2-17-14364/20 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

21714364

Määruse kuupäev

Tartu, 20. september 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Malle Seppik, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik

Kohtuasi

Osaühingu Ventorg hagi OÜ U.M. Investeeringud

(likvideerimisel)

vastu

nõudeõiguse

ülemineku

tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 21. märtsi 2018. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu Ventorg määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Osaühing Ventorg, esindaja vandeadvokaat Margus Kiir

Kostja OÜ U.M. Investeeringud (likvideerimisel), esindaja

likvideerija Peeter Ploom

Asja läbivaatamise kuupäev

27. august 2018, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 21. märtsi 2018. a määruse (tsiviilasjas nr 21714364)

resolutsioon muutmata, kuid täiendada määruse põhjendusi.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta Riigikohtu menetluse kulud Osaühingu Ventorg kanda. Kostjale

OÜ U.M. Investeeringud ei ole hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud.

4. Arvata määruskaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing Ventorg (hageja) esitas 26. septembril 2017 Harju Maakohtusse hagi

OÜ U.M. Investeeringud (likvideerimisel) (kostja) vastu. Hageja palus tuvastada, et Viru Maakohtu

1. novembri 2010. a määrusest tsiviilasjas 20739568 tulenev nõue on läinud üle kostjalt hagejale.

Hageja väitel kinnitas Viru Maakohus 1. novembri 2010. a määrusega Nadežda Krankalsi, Viktor

Krankalsi (võlgnikud) ja OÜ ENKATEX SEWING (pankrotis) (algne võlausaldaja) vahelise

kompromissi (kompromissimäärus), millega lepiti kokku, et võlgnikud tasuvad võlausaldajale

perioodiliste maksetena 393 772 krooni (25 166 eurot 62 senti) (nõue). Algne võlausaldaja ja kostja

sõlmisid 8. veebruaril 2011 notariaalselt tõestatud nõude loovutamise lepingu, hüpoteekide

üleandmise lepingu ja asjaõiguslepingud, millega loovutati kostjale kompromissimäärusest

tulenevad nõuded, samuti anti üle tagatisõigused.

2-17-14364

Hageja ja kostja sõlmisid 1. septembril 2013 lihtkirjaliku nõude loovutamise lepingu, millega

loovutati hagejale kompromissimäärusest tulenevad nõuded. Kostja andis hagejale üle hüpoteegid,

mille kohta on tehtud ka kanded kinnistusraamatus. Hagejal ei ole aga tulenevalt täitemenetluse

seadustiku (TMS) § 18 lgst 1 võimalik nõuet täitmisele esitada. Kostja ei nõustunud hageja

ettepanekuga sõlmida loovutusleping notariaalselt. Hagejal on õiguslik huvi tuvastada, et nõue on

lihtkirjaliku nõude loovutamise lepinguga hagejale üle läinud. Kuna nõude ülemineku õiguslik

küsimus puudutab kostja, mitte võlgniku õigusi, esitab hageja hagi kostja kui hagejale nõude

loovutanud isiku vastu.

2. Kostja teatas vastuses hagile, et tal puuduvad sisulised vastuväited nõudeõiguse ülemineku

tuvastamisele, kuid hagi on esitatud vale isiku vastu ja tuleb seetõttu jätta läbi vaatamata.

Kostja arvates võib TMS § 18 lg 3 alusel esitada hagi üksnes võlgniku vastu. Kostja on huvitatud, et

tema likvideerimine toimuks selliselt, et hiljem ei oleks vaja täiendavat likvideerimist.

3. Harju Maakohus jättis 6. detsembri 2017. a määrusega hagi läbi vaatamata ja menetluskulud

hageja kanda temalt raha välja mõistmata.

Maakohtu hinnangul näeb TMS § 18 lg 3 ette võimaluse esitada nõudeõiguse tuvastamise hagi

üksnes võlgniku vastu ning seega on praegune hagi esitatud vale isiku vastu. Eeltoodust tulenevalt

jättis maakohus hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.

4. Hageja palus määruskaebuses maakohtu määruse tühistada (v.a menetluskulude hagejalt kostja

kasuks välja mõistmata jätmise osas) ning saata asi tagasi maakohtule menetluse jätkamiseks.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Kostja palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle läbivaatamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 21. märtsi 2018. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja

määruskaebuse esitamisega seotud kulud hageja kanda, jättes need summaliselt kindlaks

määramata.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et TMS § 18 lg 3 näeb ette võimaluse esitada hagi võlgniku

vastu. Kostja asendamiseks ei ole hageja taotlust esitanud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja palub Riigikohtule esitatud määruskaebuses ringkonnakohtu ja maakohtu määrused

(v.a maakohtu määrus hagejalt kostja kasuks raha välja mõistmata jätmise osas) tühistada ja saata

asi menetluse jätkamiseks maakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Hageja arvates ei välista TMS § 18 lg 3 hagi esitamist nõude loovutaja vastu. Võlgniku õigusi ei

puuduta asjaolu, kas võlausaldaja isik muutub või mitte, kuna võlausaldaja isiku muutumine ei

mõjuta võlgniku õigusi. Kohtute tõlgendus võib kaasa tuua nõude tegeliku omaja õiguste

kahjustamise. Võlgnik ei ole nõudele vastuväiteid esitanud ja puudub ka vaidlus nõude loovutamise

2(4)

2-17-14364

üle. Ebaõiglane oleks alustada kohtuvaidlust asjasse puutumatu võlgnikuga ning tekitada talle

põhjendamatult menetluskulusid.

7. Kostja arvates tuleb määruskaebus jätta rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei ole põhjendatud ega võimalda ringkonnakohtu

määruse resolutsiooni tühistada, kuid määruse põhjendusi tuleb täiendada. Määruskaebus jääb

rahuldamata.

9. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:

•

kompromissimääruse alusel on võlgnikud võtnud kohustuse tasuda algsele võlausaldajale

perioodiliste maksetena 393 772 krooni (25 166 eurot 62 senti);

•

algne võlausaldaja loovutas 8. veebruaril 2011 notariaalselt tõestatud lepinguga vaidlusaluse

nõude kostjale;

•

hageja ja kostja sõlmisid 1. septembril 2013 lihtkirjaliku nõude loovutamise lepingu, millega

vaidlusalune nõue loovutati hagejale.

10. Hageja on esitanud hagi põhjendusega, et temal kui praegusel võlausaldajal ei ole võimalik

omandatud nõuet täitemenetluses maksma panna, kuna seda takistab TMS § 18 lg 1. Nimetatud

lõike esimese lause kohaselt, kui täitedokument kehtib ka seal märgitud sissenõudja või võlgniku

õigusjärglase kohta, võtab kohtutäitur täitedokumendi täitmisele, kui õigusjärglus on kohtutäiturile

tõendatud kohtulahendiga, avaliku registri väljavõttega või notariaalselt tõestatud dokumendiga.

10.1. Kolleegium märgib, et võlaõigusseadus ei kehtesta kohustust tõestada notariaalselt lepingut,

millega rahaline nõue loovutatakse teisele isikule, seda ka juhul, kui loovutatakse kohtulahendist

kui täitedokumendist tulenev nõue. VÕS § 167 lg 4 kohaselt läheb nõude loovutamisel uuele

võlausaldajale üle ka õigus teostada nõude suhtes olemasolevast täitedokumendist tulenevaid

õigusi.

VÕS § 167 lgt 4 täiendab siiski eespool tsiteeritud TMS § 18 lg 1, mis kokkuvõttes tähendab seda,

et VÕS § 167 lgs 4 sätestatud õiguse teostamiseks täitemenetluses võib olla vajalik sõlmida nõude

loovutamise leping notariaalselt.

10.2. TMS § 18 lg 1 peamise eesmärgina näeb kolleegium võlgniku huvide kaitset selle eest, et

tema vastu ei algatataks täitemenetlust dokumendi alusel, mille ehtsust ei saa kohtutäitur

täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest (vt selle kohta lähemalt nt Riigikohtu 21. juuni 2017. a

määrus tsiviilasjas nr 3216317, p 32) lähtuvalt kontrollida. Täitedokumendist tuleneva nõude

loovutamine peab olema kohtutäituri jaoks lihtsalt ja võimalikult õiguskindlalt kontrollitav.

11. Kui väidetavale uuele võlausaldajale ei ole täitedokumendist tulenevaid õigusi loovutatud

notariaalselt tõestatud lepinguga, saab ta oma õigusi kaitsta ja nõude loovutamist tõendada

TMS § 18 lg 3 kohaselt võlgniku vastu esitatava hagiga. Selle hagi ese on tunnustada

täitedokumendist tuleneva õiguse üleminekut uuele võlausaldajale.

11.1. TMS § 18 lg 3 sisustamisel tuleb eelkõige arvestada sellega, et materiaalõiguslikult on

võlgnikul VÕS § 171 lg 1 kohaselt õigus esitada uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele,

mis tal on uue võlausaldaja vastu, kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude

loovutamise ajal (kohtulahendi kui täitedokumendi korral piirab varasemate vastuväidete esitamise

õigust küll oluliselt TMS § 221 lg 2). Kui TMS § 18 lg 3 kohane vaidlus lahendataks võlgnikuta,

3(4)

2-17-14364

võiks sellele järgneda uus kohtumenetlus, milles võlgnik esitab oma vastuväited. Seega on

menetluslikult otstarbekas ja õige TMS § 18 lgst 3 tulenev – uue võlausaldaja hagi õige kostja on

võlgnik. Nii on õigesti leidnud ka alama astme kohtud.

11.2. Kolleegium lisab, et eelmist võlausaldajat võib vajaduse korral TMS § 18 lg 3 alusel

toimuvasse menetlusse kaasata või ta võib sinna astuda iseseisva nõudeta kolmanda isikuna.

TMS § 18 lg 3 ei reguleeri aga kahe võlausaldaja omavahelist võimalikku vaidlust selle üle, kas

nõue on loovutatud või nt loovutamise aluseks olevast kausaaltehingust tulenevaid vaidlusi.

12. Kolleegium märgib vastuseks hagejale, et kui õigustamata võlausaldaja peaks koostöös

võlgnikuga saavutama hagi õigeksvõtu järel täitemenetluse lõpetamise, ei tähenda see võlgniku

vabanemist tegelikult täitmata jäänud nõude täitmisest (vt kasvõi TMS § 49 lg 2).

13. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, jäävad määruskaebemenetluse kulud TsMS § 171 lg 1

järgi hageja kanda. Kuna kostja ei ole talle ettenähtud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja

esitanud, ei ole kostjal Riigikohtu menetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid. Samamoodi

puudusid kostjal hüvitatavad menetluskulud alama astme kohtu menetlustes.

14. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata

määruskaebuse eest tasutud kautsjon riigituludesse.

Malle Seppik

Villu Kõve

Jaak Luik

4(4)