3-16-1099/45 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja

Oliver Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. september 2018, Tallinn

Haldusasja number

3-16-1099

Haldusasi

OÜ Energiasalv kaebus tuvastada Jõelähtme valla

viivituse

õigusvastasus

Uusküla

külas

pump-

hüdroakumulatsiooni elektrijaama detailplaneeringu

menetluses

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 21. juuni 2017. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – OÜ Energiasalv, esindaja v.adv Allar Jõks

Vastustaja – Jõelähtme vald, esindajad v.adv Karl

Haavasalu ja Leho Kure

Menetluse alus ringkonnakohtus

OÜ Energiasalv ja Jõelähtme valla apellatsioon-

kaebused

Asja läbivaatamine

15. august 2018

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ Energiasalv apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Rahuldada Jõelähtme valla apellatsioonkaebus osaliselt.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 21. juuni 2017. a otsuse haldusasjas nr 3-16-1099

resolutsiooni punktid 1 ja 2 ning teha tühistatud osas asjas uus otsus, millega jätta

OÜ

Energiasalv

kaebus

rahuldamata

ja

tuvastamiskaebusega

seonduv

menetluskulu kaebaja enda kanda. Halduskohtu otsuse resolutsiooni punktid 3 ja 4

jätta muutmata.

Ringkonnakohtu otsuse tagajärjel kehtib halduskohtu otsuse resolutsioon järgmises

sõnastuses:

„1.

Jätta OÜ Energiasalv kaebus rahuldamata.

2. Tuvastamiskaebusega seonduv menetluskulu jätta kaebaja enda kanda.

3. Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja kohustamiskaebuse menetluse

lõpetamisega seotud menetluskulu summas 4622,50 eurot.

4. Jätta rahuldamata vastustaja taotlused menetluskulu väljamõistmiseks.“

3-16-1099

2(18)

4. Mõista OÜ-lt Energiasalv (registrikood 11549002) Jõelähtme valla kasuks välja 10

(kümme) eurot apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu katteks.

5. Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes nende

endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 22. oktoobril 2018

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see

on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Tallinna Sadam taotluse alusel algatas Jõelähtme Vallavolikogu 01.07.2010 otsusega

nr 82 Jõelähtme vallas Uusküla külas pump-hüdroakumulatsiooni elektrijaama (PHAJ)

detailplaneeringu (DP) koostamise (planeeritava ala suurus oli algselt ca 11,2 ha, kuid seda on

menetluse käigus suurendatud 133,88 hektarile), kinnitas DP lähteülesande ja algatas

keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH). DP algatamise taotluse kohaselt soovitakse ca

500 m sügavusele graniidimassiivi rajada mahutid, millesse Muuga lahte kavandatud rajatavast

veehaardest suunatakse läbi turbiinide merevesi ning toodetakse seeläbi elektrit (elektrijaama

koguvõimsus ei ületaks 500 MW). Planeeringust huvitatud isikuks oli OÜ Energiasalv.

2. DP eskiislahenduse ja KSH programmi avalik arutelu toimus 16.07.2011 ning

ajavahemikul 19.12.2011–11.07.2012 toimus esimest korda DP kooskõlastamine. KSH

aruanne ja DP eskiis avalikustati 30.04.2012–22.05.2012. Planeeringu koostaja edastas

02.04.2013 Jõelähtme vallale täpsustatud KSH aruande ning vald saatis 24.04.2013 DP uuele

kooskõlastusringile. Maa-amet juhtis 12.06.2013 kirjas nr 6.2-3/5679 tähelepanu, et

Kambriumi-Vendi põhjaveekogumid varustavad kogu Põhja-Eesti veetarbijaid, kuid DP-s pole

käsitletud, kuidas tagatakse rajatiste järelhooldus ja põhjavee jätkuvalt hea kvaliteet ka siis, kui

OÜ Energiasalv või mõni teine arendaja enam ei tegutse, sest loodavaid rajatisi ei ole võimalik

hiljem likvideerida. Keskkonnaministeerium (KKM) märkis 05.07.2013 kirjas nr 11-

17/13/5054-4, et mõju põhjaveele tuleb hinnata juba DP koostamise ajal, kinnitades ühtlasi, et

kooskõlastus veekogu koormamiseks ehitisega on juba antud.

Jõelähtme vald teavitas 25.07.2013, et ei saa DP-d vastu võtta enne, kui see on korrigeeritud

vastavalt raudteelahenduse ekspertiisile. Täiendavalt märgiti, et põhjaveega seotud mõjude

3-16-1099

3(18)

käsitlemisega seonduvalt on küsitud kooskõlastust ka Keskkonnaametilt (KeA). 18.08.2014

toimunud töökoosolekul leidis Jõelähtme vald, et raudteelahendust ei saa arutada enne, kui OÜ

Energiasalv esitab kirjalikud vastused ekspertiisis väljatoodud märkustele ja ettepanekutele.

OÜ Energiasalv esitas 29.08.2014 vastused raudtee-ekspertiisis tõstatatud küsimustele ja

15.01.2015 joonise raudteelahenduse täiendamiseks. 26.02.2015 toimus töökoosolek, kus lepiti

kokku, et planeerija esitab vallale DP korrigeeritud versiooni, mille vald esitab koos KSH

aruande ja põhjavee uuringute lähteülesandega KeA-le ja KKM-le kooskõlastamiseks ning

pärast seda esitab vald DP kooskõlastamiseks Tehnilise Järelevalve Ametile (TJA).

11.03.2016 toimus DP teemaline koosolek, millel OÜ Energiasalv soovis Jõelähtme vallalt

selget otsust, kas DP-d menetletakse edasi või mitte. Koosolekul jõuti järeldusele, et pärast

korrigeeritud KSH aruande ja DP seletuskirja ning KKM-i vastuse saamist saab Jõelähtme vald

esitada DP koos KSH aruande projektiga KKM-le ja KeA-le kooskõlastamiseks ning seejärel

TJA-le loa saamiseks avaliku veekogu koormamiseks kaldaga püsivalt ühendatud ehitisega,

kusjuures selle loa saamise järel saab asuda kaaluma DP vastuvõtmist. KKM märkis 22.03.2016

vastuses Jõelähtme vallale, et uuringute osas tuleb lähtuda täiendatud KSH-st, mille kohaselt

tuleb KMH läbi viia projekteerimise staadiumis. KMH ja muude uuringute läbiviimise põhjal

selgub, kas taotletavasse kohta on võimalik anda ehitusluba elektrijaama rajamiseks.

3. OÜ Energiasalv esitas 01.06.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse tuvastada Jõelähtme

Vallavalitsuse õigusvastane viivitus detailplaneeringu menetlemisel alates 05.07.2013. Samuti

palus kaebaja kohustada Jõelähtme valda viima detailplaneeringu menetlus lõpuni (sh

kohustada Jõelähtme Vallavalitsust küsima 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest TJA-lt

nõusolekut avaliku veekogu koormamiseks ning tegema otsuse planeeringu vastuvõtmise

kohta). Kehtiva planeerimisseaduse (PlanS) § 139 kohaselt tehakse otsus DP kehtestamise või

kehtestamata jätmise kohta kolme aasta jooksul. Praegusel juhul ei ole DP-d kuue aasta jooksul

isegi mitte vastu võetud, mistõttu on menetluses mõistliku aja piir ammu ületatud. Vastustaja

on olnud viivituses alates 05.07.2013, mil ta oleks pidanud saatma planeeringu TJA-le

nõusoleku saamiseks ja tegema seejärel otsuse DP vastuvõtmise kohta. Kõik eeldused DP

vastuvõtmiseks olid selleks hetkeks täidetud, mida vastustaja on ka ise möönnud. Viimati lubas

vastustaja seni tegemata menetlustoimingud teha 11.03.2016. Haldusorgan peab tegema kõik

endast oleneva, et menetlustakistused kõrvaldada, kuid Jõelähtme vald on alates 25.07.2013

asunud DP menetlusega selgelt venitama, esitades kaebajale põhjendamatuid nõudmisi

tingimustes, mis ei kuulu DP reguleerimisalasse või mis ei ole kuidagi seotud planeeringu

vastuvõtmisega. Elektrijaama rajamise protsessis on DP kehtestamine alles esimene etapp,

mille alusel ei toimu veel ehitamist, kuid vastustaja on samas nõudnud kaebajalt ehituslike

aspektide ja keskkonnamõjude käsitlemist sellise täpsusega, mida pole vajalikuks pidanud isegi

KeA. Vastustaja on teinud korduvalt ebavajalikke menetlustoiminguid ja pöördunud tagasi

varasemalt juba lahendatud küsimuste juurde. Ebaoluliste küsimustega tegelemine ei muuda

menetlust õiguspäraseks. Ebamõistlik menetlus on tekitanud kaebajale kahju (hinnanguliselt

471 902 eurot), mis on alates 2013. aastast olnud põhjuslikus seoses vastustaja viivitusega.

4. Jõelähtme Vallavolikogu jättis 13.10.2016 otsusega nr 387 DP vastu võtmata ja lõpetas

selle menetlemise. Tallinna Halduskohus jättis 03.04.2017 määrusega kaebuses esitatud

kohustamisnõude läbi vaatamata ja lõpetas selles osas asja menetluse, sest Jõelähtme

Vallavolikogu 13.10.2016 otsusega nr 387 on detailplaneeringu menetlus lõpetatud, millest

tulenevalt ei ole enam võimalik saavutada kohustamisnõude eesmärki.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 21.06.2017 otsusega OÜ Energiasalv kaebuse osaliselt,

tuvastas Jõelähtme Vallavalitsuse viivituse õigusvastasuse detailplaneeringu menetluses alates

11.04.2016 ning jättis tuvastamisnõude perioodi 05.07.2013–11.03.2016 osas rahuldamata.

3-16-1099

4(18)

Lisaks mõistis halduskohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 229,43 eurot

seoses tuvastamiskaebuse rahuldatud osaga ja 4622,50 eurot seoses kohustamiskaebuse

menetluse lõpetamisega ning jättis vastustaja menetluskulud tema enda kanda.

Planeeringu vastuvõtmine ja kehtestamine on ulatusliku kaalutlusõigusega otsustused, mistõttu

tuleb huvitatud isikul arvestada, et planeeringumenetluse kulud võivad osutuda asjatuteks.

Selliste kulude tekkimine on kaebaja äririsk, mida kohalik omavalitsus DP menetlejana reeglina

hüvitama ei pea. Samas ei saa välistada, et menetleja nõuab põhjendamatute toimingute

tegemist või viivitab menetluses põhjendamatult, millega kaasnevad kulud võivad olla

käsitletavad huvitatud isikule tekkinud varalise kahjuna, mille tekkimine ei ole seotud

planeeringu kehtestamise või kehtestamata jätmise otsusega. Kuigi huvitatud isikul on õigus

selliste toimingute tegemisest ja/või sellega kaasnevate kulude kandmisest keelduda, kuulub

esmaste õiguskaitsevahendite kasutamise küsimus olemuslikult kahju hüvitamise vaidlusesse.

Praegusel juhul tuleb hinnata, kas vastustaja on alusetult nõudnud kaebajalt täiendavate

toimingute tegemist ning kas DP vastuvõtmise üle saanuks otsustada oluliselt varem. Kaebajale

kahju tekkimise võimalikkust ei saa välistada, mistõttu on tuvastamisnõue lubatav.

Vaidlus puudub selles, et PlanS § 139 lg-s 2 sätestatud 3-aastane tähtaeg planeeringu

kehtestamise või kehtestamata jätmise otsustamiseks praeguses asjas ei kohaldu. Planeeringust

huvitatud isikul oli siiski ka enne 01.07.2015 õigus nõuda, et kohalik omavalitsus viiks

planeerimismenetluse lõpule mõistliku aja jooksul. Haldusakti andmisega viivitamine on

õigusvastane, kui menetluse nõuetekohase läbiviimise korral oleks haldusakt olnud võimalik

anda oluliselt varem. Mõistlik menetlusaeg sõltub konkreetse planeeringu mahust ja

keerukusest, erinevate kooskõlastuste vajalikkusest, eriteadmisi nõudvate küsimuste rohkusest

ning erinevate huvidega arvestamise vajadusest, samuti huvitatud isiku enda käitumisest

menetluses. Vastustaja algatas vaidlusaluse DP menetluse 01.07.2010 ja otsustas 13.10.2016

jätta selle vastu võtmata. Kaebaja väidab vastustaja viivituse õigusvastasust alates 05.07.2013.

Tallinna Ringkonnakohus leidis 05.10.2016 määruses, et vaidlusaluse DP menetlus on

tavapärasest keerukam ja mõistlik menetlusaeg sellises menetluses ületab kolme aastat. Lisaks

märkis ringkonnakohus, et menetlustoimingute ulatus ja intensiivsus aastatel 2012–2015 ei

viita, et menetluses oleks toimunud põhjendamatu viivitus. Seejuures on planeeringumenetluses

lahendatavate küsimuste ring alates 2013. a lõpust mõnevõrra teisenenud, tulenevalt erinevate

haldusorganite seisukohtade muutumisest ja täpsustumisest.

Maa-amet märkis 12.06.2013 kirjas, et DP-s ei ole käsitletud, mil moel on kavandatud tegevuste

korral jätkuvalt tagatud põhjavee (st kogu Põhja-Eestis kasutatava Kambriumi-Vendi

põhjaveekogumi) hea kvaliteet, sh jaama sulgemise korral, kuivõrd ehitist ei ole tõenäoliselt

hiljem võimalik likvideerida. Maa-amet palus vastustajal konsulteerida KeA ja KKM-ga, kas

kavandatava vee erikasutuse mõju põhjaveekihile on võimalik ja otstarbekas hinnata ehitusloa

väljastamise ajal või on põhjendatud hinnata mõju põhjaveele juba DP koostamise ajal. KKM

märkis 05.07.2013 kirjas vastustajale, et kavandatava tegevuse võimalikku mõju põhjaveele

tuleb hinnata DP koostamise ajal. Kuigi kaebaja väitel oli 2013. a juuliks selge, et

põhjaveeuuringuid ei tule teha DP koostamise käigus, jääb arusaamatuks, miks pöördus OÜ

Energiasalv 10.09.2013 KKM poole taotlusega lubada põhjaveeuuringud teha alles

ehitusprojekti koostamise, mitte DP koostamise ajal. KKM vastas sellele 07.07.2014 kirjaga nr

11-17-5054-6, et kavandatava tegevuse mõju põhjaveele tuleb hinnata DP koostamise ajal.

Alles Eesti Põhjaveekomisjoni 08.04.2015 koosolekul otsustati mitte siduda DP kehtestamist

põhjaveeuuringute läbiviimisega, vaid teha need projekteerimise staadiumis. Seejärel esitati

vastustajale 27.10.2015 täiendatud DP projekt koos täiendatud KSH aruandega. Eeltoodu

põhjal ei saanud põhjaveeuuringute küsimus olla selge juba 2013. a suvel ning vastustaja

toimingud seoses põhjaveeuuringute küsimuse selgitamisega olid põhjendatud. Alles 2015. a

3-16-1099

5(18)

suvel sai selgeks, et vastavad uuringud võib jätta ehitusprojekti staadiumisse. Vastustajale ei

saa heita ette viivitust, mis tekkis riigi haldusorganite (KKM, KeA ja Eesti Põhjaveekomisjon)

poolt seisukohtade kujundamisel kuni 2015. a juulini. Kaebaja on ise sõlminud algselt lepingu,

et KSH tehakse KMH detailsusastmes. Kuigi DP vastu võtmata jätmise otsusest nähtuvalt on

vastustaja jäänud seisukohale, et mõjusid põhjaveele tuleks hinnata DP menetluses, ei ole

nimetatud otsuse õiguspärasus praeguse vaidluse esemeks. Vastustajal oli igal juhul kohustus

selgitada eelnevalt välja kooskõlastavate haldusorganite seisukohad.

DP lähteülesandes (p-d 6.4, 6.5, 7.6) on peetud oluliseks, et DP sisaldaks juurdepääsude ja teede

lahendust planeeritaval alal ning lahendatud oleks tehnovarustus ja ettenähtud ehitusaegsed

maavaravaru kaevandamised ja selle laadimised transpordivahenditesse siseruumides

(vältimaks tolmu ja müra). Vaidlus on selles, kas vastustaja nõudis põhjendamatult liiga detailse

lahenduse esitamist, mille nõudmine olnuks põhjendatud alles projekti staadiumis. Vastustaja

on selgitanud (sh tellitud ekspertiisi abil), miks kaebaja esitatud raudteelahendus ei sobinud.

Kuna planeeringualast väljapoole oli kavandatud ka teisi raudteeharusid, tuli nendega arvestada

(mh olukorras, kus kavandada tuli ka siseruumides laadimiseks sobiv ehitis), mis eeldas ala

kitsaste ruumiliste ja keeruliste maastikuliste tingimuste tõttu piisava täpsusastmega lahenduse

esitamist juba DP-s, et hinnata lähteülesandes püstitatu täitmise võimalikkust ja lahenduse

realiseeritavust. Vastustaja on seda nõuet mõistlikult põhjendanud. Ekspertiis valmis

06.05.2013 ja kaebaja vastas selles tõstatatud küsimustele 29.08.2014. Raudteelahendust arutati

01.10.2014 koosolekul, kus leiti, et mõningaid küsimusi saab täpsustada projekteerimisfaasis,

ning kaebaja esitas 15.01.2015 joonise raudteelahenduse täiendamiseks. Kohtule ei nähtu, et

vastustaja oleks nimetatud küsimuse menetlemisel õigusvastaselt viivitanud. Menetluse käigus

on tulnud DP-d ja KSH-d korduvalt täpsustada ja täiendada ning neid omavahel kooskõlastada.

DP koostaja palus 15.02.2016 e-kirjas DP-d materjalide täpsustamise vajaduse tõttu mitte

menetlusse võtta. Sellises olukorras ei ole põhjendatud heita vastustajale ette menetluse

venitamist märgitud ajavahemikul.

Küsimuse sellest, kes vastutab elektrijaama arendaja tegevuse võimaliku lõppemise korral

keskkonnakahjude tekkimise vältimise või kõrvaldamise eest, võinuks vastustaja tõstatada juba

DP menetluse algatamisel, kuigi tegemist ei ole otseselt planeeringulise küsimusega. Samas ei

eelda DP algatamine, et kõik küsimused peaksid olema juba selged. Kaebajal lasub endal

kohustus hinnata projekti teostatavust ja sellega kaasnevaid äririske. Kohalik omavalitsus saab

DP realiseeritavuse ja sellega kohalikule omavalitsusele kaasnevate võimalike kohustuste

küsimuse üle otsustada hiljemalt DP kehtestamisel. DP algatati riigi äriühingule AS Tallina

Sadam kuuluvale maa-alale ja tema taotluse alusel. Elektrijaam oli kantud Euroopa ühishuvi

projektide nimekirja, millest võib järeldada, et seda peeti ka siseriiklikult oluliseks projektiks.

Kaebajal oli Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga (MKM) koostööleping, millele

on viidatud KSH aruandes, kuid mida vastustajale ei esitatud. Jõelähtme vallale ei saa

mõistlikult ette heita, et ta ei asunud vastutuse küsimust selgitama juba DP algatamise faasis,

vaid eeldas põhjendatult, et projekti taga on riigi huvi. Asjaolu, et maa-alune rajatis ei oleks

hiljem tõenäoliselt likvideeritav ja mõjutaks kogu Põhja-Eesti põhjavett, selgus alles menetluse

kestel. Seega tekkis kohalikul omavalitsusel põhjendatud kahtlus DP realiseeritavuse ja

avalikele huvidele vastavuse osas. Vastavad päringud võinuks vastustaja saata koheselt pärast

Maa-ameti 12.06.2013 kirjas probleemi tõstatamist, kuid olukorras, kus kaebaja soovis

menetluse jätkamist, ei saa vastustajale ette heita õigusvastast viivitust planeeringumenetluse

läbiviimisel. Samuti omab tähtsust, et pädevad riigiasutused leidsid 2015. a juulis, et

põhjaveeuuringud võib lükata projekteerimise etappi. Vastutuse küsimus tuli välja selgitada

hiljemalt DP vastuvõtmise otsustamise ajaks ning kuigi vastustaja on 04.06.2013 märkinud, et

DP koostamine on lõpusirgel, ei välistanud see täiendavate toimingute tegemist pärast uute

tähtsust omavate asjaolude selgumist. MKM teatas 30.11.2015 vastustajale, et tegemist on

3-16-1099

6(18)

ettevõtja riskivastutusega ja AS Tallinna Sadam teavitas 06.01.2016, et tema vastutust ei võta.

Jõelähtme vallale pidi hiljemalt 11.03.2016 töökoosolekul selguma, et riik ega AS Tallinna

Sadam ei võta vastutust võimalike keskkonnakahjude vältimise või hüvitamise osas juhul, kui

kaebaja tegevus peaks lõppema või kaebaja ei ole võimeline vastutama. Hilisemate täiendavate

päringute tegemine selles küsimuses oli tarbetu ning OÜ Energiasalv nõudis selgelt otsust DP

vastuvõtmise ja kehtestamise või planeeringumenetluse lõpetamise kohta. Vastava haldusakti

ettevalmistamiseks ja menetlemiseks võinuks kuluda ca üks kuu, mistõttu oli vastustaja DP

menetluses õigusvastases viivituses alates 11.04.2016–13.10.2016.

Kuna kohtusse pöördumise hetkeks oli vastustaja olnud õigusvastases viivituses ligi kaks kuud

ning kohtusse pöördumise hetkeks ei olnud isegi alustatud DP vastu võtmata jätmise otsuse

ettevalmistamist, võib viivituse lõpetamise lugeda tingituks kaebuse esitamisest. Põhjendatud

õigusabikuluks kohustamisnõude osas on 2800 eurot perioodil 30.03.2016–01.06.2016 ja 1800

eurot perioodil 07.06.2016–17.10.2016, lisaks riigilõiv 22,50 eurot. Tuvastamisnõudega seotud

õigusabikulud tuleb välja mõista vastavalt kaebuse rahuldamisele ligi 6% ulatuses. Vastustaja

menetluskulud jäävad tervikuna tema enda kanda, sest kohustamisnõude osas puudub nende

väljamõistmiseks õiguslik alus ja tuvastamisnõude osas ei välju vaidlus haldusorgani

igapäevase tegevuse raamidest.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Jõelähtme vald palub 30.06.2017 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus

osas, milles kohus kaebuse rahuldas, ja teha asjas uus otsus, millega jätta OÜ Energiasalv

kaebus tervikuna rahuldamata. Halduskohus on ebaõigesti tuvastanud vastustaja õigusvastase

viivituse DP menetluses alates 11.04.2016, jättes hindamata mitmed asjas esitatud

dokumentaalsed tõendid. Jõelähtme Vallavalitsus soovis 30.11.2015 kirjaga nr 7-3/3774

MKM-lt, KKM-lt ja AS-lt Tallinna Sadam teada, kas riik on nõus võtma vastutuse PHAJ-ga

seonduvate riskide eest. MKM jättis 30.12.2015 e-kirjaga küsimusele vastamata, AS Tallinna

Sadam keeldus 06.01.2016 kirjas nr 1-7/11-1911/136 vastutuse võtmisest ning KKM edastas

omapoolse seisukoha alles 22.03.2016 kirjaga nr 7-12/16/303-2, milles jättis samuti küsimusele

vastamata. Juba seetõttu on ebaõige seisukoht, et hiljemalt 11.03.2016 pidi vastustaja jaoks

olema selge, et riik võimalike keskkonnakahjudega seonduvalt vastutust ei võta. Vastustajale

sai oli selge ainult see, et AS Tallinna Sadam vastutust ei võta. Seetõttu pöördus Jõelähtme

Vallavalitsus

25.04.2016

kirjaga

nr

7-3/1797

vastutuse

küsimuses

täiendavalt

Rahandusministeeriumi (RahM) poole, kes teavitas 28.04.2016 kirjaga nr 15-4/06431-1

pöördumise edastamisest mh MKM-le. MKM-i 03.06.2016 kirjas nr 1.10-17/15-00643/172 on

esmakordselt selgesõnaliselt teatatud, et MKM ei ole nõus võtma vastutust PHAJ-ga

seonduvate võimalike riskide eest. Samuti ei nähtu RahM-i 06.06.2016 vastusest nr 15-

4/06431-2, et riik saaks olla vaadeldav elektrijaama maa-aluste ehitiste omanikuna. Seega

selgus vastustajale alles 06.06.2016, et riik ei ole nõus võtma vastutust elektrijaamaga

seonduvate võimalike riskide eest.

Ebaõige on seisukoht, et pärast 11.03.2016 töökoosolekut oli vastutuse küsimuses täiendavate

järelepärimiste tegemine tarbetu. Koosoleku protokollist nähtuvalt puudus selgus, kas

elektrijaama rajamine on riikliku huviga projekt, kuna kehtivaid kokkuleppeid MKM-i ja OÜ

Energiasalv vahel ei ole. Samas ei anna teave kehtiva koostöölepingu puudumise kohta mingit

teavet selle kohta, kas riik oli 2016. a märtsis nõus võtma vastutuse elektrijaamaga seonduvate

võimalike riskide eest või mitte. Sellise teadmise puudumist kinnitavad ka 11.03.2016

töökoosoleku protokolli kantud otsused. Halduskohtu vastupidine seisukoht on meelevaldne

ega tugine tõenditele. Kuna Jõelähtme vald soovis vältida sellise olukorra tekkimist, kus

elektrijaama ehitamise pooleli jäämise või selle töö seiskumise korral ei vastuta keegi

3-16-1099

7(18)

elektrijaama ehitiste ohutuse eest, ning 11.03.2016 seisuga ei olnud selle kohta laekunud ühegi

ministeeriumi vastust, siis oli hädavajalik pöördumiste tegemine ka pärast 11.03.2016.

Täiendavalt on halduskohus jätnud tähelepanuta, et 11.03.2016 esitati Jõelähtme

Vallavalitsusele DP viimane projekt, mis tuli vastustajal läbi vaadata ning 21.04.2016 toimunud

töökoosolekul otsustati küsida täiendavaid selgitusi raudteelahenduse koostanud AS-lt Teede

REV-2 (seda tehti 29.04.2016) ning KSH aruande koostaja kohustus viima KSH aruande

vastavusse DP projektiga. Halduskohus ei ole põhjendanud, miks on need toimingud

vaadeldavad õigusvastase viivitusena DP menetlemisel.

Halduskohus leidis paljasõnaliselt, et DP vastu võtmata jätmise otsuse eelnõu koostamiseks ja

menetlemiseks võinuks kuluda umbes üks kuu, kuid DP keerukust ja mahukust arvestades ei

oleks see tähtaeg olnud kuidagi reaalne. Vastustaja pidi pärast MKM-i 03.06.2016 ja RahM-i

06.06.2016 kirjade saamist esmalt analüüsima, kuidas on kõige otstarbekam DP menetlust

jätkata (s.o jõudma PlanS v.r § 18 lg 1 teist lauset arvestades selgusele, kas DP vastab Jõelähtme

valla ruumilise arengu eesmärkidele ja kas DP on kooskõlas õigusaktidega). Kaalutlusõiguse

nõuetekohaseks teostamiseks ja ärakuulamise kohustuse täitmiseks palus vastustaja 04.07.2016

kirjaga kaebajalt, RahM-lt, KKM-lt, MKM-lt ja AS-lt Tallinna Sadam 30 päeva jooksul

seisukohti, millised oleksid DP vastu võtmata jätmise tagajärjed. Jõelähtme valla ehitusmääruse

§ 12 lg 1 kohaselt oli DP vastu võtmata jätmine Jõelähtme Vallavolikogu pädevuses. Volikogu

istungid toimuvad reeglina üks kord kuus ning juulikuus istungit ei toimu. Jõelähtme

Vallavalitsus valmistas 2016. a augustis ette DP vastu võtmata jätmise otsuse eelnõu, mille

arutamine oli kavandatud volikogu 15.09.2016 istungile. Samal päeval sai vastustaja kaebajalt

täiendavad seisukohad DP vastu võtmata jätmise otsuse eelnõu kohta, mistõttu piirduti volikogu

istungil üksnes eelnõu esimese lugemisega. OÜ Energiasalv esitas 26.09.2016 lõplikud

seisukohad Jõelähtme valla 19.09.2016 kirjas toodud täiendavatele küsimustele ning Jõelähtme

Vallavolikogu otsustas 13.10.2016 istungil jätta DP vastu võtmata. Kokkuvõttes ei ole vald DP

menetlemisega õigusvastaselt viivitanud. Halduskohtu otsuses pole selgelt märgitud, millise

ajani on vastustaja olnud õigusvastases viivituses. Samuti on halduskohus kohtuotsuse

resolutsioonis tuvastanud Jõelähtme Vallavalitsuse väidetava õigusvastase viivituse, kuigi DP

vastu võtmata jätmise otsustas Jõelähtme Vallavolikogu.

Halduskohus on ebaõigesti mõistnud vastustajalt kaebaja kasuks välja kohustamisnõudega

seotud menetluskulud, asudes põhjendamatult seisukohale, et DP vastu võtmata jätmine oli

tingitud kaebuse esitamisest. Tegelikult otsustati DP jätta vastu võtmata eelkõige põhjusel, et

MKM-i 03.06.2016 kirjast ja RahM-i 06.06.2016 kirjast nähtuvalt ei olnud riik nõus võtma

vastutust elektrijaamaga seotud riskide eest. Kui riik oleks nõustunud vastutama, ei oleks DP

menetluse jätkamine olnud välistatud. Vaidluse keerukust ja spetsiifilisust arvestades olnuks

põhjendatud mõista kaebajalt välja ka vastustaja õigusabikulud vastavalt kaebuse rahuldamata

jäetud osale. DP-ga kavandatud elektrijaama näol oli tegemist maailmas ainulaadse projektiga,

mistõttu ei saa sellega seonduv vaidlus kuuluda haldusorgani põhitegevusse.

7. OÜ

Energiasalv

vaidleb

07.08.2017

kirjalikus

vastuses

Jõelähtme

valla

apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse

vaidlustatud osas muutmata. Jõelähtme vallal oli DP vastuvõtmise otsustamiseks piisavalt

teavet sellega seotud riskide kohta. Kehtestatud DP on üldkorraldus, mille alusel võiks

ehitusluba taotleda igaüks, kes omandab vastava maatüki kasutusõiguse. Seega ei saa DP

menetluses olla põhimõtteliselt asjakohane kaalutlus, mis lähtub konkreetsest äri- või

ehitusprojektist tulenevatest riskidest. Vastutus ei saa põhineda ühegi riigiasutuse või ettevõtja

arvamusel. Õiguslik regulatsioon ja DP põhilahendus ei ole menetluse vältel olemuslikult

muutunud, mistõttu pidanuks seadusest tulenevat vastutuse jaotumist hindama juba DP

algatamisel (või vähemalt pärast Maa-ameti 12.06.2013 kirjas riskidele tähelepanu juhtimist)

3-16-1099

8(18)

ja kogu riigipoolse vastutusega seotud kirjavahetus oli eesmärgipäratu. Ka pärast 11.03.2016

toimunud kirjavahetus ei andnud vastustajale mingit sisuliselt uut infot riigipoolse vastutuse

kohta. Riigiasutustele saadetud kirjad ei saanud isegi teoreetiliselt anda uut infot riigi avalik-

õigusliku vastutuse kohta ehitusobjektiga seotud tagajärgede eest, sest need saavad tuleneda

vaid seadusest. Seega saanuks asjakohane olla vaid järelepärimine seoses lepingulise

vastutusega, mille osas AS Tallinna Sadam kinnitas juba 06.01.2016 kokkuleppe puudumist.

Väited seoses OÜ Energiasalv ja MKM vahelise kokkuleppega ei ole asjakohased, sest KSH

aruandes pole kunagi viidatud võimalike ettevõtja riskide ülevõtmisele riigi poolt. Riik on

aastate jooksul väljendanud üksnes huvi pump-hüdroakumulatsiooni elektrijaama vastu ja

põhimõttelist toetust projekti elluviimisele, kuid ei ole võtnud üle ettevõtja arendustegevusega

seotud riske. Halduskohus märkis õigesti, et 11.03.2016 koosoleku ajaks oli vastustajal olemas

MKM-i selgitus, et riigil puuduvad kaebajaga kehtivad kokkulepped. Väites, et kõik hilisemad

päringud olid asjakohased, pole Jõelähtme vald samas selgitanud, millisel õiguslikul alusel ta

riigi vastutuse olemasolu kogu DP menetluse vältel üldse eeldas. Hiljemalt 11.03.2016 pidi

vastustaja kaotama ka igasuguse (eksliku) ettekujutuse, et esineb mingi lepinguline alus riigi

vastutuseks eraettevõtte tegevusega seotud riskide eest.

DP menetlus ei olnud pärast 11.03.2016 eesmärgipärane, sest põhilahenduse seisukohalt üksnes

ebaolulisi täpsustusi sisaldanud DP viimase projekti esitamine ei põhjenda toimunud viivitust.

DP menetlus ei olnud pärast 11.03.2016 eesmärgipärane, sest põhilahenduse seisukohalt üksnes

ebaolulisi täpsustusi sisaldanud DP viimase projekti esitamine ei põhjenda toimunud viivitust.

DP vastuvõtmise üle otsustamiseks vajalikes küsimustes ei toimunud DP lahenduses ega

dokumentides sisulisi muutusi pärast 2013. aastat. Vastustaja ei ole sisuliselt põhjendanud,

miks ei oleks otsuse tegemine olnud võimalik halduskohtu nimetatud ühekuulise tähtaja jooksul

või vähemalt järgmisel plaanilisel volikogu istungil, mitte alles 2016. a oktoobris. Kuna HKMS

§ 17 lg 1 kohaselt on vastustajaks kohaliku omavalitsuse üksus tervikuna ja DP menetlust viis

sisuliselt läbi vallavalitsus, siis on halduskohtu tuvastatud viivitus omistatav nii Jõelähtme

vallale tervikuna kui ka vallavalitsusele. Halduskohus leidis põhjendatult, et DP vastu võtmata

jätmise otsuse tegemise ajendiks oli kaebuse esitamine, millele viitab selgelt asjaolu, et kaebaja

oli varasemalt korduvalt tulutult nõudnud otsuse vastuvõtmist.

8. OÜ Energiasalv palub 21.07.2017 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus

osas, milles kohus jättis kaebuse rahuldamata, ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada tema

kaebus tervikuna. Halduskohus on alusetult lugenud õiguspäraseks ja põhjendatuks selgelt

planeerimismenetluse esemest väljuvate ning DP menetlust eesmärgitult venitavate toimingute

tegemise ja nõudmise vastustaja poolt. Isegi kui nõustuda, et mõistlik menetlusaeg võinuks

ületada kolme aastat, ei saanud see ometi olla ligi kuus aastat, nagu on leidnud halduskohus.

Halduskohus on sisuliselt vabastanud planeeringu koostamise korraldaja vastutusest

planeerimismenetluse õiguspärase kulgemise eest.

Kuigi DP on kõige suurema täpsusastmega ruumilise planeerimise instrument, on sellele

vaatamata tegemist loomult abstraktse strateegilise dokumendiga (õiguslikult üldkorraldus),

mis ei ole õiguslikult seotud konkreetse ehitus- või äriprojekti elluviimisega. DP ülesandeks ei

ole ühelgi juhul määrata konkreetse ehitise tehnilisi parameetreid ehitusprojekti täpsusega, vaid

ehituslik lahendus fikseeritakse alles ehitusprojekti alusel väljastatava ehitusloaga (nt

Riigikohtu 04.06.2014 otsus nr 3-3-1-59-13, p 22). Ka vaidlusaluse DP algatamise otsusega ei

ole vastustaja võtnud ülesandeks lahendada DP menetluses ehitusloa menetluse esemeks

olevaid küsimusi. DP kehtestamine on keeruka rajatise kavandamisel esimene menetlusetapp,

millele järgnevad ehitusloamenetlus (sh selle raames põhjalik keskkonnamõju hindamine) ja

vajalike keskkonnalubade menetlused. Halduskohus ei ole sisuliselt käsitlenud kaebaja peamist

seisukohta, et kõik vastustaja poolt nõutud ning menetlust oluliselt pikendanud uuringud ja

3-16-1099

9(18)

analüüsid olid hiljemalt alates 05.07.2013 sellised, mis väljusid DP menetluse esemest. Pelgalt

menetlustoimingute paljususest ei saa järeldada nende vajalikkust ja asjakohasust. Menetluse

käigus selgus, et nii põhjaveeuuringute kui ka raudteelahenduse küsimustes oli vastustaja poolt

nõutud detailsusaste põhjendamatu ning neid teemasid ei olnud pärast 2013. a kevadel

toimunud DP kooskõlastamist põhjust uuesti avada.

Põhjaveeuuringud sõltuvad tehnilisest lahendusest ja tuleks teha loamenetluses. Eesti

Põhjaveekomisjon jõudis 08.04.2015 lõplikult järeldusele, et kõigi keskkonnaküsimuste

lahendamine ei ole ühes etapis võimalik ning kõik geoloogilised ja hüdrogeoloogilised

uuringud tuleb teha pärast DP kehtestamist projekteerimise ja ehitusloa taotlemise käigus. Sama

oli vastustajale juba 25.07.2013 kirjas nr HJR 6-5/13/11267-17 kinnitanud KeA, kes oli

24.05.2013 kirjaga nr HJR 6-5/13/11267-13 ka DP kooskõlastanud. Seega ei kuulunud vee

erikasutuse täpsema mõju hindamine DP esemesse ning järelikult ei saanud põhjaveega

seonduva küsimuse korduv tõstatamine olla õiguspärane alus DP vastuvõtmise üle

otsustamisega viivitamiseks. KSH koostamise leping ei kohustanud teostama mh

põhjaveeuuringuid KMH täpsusega, vaid nii PlanS v.r § 9 lg 2 p 8 kui ka lähteülesande p 6.3

kohustasid üksnes määrama keskkonnatingimused kavandatu elluviimiseks ja ehitised, mille

ehitusprojekti koostamisel on vaja läbi viia KMH.

Ehitusprojekti detailsusega raudteelahendus DP-s muudaks võimatuks hiljem terviklikust

projektist lähtudes sobivaima lahenduse valiku. Raudteeprojekti täpsustamise küsimus ei olnud

planeerimismenetluse raames asjakohane. DP lähteülesande p 7.6 nägi küll ette kaevandamise

ja laadimise kavandamise siseruumides, kuid ei seadnud ülesandeks lahendada DP menetluses

kõiki laadimisraudtee ehituslik-tehnoloogilisi küsimusi ehitusprojekti täpsusega. Sellist nõuet

ei tulene ka DP lähteülesande p-dest 6.4 või 6.5, mis nõuavad juurdepääsuteede lahendamist

liiklusskeemi ja juurdepääsuõiguste tasandil ning tehnovõrkude koondplaani koostamist.

Vastustaja on seevastu nõudnud kaebajalt raudteelahenduse täpsustamist ehitusprojekti

detailsuses, sh laadimispunkri ristlõike esitamist, mis on osa ehitusprojektist ja mis oleneb ka

teistest tehnilistest lahendustest. Ühe konkreetse tehnilise lahenduse fikseerimine DP-s oleks

välistanud võimaluse kaaluda projekteerimisfaasis mõnda uuenduslikku ja müra või tolmu

takistamiseks efektiivsemat lahendust ilma DP-d muutmata. Pärast kaebaja korduvaid selgitusi

nõustus vastustaja 2014. a oktoobris lõpuks olulises osas isegi, et tegemist ei ole DP-s

lahendamist vajava küsimusega. Kaebaja esitas AS Teede REV-2 poolt teostatud analüüsi

vastused raudteelahenduse sisulistes küsimustes (raudteeharude arv ja ajutiste teede pikikalle)

juba 2013. a novembris ning vastustaja järgnevad nõudmised üha detailsemate lahenduste

esitamiseks väljusid ilmselgelt nii DP seadusjärgsest eesmärgist, DP lähteülesande piiridest kui

ka faktilisest asjaolude täpsustamise vajadusest, et otsustada DP põhilahenduse sobivuse üle.

DP-ga seotud riske ei saa hinnata ühe arendusprojekti põhjal, sest DP kui üldkorraldus kehtib

kõigi isikute suhtes ühetaoliselt ja omab järgnevates loamenetlustes õigusakti funktsiooni. DP-

le tuginedes võib oma ehitusprojekti alusel ehitusluba taotleda igaüks, kellel on vastav

tsiviilõiguslik alus antud maa-ala planeeringule vastaval viisil kasutamiseks. Küsimus

vastutusest ei saanud olla uus ega üllatuslik, sest projekti põhimõttelised mastaabid ja tehnilised

lahendused ega õigusnormid ei olnud menetluse kestel olemuslikult muutunud. Halduskohus

on jätnud tähelepanuta, et vastutus saab põhineda üksnes seadusel, mitte mõne riigiasutuse või

ettevõtte arvamusel, mistõttu oli kogu vastav kirjavahetus DP menetluses eesmärgipäratu.

Lisaks ei saa planeeringu menetleja määrata planeeringu võimaliku elluviimisega seotud riske,

lähtudes konkreetsest ettevõtjast, tema äriplaanist ja muudest eritunnustest. Planeering on

ruumiline arengudokument, millega hinnatakse põhimõttelist võimalust antud asukohas

mingitele üldtunnustele vastavat tegevust ellu viia. DP kehtestamine ei loo õiguslikku alust

3-16-1099

10(18)

ehitamiseks konkreetse projekti alusel, mistõttu ei saa see olla ka aluseks projekti teostamisega

seotud riskide tekkimiseks.

Kogu DP menetluse õiguspärasuse eest vastutab PlanS v.r § 10 lg 5 järgi kohalik omavalitsus.

Halduskohtu tõlgendus, mis välistab kohaliku omavalitsuse vastutuse DP menetluse mõistliku

aja jooksul läbiviimise eest, kui mõni muu avaliku võimu asutus (sh kooskõlastuse andja) esitab

menetluses põhjendamatuid seisukohti või kui menetleja avastab ise hilinenult mõne asjaolu,

mis tema hinnangul väärib siiski uurimist, ei ole kooskõlas PlanS sätte ega mõttega. Leides, et

vastustajale ei saa heita ette viivitust, kuna KKM avaldas 05.07.2013 kirjas arvamust, et mõju

põhjaveele tuleb hinnata juba DP koostamise ajal, on halduskohus jätnud tähelepanuta, et PlanS

v.r § 17 lg 2 p 6 kohaselt oli KKM kooskõlastavaks asutuseks üksnes avaliku veekogu ehitisega

koormamise küsimuses ning oma pädevuse piires oli KKM planeeringu 19.06.2013 kirjaga nr

11-17/13/5054-2 juba kooskõlastanud. PlanS v.r § 16 lg 1 p 7 järgi keskkonnaküsimustes DP

kooskõlastamiseks pädev asutus KeA oli omakorda kooskõlastuse andnud 24.05.2013 kirjaga

nr HJR 6-5/13/11267-13. KeA selgitas 25.07.2013 kirjas nr HJR 6-5/13/11267-17 vastustajale

täiendavalt, et kavandatava vee erikasutuse mõju oleks võimalik ja otstarbekas hinnata siis, kui

on täpsemalt teada jaama tehnoloogilised lahendused ning valmis ka vastavad projektid ning

mõjusid saab hinnata kas vee erikasutusloa või ehitusloa menetluse raames. Sama on

08.04.2015 lõpuks kinnitanud ka Eesti Põhjaveekomisjon. KKM-i 05.07.2013 kiri on käsitatav

üksnes asutuse arvamusena, mitte DP kooskõlastamata jätmisena ning kaebajal puudus

seadusest tulenev võimalus nimetatud menetlustoimingut vaidlustada. Menetlust juhtiv

haldusorgan ei saa vabaneda vastutusest menetluses toimunud viivituse eest olukorras, kus kõik

kohustuslikud kooskõlastused on antud ja toimub üksnes kirjavahetus teiste asutuste arvamuse

küsimiseks. Vastustaja vastutust DP menetluse viibimise eest ei saa välistada ka KSH

koostamise leping, milles nähti algselt ette KHS koostamine KMH täpsusega, sest KSH tellijaks

oli vastustaja, kes määratles ka lepingu alusel tellitavate tööde ulatuse ja vastavuse.

Jõelähtme valla vastutust menetluse venimise eest ei saa kuidagi välistada ka kaebaja toimingud

(sh taotlused menetluse peatamiseks), mis olid tehtud kas vastustaja otsesel nõudmisel või olid

tingitud vajadusest vastata vastustaja poolt tõstatatud küsimustele. Kaebaja eesmärk oli

saavutada DP vastuvõtmine ja kehtestamine, mis oleks muutunud võimatuks, kui ta oleks jätnud

vastustaja nõudmised täitmata, olenemata sellest, et pidas neid sisuliselt tarbetuteks. Vastustaja

ei saa vabaneda vastutusest seeläbi, et menetlusest huvitatud isik vastab tema põhjendamatutele

küsimustele ja nõudmistele. Ka haldusmenetluses kehtiv uurimisprintsiip ei välista mõistliku

menetlusaja nõude kohaldumist, vaid haldusorganil on kohustus rakendada oma

uurimiskohustust õigeaegselt. Seetõttu ei saa viivitust vabandada ka see, kui menetlust läbi viiv

haldusorgan avastab selgelt hilinenult mõne asjaolu, isegi kui selle asjaolu väljaselgitamine

oleks menetluses põhimõtteliselt asjakohane. Kokkuvõtlikult on õigusvastase viivituse DP

menetluses põhjustanud vastustaja enda tegevus ning seda ei õigusta erinevate asutuste

muutlikud seisukohad. Halduskohus on jätnud tähelepanuta 28.01.2013 koosoleku protokolli,

milles on loetletud kõik vastustaja hinnangul lahendamist vajavad probleemid DP-s, mille

lahendamise järel koguti 2013. a juuniks kõik kohustuslikud kooskõlastused ning DP oli valmis

viimaseks kooskõlastamiseks TJA-ga ja vastuvõtmise otsustamiseks. Selle asemel asus

vastustaja aga menetlust põhjendamatult venitama.

9. Jõelähtme

vald

vaidleb

08.09.2017

kirjalikus

vastuses

OÜ

Energiasalv

apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse

vaidlustatud osas muutmata. Apellatsioonkaebusega on lubamatult muudetud kaebuse eset, sest

sellega palutakse tuvastada Jõelähtme valla õigusvastane viivitus DP menetlemisel perioodil

05.07.2013–11.03.2016 (s.o täiendavalt halduskohtu poolt tuvastatule), kuigi kaebuses taotleti

üksnes Jõelähtme Vallavalitsuse väidetava õigusvastase viivituse tuvastamist. Vaidlusaluse DP

3-16-1099

11(18)

menetlemisel on küll osalenud nii Jõelähtme Vallavolikogu kui ka Jõelähtme Vallavalitsus,

kuid kaebuse nõudeks on olnud üksnes vallavalitsuse viivituse õigusvastasuse tuvastamine ning

kaebuse eset ei ole võimalik apellatsioonimenetluses laiendada.

Kaebaja ei ole arvestanud planeerimismenetluse kaalutlusõiguslikku iseloomu, pidades silmas

mh vaidlusaluse DP erakordsust ja spetsiifilisust, sest kavandatud PHAJ-ga samasuguse

tööpõhimõttega elektrijaama ei ole mujal maailmas kusagil. DP seletuskirja p-st 4.3 nähtuvalt

pidi elektrijaam mh hõlmama maa-aluste ehitiste rajamist vahemikus 450–600 m allpool

merepinda ning maa-aluste ehitiste rajamise ajaks (DP kohaselt 6 aastat, kuid AS Teede REV-

2 hinnangul 7,5 aastat) maapealse peašahti ehitamist kõrgusega 80 m, samuti maa-aluste ehitiste

teenindamiseks vajalike hoonete ja abišahti ehitamist kõrgusega 40 m. Maa-aluste ehitiste

kogumahuks pidi KSH aruande kohaselt olema 5 577 084 m3, millest peatõstešahti maht 32 000

m3, abišahti maht 8000 m3, veešahti maht 24 500 m3, spiraaltunneli maht 112 584 m3 ning maa-

aluse basseini, turbiinisaali, ühenduskäikude jmt maht 5 400 000 m3. Tegelikkuses olnuks maa-

aluste ehitiste mahud tõenäoliselt veelgi suuremad. Elektrijaama ehitamiseks tulnuks lisaks

rajada Ihasalu lahte veehaarde kaldakaev (platsile mõõtmetega 111,5 m × 63 m) ja 10

lüüsikambriga veehaare (s.o merepõhja paigaldatavad isevoolsed torustikud kogupikkusega

14,2 km). Võttes arvesse DP-ga kavandatu keerukust ja DP realiseerimisega võimalikult

kaasnevaid suuri keskkonnariske (sh mõju põhjavee tasemele ja kvaliteedile ehitise rajamise

käigus ning mõju mereveele ja mereelustikule elektrijaama töötamise käigus), on ilmne, et

mõistlik aeg DP menetlemiseks on antud juhul pikem kui tavapärase DP menetlemisel, millega

on 05.10.2016 määruses nõustunud ka Tallinna Ringkonnakohus. Vaidlusaluse DP eripärasid

arvestades oli igati õige, et vastustaja tegeles DP menetlemisel põhjalikult nii põhjaveega,

raudteelahendusega kui ka vastutusega seonduva problemaatikaga ning nende küsimuste

tähelepanuta jätmine tähendanuks olulist kaalutlusviga.

DP menetlemist perioodil 05.07.2013–13.10.2016 on oluliselt mõjutanud Maa-ameti

12.06.2013 kirjas nr 6.2-3/5679 tõstatatud põhjaveega seonduv problemaatika (st DP-st ei

nähtu, kuidas tagatakse põhjavee jätkuvalt hea kvaliteet, sh välistatakse merevee sissetung mh

jaama sulgemise ja arendaja tegevuse lõpetamise korral, kuna loodavaid rajatisi ei oleks hiljem

võimalik likvideerida). KKM teavitas 05.07.2013, et elektrijaama võimalikku mõju põhjaveele

tuleb hinnata DP koostamise ajal. Seevastu KeA leidis 25.07.2013, et mõju põhjaveele tuleks

analüüsida projekteerimise staadiumis. Kuna asutuste seisukohad olid vastuolulised, sooviti

seda küsimust täiendavalt täpsustada. KeA esindajad märkisid 29.10.2013 töökoosolekul, et

põhjaveega seotud küsimusi on hinnatud puudulikult ning KKM kinnitas 07.07.2014 veelkord,

et mõju põhjaveele tuleb hinnata DP koostamise ajal. Eesti Põhjaveekomisjon leidis

13.08.2014, et senine KSH ei ole põhjaveele avalduva mõju hindamiseks piisav. Põhjavee

küsimuse olulisust kinnitab ka kaebaja enda käitumine, kes avaldas 18.08.2014 koosolekul, et

KKM esitab talle vajalike põhjavee uuringute nimekirja, ning märkis 26.02.2015 koosolekul,

et põhjavee uuringute lähteülesanne on KeA-ga kokku lepitud. Eesti Põhjaveekomisjon muutis

08.04.2015 koosolekul üllatuslikult oma senist seisukohta ja leidis, et põhjaveega seonduvad

uuringud tuleb teostada pärast DP kehtestamist projekteerimise ja ehitusloa taotlemise käigus.

Komisjoni seisukoht ei ole samas vastustajale siduv ning Jõelähtme vald on jätkuvalt olnud

seisukohal, et võimalikku mõju põhjaveele tuli analüüsida DP koostamise käigus (vt Jõelähtme

Vallavolikogu 13.10.2016 otsuse nr 387 p 2.3.2). Kuna kaebaja ei olnud nõus põhjaveega

seotud uuringuid teostama, siis ei olnud DP menetlust võimalik lõpule viia. Kaebaja on

põhjendamatult keskendunud üksnes KeA 25.07.2013 kirjale ja Eesti Põhjaveekomisjoni

08.04.2015 otsusele, jättes tähelepanuta, et KKM ei ole oma 25.07.2013 ja 07.07.2014 kirjades

väljendatud seisukohti menetluse käigus muutnud. Kaebaja ei ole lisaks arvestanud, et PlanS

v.r § 9 lg 2 p 8 ja lg 12, mille kohaselt oli DP üheks ülesandeks keskkonnatingimuste seadmine

planeeringuga kavandatu elluviimiseks ning DP koostamisel tuli arvestada KSH tulemusi, mis

3-16-1099

12(18)

kinnitavad, et elektrijaama võimalikku mõju põhjaveele oli igati põhjendatud hinnata juba DP

menetluses. Seejuures oli kaebaja enda sooviks viia KSH läbi KMH täpsusastmega, soovides

võita aega hilisema KMH läbiviimise vajaduse äralangemise arvelt. Kaebaja loobus sellest alles

menetluse käigus ja vastav lepingumuudatus sõlmiti 01.06.2015.

Kaebajal endal oli oluline roll DP menetlemisel perioodil 05.07.2013–13.10.2016. DP

lähteülesande p-de 6.4, 6.5 ja 7.6 kohaselt tuli DP-s mh anda kavandatavate juurdepääsude ja

teede lahendus planeeritaval alal ning näha ette, et ehitusaegsed maavaravaru kaevandamised

ja laadimised transpordivahenditesse toimuvad siseruumides, vältimaks õhukvaliteedi

halvenemist. Vastustaja tellitud ekspertiis DP-s toodud raudteelahenduse kohta valmis

06.05.2013, millest ilmnesid mitmed kaebaja pakutud lahenduse puudused. Esimese sisulisema

vastuse ekspertiisile andis kaebaja 29.08.2014 ning uus ristlõige esitati alles 15.01.2015.

Kehtestatav DP peab olema realiseeritav, mis olnuks kaebaja pakutud raudteelahenduse puhul

aga väga küsitav. Ebaõige on väide, et kaebaja andis ammendavad vastused raudteega seotud

küsimustele juba 2013. a novembris. Vastupidist kinnitavad 18.08.2014 koosoleku protokoll

ning kaebaja 29.08.2014 kiri ja 15.01.2015 e-kiri. Kavandatava elektrijaamaga seotud olulised

küsimused tuli DP-s lahendada kompleksselt, mistõttu oli oluline ka veehaarde aspekt, mille

osas avaldas kaebaja 10.10.2013 koosolekul soovi pakkuda alternatiivseid lahendusi ja teatas

20.11.2013, millise lahendusega soovib edasi minna. Kuna kaebaja loobus menetluse käigus

24.03.2011 lepingus fikseeritud KSH teostamisest KMH täpsusega, siis tuli 01.06.2015

sõlmitud lepingu lisa 2 tõttu muuta ka KSH aruande projekti, mis esitati vastustajale uuesti

27.10.2015. Kaebaja palus 15.02.2016 e-kirjas KSH aruande ja DP projekte veel mitte

menetlusse võtta seoses nende korrigeerimise vajadusega. Viimane DP projekt esitati

vastustajale 11.03.2016. Seega on DP menetlemist pikendanud mh asjaolu, et kaebaja loobus

menetluse kestel KSH koostamisest KMH täpsusega. Seejuures jäid DP projekti ja KSH

aruande vahelised vastuolud kõrvaldamata kuni DP vastu võtmata jätmise otsustamiseni.

Vastustaja on küsinud raudteelahenduse koostajalt vastuolude kohta 29.04.2016 täiendavaid

selgitusi, millele ei ole aga vastatud.

Kuna kavandatud elektrijaama maa-alused ehitised on väga mastaapsed ning on ebatõenäoline,

et keegi hakkaks neid pärast valmisehitamist likvideerima, siis soovis vastustaja menetluse

käigus täiendavalt selgust (vt 30.11.2015 kiri nr 7-3/3774; 06.01.2016 e-kiri; 03.03.2016 kiri nr

7-3/940; 25.04.2016 kiri nr 7-3/1797), kas Eesti Vabariik või AS Tallinna Sadam nõustub

võtma endale vastutuse juhuks, kui elektrijaama ehitamine jääb seisma või elektrijaama tegevus

peatub või lõpeb. Samuti soovis vastustaja seisukohta, kas elektrijaama rajamiseks oleks

otstarbekam viia läbi riigi eriplaneeringu menetlus ning kelle omandis on elektrijaama maa-

alused ehitised, mis paiknevad mitmesaja meetri sügavusel allpool merepinda ja asuvad teistele

isikutele kuuluvate kinnistute all. Saadud vastustest nähtuvalt ei soovi keegi võtta vastutust

elektrijaamaga seotud riskide eest ning elektrijaama vastu puudub riiklik huvi. Muu hulgas neil

põhjustel otsustati DP jätta vastu võtmata. Jõelähtme valla ruumilise arengu eesmärkidega

PlanS v.r § 18 lg 1 tähenduses ei saa kindlasti olla kooskõlas olukord, kus puudub isik, kellel

lasub kohustus hoida elektrijaama ehitised korras, vältida keskkonnakahju tekkimist ja

kõrvaldada keskkonnakahju ka siis, kui elektrijaama ehitamine jääb pooleli või jaam lõpetab

oma tegevuse. Seejuures oli vastustajal kuni 2015. a lõpuni alust eeldada, et elektrijaama

projekti taga on Eesti Vabariik, kelle kanda jäävad ka projektiga seotud riskid. Selliseks

eelduseks andsid alust asjaolud, et elektrijaama projekt oli kantud Euroopa ühishuvi projektide

nimekirja ning kaebaja ja MKM-i vahel oli sõlmitud koostööleping. Ebaõige on kaebaja

käsitlus, et riigi vastutus elektrijaamaga seonduvate riskide eest oleks võimalik üksnes juhul,

kui selle näeb ette mõni seadus. Vastutuse tekkimiseks piisaks, kui Eesti Vabariik kinnitaks, et

elektrijaama rajamine on riiklikes huvides ja riik kohustuks finantseerima selle korrashoidu

3-16-1099

13(18)

ning tagama sellega seonduvate võimalike kahjude kõrvaldamise. Vastutusega seonduv oleks

õiguslikult võimalik reguleerida ka Eesti Vabariigi ja Jõelähtme valla vahelise lepinguga.

DP menetlemine perioodil 05.07.2013–13.10.2016 on toimunud mõistliku aja jooksul ning

Jõelähtme valla õigusvastast viivitust ei esine. Määratlemata õigusmõiste „mõistlik aeg“

sisustamisel tuleb lähtuda konkreetse kaasuse tehioludest ja arvestada haldusorganil lasuvat

uurimiskohustust (nt Riigikohtu 21.09.2011 otsus nr 3-3-1-5-11, p 24; 11.02.2015 otsus nr 3-

3-1-62-14, p 18). Mida keerulisem ja mahukam haldusmenetlus, seda suuremas ulatuses peab

haldusorgan rakendama uurimispõhimõtet, et selgitada välja kõik tähtsust omavad asjaolud, ja

seda pikem on ka mõistlik aeg, mille jooksul tuleb konkreetne haldusmenetlus läbi viia.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. OÜ Energiasalv apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

Jõelähtme valla apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt.

11. Menetlusosaliste vahel ei ole sisulist vaidlust selles, et planeeringust huvitatud isikul on

õigus nõuda, et kohaliku omavalitsuse üksus viiks planeerimismenetluse lõpule mõistliku aja

jooksul ning teeks läbikaalutud ja põhjendatud otsuse (nt Riigikohtu 30.11.2016 otsus nr 3-3-

1-23-16, p 18). Kuna ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse § 1 lg 1

kohaselt menetletakse enne 01.07.2015 algatatud planeeringud lõpuni PlanS v.r sätete alusel

ning § 1 lg 4 kohaselt tuli enne 01.07.2015 algatatud detailplaneeringu menetlus lõpule viia

hiljemalt 01.07.2018, siis ei ole praegusel juhul asjassepuutuv, et kehtiva PlanS § 139 lg 2 järgi

tuleb detailplaneeringu kehtestamise või kehtestamata jätmise otsus teha hiljemalt kolme aasta

möödumisel detailplaneeringu algatamisest arvates (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 05.10.2016

määrus nr 3-6-1099, p 16). Kuigi PlanS v.r ei näinud ette tähtaega, mille jooksul tuli

planeeringumenetlus lõpule viia, pidi see haldusmenetluse üldnõuetest tulenevalt toimuma

võimalikult kiiresti ehk põhjendamatu viivituseta (HMS § 5 lg-d 2 ja 4). Poolte vahel puuduvad

põhimõttelised erimeelsused selles, et mõistliku menetlusaja pikkus sõltub konkreetse

menetluse asjaoludest, eelkõige lahendamist vajavate küsimuste keerukusest ja mahukusest,

ning planeeringumenetluse viibimist saavad õigustada üksnes eesmärgipärased ja vajalikud

menetlustoimingud (HMS § 5 lg 2). Haldusorgan ei tohi ka laia kaalutlusruumi korral lõpliku

ja sisulise otsuse tegemist põhjendamatult edasi lükata, näiteks üha uute uuringute tegemise või

lahendusvariantide otsimise ja kaalumise ettekäändel (vt Riigikohtu 13.03.2018 määrus nr 3-

17-643, p 13). Samas hõlmab haldusorgani ulatuslik kaalutlusruum ka otsustamist selle üle,

milliseid menetlustoiminguid tuleb enne asja otsustamist teha (sh täiendavate kooskõlastuste ja

uuringute vajadus) ning halduskohus saab sellesse sekkuda vaid juhul, kui tekib kahtlus

haldusorgani otsustuse ratsionaalsuses (nt Riigikohtu 14.10.2003 otsus nr 3-3-1-54-03, p 40).

Praegusel juhul taandubki vaidlus hindamisele, kas vastustajal oli DP vastuvõtmise küsimuse

üle otsustamiseks vajalik teave ilmselgelt olemas juba enne Jõelähtme Vallavolikogu

13.10.2016 otsuse nr 387 (I kd, tl 128-136) tegemist ning kui jah, siis milliseks hetkeks oleks

tulnud sellekohane otsus hiljemalt vastu võtta.

12. Tuleb arvestada, et PlanS v.r § 18 lg 1 teise lause kohaselt kinnitab kohalik omavalitsus

planeeringu vastuvõtmisega, et planeering vastab valla või linna ruumilise arengu eesmärkidele

ja ta on kontrollinud, et planeering vastab seadustele ja muudele õigusaktidele. Kuigi

kohtupraktika kohaselt on DP vastuvõtmise otsuse õiguslik iseloom mõneti ebaselge (vt

Riigikohtu 14.12.2015 määrus nr 3-3-1-71-15, p 16), siis isegi juhul, kui pidada seda üksnes

menetlustoiminguks, mitte tuvastavaks eelhaldusaktiks (vrd Riigikohtu 18.02.2002 otsus nr 3-

3-1-8-02, p-d 9-10), ei saa planeeringu vastuvõtmine PlanS v.r § 18 lg 1 teises lauses sätestatut

3-16-1099

14(18)

arvestades toimuda kergekäeliselt, sest vastasel korral võiksid järgnevad menetlustoimingud (st

planeeringu avalik väljapanek) osutuda eesmärgipäratuks.

13. PlanS v.r § 1 lg 5 nägi ette, et planeeringute elluviimisega kaasneva keskkonnamõju

strateegilist hindamist korraldatakse keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi

seaduses (KeHJS) sätestatud juhtudel ja korras ning võimaluse korral ühendatakse KSH

menetlus planeeringu koostamise menetlusega, kusjuures sellisel juhul peavad olema täidetud

mõlemale menetlusele kehtestatud nõuded. PlanS v.r § 9 lg 12 kohaselt tuli DP koostamisel

korraldada KSH, kui seda nõuab KeHJS § 33 lg 1 p 3, ning DP koostamisel pidi sellisel juhul

arvestama KSH tulemusi. Kuigi kavandatud pump-hüdroakumulatsiooni elektrijaam ei olnud

Vabariigi Valitsuse 15.07.2003 määruses nr 198 „Olulise ruumilise mõjuga objektide nimekiri“

loetletud ehitiseks, oli Jõelähtme Vallavolikogu 01.07.2010 otsusega nr 82 (I kd, tl 10p-12)

algatatud detailplaneeringu koostamise käigus KeHJS § 6 lg 1 p-de 19 ja 21 ning § 33 lg 1 p 3

järgi siiski kohustuslik korraldada keskkonnamõju strateegiline hindamine. Kuni 30.06.2015

kehtinud KeHJS § 2 lg-st 2 tulenevalt oli KSH eesmärk arvestada keskkonnakaalutlusi

strateegiliste planeerimisdokumentide koostamisel ning kehtestamisel, tagada kõrgetasemeline

keskkonnakaitse ning edendada säästvat arengut. KeHJS § 2 lg 1 nägi samas ette, et KMH

eesmärk on teha kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise tulemuste alusel ettepanek

kavandatavaks tegevuseks sobivaima lahendusvariandi valikuks, millega on võimalik vältida

või minimeerida keskkonnaseisundi kahjustumist ning edendada säästvat arengut, samuti anda

tegevusloa andjale teavet kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete võimalustega

kaasneva keskkonnamõju kohta ning negatiivse keskkonnamõju vältimise või minimeerimise

võimaluste kohta ning võimaldada keskkonnamõju hindamise tulemusi arvestada tegevusloa

andmise menetluses. Sarnaselt on KMH ja KSH eesmärgid sätestatud ka alates 01.07.2015

kehtivates KeHJS §-des 31 ja 321. Muutunud ei ole ka põhimõte, et KSH seondub strateegilise

planeerimisdokumendi (KeHJS § 31) koostamisega ning KMH seondub tegevusloa (KeHJS §

7) andmise otsustamisega, mistõttu oleneb KSH / KMH raames lahendamist vajavate küsimuste

ring esmajoones sellest, millised küsimused peavad olema lahendatud asjakohases dokumendis

(nt detailplaneeringus, ehitusloas või vee-erikasutusloas). KSH / KMH täpne ulatus määratakse

KSH / KMH programmis, arvestades kavandatava konkreetse tegevuse iseloomu ja sisu (vt

vastavalt KeHJS § 36 lg 2 p 1 ja § 13).

14. Riigikohus on 08.08.2018 otsuses nr 3-16-1472 (p-d 22–25, 28, 30) põhjalikult

selgitanud, millistele nõuetele peab läbiviidav KSH vastama. KSH ülesanne on selgitada välja

kumulatiivsed ja laiahaardelised keskkonnamõjud juba otsustusprotsessi varajases staadiumis,

kui kavandatava tegevusega seotud põhimõttelised alternatiivid on veel otsustamiseks avatud.

KSH toimub paralleelselt planeerimismenetlusega ja võimaldab välja selgitatavat teavet

jooksvalt arvestada planeeringulahenduse väljatöötamisel. KSH-l peaks olema aktiivne roll

planeeringulahenduse kujunemisel ning see ei tohiks piirduda planeerimisprotsessis

väljatöötatud lahenduse mõjude hindamise, tagantjärgi korrigeerimise ja leevendusmeetmete

väljapakkumisega. Olgugi, et otsustusprotsessi kõrgemal tasandil tehtav hindamine peab andma

raamistiku edasiste hindamiste jaoks ning jätma tulevaste menetluste raames hindamiseks

küsimused, mida saab tõhusamalt hinnata otsustusprotsessi madalamal tasandil, ei tohi KSH

raames siiski jätta hindamata neid mõjusid, mille hindamine on just KSH ülesanne. Seejuures

ei saa KSH raames mõjude vajaliku täpsusega hindamata jätmist õigustada argumendiga, et

kavandatava tegevuse kõik parameetrid ei ole veel kindlalt teada, vaid sellisel juhul tuleks

lähtuda tegevuse suurimast võimalikust mahust, mida koostatav planeerimisdokument

võimaldaks. KSH peaks andma soovitusi otstarbekaima lahenduse valimiseks, kuid ei pea

samas detailideni selgitama välja kõiki tingimusi, mida tuleb planeeringu elluviimisel

iseenesest küll arvestada, kuid mille üle lõplik otsustamine on kohane mõnes järgnevas

loamenetluses (nt ehitus- või keskkonnalubade andmisel).

3-16-1099

15(18)

15. Praegusel juhul nähtub KeA 18.08.2011 kirjaga nr HJR 6-8/11/24906-3 heaks kiidetud

KSH programmist (lk 4), et keskkonnamõjude mitmekordse hindamise vältimiseks kavandati

KSH teostada KMH täpsusega (st KSH programm ja aruanne pidid oma sisult vastama KeHJS

§-des 13, 20, 36 ja 40 sätestatud nõuetele), kusjuures kavandatavat tegevust kirjeldatakse

põhimõttelise ehitusliku kontseptsioonina, mille keskkonnamõju hinnatakse KMH tasandil.

KSH koostamine KMH täpsusastmega oli sätestatud ka Jõelähtme valla, arendaja ja KSH

koostaja vahelise 24.03.2011 lepingu nr 2-14/7/15 (I kd, tl 12p-14p) p-des 1.2 ja 3.2.1. Alles

01.06.2015 sõlmitud lepingu lisa nr 2 (I kd, tl 73-74) p-s 1.1 on nähtud ette KSH aruande

korrigeerimine selliselt, et jätta sellest välja viited, et KSH tuleb koostada või on koostatud

KMH detailsusega. KSH koostamise finantseerimise üleandmise lepingu p-des 1.2 ja 3.2.1 on

selgelt märgitud, et KMH detailsusega KSH koostamise eesmärk oli luua võimalus, et DP-ga

kavandatava tegevuse realiseerimiseks vajalikke tegevuslubasid saaks hiljem väljastada ilma

keskkonnamõju täiendavalt hindamata (st tegevusloa andmiseks pädeval asutusel oleks KeHJS

§ 11 lg 6 järgi alus jätta KMH algatamata, sest kavandatava tegevuse keskkonnamõju on KSH

käigus juba piisavalt hinnatud). KSH aruande viimases versioonis (august 2015) on selgitatud

(lk 7–9), et kuna kavandatava elektrijaama maa-aluse osaga seonduv on senini kirjeldatud ainult

põhimõttelise ehitusliku kontseptsioonina, mitte tehnoloogilise projekti või ehitusprojekti

täpsusega, siis ei ole KSH raames võimalik selle keskkonnamõju (sh ehitusaegset mõju

põhjaveele) hinnata KMH täpsusega, vaid projekteerimise staadiumis tuleb teha eraldi KMH.

16. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kuni 01.06.2015 sõlmitud lepingumuudatuseni, millega

loobuti varasemast eesmärgist viia KSH läbi KMH täpsusega, mõistlikult väita, et põhjavee

seisundi tagamist puudutavate küsimuste täpsustamise nõuded olnuks ainetud või need ei

kuulunud DP esemesse. Seda järeldust ei mõjuta asjaolu, et KeA oli 24.05.2013 kirjaga nr HJR

6-5/13/11267-13 (I kd, tl 42p-43) planeeringu ja KSH aruande juba kooskõlastanud ning leidis

25.07.2013 seisukohas nr HJR 6-5/13/11267-17 (I kd, tl 172-172p) samuti, et põhjaveega

seonduvat tuleks uurida hiljem. Tuleb arvestada, et kooskõlastuse andja saab lähtuda üksnes

õigusaktide nõuetest, mitte tellija ja huvitatud isiku valikutest KSH läbiviimisel. Kavandatud

tegevuse elluviimiseks üksikasjalike keskkonnatingimuste seadmine ei ole DP vältimatuks

ülesandeks, vaid planeeringus võidakse piirduda ka üksnes ehitiste määramisega, mille

projekteerimise faasis tuleb koostada KMH (vt PlanS v.r § 9 lg 2 p 8). Samuti ei saa KSH

raames siduvalt ära otsustada, et hilisem KMH läbiviimine pole vajalik. Sellises olukorras ei

oleks KeA-l olnud alust jätta DP-le kooskõlastust andmata, vaatamata asjaolule, et põhjaveega

seonduv ei olnud selles lahendatud KMH detailsusega. Ka Eesti Põhjaveekomisjoni 13.08.2014

(I kd, tl 182p-183) ja 08.04.2015 (I kd, tl 52-52p) seisukohtadest nähtub, et põhjaveeuuringud

saab jätta tegevusloa andmise staadiumisse üksnes tingimusel, et projekteerimise käigus viiakse

läbi eraldi KMH. Jõelähtme vald kui üks 24.03.2011 lepingu kolmest osapoolest ei saanud aga

kuni 01.06.2015 lepingumuudatuseni lähtuda üksnes seadusest või DP lähteülesandest (II kd, tl

54-56), vaid pidi arvestama ka planeeringust huvitatud isikuga kokkulepitud eesmärgiga viia

KSH läbi KMH täpsusega. Väide, et KSH detailsusastme määratles nimelt Jõelähtme vald, on

paljasõnaline ja ebausutav, sest kaebajal polnuks mingit põhjust nõustuda finantseerima KSH

läbiviimist seaduses ettenähtust suuremas mahus, kui ta poleks ise pidanud seda otstarbekaks.

Kuna KSH aruanne ei saanud põhjaveele avalduvate mõjude osas ilmselgelt vastata KMH

nõuetele (sest puudus konkreetne tehniline lahendus, mille alusel olnuks üldse võimalik nii

ehitusaegseid kui ka käitamisega seonduvaid mõjusid või riske täpsemalt hinnata ning

leevendusmeetmeid välja pakkuda – vt KSH aruande p 7.1), siis ei saanud enne 01.06.2015

esitatud nõuded põhjaveega seonduva täiendavaks uurimiseks olla õigusvastased ega esineda

ka vastustaja poolset viivitust menetluse lõpuleviimisel. Seejuures ei ole määrav, et vastustaja

mõistis põhjavee taseme ja kvaliteediga seonduvate võimalike negatiivsete mõjude tegelikku

ulatust alles Maa-ameti 12.06.2013 kirja nr 6.2-3/5679 (I kd, tl 68-69) põhjal, sest KSH raames

3-16-1099

16(18)

tuli igal juhul hinnata kõiki kavandatud tegevusega kaasnevaid keskkonnamõjusid (st KSH

läbiviija pidanuks seda analüüsima ka omal algatusel). Kuna vald pidi 24.03.2011 lepingust

tulenevalt niikuinii hindama KSH aruannet KMH nõuete järgi, siis ei ole iseseisvat tähendust

ka KKM 05.07.2013 kirjas nr 11-17/13/5054-4 (I kd, tl 70-70p) ja 07.07.2014 kirjas nr 11-

17/5054-6 (I kd, tl 71p-72) väljendatul, et mõju põhjaveele tuleks hinnata DP koostamise ajal.

17. Raudteelahendusega seonduvalt on vastustaja põhjendatult viidanud, et DP lähteülesande

p-de 6.4, 6.5 ja 7.6 kohaselt tuli DP-s anda kavandatavate juurdepääsude ja teede lahendus,

lahendada tehnovarustus ning näha ehitusaegsed maavaravaru kaevandamised ja laadimised

ette siseruumides. Olenemata sellest, et vastustaja tellitud 06.05.2013 ekspertiisis (I kd, tl 186-

186p) püstitatud küsimused, millele OÜ Energiasalv vastas lõplikult 29.08.2014 kirjaga (I kd,

tl 184p-185), olid osaliselt väga üksikasjalikud ega kuulunud lahendamisele DP raames,

sisaldas ekspertiis ka selliseid märkusi, mis vajasid ilmselgelt seisukohavõttu juba DP

menetluse käigus (nt vajadus rajada täiendavalt kolmas raudteeharu). Lisaks saab 01.10.2014

töökoosoleku protokollist (I kd, tl 187) järeldada, et vastustaja soovis laadimispunkri

konstruktsiooni täpsemat lõiget (mis esitati 15.01.2015 – I kd, tl 188p-190) üksnes eesmärgiga

veenduda, et DP-ga kavandatud lahendus oleks planeeringuala suurust arvestades ehituslikult

realiseeritav, kuid selgelt on kokku lepitud, et tegemist ei ole n-ö lukku pandud ainuvõimaliku

lahendusega, mistõttu ei oleks see saanud kuidagi takistada vajaduse korral lahenduse muutmist

ka projekteerimise etapis. Vastustaja soovi veenduda enne DP vastuvõtmist selles kavandatava

lahenduse realiseeritavuses ei ole alust pidada meelevaldseks.

18. Halduskohus hindas, et vastustaja on DP menetluses õigusvastaselt viivitanud alates

11.04.2016, leides, et Jõelähtme vallale pidid otsuse vastuvõtmiseks vajalikud andmed selguma

hiljemalt 11.03.2016 töökoosolekul (I kd, tl 46-46p) ning seejärel saanuks otsuse vastu võtta ca

ühe kuu jooksul (vt otsuse p-d 23.5 ja 23.6). Ringkonnakohtule jääb konkreetse töökoosolekuga

seonduvalt n-ö ajalise piiri tõmbamine arusaamatuks olukorras, kus halduskohus on nõustunud,

et ebaselgus vastutuse küsimuses võis põhimõtteliselt õigustada viivitust DP vastuvõtmise

otsustamisel. Puudub vaidlus, et nimetatud ajaks olid lahendatud nii põhjaveega kui ka

raudteega seonduvad küsimused ning KSH aruandest jäetud välja viited selle koostamisele

KMH täpsusega. Samuti nähtub 11.03.2016 protokollist, et koosoleku käigus esitati vastustajale

korrigeeritud DP kaust. Samas on veel 21.04.2016 töökoosoleku protokollis (I kd, tl 212)

juhitud tähelepanu vastuoludele DP materjalides (s.o alumise veereservuaari kavandatav

sügavus oli DP seletuskirja järgi kuni 600 m, kuid KSH aruande kohaselt ca 500 m – vt ka

27.10.2015 koosoleku protokoll – I kd, tl 200-203; DP seletuskirja ja KSH aruande kohaselt

kestab ehitusperiood 6 aastat, kuid AS Teede-REV 2 hinnangul 7,5 aastat – I kd, tl 180p) ning

need puudused dokumentatsioonis jäidki kõrvaldamata. Kuigi 11.03.2016 koosoleku protokolli

kohaselt soovis OÜ Energiasalv esindaja vallalt selget otsust, kas DP-d menetletakse edasi või

menetlus lõpetatakse, ei nähtu protokollist samas, et arendaja oleks keeldunud igasugusest DP

ja KSH materjalide korrigeerimisest ning nõudnud otsuse tegemist üksnes olemasoleva

dokumentatsiooni pinnalt.

19. Ringkonnakohus nõustub iseenesest kaebajaga, et kavandatava tegevuse iseloom ja

mastaapsus pidi olema vastustajale algusest peale selge, sest projekti põhilahendus ega maht ei

ole menetluse kestel olemuslikult muutunud. Samuti on õige, et põhimõtteliselt ei ole muutunud

ka asjassepuutuvad õigusnormid (nt keskkonnavastutuse seadus). Kuigi vald pidanuks pöörama

elektrijaama rajamise, käitamise ja lõpetamisega kaasneda võiva keskkonnakahju vältimise ja

heastamise kohustuste jaotuse küsimusele tähelepanu juba DP menetluse algfaasis, ei muuda

see vastava küsimusega hiljem tegelemist eesmärgipäratuks. Jõelähtme vallale ei ole alust heita

ette soovi saada enne DP vastuvõtmist selge ülevaade sellest, kas ja kuivõrd riik kõnealuse

elektrijaama rajamist toetab. Olenemata sellest, et DP loob üksnes võimaluse ehitustegevuse

3-16-1099

17(18)

kavandamiseks ning ei anna veel iseenesest õigust ehitada ega kohusta tegelikkuses planeeritut

üldse ellu viima (sh mitte konkreetse arendaja poolt), ei saa ignoreerida asjaolu, et tegemist ei

olnud tavapärase ehitustegevuse kavandamisega. Eelkõige omab tähtsust, et maa-alused

rajatised ei oleks ilmselt hiljem kõrvaldatavad ja samas oleks nende järelhooldus tõenäoliselt

väga kulukas. Need riskid ei seondu mitte konkreetse ettevõtjaga, vaid kavandatud ehitistega.

Kõnealuse DP erandlikkust ilmestab muu hulgas asjaolu, et vallal puudus igasugune varasem

kogemus ja teadmine, kas ja kuidas peaksid planeeritavad allmaarajatised ja nendega

seonduvad võimalikud kitsendused olema DP-s välja toodud, pidades silmas, et maa-alused

rajatised ulatuvad väljapoole planeeritavat maapealset ala, kuigi asuvad väga sügaval

maapõues. Jõelähtme Vallavalitsuse 11.12.2015 kirjas nr 7-3/4049 (I kd, tl 197p-198) ja

25.04.2016 kirjas esitatud sellesisulistele küsimustele vastas RahM 19.01.2016 kirjaga (I kd, tl

205p-207) ja 06.06.2016 kirjaga nr 15-4/06431-2 (I kd, tl 217p-218p), selgitades, et maa-aluse

osa ehitusõigust / hoonestusala ei olegi võimalik DP-s näidata ning vallal tuleb puudutatud

isikute ringi kindlaksmääratlemisel arvestada asjaõigusseaduse §-s 127 sätestatud kinnisomandi

ruumilise ulatusega.

20. Halduskohus ei ole leidnud, et vastutuse aluseks saaks olla mõne riigiasutuse või ettevõtte

arvamus, vaid aktsepteeris, et tegemist oli lepingulise vastutuse osas ebaselge ja seadusel

põhineva vastutuse osas õiguslikult keeruka küsimusega, mille selgitamiseks võis vastustaja

pöörduda seisukohtade saamiseks erinevate asutuste ja isikute poole. Jõelähtme Vallavalitsuse

30.11.2015 kirjas nr 7-3/3774 (I kd, tl 75-75p) on vastutuse küsimus tõstatatud 27.10.2015

esitatud KSH aruandes (lk 18) välja toodud sulgemisega kaasneda võivate mõjude kokkuvõtte

pinnalt (sh tagada põhjaveekihtide eraldatus, maa-alused tühimikud isoleerida maapinnalt

tuleva reostuse ja merevee sissevoolu eest, graniidisüvendisse mitte jätta merevett, elektrijaama

seadmed konserveerida või demonteerida). Lepingulise vastutuse osas pidi Jõelähtme vallale

pärast AS Tallinna Sadam 06.01.2016 vastuse nr 1-7/11-1911/136 (I kd, tl 204p) ja MKM-i

09.03.2016 vastuse nr 1.15-16/16-00041/012 (I kd, tl 209) saamist olema selge, et kaebajal ei

ole maaomaniku ega riigiga kehtivat lepingut, mis võiks olla nende poolse vastutuse tekkimise

aluseks. Seadusest tuleneva vastutuse osas jätsid KKM 22.03.2016 kirjas nr 7-12/16/303-2 (I

kd, tl 48-48p) ja MKM 30.12.2015 e-kirjas (I kd, tl 203p) Jõelähtme valla 30.11.2015 küsimuse

sisuliselt vastamata. Jõelähtme Vallavalitsuse 25.04.2016 kirjaga nr 7-3/1797 (I kd, tl 213-214)

esitatud täiendavale pöördumisele vastas MKM 03.06.2016 kirjaga nr 1.10-17/15-00643/172 (I

kd, tl 216p), märkides, et riik kavandatava objekti ohutuse eest ei vastuta. Kuigi vald ei saanud

oma pöördumistele loodetud vastuseid, ei saa sellest veel järeldada, et pöördumised olid

põhjendamatud. Nagu rõhutatud, eeldab menetlustoimingust tingitud viivituse õigusvastaseks

lugemine ulatusliku kaalutlusõiguse puhul, et menetlustoiming oli ilmselgelt põhjendamatu.

Olukorras, kus Jõelähtme vald on DP vastu võtmata jätmise otsuses (p 2.3.1) tuginenud

vastutuse aspektile kui ühele peamistest põhjustest DP menetluse lõpetamiseks, ei ole võimalik

asuda seisukohale, et see küsimus ei omanud DP menetluse seisukohalt ilmselgelt tähtsust.

21. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust lugeda vastustajat õigusvastaselt viivitanuks ka

2016. a juuni algusest kuni 13.10.2016 otsuse nr 387 vastuvõtmiseni kulunud ligikaudu

neljakuulise perioodi jooksul. Seejuures ei ole põhjust hinnata vaidluse eseme laiendamiseks

asjaolu, et kaebuses taotleti üksnes Jõelähtme Vallavalitsuse õigusvastase viivituse tuvastamist,

kuid apellatsioonkaebuses viidatakse hoopis Jõelähtme valla õigusvastasele viivitusele. HKMS

§ 17 lg 1 järgi on vastustajaks kohaliku omavalitsuse üksus ning ka PlanS v.r § 10 lg 5 kohaselt

oli DP koostamise korraldamine kohaliku omavalitsuse pädevuses, mistõttu ei saa sisepädevuse

jaotusele omistada määravat tähtsust. Enne DP menetluse lõpetamise otsustamist on Jõelähtme

Vallavalitsus küsinud 04.07.2016 kirjaga nr 7-3/3233 (I kd, tl 136p-137p), 08.07.2016 kirjaga

nr 7-3/3233-2 (I kd, tl 140) ja 19.09.2016 kirjaga nr 7-3/4207-1 (I kd, tl 142-143) seisukohti ka

OÜ-lt Energiasalv, kes esitas omapoolsed kommentaarid 06.07.2016 (I kd, tl 138p-139),

3-16-1099

18(18)

14.09.2016 (I kd, tl 141) ja 26.09.2016 (I kd, tl 144-144p), ning Jõelähtme Vallavolikogu arutas

otsuse eelnõu kahel lugemisel 15.09.2016 ja 13.10.2016. Suveperioodi arvestades ei olnuks

vastuväidete esitamiseks 30 päevast oluliselt lühema tähtaja andmine põhjendatud. Praegusel

juhul kestis DP menetlus kokku küll enam kui kuus aastat (01.07.2010–13.10.2016), kuid

menetluses ei ole esinenud seisakuid, mis annaks alust lugeda selle ebamõistlikult viibinuks.

22. Kohustamisnõudega seonduvad kaebaja menetluskulud on halduskohus põhjendatult

mõistnud välja vastustajalt, sest asja materjalide pinnalt ei ole alust järeldada, et Jõelähtme vald

oleks asunud viivitamata otsustama DP vastuvõtmise või vastu võtmata jätmise küsimust ka

ilma OÜ Energiasalv poolt 01.06.2016 kaebusega halduskohtusse pöördumist. Esmajoones

annab selles alust kahelda asjaolu, et vastustaja soovis jätkuvalt põhjaveeuuringute tegemist DP

koostamise käigus ning oli eelnevalt järjekindlalt nõudnud kaebajalt ka DP ja KSH

dokumentatsioonis esinevate ebakõlade likvideerimist, kuid seda polnud tehtud.

23. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel jääb OÜ Energiasalv apellatsioonkaebus

rahuldamata,

kuid

Jõelähtme

valla

apellatsioonkaebus

tuleb

rahuldada

osaliselt.

Ringkonnakohus tühistab Tallinna Halduskohtu 21.06.2017 otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 2 ning

teeb tühistatud osas asjas uue otsuse, millega jätab OÜ Energiasalv kaebuse rahuldamata ja

tuvastamiskaebusega seonduva menetluskulu kaebaja enda kanda. Halduskohtu otsuse

resolutsiooni p-d 3 ja 4 jäävad muutmata.

24. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega

(HKMS § 108 lg 2). HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule

esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral

menetluskulusid välja ei mõisteta. Kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu

lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust

(HKMS § 109 lg 4). HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et OÜ

Energiasalv on tasunud esimese ja teise astme kohtumenetluses riigilõivu kokku 60 eurot (I kd,

tl 8; I kd, tl 96; I kd, tl 39; II kd, tl 130) ning kandnud esimese astme kohtus esindajakulusid

kokku 11 880 eurot (II kd, tl 20-25; II kd, tl 95-99), millest tuvastamisnõudega seondus 4538,70

eurot. Apellatsioonimenetlusega seoses kantud esindajakulude kohta ei ole OÜ Energiasalv

andmeid esitanud. Kuna ringkonnakohtu otsuse tagajärjel jääb tuvastamiskaebus täielikult

rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tuvastamisnõude osas (sh apellatsiooniastmes

tervikuna) HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.

Jõelähtme vald on kandnud esimese astme kohtus menetluskulusid kokku 8070 eurot (I kd, tl

76p-77p; II kd, tl 12-18; II kd, tl 73-94; II kd, tl 103-105), millest kohustamisnõudega seotud

esindajakulud 1875 eurot jäeti Tallinna Halduskohtu 03.04.2017 määrusega vastustaja enda

kanda ning määrus on selles osas jõustunud. Apellatsioonimenetluses on vastustaja tasunud

riigilõivu 15 eurot (II kd, tl 122) ja kandnud esindajakulusid 3283,80 eurot (II kd, tl 151-161p).

Kuna vastustaja apellatsioonkaebus tuleb lugeda rahuldatuks ligikaudu 2/3 ulatuses, siis tuleb

HKMS § 108 lg 1 alusel mõista OÜ-lt Energiasalv Jõelähtme valla kasuks välja 10 eurot tasutud

riigilõivu katteks. Muus osas jäävad vastustaja menetluskulud esimese ja teise astme kohtus

tema enda kanda. Asjaolu, et vaidlusalune DP käsitleb erandlikku projekti, ei muuda praegust

haldusasja olemuselt spetsiifiliseks ega keeruliseks, mis võiks õigustada vastustaja poolt

kasutatud välise õigusteenuse kulude kaebajalt väljamõistmist. Kohaliku omavalitsuse üksus

DP menetlejana peab olema valmis tehtud menetlustoiminguid ja otsustusi vajaduse korral

põhjendama ka kohtumenetluses.

(allkirjastatud digitaalselt)