus

kaebaja poolt esitatud taotluse rahuldamata.

34. Kohus ei nõustu kolmanda isiku seisukohaga, mille kohaselt puudub kaebajal kaebeõigus

Tallinna Linnavalitsuse 08.11.2017 korralduse nr 1694-k vaidlustamiseks.

7(12)

Kolmanda isiku väited põhinevad kahtlusel, et kaebaja ja Tallinna linna vahel puudub kehtiv

üürisuhe. Vastustaja on esitanud koos 02.03.2018 menetlusdokumendiga korterikaardi, mille

kohaselt on alates 14.03.1969 korteri üürnik J. V.. Kaebaja poolt 14.06.1999.a esitatud eluruumi

erastamise avalduse kohaselt on eluruumi sisse registreeritud üürnik J. V. Vastustaja on Tallinna

linna ja J. V. vahelise üürisuhte olemasolu üheselt kinnitanud ning esitanud oma väidete

tõendamiseks eelpool viidatud dokumendid (I kd tl 169-170). Vastustaja on kinnitanud ja see

nähtub ka 14.06.1999 avalduselt, et kaebaja on taotlenud eluruumide erastamise seaduse § 4 p 1

kohaselt eluruumi erastamist üürniku perekonnaliikmena. Seega nähtub viidatud dokumentidest

üheselt, et kaebaja on kasutanud eluruumi üürniku perekonnaliikmena. Vastustaja selgituste

kohaselt sõlmis Tallinna linn kaebaja poolt esitatud avaldusele tuginedes 29.05.2002 kaebajaga

xxxxx asuvate eluruumide erastamiseks müügi- ja asjaõiguslepingu, millega on vaidlusalune

eluruum kaebajale erastatud. Kohtul puudub alus kahelda selles, et vastustaja oleks viidatud

lepingu sõlminud olukorras, kus kaebajal oleks puudunud eluruumi erastamise õigus EES § 4 p 1

alusel. Asjaolule, et lepingu sõlmimise eelselt on tuvastatud erastamisõiguse olemasolu, viitab

otseselt lepingu punktis 6 sisalduv kinnitus, et müüja ja ostja vaheline üürileping kaotab kehtivuse

käesoleva ostu-müügi lepingu notari poolt tõestamise hetkest ja eluruumi edasine haldamine

toimub vastavalt „Eluruumide erastamise korra“ punktile 11. Asjaolu, et asja materjalide juurde ei

ole lisatud Tallinna linna ja kaebaja vahelist üürilepingut, ei ole asjaoluks, mis annaks aluse

kahelda üürisuhte olemasolus, kui ülejäänud dokumendid seda kinnitavad. Üürimaksete tasumise

kviitungitega oleks küll võimalik täiendavalt tõendada üürisuhte olemasolu, kuid asjaolu, et

vastavad tõendid puuduvad, ei muuda õigussuhet olematuks olukorras, kus vastustaja on vastavat

õigussuhet üheselt kinnitanud. Kaebaja on kohtu nõudel esitanud asja materjalide juurde ka

Tallinna Perekonnaseisuameti 10.09.2018 kirja 10-6/977-k, millest tuleneb, et rahvastikuregistri

järgselt on kaebaja elukoht xxxxx, 12112 Tallinn, mis rahvastikuregistri seaduse § 40 lg 6 kohaselt

tähendab, et kaebajal on jätkuvalt vastustaja nõusolek eluruumi kasutamiseks. Kolmanda isiku

poolt viidatud tõendid, mille kohaselt on 2017. aastal saadetud kaebajale erinevaid dokumente

aadressil xxxxx ei tõenda väidet, et kaebaja ei elanud eluruumis selle tagastamise hetkel (ORAS §

121 lg 8). Eeltoodut kokku võttes on kohus seisukohal, et kaebajal on kaebeõigus Tallinna

Linnavalitsuse 8.11.2017 korralduse nr 1694-k vaidlustamiseks, kuna ta on EES § 4 p 1 alusel

xxxxx eluruum erastamise õigustatud subjekt. Kaebaja kaebeõigust on põhjendatult jaatanud ka

Tallinna Ringkonnakohus 7.03.2018 määruse punktis 23 selgitades, et „Kaebaja ja Tallinna linna

vahelise üürisuhtega seonduvalt on vastustaja selgitanud ja tõendanud, et xxxxx, Tallinn elamu

üürnik on alates 1969.a-st J. V. ning M.V. on üürniku perekonnaliikmena eluruumi erastamise

õigustatud subjekt“.

