2-16-15189/75 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 19. september 2018. a

Tsiviilasja number

2-16-15189

Tsiviilasi

G.M. u hagi R.H. , S.H. ja XX OÜ vastu hüvitise

saamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

18 838 eurot 3 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 28. veebruari 2018. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

R.H. ja S.H. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant I (kostja I): R.H (isikukood XXX)

Apellant II (kostja II): S.H. (isikukood XXX), esindaja

R.H.

Vastustaja (hageja): G.M. (isikukood XXX), esindaja

M.F.

RESOLUTSIOON

1. Jätta R.H. ja S.H. apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Viru Maakohtu 28. veebruari 2018. a otsus

muutmata. Ringkonnakohus täiendab maakohtu otsuse

põhjendusi.

3. Jätta maakohtu menetluskulude jaotus muutmata

ning

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulud

solidaarselt R.H. ja S.H. kanda.

4. Rahuldada G.M. u avaldus menetluskulude rahaliseks

kindlaksmääramiseks ringkonnakohtus. Mõista R.H. lt

ja S.H. lt solidaarselt G.M. u kasuks välja kantud

menetluskuluna 360 eurot (koos käibemaksuga).

5. Mõista R.H. lt ja S.H. lt solidaarselt riigituludesse

maakohtu menetluses G.M. u poolt tasumisele kuulunud

riigilõiv summas 750 (seitsesada viiskümmend) eurot ja

apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud

riigilõiv summas 500 (viissada) eurot, kokku 1250 (üks

tuhat kakssada viiskümmend) eurot.

Riigilõiv tuleb tasuda R.H. le ja S.H. le 30 päeva jooksul

käesoleva

otsuse

jõustumisest

eraldi

edastatavas

makseinfos

näidatud

Maksu-

ja

Tolliameti

pangakontole,

märkides

makseinfos

näidatud

viitenumbri.

Eesti Vabariigi kasuks väljamõistetud menetluskulu

tasumisega viivitamise korral tuleb R.H. l ja S.H. l

solidaarselt tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1

teises lauses ettenähtud ulatuses.

Saata käesolev kohtuotsus riigilõivu väljamõistmist

puudutavas

osas

teadmiseks

Riigi

Tugiteenuste

Keskusele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. G.M. (hageja) esitas 10. oktoobril 2017 Viru Maakohtule hagi R.H. (kostja I), S.H. (kostja

II) ja XX OÜ (kostja III) vastu kinnistu kinkelepingu, müügilepingu ja asjaõiguslepingu

tühistamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda.

Hageja palub tuvastada, et kostja I kui hageja esindaja rikkus oma kohustusi ja tegi tehingu,

mis oli vastuolus esindatava huvidega. Hagiavalduse kohaselt kuulus hagejale kinnistu

(maatulundusmaa) aadressil K. , Agusalu küla, Illuka vald, Ida-Viru maakond (registriosa nr

XXX). Tervisliku seisundi tõttu ei suutnud hageja iseseisvalt kinnistuga tegeleda ja kanda

sellega seotud kulutusi ning tal tekkis maksuvõlgnevus Maksu-ja Tolliameti ees. Hageja

pöördus OÜ Harjaks Inkasso poole. Kostja I pakkus välja lahenduse: s.o müüa või kinkida

hagejale kuuluv kinnistu ning saadud raha eest tasuda võlad, ülejäänud summa pidi kantama

hageja arveldusarvele. Kinnistu kinkimise korral oleks uus omanik võtnud enda kanda

maksuvõla tasumise kohustuse. Hageja vormistas 23. detsembril 2015 notar Kristel Jänese

juures volikirja kostja I nimele, mis andis viimasele õiguse hagejale kuuluva kinnistu

müümiseks või kinkimiseks. Eraldi leppisid pooled kokku selles, et kui teostatakse tehing

hagejale kuuluva kinnistuga, teavitab kostja I sellest viivitamatult hagejat.

Kostja I ei võtnud hagejaga peale volikirja väljastamist ühendust. Hageja pöördumisel kostja I

poole teatas viimane, et uudiseid ei ole ning ta otsib kinnistule ostjaid. 2016. aasta septembri

alguses sai hageja teada, et 23. veebruaril 2016 on notar Heleriin Kulla juures vormistatud

tehing hageja kinnistuga. Hageja pöördus kostja I poole selgituste saamiseks, kuid viimane

keeldus hagejaga suhtlemast. Hageja pöördus 16. septembril 2016 notar Kristel Jänese poole

konsultatsiooni saamiseks ning notar esitas hagejale 23. veebruari 2016 kinnistu kinkelepingu,

müügilepingu ja asjaõiguslepingu (leping). Lepinguga kinkis kostja I hageja kinnistu oma

abikaasale (kostjale II), kes omakorda müüs kinnistu kostjale III hinnaga 22 000 eurot.

Lepingus ei ole märgitud, et kostja II või kostja III võtavad endale kohustuse kustutada hageja

võlg Maksu- ja Tolliameti ees. Hageja pöördus kostja I poole, kuid viimane teatas, et see kõik

ei vasta tegelikkusele, hiljem kostja keeldus hagejaga suhtlemast.

Hageja palus tunnistada kehtetuks tehing, mis oli tehtud hageja nimel hagejale kuuluva varaga.

