2-15-18371/82 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. september 2018, Tartu

Tsiviilasja number

2-15-18371

Tsiviilasi

Dmitry Zlotnikovi hagi Pavel Gorohhovi vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

9245,65 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 15. veebruari 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Dmitry Zlotnikovi apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Dmitry Zlotnikov (isikukood XXXX),

esindaja Marko Tiirik

Vastustaja (kostja): Pavel Gorohhov (isikukood XXXX),

esindaja advokaat Andrei Matvejev

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 15. veebruari 2018 otsus

muutmata.

2. Jätta

Dmitry

Zlotnikovi

apellatsioonkaebus

rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

3. Jätta

menetluskulud

ringkonnakohtus

Dmitry

Zlotnikovi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Dmitry Zlotnikov (hageja) esitas Pavel Gorohhovi (kostja) vastu hagi võlgnevuse

väljamõistmiseks. Hageja palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 8000 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivised 601,65 eurot ning edasiulatuv viivis seadusjärgses ulatuses kuni

kostja poolt nõude täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt andis hageja suulise laenulepingu alusel kostjale laenu 8000 eurot, kandes

4000 eurot kostja arveldusarvele 30.06.2014 ja 4000 eurot 01.07.2014. Kostja pidi laenu tagastama

hiljemalt kuue kuu jooksul, s.o hiljemalt 01.01.2015. Hageja edastas 20.04.2015 kostjale

nõudeavalduse, millega hageja esitas laenulepingust tuleneva nõude ja palus kostjal tagastada

laenulepingu alusel saadud võlgnevus summas 8000 eurot ning kanda nimetatud summa hageja

arveldusarvele. Kostja ei ole hagiavalduse esitamise ajani lepingus võetud kohutusi täitma hakanud

ega hagejale võlasummat tagastanud.

Hageja leidis, et kostja väide, et laenu sai kolmas isik (Dmitri Šamarin) on ebaõige ning esitatud

eesmärgil vabaneda laenu tagastamise kohustusest. Kostja poolt esitatud väited, et kuigi kasutati

tema pangakontot, siis tema tegelikult laenu ei saanud, on ebaõiged ning ei ole usutavad.

D. Šamarini seletuskirjast nähtub, et 2014. aasta juunis palus ta kostja abi, et saada raha 8000 eurot,

mis pidi kantama kostja pangakontole. Edasisest nähtub, et raha oli vaja firma Pa Ša OÜ äri

edendamiseks, kusjuures raha anti edasi hoopis Georgiy Panchenkole, kes oli hageja sõber.

Äriregistri väljavõttest nähtuvalt asutati Pa Ša OÜ alles 23.09.2014 ning 2014. aasta juunis laenuks

võetud raha ei saanud seega kuidagi kasutada nimetatud ettevõtte huvides. Järelikult on

seletuskirjas esitatud väide ebaõige ning vastuolus hageja poolt esitatud tõendiga. Samuti ei ole

eluliselt usutav D. Šamarini poolt seletuskirjas esitatud versioon, kuidas hagejalt laenuks võetud

8000 eurot edasiselt kasutati. Nimelt nähtub seletuskirjast, et kuigi kasutati kostja pangakontot

laenu saamiseks, siis raha küsis hagejalt justkui hoopis hageja väga hea sõber G. Panchenko. Kostja

ei ole oma seisukohtade esitamisel järjekindel – kostja vastuse kohaselt sai laenu D. Šamarin,

samas D. Šamarini seletuskirjast nähtub, et raha palus hagejalt G. Panchenko. Samuti jääb esitatu

põhjal hagejale arusaamatuks, et kui seletuskirjast nähtuvalt oli G. Panchenko hageja hea sõber,

siis miks oli temale raha ülekandmiseks kasutada kostja pangakontot ja D. Šamarini vahendamist,

kes aga kostja vastusest nähtuvalt sai ise hoopis hagejalt laenu. Sellisel juhul oleks G. Panchenko

ise hageja, kui oma sõbra, poole laenu saamiseks pöördunud. Seega on kostja vastuväited

ebausutavad ja vastuolulised.