35. Kaebaja on asunud kaebuses seisukohale, et vastustaja on rikkunud kaebaja ärakuulamisõigust

ega ole võimaldanud tal esitada enne haldusakti andmist asja kohta arvamust või vastuväiteid.

Puudub vaidlus selles, et kaebajale ei saadetud enne teatavaks tegemist haldusakti projekti

tutvumiseks ja arvamuse esitamiseks. HMS § 40 lg 1 sätestab, et enne haldusakti andmist peab

haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas

vormis asja kohta arvamus ja vastuväited. Praegusel juhul nähtub ÕVVTK toimikust nr 12441, et

kaebaja on aastate vältel korduvalt tutvunud Xxxxxvara tagastamise menetluses koostatud

toimikuga ja esitanud erinevaid teabepäringuid (nt III kd I osa lk 287-289 jne). Näiteks on kaebaja

lepinguline esindaja esitanud 22.01.2015 ÕVVTK Harju maakonnakomisjonile avalduse, milles

on taotlenud ÕVVTK 2011 otsuse tühistamist. Viidatud avalduses toodud põhjendused on

valdavalt samad, millele tugineb kaebaja käesolevas kohtumenetluses. Viidatud dokument asub

ÕVVTK toimikus nr 12441 (III kd II osa lk-d 402-406). Viidatud pöördumisele on Harju

Maavalitsus vastanud (samas lk 412-413) ning selgitanud, et kaebaja pole esitanud ühtegi tõendit,

mis ei olnud ÕVVTK 2011 otsuse tegemise ajal teada ja mis võiksid tingida otsuse muutmise.

Samas kirjas on nimetatud, et analoogsete väidetega uute asjaolude ilmnemise kohta on M.V. ja J.

V. pöördunud Harju Maavalitsusse juba varasemalt ning neile on kirjalikult vastatud nii 2011 kui

2012. aastal. Lisaks eeltoodule on ÕVVTK toimikus nr 12441 (III kd II osa lk-d 433-432) kaebaja

8(12)

esindaja avaldus ÕVVTK Harju maakonnakomisjonile, milles samuti palutakse tühistada ÕVVTK

2011 otsus. Ka viidatud pöördumisele on Harju Maavalitsus 02.03.2015 vastanud (samas lk 445-

447), selgitades, et maavalitsus on tutvunud kaebaja poolt esitatud avalduse ja lisadega ning

leidnud, et avaldusele ei ole lisatud tõendeid, mis tingiksid ÕVVTK 2011 otsuse muutmise.

Samuti on kaebajale selgitatud, et puuduvad alused menetluse uuendamiseks, et tühistada ÕVVTK

2011 otsus. Viidatud vastusest nähtub ka, et Harju Maavalitsus jääb ühtlasi 28.01.2015 kirjas

31.01.2015 ja 18.02.2015 kirjades toodud juurde ega pea vajalikuks neid korrata. Kaebaja poolt

käesolevas haldusasjas esitatud väited on osaliselt kattuvad ka haldusasjades nr 3-12-1599, 3-14-

50292 ja 3-14-52784 kaebaja poolt väljendatud seisukohtadega. Nii kaebaja kui ka vastustaja olid

viidatud menetlustes menetlusosalisteks. Seega on kohus seisukohal, et ehkki kaebajale ei ole enne

haldusakti andmist saadetud haldusakti projekti ja antud võimalust esitada oma seisukoht, ei

kujuta see antud juhul menetlusnormi rikkumist, kuivõrd eelpool kirjeldatud asjaoludest

tulenevalt on vastustajal olnud kaebajaga xxxxx asuva vara tagastamise menetluses korduvalt

kontakt ning kaebaja positsioon ja tõendid, millele kaebaja soovib tugineda, olid vastustajale

varasemas menetluses teada. Kuivõrd kaebaja oli menetlusosaline haldusasjas nr 3-14-52784,

mille menetluses viidi läbi ekspertiis ja mis on vaidlustatud haldusakti üheks aluseks, siis oli

kaebaja viidatud menetluses ekspertiisi tulemustest teadlik. Seega ei saanud korralduse andmine

olla kaebaja jaoks üllatuslik ja haldusakti võis HMS § 40 lg 3 p 2 kohaselt anda ka ilma kaebajat

ära kuulamata. Samas isegi, kui möönda formaalset ärakuulamise õiguse rikkumist haldusakti

andmisele eelnevas menetluses, siis arvestades eelpool toodud asjaolusid kogumis, ei mõjutanud

rikkumine siiski haldusakti sisulist õiguspärasust (HMS § 58).

36. Kohus leiab, et kaebaja etteheited seonduvalt ÕVVTK toimiku nr 12441 puudustega ei viita

uurimiskohustuse rikkumisele haldusmenetluse läbiviimisel. Kaebaja märgib õigesti, et esineb

mitmeid vastuolusid toimiku nummerdatud lehekülgede arvu ja toimikusse kogutud dokumentide

vahel. Kohus loeb ka usutavaks, et toimik, mis on esitatud kohtule käesolevas asjas, ei vasta

täielikult toimikule, millega kaebaja tutvus vara tagastamise menetluses. Ilmselt on muutused

lehekülgede arvus tingitud sellest, et vastustaja on pidanud vajalikuks lisada hiljem toimikusse

täiendavaid materjale. Usutav on, et materjalide lisamine võis olla tingitud erinevatest vara

tagastamisega seonduvatest kohtuvaidlustest ja kaebaja korduvalt esitatud teabenõuetest ja

selgitustaotlustest. Puudused toimiku lehekülgede numeratsioonis ei ole aga sellised, mis

võimaldaksid arvata, et toimikust on kõrvaldatud asja lahendamisel tähtsust omavaid dokumente

või on lisatud vara tagastamise otsustamise järgselt selliseid dokumente, mis ei olnud aluseks vara

tagastamise otsustamisel. Ka kaebaja ei ole viidanud olulistele dokumentidele, mis toimikus

varasemalt olid, kuid mis kohtule esitatud toimikus on puudu. Vastustaja on ka lisanud hiljem

kaebaja nõudel kohtuasja juurde IV köite. Vastustaja on köite IV puhul selgitanud, et see sisaldab

Harju Maavalitsuse kogutud tõendeid, kaebaja ja Harju maavanema vahelist kirjavahetust ning

vara tagastamise toimiku nr 12441 materjale. Samuti on märgitud, et ehkki toimiku viimase lehe

kohaselt on toimikus 39 lehte, on kõnealuses toimikus 37 lehte. Seega leiab kohus, et vara

tagastamise toimiku puudused ei ole sellised, mis annaksid aluse arvata, et vastustaja ei ole otsuse

tegemisele eelnevas menetluses arvestanud asjas tähtsust omavate tõenditega või oleks toimikust

kõrvaldanud olulisi tõendeid.

37. Tühistamiskaebuse üheks põhiliseks väiteks on, et vastustaja ei oleks tohtinud vara

tagastamisel lähtuda ÕVVTK 2011 otsusest, mis ei ole kaebaja arvates õiguspärane ega vara

tagastamise otsustajale siduv. Kohus nõustub vastustajaga, et ÕVVTK 2011 otsus oli Tallinna

linnale haldusakti andmiseks siduv.

37.1 Korra punkti 7 kohaselt koosneb vara tagastamise menetlus järgmistest osadest: 1) vara

võõrandamise õigusvastasuse, vara koosseisu ja endise (õigusjärgse) omaniku tuvastamine ning

õigustatud subjektide kindlaksmääramine (vara tagastamise ettevalmistav menetlus); 2) vara

tagastamise otsuse vastu võtmine; 3) õigustatud subjektidele vara tagastamine. Seega toimib vara

tagastamise üle otsustamine kahes etapis, millest esimene etapp on ettevalmistav menetlus, mis

9(12)

lõpeb Korra p-s 19 nimetatud otsuse vastu võtmisega (subjektiks tunnistamise otsus) või p-s 20

nimetatud otsuse vastu võtmisega (vara tagastamise taotluse rahuldamata jätmine). Korra p-s 19

toodud otsuses tuvastatakse vara võõrandamise õigusvastasus, vara endine (õigusjärgne) omanik,

vara koosseis, õigustatud subjektid ning igale õigustatud subjektile kuuluv mõtteline osa

tagastamisele kuuluvast varast või määratavast kompensatsioonist. Alles pärast subjektiotsuse

tegemist saab valla-või linnavalitsus asuda otsustama, kas õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub

tagastamisele või mitte. Seega on Korra p 19 ja 20 alusel tehtud otsus vara tagastamise või

kompenseerimise üle otsustava valla- või linnavalitsuse jaoks siduv. Viidatud seisukoha õigsust on

kinnitanud ka Riigikohus oma lahendi haldusasjas nr 3-3-1-51-01 p-s 4 märkides, et:

„Omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise otsusega tuvastatakse õiguslikult siduvalt vara

tagastamisel tähtsust omavad asjaolud, mis puudutavad taotleja isikut ja vara õigusvastast

võõrandamist. Komisjoni poolt tuvastatud asjaoludest ja tema poolt tehtud otsustest tuleb

omandireformi menetluse järgnevates staadiumites kinni pidada. Õigustatud subjektiks

tunnistatud isik võib põhjendatult eeldada, et need küsimused on komisjoni poolt lahendatud

lõplikult, et ilma mõjuva põhjuseta neid küsimusi ümber vaatama ei hakata ja kui ei esine

seaduslikke takistusi vara tagastamise või kompenseerimise korralduse andmiseks, siis vastav

korraldus ka antakse. Õiguspärase ootuse hindamisel tuleb siiski arvestada, et vahetult õigustatud

subjektiks tunnistamise otsuse alusel ei toimu veel vara tagastamist ega kompenseerimist“. Seega

nähtub viidatud lahendist üheselt, et vastustaja oli haldusakti andmisel kohustatud lähtuma

ÕVVTK 2011 otsusest. Seejuures nähtub tsiteeritud lahendi p 4 neljandast lausest, et õigustatud

subjektiks tunnistatud isik võib eeldada, et komisjon oma varasemalt tehtud lahendit uuesti läbi

vaatama ei hakka. Viidatud lausest ei tulene, et valla- või linnavalitsus saaks eirata

maakonnakomisjoni otsust ning hinnata subjektiks tunnistatud otsuses tuvastatud asjaolusid

ümber, nagu leiab ekslikult kaebaja. Riigikohtu lahendist tuleneb üheselt, et vastav pädevus on

üksnes komisjonil endal, kes saab erandlikel asjaoludel juba varasemalt tehtud otsusega

lahendatud küsimused ümber vaadata. Ka kaebaja poolt viidatud Korra p 16 käsitleb ÕVVTK

otsuse muutmist komisjoni enda poolt ega anna vastavat pädevust valla- või linnavalitsusele.

Korra p 14 kohaselt on vara tagastamise ettevalmistaja õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise ja kompenseerimise keskkomisjon, mitte valla- või linnavalitsus.

Selliselt on see toimunud ka xxxxx vara tagastamise menetluses, kus ÕVVTK on 13.09.1999

otsusega nr 10954 tühistanud oma varasema 22.11.1993.a otsuse nr 1284. Viidatud otsuses toodut

on omakorda muudetud ÕVVTK 2011 otsusega. Ühelgi juhul ei ole vastustaja võtnud vastu

otsuseid, mis kuuluvad vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni pädevusse.

37.2 ÕVVTK 2011 otsus on kehtiv ning selle resolutiivosa on vastustajale kohustuslik. Juhul, kui

kaebaja leidis, et ÕVVTK 2011 otsus ei ole õiguspärane, oleks ta pidanud viidatud otsuse

vaidlustama. Subjektiotsuse õiguspärasuse kontroll saab toimuda üksnes läbi viidatud otsuse

tähtaegse vaidlustamise halduskohtus. Seda kaebaja teinud ei ole, ehkki ÕVVTK 2011 otsuses on

ühemõtteliselt ja arusaadavalt selgitatud, et ORAS § 19 lg 1 kohaselt on otsuse vaidlustamiseks

kohtusse pöördumise tähtaeg õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise käigus tehtud otsuste

peale kaks kuud, arvestades päevast, mil isik sai teada tema õigusi rikkuvast otsusest. Kuivõrd

kaebaja ÕVVTK 2011 otsust ei vaidlustanud, siis on see siduv ja kehtiv ning vastustaja ei saanud

08.11.2017 korralduse nr 1694-k andmisel enam uuesti hinnata vara võõrandamise õigusvastasust,

vara koosseisu ega õigustatud subjekti, st et vastustaja ei saanud vaidlustatud korralduse andmisel

otsustada, kas maakonnakomisjon on õigesti tuvastanud vara võõrandamise õigusvastasuse,

õigustatud subjekti ja muid vara tagastamisel tähtsust omavaid asjaolusid. Ka haldusasjas nr 3-12-

1599 (11.12.2012 otsuse punkt 22) on Tallinna Halduskohus leidnud, et vara õigusvastane

võõrandamine on antud juhul tuvastatud ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 14.04.2011 otsusega

nr 12374, mis on senini kehtiv. Viidatud seisukohta Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2013

otsusega ei muudetud. Haldusasjas nr 3-14-50292 tehtud lahendis kinnitati viidatud seisukohta.

Seega on ka vaidlustatud haldusakti andmisele eelnevates kohtumenetlustes leidnud kinnitust, et

ÕVVTK 2011 otsus on kehtiv ja vastustaja jaoks siduv. Eeltoodust tulenevalt ei saa kaebaja

10(12)

Tallinna Linnavalitsuse 08.11.2017 korralduse nr 1694-k vaidlustamisel tugineda asjaoludele, mis

on siduvalt tuvastatud ÕVVTK 2011 otsusega.

37.3 Kohus märgib täiendavalt, et ÕVVTK toimikust lähtuvalt on kaebaja pöördunud vähemalt

kahel korral (22.01.2015 ja 18.02.2015) Harju Maavalitsuse poole ÕVVTK 2011 otsuse

muutmiseks. Kaebaja taotlusi tuleb HMS § 44 kohaselt käsitleda taotlustena haldusmenetluse

uuendamiseks selliselt, et menetluse tulemusel tühistatakse ÕVVTK 2011 otsus. Harju

Maavalitsus on menetluse uuendamisest mõlemal juhul keeldunud ning kaebaja ei ole keeldumist

kohtus vaidlustanud. Seega ei saa kaebaja praeguses menetluses enam tugineda väitele, et

ÕVVTK 2011 otsus ei ole õige.

38. Ehkki kaebaja ei saa käesolevas menetluses enam tugineda asjaolule, et ÕVVTK 2011 otsuses

on asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud tuvastatud ebaõigesti, märgib kohus, et kaebaja

etteheited viidatud otsusele ei ole ka sisuliselt põhjendatud.

38.1 Kaebaja väidete kohaselt puudub vara tagastamise toimikus M.E. tähtaegselt esitatud taotlus

vara tagastamiseks. Puudub vaidlus selles, et M.E. tütar A.-M. R. esitas notariaalselt tõestatud

avalduse alusel oma ema nimel xxxxx kinnistu tagastamise avalduse. Avalduselt nähtub

postikviitung kuupäevaga 29.12.1991. (I kd tl 123). Ehkki avalduse registreerimisel on viidatud

29.11.1991 avaldusele ei tähenda see, et avaldust ei ole esitatud tähtaegselt (st enne 17.01.1992).

Seda ei muuda ka asjaolu, et avaldus on registreeritud 7.01.1993 seisuga (I kd tl 127). Samas

nähtub ka viidatud registreeringust, et avaldus on esitatud 29.11.1991.a. Avalduse võimalik

hilisem registreerimine ei mõjuta avalduse esitamise tähtaegsust. Ka Tallinna Linnavarade Ameti

29.11.1991 tõend kinnitab, et viidatud kuupäeval on võetud vastu A.-M. R., kes esindab M.E.

avaldus xxxxx majavalduse tagastamiseks (I kd tl 128). Seega on üheselt tõendatud avalduse

tähtaegne esitamine ning tähtsust ei oma, kas see esitati 29.11.1991 või 29.12.1991. Kohus ei

nõustu kaebajaga ka selles, et A.-M. R. poolt esitatud avaldus tuleb jätta arvesse võtmata, kuna

allkirja õigsust kinnitanud Tõnu Liivik ei olnud tol ajal Tallinna I Õigusnõuandla juhataja. Eesti

Advokatuuri 20.02.2015 vastusest Harju Maavalitsuse teabepäringule (II kd tl 10) nähtub, et

Tallinna I Õigusnõuandla advokaat Tõnu Liivik on Eesti NSV Advokaatide Kolleegiumi

Presiidiumi otsusega nimetatud 22.01.1990.a filiaali juhatajaks ning advokaadibüroo Tõnu Liivik

on moodustatud alates 26.07.1994.a. Tulenevalt 1991. aasta lõpus Ülemnõukogu poolt vastu

võetud seadusest „Eesti Advokatuuri kohta“ said advokaatidest taas vandeadvokaadid. Viidatud

seaduse § 7 lg 2 p 1 kohaselt oli vandeadvokaadil pädevus tõestada seaduses sätestatud korras

allkirju, dokumentide ärakirjade, väljavõtete ja tõlgete õigsust, vastutades tõestuse või tõlke

õigsuse eest. Seega, tulenevalt asjaolust, et Tõnu Liivik oli avalduse ärakirja kinnitamise ajal

vandeadvokaat, kelle pädevusse kuulus dokumentide ärakirjade ja allkirjade õigsuse tõestamine,

on tõestamine toimunud seaduses sätestatud nõudeid järgides. Kuna Tõnu Liivik oli avalduse

ärakirja kinnitamise ajal vandeadvokaat, siis ei ole sisulist tähendust, kas Tõnu Liivik oli

õigusnõuandla juhataja või selle filiaali juhataja. Pädevus ärakirjade ja allkirjade tõestamiseks

tulenes tema vandeadvokaadi staatusest, mitte tema staatusest õigusnõuandla või selle filiaali

juhatajana. Seega on kohus seisukohal, et vara tagastamiseks esitatud avaldus on nõuetekohane.

Vastavat asjaolu on kajastatud ka ÕVVTK 2011 otsuses, milles toodud järelduste õigsust kaebaja

ei vaidlustanud.

38.2 Põhjendamatud on kaebaja väited, mille kohaselt ei ole vara õigusvastaselt võõrandatud.

Kohus nõustub vastustajaga, et asjaolu, et vara tagastamise toimikus ja arhiivides ei ole tõendit

xxxxx ehitise natsionaliseerimise täpse kuupäeva kohta, ei tähenda, et neid ehitisi ei

natsionaliseeritud. Tallinna Linnaarhiiv ei ole oma 22.09.93.a arhiiviteatises (I kd tl 129)

kinnitanud, et maja ei ole natsionaliseeritud. Teates märgitakse üksnes, et kõnealuse vara

natsionaliseerimise kohta ei leidu arhiivi dokumentides andmeid. Samas on A.-M. R. väljastatud

koopia Tallinna TSN Täitevkomitee 21.11.1950.a otsusest nr 573, millega anti xxxxx (end A.)

Tallinna Linna Hotellitrusti valdusest ENSV Siseministeeriumi bilanssi ning aktist Tallinna

Hotellitrusti suvilate seisu kohta 1.okt.1947, milles on mh märgitud suvilat xxxxx. Teatise

11(12)

kohaselt aktis nimetatud suvilad natsionaliseeriti ja anti Tallinna Hotellitrusti käsutusse. Asjaolu,

et ehitised olid 1947.a Tallinna linna Hotellitrusti valduses ja anti 1950. aastal üle ENSV

Siseministeeriumile tõendab, et vara on õigusvastaselt võõrandatud ORAS § 6 lg 2 tähenduses.

Vastav asjaolu on ühtlasi siduvalt ja õigesti tuvastatud ÕVVTK 2011 otsuses.

38.3 Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et kolmandal isikul puudub vara tagastamise

nõudeõigus. ÕVVTK 2011 otsusest nähtuvalt on tõendatud, et M. E. oli endise omaniku H.R.A.

abikaasa. ORAS § 8 lg 3 p 2 sätestab, et kui endine omanik on surnud ning tema testamenti ei ole

või see ei vasta käesoleva paragrahvi 2.lõike nõuetele või testament ei hõlma kogu õigusvastaselt

võõrandatud vara või testamendijärgne pärija (pärijad) on surnud, on kas kogu õigusvastaselt

võõrandatud vara või selle testamendis märkimata osa ulatuses omandireformi õigustatud subjekt

endise omaniku lapse abikaasa, kui endise omaniku laps on surnud (sõltumata surma ajast). Kuna

M. E. ja H.R.A. abielu lõppes H.R.A. surmaga, oli M.E. esimese ringi pärija ning tema

pärimisõigus ei lõppenud uuesti abiellumisega. Seega, kuna M.E. oli õigustatud subjektiks, siis sai

kolmas isik nõudeõiguse ORAS § 161 lõike 1 alusel pärida ning Tallinna Linnavalitsuse

08.11.2017 korraldusega nr 1694-k on vara õigesti tagastatud kolmandale isikule.

39. Kohus nõustub täielikult vastustaja ja kolmanda isiku seisukohaga, mille kohaselt on

vaidlustatud korralduse vastu võtmisel põhjendatult arvestatud Finantsplaneerimise OÜ

27.04.2017 koostatud ekspertarvamusega ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilivuse

kohta.

Asja materjalidest tulenevalt on Tallinna linn otsustanud 2014 aastal viia läbi haldusasjaga nr 3-

12-1599 ettenähtud ekspertiisi xxxxx ehitise individualiseeritaval kujul säilimise hindamise kohta,

mille tulemusel võeti vastu 18.08.2014 korraldus nr 1217, mille kolmas isik vaidlustas haldusasjas

nr 3-14-52784. Viidatud kohtumenetluses viidi kohtumääruse alusel läbi uus ekspertiis

Xxxxxehitise

säilimise

hindamiseks,

kuivõrd

Tallinna

Ringkonnakohus

kahtles

Finantsplaneerimise OÜ poolt 10.04.2014 koostatud ekspertarvamuse õigsuses. Kaebaja ja J. V.

osalesid menetluses vastustaja poolel kolmandate isikutena ning neil oli õigus ja võimalus esitada

viidatud ekspertarvamuse osas vastuväiteid, kuid kaebaja seda ei teinud. Tallinna Ringkonnakohus

luges ekspertarvamusele tuginedes tuvastatuks, et vaidlusaluse ehitise säilinud väärtusele vastav

mõtteline osa on haldusmenetluses tuvastatud 48% asemel 70%. Viidatud otsus jõustus edasi

kaebamata 25.07.2017. Kuivõrd Tallinna Linnavalitsuse 18.08.2014 korraldus nr 1217-k p 2

tühistati tulenevalt asjaolust, et viidatud korraldusega oli ebaõigesti tuvastatud ehitise endisel

individualiseeritaval kujul säilivuse protsent, ning Tallinna Ringkonnakohus tuvastas 22.06.2017

otsuses haldusasjas nr 3-14-52784 (p 19), et vaidlusaluse ehitise säilinud väärtusele vastav

mõtteline osa on haldusmenetluses tuvastatud 48% asemel 70 %, siis oli viidatud tuvastus asja

uuesti läbi vaatavale haldusorganile kohustuslik sõltumata sellest, et vastav tuvastus ei kajastunud

kohtuotsuse resolutsioonis. Seega sai vastustaja vaidlustatud korralduse vastu võtmisel lähtuda

üksnes Finantsplaneerimise OÜ 27.04.2017 koostatud ekspertarvamusest. Kaebaja vaidlustab

käesolevas asjas haldusasjas nr 3-14-52784 läbiviidud ekspertiisi tulemust, mida kaebaja samas

haldusasjas ei vaidlustanud. Kuivõrd viidatud lahend on jõustunud, siis ei saa kaebaja käesolevas

kohtumenetluses enam tugineda asjaolule, et ekspert on ehitise endisel individualiseeritaval kujul

säilivuse määranud ebaõigesti. Vaidlustatud Tallinna Linnavalaitsuse 08.11.2017 korraldus nr

1694-k tugineb ekspertiisil, mida kaebaja ei ole vaidlustanud ning sellest tulenevalt on õigesti

tuvastatud, et kolmandale isikule kuulub õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele 70/100

mõttelises osas. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et kuivõrd kõnealune ekspertarvamus on

koostatud kohtumenetluses, milles kaebaja osales, ja kohus on tuvastanud ehitise säilivuse, ei saa

kaebaja tugineda alusele, et vastustaja ei ole võimaldanud kaebajal eksperthinnanguga tutvuda ja

selle kohta omapoolset seisukohta esitada.

40. Eeltoodut kokku võttes on kohus seisukohal, et Tallinna Linnavalitsuse 08.11.2017 korraldus

nr 1694-k on seaduslik ja põhjendatud ja selle tühistamiseks puuduvad alused. Kaebaja poolt

esitatud kohustamisnõude rahuldamise eelduseks on tühistamisnõude rahuldamine. Kuivõrd kohus

12(12)

asus eelnevalt seisukohale, et tühistamisnõude rahuldamiseks puudub alus ning vara tagastamine

kolmandale isikule vastab seadusele, puudub ühtlasi alus vastustaja kohustamiseks lõpetama

xxxxx vara tagastamise menetlus, jättes taotluse vara tagastamiseks rahuldamata. Seega jääb

kaebus kogu ulatuses rahuldamata.

MENETLUSKULUD

41. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Otsus

tehakse kaebaja kahjuks, seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja

menetluskulude hüvitamist taotlenud ei ole. Seega jäävad vastustaja menetluskulud tema enda

kanda. HKMS § 108 lg 8 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool

samade reeglite järgi nagu poolele. Kolmas isik on esitanud taotluse menetluskulude hüvitamiseks

kokku summas 4029,64 eurot (3284,64 + 745) (koos käibemaksuga). Kohus leiab, et kolmanda

isiku taotlus on põhjendatud osaliselt. Kohus leiab, et kuivõrd kolmas isik oli juba enne kohtusse

pöördumist olnud tuttav nii asja tehiolude kui ka toimiku nr 12441 materjalidega, siis on õigusabi

mahus 35,6 tundi ülemäärane ega ole kohtu hinnangul põhjendatud. Kohtu hinnangul on asja

tehiolusid ja mahtu arvestades põhjendatud ajakulu 20 tundi, st põhjendatud kulu õigusabile koos

käibemaksuga (20 x 108) on 2160 eurot, mille kohus mõistab kaebajalt kolmanda isiku kasuks

välja. Kohus jätab rahuldamata kolmanda isiku taotluse toimiku nr 12441 dokumentide osalise

väljatrüki saamiseks. Kohus on kolmanda isiku taotlusel saatnud kolmanda isiku esindajale

09.08.2018 pfd formaadis selle osa toimikust, mida kolmanda isiku esindaja soovis. Seega oli

esindajal võimalik toimikuga tutvuda ilma, et tal oleks olnud vaja teha toimikust väljatrükke.

Samuti ei näe HKMS viitenormi puudumise tõttu ette hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt

viivise tasumist (HKMS § 1 lg 3).

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Nurm