Hageja leiab, et leping ei ole sõlmitud kooskõlas kostjale I antud volitustega ning on vastuolus

hageja huvidega. Kostja I tegevuse tulemusena kaotas hageja oma vara ning jäi edasi

võlgadesse, seega hageja oma eesmärke ei saavutanud. Kinkides kinnistu kostjale II välditi

hagejale raha üleandmise kohustust. Tehinguga saadud raha võib pidada kostja I ja kostja II

ühisvaraks. Hageja ei teadnud kinnistu kinkimisest kostjale II.

2. Kostjad I ja II palusid jätta hagiavaldus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja

on hagis moonutanud fakte. Kostja I ei ole keeldunud hagejaga suhtlemast. Kui hageja käis

kostjale I kuuluvas büroos ja kostjat I ei olnud kohal, siis helistas kostja I alati hagejale tagasi.

Hageja pöördus 2015 hilissügisel kostja I poole, et tema arved on arestitud ning osa pensionist

läheb kohtutäiturile nõuete rahuldamiseks. Hagejale kuuluv korteriomand J. oli arestitud ja

kohtutäitur oli korteriomandi suhtes alustamas enampakkumist. Kostja I kontrollis koos

hagejaga kasutades hageja ID-kaarti hageja suhtes läbiviidavaid täitemenetluste andmeid.

Hageja oli üllatunud, kui selgus, et tema nimel on veel K. kinnistu Illuka vallas. Hageja soovis

maa oma nimelt ära kirjutada kellegi teise nimele. Hageja ei suutnud tasuda maamaksu ja ei

olnud maast huvitatud. Kostja I tegi hagejale ettepaneku leppida kokku järgmises: kostja I

maksab hageja eest detsembri 2015 seisuga hageja võlgnevused kohtutäiturile, hagejale jääb

alles J. korter ning vastavalt kokkuleppele võib kostja I kinkida K. maad oma abikaasale (kostja

II). Kokkuleppe kinnituseks avaldas hageja ise valmisolekut koheselt K. kinnistu notari juures

ümber vormistada kinkelepinguga kostja II nimele. K. kinnistule seatud võõrandamise

keelumärke tõttu notariaalset kinkelepingut vormistada ei õnnestunud. Notar pakkus välja

notariaalse volikirja vormistamise vastavalt volitatava oma äranägemisele, mis tähendab seda,

et kinnistu võib kinkida oma lähedastele või endale. Kostjad I ja II olid hageja pakutavaga nõus,

vaatamata selle, et volikiri kostjatele I ja II garantiisid ei andnud ja volitused võis volitaja igal

ajal tagasi võtta. Hageja leppis ise kokku notari aja. Hageja palus notari tasu kanda kostjatel I

ja II, kuna hagejal puudus selleks raha.

Peale tehingut käis hageja kostja I büroos ja tõi assortiikarbi ning kingikoti tänutäheks maast

vabanemise eest ja ka selle eest, et J. tänava korter talle alles jäi. Lisaks jättis hageja büroosse

kinnistusregistri väljavõtted K. ja J. kohta, et kõik on korras ja pretensioone tal ei ole.

Kokkuleppe väliselt tasusid kostjad I ja II hageja eest K. kinnistul olnud keelumärke nõude,

peale mida keelumärge kustutati. Kõik tehingud on tehtud hageja poolt antud volituste piires.

Kõiki asjaolusid s.h ohtusid nii suurte volituste andmisel selgitati notari poolt hagejale volikirja

notariaalsel vormistamisel.

Hageja ei ole maamaksu andmeid kostjatele I ja II esitanud, vaatamata sellele, et kostjad I ja II

on palunud hagejal need andmed edastada. Kostjad I ja II teatavad, et nad tasuvad hageja eest

K. kinnistu maamaksu.

Kostjad I ja II olid nõus maksma hagejale 2000 eurot ning maksma hageja võla Maksu- ja

Tolliameti ning Riigi Tugiteenuste Keskuse ees.

3. Maakohus määras 14. veebruari 2017 määrusega käekirjaekspertiisi (I kd, tl 167-168).

Ekspertiisiga tuvastati, et 29. detsembril 2015 hageja ja kostja I vahelisele kokkuleppele (I kd,

tl 126) on allkirja kirjutanud hageja (I kd, tl 176-182).

4. Kostjale III toimetati hagiavaldus kohtuinfosüsteemi (KIS) kohaselt kätte 27. oktoobril 2016,

kostja III hagiavaldusele ei vastanud.

5. Hageja esitas 12. septembril 2017 maakohtule avalduse, milles teatas, et ta loobub nõudest

kostja III vastu (II kd, tl 3-4).

Hageja esitas täpsustatud hagiavalduse kostjate I ja II vastu ning nõuab neilt solidaarselt

võlgnevuse 18 839 euro hüvitamist (II kd, tl 3-10). Hageja märgib, et tema ja kostjate I ja II

vahel oli sõlmitud käsundusleping (VÕS § 619). Kostjad I ja II maksid käsunduslepingu alusel

hageja võlgade katteks kokku 2161 eurot. Kostjad I ja II ei tasunud võlgnevust Riigi

Tugiteenuste Keskusele ning Maksu- ja Tolliametile. Kinnistu müügist said kostjad 19 839

eurot (22 000 – 2161). Kostjad tasusid vaid need võlgnevused, mis takistasid maatüki müüki.

Hageja selgitas, et ta pöördus Harjaks Õigusbüroosse. Kostjad I ja II pidid peale kinnistu müüki

maksma ära hageja võlad, mis olid suurusjärgus umbes 5000 eurot ning pidid müügist saadud

ülejäänud raha tagastama hagejale. Kuna pooled ei olnud kokku leppinud käsundisaaja tasus,

leiab hageja, et mõistlik tasu käsundi täitmise eest on 1000 eurot.

MAAKOHTU LAHEND

6. Viru Maakohus rahuldas 28. veebruari 2018 otsusega hageja hagi osaliselt ja mõistis

solidaarselt kostjalt I ja kostjalt II hageja kasuks välja 18 838 eurot 3 senti. Maakohus lõpetas

menetluse kostja III suhtes, sest hageja loobus oma nõudest kostja III vastu. Maakohus jättis

hageja menetluskulud kostjate kanda ja mõistis kostjatelt I ja II välja solidaarselt hageja kasuks

900 eurot menetluskulude katteks.

Maakohus tuvastas, et 2015 hilissügisel pöördus hageja abi saamiseks Harjaks Õigusbüroosse,

kus kohtus kostjaga I ning selgitas, et tal on võlgnevused ning täitemenetluses on arestitud

korteriomand, mille müügi korral jääks hageja eluasemeta. Kostja I kontrollis hageja

võlgnevusi hageja ID-kaardi abil internetileheküljelt www.eesti.ee.

Hageja andis 23. detsembril 2015 kostjale I volikirja (I kd, tl 7-8), milles volitas kostjat I

jagama, võõrandama, sh müüma või kinkima K. kinnistut hinnaga ja tingimustel vastavalt

esindaja äranägemisele. Volikirja tõestas ja koostas Jõhvi notar Kristel Jänese. Tehingu

tegemise juures viibis ka kostja II.

Hageja ja kostja I sõlmisid 29. detsembril 2015 lihtkirjaliku kokkuleppe (I kd, tl 126), mille

eesmärgiks oli broneerida ostjale (kostja I) müüja (hageja) omandis olev K. kinnistu

ostuhinnaga, mis on võrdne hageja kohustustega kohtutäiturite ees seisuga 10. detsember 2015.

Hageja (keda esindas volikirja alusel kostja I) kinkijana, kostja II (keda esindas volikirja alusel

kostja I) kingisaajana ja müüjana ning kostja III ostjana sõlmisid 23. veebruaril 2016 lepingu

(I kd, tl 9-19), millega hageja kinkis kostjale II K. kinnistu ning kostja II müüs K. kinnistu

kostjale III hinnaga 22 000 eurot.

Jõhvi notar K. Jänese 22. septembri 2016 notariaalakti (I kd, tl 20-21) kohaselt pöördus hageja

16. septembril 2016 notari poole konsultatsiooniks seoses kinnistu võõrandamisega, kuna

volikirjaga määratud esindajalt ei õnnestunud tal infot saada.

Maakohus asus seisukohale, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et pooled sõlmisid

käsunduslepingu ja enne kinnistu müüki on kostjad I ja II tasunud hageja võlgnevuste katteks

kokku 2161 eurot 97 senti (1000 eurot Anna Šemetile ja 1161 eurot 97 senti kohtutäitur Andrei

Krekile; I kd, tl 136). Poolte vahel on vaidlus käsunduslepingu sisu üle.

Maakohus leidis, et pooled sõlmisid käsunduslepingu, mille sisuks oli, et kostjad I ja II

võõrandavad hagejale kuuluva kinnistu ning saadud raha eest tasuvad hageja võlgnevused

kolmandate isikute ees. Maakohus selgitas, et eluliselt ei ole usutav, et kui inimene pöördub

õigusbüroosse õigusabi saamiseks (milleks olid hageja võlaprobleemid ning oht läbi

täitemenetluse kaotada kodu), loobub ta oma varast õigusbüroo töötajate kasuks ning lubab

neile tasuks oma kinnisasja. Maakohtu jaoks olid usutavamad hageja väited, et käsundusleping

hõlmas kinnistu müüki ja müügist saadud rahast hageja võlgade tasumist ning ülejäänud

kinnistu müügist saadud raha tagastamist hagejale.

Maakohus asus seisukohale, et kostjate seisukohad ei ole usaldusväärsed. 29. detsembri 2015

kinnistu müügi eelleping (broneerimisleping) on koostatud lihtkirjalikus vormis ning on oma

olemuselt vastuoluline (nt punkt 4.4 – „korterisse jääb ilma mööblita“; punkt 4.2 – osapooled

on kokku leppinud, et notariaalne võlaõiguslik müügileping sõlmitakse pärast pärandvara

vormistamist; punkt 5.1 ja 5.3 – viide kokkuleppe punktis 3.1 mainitud rahasummadele; punkt

5.2 - viide kokkuleppe punktis 4.2 mainitud ettemaksule).

Kostjad I ja II ei teavitanud hagejat vähemalt perioodil 23. veebruarist 2016 kuni septembrini

2016 kõigist käsundi täitmisega seotud olulistest asjaoludest (VÕS § 624 lg 1) ning ei ole

esitanud käsundisaajale ülevaadet käsundi täitmisega seotud kuludest ja tuludest koos selle

aluseks olevate tõenditega (VÕS § 624 lg 2). Peale tehingu tegemist asusid kostjad I ja II hagejat

vältima. Maakohus märkis, et kohtule teadaolevalt ei ole Harjaks Õigusbüroo maine mitte just

kõige parem ning ka Viru Maakohtu menetluses on olnud mitmeid kohtuvaidlusi, kus petetud

kliendid on nõudnud õigusbüroolt makstud raha tagasi.

Asja materjalidest nähtub, et kostja I ja II on saanud hageja kinnistu müügi eest 22 000 eurot.

Kostjad on täitnud hageja eest kohustusi kogusummas 2161 eurot 97 senti ning ei ole ülejäänud

summat hagejale tagastanud. Kostjad ei ole VÕS § 621 lg 1 kohaselt järginud käsundi täitmisel

hageja juhiseid.

Maakohus nõustus hagejaga, et käesolevas asjas on mõistlik tasu suurus lähtudes VÕS § 627

lg-dest 1 ja 2 1000 eurot.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

7. Kostjad I ja II esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid tühistada maakohtu otsus

rahuldatud osas ning teha uus otsus, millega jätta hageja hagiavaldus rahuldamata.

Kostjate I ja II arvates ei ole kohus olnud asja arutamisel ning otsuse langetamisel neutraalne.

Maakohus on kohtuotsuses väljendanud oma isiklikku negatiivset arvamust kostjate I ja II

suhtes. Maakohus on tõendite ja poolte väidete hindamisel kohtuotsuse põhjendustes läinud

vastuollu TsMS § 230 lg 1, 236 ja 243 sätestatuga.

Maakohus pidas kõiki kostjate I ja II väiteid ebausaldusväärseteks ning lisas oma arvamuse

kostjate tegevuse kohta, viidates maakohtu menetluses olevatele kohtuvaidlustele. Maakohus

tugines kohtu poolt otsitud andmetele, väljudes hagimenetluse piiridest. Kuna kohus ei olnud

otsust tehes neutraalne, oleks kohtunik pidanud ennast taandama TsMS § 23 lg 7 alusel.

Maakohus jättis asjas tähtsust omavad asjaolud välja selgitamata. Kohtuotsus ei ole piisavalt

motiveeritud. Maakohus ei jaganud tõendamiskoormist ja rikkus selgitamiskohustust.

Hageja kinnitas kostjate väiteid kokkulepete kohta ning asjaolu, et hageja oli nõus kostjate poolt

pakutuga. Hageja ei vaidlustanud kokkuleppe tingimusi ega muid asjaolusid. Hageja ei ole

võtnud tagasi kostjale I väljastatud notariaalset volitust. Maakohus on otsuses ekslikult või

suunatult viidanud volituste puudumisele. Hageja kinnitas kohtuistungil notariaalsete volituste

andmist kostjale I K. kinnistu võõrandamiseks, kas siis kinkimise või müümise teel. Samuti

andis hageja kostjale I käsundi vastavalt oma äranägemisele käsutada K. kinnistu müügist

saadud vahendeid. Hageja ei piiranud kostja I volitusi K. kinnistu võõrandamisel, vaatamata

notari selgitustele.

Maakohus on uskunud kõiki hageja tõendamata väiteid. Hageja väitis, et peale tehingu tegemist

hakkas kostja I vältima hagejaga kohtumist, hageja ei ole oma väiteid tõendanud.

Hageja ei ole esitanud ühtegi vastuväidet kostjate I ja II hagiavalduse vastuse punktidele 3-6.

Notariaalne volitus K. kinnistu võõrandamiseks vastavalt oma äranägemisele on väljastatud

kostjale I, mitte kostjaga I seotud ettevõttele. Ka lihtkirjalikus lepingus on osapoolteks märgitud

hageja ja kostja I. Hageja oli tehingute tegemise ajal teovõimeline isik ning vastupidist ei ole

hageja väitnud. Kostjad I ja II ei ole tehingute tegemisel läinud vastuollu neile antud volitustega.

Hageja leppis ise oma endise abikaasa S.M. volituste andmises kokku. Kostja I kohtus S.M. ga

notari juures volituste vormistamisel, kus notar ütles selgesõnaliselt S.M. le, et notarile on teada

asjaolu, et K. kinnistu kingitakse täna õhtul ära ning seejärel müüakse. S.M. l ei olnud

vastuväiteid ning ta allkirjastas notari poolt ettevalmistatud volikirja. Maakohus ei ole antud

asjaolusid ega S.M. käitumist hinnanud. Maakohus ei ole hinnanud asjaolu, kas hagejal oli

ainuisikuliselt õigus esitada oma nimel hagivaldus kostjate I ja II suhtes abielu ühisvara sätetest

lähtuvalt.

Ekspertiis kinnitas volitusel oleva hageja allkirja hagejale kuuluvaks. Hageja kinnitas oma

tahteavaldust, mille kohaselt pidid kostjad I ja II tasuma tema täitemenetluse võlgnevused 2015

aasta lõpu seisuga. Augustis 2017 toimunud istungil soovis hageja, et kostjad I ja II tasuksid ka

2016 aastal algatatud täitemenetluste võlgnevused. Hageja kinnitas kohtule, et hageja ja kostja I

leppisid kokku, et kostjad tasuvad hageja täitemenetluse võlgnevused 2015 aasta lõpu seisuga.

Hageja esitas kostjatele I ja II ka tulumaksu tasumise nõude, sest väidetavalt nõuab maksuamet

hagejalt K. maaüksuse müügilt saadud summalt tulumaksu tasumist.

Hageja väitis, et tema ei ole aru saanud, millele ta alla kirjutas, vaatamata selle, et notar Kristel

Jänese selgitas hagejale kõiki tema pool allkirjastatud volitusega antavaid õigusi kostjale I.

Samasuguste volitustega volikirja allkirjastas S.M. Tallinna notari juures, kusjuures ka S.M. le

selgitas notar volikirjaga antavaid volitusi ning S.M. soovis anda kostjale I vastavad volitused.

Hagejale oli müügitehing teada juba enne S.M. poolt 23. veebruaril 2016 volikirja notariaalset

tõestamist, kuna esimene kord pidi kostja I K. kinnistuga seonduvad tehingud vormistama 19.

veebruaril 2016. Tehingud jäid vormistamata, kuna lepingute ettevalmistamisel selgus, et K.

kinnistu on omandatud abielu ajal. Hageja helistas S.M. le ja palus viimasel anda notariaalsed

volitused kinnistu võõrandamiseks (sh kinkimiseks) ja tehingust saadud rahaliste vahendite

käsutamiseks vastavalt oma äranägemisele.

Tähtsust ei oma asjaolu, et kas kinnistu oleks tulnud müüa või kinkida kostja I omandisse, kuna

hageja soovis kinnistu võõranda ja lihtkirjalik kokkuleppega fikseeriti olukord, s.t millised

võlad peavad kostjad I ja II hageja eest tasuma. Kostjad I ja II on esitanud tõendi oma kohustuste

täitmise kohta hageja ees. Hageja ei ole tõendanud, et notarid oleks rikkunud seadusest

tulenevat selgituskohustust.

Hagi esitas ainult hageja, S.M. ei ühinenud hagis esitatud nõuetega ega esitanud kohtule ühtegi

vastuväidet kostja I tegevuse suhtes, millest võib järeldada, et S.M. l ei ole pretensioone kostjale

I antud volituste raames K. kinnistuga tehingute tegemisel.

8. Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kostjate I ja II kanda.

Hageja hinnangul on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Maakohus uuris kõiki poolte

poolt esitatud dokumente ja tõendeid ning võttis arvesse kohtuistungi käigus tehtud avaldusi ja

antud selgitusi. Maakohus suhtus asja läbivaatamisel menetlusosalistesse võrdselt.

Kostjad I ja II ei selgita apellatsioonkaebuses, milles seisneb maakohtu poolt dokumentide

ebaõige tõlgendus. Kuigi poolte vahel oli 29. detsembril 2015 sõlmitud kokkulepe, keeldusid

kostjad I ja II selle täitmisest.

Hageja ei ole andnud kostjatele I ja II oma nõusolekut selleks, et nad käsutaksid kinnistu

müügist saadud raha oma äranägemisel. Kohtuistungil ei esitanud kostjad I ja II ühtegi tõendit

selle kohta, et neil oli hageja nõusolek käsutamaks hageja vara müügist saadud raha oma

äranägemisel. Eeldati, et hagejale kuuluv maatükk müüakse ja müügist saadud raha läheb

hageja võlgade kustutamiseks.

Asja materjalidest nähtub, et kostja II kandis 26. veebruaril 2016 kohtutäitur Andrei Krek arvele

1161 eurot. Kostja I ja kostja II tasusid Anna Šemetile hageja võlgnevuse 1000 eurot. Samas

jäid hageja ülejäänud võlad kustutamata, s.o Riigi Tugiteenuste Keskuse ees olev võlgnevus,

mida hageja pidi maksma 16. septembri 2015 kohtotsuse nr 1-15-4633 alusel ja Maksu- ja

Tolliameti ees olev maamaksu võlg. Kostjad I ja II kustutasid vaid need võlad, mis võisid

takistada maatüki müüki.

Tehingu tulemusel said kostjad I ja II 22 000 eurot. Hageja võlgade katteks maksti 2161 eurot.

Kostjad I ja II on abikaasad, seega on kostjate I ja II tegevuses huvide konflikt (VÕS § 623 lg 1

ja lg 2). Tehingu tulemusel sai kostja II tulu ning vastavalt PKS § 25 kuulub pool saadud

kasumist kostjale I. Kostja I, kinkides kinnistu oma abikaasale kostjale II, vabanes kohustusest

täita oma kohustusi hageja ees.

Kostja I ja II ei teavitanud hagejat oma kavatsustest kinnistut müüa, tehingu tingimustest ega

kostjaga III tehtud tehingu tulemusel saadud kasumist. Kostjad I ja II rikkusid oluliselt poolte

vahel sõlmitud käsundilepingu tingimusi, omastades hageja raha.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel

muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse

esitamisega kaasnenud menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu poolt hagi hinna määramisega. Maakohus on oma otsuses

märkinud hagi hinnaks 3500 eurot. Hageja muutis maakohtus oma nõuet kostjate I ja II vastu.

Hageja nõudis muudetud nõude alusel kostjatelt I ja II tekkinud kahju hüvitamist summas

18 838 eurot 3 senti. TsMS § 124 lg 1 kohaselt on raha maksmisele suunatud hagi puhul hagi

hinnaks nõutav rahasumma. Seega oli maakohtus hagi hinnaks 18 838 eurot 3 senti.

Hageja muutis menetluses oma nõuet maakohtu selgituse järel (I kd, tl 198). Hageja nõuab

kostjatelt välja raha, mida kostja II sai hagejale kuulunud kinnistu võõrandamise järel kostjalt

III. Pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist võib hageja TsMS § 376 lg 1

järgi muuta hagi eset või alust üksnes kostja või kohtu nõusolekul. Kostja nõusolekut

eeldatakse, kui ta ei esita hagi muutmisele viivitamata vastuväidet. Kostja ei ole hageja nõude

muutmisele vastuväidet esitanud.

Seega ei ole apellatsioonimenetluses vaidluse all hageja nõue kinnistu kinkelepingu,

müügilepingu ja asjaõiguslepingu tühistamiseks.

10. Ringkonnakohus on seisukohal, et asja materjalidest ei tulene, et maakohus oleks asja

menetlenud ühte menetlusosalist eelistades, rikkudes sellega kohtu erapooletuse kohustust.

Maakohus on andnud pooltele võrdselt võimaluse esitada tõendeid, kohtuistungitel on nii

hageja kui kostjad saanud võrdselt oma seisukohta avaldada. Kostjad ei ole maakohtus nõudnud

TsMS § 24 alusel kohtuniku taandamist. Taandamise aluseks ei ole ka asjaolu, et sama kohtunik

või kohus on varem lahendanud sama isiku osalusel peetud kohtuvaidlusi. Kohtupoolne märkus

kohtuotsuse põhjendavas osas kohtule kostjate äritegevuse kohta teadaolevatest asjaoludest ei

ole küll otseselt asjassepuutuv, kuid ei mõjuta praeguse asja lõpptulemust. Ringkonnakohus

juhib kostjate tähelepanu sellele, et kohtul on TsMS §-s 2 sätestatud eesmärgi tagamiseks

kohustus kontrollida, kas menetlusosalised käituvad menetluses heauskselt.

11. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et hageja ja

kostjate I ning II vahel on sõlmitud käsundusleping VÕS § 619 mõistes.

Kohtu küsimusele 24. augusti 2017 istungil vastas kostja I, et kostjad osutasid õigusabi teenust

(I kd, tl 198). Ka kohtukõne teesides leiavad kostjad, et kostjad esitasid kohtule tõendi oma

kohustuste täitmise kohta. Seega on lepingu sisuks teenuse osutamise protsess, mitte tulemuse

kui sellise saavutamine ning lepingu poolteks on ka kostjad ise pidanud nii kostjat I kui ka

kostjat II. Ringkonnakohus leiab ka vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele, et hageja on

õigustatud isikuks käsundilepingust tulenevate nõuete esitamiseks kostjate vastu.

Maakohus on S.M. kaasanud iseseisva nõudeta kolmanda isikuna hageja poolel. Asja

materjalidest ei tulene, et hageja abikaasa S.M. oleks olnud käsunduslepingu pooleks.

Käsunduslepinguga kohustub VÕS § 619 järgi üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule

osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma

talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud.

Kostjate kohustuste sisu väljaselgitamisel ei ole võimalik lähtuda 29. detsembri 2015. a

kokkuleppest (II kd, tl 11). Nimetatud lepingu eesmärk on arusaamatu, vastuoluline ja

ilmselgelt eksitav.

Hageja leiab kostjate poolt osutatava teenuse sisu suhtes, et ta tegi kostjatele ülesandeks aidata

lahendada võlgadega seotud probleeme. Kostjad pidid müüma hageja kinnistu, tasuma võlad ja

alles jäänud summa andma hagejale. Kostjad omakorda on menetluse kestel esitanud

vastuolulisi väiteid oma lepingujärgsete ülesannete kohta. Kostja I kinnitas maakohtule

kohtuistungil (I kd, tl 121 pöördel), et tal oli kokkulepe hagejaga, et kostja I maksab ära 2015

detsembri seisuga hageja võlgnevused kohtutäituritele. Kostja I väitel oli kokkuleppe sisu

selline, et kostjad maksavad hageja võlad ja hagejale jääb alles korteriomand J.. Kostja I leidis

19. jaanuari 2017 kohtuistungil, et ta osutas hagejale „võlanõustamist“ (I kd, tl 123). Kohtu

küsimusele 24. augusti 2017 istungil vastas kostja I aga, et kostjad osutasid õigusabi teenust (I

kd, tl 198). 14. detsembri 2017 kohtuistungil (II kd, tl 58 pöördel) on kostja I selgitanud, et

tegemist oli kokkuleppega, mille kohaselt kostja I maksab hageja võlad, hageja oli sellega rahul

ja maatükki ei tahtnud.

Ringkonnakohus leiab, et hageja ja kostjate väited kattuvad selles osas, et kostjad pidi osutama

hagejale õigusliku nõustamise iseloomuga abi võlgadest vabanemisel.

