1-18-3095/28 · Viru Maakohus Narva kohtumaja

1-18-3095

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. juuli 2018, Narva kohtumaja Kriminaalasja number 1-18-3095 (17233001425) Kohtunik Galina Jasnjuk Kohtuistungi sekretärid Ilona Berezina, Marjet Metskaev Tõlgid Olga Nõmmemees, Aleksander Minin Kriminaalasi

N.V süüdistuses KarS § 121 lg 1 järgi, üldmenetluse korras

Prokurör Viru Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Maarja Germann Süüdistatav N.V

Elukoht xxx, registreeritud aadressil xxx, isikukood

XXX, ilma kodakondsuseta, keskharidus, emakeel – vene keel, töökoht xxx Varasem karistatus: puudub Tõkendit pole kohaldatud.

Kaitsja Vandeadvokaadi abi Valeriy Gimaev Kohtuistungi toimumise aeg 03.07.2018, 04.07.2018 ja 06.07.2018

RESOLUTSIOON

Tunnistada N.V süüdi KarS § 121 lg 1 järgi ning mõista talle karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust.

Kohaldada KarS § 73 lg 1 ning mitte pöörata karistust täielikult täitmisele, kui N.V ei pane katseajal toime uut tahtlikku kuritegu.

1-18-3095

2

KarS § 73 lg 3 alusel määrata katseajaks 1 (üks) aasta.

KarS § 78 p 1 alusel lugeda katseaja alguseks 11.07.2018.

Kannatanu O P hagi rahuldada osaliselt ning mõista N.V-lt välja kannatanu O P

(sünd. ) kasuks kuriteoga tekitatud kahju summas 1243 (üks tuhat xxx.a, elukoht xxx

kakssada nelikümmend kolm) eurot 22 senti, millest mittevaraline kahju on 1000 (üks

tuhat) eurot ja varaline kahju on 243 (kakssada nelikümmend kolm) eurot 22 senti. Tsiviilhagi üle kanda kannatanu arveldusarvele nr XXX.

Asitõend: CD plaat, mis asub kriminaalasja materjalides, jätta hoiule kriminaalasja - materjalide juurde.

Mõista N.V-lt ks välja 750 (seitsesada viiskümmend) eurot Eesti Vabariigi kasu sundraha ja 1110 (üks tuhat ükssada kümme) eurot muu menetluskulu katteks.

Määrata, et on õigus tasuda välja mõistetud kriminaalmenetluse kulud kokku N.V

summas 1860 eurot ühe aasta jooksul uotsuse jõustumisest maakohtu otsuses alates koht näidatud arvelduskontole.

Menetluskulud tasuda Maksuja Tolliameti arveldusarvele nr EE351010052031000004 SEB

pangas, arveldusarvele nr EE502200221014193355 SWEDBANK pangas, arveldusarvele nr EE401700017002872300 LUMINOR PANK pangas, arveldusarvele nr EE873300333499990003

DANSKE BANK pangas. Maksekorraldusele märkida viitenumber 99918700037191 ning

selgitus „N.V , 1-18-3095, kriminaalmenetluse kulud“. Viitenumbri märkimine on kohustuslik.

Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Viru Maakohtu Narva kohtumajja kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 12. juulist 2018. Apellatsioon tuleb esitada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult viieteistkümne päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul Tartu Ringkonnakohtule Viru Maakohtu Narva kohtumaja kaudu teatades määruskaebe kasutamise soovist Viru Maakohtu Narva kohtumajja kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 12. juulist 2018.

KOHTUOTSUSE PÕHIOSA

I Süüdistuse sisu

N.V´it süüdistatakse selles, et tema 27.10.2017.a. kella 22.40 paiku asuva ühiselamu

XXX sissepääsu ees isiklike vaenulike suhete pinnalt tekkinud konflikti käigus ründas kannatanut O P, mille käigus lõi viimast korduvalt, eeluurimisega täpselt tuvastamata arv kordi, rusikatega näkku.

Oma tegevusega tekitas N.V kannatanule konkussiooni, silmalau ja silmaümbruse lahtise haava, hematoomi mõlema silma ümber ning põhjustas füüsilist valu.

1-18-3095

3

Seega pani N.V toime KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teise inimese kehalise väärkohtlemise.

II Kohtuistung

Süüdistatav N.V ennast süüdi ei tunnistanud. Süüdistuse sisu on temale arusaadav. N.V

ütluste kohaselt lustas konflikti, mistõttu oli süüdistataval moraalne ja seaduslik O P a

alus kannatanut lüüa ehk siis ennast kaitsta. Konflikt O. P toimus 27.10.2017 asuva XXX

ühiselamus. N.V teretas teda, kuid sensuursete väljenditega. O P solvas ja nimetas teda ebat

Tulles tänavale, N.V sai kohe peaga löögi. Läks lahti kakluseks. Pärast konflikti N.V olid P

hematoomid silmade all. Nina, huuled ja hambad olid katki. Hambad liikusid pikemat aega. Ta ei pöördunud meditsiinilise abi saamiseks.

Prokurör leidis, et N.V süü on uuritud tõenditega kinnitust leidnud. Samuti on tõendamist leidnud, et kannatanule O P on tekitatud tervisekahjustused. Oma tegevusega tekitas N.V

kannatanule konkussiooni, silmalau ja silmaümbruse lahtise haava, hematoomi mõlema silma ümber ning põhjustas füüsilist valu. Eeltoodust lähtuvalt palus prokurör süüdi mõista N.V

KarS § 121 lg 1 järgi. Arvestades antud sündmuse tagajärgi, karistust leevendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, esitatud varalisi nõudeid prokurör leidis, et rahaline karistus ei ole põhjendatud, küll aga saab isikule mõista karistuse keskmise määra ulatuses ehk 6 kuud vangistust. KarS § 56 lg 2 näeb ette võimaluse reaalset vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kuivõrd isikul kehtivaid karistusi enam ei ole, siis tuleb isikule kohaldada tingimisi vangistust 1 aastase katseajaga. Kannatanu O P on

esitanud tsiviilhagi nii varalise ku Arvestades seda, et i ka moraalse kahju hüvitamiseks. kannatanul oli eelnev negatiivne emotsioon süüdistatavaga ja käesoleva süüdistuse ese on taas

kannatanu kehaline väärkohtlemine, siis on enesest mõistetav see, et kannatanu on saanud

trauma. Samuti ei saa märkimata jätta seda, et kannatanu nägu sai olulisi kahjustusi, mis

meditsiinilise abiga sai küll ravitud, kuid vaevusi põhjustasid haavad siiski. Tegemist on

kehavigastustega, milliste tagajärjed võivad ühel või teisel määral mõjutada kannatanu elukvaliteeti. Lisaks prokurör rõhutas veel, et tuleb arvestada kannatanu hingeliste üleelamistega

ja juhtunust taastumisega. Samuti tuleb summa arvestamisel ka võtta arvesse üldist ühiskonna heaolutaset. aalne summa toime pandud Prokurör leidis, et 3000 eurot on mõistlik ja proportsion kuritegu arvestades.

Kaitsja leidis, et süüdistus ei ole põhjendatud. Kaitsja juhtis kohtu tähelepanu sellele, et kaklus

toimus hilisõhtul pimeduses ning keegi tunnistajatest N.V´i ja kannatanu vahel toimunud

rüselust ei näinud. Kaitsja on seisukohal, et käesolevas menetluses O.P on kannatanud ainult

seetõttu, et tema esimesena pöördus politseisse ning N.V ei pöördunud politseisse ja ei

pöördunud meditsiinilise abi saamiseks. Kaitsja palus N.V´i õigeks mõista ni

ng

menetluskulud jätta riigi kanda. Seoses õigeks mõistmisega KrMS § 310 lg 2 alusel jätta tsiviilhagi läbi vaatamata.

Kannatanu palus hüvitada varalise kahju summas 243 eurot 22 senti ja mittevaralise kahju

summas 3000 eurot. Kannatanu põhjendas mittevaralise kahju summat sellega, et tema

elukvaliteet oli muutunud. Tema nägu sai olulisi kahjustusi, mis meditsiinilise abiga sai küll

ravitud, kuid haavad põhjustasid vaevusi. Ta tundis valu, peapööritust, tal oli ajupõrutus. Peavalu

oli pikemat aega. Pärast haiglast lahkumist ta tundis valu umbes kaks nädalat. Võttis arsti poolt

kirjutatud tablette – valuvaigisteid tarvitas kuu aega ja 2 nädalat tarvitas teisi spetsiaalseid

valuvaigisteid. Tehti jala operatsioon ja ta oli sunnitud tarvitama ka tablette. Süüdistatav on

varem rünnanud röövimise eesmärgil. See toimus 2005.aastal. N.V oli tunnistatud süüdi ja

kandis karistust. Seega kannatanul oli eelnev negatiivne emotsioon süüdistatavaga, käesoleva

1-18-3095

4 süüdistuse ese on taas kannatanu kehaline väärkohtlemine. Süüdistatav pidevalt ründab, ei anna

kannatanule rahulikult elada. Kannatanu on saanud moraalse trauma. Süüdistatav ründas

korduvalt ja ei avaldanud kahetsust. Kannatanu on hirmul, et N.V tungib talle kallale ka

järgmine kord. Kannatanu läks 27.10.2017.a. kella 22.40 ühiselamus trepist alla ja N.V

pöördus tema poole sooviga millestki rääkida. Kannatanu keeldus ja läks õue. Süüdistatav

järgnes . Kannatanu püüds jalgrattaga ära sõita, et N.V-st lahti saada. Kuid N.V hoidis P jalgratta roolist kinni ja hakkas lööma kannatanut rusikatega näkku. Ta lõi mitmeid kordi, ilmselt ta tahtis, et kannatanu kaotaks teadvuse ja kukkuks. Mingil hetkel kannatanu sai haarata N.V-st kinni ja siis nad kukkusid maha. Jalgrattas kukkus ka. Ta sai N.V-st kinni haarata, helistas P. K

, palus teda väljuda, kuna nägu oli paistes ja ta praktiliselt ei näinud. Kui P tuli välja, siis

kannatanu istus juba N.V peal ja hoidis teda kinni, et ta ei saaks lüüa.

Tunnistaja P K andis usi, et P oli 27.10.2017.a. tema P kavatses koju minna ütl juures külas. umbes kell 22.30. Tunnistaja helises telefon. Helistas P, palus tulla alla ja läks puhkama ja äkki aidata teda. Tunnistaja P istub Ta ütles, et midagi ei näe, et silmad on verised. läks alla ja nägi, et N.V peal. Ta istus tema peal ja jalgadega hoidis N.V P verine. Silmi ei käsi kinni. nägu oli olnud üldse näha. tõst üles ja läksid ühiselamusse Tunnistaja i P s nad valvelaua juurde. Sel ajal N.V ljendu . vä s ebatsensuurselt. Tunnistaja ei näinud N.V vigastusi

Tunnistaja E K andis , et tema on valvelaud, asub ütlusi töötab valvelauas, ametlik tööruum sissepääsu juures, ühiselamu vestibüülis. Ta nägi, et koos väljusid ühiselamust N.V ja P

27.10.2017.a. kell 22.40 ja hiljem P sisenes juba koos P. K . P Tal ühiselamu oli läbi pekstud. olid silmade asemel pilud ja tumedad ringid ümber silma. Kaklust ise ei näinud, see tunnistaja toimus õues. epil. Tunnistaja ei lasknud N.V ühiselamusse. N.V vastas, N.V seisis tr

et ta võib O. alati tänaval üles leida, selleks ei pea ta tingimata ühiselamusse sisenema. P Tunnistaja ei näinud vigastusi N.V.

Tunnistaja A K ta on N.V abikaasa. Eelmine aasta oktoobris /ta ei saa andis ütlusi, et öelda täpset päeva ja kuupäeva/ N.V tuli koju hommikupoolikul. Tema nägu oli katki, nina oli paistes, huuled ja hambad logisesid. Mees ütles, et ema juurest tulles teretas meesterahvast. Mees vasta N.V teatas, et talle ei ole vaja meditsiinilist abi. s talle jämedalt ja tekkis konflikt.

Tunnistaja S B

andis ütlusi, et ta on N.V-ga sõbrad. Eelmise aasta oktoobrikuu lõpus /ta ei saa öelda täpset päeva ja kuupäeva/, enne kella 23:00 ühiselamu nr ta kohtus N.V-ga xxx x juures. Tema nägu oli katki ja kõik oli verine. Nina ja alumised silmalaod olid paistes. Üleriided

olid verised.

N.V rääkis sellest, et kohtus tuttavaga, kes alusetult tekitas talle kehalisi vigastusi. Nad olid sellel õhtul N.V-ga koos umbes tund aega. N.V sõitis koju taksoga.

III Kohtu järeldused süüdistuse tõendatuse osas

Vastavalt KrMS § le 61 hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt, -

sealjuures ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas seda, et erinevatest tõenditest tulenevad andmed asetatakse omavahelisse konteksti.

KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi.

Isiku käitumises karistatava teo olemasolu või puudumise kontrollimisel tuleb alustada süüteokoosseisust, seejuures lõpuleviidud delikti korral süüteokoosseisu objektiivsest küljest, liikudes selle tuvastamise korral subjektiivse teokoosseisu juurde, edasiselt õigusvastasuse ning

1-18-3095

5 süü tasandite kontrollimisele.

Kuulanud ära süüdistatava seisukoha süü tunnistamise küsimuses ning uurinud kriminaalasja

materjalides kogutud tõendeid ning hinnanud neid kogumis, jõudis kohus järeldusele, et N.V süü talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises KarS § 121 lg 1 järgi on tõendamist leidnud ning eeluurimisel õigesti kvalifitseeritud.

Kohus leiab, et N.V poolt kehalise väärkohtlemise toimepanemine on tõendatud:

Kannatanu O P XXX • ütlustega, arve väljavõttega, AS palgatõendiga ja SA Narva xxx Haigla maksekviitungiga (tl. 27-29) – need tõendavad kannatanu suhtes toime pandud kehalise väärkohtlemise aega, kohta ja viisi, ent ühtlasi tõendavad varalise ja moraalse kahju suurust;

• Isiku läbivaatuse protokolli koos fototabeliga (tl.9 – tõendab

-11)

O P tekitatud kehavigastusi ja nende lokalisatsiooni;

• – tõendab

AS Narva Haigla ambulatoorse epikriisi koopiaga (tl 12-14) O P Narva haiglasse pöördumise põhjust ja fikseeritud kehavigastusi;

• Asitõendi vaatlusprotokolli koos fototabeliga (tl. 15

-20) ning CD-R plaadil oleva videosalvestisega O P ja N.V vahel leidis aset konflikt xxx – tõendavad, et ühiselamu juures, ent ühtlasi pärast konflikti kehavigastuste esinemist; O P

• ütlustega – tõendavad N.V poolt kannatanu suhtes kehalise

Tunnistaja P K

väärkohtlemise toimepanemise asjaolusid;

• ütlustega – ühiselamu valvur, kelle ütlused tõendavad

Tunnistaja E K

O P ja N.V

konfliktile eelnenud sündmusi, kannatanu kehavigastuste laadi ja lokalisatsiooni, kannatanule kehavigastuste tekkimise asjaolusid;

• väljatrükiga (tl. 59 – süüdistatavat iseloomustav materjal, mis

Karistusregistrist -60)

tõendab varasemat kriminaalkorras karistatust ning kehtivate kriminaalkaristuste esinemist,

• 7276 N.V süüdistuses KarS

Viru Maakohtu 06.10.2006.a. kohtuotsusega nr 1-06-

§ 263 p 1,4, § 199 § 2 p 5,7 järgi (tl. 65 – tõendab süüdistatava varasemat karistatust -68) kriminaalkorras avaliku korra raske rikkumise toimepanemise eest, milles oli kannatanuks O P.

• Tõendiga isiku maksustatava tulu kohta ja teatisega kah

tlustatava keskmise

päevasissetuleku ja elatustaseme kohta (tl. 56 süüdistatavat iseloomustav materjal, mis -57) - tõendab isiku elatustaset.

Videosalvestiselt, mida kohtuistungil vaadeldi, nähtu pinnalt on võimalik hinnata sündmuste

käiku ja kohtus isikute poolt antud ütluste usaldusväärsust. Sealt ei ole näha kõiki lööke, kuid videosalvestis on oluliseks infoallikaks, mille baasil analüüsida sündmuste kulgemist. Asitõendilt nähtuv sündmuste käik ei kinnita süüdistatava ütlusi, et kannatanu teda lõi ja seda, et kannatanu oli agressiivne, ei proovinud konfliktist kordagi väljuda.

Süüdistatav andis kohtus ütlusi, et kui nad väljusid ühiselamusest, sai ta kohe löögi ära,

jutuajamist ei toimunud. Tema proovis kannatanust eemalduda, kuid kannatanu ei proovinud

kordagi konfliktist väljuda. Salvestiselt on konkreetselt näha, kuidas kell 22:40 kannatanu,

lükates jalgratast käe kõrval, väljub välisuksest ning talle järgneb süüdistatav. Seejärel jõudes

trepist alla, kannatanu istub koheselt ratta peale ning lükkab jalaga natuke hoogu. Loogiliselt võttes istub kannatanu seetõttu rattale, et soovib minema sõita. Sel hetkel, kui kannatanu rattale istub, on temast hoogsalt möödunud juba süüdistatav. Samas jääb kannatanu miskipärast paigale nagu oleks tal ees takistus. Eeltoodu kinnitab kannatanu ütlusi osas, et süüdistatav haaras tema jalgrattast kinni ja takistas teda.

Seejärel on näha, kuidas kannatanu, kes on endiselt veel ratta peal, hakkab jalgratta peal kõikuma ja astub väikese sammu tagasi ning siis hakkab vajuma paremale küljele. Kell 22:41 kannatanu

1-18-3095

6 ronib ratta seljast maha ning järsku tuleb tema suunas süüdistatav, kelle käed käivad sõna otseses mõttes nagu tuuleveski – ta jagab kannatanule lööke nii paremalt kui ka vasakult. Samal ajal on

kannatanu sunnitud järsult taganema. Taganemisel süüdistava ja kannatanu kehahoiakutest ja

liikumisest on näha, et kannatanu on isikuks, kes süüdistatava eest taganeb, süüdistatav aga

agressiivselt järgneb talle. Selline vaatepilt lükkab veenvalt ümber süüdistatava ütluse, et kannatanu oli agressiivne – agressiivne ja ründav inimene ei tagane rünnatava eest selg ees ning

ei püüa mitmel korral sündmuste keerisest lahkuda, mida eeltoodud video näitab. Eeltoodud

pildiga on kooskõlas ka kannatanu ütlused, et ta püüdis ära sõita, kuid ei saanud, kuna süüdistatav teda takistas ning ühtlasi lõi teda korduvalt.

Samuti vastas süüdistatav kohtus, et kannatanu ei väljunud kordagi antud konfliktist, mis on aga

lausvale. Seda tõendab videosalvestis, millelt on näha, et kannatanu ronib ratta seljast maha esimesel korral ja ta lihtsalt seisab seniks kuni tuleb süüdistatav rusikahoopidega. Seejärel 22:41

ja 22:42 paiku kannatanu on taas kaamera vaateväljas, tammub paigal ja pühib käega midagi näolt ja laiutab käsi kuniks haarab taas enda kätte jalgratta. Kiirte sammudel kannatanu taganeb, kuid õige peatselt ei ole kedagi enam kaamerapildis.

Kell 22:44 on näha, kuidas heledates pükstes kannatanu on saanud käekõrvale ratta. Salvestiselt

on näha, kuidas jalgratas teeb järske liigutusi, kusjuures kannatanu on ratta kõrval peaaegu

liikumatult, ning seejärel kannatanu järsult eemaldub jalgrattaga kaamera vaateväljast. Kui

kannatanu oleks olnud agressiivne ning ründav, ei oleks ta haaranud jalgratast ja proovinud

lahkuda. Seega on ümber lükatud kaitsja kohtus öeldu, millega ta juhtis kohtu tähelepanu asjaolule, et isikute vahel ei olnud jalgratast.

Ühtlasi on süüdistatav prokuröri küsimusele kannatanut takistamise püüule vastanud, et takistas teda temast eemale minemisega. Videosalvestis tõendab a – ga hoopiski vastupidist N.V agressiivset rünnakut kannatanu O P suhtes.

Kell 22:50 väljub trepikojast tunnistaja . Videosalvestistelt lõpuga „905“ ja „028“ nähtub see, P K kuidas trepikotta sammub rahulikult kannatanu, kellel on nägu paistes, püksid põlvest alla poole

määrdunud, tema järel tunnistaja ning sõnelev ja žestikuleeriv süüdistatav, kellel P K kaamerapildist vigastusi ei tuvasta.

Tunnistaja E K, kes on viibinud enda valveruumis väljub sealt ning näeb nii kannatanut kui ka

süüdistatavat. kinnitasid, et kannatanu nägu oli tugevalt läbi pekstud, kuid P K ja E K

süüdistataval väliseid vigastusi ei näinud. Kohus pööras tähelepanu asjaolule, et tegemist on tunnistajatega, kes nägid kannatanut ja süüdistatavat kohe pärast sündmust. Seevastu kaitsja nägi süüdistatavat alles mõne aja kui mitte tundide pärast.

Süüdistatava ütlused ei kattu tunnistaja ja kannatanu ütlustega ka kannatanu poolt helistamise K momendi osas. Süüdistatav väitis, et helistas siis, kui tõusid püsti ja kannatanu ütles „ Oota, ma : helistan sõbrale. Me ootasime selle inimese ära ja saatsime ühiselamusse“. Kannatanu aga andis

ütlusi, et helistas sel ajal kui hoidis süüdistatavat kinni ja samuti on tunnistaj näinud seda a K

vaatepilti, kuidas süüdistatavat hoiab kannatanut kinni. Kannatanu väljanägemine

videosalvestisel annab tõestust sellele, et tõepoolest ta hoidis süüdistatavat maas kinni, kuna rõivad on tugevalt määrdunud põlvede koha pealt. Samuti on videol näha, kuidas kannatanule ja tunnistajale järgneb žestikuleeriv süüdistatav, millest ei tulene, et kannatanu oleks nii tunnistaja kui ka süüdistatava poolt n ö ühiselamusse ühiselt saadetud. -

Süüdistatava ütlused ei ühti tema enda tunnistajate ütlustega. Tunnistajate S B, A K ja N.V ütluste detailsel analüüsil ilmnevad järgmised vasturääkivused:

1-18-3095

7

1. B ei suutnud meenutada kuupäeva, millal ta kohtas läbipekstud süüdistatavat ühiselamu juures. Ei ole välistatud kohtas N.V mitte 27.10.2017 vaid mingil teisel päeval, kuna verega , et B

määrdunuid riideid ja kehavigastusi, milliseid ta justkui süüdistataval nägi, ei kinnitanud enda ütlustega tunnistajad P K ja E K. 2. A K

ei suutnud samuti täpsustada kuupäeva millal tema mees tuli koju läbipekstuna. 3. A K S B väidab, et mees tuli koju vastu hommikut, kuid tunnistaja ütlustest nähtub, et N.V sõitis koju ära taksoga kella 24:00 paiku, kuid A täpsustas, et mees tuli koju kella 03 K - 04:00 paiku hommikul. Ei ole usutav, et süüdistatava kodutee kestis 3-4 tundi. Tunnistajate S B ja A K

ütlused selles osas ei kattu.

4. S B väidab kindlalt, et süüdistatav sõitis koju taksoga, süüdistatav ise räägib, et läks koju jalgsi.

5. S B A K Mõlemad tunnistajad ja ei tea 27.10.2017 sündmuse üksikasju ja kellega täpselt kakles süüdistatav, A K teab vaid seda, et oli konflikt meesterahvaga ja peale seda oli kaklus, kuid B alusetult tekitas N.V-le kehalisi vigastusi. annab ütlusi, et mees

6. Samuti räägivad tunnistaja vastukäivat juttu vigastuste osas ja seda räägib ka süüdistatav d ninast ja silmadest, A K stes, huuled olid katki ja hambad liikusid. B väidab, et nina oli pai ütleb, et nina ja alumised silmalaod olid paistes. Samas videos seda ei nähtu ja veel eitavad sündmuste keerises olnud tunnistajad oma ütlustes seda asjaolu.

7. Tunnistaja B rääkis veenvalt, et ta kohtus süüdistatavaga enne kella 23.00, samas on fikseeritud tõenditega, et sündmused said läbi alles loetud minutid enne kella 23.00 ja kell 23.00 oli süüdistatav veel üksinda pärast konflikti Energia 4 ühiselamu juures ning tunnistaja E K lisas, et süüdistatav tuli veel 1 kord tagasi ühiselamu ukse juurde, kuid sisse ta teda ei lasknud. Seega ei saanud kindlasti olla see nii resoluutne vastus päris kohane. 8. N.V ütluse kohaselt alustas konflikti ja kui nad väljusid ühisela O P must, ta sai kohe löögi ära. änaval enne lööki ta oli Salvestiselt on näha, kuidas kell 22:40 kannatanu, T O P ees. lükates jalgratast käe kõrval, väljub välisuksest ning talle järgneb süüdistatav. Seejärel kannatanu

istub koheselt ratta peale nin Seega videol on g lükkab jalaga natuke hoogu, et sõita minema. näha, et oli süüdistatava ees. O P

9. Videosalvestisega on ümber lükatud süüdistatava ütlused selle kohta, et läks kannatanust ta

eemale, kannatanu oli agressiivne ja ei eemaldunud temast, ei tahtnud väljuda sellest situatsioonist. 10. Süüdistatava antud ütlused, et tema ei tea kus asus kannatanu jalgratas, kuna esimene löök oli nii tugev. Süüdistatava väide ei ole usutav, kuna kannatanu istus jalgratta peal konflikti alguses ja taoline

asjaolu ei saa jääda märkamatuks.

Süüdistatava ütlused on segased, eluliselt ebausutavad, ebaloogilised ning kuuluvad tõendite

hulgast väljaarvamisele. Süüdistatava versioon, et alustas konflikti ja lõi teda peaga on O P kohtuliku uurimise käigus ümber lükatud.

S B ja A K nägid üksnes süüdistatavat ning teda mõni aeg või isegi mitmed tunnid pärast

sündmust. Samuti on süüdistatav abstraktselt mõlemale tunnistajale rääkinud, et ta „kakles“ ja tegemist oli „mehega“. Ainuke asjaolu, mida konkreetsed tunnistajad tõendada võivad on see, et

süüdistatav kannatas vigastuste all. Samas on ka vigastuste kirjeldus mõnevõrra erinev ja ka kahtlusi äratav.

Ei saa välistada, et kui kannatanu süüdistatava maha surus, siis võis tõesti süüdistataval midagi

juhtuda. Samas ei saa öelda, et seda oleks teinud kannatanu tahtlikult, kannatanu on olnud järjepidev ning välistanud süüdistatava löömise, eeltoodut kinnitavad ka tunnistaja P. ütlused, K kes ütles, et kannatanuga koheselt pärast sündmust rääkides ütles kannatanu, et lahendab olukordi teisiti.

1-18-3095

8

Kohus ei usalda A K S B , ja süüdistatava ütlusi seoses nende vasturääkivustega. Analüüsides A

K ütlusi süüdistatava suhtes tuleb arvestada seda, et ta annab ütlusi oma sugulase suhtes. Tunnistaja S B andis ütlusi, et ta on N.V-ga sõbrad.

Süüdistatava väide, et tegemist oli meeste omavahelise kaklemisega ning justkui mehe au ei

võimaldanud isikul pöörduda politseisse ei ole eluliselt usutav. Igaüks, kes tunneb, et teda alusetult rünnatakse, pöördub oma õiguste kaitseks ja lahenduste leidmiseks politseisse. Sisemine

tunnetus, et kui süüdistatav oleks pöördunud politseisse, siis politseil poleks aega „tõeliste

kurjategijate“ püüdmisel, ei ole veenev ja arusaadav põhjus. Niisamuti meditsiinilise abi

saamiseks pöördumine raviasutusse takerdus selle taha, et tal oli just uus töö. Samas on süüdistatav öelnud, et hambad said tal tõsiseid kahjustusi ja ta ikkagi muretses hammaste pärast. Inimene, kes on saanud niivõrd tõsiseid vigastusi ei ravi neid kodus salviga. Pigem on tegemist olukorraga, kus süüdistatav võimendab endale tekkinud tagajärgi, et süüd pehmendada. Ühtlasi ei

saa mainimata jätta, et kui isik teab, et tal on vastaspo at väidetavat ol a probleeme (10 aast eg pidevat solvangut ja eelnevat karistatust), kuid ometigi ei võta tarvitusele meetmeid enda õiguste kaitseks, on kogu süüdistatava tegevus suuresti küsitav.

Süüdistatava versioon / tema vastu suunatud ründeid / ei ole eluliselt usutav ja ei ole kinnitanud ei kannatanu ega ka prokuratuuri tunnistajad. Kohus suhtub kriitiliselt N.V ütlusse osas, milles ta nendib, et O P alustas konflikti ja kui nad väljusid ühiselamust, sai ta kohe löögi ära.

Kohus peab N.V ütlusi selles osas ebausutavateks. Seda kohtu seisukohta kinnitavad kannatanu ütlused ja isiku läbivaatuse protokoll koos fototabeliga. Kohus on veendunud, et N.V ründas kannatanut , millega tekitas kannatanule füüsilist valu. O P

Kuna A K, S B ja süüdistatava ütlused on vastuolulised, ebaloogilised, segased ja üks vastus välistab teist, siis tema ütlused tuleb tõendite hulgast välja arvata. Kohus arvab, et need ütlused on antud selleks, et süüdistatavalt kahtlust eemale suunata.

Kannatanule kehavigastuse tekitamist tõendab isiku läbivaatuse protokoll koos fototabeliga, mille kohaselt kannatanul leiti nägu paistes, silmad paistes, kriimustused mõlemate silmade all, parem kulm katki, kriimustus ninal üleval pool, kriimustus ninal vasakul pool.

Isiku läbivaatuse protokollis on kajastatud kannatanu vigastused. Läbivaatuse protokoll on aga

tehtud haiglas, kus kannatanu viibis ravil seoses enda vigastustega 27.10.2017-01.11.2017.

Pöördus samal päeval kui oli intsident. Samuti on näha, et isik viibis haiguslehel 27.10.2017-

06.11.2017. Seega kinnitavad need tõendid kannatanu poolt antud ütlusi selles osa, kuidas ta tegutses peale kuriteosündmust ja ühtlasi koheselt pärast rünnakut fikseeritud vigastusi.

Lisaks sellele tõendavad süüdistatava poolt talle inkrimineeritava kuriteo objektiivse koosseisu täitmist kannatanu ütlused, mille tegelikkusele vastavuses ei ole kohtul alust kahelda, kuna need haakuvad teiste avaldatud tõenditega.

Eeltoodud tõenditega on kooskõlas AS Narva Haigla ambulatoorne epikriis (tl 12-14), millest nähtub, et 27.10.2017 kell 23.30 kannatanul on peavalu, näo lahtine haav. O P hospitaliseeritud erakorraliselt. Vigastus vägivaldne. Teadvusekaotus, peapööritus, ataaksia. Rohked nahahaavad, peal ja näol. Suurem turse ja hematoomid peal ja näol.

Kohus uurides kõiki tõendeid ja kõrvutades neid kannatanu ütlustega saab väita, et kannatanu ütlused olid muude asjas kogutud tõenditega kooskõlas, vastuolusid ei esinenud.

1-18-3095

9

Kannatanu ütlustega haakub asitõendi vaatlusprotokoll koos fototabeliga (tl. 15-20) ning CD-R plaadil oleva videosalvestisega. O P

ütlused on täielikult kooskõlas videosalvestusega.

Kohus usaldab O P P K ja E K . Kohus usaldab P K ütlusi. Kohus ei näe vastuolusid ütluste vahel ja E K O P ütlusi, kuna need on kooskõlas ütlustega. Kohus leiab, et need tunnistajad on andnud

üksikasjalikud, järjepidavad ja veenvad ütlused. Samas olid süüdistatava ja tema tunnistajate

ütlustes vasturääkivused.

Kehaline väärkohtlemine on koosseisutüübilt alternatiiv aktiline süüteokoosseis. Valu -

põhjustatud muu kehaline väärkohtlemine on inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav. Löömine ja peksmine on näited sellistest

kohtlemistest, samuti kuuluvad siia käe väänamine, kägistamine, hammustamine, juustest kiskumine jne (Riigikohtu otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-48-04 p 8).

Kohus leiab, et tõendatud on see, et N.V poolt tehtud rusikatega löögi tulemusel tundis

kannatanu valu. Kehaline väärkohtlemine moodustab kuriteokoosseisu ainult juhul, kui see

põhjustab tagajärjena valu, mida tuleb mõista kui tegeliku või potentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnevat ebameeldivat aistingut (Riigikohtu otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-50-13

p 12). Riigikohtu otsuse kriminaalasjas nr 3-1-1-29-15 kohaselt valu organismi

kaitsefunktsioonina on käsitatav kudede tegeliku või potentsiaalse kahjustamise või

ülekoormatusega kaasneda võiva ebameeldiva aistingu ja tundeelamusena, mille ülesandeks on motiveerida ohtlikku olukorda lõpetama või vältima. Üldtuntud on asjaolu, et valulävi ehk vähim

mõjutaja, mida isik tunneb valuna, on subjektiivne nähtus. Valu subjektiivsust silmas pidades

tuleb valu tekitava kehalise väärkohtlemise tuvastamiseks kõigepealt kannatanu ülekuulamisel

küsida, kas ta tundis valu. Kui vastus sellele küsimusele on eitav, siis tuleb üldjuhul asuda seisukohale, et valu tekitava kehalise väärkohtlemise objektiivne koosseis on tuvastamata. Ei saa

aktsepteeritavaks pidada seda, et tervel inimesel aistingu olemasolu loetakse tuvastatuks tema

enda ütlusi arvestamata jättes. Kui kannatanu kinnitab valu tundmist, siis tuleb täiendavalt

hinnata, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav

süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb eitada ka valu tekitava kehalise väärkohtlemise

objektiivse koosseisu olemasolu. Sellise lisanõude eesmärk on vältida isiku alusetu

süüditunnistamine kuriteos olukorras, mil nn sõltumatu kolmanda isiku objektiivne hinnang

isikutevahelisele füüsilisele kontaktile eitab karistusõiguslikult relevantse valu tekkimise

võimalikkust. Kohus leiab, et kannatanu ütlustega on tõendatud see, et ta tundis N.V

poolse kehalise väärkohtlemise tõttu valu ning kohus leiab, et kannatanule valuaistingu tekitamine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav.

Tahtluse tuvastamiseks tuleb kohtul hinnata, kas süüdistatav teadis (intellektuaalne külg) ja tahtis

(voluntatiivne külg) koosseisupäraste asjaolude esinemist (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-13-07, p 12).

Kohus leiab, et süüdistatav pani KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime otsese tahtlusega. KarS § 16 lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Kohus leiab, et N.V sai

aru, et lüües kannatanut korduvalt rusikatega näkku, tekitab ta kannatanule füüsilist valu ja kehavigastusi ning tahtis seda.

Riigikohus on korduvalt öelnud, et tahtluse tuvastamisel tuleb hinnata objektiivseid asjaolusid.

Kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis on samas seotud süüdlase

1-18-3095

10 käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust. Isiku teoeelne ja järgne käitumine võib anda - teavet lisaks objektiivsetele tehioludele ka süüteokoosseisu subjektiivse külje kohta. (3-1-1-142-

05, RKKKo nr 3-1-1-16-04) Arvestada saab ka isiku arvamusavaldusi teo toimepanemise ajal

ning enne ja pärast seda. Need tunnused võivad anda teavet isiku käitumise motiivide kohta. Seejuures tuleb aga silmas pidada, et tegemist on esmajoones abistava kriteeriumiga, mis aitab tahtlust siduda isiku subjekti

ivse suhtumisega teosse ja tagajärge vahetult teo toimepanemise ajal. Põhjus, miks just sel hetkel, pärast kestnud solvanguid, pidi süüdistatav kannatanule järgnema ja

mille tagajärjel kannatanu kehavigastused tekkisid, mis on usaldusväärselt ka fikseeritud, oli süüdistatava sõnutsi see, et teda tüütas lihtsalt ära kannatanu pidev taoline reageering. Samas oli

pigem tegemist momendiga, kus süüdistatav oli kannatanuga kahekesi, ümberringi ühtegi teist isikut. Võimalus oli taas arveid klaarida. Seega saab nentida süüdistatava tegevuses pigem otsest

tahtlust. Seega tuleb N.V poolt toime pandud kuritegu kvalfitseerida KarS § 121 lg 1 järgi.

Kohus leiab, et N.V pani kuriteo toime otsese tahtlusega. Ta oli teadlik, et ta ründas kannatanut O P, mille käigus lõi viimast korduvalt, tekitades kannatanule tervisekahjustus.

Vastavalt KarS § 16 lg 3, isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda.

Seega esinevad süüdistatava käitumises talle inkrimineeritava süüteokoosseisu objektiivsed ja

subjektiivsed tunnused, süüd ja õigusvastasust välistavad asjaolud kohtu hinnangul puuduvad. Oma tegevusega põhjustas N.V kehavigastuse õendatud põhjuslik seos O P. Samuti on t teo ja saabunud tagajärje vahel.

IV Kohtu seisukoht karistuse osas

KarS § 56 lg 1 alusel karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või

määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid,

võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 56 lg 2 alusel vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke

ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui käesoleva seadustiku eriosa paragrahv

võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama.

Kehtiv kohtupraktika väljendatuna Riigikohtu senistes otsustes rõhutab, et karistuse mõistmisel

tuleb kõigepealt arvestada ja analüüsida tegu, mille süüdistatav toime pani, selle tehiolusid ja raskust, alles seejärel lähtuda süüdistatava isikut iseloomustavatest andmetest.

Karistust raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid KarS § 57, 58 mõttes N.V tegevuses ei esine.

Sanktsiooniõiguse teooria kohaselt on karistuse määramisel vajalik kindlaks määrata karistuse

raamid ning seejärel lähtuda karistuse keskmisest määrast arvestades karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid.

KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest karistatakse rahalise karistuse

või kuni üheaastase vangistusega.

Viru Maakohtu 06.10.2006.a. kohtuotsus nr 1-06-7276 N.V süüdistuses KarS § 263 p 1,4, § 199 § 2 p 5,7 järgi (tl. 65 68) tõendab süüdistatava varasemat karistatust kriminaalkorras -

1-18-3095

11 avaliku korra raske rikkumise toimepanemise eest, milles oli kannatanuks O P. Arvestades antud sündmuse tagajärgi, karistust leevendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, esitatud varalisi ja moraalseid nõudeid, süüdistatav ründas kannatanut korduvalt, kohus leiab, et rahaline karistus ei ole põhjendatud, küll aga saab isikule mõista karistuse keskmise määra ulatuses ehk 6 kuud.

KarS § 56 lg 2 näeb ette võimaluse reaalset vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega.

Isikut iseloomustavate andmetena võtab kohus arvesse, et N.V on varem kohtulikult

karistatud (karistus kustutatud).

Kohus leiab, et käesoleval juhul on võimalik N.V karistusest tingimisi vabastada, arvestades süüdlase isikut, kuriteo tehiolusid. Kohus leiab, et teda

saab mõjutada õiguskuulekale käitumisele tingimisi karistust kohaldades. Seega on võimalus isikule kohaldada tingimisi vangistust 1 aastase katseajaga.

V. Tsiviilhagi

Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 25 sätestab igaühe õiguse talleükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele.

Tsiviilhagi lahendamisel tuleb kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilkohtumenetluse korrast, kui

see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega (RKKo nr 3-1-1-11-07). Kuna

kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri täpsemalt kohtuotsusele seoses tsiviilhagi

lahendamisega esitatavaid nõudeid ega kõrgema astme kohtu volitusi tsiviilhagi lahendamise

põhjendatuse kontrollimisel, tuleb ka nendes küsimustes juhinduda tsiviilkohtumenetluse

seadustikust. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Otsuse põhjendatus tähendab muu hulgas seda, et peab olema jälgitav,

millistele õigusaktidele tuginedes on otsus tehtud. Samuti sätestab TsMS § 438 lg 1, et otsust tehes otsustab kohus muu hulgas, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada. Tsiviilkohtumenetluse

seadustiku § 442 lg 8 näeb ette, et kohtuotsuse põhjendavas osas tuleb muu hulgas märkida

seadus, mida kohus kohaldas. Seega peab kohus mis tahes nõude rahuldamisel otsuses ära

näitama õigusnormid, mis moodustavad nõude rahuldamise materiaalõigusliku aluse.

Kriminaalkolleegium märgib, et kriminaalasjas, kus on esitatud hagi kuriteoga tekitatud kahju

hüvitamise nõudes, peab kohus andma tuvastatud faktilistele asjaoludele paralleelselt nii karistusõigusliku kui ka tsiviilõigusliku hinnangu. Teatud juhtudel on kahju hüvitamise küsimuse

otsustamiseks vaja tuvastada täiendavalt asjaolusid, millel isiku käitumise karistatavuse seisukohalt tähtsust ei ole. (RKKo nr 3-1-1-60-07).

VÕS § 127 lg 1 alusel kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg 4 alusel isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 128 alusel hüvitamisele kuuluv kahju võib olla

varaline või mittevaraline (lg 1). Varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu (lg 2). Otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud

kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks (lg 3). Saamata jäänud tulu on kasu,

mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu,

tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata

jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises (lg 4). Mittevaraline kahju

1-18-3095

12

hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi (lg 5). Kui kahju

tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus (lg 6). Sarnane regulatsioon sisaldub ka Ts -s 1. MS § 233 lg

VÕS § 134 lg 2 sätestab, et isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud

kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Sama paragrahvi lõige 5 näeb ette, et mittevaralise kahju

hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjusta

tud isikusse pärast rikkumist.

VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju

tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele.

KrMS § 310 lg 1 sätestab, et kui kohus teeb süüdimõistva kohtuotsuse, rahuldab ta tsiviilhagi või

avalik-õigusliku nõudeavalduse täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata.

Kannatanu O P esitas tsiviilhagi süüdistatava N.V vastu 27.10.2017 kehalise väärkohtlemisega temale tekitatud kahju hüvitamiseks summas 3243,22 eurot, millest 3000 eurot - -

mittevaralise kahju hüvitamine, 243,22 eurot varalise kahju hüvitamine.

Kohtuistungil süüdistatav N.V ei tunnistanud ennast süüdi temale inkrimineeritava kuriteo

toimepanemises. Kannatanu O P toetas oma hagi ja palub välja mõista süüdistatavalt kahju hüvitamise summat 3243,22 eurot.

Esialgu lahendab kohus varalise kahju hüvitamise. Kannatanu O P esitas varalise kahju

hüvitamiseks nõude summas 243 (kakssada nelikümmend kolm) eurot 22 senti. Varalise kahju summa koosneb saamata jäänud töötasust ja haiglaravist. Hagi aluseks olev sündmus ja tekitatud

kahju on tõendatud kriminaaltoimikus kogutud tõenditega ning hagiavaldusele lisatud dokumentidega, nimelt

O P palga kohta kuue kuu jooksul, Swedbank AS- O XXX AS tõendiga s P arvelduskonto väljavõttega, SA Narva Haigla 01.11.2017 voodipäevatasuarvega OA 1220921.

Haiglaravikuludeks on voodipäevatasu summas 12,50 eurot. Summa on tõendatud Narva Hailga 01.11.2017 arvega. Narva Haigla 01.11.2017 voodipäevatasuarvest nähtub, et O P viibis haiglas 5 päeva ja maksis voodipäevatasu summas 12,50 eurot. Seega on haiglaravi summa 12,50 eurot tõendamist leidnud.

Saamata jäänud töötasu summa kinnitamiseks on toimikus AS tõend XXX O P palga kohta kuue kuu jooksul ning Swedbank AS- O P

s arvelduskonto väljavõte.

XXX O P sai palga k AS tõendist nähtub, et ätte 2017 juunikuus summas 867,10 eurot, juulikuus

– – – – 825,25 eurot, augustis 634,19 eurot, septembris 633,48 eurot, oktoobris 665,89 eurot, novembris 433,04 eurot. Kokku 4058,95 eurot. – –

O P kandis AS O P palga oktoobri eest arvelduskonto väljavõttest nähtub, et 13.11.2017 XXX summas 433,05 eurot. 29.11.2017 kandis Eesti Haigekassa O töövõimetushüvitise summas 61,42

eurot ning töövõimetushüvitise summas 26,33 eurot. 13.12.2017 kandis XXX AS O P palga

novembri eest summas 130,21 eurot. 20.12.2017 kandis Eesti Haigekassa O P

1-18-3095

13 töövõimetushüvitise summas 245,70 eurot.

Lähtudes O. P palgast kuue kuu eest, tema keskmine kuupalk on 676,49 eurot. Seega moodustab

tema saamata jäänud töötasu oktoobrikuus 243,44 eurot (676,49 eurot – 433,05 eurot) ning novembrikuus 546,28 eurot (676,49 eurot 130,21 eurot), kokku 789,72 eurot. Arvestades – – – seda, et Eesti Haigekassa maksis O P ot (61,42 välja töövõimetushüvitised üldsummas 333,45 eur

eurot + 26,33 eurot + 245,70 eurot), saamata jäänud töötasu moodustab 456,27 eurot. Seega varalise kahju hüvitamise summa on 468,77 eurot (456,17 eurot + 12,50 eurot).

TsMS § 439 alusel kohus ei või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud.

Lähtudes ülalmainitust rahuldab kohus kannatanu nõude varalise kahju hüvitamiseks O P summas 243,22 eurot.

Pärast seda lahendab kohus küsimuse mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kohtupraktikas on leitud,

et isikule kehavigastuse tekitamisest ja tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb VÕS § 134 lg 2 kohaselt kahjustatud isikule mittevaralise kahju

hüvitiseks alati välja maksta mõistlik rahasumma (RKKK 3-1-1-116-12). Riigikohtu tsiviilkolleegium on selgitanud, et kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole

iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude

tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233

lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Seepärast ei saa üldjuhul ka vaidlustada hüvitise väljamõistnud kohtu otsust ainuüksi hüvitise suuruse põhjendamatusele

tuginedes. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama

ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt nt RKTK 3-2- 1-19-08, p 13 ja 3-2-1- -08, p 13). 85

Riigikohtu analüüsis „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilja kriminaalasjades I ja II

astme kohtutes 2016. aastal“ on jõutud järeldusele, et kokkuleppe ja lühimenetluses välja -

mõistetud kehalise väärkohtlemisena kvalifitseeritud kuritegude toimepanemisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitis oli keskmiselt 1400 eurot ja mediaaniks oli 500 eurot. Hüvitised jäid

vahemikku 100–3000 eurot. Üldmenetluses mõisteti selline hüvitis välja kahes menetluses,

hüvitiste suurused olid 1300 ja 1000 eurot ehk nii keskmine hüvitis kui ka mediaan oli 1150 eurot.

Kannatanu O P esitas nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 3000 (kolm tuhat) eurot.

Kohtuistungil põhjendas kannatanu mittevaralist kahju sellega, et kehalise väärkohtlemisega

põhjustatud tervisekahjustused tekitasid temale füüsilist valu ja kannatusi. Löökide tagajärjel tundis kannatanu valu, peapööritust, tal oli ajupõrutus. Nägu oli paistes, praktiliselt ta ei näinud

midagi. 5 päeva oli ta haiglaravil. Sai tablette ja süste. Pea valutas umbes 2 nädalat pärast

haiglast lahkumist. 2 nädalat jõi arsti poolt kirjutatud spetsiaalseid valuvaigisteid. Pärast tehti

talle jala operatsioon ning tarvitas ta ka tablette. Tahab moraalset kahju kannatuste eest. Ta

magas halvasti, oli närvis. Kartis, et sama asi kordub. Ta kannatas vaimselt, kuna ei oodanud sellist asja, ta ei olnud selleks valmis, ei soovinud seda, ei teeninud sellist suhtumist ära. Tahab moraalse kahju hüvitamist seoses sellega, et süüdistatav ründab teda juba teistkordselt. Esimene rünne oli röövimise eesmärgil 10 aastat tagasi. Süüdistatav ei avaldanud kahetsust.

1-18-3095

14

Kriminaalasjas on tõendamist leitud, et 27.10.2017 kehalise väärkohtlemise tagajärjena sai O P tervisekahjustuse. Isiku läbivaatuse protokolli alusel kannatanu nägu ja silmad olid paistes, olid

kriimustused mõlemate silmade all, parem kulm oli katki, olid kriimustused ninas üleval ja vasakul pool. SA Narva Haigla statsionaarse epikriisi kohaselt olid kannatanul O P haiglasse saabumisel turse, hematoomid ning nahahaavad peal ja näol. Üldseisund oli keskmise raskusega,

teadvus hämardunud, teadvusekaotus, peavalu, peapööritus, ataaksia. Kannatanu kaebas

peavalule. Kohus on seisukohal, et tagajärgi, mida süüdistatav oma käitumisega kannatanule füüsilises tähenduses põhjustas, tuleb hinnata keskmiseks.

Arvestades isiku läbivaatuse protokolli andmeid, SA Narva Haigla epikriisi andmeid ning

kohtuistungi käigus antud kannatanu ütlusi, leiab kohus, et ekkis süüdistatava tegevuse O P t tagajärjel heaolu langus tingituna pikaajalisest valust ning langes isiku elukvaliteet. Mittevaralise

kahju hüvitise määramisel arvestab kohus ka seda, et pärast kehalist väärkohtlemist kuni

kohtuistungini süüdistatav ei palunud kannatanult andeks, ei osutanud kannatanule mingit abi, seega kohtu seisukohal suhtus ta toimunusse ükskõikselt.

VÕS § 130 lg 2 kohaselt tuleb isikule kehavigastuste tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud

mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik summa. Mõistlik summa on aga määratlemata mõiste ning seda tuleb sisustada eelkõige läbi kuriteo asjaolude ja kannatanu läbielamiste. Mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi. Kannatanul oli eelnev negatiivne emotsioon süüdistatavaga, käesoleva süüdistuse ese on taas kannatanu kehaline

väärkohtlemine, siis on enesest mõistetav see, et kannatanu on saanud trauma. Samuti ei saa

märkimata jätta seda, et kannatanu nägu sai olulisi kahjustusi, mis meditsiini abiga sai küll

ravitud, kuid vaevusi põhjustasid haavad. Tegemist on kehavigastustega, milliste tagajärjed võivad ühel või teisel määral mõjutada kannatanu elukvaliteeti. Lisaks tuleb arvestada kannatanu hingeliste üleelamistega ja juhtunust taastumisega.

Arvestades O P tekitatud vigastuste raskust ja sellega tekitatud valu, kannatuste suurust,

rikkumise raskust ja ulatust, vigastusega kaasnenud elukvaliteedi langust aga samuti

väljakujunenud kohtupraktikat, leiab kohus, et mittevaralise kahju hüvitamiseks on õiglane

süüdistatavalt kannatanu kasuks välja mõista 1000 eurot. Kohtu seisukohal on antud summa põhjendatud, mõistlik ning kooskõlas ühiskonna heaolutasemega.

VI. Menetluskulud

KrMS § 180 lg 1 alusel tuleb süüdimõistetult välja mõista menetluskulud. Menetluskuludeks on käesolevas kriminaalasjas sundraha, kaitsjatasu ja ekspertiisi tegemisega seotud kulud. KrMS § 180 lg 3 alusel võib kohus määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi.

KrMS § 175 lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 2 alusel kuulub N.V-lt väljamõistmisele sundraha

teise astme kuriteo toimepanemises süüdimõistmise tõttu summas 750 eurot, milline summa vastab 1,5 kuupalga alamm

äärale.

KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel kuulub N.V-lt väljamõistmisele ka 1110 eurot muu menetluskulu katteks.

Arvestades käesoleva kriminaalmenetluse kulude suurust, kannatanu huvisid, N.V-lt välja

mõistetud tsiviilhagi suurust ning asjaolu, et menetleja eesmärk isikult menetluskulude

väljamõistmisel ei ole seada isikut raskesse materiaalsesse olukorda, peab kohus põhjendatuks

1-18-3095

15 KrMS § 180 lg 3 alusel anda süüdistatavale õigus tasuda väljamõistetud menetluskulud ositi ühe aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

Otsuse tegemisel juhindub kohus ülaltoodust ja KrMS §-dest 309-315.

/allkirjastatud digitaalselt/ Galina Jasnjuk Kohtunik