3-16-1903/53 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. september 2018, Tallinn

Haldusasja number

3-16-1903

Haldusasi

XX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 9. septembri

2016. a otsuse nr 15.3-3.1/2505 tühistamiseks, Politsei-

ja Piirivalveameti kohustamiseks ning Eesti Vabariigilt

mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, esindaja Reimo Mets

Vastustaja I – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja

Mari-Liis Laan

Vastustaja II – Justiitsministeerium, esindaja Alar Must

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 23. novembri 2017. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada XX apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks:

2.1. välismaalaste seadus (RT I, 06.04.2016, 20) osas, milles see ei näe ette õiguslikku

alust tähtajalise elamisloa andmiseks Eesti Vabariigi kodaniku samasoolisele

registreeritud kooselupartnerile Eestis perekonnaelu elamiseks;

2.2. kuni 16. jaanuarini 2017 kehtinud siseministri 18. detsembri 2015 määrus nr 83

„Tähtajalise elamisloa ja selle pikendamise ning pikaajalise elaniku elamisloa ja

selle taastamise kord ning elamisloa taotlemise vormid“ (RT I, 29.07.2016, 3)

osas, milles see ei võimalda Eesti Vabariigi kodaniku samasoolisel registreeritud

kooselupartneril esitada tähtajalise elamisloa taotlemisel abielu sõlmimist

tõendava dokumendi asemel tõendit kooselu registreerimise kohta.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 23. novembri 2017. a otsus osas, milles

halduskohus jättis rahuldamata XX kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti 9. septembri

2016. a otsuse nr 15.3-3.1/2505 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti

kohustamiseks. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada kaebus osaliselt,

tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 9. septembri 2016. a otsus nr 15.3-3.1/2505 ning

3-16-1903

2(10)

kohustada Politsei- ja Piirivalveametit kaebaja 4. mai 2016. a taotlust uuesti läbi

vaatama.

4. Mittevaralise kahju nõude osas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna

Halduskohtu 23. novembri 2017. a otsus muutmata.

5. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja esimese ja teise astme menetluskulude

katteks välja 922 eurot ja 50 senti. Ülejäänud osas jätta menetluskulud menetlusosaliste

endi kanda.

6. Tagastada kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel enam tasutud riigilõiv 30 eurot

Q arveldusarvele XXXXXXXXXXXXXXXX Swedbank AS-s.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul kohaldamata

jäetud õigustloova akti kohta Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve korras tehtud lahendi

kuulutamisest arvates (HKMS § 212 lg 3).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sri Lanka Demokraatliku Sotsialistliku Vabariigi kodanik XX ja Eesti Vabariigi kodanik

YY sõlmisid 03.05.2016 notar Tatjana Boitsova juures kooselulepingu.

2. XX esitas 04.05.2016 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) tähtajalise elamisloa saamise

taotluse sooviga asuda elama Eestisse oma kooselupartneri juurde.

3. PPA andis 20.06.2016 taotlejale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks (abielu sõlmimist

tõendava dokumendi esitamiseks) ning jättis 09.09.2016 otsusega nr 15.3-3.1/2505 XX

taotluse läbi vaatamata.

Vabariigi Valitsuse (kohtu märkus: õige on siseministri) 18.12.2015 määruse nr 83

„Tähtajalise elamisloa ja selle pikendamise ning pikaajalise elaniku elamisloa ja selle

taastamise kord ning elamisloa taotlemise vormid“ § 10 lg 1 p 3 kohaselt tuleb tähtajalise

elamisloa taotlemisel elama asumiseks alaliselt Eestis elava abikaasa juurde esitada abielu

sõlmimist tõendav dokument. Taotluse juurde esitatud kooseluleping ei ole Eestis kehtivate

õigusaktide kohaselt käsitatav abielu sõlmimist kinnitava dokumendina. Välismaalaste

3-16-1903

3(10)

seaduse (VMS) § 118 lg 1 (kohtu märkus: õige on VMS § 118 p 1) kohaselt võib anda

tähtajalise elamisloa välismaalasele elama asumiseks abikaasa juurde. Taotlus jääb läbi

vaatamata, kuna taotleja ei ole esitanud puuduvat dokumenti kehtestatud tähtaja jooksul.

4. XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille lõplikud nõuded olid tühistada PPA

09.09.2016 otsus nr 15.3-3.1/2505, kohustada PPA-d väljastama kaebajale tema 04.05.2016

taotluse alusel tähtajaline elamisluba ning mõista kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju

hüvitis 10 000 eurot või kohtu määratud suuruses.

Õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise eeldused on täidetud (vt

riigivastutuse seaduse (RVastS) § 14 lg 1 ja Riigikohtu 31.10.2013 otsus nr 3-3-1-84-12, p

13). Riigikogu on võtnud vastu kooseluseaduse (KooS), mis jõustus 01.01.2016, kuid selle

rakendamise seadus on seni vastu võtmata. Selle tõttu ei tunnusta PPA, et kaebaja ja tema

partner, kes sõlmisid KooS alusel kooselulepingu, moodustavad perekonna. Erinevalt

erisoolistest paaridest ei saa samasoolised isikud sõlmida abielu ning reguleerida selle kaudu

oma suhteid riigiga. Samasooliste isikute kooselu kuulub põhiseaduse (PS) §-s 26 sätestatud

perekonna- ja eraelu kaitse alla, kuid KooS rakendusseaduse puudumine ei võimalda kaebajal

seda õigust realiseerida, st asuda elama oma Eesti kodanikust ja Eesti alalisest elanikust

pereliikme juurde. Sellega on rikutud kaebaja inimväärikust ja õigust eraelu puutumatusele

ning tekitatud temale mittevaralist kahju. Kaebajale antakse mõista, et ta on alaväärne ja tal ei

ole õigust elada perekonnaelu võrdväärselt heteroseksuaalsete inimestega. Kaebaja elab

pidevas hirmus ja stressis, et tähtajalise viisa lõppemise korral tuleb tal lahkuda Eestist ja

seega ka oma perekonnast. Kaebaja kuulub eriliselt kannatanud isikute rühma, sest KooS

rakendusseaduse puudumine mõjutab eelkõige seksuaalvähemusi, kellel ei ole muid võimalusi

oma kooselu seadustamiseks. Kuna õigus elada perekonnaelu on üks fundamentaalsemaid

inimõigusi ja riigi tegevus ei ole vabandatav, tuleb riigi poolset rikkumist lugeda oluliseks.

Vastustaja tegevusetuse ja kaebajale kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos, sest kui KooS

rakendusseadus oleks vastu võetud, oleks PPA saanud väljastada kaebajale tähtajalise

elamisloa ning mittevaralist kahju ei oleks tekkinud. Vastustajal oleks olnud võimalik kahju

tekkimist vältida KooS rakendusaktide õigeaegse vastuvõtmisega. Kahjuhüvitise suuruse

määramisel saab arvestada Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) asjakohast praktikat.

Arvestades KooS kehtivust ja eespool toodud põhjendusi, oleks PPA pidanud tõlgendama

VMS § 118 p-i 1 kooskõlas PS-ga ja andma kaebajale elamisloa elama asumiseks oma

kooselupartneri juurde. PPA-l oli võimalik kaalutlusõiguse alusel väljastada kaebajale

elamisluba ka VMS § 118 p 62 alusel, s.o kaaluka riikliku huvi tõttu. Selliseks huviks on

samasooliste kooselupartnerite diskrimineerimise lõpetamine. Kui PS-ga kooskõlas olev

tõlgendus ei ole võimalik, tuleb VMS § 118 p 1 tunnistada PS §-dega 12, 26 ja 27 vastuolus

olevaks.

5. Politsei- ja Piirivalveamet palus jätta kaebus rahuldamata.

PPA ei saanud VMS § 118 p-i 1 arvestades teistsugust otsust teha. Kaebajal on võimalik

taotleda elamisluba mõnel muul VMS-s sätestatud alusel.

6. Justiitsministeerium palus jätta kaebus rahuldamata.

RVastS § 14 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud. Seadusandja ei ole

olnud õigusvastaselt tegevusetu, sest KooS rakendamise seadus on Riigikogu menetluses

(XIII Riigikogu 114 SE). Sellises olukorras on kohtul lubamatu õigusloomeprotsessi sekkuda

ja seadusandjat survestada. Seadusandjale ei tule PS-st ega ühestki muust õigusaktist või

välislepingust kohustust samastada kooselulepingut ja abielu, sh elamislubade andmisel.

Lisaks ei saa olla kaebajale veel kahju tekkinud, sest kaebaja Eestis viibimine ei ole praegu

3-16-1903

4(10)

takistatud ja elamisloa menetlus on pooleli. Kaebaja kooseluleping sõlmiti üks päev enne

tähtajalise elamisloa taotluse esitamist, seega võib kooseluleping ollagi sõlmitud üksnes

eesmärgiga saada Eestis elamisluba või esitada Eesti riigi vastu kahjunõudeid. Kaebaja pole

tõendanud, et elamisloa saamise eeldused on täidetud. Seega puudub põhjuslik seos kaebaja

oletatava kahju ja seadusandja tegevusetuse vahel. Kaebaja ei kuulu ka eriliselt kannatanud

isikute rühma, sest samasoolise partneriga kooselulepingu sõlminud isik ei erine erisoolise

partneriga kooselulepingu sõlminud isikust, kelle partner ei soovi abielluda. RVastS § 14 lg 1

eesmärk on piirata massnõuete esitamist riigi vastu.

7. Tallinna Halduskohus jättis 23.11.2017 otsusega kaebuse rahuldamata.

Kahjunõue ei ole RVastS § 7 lg 1, § 9 lg 1 ja § 14 lg 1 alusel põhjendatud. Riik on KooS-ga

andnud kaebajale õiguse registreerida oma kooselu ja tunnustab sellist kooselu, kuid kaebajal

ei ole subjektiivset õigust nõuda, et registreeritud elukaaslane tuleks KooS rakendamisel

võrdsustada abikaasaga. Eesti ega Euroopa Liidu õigusest, samuti Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsioonist (EIÕK) ei tulene riigile kohustust tunnustada

samasooliste isikute kooselu abieluna, vaid see on seadusandja kaalutlusotsus. Kaebaja

kahjunõue on abstraktne. Kohus ei saa abstraktselt kontrollida, kas KooS rakendamise seaduse

vastu võtmata jätmine on PS-ga vastuolus. Kaebajale oli kooselulepingut sõlmides teada, et

KooS rakendusaktid on vastu võtmata. Seega ei saanud kaebajal tekkida kooselulepingut

sõlmides ootust, et talle antakse elamisluba. Kaebaja ja tema elukaaslane oleks saanud soovi

korral kooselulepingus omavahelisi suhteid täpsemalt reguleerida. KooS rakendamise seaduse

eelnõu on Riigikogu menetluses, kuid Eesti ühiskonnas valitsevad hoiakud ei toeta praegu

selle eelnõu vastuvõtmist. Seega ei saa seadusandjale ette heita tegevusetust ja riik pole oma

kohustusi oluliselt rikkunud. Kaebaja ei kuulu ka eriliselt kannatanud isikute rühma.

PPA-l ei olnud VMS alusel võimalust teistsugust otsust teha. Kehtiva õiguse järgi oli kaebajalt

abielutõendi küsimine õiguspärane. Euroopa Liidu direktiiv 2004/38/EÜ ei ole käesolevas

asjas kohaldatav, seega ei saanud taotlust rahuldada ka Euroopa Liidu õiguse vahetu

kohaldamise kaudu. Kaebaja ei ole taotlenud elamisloa väljastamist VMS § 118 p 62 alusel

ning selle alusel elamisloa andmise tingimused poleks praegusel juhul ka täidetud, sest selleks

puudub erandlik avalik huvi ja valitsusasutuse toetus. Kaebajal on võimalik taotleda

elamisluba mõnel teisel VMS-s sätestatud alusel.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. XX esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsus ja teha uus

otsus, millega rahuldada kaebus. Kaebaja jääb halduskohtule esitatud seisukohtade juurde ja

rõhutab järgmist.

Riik on võimaldanud kaebajal sõlmida kooselupingu, kuid ei ole taganud võimalust

realiseerida kooselulepingust tulenevaid õigusi. Halduskohus ei arvestanud asja lahendamisel

EIÕK ja selle rakendamise praktikaga sarnastes asjades (nt EIK otsused asjades Taddeucci ja

McCall v. Itaalia, Oliari jt v. Itaalia, Orlandi jt v. Itaalia). EIK praktika järgi on samasooliste

isikute kooselu perekonnaelu EIÕK art 8 tähenduses. Tegemist on ebavõrdse kohtlemisega

EIÕK artiklite 8 ja 14 tähenduses, kui riik kohtleb elamisloa andmisel ilma mõjuva põhjuseta

ühesuguselt heteroseksuaalset paari, kes on teadlikult otsustanud mitte abielluda, ja

samasoolist paari, kellel ei ole õiguslikult võimalik abielluda ja selle kaudu elamisluba saada.

Kaebaja ei näe mõjuvaid põhjusi, miks peaks riik keelama tal enda kooselupartneri juurde

elama asumist, sest nad moodustavad perekonna sarnaselt eri soost abikaasadele. EIÕK on PS

§ 123 lg 2 alusel Eestile siduv ja konventsiooni sätteid tuleb kaebaja õiguste tõhusaks kaitseks

kohaldada ka kohtul (vt Riigikohtu 11.06.1997 otsus nr 3-4-1-1-97 ja 25.03.2004 otsus nr 3-4-

1-1-04). Kaebaja õiguste kaitse kohustus tuleneb ka PS §-dest 12, 26 ja 27. Inimõigusi ei saa

3-16-1903

5(10)

panna rahvahääletusele, seetõttu on asjakohatu halduskohtu seisukoht, et kaebaja õiguste

rikkumist saab õigustada rahva enamuse tahtega mitte menetleda KooS rakendamise seadust.