12. Hagejapoolse vastusoorituse (seega kostjatele lepinguga ettenähtud tasu) osas on poolte

seisukohad erinevad. Käsundusleping sõlmiti hageja ja kostjate vahel. TsÜS § 75 lg 1

kohaselt tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija

tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja

tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust

tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel

mõistma pidi. Hageja väitel rahalist tasu eelnevalt kokku ei lepitud (II kd, tl 9). Hageja esitatud

29. detsembri 2015. a kokkuleppes nimetatakse broneerimistasu ja ostuhinda.

Kostja on esitanud lepingujärgse tasu suhtes erinevaid seisukohti. Kostja 14. detsembri 2017

kohtuistungil esitatu kohaselt pidi kostja I maksma hageja võlad, hageja oli sellega rahul ja

maatükki ei tahtnud. Hageja erinevate võlgade suuruseks oli hinnanguliselt kaks kuni kolm

tuhat eurot. Eluliselt ei ole usutav, et käsundilepingujärgseks tasuks oli praegusel juhul poolte

vahel kokku lepitud kinnistu, mille müügilepingujärgne väärtus on 22 000 eurot (I kd, tl 13)

üleandmine kostjatele. Selline käsundusleping oleks sõlmitud äärmiselt ebasoodsatel

tingimustel, kuna vastastikuste kohustuste väärtus on TsÜS § 86 lg 2 p 2 mõttes ilmselgelt

heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Ringkonnakohus leiab, et selline võlanõustamise

osutamine, mille tagajärjel nõustamist sooviv isik jääb nõustaja kasuks ilma oma varast on

ilmselgelt heade kommete vastane. Kohus ei saa lahendada asja tehingu alusel, mille kehtivust

seadus imperatiivselt ei tunnista, ning seetõttu saab kohus tuvastada tehingu tühisuse,

sh hinnata tehingu heade kommete vastasust ka omal algatusel (vt nt Riigikohtu 25. septembri

2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-13, p 12). Kuigi hagiavaldusest tuleneb (I kd, tl 6), et

kostjad võisid kinnistut ka kinkida, oli hagejal ilmselgelt ettekujutus, et kinnistu on väärtusetu

(kinnistu olukorrast teadis hageja vaid kostja I selgitustest).

Eluliselt usutav ei ole ka kostja I väide käsundilepingus kokku lepitud tulemustasu suhtes (II kd,

tl 58 pöördel). Tulemustasu tähendab üldjuhul tasu eduka soorituse eest. Edukaks ei saa aga

pidada olukorda, kus käsundisaaja teeb osalise soorituse (tasub osaliselt hageja võlad), seejärel

jääb käsundiandja ilma oma varast. Kostjad ei ole tuginenud ühelegi tulemustasu põhimõttele

või selle saamise alusele.

Kostjad osutasid õigusalast nõustamisteenust. VÕS § 627 lg 1 järgi juhul, kui

käsunduslepinguga ei ole tasus kokku lepitud, kuulub tasu maksmisele, kui käsundi täitmist

võib mõistlikult eeldada üksnes tasu eest, eelkõige kui käsundisaaja täitis käsundi oma

majandus- või kutsetegevuses. Sama paragrahvi teise lõike järgi kui tasu suurust ei ole kindlaks

määratud, tuleb maksta vastavalt asjaoludele mõistlik tasu. Hageja leidis, et kostjad võiksid

osutatatud teenuse eest saada 1000 eurot, maakohus luges hageja esitatatu põhjendatuks.

Kostjad

ei

ole

apellatsioonkaebuses

nimetatatud

summale

vastuväiteid

esitanud.

Ringkonnakohus leiab, et kuna hageja ei ole apellatsioonkaebust esitanud, ei ole põhjendatud

muuta maakohtu poolt kostjatele väljamõistetud tasu 1000 eurot.

13. Hageja soovib kostjatelt käsunduslepingu täitmise käigus saadud raha, millest on maha

arvatud kostjate tasu ning tehtud kulutused. Hageja väitel tegi ta võlgade tasumise eesmärgil

kostja I nimele volikirja, et kostja I võõrandaks kinnistu, tasudes saadu eest võlad ning

ülejäänud summa pidi antama hagejale üle. Kinkimise korral oleks kinkelepingus lepitud

kokku, et uus omanik võtab endale maksuvõla kustutamise. Notariaalses volikirjas puuduvad

tingimused, mis kehtiksid volikirja alusel tehtavatele tehingutele. Notar on selgitustes sellele

ka tähelepanu juhtinud (I kd, tl 8).

Ringkonnakohus leiab, et hagejal on kostjate vastu käsundilepingu täitmisest tulenev nõue

VÕS § 626 lg 1 alusel saadu väljaandmiseks, kui ka lojaalsuskohustuse rikkumisest tulenev

kahju hüvitamise nõue VÕS § 620 alusel.

VÕS § 626 lg 1 alusel peab käsundisaaja käsundiandjale välja andma selle, mis ta seoses

käsundi täitmisega on saanud või loonud, samuti selle, mis ta käsundi täitmiseks sai ja mida ta

käsundi täitmiseks ei kasutanud. Käsundisaajad saavad käsundi täitmisest üksnes tasu, tal ei

tohi käsundi täitmisest tekkida muud tulu. Kui käsundisaaja tegutseb käsundiandja nimel, tuleb

tal välja anda saadud raha. Praegusel juhul kinkis üks käsundisaaja hageja esindajana hagejale

kuulunud kinnistu teisele käsundisaajale, kes omakorda võõrandas selle tasu eest edasi. Kostjad

ei ole apellatsioonkaebuses esitanud vastuväiteid maakohtu poolt tuvastatule (otsuse p 23), et

kostja I ja kostja II ühise tegevuse tulemusena said nad mõlemad tulu kinnistu võõrandamisest

kolmandale isikule 22 000 eurot. Saadu tuleb kostjatel kui hageja lepingupartneritel hagejale

välja anda. Hagiavalduse kohaselt tuleb nimetatud summast maha arvestada kostjate tasu ning

kostjate poolt tasutud hageja võlad, kokku tuleb kostjatel tasuda hagejale 18 838 eurot 3 senti,

kostjad ei ole maakohtu arvestuskäiku vaidlustanud.

Volikiri omal äranägemisel kasutada kinnisasja on käsundisaajale antud kui väidetavalt

õigusabi osutavale isikule. Käsundisaaja on volitajale teinud ettepaneku sellisel teel

finantsprobleeme lahendada. Kinkides kinnisasja edasi teisele käsundisaajale, kes omakorda

võõrandas selle edasi, on kostja I rikkunud käsunduslepingust tulenevat lojaalsuskohustust

VÕS § 620 lg 1 järgi. Kuna ringkonnakohus rahuldab hageja nõude kostjate vastu VÕS § 626

lg 1 alusel, ei kontrolli ringkonnakohus hageja nõuet täiendavalt kahju hüvitamise sätete alusel.

14. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on poolte menetluskulude kindlaksmääramisel

järginud diskretsioonipiire osas, millega jättis hageja menetluskulud põhjendatult kostjate

kanda ning määras hageja esindaja menetluskulud kindlaks põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Maakohus ei ole võtnud seisukohta hagiavalduselt tasumisele kuulunud riigilõivu osas.

15. Viru Maakohtu 21. oktoobri 2016 määrusega vabastati hageja riigilõivu tasumisest

hagiavalduse esitamisel. TsMS § 179 lg 1 kohaselt mõistab asja lahendav kohus välja

menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus

menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja

mõistetud menetlusabikulud, kohustatud isikult asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega.

Maakohus määras kindlaks hageja menetluskulu, kuid ei võtnud seisukohta riigilõivu

väljamõistmise osas, mille tasumisest oli hageja vabastatud. Käesoleva tsiviilasja hind

maakohtus oli TsMS § 124 lg 1 kohaselt 18 838 eurot 3 senti. Riigilõivuseaduse (RLS) § 59

lg 1 ja Lisa 1 kohaselt tuleb hagi hinnalt 18 838 eurot 3 senti tasuda riigilõivu 750 eurot.

Maakohtu otsusega jäeti menetluskulud kostjate I ja II kanda. Seega tuleb kostjatelt I ja II

solidaarselt välja mõista Eesti Vabariigi kasuks maakohtu menetluses tasumisele kuulunud

riigilõiv summas 750 eurot.

16. Kostjate apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus kantud

menetluskulud kostjate kanda.

TsMS § 177 lg 1 p 1 ja § 174 lg 3 kohaselt määrab ringkonnakohus menetluskulude rahalise

suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et

kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja

põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Hageja esitas 30. augustil 2018 menetluskulude nimekirja, mis sisaldab nii hageja poolt nii

ringkonnakohtus kui ka maakohtus kantud menetluskulude loetelu. Kuna maakohus on oma

otsuses

määranud

kindlaks

hageja

menetluskulud

maakohtus

ja

ringkonnakohus

kindlaksmääratud hagejale hüvitatavat menetluskulude suurust ei muuda, siis annab

ringkonnakohus hinnangu vaid hageja poolt ringkonnakohtus kantud menetluskulude

põhjendatusele ja vajalikkusele.

Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esindaja ajakulu 4 tundi ringkonnakohtus vajalik ja

põhjendatud, kokku summas 360 eurot (koos käibemaksuga). Ringkonnakohus peab hageja

esindaja tunnitasu 90 eurot (koos käibemaksuga) põhjendatuks.

Ringkonnakohus rahuldab hageja taotluse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks ja

mõistab kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja menetluskuluna ringkonnakohtus 360 (4×90)

eurot (koos käibemaksuga).

17. Kostjad said Tartu Ringkonnakohtu 12. märtsi 2018 määruse alusel menetlusabi, s.o neil

võimaldati tasuda riigilõiv 750 eurot kolme võrdse osamaksena à 250 eurot. Kohtu

infosüsteemist nähtuvalt on kostjad tasunud üksnes esimese osamakse, tasumata on ülejäänud

kaks osamakset, kokku 500 eurot.

TsMS § 179 lg 1 ning § 190 lg-te 2 ja 5 alusel kuulub tasumata riigilõiv summas 500 eurot

kostjatelt solidaarselt Eesti Vabariigi kasuks väljamõistmisele. TsMS § 179 lg 9 kohaselt tuleb

Eesti Vabariigi kasuks väljamõistetud menetluskulu tasumisega viivitamise korral kostjatel

solidaarselt tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke