3-18-154/11 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Reelika Lind

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. september 2018, Tallinn

Haldusasja number

3-18-154

Haldusasi

G. S. kaebus Politsei- ja Piirivalveametilt mittevaralise kahju

hüvitise väljamõistmiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – G. S., volitatud esindaja Aire Põder

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja

Heli Insler

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta G. S. kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Tagastada kaebuselt tasutud riigilõiv 250 eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 22.10.2018 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui

14 päeva (HKMS § 184).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei

peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A.V. juhtis 21.04.2017 Tallinnas Pirita teel, Kloostrimetsa teel, Pärnamäe teel ja Narva

maanteel A-kategooria mootorratast, mille politseiametnikud sundpeatasid teenistussõidukiga

mootorrattale tagant otsa sõites. G. S. (kaebaja) oli mootorrattal kaassõitja, kes sai otsasõidu

tagajärjel kehavigastusi ja toimetati Ida-Tallinna Keskhaiglasse.

3-18-154

2(9)

2. Politsei- ja Piirivalveamet (vastustaja) leidis 23.08.2017 väärteoasja nr 230217005549

otsuses (tl 36-37p), et A.V. pani tahtlikult toime mitmeid enamohtlikke liiklusalaseid

süütegusid ning seadis oma tegevusega ohtu nii teiste isikute vara kui ka kaaskodanike elu ja

tervise. 31.05.2017 väärteoprotokolli kohaselt ei olnud mootorratta juhil juhtimisõigust, sõiduk

oli kehtestatud korras Eestis registreerimata ja puudus tehnonõuetele vastavuse kontroll,

liikluskindlustus ning Eesti riiklik registreerimismärk. Juht eiras alarmsõidukitelt erilise

helisignaaliga ning sinise ja punase vilkuriga antud peatumismärguandeid. A.V. juhtis

21.04.2017 kl 23:19 mootorratast Tallinnas Narva mnt 91 kiirusega 97 km/h, ületades asulas

lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 47 km/h. Enne Narva mnt ja Kelluka tee ristmikku rikkus

ta teekattemärgise 915 „Eraldussaar“, millest üle sõita ei tohi, nõudeid ja sõitis

vastassuunavööndisse. Narva mnt ja Kelluka tee ristmiku juures ei kohandanud ta oma sõiduki

kiirust vastavaks oma sõidukogemusele ja teeoludele ning takistusest möödudes ei hoidnud

ohutut külgvahet ja riivas seisvat politseibussi. Oma tegevusega põhjustas ta liiklusõnnetuse ja

varalise kahju AS-ile SEB Liising. Pärast liiklusõnnetuse toimumist ei jäänud ta sündmuskohal

seisma ega teavitanud juhtunust häirekeskust, vaid põgenes sündmuskohalt. A.V. rikkus Narva

mnt-l enne Vormsi tn ristmikku teekattemärgise 915 „Eraldussaar“ nõudeid ja sõitis

eesliikuvatest sõidukitest mööda reguleerimata ülekäigurajal vastassuuna kaudu. A.V. tegi

Narva mnt-l kiriku juures möödasõidu üle ühekordse pidevjoone. Narva mnt 150a ja 150b

juures sõitis mootorrattaga mööda haljasala ning mööda vastassuuna jalgratta- ja jalgteed.

3. Harju Maakohus jättis 04.10.2017 määrusega asjas nr 4-17-4812 A.V.u kaebuse vastustaja

23.08.2017 otsuse peale läbi vaatamata, Tallinna Ringkonnakohus jättis 30.10.2017 määrusega

maakohtu määruse muutmata ja see jõustus 30.10.2017 (tl 40-41p ja tl 42-44).

4. Kaebaja esitas 19.10.2017 vastustajale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks

21.04.2017 toimunud otsasõidu tõttu summas 35 000 eurot.

5. Vastustaja jättis 21.12.2017 otsusega nr 1.2-3/55-2 kaebaja taotluse rahuldamata.

Põhjendused:

5.1. Ohu tõrjumiseks sõiduki sundpeatamine, mille tagajärjel tekkis kaebajale kahju, toimus

riikliku järelevalve käigus. Seega tuleb asi lahendada riigivastutuse seaduse (RVastS) alusel.

Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid kahju olemasolu, selle suurust ja vastustaja

süüd.

5.2. Väärteoasja materjalidest nähtub, et A.V.u juhitud mootorratta kiiruseks mõõdeti Tallinnas

101 km/h (lõplik kiirus 97 km/h), seega ületas juht asulas lubatud sõidukiirust ca 50 km/h.

