2-17-1902/25 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

14. september 2018, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-17-1902

Tsiviilasi

MP, FP ja HP hagi Tallinna kohtutäitur Urmas

Tärno ja osaühingu EHITUSPROFF vastu tulemi

jaotuskava vaidlustamiseks täiteasjas

nr 052/2009/2119

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 26. veebruari 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Osaühingu EHITUSPROFF apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

0 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja I (vastustaja I): MP (isikukood

XXXXXXXXXX), seaduslik esindaja TP

Hageja II (vastustaja II): FP (isikukood

XXXXXXXXXXX)

Hageja III (vastustaja III): HP (isikukood

XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja KT

Hagejate ühine lepinguline esindaja Reet Vokk

Kostja I (vastustaja IV): Urmas Tärno (isikukood

XXXXXXXXXXX)

Kostja II (apellant): osaühing EHITUSPROFF

(registrikood 10718106), lepinguline esindaja Tarko

Tuisk

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 26. veebruari 2018 otsus tühistada osas, milles 70% hagejate ja

kostja Urmas

Tärno

maakohtu

menetluskuludest jäi kostja

osaühingu

EHITUSPROFF kanda.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jaotada 70% hagejate ja kostja Urmas

Tärno maakohtu menetluskuludest nii, et kostja Urmas Tärno kannab selles osas nii

enda kui ka hagejate menetluskulud.

3. Ülejäänud osas jätta punktis 1 viidatud otsus muutmata.

4. Punktis 1 viidatud otsus on edasi kaebamata jõustunud hagi rahuldamise, hagi

tagamise abinõu tühistamise ja 30% menetluskulude jaotuse osas.

2 (6)

5. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

6. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta kostja Urmas Tärno kanda.

7. Toimetada käesolev otsus kostjale Urmas Tärno kätte avalikult.

KOHTUOTSUSE RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS

1. Rahuldada hagi ja kohustada kohtutäitur Urmas Tärnot koostama täiteasjas

nr 052/2009/2119 uus tulemi jaotuskava.

2. Tühistada 07. 02. 2017 kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega kohus peatas

täiteasjas nr 052/2009/2119 Tallinna kohtutäitur Urmas Tärno 28. 12. 2016

koostatud tulemi jaotuskava alusel väljamaksete tegemine summas 26 547,03 eurot.

3. Jaotada menetluskulud järgmiselt:

3.1. hagejate menetluskulud maakohtus jätta kostja Urmas Tärno kanda;

3.2. kostja Urmas Tärno menetluskulud maakohtus jätta tema enda kanda;

3.3. kostja osaühingu EHITUSPROFF menetluskuludest maakohtus jätta 30%

kostja Urmas Tärno kanda ja 70% kostja osaühingu EHITUSPROFF enda

kanda;

3.4. kõik menetluskulud ringkonnakohtus jätta kostja Urmas Tärno kanda.

4. Toimetada käesolev otsus kostjale Urmas Tärno kätte avalikult.

Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. MP (hageja I), FP (hageja II) ja HP (hageja III, koos „hagejad“) esitasid 3. veebruaril 2017

Harju maakohtule hagi kohtutäituri Urmas Tärno (kostja I, edaspidi ka „kohtutäitur“) ja

osaühingu EHITUSPROFF (kostja II) vastu tulemi jaotuskava vaidlustamiseks täiteasjas

nr 052/2009/2119 (edaspidi „vaidlusalune täiteasi“).

1.1. Hagejate väited on järgmised:

-

hagejad ja kostja II on sissenõudjad erinevates kostja I menetluses olnud täiteasjades,

kus võlgnikuna osales OP (edaspidi „võlgnik“);

-

võlgnikule kuulus ½ suurune mõtteline osa kinnistust;

-

võlgnikule kuulunud mõtteline osa oli mh koormatud kohtuliku hüpoteegiga summas

63 911,65 eurot (1 000 000 krooni) kostja II kasuks;

3 (6)

-

kostja I edastas 19. jaanuaril 2017 vaidlusaluses täiteasjas 28. detsembril 2016 koos-

tatud tulemi jaotuskava, millega otsustas jaotada võlgniku kinnisasja mõttelise osa

kordusenampakkumisel saadud tulemi (105 000 eurot) samas täiteasjas järgnevalt:

o kohtutäituri lisatasu, alustamise tasu ja täitekulude katteks 3 898,27 eurot;

o selle täiteasja sissenõudja ehk kostja II nõude katteks 92 242,66 eurot;

o kohtutäituri põhitasu katteks 8 859,07 eurot;

-

ülejäänud täiteasjade puhul otsustas kostja I tulemit mitte jagada. Seega rahuldas

kostja I üksnes ühe sissenõudja (kostja II) nõude ja kostja I enda nõuded täitekulude,

sh kohtutäituri tasude osas;

-

rahuldamata jäid mh hagejate elatisnõuded järgmiselt:

o hageja I nõue summas 9 976,44 eurot;

o hageja II nõue summas 10 055,86 eurot ja

o hageja III nõue summas 6 514,73 eurot.

1.2. Hagejad vaidlustavad jaotuskava osaliselt ning seda osas, millega kostja I arvestas

tulemist kostjale II välja maksmiseks eelisjärjekorra nõudena suurema summa, kui kostjale II

seda võimaldab kohtuliku hüpoteegi summa.

1.3. Hagejad taotlevad hagis:

-

muuta vaidlusaluses täiteasjas koostatud tulemi jaotuskava ja arvestada tulemist

hagejatele makstavateks summadeks eespool p 1.1 viimases taandes märgitu või

-

alternatiivselt kohustada kostjat I koostama vaidlusaluses täiteasjas uus tulemi jaotus-

kava.

2. Kostja I ei avaldanud selget seisukohta hagi osas, aga märkis, et alates 1. jaanuarist 2017

ei tule elatise nõudeid rahuldada eelisjärjekorras. Kuigi otsus koostati 28. detsembril 2016, siis

said täitemenetluse osalised selle kätte pärast 1. jaanuari 2017 õigusmuudatust. Puudub

rakendusnorm, millest kohtutäitur saaks sellises olukorras juhinduda. Kostja I oli nõus vaidluse

lahendama kompromissiga, sh jaotuskava muutma.

3. Kostja II vaidles hagile vastu. Kohtulik hüpoteek ei piira kostja II nõude suurust ega ka

selle täitemenetluses rahuldamise ulatust. Vaidlustatud jaotuskava on õige, sest tulemist tuli

esmalt rahuldada kohtutäituri ja kostja II nõuded. Kui kohus leiab, et jaotuskava on koostatud

ebaõigesti, siis tuleb menetluskulud jätta kostja I kanda, kes on ainsana vastutav jaotuskava

koostamise eest.

MAAKOHTU OTSUS

4. Maakohus rahuldas 26. veebruari 2018 otsusega (vaidlustatud otsus) hagejate teise

alternatiivina esitatud nõude, st kohustas kostjat I koostama uue tulemi jaotuskava. Menetlus-

kuludest jättis maakohus 30% kostja I kanda ja 70% kostja II kanda ning otsustas määrata need

rahaliselt kindlaks edaspidi. Sama otsusega tühistas maakohus 7. veebruari 2017 määrusega

rakendatud hagi tagamise abinõu.

4.1. Nõuete rahuldamise ulatust reguleeriv seadus on materiaalõiguse norm. Õiguse üldpõhi-

mõtete kohaselt kohaldatakse tehingu, asjaolu ja toimingu suhtes nende tegemise ajal kehtinud

materiaalõigust. Seega pidi kohtutäitur koostama jaotuskava selle koostamise ajal kehtiva

seaduse kohaselt.

Jaotuskava koostamise ajal (28. detsembril 2016) kehtinud täitemenetluse seadustikus (TMS)

sisaldus § 174 lg 2¹, mille kohaselt järgnesid hüpoteegiga tagatud nõuetele lapse elatisnõuded,

v.a lapse elatisnõude osa, mis on riigile elatisabi maksmise tõttu üle läinud. TMS § 174 lg 2¹

muutus kehtetuks alles alates 1. jaanuarist 2017. Kohtutäitur pidanuks jaotuskava koostamisel

arvestama viidatud sättega, kuid jättis selle ekslikult tegemata.

4 (6)

4.2. Kohtulik hüpoteek kehtib (sh eelisjärgu nõudena täitemenetluses) summas, milles see on

kantud kinnistusraamatusse (TsMS § 388 lg 1, asjaõigusseaduse § 346 lg 1). Seega kohtuliku

hüpoteegiga tagatud nõue on kostjal II (olenemata kohtulahendiga tunnustatud nõude kogu

suurusest) siiski vaid hüpoteegisumma ulatuses ehk kinnistusraamatust nähtuvalt

1 000 000 krooni ehk 63 911,65 eurot. Ülejäänud osas on kostjal II täiteasjas nõue, mida on

võimalik rahuldada tulemi jäägist peale täitekulude maha arvamist koos teiste pandiga tagamata

nõuetega (pandiga tagatud nõuete ja laste elatisnõuete järel).

4.3. Kokkuvõtvalt asus maakohtu seisukohale, et juhindudes TMS §-st 174 tuleb võtta

erinevaid nõudeid jaotuskavas arvesse alljärgnevas järjekorras:

-

esmalt tuleb tulemist maha arvata kõik vaidlusaluse täiteasja täitekulud (TMS § 174

lg 2);

-

seejärel tuleb rahuldada esimeses järjekorras kostja II hüpoteegiga tagatud nõue

hüpoteegisumma ulatuses ehk kinnistusraamatust nähtuvalt 1 000 000 krooni ehk

63 911,65 eurot (TMS § 174 lg 3 p 2);

-

teises järjekorras tuleb rahuldada hagejate nõuded võrdeliselt nõuete summadega

(eespool p 1.1 viimane taane, TMS § 174 lg 3 p 2¹);

-

kolmandas järjekorras tuleb rahuldada kostja II nõue osas, mis ei ole tagatud pandiga

(kohtuliku hüpoteegiga) ja teised pandiga tagamata nõuded võrdeliselt nõuete

summadega (TMS § 174 lg 3 p 3);

-

neljandas järjekorras võrdeliselt ülejäänud nõuded (TMS § 174 lg 3 p 4).

4.4. Kuna kohtutäitur ei võtnud arvesse hagejate nõudeid teise järjekoha nõuetena vastavalt

jaotuskava koostamise ajal kehtinud TMS § 174 lg 3 p-le 2¹, tuleb jaotuskava tühistada. TMS

§ 109 lg 4 järgi võib kohus esitatud jaotuskava muuta või kohustada kohtutäiturit koostama uue

jaotuskava. Kohtul puuduvad jaotuskava aluseks olevad dokumendid, mistõttu tuleb kohtu-

täiturit kohustada koostama uus jaotuskava.

4.5. Menetluskulud jaotas maakohus peamiselt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 163 lg 2 alusel. Kuigi kohus rahuldas hagi täies ulatuses, peab menetluskulude jaotus olema

eeskätt õiglane. See õigustab TsMS § 163 lg 2 kohaldamist. Nii hagejad kui kostja I on

korduvalt pakkunud asja lahendamist kompromissiga. Kohus tegi pooltele ettepaneku sõlmida

kompromiss, mille sisuks on uue jaotuskava koostamine selliselt, et peale täitekulude maha

arvamist kuuluvad hagejate (laste) elatisnõuded jaotuskava alusel jaotamisele teise järgu

nõuetena (peale kostja II esimese järgu nõuet hüpoteegiga tagatud ulatuses) ja sellele järgneksid

kostja II nõue osas, mis ei ole hüpoteegiga tagatud ning muud täitemenetluses esitatud nõuded.

Kostja II ei avaldanud, et ta oleks sellise lahendusega nõus. Eeltoodust ja menetluskulude

õiglase jaotuse põhimõttest lähtuvalt tuleb jätta menetluskuludest 30% kostja I kui seadust

mittejärginud jaotuskava koostanud, kuid kompromissiga nõustunud kohtutäituri kanda, ja 70%

kostja II kui kompromissiga mittenõustunud menetlusosalise kanda.

POOLTE SEISUKOHAD

5. Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada menetlus-

kulude tema kanda jätmise osas. Kostja II palub esimese võimalusena panna kõik maakohtu

menetluskulud kostja I kanda või teise võimalusena jaotada need kulud kostjate vahel võrdselt.

Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

esiteks ei põhjendanud maakohus kulude jaotusel määratud vahekorda (30% : 70%);

-

teiseks on lubamatu TsMS § 163 lg 2 rakendamise olukorras, kus hagi rahuldatakse

täielikult, sest viidatud normi võib rakendada ainult hagi osalisel rahuldamisel. Ka

sisuliselt ei olnud normi kohaldamise eeldused täidetud, sest puudus konkreetne

kompromissi ettepanek, millega kostja II oleks saanud nõustuda;

5 (6)

-

kolmandaks jättis maakohus tähelepanuta, et menetluse kestel näitas kostja I üles

täielikku ükskõiksust menetluse suhtes ja takistas oma passiivsusega kohtumenetlust.

Samas kasutas kostja II menetlusõigusi heauskselt. Kostjal II oli, arvestades kostja I

käitumist nii täite- kui ka menetluses, põhjendatud kahtlus, et kompromiss-

läbirääkimised võivad veelgi pikendada menetluste kestust;

-

neljandaks on kompromissiõigus kostja II suhtes ainult näiline, sest jaotuskava tuleb

koostada vastavalt TMS-s sätestatule ning juhul, kui kohtutäitur selle koostamisel on

eksinud, siis on just temal kohustus teha õiguspärane jaotuskava. Kui kohtutäitur täitis

seadusest tulenevat kohustust ebapädevalt ja keskmise hoolsuseta, siis oleks äärmiselt

ebaõiglane ja ebamõistlik menetluskulude väljamõistmine kostjalt II. Kooskõlas TsMS

§ 162 lg-ga 4 ja § 165 lg 1 teise lausega tulnuks ka seetõttu panna kulud kostja I kanda;

-

viiendaks, isegi kui TsMS § 162 lg 4 ei kohaldu, siis tulnuks rakendada TsMS § 165

lg 1 esimest lauset ja jaotada menetluskulud kostjate vahel võrdselt.

6. Teised menetlusosalised maakohtu otsust ei vaidlustanud ega kaebuse kohta seisukohti ei

esitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb vaidlustatud osas TsMS § 657 lg 1 p 2

alusel osaliselt tühistada. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätab

hagejate ja kostja I menetluskulud maakohtus kõik kostja I kanda. Kostja II enda kulude osas

ei ole apellatsioonkaebus edukas, st kaebus rahuldatakse osaliselt, aga kostja I kannab

menetluskulud ringkonnakohtus.

8. Esmalt tuleb käsitleda kaebuse ulatust ning menetlusosaliste ringi ja rolle.

8.1. Kostja II vaidlustas maakohtu otsuse osaliselt menetluskulude jaotuse osas ja palub kõik

menetluskulud jätta kostja I kanda. Ülejäänud osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise

lause järgi edasi kaebamata jõustunud.

8.2. Kaebuse ulatuse selgitamiseks tuleb analüüsida, milliste menetluskulude jaotuse osas

saab kostja II kaebuse alusel olla veel vaidlust. Maakohus ei eristanud kulude jaotuse

otsustamisel, kelle kulud tuleb kostjatel kanda vahekorras 30% : 70%. Järelikult on sel viisil

jaotatud nii hagejate kui ka kummagi kostja menetluskulud. Maakohtu otsuse järgi tuleks

menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel kostjal I hüvitada 30% hagejate ja kostja II

menetluskuludest, aga kostjal II omakorda 70% hagejate ja kostja I kuludest. Kostja I

hüvituskohustuse osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud, st ka selles osas on otsus vastavalt

eelmises p-s 8.1 märgitule jõustunud. Ringkonnakohus ei saa kontrollida maakohtu lahendi

õigsust osas, mille peale pole kaevatud, ega poole huvides, kes pole kaebust esitanud (vrd

Riigikohtu 24. jaanuari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-13-56825, p 12 esimene lõik).

8.3. Kuna kaebus käsitleb üksnes kulude jaotust, siis ei mõjuta kaebuse lahendamist küsimus,

kas kostja I jätkab veel tegevust kohtutäiturina. Vaidluse all ei ole õigused või kohustused, mille

üleminekut reguleerib kohtutäituri seaduse (KTS) § 15 lg 1 ning kohtutäiturimäärustiku § 32

lg-d 1 ja 2. Menetluskulude hüvitamise eest vastutab kostja I KTS § 1 lg 1 järgi isiklikult. Seega

puudus käesolevas asjas vajadus kostja I kui poole asendamiseks või kaasamiseks.

8.4. Vaidluses selle üle, kuidas jagada menetluskulud kaaskostjate vahel, tuleb kostjat II

pidada apellatsioonimenetluses apellandiks ja kostjat I vastustajaks (vrd kassatsioonimenetluse

kohta sarnaselt Riigikohtu 8. oktoobri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-14, p 15 teine lõik).

9. Maakohus kohaldas ekslikult TsMS § 163 lg 2 olukorras, kus hagi rahuldati. Õige on

kaebuse väide, et viidatud säte kohaldub ainult hagi osalise rahuldamise korral. Maakohtu

otsuse resolutsiooni p 1 kohaselt on hagi rahuldatud ja seda ei vaidlustatud. Niisiis tuli

menetluskulud jaotada TsMS § 162 lg 1 ja kostjate omavahelises suhtes § 165 sätete järgi.

6 (6)

9.1. Kuna hagi rahuldati, siis TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannavad kostjad menetluskulud.

Sellest on maakohus ka põhjendatult lähtunud ja ükski kaebuse väidetest ei ole suunatud

teistsuguse kulujaotuse saavutamisele. Järelikult tuleb kaebuse lahendamiseks kontrollida, kas

maakohus jaotas põhjendatult kõik senised menetluskulud suhtes 30% : 70% kahe kostja vahel.

9.2. Vastavalt eespool p-s 8.2 märgitule ei eristanud maakohus hüvitatavate kulude algseid

kandjaid. See tõi kaasa ebaõige kohtulahendi. Maakohus oleks pidanud arvestama, et kostjad ei

osale sõltumata menetlustulemusest üksteise kulude hüvitamises (TsMS § 165 lg 2), seda enam,

et nad osalevad menetluses iseseisvalt (TsMS § 207 lg 2). Seega olnuks korrektne mõista hagi

rahuldamisel kostjatelt I ja II eraldi välja hagejate menetluskuludest nende vastutusele vastav

osa, aga kummagi kostja enda menetluskulud tulnuks jätta nende endi kanda (vt Riigikohtu

20. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 62 teine lõik). Ringkonnakohus saab selle

rikkumise kõrvaldada kaebusega hõlmatud osas, st kostja II kanda jäänud kulude osas.

9.3. TsMS § 165 lg 1 esimene lause sätestab mh, et kui otsus on tehtud kaaskostjate kahjuks,

vastutavad nad menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti. Seega on

kaaskostjate vahel menetluskulude jaotuse otsustamine kohtu diskretsiooniotsus, millesse

kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui on ületatud diskretsiooni piire. Käesoleval

juhul on maakohus diskretsioonipiire ületanud, sest kohaldas kostjate vastutuse määramisel

ekslikult TsMS § 163 lg 2 ja jättis valitud jaotuse 30% : 70% ka põhjendamata.

9.4. Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb TMS §-st 8 ja § 106 lg-st 2, et kohtutäitur peab

koostama õiguspärase jaotusava. Käesolevas asjas tuvastas maakohus, et vaidlusaluses

täiteasjas kostja I koostatud jaotuskava ei olnud kooskõlas kava koostamise ajal kehtinud

õigusega. Sissenõudjad, sh kostja II ei saanud jaotuskava õiguspärasust mõjutada. Kuigi TMS

§ 109 lg 1 järgi tuleb jaotuskava vaidlustamise hagi esitada ka sissenõudja vastu, ei tähenda see,

et sissenõudja peaks sisuliselt vastutama kohtutäituri võimalike minetuste eest. Neil kaalutlustel

on õiglane jaotada käesoleva asja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 ja § 165 lg 1 alusel sel viisil,

et hagejate menetluskulud jäävad kõik kostja I kanda.

9.5. Eespool p-s 9.2 märgitust tuleneb, et kostja I ei pea kandma kostja II menetluskulusid

maakohtus, vaid need kulud jäävad kostja II enda kanda. Kuna kostja I maakohtu otsust ei

vaidlustanud, siis saab ringkonnakohus muuta kõnealuses osas maakohtu otsust üksnes

osaliselt, st kostja II menetluskuludest 70% ulatuses.

9.6. Kokkuvõttes kujuneb menetluskulude jaotus maakohus järgmiseks: kostja I kannab kõik

hagejate kulud ja enda kulud, samuti 30% kostja II kuludest, aga kostja II kannab ülejäänud

osas enda kulud ise. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² märgib ringkonnakohus otsuse kehtiva

resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

10. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel ning eespool p-des 8.4

ja 9.2 märgitud kaalutlustelt kostja I kanda. Kuna maakohus ei määranud hüvitatavaid kulusid

kindlaks rahaliselt, siis vastavalt TsMS § 174 lg-le 4 ei tee seda ka ringkonnakohus.

11. Ringkonnakohus ei ole suutnud vaatamata mõistlikele pingutustele kostjale I menetlus-

dokumente isiklikult kätte toimetada ega tema elukohta või tegelikku viibimiskohta välja

selgitada. Eeltoodust tulenevalt tuleb otsus kostjale I kätte toimetada avalikult TsMS § 317 lg 1

p 1 ja § 639 lg 1 alusel.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm