3-17-1889/18 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Monika Laatsit ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 12.09.2018, Tallinn Haldusasja number 3-17-1889 Haldusasi XX kaebus Sotsiaalkindlustusameti 07.07.2017 otsuse nr NP06024 osalise tühistamise nõudes ning kaebaja ametniku staaži olemasolu tuvastamise nõudes Menetlusosalised Kaebaja – XX Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja Silvia Azojan Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 19.02.2018 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus XX apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 19.02.2018 otsus haldusasjas nr 3-17-1889 muutmata.

2. Apellatsioonimenetluse kulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 12.10.2018, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

3-17-1889 2(4) menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX esitas 11.04.2017 Sotsiaalkindlustusametile (SKA) taotluse arvestada talle vanaduspensioni määramisel Narva linna prokuratuuris perioodil 10.04.1978-15.12.1991 omandatud avaliku teenistuse staažiga.

Sotsiaalkindlustusamet määras 07.07.2017 (haldusaktis ekslikult 10.06.2015) otsusega nr NP06024 XX-le vanaduspensioni, võttes pensioni suuruse arvutamisel aluseks järgmised andmed: pensioniõiguslik staaž 28,8, ümardatult 29 aastat; pensionikindlustusstaaž 12,947; pensionistaaž kokku 41,747; kindlustusosakute summa 5,101; ametniku staaž 0.

XX esitas SKA 07.07.2017 otsusele vaide, mis jäeti 18.08.2017 vaideotsusega rahuldamata. Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 113 alusel on õigus riikliku vanaduspensioni suurendamisele isikul, kellel tekkis see õigus ATS v.r alusel. ATS v.r § 182 lg 1 kohaselt arvatakse isikule, kes ATS v.r jõustumisel 01.01.1996 oli teenistuses, teenistusstaaži hulka enne ATS v.r jõustumist riigi või kohaliku omavalitsuse ametiasutustes töötatud aeg. XX tööraamatu kannete nr 21 ja 22 kohaselt töötas ta 01.03.1995-14.03.2000 advokaadibüroos juristina. Seega ei olnud ta 01.01.1996 teenistuses ning ATS v.r § 182 ei ole tema suhtes kohaldatav. Seda seisukohta toetab Riigikohtu lahend nr 3-3-1-31-14.

2. XX palus halduskohtule esitatud kaebuses SKA 07.07.2017 otsus tühistada osas, millega ei arvestatud tema avaliku teenistuse staaži prokuratuuris. Vastustaja tõlgendas seadust üksnes haldusorgani huvides. Kaebaja töötas Narva prokuratuuris 13 aastat, 8 kuud ja 6 päeva. ATS jõustumise ajaks oli kaebajal olemas avaliku teenistuse staaž kuni 01.04.2013 kehtinud ATS v.r § 182 alusel. ATS-st ei tulene, et isik pidi olema avalik teenistuja 01.01.1996 seisuga. ATS v.r § 182 lg 1 kohaldamine on diskrimineeriv.

3. Tallinna Halduskohus jättis 19.02.2018 otsusega kaebuse rahuldamata. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja töötas 10.04.1978-15.12.1991 Eesti NSV prokuratuuris (Narva linna prokuratuuris).

ATS § 113 lg 2 järgi isikutel, kellel täitus vajalik teenistusstaaž riikliku vanaduspensioni suurendamiseks enne 01.04.2013 kehtinud ATS v.r alusel, säilib õigus saada suurendust. ATS seletuskirja kohaselt sisaldas § 113 endas eriregulatsiooni, et tagada õiguspärase ootuse printsiipi.

ATS v.r § 182 lg 1 järgi arvutatakse isikule, kes seaduse jõustumisel on teenistuses, teenistusstaaži §-des 153-156 sätestatud korras. Kaebaja ei olnud ATS v.r jõustumisel, s.o 01.01.1996 enam teenistuses.

Võrdse kohtlemise printsiipi ja kaebaja õiguspärast ootust ei ole rikutud. Eesti pensionisüsteem on reformimisel liikunud järjepidevalt selle poole, et eripensioneid vähendada. Kuni 01.04.2013 kehtinud ATS v.r nägi ette, et pensionilisa saavad need isikud, kes olid 01.01.1996 teenistuses. ATS v.r § 163 lg 1 kohaselt tuli ametnik vormistada nimetamise alusel teenistusse võetuks tagasiulatuvalt alates 01.01.1996. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et kaebaja oleks teenistusse nimetatud.

3-17-1889 3(4)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

4. XX palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 19.02.2018 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada.

Kaebus halduskohtusse sisaldas kahte nõuet: haldusakti osaline tühistamine ja asjaolu tuvastamine. Halduskohus ei teinud otsust kahe nõude osas, märkides üksnes, et jätab kaebuse rahuldamata.

ATS v.r § 153 lg 1 sätestas, et teenistusstaaži hulka arvatakse ka enne seaduse jõustumist teenistuses oldud aeg. Kaebaja töötas 10.04.1978-15.12.1991 ametikohal, mis eeldas avaliku teenistuse ülesannete täitmist. Sellise faktilise asjaolu olemasolu annab kaebajale põhjendatult õiguse arvestada prokuratuuris töötatud aega ametniku staažina. Staaži tunnustamiseks ei ole vaja, et kaebajat oleks atesteeritud või et ta oleks käskkirjaga nimetatud teenistusse. Kaebaja oli avalik teenistuja ATS § 107 p 1 ning ATS v.r § 153 lg 1 ja § 163 lg 1 mõttes. Staaži puudumist ei saa tuvastada üksnes formaalse mittevastavuse tõttu.

Kaebajat on koheldud ebavõrdselt võrreldes isikutega, kes on omandanud samaväärse ametniku staaži, kuid teisel perioodil. Kaebaja õigusi on alusetult piiratud. Kohus ei järginud põhiseaduse § 15.

5. Sotsiaalkindlustusamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik, ringkonnakohus nõustub otsuse põhjendustega, järgib neid ega pea vajalikuks põhjendusi korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

7. Halduskohus on otsuse põhjendusi silmas pidades lahendanud kõik kaebuse nõuded. Jättes kaebuse mõlema nõuda osas rahuldamata, ei pidanud kohus seda resolutsioonis eraldi esile tooma.

8. Halduskohus ei ole kahtluse alla seadnud, et kaebaja töötas prokuratuuris uurija ning prokurörina. Nii vastustaja kui halduskohus on lähtunud hoopis sellest, et ATS v.r § 182 võimaldas enne ATS v.r jõustumist töötatud aega võtta avaliku teenistuse staažina arvesse üksnes juhul, kui isik oli jätkuvalt teenistuses ATS v.r jõustumise ajal, s.o 01.01.1996. Kaebaja lahkus prokuratuurist juba 1991. aastal, seega ei tekkinud tal ATS v.r alusel õigust avaliku teenistuja staažile. Kehtiva ATS § 113 lg 2 näeb riikliku vanaduspensioni suurendamise teenistusstaaži alusel ette vaid siis, kui teenistusstaaž on täitunud ATS v.r alusel. ATS § 113 mõtteks ega eesmärgiks polnud näha soodustingimustel pensioni saamine ette isikutele, kellel seda õigust enne 01.04.2013 polnud. Õige ei ole kaebaja seisukoht, et formaalseid nõudeid ei ole võimalik staaži arvestamise alustele seada.

9. Kaebajat ei ole ebavõrdselt koheldud. Kaebajat ei saa võrrelda mitte kõigi avalikke ülesandeid täitnud isikutega, vaid üksnes nendega, kes lahkusid töölt enne ATS v.r jõustumist. Puuduvad andmed, et sellistel isikutel on teatud juhtudel töötatud aeg avaliku teenistuse

3-17-1889 4(4) staažina arvesse võetud. Kaebajal ei saanud 1991. aastal prokuratuurist lahkudes tekkida õiguspärast ootust, et tema pensioniarvestus allub tulevikus mingile eriregulatsioonile. Riigil on pensionisüsteemi kujundamisel ulatuslik kaalutlusruum. Olukord, kus teatud soodustus nähakse ette mingil hetkel teenistuses olevatele isikutele, mitte kõigile minevikus sarnaseid ülesandeid täitnud isikutele, ei ole põhiseadusvastane.

10. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.

(allkirjastatud digitaalselt)