Riik ei ole täitnud oma kohustusi, kui kooselulepingu sõlminud isik peab iga praktikas ette

tuleva küsimuse lahendamiseks kohtusse pöörduma või lõputult ootama, kuni seadusandja

loob võimaluse KooS-ga antud õiguste realiseerimiseks. Kohtul on kohustus algatada sellises

olukorras põhiseaduslikkuse järelevalve või ületada lünk muul viisil. Asja lahendamisel ei ole

tähtsust, kas kaebajal oleks võimalik seadustada oma Eestis elamist muul viisil kui taotletud

alusel. Kaebajale on oluline, et teda koheldakse inimväärselt, teda ei diskrimineeritaks

seksuaalse sättumuse tõttu ja tema õigust elada perekonnaelu Eestis koos oma Eesti Vabariigi

kodanikust kooselupartneriga tunnustatakse sarnaselt eri soost isikute perekonnaelule, kellel

on võimalik abielluda. Eesti ja Sri Lanka vahelist kaugust ning reisimise kulukust arvestades

ei soosi kaugsuhe perekonnana toimimist.

9. Politsei- ja Piirivalveamet palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Kaebaja viidatud EIK lahendid on tehtud Itaalia suhtes. Eesti seadusandjal on samasooliste

isikute kooselu reguleerimisel kaalumisruum. Eesti seadusandja on võimaldanud kaebajal

kooselu registreerida. Seaduses ei ole lünka, mida PPA oleks pidanud VMS § 118 p 1

kohaldamisel ületama. Kehtiva õiguse alusel ja võimude lahususe põhimõtet arvestades ei

saanud PPA teha teistsugust otsust.

10. Justiitsministeerium palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu

põhjendustega.

Samasooliste isikute suhete reguleerimine, sh elamisloa andmise küsimuses, on seadusandja

pädevuses. Seadusandja peab selle regulatsiooni kehtestamisel arvestama ühiskonna hoiakute

ja valijate tahtega. Eesti ühiskonnas valitsevad hoiakud ei toeta praegu KooS rakendamise

seaduse vastuvõtmist. Seega ei saa riigile ette heita viivitust. Kohtu kaudu seadusandja

survestamine ei ole õigusriigis aktsepteeritav. Rahvusvaheliste lepingute (nt EIÕK) sätted ei

ole Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa, erinevalt rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud

põhimõtetest ja normidest. Samasooliste isikute kooselu seadustamise osas puudub

rahvusvahelises õiguses ühtne arusaam. Seega puudub alus tunnistada PS-ga vastuolus

olevaks VMS sätteid, mis ei võimalda kaebajale tähtajalist elamisluba anda. KooS

rakendamise seadust ei ole jäetud vastu võtmata eesmärgiga alandada kaebaja inimväärikust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

I

12. Kaebaja on välismaalane, kes sõlmis temaga samast soost Eesti Vabariigi kodanikuga

KooS alusel kooselulepingu (I kd, tl 6–10) ja taotles seejärel PPA-lt tähtajalist elamisluba,

märkides taotluse vormile taotlemise alusena „elama asumiseks abikaasa juurde“ (I kd, tl 65).

Taotlusele lisatud avalduses selgitas kaebaja, et soovib asuda elama oma kooselupartneri

juurde (I kd, tl 66 ja 83). PPA jättis 09.09.2016 otsusega taotluse läbi vaatamata, sest

tähtajalise elamisloa saab anda üksnes abikaasa juurde elama asumiseks, selle üks eeldusi on

abielu sõlmimist kinnitava tõendi esitamine ja kooseluleping ei ole käsitatav sellise tõendina (I

kd, tl 11).

13. Vaidlus käib selle üle, kas VMS-i peaks tõlgendama selliselt, et see võimaldab kaebajal

taotleda elamisluba ka tema kooselupartneri juurde elama asumiseks, või alternatiivselt, kas

VMS on PS-ga vastuolus osas, mis välistab kaebajale elamisloa andmise kooselupartneri

3-16-1903

6(10)

juurde elama asumiseks. Kui vastus ühele neist alternatiividest on jaatav, tuleb kohtul

tühistada PPA 09.09.2016 otsus ja kohustada PPA-d kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama.