Hagejalt sai laenu kostja ning kostja kohustus selle ka hagejale tagastama, mida aga ei ole kuni

käesoleva ajani teinud.

2. Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta see rahuldamata. Kostja palus jätta menetluskulud

hageja kanda.

Kostja ei ole kunagi sõlminud hagejaga laenulepingut ning viidatud laenuleping oli sõlmitud hageja

ja D. Šamarini vahel. Hagi on esitatud vale isiku vastu ning käeoleva vaidluse puhul on õigeks

kostjaks D. Šamarin.

Kuna D. Šamarinil puudus pangas arveldusarve, siis poolte kokkuleppel kandis hageja

laenusumma kostja arveldusarvele, et kostja annaks ülekantud summa edasi D. Šamarinile. Kostja

nii tegigi.

Iseenesest asjaolu, et hageja kandis laenu kostja arveldusarvele ei tõenda, et hageja ja kostja vahel

oli sõlmitud laenuleping. D. Šamarin on kinnitanud, et tema sai hageja ja D. Šamarini vahel

sõlmitud laenulepingu alusel kostjale ülekantud laenu. Järelikult, kuna kostja ei ole laenulepingu

pool, siis on hagi esitatud vale isiku vastu.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus jättis hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus määras, et

lahendab menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise eraldi määrusega peale kohtuotsuse

jõustumist.

Vaidlust ei ole, et hageja kandis kostja pangakontole 30.06.2014 4000 eurot ja 01.07.2014 veel

4000 eurot. Pooled vaidlevad, kas nende vahel oli sõlmitud laenuleping.

Hageja vande all antud ütluste kohaselt (I kd, tl 27 pöördel) küsis kostja hagejalt laenu 8000 eurot

ja hageja nõustus andma kostjale selle summa. Hageja pidi kokku lepitud summa maksma kostja

pangakontole. Laenu tagastamise ajaks oli 2014. aasta lõpp (31.12.2014), laenu 8000 eurot pidi

hagejale tagastama kostja.

Hageja tunnistaja G. Panchenko ütlused ei kinnita ega ka lükka ümber hageja väiteid, et poolte

vahel oleks sõlmitud laenuleping, kuna tunnistaja ei viibinud otseselt võimalike läbirääkimiste

juures. Tunnistaja ei teadnud, millest oli poolte vahel konkreetselt juttu. Tunnistaja teadmised

laenulepingust pärinevad hageja enda ütlustest, mille järgi hageja andis kostjale raha 8000 eurot.

Kostja vande all antud ütluste kohaselt (I kd, tl 31 pöördel) ei ole kostja hagejalt laenu küsinud.

Kostja oli teatanud oma pangakonto numbri D. Šamarinile ja kostja jaoks ootamatult laekus tema

pangakontole 8000 eurot, mille osas D. Šamarin selgitas kostjale, et see raha on ette nähtud tema

jaoks (I kd, tl 30). Kostja võttis laekunud summa oma pangakontolt sularahana välja ja andis selle

üle D. Šamarinile.

Kostja ütluseid kinnitab D. Šamarini poolt 19.02.2016 kirjutatud selgitus (I kd, tl 45, tõlge I kd,

tl 199), mille kohaselt võttis D. Šamarin hagejalt laenu 8000 eurot, mille D. Šamarin palus üle

kanda kostja pangakontole, et kostja annaks saadud summa üle D. Šamarinile sularahas.

D. Šamarin kinnitas, et nimetatud summa on ta täies mahus kätte saanud. Samuti on D. Šamarin

koostanud 23.04.2015 kirjaliku selgituse (I kd, tl 144, tõlge I kd, tl 200), millest selgub, et

D. Šamarin palus 2014. a juulis kostjalt saada hagejalt D. Šamarini jaoks raha 8000 eurot, mis tuli

kanda kostja pangakontole. Kohtuistungil (II kd, tl 55) selgitas kostja, et sõna „saada“ tähendab

vene keeles ka sellist olukorda, kus keegi soovib kaasabi millegi saamiseks, mis tähendab, et

D. Šamarini 23.04.2015 kirjaliku selgituse esimest lauset tuleks tõlgendada selliselt, et D. Šamarin

palus kostjalt aidata saada raha hagejalt sellega, et kostja võimaldaks kasutada oma pangakontot

raha üleandmiseks D. Šamarinile. Kostja vande all antud ütluste kohaselt ei olnud D. Šamarinil

endal pangakontot Eestis, sest ta elas pikemat aega Venemaal.

Kohus nõustus kostja tõlgendusega D. Šamarini 23.04.2015 kirjaliku selgituse esimese lause osas,

kuna selline tõlgendus on kooskõlas teiste asjas esitatud tõenditega. D. Šamarin kinnitab samuti

23.04.2015 kirjalikus selgituses, et nimetatud summa on ta täies mahus kätte saanud.

Kohus järeldas, et kostja ja hageja vahel ei olnud sõlmitud laenulepingut. Kohus nõustus kostja

vastuväitega, et kostja pangakontot kasutati kolmandate isikute poolt raha ülekandmiseks,

sealjuures ei võtnud kostja endale mingeid kohustusi hageja ees.

Hageja pole veenvalt tõendanud laenulepingu sõlmimist poolte vahel, mille alusel saaks hageja

nõuda kostjalt laenulepingust tuleneva rahalise kohustuse täitmist. Kostja on omapoolsete

tõenditega hageja väited ümber lükanud. Kohus ei tuvastanud, et hageja ja kostja vahel oleks

sõlmitud laenuleping, mille täitmist saaks hageja kostjalt nõuda.

Samuti ei tuvastanud kohus, et hageja ja kostja vahel oleks olnud mõnest muust alusest tulenev

õigussuhe, millest tuleneva kohustuse täitmist saaks hageja kostjalt nõuda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu

otsus tühistada täielikult ning teha uus otsus, millega hagi täies ulatuses rahuldada. Juhul, kui

ringkonnakohus leiab, et tsiviilasja ei ole võimalik sisuliselt lahendada, palub hageja saata tsiviilasi

samale kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Maakohus on ebaõigesti hinnanud hageja vande all antud ütlusi, mille kohaselt küsis kostja temalt

laenu. Koosmõjus pangaväljavõttega ja tunnistaja G. Panchenko ütlustega 23.01.2018

kohtuistungil on tõendatud poolte vahel laenulepingu sõlmimine ja laenu saamine kostja poolt. Kui

üks isik kannab teisele isikule teatud rahasumma selgitusega „krediit“, siis on hageja väitel

laenulepingu sõlmimine tõendatud ja vastupidise tõendamise kohustus läheb üle laenusaajale.

Maakohus ei ole õigesti hinnanud kostja pangaväljavõtet, millelt nähtub et hageja on kandnud

kostjale üle 30.06.2014. a 4000 eurot ja 01.07.2014. a veel 4000 eurot, selgitusega „krediit“. Sellest

saab teha ainult ühese järelduse - hageja ja kostja vahel oli laenusuhe.

Tsiviilasja materjalidest nähtub (hageja vande all antud ütlused, tunnistaja ütlused), et kostja tegi

hagejale pakkumuse - saada laenu ja hageja väljendas raha ülekandmisega kostjale (pangakonto

väljavõte) oma nõustumust.

Maakohus on ebaõigesti otsuse tegemise lähtunud D. Šamarini 23.04.2015 ja 19.02.2016 kirjalikest

selgitustest. Nimetatud selgitusi ei saa lugeda usaldusväärseteks tõenditeks, kuna ei ole teada, kas

need on kirjutatud üldse D. Šamarini poolt ning kas D. Šamarin on need allkirjastanud. Kirjad on

pealkirjadeta, ei ole näha, kellele nad on adresseeritud. On arusaamatu, miks D. Šamarin võttis

nende kirjadega enda peale laenukohustuse.

23.04.2015 kiri on vastuoluline: esimeses lõigus väidab D. Šamarin, et palus P. Gorohhovit küsida

raha tema jaoks D. Zlotnikovilt, teises lõigus väidab ta, et G. Panchenko palus raha D. Zlotnikovilt

OÜ Pa Ša äritegevuse arendamiseks ning saadud raha andis D. Šamarin edasi G. Panchenkole.

Otsusest ei selgu, miks kohus arvestas kirja esimese lausega ja jättis tähelepanuta teises lõikes

oleva. Kui esitatud tõend on vastuoluline, tuleb vastuolud kõrvaldada, mitte võtta kirjast suvaline

lause ning selle põhjal asuda ebamäärasele seisukohale. Hageja leiab, et 23.04.2015 kiri tuleb jätta

tähelepanuta, kuna see ei tõenda kuidagi vaidlusaluseid asjaolusid.

19.02.2016 kirjas kinnitab D. Šamarin, et sai kätte kogu summa, kuid maakohtus ei suutnud kostja

seletada, kuhu jäi 8000-st eurost 410 eurot ja miks võeti 7590 eurot välja erinevatest

pangaautomaatidest, erinevatel aegadel ja erinevate summadena.

Maakohtu otsusest ei nähtu, miks ta ei arvestanud laenulepingu sõlmimise tõendina hageja

pangaväljavõtet.

Ebausaldusväärne on ka asjaolu, et D. Šamarin ei ole kordagi pöördunud ei laenu saamise ega

tagastamise osas hageja juurde ning need nn kirjad ilmusid välja alles kohtumenetluses.

Kohus jättis D. Šamarini tunnistajana üle kuulamata, asjas tähtsust omavad asjaolud välja

selgitamata ning vastuolud kõrvaldamata.

Maakohus on ebaõigesti hinnanud tunnistaja G. Panchenko ütlusi. Tunnistaja andis ütlusi selle

kohta, et laenu küsis kostja äri jaoks. Hageja andiski kostjale laenu, mida tõendab pangaväljavõte.

Kohtuistungil on tunnistaja konkreetselt sellele küsimusele vastanud. Maakohus on teinud

tunnistaja ütlustest ebaõige järelduse, et ütlused ei kinnita laenulepingu sõlmimist. Tunnistaja sai

anda ütlusi ainult selle kohta, mida ta konkreetselt tajus ja mäletab.

Laenuküsimise vestluse juures viibis tunnistaja ütluste kohaselt ka D. Šamarin, seega kui

D. Šamarini ja hageja vahel oleks olnud laenusuhe, siis ei oleks nad seda ilmselgelt sõlminud

P. Gorohhovi kaudu. Pole usutav, et isiku eest, kes soovib laenu saada ja viibib laenuandjaga ühes

kohas, teeb seda teha samal ajal teine isik.

5. Kostja (vastustaja) palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta

hageja kanda.

Kostja esitas väite selle kohta, et tema kontole laekunud apellandi raha ei ole laen. Ülekandmise

eesmärgiks oli kontole laekunud raha üleandmine D. Šamarinile. Kostja esitas väite selle kohta, et

D. Šamarin leppis hagejaga kokku laenu andmises. D. Šamarin on Vene Föderatsiooni elanik ja

kodanik. Temal puuduvad kontod Eesti pankades ja ta ei saanud pangakontot avada laenu andmise

kuupäevaks. Seoses sellega andis kostja hageja ja D. Šamarini palvel oma konto selleks, et hageja

kannaks kontole üle D. Šamarinile väljaantava laenu summa. Laenu ülekandmise päeval võttis

kostja laenu summa kontolt maha sularahas ja edastas laenu summa D. Šamarinile. D. Šamarin

tagastas laenu hagejale.

Hageja tõlgendab tekkinud õigussuhteid laenusuhetena hageja ja kostja vahel. Kostja tõlgendab

tekkinud õigussuhteid laenusuhetena hageja ja D. Šamarini vahel ja käsundisuhetena hageja ja

kostja vahel.

Kohus, andes hinnangu poolte vande all antud ütlustele, analüüsis põhjalikult ka teiste tõendite

kogumit. Seoses sellega ei ole tegemist kohtu põhjendamatu ühe poole ütluste eelistamisega.

Ei vasta tõele, et D. Šamarini seletused tekkisid alles kohtumenetluse ajal. Kostja esitas 23.04.2015

D. Šamarini seletuskirja. Hagiavaldus esitati 07.12.2015 ja toimetati kostjale kätte koos hagi

menetlusse võtmise määrusega 18.02.2016. Seoses sellega oli D. Šamarini esimene seletus antud

ca aasta enne hagiavalduse kostjale kättetoimetatamist.

Kuna hageja ei esitanud maakohtu menetluses taotlust D. Šamarini ülekuulamiseks, siis ei saa

hageja esitada etteheidet maakohtule selles, et nimetatud isikut tunnistajana üle ei kuulatud.

Kohus tegi tunnistaja G. Panchenko ütlustest järelduse, mis täiesti vastab tunnistaja poolt öeldule.

Hageja tugineb laenusuhte olemasolu tõendamiseks üksnes enda ütlustele ja konto väljavõtetele.

Mainitud tõendid ei ole piisavad selleks, et tuvastada laenusuhte tekkimiseks vajalike eelduste

täitmist, kuna nendest ei nähtu kostja tahteavaldus laenulepingu sõlmimiseks. Fakti, et kostja võttis

hagejalt saadud raha sularahaautomaadi kaudu välja, ei saa tõlgendada kostja kaudse

tahteavaldusena.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ning apellatsioonkaebus

rahuldamata. Apellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega

muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid kõiki

korrata (tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 654 lg 6).

9. Vaidluse all ei ole asjaolu, et hageja kandis kostja pangakontole 30.06.2014 4000 eurot ja

01.07.2014 veel 4000 eurot. Küll aga on pooled eri meelt selles, kas ja kelle vahel sõlmitud

laenulepingu alusel hageja raha üle kandis.

Mõlemad pooled olid menetluses iseenesest seisukohal, et raha ülekandmise aluseks oli laenusuhe.

Hageja käsitluse kohaselt sõlmiti hageja ja kostja vahel laenuleping sellega, et hageja kandis raha

üle kostja pangaarvele. Kostja esitas vastuväite, mille kohaselt oli tegu küll laenulepinguga, kuid

selle pooleks (laenusaajaks) ei olnud mitte kostja ise, vaid kolmas isik, kellele kostja sularaha üle

andis.

Kumbki pool pidi TsMS § 230 lõike 1 järgi tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema

nõuded ja vastuväited.

10. Laenuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel

kokkuleppe saavutamisega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja

sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui

on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega on lepingu jõustumiseks

olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on

saavutanud konsensuse. Laenulepingu sõlmimiseks võib teha tahteavalduse sarnaselt teiste

võlaõiguslikke lepingutega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-st 1 tulenevalt mis

tahes viisil. Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka

kaudsete tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus jagas õigesti tõendamiskoormise märkides, et hagejal tuli

tõendada laenulepingu sõlmimine, s.o eelkõige kostja tahteavaldus. Hageja enda tahteavaldusena

(pakkumus ehk ofert laenulepingu sõlmimiseks) on võimalik käsitada hageja poolt kostja

pangaarvele tehtud ülekandeid à 4000 eurot selgitusega „kredit“ („laen“). Kostja tahet (aktsepti)

aga pangaülekande tegemine kindlaks teha ei võimalda.

Ka Riigikohus on 24.10.2011 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-109-11 p-is 11 selgitanud, et üksnes

rahasumma ülekandmine kostja arvelduskontole ei anna alust lugeda laenuleping sõlmituks.

Seega on väär hageja seisukoht, et hageja poolt kostjale raha ülekandmine tõendab laenulepingu

sõlmimist.

11. Hageja soovis omaenda vande all antud ütlustega tõendada kostja tahteavaldust laenu

saamiseks. Samas on kostja vande all selgitanud, et tema ei soovinud laenu saada. Seega on poolte

vande all antud ütlused selles osas vastuolus (välistavad üksteist) ning hagejal tuli esitada

täiendavaid tõendeid lisaks enda vande all antud ütlustele.

Hageja tugines oma väidete tõendamisel lisaks tunnistaja G. Panchenko ütlustele. Ringkonnakohus

nõustub maakohtuga, et tunnistaja G. Panchenko ütlused ei anna alust järeldada, et kostja oleks

teinud tahteavalduse laenulepingu sõlmimiseks. Tunnistaja selgitas, et „sellest konkreetselt, et

mina annan ja sina annad mulle tagasi, mina seda ei kuulnud, tingimuste arutamise juures mina ei

viibinud“. Tunnistaja kuuldu kohaselt sooviti laenu ettevõttele, äri jaoks (II kd, tl 51 pöördel).

Seega tunnistaja väidetavat laenulepingu sõlmimist vahetult ei tajunud, mistõttu ei saanud ta ka

kostja tahteavalduse andmise kohta ütlusi anda. Tunnistaja selgitas täiendavalt, et teadis

laenulepingust üksnes hagejalt kuuldust.

Ringkonnakohtu hinnangul jõudis maakohus õigele järeldusele, et tunnistaja G. Panchenko ütlused

ei kinnita ega lükka ümber hageja väiteid laenulepingu sõlmimise kohta.

Kuivõrd lepingu sõlmimiseks on vajalikud vastastikused tahteavaldused ning tõendamata on kostja

tahteavaldus, siis nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et poolte vahel laenulepingu sõlmimine ei

ole asjas kinnitust leidnud.

12. Samas ei ole kohus tsiviilasja lahendamisel seotud õigusliku kvalifikatsiooniga, mille pool

õigussuhtele annab. Nõude kvalifitseerimisel on kohus seotud nende hagi aluseks olevate

asjaoludega, millele pool on viidanud. Juhul kui laenuleping ei osutu tõendatuks, on samade

asjaolude alusel võimalik hageja nõue kvalifitseerida alusetust rikastumisest tuleneva nõudena. (vt

ka Riigikohtu otsus nr 3-2-1-11-08 p 10). Seega, kuna vaidluse all ei ole hageja poolt kostja

pangaarvele raha ülekandmine, on põhjendatud kontrollida ka asjaolusid, kas kostjal on

laenulepingu tõendamatusele vaatamata tekkinud kohustus raha hagejale tagastada.

Kostja on omalt poolt läbivalt tuginenud asjaolule, et tema pangaarvele ülekantud raha 8000 eurot

oli mõeldud üleandmiseks D. Šamarinile. Kostja on nimetatud asjaolu tõendamiseks andnud vande

all ütlused ning esitanud D. Šamarini kirjalikud selgitused (23.04.2015 ja 19.02.2016).

Maakohus leidis, et kostja on D. Šamarini kirjalike selgitustega tõendanud, et kostja pangakontot

kasutati kolmandate isikute poolt raha ülekandmiseks, sealjuures ei võtnud kostja endale mingeid

kohustusi hageja ees.

13. Hageja vaidles vastu D. Šamarini kirjalikele selgitustele tuginemisele leides, et ei ole teada, kas

selgitused on kirjutanud D. Šamarin ning kas need on allkirjastanud D. Šamarin.

Kohtule on esitatud käsitsi kirjutatud venekeelsed originaalkirjad (I kd tl 144 ja 145, tõlked I kd tl

199 ja 200), milles D. Šamarin kinnitab, et oli laenu saajaks, paludes kanda see üle kostja

arveldukontole. Sisuliselt on D. Šamarini allkirjastatud dokumente võimalik käsitada

võlatunnistusena (VÕS § 30). Hageja ei ole esitanud menetluses mingeid taotlusi ega tõendeid

kontrollimaks või vaidlustamaks nimetatud tõendite ehtsust. Seega võis kohus põhjendatult

tõenditega menetluses arvestada.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja vaidlustanud nimetatud dokumentide ehtsust TsMS § 277

tähenduses. Nimetatud paragrahvi esimese lõike järgi võib menetlusosaline esitatud dokumendi

ehtsuse vaidlustada ja taotleda, et kohus dokumenti tõendina ei arvestaks, kui ta põhistab

dokumendi võltsituse. Põhistamine on TsMS § 235 järgi kohtule väite põhjendamine selliselt, et

põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. Hageja ei ole niisuguseid põhistusi

esitanud, vaid on üksnes tuginenud väidetavatele vastuoludele kirjalikes tõendites.

14. Samuti on põhjendamatud hageja etteheited selle kohta, et maakohus ei ole D. Šamarinit

tunnistajana üle kuulanud. Ringkonnakohus selgitab, et hagimenetluses tuleb pooltel endil esitada

taotlused tunnistajate ülekuulamiseks. Kohus ei saa omaalgatuslikult tunnistajaid üle kuulata.

Hageja ei ole aga taotlenud D. Šamarini tunnistajana ülekuulamist, mistõttu on maakohtule

sellekohane etteheide põhjendamatu.

Olukorras, kus D. Šamarin on omakäeliselt kinnitanud, et sai laenu hagejalt D. Zlotnikovilt 8000

eurot ja raha ülekandmine toimus P. Gorohhovi pangakonto kaudu, olnuks hagejal mh võimalus

taotleda TsMS § 216 lg 1 alusel D. Šamarini kaasamist menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda

isikuna.

15. Hageja leiab, et D. Šamarini kirjalike selgitustega ei saa mh arvestada seetõttu, et need on

vastuolulised.

Ringkonnakohus leiab, et osas, mis puudutab raha üleandmist D. Šamarinile, on D. Šamarini

kirjalikud selgitused piisavad tõendamaks, et kostja pidi ja andis kostjale ülekantud raha üle

D. Šamarinile. Järelikult on kostja D. Šamarini kirjalike selgitustega tõendanud, et kostjale kanti

8000 eurot üksnes seetõttu, et tema annaks hagejalt saadud raha üle D. Šamarinile hageja ja

D. Šamarini vahelise õigussuhte alusel.

Seetõttu ei oma käesoleva asja lahendamisel määravat tähtsust selgitused selle kohta, mis põhjusel

8000 eurot hageja poolt kostja kaudu D. Šamarinile anti ning milliseks otstarbeks see raha ette

nähtud oli.

16. Põhjendatud ei ole ka hageja etteheited maakohtule, mille kohaselt jättis maakohus arvestamata

asjaoluga, et D. Šamarin kinnitusel sai ta kätte kogu rahasumma, ehkki kostja kontoväljavõtte

kohaselt võeti välja vaid 7590 eurot erinevatest pangaautomaatidest.

Kostja pangakonto väljavõttelt nähtub, et ülekaaluka enamuse (s.o 7590 eurot) 8000-st eurost on

kostja välja võtnud kahest erinevast pangaautomaadist. Puuduolev 410 eurot võis kostjal olla juba

eelnevalt sularahana käepärast ning väikese osa laenurahast asendamine varem kostja käsutuses

olnud sularahaga ei muuda asjaolu, et kolmandale isikule üle antud raha 8000 eurot pärines

hagejalt. Ringkonnakohtu hinnangul ei oma käesoleva asja lahendamisel määravat tähendust

asjaolu, millisel viisil kostja D. Šamarinile kogu summa üle andis, kuivõrd D. Šamarin on

kinnitanud kogu summa kätte saamist.

17. Samuti on ringkonnakohtu hinnangul eluliselt usutavad kostja selgitused, et ühes

pangaautomaadis polnud piisavalt sobivaid kupüüre, mistõttu kasutas kostja raha väljavõtmiseks

kahte läheduses asuvat pangaautomaati.

Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga ka selles, et maakohus on pidanud usutavamaks kostja vande

all antud ütlusi hageja vande all antud ütlustest. Kostja ütlused on kostja poolt kinnitatud ka teiste

tõenditega (eelkõige D. Šamarini kirjalikud selgitused). Seejuures hageja oma väiteid täiendavate

tõendite esitamisega kinnitanud ei ole.

Kokkuvõtvalt nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei anna käesoleva

tsiviilasja materjalid alust tuvastamaks, et hageja ja kostja vahel võiks olla mõnest muust alusest

tulenev õigussuhe. Mh ei ole kostja alusetult rikastunud, kuivõrd kostja on tõendanud, et raha oli

ette nähtud ja edasi antud D. Šamarinile.

Eeltoodule tuginedes jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ning apellatsioonkaebuse

rahuldamata.

16. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud hageja kanda (TsMS

§ 171 lg 1).

Maakohus märkis otsuses, et määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks eraldi määrusega

peale kohtuotsuse jõustumist.

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/