Sellest anti teada eesliikuvale patrullile ja paluti mootorratas peatada. Patrull andis

peatumismärguande, lülitades sisse sinise-punase vilkuri. Mootorratas eiras peatumise

märguannet ja möödus patrullist. Seejärel anti mootorratturile sinise-punase vilkuri ja

helisignaaliga

peatumismärguanne,

mootorrattur

eiras

talle

antud

kohustuslikku

peatumismärguannet ning jätkas sõitu. Kloostrimetsa teel oli patrullsõiduki kiirus 150 km/h,

mootorratta oma tuntavalt suurem. Asitõendi vaatlusprotokollist ja videosalvestiselt nähtub,

kuidas mootorratas sõidab korduvalt vastassuunavööndis. Samuti nähtub, et mootorratas

möödub eesseisvast politseisõidukist vasakpoolse teepeenra kaudu. Vasakul sõidutee ääres

ootepaviljoni juures on näha, et inimene jookseb ootepaviljoni taha. Autopatrull üritas

mootorratast peatada, blokeerides tee Narva mnt ja Kelluka tn ristmikul. Mootorratas „pressis“

ennast bussi ja piirdeaia vahelt läbi, tekitades selliselt bussile vigastused. Mootorrattur jätkas

sõitu suurel kiirusel, vältides kahte vastu tulnud patrulli. Seega üritas politseiametnik A.V.u

juhitud mootorratast korduvalt peatada, A.V. eiras teadlikult ja tahtlikult peatumismärguandeid

ning möödus korduvalt tema peatamiseks kasutatud tõketest.

3-18-154

3(9)

5.3. Väärteoasjas tuvastati, et A.V.u eesmärk oli politsei korraldusi eirata ning pääseda

peatumisele järgneda võivast karistusest. Kuna A.V. tekitas oma käitumisega ohu

kaasliiklejatele, oli tegemist kõrgendatud ohuga korrakaitseseaduse (KorS) § 5 lg 4 tähenduses.

Jõustunud kohtulahendiga väärteoasjas nr 4-17-3877 leidis tuvastamist, et mootorratta juht

oleks pidanud aimama sundpeatamise kohaldamise võimalust hetkel, kui ta põikas oma

mootorrattaga kõrvale politsei poolt korraldatud teesulgudest. Vastustaja poolt teostatud

peatumise märguanded olid nõuetekohased ja politseinikel oli õigus teostada sundpeatamist

KorS § 45 lg 5 tähenduses, s.t politseisõiduki valitud sundpeatamise viis ja taktika (tagant

otsasõit ees liikuvale mootorrattale, mille juht eiras politseiametnike korduvaid korraldusi

sõiduki peatumiseks, tegi ohtlikke manöövreid ja ületas lubatud sõidukiirust) olid kõige

säästvamad, proportsionaalsed ja õigustatud. Kaebaja kinnitab 19.07.2017 taotluses enda

arusaamist, et politsei andis nõuetekohased peatumise märguanded, mida mootorratta juht A.V.

teadlikult eiras. Harju Maakohus tuvastas väärteoasjas nr 4-17-3877, et teenistussõiduki

kasutamine sundpeatamiseks ei olnud õigusvastane. Materjalide põhjal valis patrullpolitseinik

sundpeatamise, kuna kõik teised võimalikud viisid A.V.u peatamiseks olid ammendunud.

Vastustaja tegevuses esines õigusvastasust välistav asjaolu karistusseadustiku (KarS) § 30 järgi.

5.4. Vastustaja ei ole õigusvastase tegevusega kaebajale kahju tekitanud. Õigusvastaselt toimis

mootorratast juhtinud A.V., kes 21.04.2017 toimunud sündmuste käigus pani toime

liiklusseaduse (LS) § 201 lg 1, § 207, § 223 lg 1, § 227 lg 3, § 230 lg 1, § 231, § 234 lg 1, § 237

lg 1 ja § 242 lg 1 ning liikluskindlustuse seaduse § 81 järgi kvalifitseeritavad väärteod ja keda

on karistatud 23.08.2017 otsusega väärteoasjas nr 230217005549. Vastustajal puudub süü

(RVastS § 9 lg 1).

6. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja poolt tekitatud mittevaralise

kahju õiglaseks hüvitamiseks kohtu äranägemisel. Põhjendused:

6.1. Vastustaja rikkus kahjuhüvitamise taotluse rahuldamata jätmisega Eesti Vabariigi

põhiseadusest (PS) tulenevaid kaebaja subjektiivseid õigusi elule (§ 16) ja tervisele (§ 28),

samuti kaebeõigust. Vastustaja on vaidlustatud otsuse tegemisel kohaldanud ebaõigesti

materiaalõigust ega ole kasutanud kaalutlusõigust ja jõudis seeläbi taotluse lahendamisel

ekslikule seisukohale. Vastustaja pidi kaaluma, kas meede on kaebaja isikut ja temaga

kaasnevat olukorda arvestades proportsionaalne, vajalik ning kooskõlas PS-iga. Vastustaja

pidanuks kaaluma, kas kaebaja põhiõiguste riive elule ja tervisele taotluse rahuldamata jätmise

kaudu on põhjendatud ja proportsionaalne meede.

6.2. Kaebaja ei nõustu, et Harju Maakohus on väärteoasjas nr 4-17-3877 tuvastanud, et

teenistussõiduki kasutamine sundpeatamiseks ei olnud õigusvastane. Politseiametniku juhitud

politseisõiduk rammis teadlikult ja tahtlikult liikuvat mootorratast, sõites sellele tagant otsa.

Politseiametnik pani oma õigusvastase tegevusega mootorrattal viibiva kaassõitja elu ohtu.

Kaebaja on süütu isik, kes kaasati sündmustesse, mis lõppesid talle valu ja kannatuste

tekitamisega, s.o kaebaja kukkumise tagajärjel tekkis tervisekahjustus ja psühholoogiline

vapustus. Kaebajal tuvastati Ida-Tallinna Keskhaiglas parema rangluu, keskmise kolmandiku

olulise nihketa murd. Politseiametnike tegevus ei olnud õiguspärane. Sõiduki sundpeatamiseks

on seadusandja näinud ette konkreetse regulatsiooni KorS-is, kuid politseisõidukiga teise

liikuva sõiduki rammimist meetmena märgitud pole ja seega oli politsei poolt sõiduki

sundpeatamine õigusvastane. KorS § 45, § 74 lg 2 ja § 781 koostoimes võib sõiduki

sundpeatamiseks teesulu tekitada seisva teenistussõidukiga. Ka LS § 12 lg 2 kohaselt lubatakse

teenistussõidukit tehnilise tõkkena kasutada, aga sõidukiga rammimist ei ole ette nähtud.

6.3. Vastustaja edastatud materjalidest ja videosalvestistest nähtub, et politseiametnikud

kasutasid sõiduki sundpeatamiseks valesid võtteid. Videosalvestiselt on näha, et

3-18-154

4(9)

politseisõidukid püüavad mootorratast sundida peatuma teesuluga, kuid nad on seda valesti

teinud, sest see ei tõkestanud mootorratta edasiliikumist. Pigem tekitasid politseinikud ise

ohtliku olukorra liikluses. LS § 84 lg 5 kohaselt peab eritalituse sõiduki juht samas paragrahvis

nimetatud õigusi kasutades tagama liikluse ohutuse. Kaebaja tundis kaasreisijana, et

politseiametnikud ei võimaldanud tagaajamisel mootorrattajuhil enam vabatahtlikult peatuda.

Politseisõiduk, mis ajas mootorratast taga, ei hoidnud ohutut pikivahet, et mootorrattur saaks

veenduda ohutus peatumises. Videosalvestiselt on ilmekalt näha, et kui mootorrattur võtab hoo

maha, et peatuda, siis kiirendab mootorratta taga liikuv politseisõiduk liikumist ning läheneb

ohtlikult ligidale mootorrattale, mistõttu mootorratta juht uuesti kiirendab, vältimaks

kokkupõrget. Politseisõidukites puudusid sundpeatamise vahendid. Politseiametnikul on alati

õigus ja võimalus lõpetada tagaajamine. Ükski õigusakt ei nõua õiguskaitseorganitelt iga hinna

eest sõiduki sundpeatamist. Teadaolevalt ei olnud mootorratta juht eelnevalt pannud toime

ühtegi kuritegu, mis põhjustanuks tema vältimatu peatamise. Politseiametnike ebaseaduslik

tegevus on põhjuslikus seoses kaebajale tervisekahjustuse ja psühholoogilise vapustuse

tekitamisega.

7. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja jäi 21.12.2017 otsuses toodud

põhjenduste juurde ja märkis täiendavalt:

7.1. A.V.u juhitud mootorratta kiirus ületas tunduvalt asulas lubatud sõidukiirust (kohati 160

km/h ja enam), mootorratta juht eiras korduvalt peatumise märguannet, korraldatud teesulud ei

mõjunud, juht jätkas suurel kiirusel liikumist kesklinna poole, tekitades selliselt ohu nii endale

kui ka teistele liiklejatele, sh kaebajale. Harju Maakohus on väärteoasjas nr 4-17-3877

tuvastanud, et tegemist oli kõrgendatud ohuga KorS § 5 lg 4 tähenduses. Peatumismärguande

saamisel peab juht sõiduki peatama (LS § 38). KorS § 45 lg-s 5 ei ole sõiduki sundpeatamise

vahendid ammendavalt kindlaks määratud. KorS § 781 kohaselt on politsei erivahendid

tehniline tõke ja sundpeatamise vahend. Mootorratta juht eiras politseiametnike poolt antud

sõiduki peatamise märguannet ja kasutas teesulgudest möödapääsemiseks mootorrattale

liiklemiseks mitteettenähtud kohti, sh kõnniteed. Vastustaja oli õigustatud korrakaitselistel

kaalutlustel, vahetu kõrgendatud ohu tõrjumiseks ja põgeneva kahtlustatava kinnipidamiseks

peatama mootorratta sunniga. Kõige leebemad sunnivahendi rakendamise võimalused olid

ammendunud ja mootorratta kiirus oli väikseim kiiruse mõõtmisest kuni kinnipidamiseni,

samuti puudusid lähedalolevad kaasliiklejad. Erivahendi kasutamine on põhjendatud üksnes

juhul, kui muude leebemate vahendite kasutamise võimalused on ammendatud või sellised

vahendid on olukorra eripära arvestades sobimatud. Erivahendi kasutamise aluste olemasolul

tuleb valitud erivahendi kohaldamisel hoiduda inimeste tervise kahjustamisest, valu

põhjustamisest ning isiku ja inimväärikuse alandamisest suuremal määral, kui see on

konkreetsel juhul vältimatu (Riigikohtu 10.01.2008 otsus asjas nr 3-3-65-07, p 20).

Politseiametnik hindas olukorda vahetult. Sõiduki peatamine sunniga toimus vastavalt vahetu

sunni kohaldamise alustele ja põhimõtetele ning oli mõõdupärane. Vastustaja jättis kasutamata

relva kui äärmusliku sunnivahendi. Riigi poolt ohu mittetõrjumine või ohtlikule olukorrale

reageerimata jätmine võib viia olukorrani, kus need, kelle õiguste kaitseks ja korra tagamiseks

vastustaja ellu on kutsutud, kaotavad usalduse nii vastustaja kui ka riigi vastu. KorS §-s 781

märgitud erivahendite loetelu ei ole ammendav. KorS § 45 ei anna kinnist loetelu sundpeatamise

taktikast ja vahenditest. Teenistussõiduki kasutamine erivahendina ei ole seadusega keelatud.

KorS-i eelnõu seletuskirjas on toodud teenistussõiduki kasutamine erivahendina vaid näidetena

olukordadest, kus võib esineda vajadus selle kasutamiseks sõiduki sundpeatamiseks.

Liiklusjurist vandeadvokaat Indrek Sirk kommenteeris vaidlusaluseid sündmusi Postimehes,

selgitades, et kogu maailmas, ka demokraatlikes riikides, on levinud võtteks sõiduki teelt välja

rammimine. Ka muud sõiduki sunniga peatamise tehnilised vahendid (nt siil) võivad

kombineerituna peatatava sõiduvahendi kiiruse ja muude asjaoludega tuua kaasa tõsised

3-18-154

5(9)

tagajärjed sõidukile või selles viibijatele. Seega ka muude erivahendite kasutamine ei

välistanuks kaebajale kahju tekkimist. Tulirelva kasutamine sõiduki peatamiseks (KorS § 81)

on erandlik ja nö viimane vahend. Kaebaja seisukoht, et teenistussõidukit võis kasutada vahetu

sunnina vaid seisvas asendis, on väär. Vahetult pärast sunni kohaldamist tagas vastustaja

esimesel võimalusel kaebajale esmaabi andmise ja kutsus kiirabi.

7.2. A.V. seadis ohtu kaebaja ja kolmandate isikute elu. A.V. on sotsiaalmeedias avaldanud, et

tal on piinlik ja ta tunneb ennast süüdi. Kaebaja on ekslikult viidanud KarS §-le 27, sest

haldusmenetluses tuleb vastutuse alus RVastS-ist. Kaebaja ei ole tõendanud vastustaja

õigusvastast tegevust ja vastustaja on tõendanud süü puudumist.

7.3. Kaebaja tegevus kaassõitjana oli piiratud, kuid kaebaja kaasati sündmustesse A.V.u poolt,

kel oli võimalus täita ohutult peatumise korraldus. 01.06.2017 tunnistaja ülekuulamise

protokollist väärteoasjas nr 230217005498 nähtub, et kaebaja ei teinud kordagi midagi endast

olenevat selleks, et mootorratta juht oleks sõiduki peatanud, arvestades, et kaebaja oli aru

saanud peatumise märguandest. Kaebaja, kes on pikemat aega tegelenud motokrossiga, pidi ette

nägema võimalikke tagajärgi, sh tervisekahju tekkimise võimalust. Kaebajal oli võimalus anda

juhile märku, et ei soovi sündmustes osaleda. Kaebaja keeldus vastamast küsimusele: „Kes

juhtis mootorratast?“, põhjusel, et see võib teda ennast süüstada. Sellest võib järeldada, et

kaebaja osales sündmustes enda tahtel. Kaebaja on igati õigustanud A.V.u käitumist. Politsei

ülesandeks on mh süütegude ennetamine (politsei ja piirivalve seaduse § 3) ja vastustaja on

tõendanud A.V.u õigusvastase tegevuse, mistõttu on kaebaja pöördunud kahjunõudega vale

isiku poole.

7.4. Kaebaja ei ole põhjendanud, kuidas vastustaja rikkus kaebaja kaebeõigust.

7.5. Vastustaja tegevus oli kooskõlas Riigikohtu seisukohtadega asjas nr 3-1-1-139-04 (p 12).

Eelnevalt kasutati kõiki võimalusi, et sõidukit peatada. Ka Harju Maakohus leidis 27.07.2017

määruses asjas nr 4-17-3877, et kuna kõik võimalikud viisid mootorratta peatamiseks olid

ammendunud, esines politseiniku tegevuses õigusvastasust välistav asjaolu, mistõttu ei ole

vastustaja tegevus õigusvastane. Vastustaja ei ole kaebajale väidetava kahju põhjustaja ega

vastutav kaebajale tekkinud kahjude eest.

KOHTU PÕHJENDUSED

8. Kaebusest nähtuvalt taotleb kaebaja mittevaralise kahju hüvitamist selle eest, et

politseiametnikud sundpeatasid patrullsõidukiga mootorratta, millel kaebaja oli kaassõitja,

sellele tagant otsa sõites, tekitades sellega kaebajale füüsilisi ja vaimseid kannatusi. Erinevalt

vastustajale esitatud kahju hüvitamise taotlusest, ei põhjenda kaebaja kohtule esitatud kaebust

muude vastustaja väidetavalt õigusvastaste toimingutega (nt kaebaja kohtlemine pärast

kokkupõrget).

9. KorS § 1 lg 4 kohaselt määrab korrakaitseorgani tegevuse õigusliku aluse valiku riikliku

järelevalve menetluse või süüteomenetluse vahel meetme objektiivne eesmärk. KorS § 2 lg 4

kohaselt on riiklik järelevalve korrakaitseorgani tegevus eesmärgiga ennetada ohtu, selgitada

see välja ja tõrjuda või kõrvaldada korrarikkumine. Asjas esitatud materjalidest nähtub, et A.V.u

juhitud mootorratas ületas tunduvalt asulas ettenähtud sõidukiirust, kujutades sellega tõsist ohtu

nii endale, kaebajale kui ka teistele liikluses osalejatele. Vastustaja korrakaitseorganina oli

kohustatud korrarikkumise ja sellega kaasneva ohu kõrvaldama. Vaidlusaluse sundpeatamise

eesmärk ei olnud soov juhti tingimata karistada, vaid oht liiklusest kõrvaldada. Järelikult tehti

sundpeatamise toiming haldusmenetluses ja kaebaja kahju hüvitamise kaebus tuleb lahendada

RVastS-i alusel.

3-18-154

6(9)

10. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju

ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil

õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda

mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise,

vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea

nime teotamise korral. Seega tuleb kahju hüvitamise nõude lahendamisel kindlaks teha, kas

isikule on kahju tekkinud, kas väidetav kahju on tekkinud haldusorgani õigusvastase tegevuse

tulemusena ning kas tekkinud kahju ja õigusvastase tegevuse vahel esineb põhjuslik seos.

11. Vaidluse all ei ole kaebajale mootorrattalt kukkumise tagajärjel tekkinud tervisekahju. See

on fikseeritud Ida-Tallinna Keskhaiglas. Kaebaja väidab ka, et sai psühholoogilise trauma, ent

selle tõendamiseks ei ole kohtule tõendeid esitatud. Mittevaralise kahju tekkimine üleelatu ja

saadud tervisekahju tagajärjel on iseenesest usutav. Samuti ei ole vaidluse all asjaolu, et

tervisekahju tekkis vastustaja sundpeatamise toimingu tagajärjel – kaebaja kukkus

mootorrattalt. Seos kaebajale tekkinud kahju ja vastustaja tegevuse vahel on olemas. Järgmisena

tuleb tuvastada, kas vastustaja tegevus oli õigusvastane.

12. Kohtu hinnangul on väärteoasja materjalidest, vastustaja selgitustest ja esitatud tõenditest

ning kohtule esitatud videomaterjalist üheselt tuvastatav, et A.V.u juhitud mootorratas ületas

tunduvalt asulas lubatud sõidukiirust ja rikkus mitmeid liikluseeskirju, tekitades sellega

ilmselgelt liiklusohtliku olukorra ja ohustades mh teisi liikluses osalejaid. Samuti eiras ta

politseiametnike antud peatumise märguandeid, manööverdas teesulgudest mööda ja püüdis

põgeneda.

13. Kohtule esitatud videolt nr 1 nähtub, et 21.04.2017 kl 22:18:321 möödus mootorrattas

patrullsõidukist väga kiiresti (võrreldes teiste sõidukite kiirusega). Pärast ca 10 sekundi

möödumist suundus patrullsõiduk mootorrattale järele. Hoonetest ja liiklusmärkidest

möödumisel ning teekattelt on näha, et teenistussõidukil oli sisse lülitatud sinine-punane vilkur.

Samuti on videolt nr 1 näha, et ka eessõitval teenistussõidukil on sisse lülitatud sinine vilkur (vt

kl 22:18:50). Pirita teel liikumisel on näha, et teised sõidukid aeglustavad (pidurituled süttivad)

ja proovivad suunduda teepeenrale, et võimaldada patrullsõidukil teel takistuseta liikuda.

Samuti võib videost nr 2 näha (kl 22:20:49–22:22:07), et patrullsõidukilt antakse ees sõitvale

mootorrattale märku peatumiseks ühel ajal sinise ja punase töötava vilkuriga. Videolt nr 3 on

näha (kl 22:24:49–22:24:55) siniste vilkuritega politseisõidukit, millega politseiametnikud

üritasid sulgeda mootorratta läbipääsu sõidutee vastassuuna vööndist, ent kl 22:24:53 sõidab

mootorratta juht vastassuuna vööndit eraldavale eraldusribale ja edasi vastassuunavööndist selle

kõrval asuvale kõnniteele (kl 22:24:56–22:24:57). Mootorratas manööverdas mööda teesuluks

paigaldatud siniste vilkuritega politseibussist. Kl 22:24:59 jätkab mootorratta juht

vastassuunavööndis kasvava kiirusega sõitmist. Kl 22:25:02 on näha, et vastassuunavööndist

läheneb siniste vilkuritega sõiduk, kõik (mootorrattur ja patrullsõidukite juhid) jätkavad

sõitmist. Mootorratta järel sõitva patrullsõiduki möödudes jäävad samas sõidusuunas sõitvad

teised sõidukijuhid teepeenrale seisma. Videolt nr 4 on näha, et mootorratta juht ei peatu ka kl

22:26:53 vastassuunavööndist ette sõitnud sõidukile vaatamata. Kl 22:27:08 on keset teed

asuval teekattemärgisel (pikkade kriipsudega katkendjoon vastassuunavööndite vahel) siniste

vilkuritega sini-valgetes värvides politseisõiduk, millest mootorrattur möödub kl 22:27:11–

22:27:13 vastassuunavööndi sõidurada ja selle ääres asuvat jalakäijate teed eraldavat mururiba

mööda, sõites kl 22:27:13–22:27:16 vastassuunavööndi kõnniteel ning seejärel mururiba ja

1 Kohus viitab videol märgitud kuupäevale ja kellaajale. Kellaaeg erineb kirjalikes materjalides

kajastatust ca 1 tunni võrra.

3-18-154

7(9)

vastassuunavööndi sõidurada ületades. Kl 22:27:27, kui mootorrattal sõitjad lähenesid

ringristmikule, müksas patrullsõiduk mootorratast.

14. KorS §-s 7 on sätestatud proportsionaalsuse põhimõte. Korrakaitseorgan järgib riiklikku

järelevalvet teostades järgmisi põhimõtteid: 1) kohaldab mitmest sobivast ja vajalikust riikliku

järelevalve meetmest seda, mis nii isikut kui ka üldsust eeldatavalt kõige vähem kahjustab;

2) kohaldab ainult sellist riikliku järelevalve meedet, mis on proportsionaalne, arvestades

meetmega taotletavat eesmärki ja kiireloomulist kohaldamist nõudvat olukorda; 3) kohaldab

riikliku järelevalve meedet vaid nii kaua, kui selle eesmärk on saavutatud või seda ei ole enam

võimalik saavutada.

15. Kuna mootorrattur tekitas liikluses ilmselgelt liiklusohtliku olukorra, ei allunud

politseiametnike peatumise märguannetele, ei peatunud teesulgude juures ja üritas põgeneda,

siis tuli politseiametnikel kasutada muid tõhusamaid vahendeid ohu kõrvaldamiseks ja

mootorratta peatamiseks. Leebemad meetmed ei olnud piisavalt tõhusad ja mootorrattur eiras

neid tahtlikult. Jätkuv tagaajamine olnuks teisi liiklejaid ohustav. Mootorratas sooritas politsei

eest põgenedes ohtlikke manöövreid – sõitis vastassuuna vööndis, kõnniteel ning seadis sellega

ohtu teiste liiklejate elu ja tervise. Arvestades kiiruse ületamisega kaasnevat liiklusohtu linnas,

ei saanud vastustaja jääda ära ootama tagaajamise tulemust. Vastustaja pidi tegutsema kiirelt.

Samuti ei olnud asjakohaseks alternatiiviks mootorratturi nö minemalaskmine, sest sellega

oleks vastustaja tolereerinud mootorratturi liiklusohtlikku käitumist ja jätnud kõrvaldamata

tema tekitatud ohu. Sellise käitumisega oleks rikutud teiste isikute õigust elu, tervise ja vara

kaitsele. Mootorratta juht suundus suurel kiirusel linnas tihedama liiklusega alale ja seega

suurenes võimaliku liiklusõnnetuse oht ehk oht kahjustada teiste inimeste elu, tervist ja vara.

Kuna tegemist oli kõrgendatud ja vahetu ohuga (KorS § 5 lg-d 4 ja 5), oli vastustaja

korrakaitseorganina kohustatud sellele reageerima ja ohu kõrvaldama. Põhjendamatu on eeldus,

et vastustaja peab lubama liiklusnõudeid ja politsei korraldusi eiravaid juhte takistamatult ja

karistamatult liikluses osaleda.

16. KorS § 45 lg 5 sätestab, et kui isik ei täida sõiduki peatamise märguannet, võib sõiduki

sundpeatada, korraldades teesulu või kasutades sõiduki sundpeatamise vahendit või relva või

muud erivahendit KorS 5. peatükis sätestatud korras. KorS § 74 lubab vahetuks sunniks

kasutada erivahendit. Erivahendiks on KorS § 781 p 7 järgi sõiduki sundpeatamise vahend. KorS

ega ükski muu õigusakt ei sätesta, mida täpsemalt on sõiduki sundpeatamise vahendi all silmas

peetud ja mida võib sellel otstarbel kasutada. Seega ei ole sõiduki kasutamine sundpeatamise

vahendina keelatud. Praegusel juhul oli sundpeatamise eesmärk peatada liikluseeskirju rikkuv

ja

lubatud

kiirust

ületav

mootorratas.

Kuna

mootorrattur

manööverdas

seisvate

politseisõidukitega tekitatud teesulgudest mööda, siis järelikult ei olnud seisva sõiduki

kasutamine sundpeatamise vahendina tõhus. Kohtu hinnangul oli vastustaja valitud meede –

sõidukiga tagant otsasõit – praeguses olukorras sobiv, vajalik ja proportsionaalne meede. Sobiv

seetõttu, et võimaldas mootorratta juhi liiklusest kõrvaldada. Vajalik selleks, et tagada

liiklusohutus, mida mootorrattur ohustas. Proportsionaalne seetõttu, et leebemate meetmete

kasutamine osutus ebatõhusaks. Siili ja tulirelva kasutamine võinuks tuua kaasa oluliselt

raskemad tagajärjed ja mitte ainult mootorrattal sõitjatele. Suurel kiirusel sõitva mootorratta

rehvide lõhkumine siiliga toob kaasa mootorratta juhitamatuse, kukkumise ja suure

tõenäosusega sõitjate surma. Tulirelva kasutamine linnas, kus lähedal asuvad elumajad,

sõiduteel olid teised liiklejad ja samuti võisid liiklejad olla kõrvalasuval kõnniteel, oleks olnud

ilmselgelt enam ohtlikum. Samuti olnuks ohtlikum sõita mootorrattale otsa eestpoolt, sest

laupkokkupõrke tagajärjel tekkiva jõuga kaasnevad vigastused oleksid üldteadaolevalt oluliselt

raskemad kui tagant otsasõidu korral. Vastustaja selgitustest ja esitatud videolt nähtub, et

mootorrattale sõideti tagant otsa hetkel, kui ta oli kiirust vähendanud, millega vähendati

3-18-154

8(9)

mootorrattal sõitjatele kaasnevaid kahjusid. Samuti kutsus vastustaja kohe pärast otsasõitu

esmaabi andmiseks kiirabi.

17. Kaebaja ei ole viidanud ühelegi teisele meetmele, mis oleks olnud sama tõhus mootorratta

peatamiseks, kuid tema õigusi vähem kahjustav. Sõidukiga otsasõit põhjustas küll kaebajale

tervisekahju, kuid mootorratta peatamata jätmisel võinuks kaebaja liiklusõnnetuse tagajärjel

saada veel suuremaid vigastusi. Samuti võinuks viga saada teised liikluses osalejad.

Põhjendamatu oleks olnud lasta mootorratast takistamatult edasi kihutada ja teiste isikute elusid

ohustada üksnes põhjusel, et mootorrattal oli ka kaassõitja, kes oleks mootorratta sundpeatamise

käigus võinud viga saada. Mootorratas tuli peatada. Kaebajale tekkinud kahju oli sellega

paratamatult kaasnev tagajärg. Vastustaja valitud meede oli kohtu hinnangul põhjendatud ja

õiguspärane. Kaebaja saanuks ka ise mootorratta juhti peatuma veendes tekkinud olukorda

vältida.

18. Kaebaja selgitused teesulu vale kohaldamise kohta on alusetud. See, et mootorratas mahub

teesuluks paigaldatud mootorsõidukist mööda manööverdama, ei tähenda, et juhil puudub

kohustus peatuda. Ilmselgelt oli teesulu eesmärgiks mootorratas peatada ja juht pidi sellest aru

saama. Vastustaja selgitustest ja esitatud videotelt nähtub, et mootorratas “pressis” politseibussi

ja piirdeaia vahelt läbi, seega oli mootorratturile teada politseiametniku eesmärk ning tal oli

ilmselge kavatsus politsei peatamiskatseid vältida ja põgeneda.

19. Kaebaja väited mootorratturi soovi kohta mootorratas peatada ei ole usutavad ega

kooskõlas videotelt nähtuva käitumisega. A.V.ul oli korduvalt võimalus mootorratas

vabatahtlikult peatada, kuid ta ei teinud seda. Mootorratta saanuks peatada sujuva kiiruse

vähendamisega, mis hoidnuks ära tagasõitva politseisõidukiga ootamatu kokkupõrke. A.V. ei

teinud seda, vaid suurendas kiirust. Ilmselgelt ei olnud kiiruse lisamine tingitud kokkupõrke

vältimise, vaid põgenemise soovist. Politsei asus mootorratast jälitama just põhjusel, et see

ületas lubatud kiirust. Seega põhjustas politsei poolse jälitamise A.V. oma õigusvastase

käitumisega, mitte vastupidi.

20. Kaebajal on õigus selles, et tal on PS §-de 16 ja 28 järgi õigus elu ja tervise kaitsele, kuid

samasugune õigus on ka teistel isikutel, keda A.V. mootorrattal kihutades ohustas. Kaebaja

õigused ei ole kaalukamad teiste isikute samasugustest õigustest. Vastustajal puudusid

vaidlusalusel juhul muud võimalused peatada liiklusohtu kujutavat mootorratast ilma, et sellega

ei oleks kaasnenud kaebajale kahju. Pealegi hoiti mootorratta sundpeatamisega ära tekkida

võinud suurem kahju (püsiv tervisekahjustus, surm).

21. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et mootorratturi sundpeatamine sellele tagant

otsasõitmisega oli õiguspärane. Kuna antud juhul puudus õigusvastane tegu, siis puudus ka PS

§-st 25 ja RVastS § 7 lg-st 1 tulenev alus kaebajale tekkinud kahju hüvitamiseks.

22. RVastS § 16 lg 1 järgi võib isik nõuda õiguspärase, kuid tema põhiõigusi või -vabadusi

erakordselt piirava haldusakti või halduse toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamist

õiglases ulatuses. Sama paragrahvi lg 2 p 1 sätestab, et kui seadus ei sätesta teisiti, ei saa sama

paragrahvi lg-s 1 nimetatud hüvitist nõuda ulatuses, milles põhiõiguste või -vabaduste piiramise

põhjustas isik ise või see toimus tema huvides. Praegusel juhul kasutas vastustaja mootorrattale

otsasõitu mootorratta sundpeatamise vahendina mh ka kaebaja enda huvides, et vältida

mootorrattal suurel kiirusel sõitmisega kaasneda võivaid oluliselt raskemaid tagajärgi. Seetõttu

ei ole põhjendatud kahju hüvitise väljamõistmine ka selle sätte alusel.

23. Kaebaja ei ole põhjendanud, mismoodi rikkus vastustaja tema kaebeõigust. Kaebaja on

saanud vastustaja otsuse peale kohtule edasi kaevata ja kohus vaatas tema kaebuse sisuliselt

3-18-154

9(9)

läbi. Samuti puudusid kaebajal takistused pöörduda otse kahju hüvitamise kaebusega kohtu

poole. Seega on väited kaebeõiguse rikkumise kohta põhjendamatud.

24. Kohus nõustub vastustaja väitega, et kaebajaga juhtunus oli süüdi A.V., kes käitus

õigusvastaselt, rikkus LS-i nõudeid ega allunud politseiametnike seaduslikele korraldustele.

Seega on kaebajal võimalik pöörduda kahju hüvitamise nõudega A.V.u vastu.

25. Kaebus jääb rahuldamata.

26. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda (HKMS

§ 108 lg 1). Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt ega esitanud

kohtule tähtaegselt kuludokumente, seetõttu jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda

kanda (HKMS § 109 lg 1).

27. Kuna kaebaja taotleb kahju hüvitamist tervisekahjustamise eest, siis on praegune kaebus

riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 12 järgi riigilõivuvaba. Kaebuselt tasuti riigilõivu 250 eurot. Kohus

tagastab enam tasutud riigilõivu omal algatusel (HKMS § 104 lg 5 p 1 ja lg 8).

/allkirjastatud digitaalselt/