14. VMS § 112 kohaselt on tähtajaline elamisluba välismaalasele antav luba Eestisse elama

asumiseks ja Eestis elamiseks vastavalt VMS-ga sätestatud ja elamisloaga kindlaks määratud

tingimustele. VMS § 118 loetleb tähtajalise elamisloa andmise alused. VMS § 118 p 1

sätestab, et tähtajalise elamisloa võib anda välismaalasele elama asumiseks abikaasa juurde.

PPA 09.09.2016 otsuse tegemise ajal kehtinud VMS § 137 lg 1 täpsustas, et tähtajalise

elamisloa võib anda välismaalasele elama asumiseks Eestis püsivalt elava Eesti kodanikust

või eesti rahvusest abikaasa juurde või elamisloa alusel ja vähemalt kaks aastat Eestis elanud

välismaalasest abikaasa juurde. Vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtinud siseministri

18.12.2015 määruse nr 83 § 10 lg 1 p 3 sätestas, et tähtajalise elamisloa taotlemisel elama

asumiseks alaliselt Eestis elava abikaasa juurde VMS § 118 p 1 alusel esitatakse abielu

sõlmimist tõendav dokument. VMS ja selle alusel kehtestatud määrused ei reguleeri

registreeritud kooselupartneri juurde elama asumiseks tähtajalise elamisloa saamise aluseid ja

tingimusi.

15. PS §-d 26 ja 27 kaitsevad perekonnaelu erinevaid aspekte. Perekonnaelu kaitset riigi

sekkumise eest ei ole seatud sõltuvusse perekonnaliikmete soost ega seksuaalsest sättumusest.

Kuigi riik võib sekkuda välismaalase perekonnaellu, välistades tema õiguse elada

perekonnaliikmega koos Eestis, on ka samast soost elukaaslastel õigus riigi kaitsele (PS § 13)

ja nende õiguste piiramine ei tohi minna vastuollu diskrimineerimise keeluga (PS § 12) ning

peab olema demokraatlikus ühiskonnas vajalik (PS § 11; vt Riigikohtu 27.06.2017 määrus nr

3-3-1-19-17, p 16). Ringkonnakohus leiab, et perekonnapõhiõiguse ja perekonnaelu

puutumatuse tuumaks on perekonnaliikmete õigus ja võimalus olla üksteisega koos, sh luua

ühine kodu ja seal koos elada. Selleks peab perekonnaliikmetel olema võimalik elada koos

ühes riigis. Sellele õigusele vastab riigi kohustus luua õiguslik alus elamisloa saamiseks, et

perekonnaliikmed saaksid samas riigis koos elada.

16. VMS § 118 p 1 sätestab elamisloa andmise elama asumiseks abikaasa juurde, kuid VMS-

s puudub õiguslik alus anda elamisluba registreeritud kooselupartneri juurde elama asumiseks.

01.01.2016 jõustunud KooS alusel võivad nii samast kui ka eri soost kooselupartnerid sõlmida

kooselulepingu (vt KooS § 1 lg 1), kuid abielu sõlmine on lubatud üksnes mehe ja naise vahel

(vt perekonnaseaduse § 1 lg 1). Kaebaja ja tema kooselupartner on samast soost, seega ei ole

neil võimalik abielluda ning VMS § 118 p-s 1 elamisloa andmise eelduseks seatud tingimust

täita ning PPA-le selle kohta tõendit esitada. Ringkonnakohus leiab, et kuna tegemist on

kaebajast ja tema kooselupartnerist sõltumatu õigusliku takistusega, koheldakse sellega

kaebajat ja tema kooselupartnerit tähtajalise elamisloa andmisel põhjendamatult halvemini kui

eri soost isikuid, kellel on võimalik abielluda (vrd Riigikohtu 09.11.2009 otsus nr 3-3-1-61-

09, p 33). Kuna samast soost ja eri soost paaride perekonnaelu on PS alusel võrdselt kaitstud,

ei näe ringkonnakohus selliseks erinevaks kohtlemiseks mõistlikku ja asjakohast põhjust.

17. Eelnevat arvestades on ringkonnakohus seisukohal, et VMS on põhiseadusega vastuolus

osas, milles see ei sätesta võimalust anda kaebajale tähtajalist elamisluba Eestis perekonnaelu

elamiseks. Kuna PPA 09.09.2016 otsusega jäeti kaebaja taotlus läbi vaatamata muu hulgas

põhjendusega, et ta ei esitanud abielu sõlmimist kinnitavat tõendit, on vaidluse lahendamisel

asjassepuutuv ka siseministri 18.12.2015 määruse nr 83 regulatsioon osas, milles see ei

võimaldanud kaebajal esitada abielu sõlmimist tõendava dokumendi asemel 03.05.2016

sõlmitud kooselulepingut.

18. Seda järeldust ei muuda asjaolu, et kaebajal võib olla võimalus taotleda tähtajalist

elamisluba mõnel muul VMS-s sätestatud alusel. Kui kaebaja soovib Eestisse elama asuda

3-16-1903

7(10)

perekonnaelu elamise eesmärgil, peab tal olema võimalik sellel alusel elamisluba taotleda,

eriti kuna muul õiguslikul alusel saadav elamisluba ei pruugi anda kaebajale samaväärseid

õigusi ja kaitset. Ka Riigikohus on selgitanud, et tähtajalise elamisloa taotlemise aluse

kindlaksmääramine on taotleja õigus (vt 09.11.2009 otsus nr 3-3-1-61-09, p 17).

19. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks tõlgendada VMS § 118 p-i 1 ja siseministri

18.12.2015 määruse nr 83 § 10 lg 1 p-i 3 selliselt, et see hõlmab ka tähtajalise elamisloa

andmist samast soost kooselupartneri juurde elama asumiseks ning sellise kooselu kinnituseks

esitatavat kooselulepingut. Riigikohus on enne 01.10.2010 kehtinud VMS-s ja selle alusel

kehtestatud määruses sisaldunud analoogsete sätete kohta leidnud, et neis peetakse silmas

üksnes registreeritud abielu, mitte kooselu (vt 09.11.2009 otsus nr 3-3-1-61-09, p 31). Alates

01.10.2010 kehtiva VMS § 118 p 1 ja määruse nr 83 § 10 lg 1 p 3 sõnastus on

perekonnaseaduse § 1 lg-t 1 arvestades samuti selge ja üheselt mõistetav. Kuigi KooS jõustus

01.01.2016, st on VMS-st hilisem, on VMS muutmata jätmine pärast KooS vastuvõtmist

olnud seadusandja teadlik valik. Seda võib järeldada asjaolust, et KooS rakendamise seaduse

eelnõu (XIII Riigikogu 114 SE), milles on muu hulgas ette nähtud VMS § 118 p 1

täiendamine selliselt, et tähtajalise elamisloa võib anda ka registreeritud kooselupartneri

juurde, on alates 20.10.2015 Riigikogu menetluses ja ettepanek eelnõu teine lugemine

lõpetada ei ole leidnud toetust (vt õiguskomisjoni 21.01.2016 istungi protokoll). Samuti on

Riigikogu 05.04.2016 toetanud õiguskantsleri ettepanekut VMS muutmiseks eesmärgiga anda

Eesti

kodanike

samasoolistele

elukaaslastele

elamisluba

Eestis

(vt

http://stenogrammid.riigikogu.ee/et/201604051000), kuid ei ole vastavaid muudatusi

menetlenud, kuigi VMS muid sätteid on vahepealsel ajal korduvalt muudetud.

20. Eelnevat arvestades tunnistab ringkonnakohus VMS PS-ga vastuolus olevaks osas, milles

see ei sätesta õiguslikku alust tähtajalise elamisloa andmiseks Eesti kodaniku samasoolisele

registreeritud kooselupartnerile Eestis perekonnaelu elamiseks, ning PPA 09.09.2016 otsuse

tegemise ajal kehtinud siseministri 18.12.2015 määruse nr 83 osas, milles see ei võimaldanud

esitada nimetatud tähtajalise elamisloa taotlemisel abielu sõlmimist tõendava dokumendi

asemel kooselulepingut (HKMS § 158 lg 4). Ringkonnakohus edastab otsuse Riigikohtule

põhiseaduslikkuse järelevalve läbiviimiseks (põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse

seaduse § 9 lg 1).

21. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada osas, milles kaebus jäi

tühistamis- ja kohustamisnõudes rahuldamata. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega

tühistab PPA 09.09.2016 otsuse ja kohustab PPA-d kaebaja 04.05.2016 taotlust uuesti läbi

vaatama. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks kohustada PPA-d kaebajale tähtajalise

elamisloa andmiseks, sest enne elamisloa andmist tuleb PPA-l elamisloa andmise eeldusi

sisuliselt kontrollida (vrd VMS § 137 jj).

II

22. Kaebaja nõue hüvitada õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud mittevaraline kahju

põhineb asjaolul, et Riigikogu võttis vastu KooS, kuid selle rakendamise seadus on seni vastu

võtmata, mistõttu ei tunnusta riik kaebajat ja tema kooselupartnerit perekonnana ega võimalda

kaebajal oma kooselupartneri juurde elama asuda.

23. Kahju hüvitamise kohustust ei too kaasa iga juhtum, kus õigusvastase õigustloova akti või

selle andmata jätmisega võib olla isikule kahju tekitatud. RVastS § 14 lg 1 järgi peavad

õigustloova akti või selle andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks

olema täidetud kõik järgmised tingimused: 1) on antud õigustloov akt või jäetud see andmata;

2) isikule on tekkinud kahju; 3) kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuse olulise

rikkumisega; 4) esineb põhjuslik seos avaliku võimu kandja kohustuse olulise rikkumise ja

3-16-1903

8(10)

isikule tekkinud kahju vahel; 5) rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav; 6)

isik kuulub õigustloova akti või selle andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma.

RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt peab õigustloova akti või selle andmata jätmisega rikutud norm

olema vähemalt muu hulgas suunatud kaebaja õiguste kaitsele. RVastS § 7 lg 4 ja

võlaõigusseaduse § 127 lg 2 järgi peab rikutud kohustuse eesmärk olema just sellise kahju

ärahoidmine (vt Riigikohtu 31.10.2013 otsus nr 3-3-1-84-12, p 13). RVastS § 9 lg-s 1

sätestatakse ammendav loetelu õigushüvedest, mille kahjustamisega tekitatud mittevaralist

kahju saab riigivastutuse seaduse alusel hüvitada (Riigikohtu 31.03.2014 otsus nr 3-3-1-53-13,

p 29). Muu hulgas võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt

väärikuse alandamise ning eraelu puutumatuse rikkumise korral.

24. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tõendatud, et kaebajale on avaliku võimu kandja

kohustuse olulise rikkumise tõttu kahju tekkinud. Hoolimata KooS rakendamiseks vajalike

muudatuste puudumisest VMS-s on kaebaja saanud pärast kooselulepingu sõlmimist faktiliselt

Eestis elada – esialgu viisa ja seejärel Tallinna Ringkonnakohtu 30.03.2017 määruse alusel

antud ajutise elamisloa alusel (I kd, tl 161–164, II kd, tl 75). Kaebaja on saanud alates

16.05.2017 Eestis ka töötada (I kd, tl 169–176). Seega ei ole kaebaja õigust elada Eestis

perekonnaelu kuigi intensiivselt riivatud. Lisaks ei ole PPA veel sisuliselt kontrollinud, kas

kaebaja üldse vastab tähtajalise elamisloa saamise tingimustele, mis annaks talle ka tegelikult

õiguse Eestisse oma kooselupartneri juurde elama asuda (vrd abikaasa juurde elama asumisel

nt VMS §-d 138 ja 139). Seejuures tuleb arvestada, et kuigi ringkonnakohus pidas eespool PS-

ga vastuolus olevaks olukorda, kus VMS ei sätesta üldse võimalust anda elamisluba

samasoolise kooselupartneri juurde elama asumiseks, on seadusandjal kaalumisruum

otsustamaks, millistel tingimustel registreeritud kooselupartnerile elamisluba anda ning kuidas

nende tingimuste täitmist enne elamisloa andmist kontrollida. Ringkonnakohus leiab ka, et

pelgalt olukorda, kus KooS rakendamise seaduse, mis sisaldab muu hulgas VMS muudatusi,

menetlemine on jäänud Riigikogus toppama, ei saa pidada kaebaja inimväärikuse süüliseks

alandamiseks. Kaebaja väide, mille kohaselt on inimväärikust alandav olukord, kus

samasoolisele elukaaslasele elamisloa andmise õiguslikud alused on juba aastaid

reguleerimata, ei puuduta käesolevat vaidlust, sest kaebaja sõlmis kooselulepingu ja sai hakata

sellest tulenevaid õigusi realiseerima alles 03.05.2016.

25. Kuna kõik kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud, jättis halduskohus kaebuse

kahjunõuet puudutavas osas õigesti rahuldamata. Selles osas jääb apellatsioonkaebus

rahuldamata.

III

26. Kokkuvõttes tuleb apellatsioonkaebus rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada osaliselt.

Ringkonnakohus teeb tühistatud uue otsuse, millega tühistab PPA 09.09.2016 otsuse ja

kohustab PPA-d kaebaja 04.05.2016 taotlust uuesti läbi vaatama. Nende nõuete rahuldamise

eeldusena tunnistab ringkonnakohus PS-ga vastuolus olevaks selliste õigustloovate aktide

andmata jätmise, mille tõttu ei ole PPA-l võimalik kaebaja tähtajalise elamisloa taotlust

sisuliselt menetleda. Kahju hüvitamise nõude osas jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata.

27. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS §

108 lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamise ulatusega. HKMS § 109 lg 1 järgi esitatakse

menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja

kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral

menetluskulusid välja ei mõisteta. Alates 01.01.2018 kehtiva HKMS § 109 lg 11 järgi on

3-16-1903

9(10)

menetluskulud välja mõistetavad, kui menetlusosalisel on tekkinud nende kandmise kohustus,

kuid HKMS § 285 lg 1 alusel ei puuduta see enne 01.01.2018 tehtud menetlustoiminguid. Kui

kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks

arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust (HKMS § 109 lg 4).

28. Kuigi kaebuses on kolm nõuet, moodustavad tühistamis- ja kohustamisnõue terviku, mille

kohta esitasid menetlusosalised ühiseid seisukohti. Seega loeb ringkonnakohus, et kaebus

rahuldatakse 50% ulatuses. Vastustajad ei ole kummaski kohtuastmes menetluskulude

väljamõistmist taotlenud. Kaebaja menetluskulud halduskohtus olid riigilõiv kokku 360 eurot

(22.09.2016 kaebuse esitamisel tasutud 15 eurot, I kd, tl 12; 14.10.2016 kahjunõude lisamise

tõttu täiendavalt tasutud 300 eurot, I kd, tl 27; 16.11.2016 esialgse õiguskaitse taotluselt

tasutud 15 eurot, I kd, tl 40; 22.03.2017 esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud 15 eurot ja

määruskaebuse esitamisel tasutud 15 eurot, mõlema eest tasumine on nähtav kohtute

infosüsteemist) ja kulud õigusabile 2530 eurot, mille kohta on esitatud menetluskulude

nimekiri, kuid ei ole esitatud arvet ja selle tasumist tõendavaid dokumente (I kd, tl 182).

Kaebaja apellatsioonimenetluse kulud olid riigilõiv apellatsioonkaebuselt 315 eurot (tasutud

11.12.2017, II kd, tl 12) ja kulud õigusabile 1870 (17 tundi). Õigusteenuse osutamise kohta

on esitatud arve ning sellel oleva märke kohaselt on arve tasutud sularahas (II kd, tl 86–87).

29. Kaebaja tasus halduskohtule esitatud kaebuselt riigilõivu 15 eurot rohkem kui ette nähtud

(HKMS § 104 lg 1 teine lause) ning selle saab kaebajale tagastada (HKMS § 104 lg 5 p 1 ja lg

8). Kaebajal tuli seega halduskohtus riigilõivu tasuda kokku 345 eurot, millest tuleb

vastaspoolelt välja mõista 50%, s.o 172,50 eurot. Kuna kaebaja ei esitanud halduskohtule

kuludokumente õigusabikulude kandmise kohta, ei saa neid vastaspoolelt välja mõista.

Ringkonnakohus selgitas kaebajale 05.01.2018 määruses, et tal on õigus tagasi taotleda

apellatsioonkaebuse esitamisel ettenähtust rohkem tasutud riigilõivu 15 eurot. Kaebaja ei ole

sellist taotlust esitanud, kuid ringkonnakohus peab võimalikuks tagastada nimetatud summa

arvele, kust see on tasutud (HKMS § 104 lg 5 p 1 ja lg 8). Kaebaja apellatsioonimenetluses

tasutud riigilõivu kulu katteks tuleb vastaspoolelt välja mõista pool tasumisele kuuluvast

riigilõivust, s.o 150 eurot. Apellatsioonimenetluse käiku ning asja mahtu ja keerukust

arvestades peab ringkonnakohus vajalikuks ja põhjendatud õigusabikuluks 1200 eurot, millest

pool moodustab 600 eurot.

30. Seega kokku tuleb kaebaja esimese ja teise astme menetluskulude katteks välja mõista

172,50+150+600=922,50 eurot. Ringkonnakohus mõistab menetluskulud välja PPA-lt, kuna

kaebus rahuldatakse osas, milles vastustajaks on PPA. Ülejäänud osas jäävad menetluskulud

iga menetlusosalise enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 18.06.2020 otsusega

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. septembri 2018. a otsuse resolut-

siooni punktid 4 ja 5. Jätta muus osas ringkonnakohtu otsus muutmata.

3-16-1903

10(10)

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada mittevaralise kahju hüvi-

tamise nõue ja mõista Politsei- ja Piirivalveametilt X-i kasuks välja mittevara-

lise kahju eest hüvitis 500 eurot.

4. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt X-i kasuks välja halduskohtus ja ring-

konnakohtus kantud menetluskulud kokku 3845 eurot. Ülejäänud menetlus-

kulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

5. Tagastada kautsjon Mittetulundusühingu SEKY arveldusarvele.

6. Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.