2-16-15372/45 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Määruse tegemise aeg ja koht

20. september 2018, Tallinn

Tsiviilasja number

2-16-15372

Tsiviilasi

XX avaldus Osaühingu Jacke Ärikeskus täiendavaks

likvideerimiseks

Vaidlustatud määrus

Pärnu Maakohtu 31. mai 2018 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja: XX (isikukood XXXXXXXXXXX)

Puudutatud isik I: Osaühing Jacke Ärikeskus (registrist

kustutatud 20. oktoobril 2015, registrikood 10336971)

Puudutatud isik II: YY (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Kalle Oja

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Pärnu Maakohtu 31. mai 2018 määrus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks

samale maakohtule.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Käesoleva kohtumääruse peale ei saa esitada määruskaebust.

MENETLUSE KÄIK

1. XX (avaldaja) esitas 18. septembril 2016 Pärnu maakohtule hagi Osaühingu Jacke

Ärikeskus (puudutatud isik I, edaspidi „OÜ“) ja YY (puudutatud isik II) vastu kaheksa erineva

alternatiivse nõudega. Maakohus eraldas 11. oktoobri 2016 määrusega avalduse OÜ

täiendavaks likvideerimiseks iseseisvaks menetluseks ja andis tähtaja avalduses esinevate

puuduste kõrvaldamiseks. Seejärel jättis kohus 19. jaanuari 2017 määrusega avalduse

kõnealuses osas menetlusse võtmata, sest tasutud ei olnud riigilõiv. Menetlus jätkus

8. veebruari 2017 määrusega, millega kohus rahuldas avaldaja määruskaebuse ja tühistas oma

eelmise määruse. Samal päeval võttis kohus avalduse menetlusse.

Avaldaja väitel:

-

võõrandas ta 15. detsembril 2009 OÜ-le Kura talu kinnistust 2/42 suuruse mõttelise osa

(edaspidi „mõtteline osa“). Sama tehinguga võttis OÜ kohustuse ehitada kinnistule ait

ja koppelaed kokku maksumusega 20 712 eurot. OÜ neid kohustusi ei täitnud;

-

5. detsembril 2013 võõrandas puudutatud isik II kui OÜ juhatuse liige mõttelise osa

iseendale, tasaarvestades hinna 6 000 eurot OÜ võlgnevusega tema ees;

2 (4)

-

avaldaja kinnisasja kaasomanikuna, soovis teostada ostueesõigust. Hiljemalt

10. veebruaril 2014 sai puudutatud isik II kätte avaldaja esitatud notariaalse ostu-

eesõiguse teostamise avalduse. Puudutatud isik II ei ilmunud notari juurde, et anda oma

nõusolek uue omaniku kinnistusraamatusse kandmiseks;

-

30. juunil 2015 esitas puudutatud isik II OÜ pankrotiavalduse, jättes märkimata

võlausaldajana avaldaja, kellele OÜ võlgnes 20 712 euro väärtuses soorituse. Pankroti-

menetlus lõpetati 22. septembril 2015 raugemise tõttu ja 20. oktoobril 2015 kustutati

OÜ äriregistrist.

Avaldaja taotleb OÜ täiendava likvideerimise algatamist ja läbiviimist, et viia lõpule avaldaja

poolt ostueesõiguse teostamine mõttelisele osale.

2. Puudutatud isik II leidis, et avaldaja esitatud nõudeid ei saa menetleda, tema vastuväited on

kokkuvõtvalt järgmised:

-

avaldus tuleb jätta läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel, kuna avaldaja ei saa

kõnealuse avaldusega saavutada oma eesmärki – saada mõttelise osa omanikuks;

-

avaldaja üritab läbi likvideerimismenetluse saada OÜ-lt vara, mis muidu on käsitletav

pankrotivarana. Seadus ei kaitse sellist teisi võlausaldajaid kahjustavat eesmärki.

MAAKOHTU MÄÄRUS

3. Maakohus jättis 31. mai 2018 määrusega (vaidlustatud määrus) avalduse rahuldamata.

Menetluskulud jättis maakohus avaldaja kanda.

Maakohus leidis, et äriseadustiku (ÄS) § 218 lg-s 3 nimetatud eeldused pankrotimenetluse

raugemise järel kustutatud äriühingu täiendava likvideerimise läbiviimiseks ei ole täidetud.

Avaldaja ei põhistanud, et tal on OÜ vastu nõue, mida likvideerimise ennistamise korral oleks

võimalik rahuldada. Samuti ei ole avaldaja toonud välja mõjuvat põhjust, miks ta likvideerijale

oma nõuetest likvideerimismenetluse käigus ei teavitanud.

Ostueesõiguse teostamise avalduse esitamisega loetakse avaldaja ja OÜ vahel sõlmituks müügi-

leping samadel tingimustel, nagu puudutatud isikute vahel. Seega on mõttelise osa

võõrandamise käsutustehing tühine ja omand ei ole puudutatud isikule II üle läinud. Kinnistu

mõtteline osa kuulub jätkuvalt OÜ-le ja avaldajal on OÜ vastu müügilepingu täitmise nõue.

Asjaõigusseadus (AÕS) § 2611 lg 1 kohaselt võib ostja või tema õigusjärglane keelduda ostu-

eesõigusega isiku omanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks nõusoleku andmisest ja

kinnisasja üleandmisest kuni talle hüvitatakse tasutud ostuhind. Seega on OÜ-l küll vara, kuid

puudutatud isikul II on õigus nõuda OÜ-lt ostuhinna tagastamist. Kuna OÜ on pankrotis ja

rohkem vara ei oma, siis ei ole tulemust ka täiendaval likvideerimismenetlusel. Täiendava

likvideerimise läbiviimisel saab puudutatud isikule II ostuhinda tagastada ainult mõttelise osa

võõrandamise arvel. Seetõttu ei ole võimalik rahuldada avaldaja nõuet lugeda ostuhind tasutuks

nõuete tasaarvestusega ja anda avaldajale üle mõttelise osa omandiõigus.

Kohus märkis, et avaldaja jättis kasutamata võimaluse panna ostueesõigus õigel ajal kohtu

kaudu maksma. Lisaks ei saa avaldaja tugineda puudutatud isiku II pahausksusele, et ta OÜ

esindajana ei teatanud pankrotimenetluses ajutisele haldurile avaldaja nõuetest OÜ vastu.

Kohtu hinnangul pidi avaldajal olema kõrgendatud huvi jälgida ka ise OÜ-ga seonduvat.

Menetluskulud jaotas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 7 alusel ja

jättis need kõik avaldaja kanda.

MÄÄRUSKAEBUS

4. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja ringkonna-

kohtul uue määrusega avalduse rahuldada. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

3 (4)

Esiteks on vaidlustatud määrus spekulatiivne ega tugine faktidel. Maakohus jättis tähelepanuta,

et AÕS § 2611 lg 1 kohaselt on ostjal õigus, mitte kohustus keelduda ostueesõigusega isiku

omanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks nõusoleku andmisest. Seega ei saa olla kindel, et

puudutatud isik II üldse keeldub kinnistusraamatu kande muutmiseks nõusoleku andmisest.

Maakohus ei hinnanud võimalust, et avaldaja saaks AÕS § 2611 lg 1 kohaselt tasutud ostuhinna

hüvitada ka ise ostjale (puudutatud isikule II).

Teiseks ei nõustu avaldaja maakohtu seisukohaga vaidlustatud määruse p-s 14, et avaldaja ei

põhistanud likvideerijale nõude esitamata jätmist. Avaldaja esitas selge põhjenduse avalduse

p-s 2.15. Kohus ei põhjendanud, miks pole avaldaja märgitud põhjus mõjuv. Sellega rikkus

maakohus TsMS § 465 lg 2 p 8.

Kolmandaks hindas maakohus tõendeid valesti. Maakohus leidis, et kuna avaldaja tuvastushagi,

millega avaldaja soovis tuvastada 20 712 euro suurust nõuet OÜ vastu, ei võetud menetlusse,

pole kindel, kas avaldajal on OÜ vastu üldse mingi nõue. Avaldaja tõendas, et aida ja

koppelaida ehitamiseks kulub 20 712 eurot, kuid maakohus seda tähele ei pannud.

Neljandaks käitus maakohus meelevaldselt ja ebaseaduslikult väites, et avaldaja ise ei pannud

oma ostueesõigust kohtu kaudu mõistliku aja jooksul maksma. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 146 lg 5 kohaselt on kinnisomandi üleandmise nõude aegumistähtaeg kümme aastat,

mistõttu on avaldajal õigus kohtulikule kaitsele.

MENETLUSE EDASINE KÄIK

5. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis puudutatud isikule II tähtaja sellele

vastamiseks. Puudutatud isik II vaidles kaebusele vastu.

Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonna-

kohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus 2. augustil 2018.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 667 lg 2, § 659 ja § 656 lg 1

p 5 alusel tühistada. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt, sest ringkonnakohus ei tee ise uut

määrust, vaid saadab asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.

7. Esmalt märgib ringkonnakohus, et maakohtu määrus on vastuoluline. Maakohus tuvastas

õigesti, et tulenevalt avaldaja õigeaegsest ostueesõiguse teostamisest, on tal OÜ vastu müügi-

lepingu täitmise nõue. Samas jättis maakohus avaldaja täiendava likvideerimise algatamise

avalduse rahuldamata ja likvideerija määramata põhjendades seda mh avaldaja nõudeõiguse

puudumisega. TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtulahend olema seaduslik ja põhjendatud, mis

tähendab ka seda, et kohtulahend ei või olla vastuoluline (vt nt Riigikohtu 23. aprilli 2018 otsus

tsiviilasjas nr 2-16-7999, p 10).

8. Maakohus leidis, et avaldaja ei pöördunud mõistliku aja jooksul kohtusse ostueesõiguse

maksma panemiseks ega teatanud oma nõudest ka OÜ pankrotimenetluses. Maakohus ei ole

arvestanud avaldaja tõenditega, et on ostueesõiguse tähtaegselt teostanud. Asjaolu, et avaldaja

ei pöördunud kohtusse ostueesõiguse maksma panemiseks, ei ole aluseks täiendava

likvideerimismenetluse algatamisest keeldumiseks ega võta avaldajalt ostueesõigusest

tulenevat nõudeõigust. Ringkonnakohus nõustub avaldajaga, et kuni nõude aegumiseni on

isikul õigus oma nõuet kohtulikult kaitsta ning käesolev menetlus on üks lahendus, kuidas oma

ostueesõigusest tulenevat nõuet äriregistrist kustutatud äriühingu vastu maksma panna. Lisaks

ei ole ka nõude võimalik aegumine otsene takistus täiendava likvideerimismenetluse

määramiseks, sest aegumist saab TsÜS § 143 järgi arvesse võtta üksnes kohustatud isiku

taotlusel.

4 (4)

9. Käesoleva asja lahendamisel ei oma tähtsust asjaolu, et avaldaja ei esitanud oma nõuet OÜ

pankrotimenetluses. Pankrotiseaduse (PankrS) § 167 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja pärast

pankrotimenetluse lõppemist esitada nõudeid, mille võis esitada pankrotimenetluses, kuid mis

jäid selles esitamata. Asjaolule, et võlausaldaja nõuded ei kaota kehtivust pärast pankroti- ega

likvideerimismenetluse lõppu viitab ka ÄS § 213 teine lause, mille kohaselt ei mõjuta

likvideerimismenetluses nõudest õigeaegne teatamata jätmine nõude kehtivust ega piira

võlausaldaja õigust likvideerimisel olevat osaühingut kohtus hageda. Seega on avaldajal,

vaatamata sellele, et ta ei esitanud oma nõuet pankrotimenetluses, endiselt ostueesõigusest

tulenev nõue kustutatud äriühingu vastu. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on jätnud

määruse olulises ulatuses põhjendamata ning eksinud materiaalõiguse kohaldamisel.

10. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et täiendava likvideerimise läbiviimise

eeldused ei ole täidetud. ÄS § 218 lg-st 3 tuleneb täiendava likvideerimise läbiviimiseks neli

eeldust võlausaldaja põhistab oma nõude (p 1), nõuet pole võimalik muul viisil rahuldada (p 2),

aga seda saab teha likvideerimise ennistamisel (p 3), taotlust ei rahuldata, kui võlausaldaja jättis

nõude õigeaegselt ja ilma mõjuva põhjuseta likvideerijatele esitamata (p 4).

11. Avaldaja põhistas oma nõude. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et avaldaja teostas

tähtaegselt ostueesõigust mõttelise osa võõrandamistehingule, mistõttu loetakse avaldaja ja OÜ

vahel sõlmituks müügileping samadel tingimustel, nagu puudutatud isikute vahel. Sellest

tulenevalt on avaldajal OÜ vastu vähemalt müügilepingu täitmise nõue.

12. Sisuliselt jättis maakohus avaldaja õiguskaitseta, kuivõrd avaldajal ei ole võimalik reali-

seerida oma nõuet teisiti, kui taastada tänaseks kustutatud äriühingu likvideerimismenetlus.

TsÜS § 26 lg 2 ja § 45 lg 2 kohaselt tekib eraõigusliku juriidiline isiku õigusvõime registrisse

kandmisega ning juriidiline isik lõpeb registrist kustutamisega. Seega ei ole avaldajal võimalik

müügilepingu täitmise nõuet äriregistrist kustutatud OÜ vastu muul viisil maksma panna, kui

täiendavas likvideerimismenetluses.

13. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga nagu poleks avaldaja nõuet võimalik rahuldada.

Maakohus leidis õigesti, et mõttelise osa võõrandamisel tehtud käsutustehing puudutatud

isiku II kasuks on tühine, mistõttu ei ole omand talle üle läinud ning mõtteline osa kuulub

jätkuvalt OÜ-le. Kohtu määratav likvideerija saab anda selleks vajaliku nõusoleku. Kui ta seda

ei anna, siis on avaldajal võimalik esitada hagi vastava tahteavalduse andmiseks kohustamise

nõudes. AÕS § 2611 ja § 2612 võimaldavad ostueesõigusega isikul tasuda ostuhind ka otse

ostjale (puudutatud isikule II), pärast mida vabaneb ostueesõigusega isik kohustusest tasuda

ostuhind müüjale. Seega ei takista OÜ-l muu vara puudumine avaldaja nõude esitamist. Samuti

ei takista avaldaja nõue likvideerijal pankrotiavalduse esitamist, st ka teiste võlausaldajate

huvid ei jää kaitseta.

14. Maakohus

jättis

tähelepanuta,

et

PankrS

§ 29

lg 8

kohaselt

likvideeritakse

pankrotimenetluse raugemise korral juriidiline isik likvideerimismenetluseta (vt Riigikohtu

19. detsembri 2012 otsus asjas nr 3-2-1-137-12 p 17 lg 3). Kuna pankrotimenetluse raugemise

korral likvideerimismenetlust läbi ei viida, ei olnud avaldajal võimalik nõuet varem esitada.

15. TsMS § 173 lg 3 sätestab, et kui kõrgema astme kohus tühistab alama astme kohtu lahendi

ja saadab asja uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus alama astme kohtu otsustada.

Seega tuleb maakohtul otsustada kulude jaotus sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.

16. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. Kuna

ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse ja saadab asja menetluse jätkamiseks maakohtule, siis

ei saa käesoleva määruse peale kaevata.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm