3-17-1916/28 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. september 2018, Tallinn

Haldusasja number

3-17-1916

Haldusasi

XX kaebus Maksu- ja Tolliameti 11.09.2017 korralduse

nr 12.2-3/040446-17, 13.09.2017 korralduse nr 12.2-

3/040446-18, 11.09.2017 korralduse nr 12.2/040457-16

ja

13.09.2017

korralduse

nr

12.2/040457-17

tühistamiseks ning Maksu- ja Tolliameti 11.09.2017

korralduse nr 12.2-3/040446-17, 13.09.2017 korralduse

nr

12.2-3/040446-18,

11.09.2017

korralduse

nr

12.2/040457-16

ja

13.09.2017

korralduse

nr

12.2/040457-17 õigusvastasuse tuvastamiseks osas,

millega

nendega

on

kohaldatud

sunniraha

või

alternatiivselt tuvastada sunniraha rakendamist välistav

asjaolu

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, volitatud esindaja adv Kaspar Koppel

Vastustaja - Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja

Rivo Koemets

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 31. jaanuari 2018. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 31.01.2018 otsus

haldusasjas nr 3-17-1916 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi

kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 12.10.2018, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

3-17-1916

2(10)

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) alustas 16.06.2017 korraldusega nr 12.2-3/040457-1 S.T.&V.-

Viimistlus OÜ perioodi jaanuar kuni aprill 2017 käibedeklaratsioonis deklareeritud andmete

õigsuse kontrolli. Kontrollimenetluse raames väljastas MTA 24.08.2017 XX-le korralduse nr

12.2-3/040457-10, milles on selgitatud, et S.T.&V.-Viimistlus OÜ tegi perioodil veebruar ‒

aprill 2017 tehingud Ehituskonstruktor Konsult OÜ-ga ja jaanuaris 2017 Transbilder OÜ-ga.

Ühe Ehituskonstruktor Konsult OÜ ja Transbilder OÜ kliendi kontrollimise käigus on isik

andnud MTA-le seletused, milles ta kinnitas, et Ehituskonstruktor Konsult OÜ ja Transbilder

OÜ nimel tegutses ja väljastas kontrolliperioodi arveid XX. MTA kohustas XX andma

jaanuaris 2017 S.T.&V.-Viimistlus OÜ ja Transbilder OÜ vahel ning jaanuaris ‒ aprillis 2017

S.T.&V.-Viimistlus OÜ ja Ehituskonstruktor Konsult OÜ vahel toimunud majandustehingute

kohta suulisi seletusi. Seletuste andmiseks paluti tulla 05.09.2017 maksuaudiitori juurde MTA

peamajas (Lõõtsa 8a, Tallinn). MTA hoiatas, et korraldusega pandud kohustuse tähtajaks

täitmata jätmisel rakendatakse sunniraha, mille suurus on teabe andmata jätmisel esimesel

korral 130 eurot.

2. XX ilmus 05.09.2017 MTA-sse. Kuna XX soovis seletusi anda koos esindajaga, määrati

uueks seletuste andmise ajaks 11.09.2017 kell 10.00.

3. MTA andis 11.09.2017 korralduse nr 12.2-3/040457-16, millega kohustas XX tasuma

sunniraha 130 eurot 10 päeva jooksul korralduse kättesaamisest arvates. Sunniraha tuli tasuda

seetõttu, et XX jättis täielikult täitmata MTA 24.08.2017 korralduse nr 12.2-3/040457-10

selles märgitud tähtajaks 11.09.2017. Korralduses on märgitud, et XX tuli kohale, kuid

keeldus seletuste andmisest. MTA kohustas XX andma seletused 13.09.2017 kell 14.00 ning

hoiatas, et korralduse teisel korral täitmata jätmisel rakendatakse 13.09.2017 sunniraha, mille

suurus on suulise teabe andmata jätmisel 600 eurot.

4. MTA andis 13.09.2017 korralduse nr 12.2-3/040457-17, millega kohustas XX tasuma

sunniraha 600 eurot 10 päeva jooksul korralduse kättesaamisest arvates. Sunniraha tuli tasuda

seetõttu, et XX jättis täielikult täitmata MTA 24.08.2017 korralduse nr 12.2-3/040457-10

selles märgitud tähtajaks 05.09.2017 ja MTA 11.09.2017 korralduse nr 12.2-3/040457-16

selles märgitud tähtajaks 13.09.2017. Korralduses on märgitud, et XX tuli kohale, kuid

keeldus seletuste andmisest. XX põhjendas oma keeldumist asjaoluga, et ei soovi end

inkrimineerida ning tugines maksukorralduse seaduse (MKS) § 64 lg 1 p-le 6. MTA kohustas

XX andma seletused 21.09.2017 kell 14.00 ning hoiatas, et korralduse kolmandal korral

3-17-1916

3(10)

täitmata jätmisel rakendatakse 21.09.2017 sunniraha, mille suurus on suulise teabe andmata

jätmisel 1910 eurot.

5. MTA kontrollis 16.06.2017 korralduse nr 12.2-3/040446-1 alusel SELTRONIK LTD OÜ

käibemaksu, tulumaksu ja tööjõumaksude arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsust

maksustamisperioodil 2017 veebruar. Kontrollimenetluse raames väljastas MTA 25.08.2017

XX-le korralduse nr 12.2-3/040446-15, millega kohustas XX andma suulisi selgitusi

SELTRONIK LTD OÜ ja EHITUSKONSTRUKTOR OÜ (alates 04.05.2017 ärinimi

Ehituskonstruktor Konsult OÜ) vahel veebruaris 2017 toimunud majandustehingu kohta. Kui

XX valduses on EHITUSKONSTRUKTOR OÜ dokumendid, mis on seotud SELTRONIK

LTD OÜ tehingutega kontrollitaval perioodil, paluti esitada ka dokumendid. Seletuste

andmiseks ja dokumentide esitamiseks paluti tulla 05.09.2017 kell 11.00 maksuaudiitori

juurde MTA peamajas. Dokumendid võis esitada e-posti teel hiljemalt 01.09.2017 kell 09.00.

MTA hoiatas, et korraldusega pandud kohustuse täitmata jätmisel rakendatakse sunniraha,

mille suurus on suulise teabe andmata jätmisel esimesel korral 200 eurot.

6. XX ilmus 05.09.2017 MTA-sse. Kuna XX soovis seletusi anda koos esindajaga, määrati

uueks seletuste andmise ajaks 11.09.2017 kell 10.00.

7. MTA kohustas 11.09.2017 korraldusega nr 12.2-3/040446-17 XX tasuma sunniraha 200

eurot 10 päeva jooksul alates korralduse kättesaamisest. Sunniraha tuli tasuda seetõttu, et XX

jättis täielikult täitmata MTA 25.08.2017 korralduse nr 12.2.-3/040446-15. Korralduses on

märgitud, et 05.09.2017 kohtumisel MTA-s lepiti korralduse täitmise ajaks kokku 11.09.2017

kell 10.00. XX ilmus kokkulepitud ajal 11.09.2017 kohtumisele, kuid keeldus selgitusi

andmast. MTA kohustas XX täitma korralduse 13.09.2017 kell 14.00 ning hoiatas, et

korralduse teisel korral täitmata jätmisel rakendatakse 13.09.2017 sunniraha, mille suurus on

suulise teabe andmata jätmisel 300 eurot.

8. MTA kohustas 13.09.2017 korraldusega nr 12.2-3/040446-18 XX tasuma sunniraha 300

eurot 10 päeva jooksul alates korralduse kättesaamisest. Sunniraha tuli tasuda seetõttu, et XX

jättis täielikult täitmata MTA 25.08.2017 korralduse nr 12.2.-3/040446-15. Korralduses on

märgitud, et XX ilmus kokkulepitud ajal 13.09.2017 kohtumisele, kuid keeldus jätkuvalt

selgitusi andmast, tuginedes MKS § 64 lg 1 p-le 6. MTA kohustas XX täitma korralduse

21.09.2017 kell 14.00 ning hoiatas, et korralduse kolmandal korral täitmata jätmisel

rakendatakse 21.09.2017 sunniraha, mille suurus on suulise teabe andmata jätmisel 2000

eurot.

9. XX esitas 20.09.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 26.09.2017) MTA

11.09.2017 korralduse nr 12.2-3/040446-17 ja 13.09.2017 korralduse nr 12.2-3/040446-18

tühistamiseks ning õigusvastasuse tuvastamiseks osas, milles nendega on kohaldatud

sunniraha (osas, milles need on toimingud) või alternatiivselt sunnirahade rakendamist

välistava asjaolu tuvastamist (haldusasi nr 3-17-1916). XX esitas 20.09.2017 Tallinna

Halduskohtule kaebuse (täiendatud 09.10.2017) MTA 11.09.2017 korralduse nr 12.2-

3/040457-16 ja 13.09.2017 korralduse nr 12.2-3/040457-17 tühistamiseks ning vaidlustatud

korralduste õigusvastasuse tuvastamiseks osas, milles nendega on kohaldatud sunniraha (osas,

milles need on toimingud) või alternatiivselt sunnirahade rakendamist välistava asjaolu

tuvastamist (haldusasi nr 3-17-1917). Tallinna Halduskohus liitis 11.10.2017 määrusega

kaebused haldusasjades nr 3-17-1916 ja 3-17-1917 ühte menetlusse haldusasja numbriga 3-

17-1916.

MTA on sunniraha määramisel jätnud arvesse võtmata MKS § 64 lg 1 p-i 6 ja põhiseaduse

(PS) § 22 lg 3, mistõttu puudusid korralduste tegemiseks õiguslikud alused ning sunniraha

määramise eeldused ei olnud täidetud. Kaebaja on selgitanud, et ta keeldub ütluste andmisest,

3-17-1916

4(10)

sest ta võib ennast inkrimineerida. MTA ei saa panna kaebajale kohustust ennast süüstada,

sest PS § 22 lg-st 3 tuleneb põhiõigus keelduda enese- ja oma lähedaste süüstamisest.

Esiteks ei soovinud kaebaja anda ütlusi, mis võivad hiljem kaasa tuua tema vastutuse

väidetavalt toimepandud maksukohustuste rikkumise eest. MKS § 64 lg 1 p-i 6 sõnastuse

kohaselt ei ole selle õiguse kasutamise eelduseks kriminaalmenetluse läbiviimine. Samuti ei

näe PS § 22 lg 3 enese süüstamisest keeldumise põhiõigusele tuginemise eeldusena ette

kriminaalmenetluse läbiviimist. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 6 kohaselt kehtib

Eesti õigussüsteemis kriminaalmenetluse alustamise kohustuslikkuse põhimõte, mistõttu

kuriteo asjaolude ilmnemisel on MTA kohustatud kriminaal- või väärteomenetlust alustama

ehk kaebaja mistahes ütlused võivad igal hetkel tuua kaasa süüteomenetluse alustamise tema

vastu. Teiseks on kaebajal õigus keelduda ütluste andmisest põhjusel, et ta võib eksida. Juhul,

kui kaebaja eksib ütluste andmisel, siis esinevad alused tema vastu kriminaalmenetluse

alustamiseks valeütluste andmise (karistusseadustiku (KarS) § 320) alusel.

Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast tuleneb, et maksumenetluses on korduval

trahvimisel dokumentide esitamata jätmise eest kriminaalsüüdistuse iseloom Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg 1 tähenduses (J.B v Šveits).

Õigus vaikida ja enese mittesüüstamise privileeg on EIÕK art 6 lg 1 nõuetele vastava õiglase

menetluse keskne osa, mis on tihedalt seotud art 6 lg-s 2 sätestatud süütuse presumptsiooniga

(Quinn v Iirimaa). Avaldajale rahatrahvi kohaldamine keeldumise eest esitada dokumente

tähendas sisuliselt tema sundimist enda süüstamiseks (Chambaz v Šveits).

Sunniraha määramine on õigusvastane või see on välistatud kahel põhjusel. Esiteks, kaebaja

on korrektselt täitnud MTA korraldused, mis olid sunniraha määramise aluseks. Teiseks,

MTA on rakendanud sunniraha õigusvastasel põhjusel, sest MTA ei ole rahul kaebaja ütluste

sisuga. Sunniraha määramiseks puudusid alused, sest kaebaja käis ütlusi andmas. Kaebajal

oleks olnud võimalik sunniraha määramisest vabaneda üksnes selliselt, et ta oleks andnud

MTA meelepäraseid ütlusi ja loobunud oma MKS §-st 64 tulenevast õigusest. Sunniraha

määramine ütluste andmisel saaks õiguspärane olla ainult juhul, kui kaebaja ei oleks tulnud

ütlusi andma või oleks täielikult vaikinud. Käesoleval juhul sai MTA oma uurimise

teostamiseks vajalikku teavet. Lisaks on kaebaja menetluses kolmanda isiku rollis, mistõttu

talle määratud sunniraha on ebaproportsionaalselt suur. Sunniraha rakendamine oli

ebaproportsionaalne ka seetõttu, et MTA korraldustest tulenevad kohustused olid ebaselged

(kaebajale jäi ebaselgeks, millise sisuga ütlusi MTA täpselt nõuab).

MTA koostas 11.09.2017 korralduse ja määras korralduse täitmise ajaks 13.09.2017. Seega

anti kaebajale aega korralduse täitmiseks 2 päeva. Kaebajal ei olnud võimalik kahe päevaga

leida endale esindajat, temaga kohtuda ja koostada kaebust. Seega on MTA oma õigusi antud

asja menetlemisel kasutanud kaebaja kahjustamiseks ega ole talle jätnud isegi sisulist

võimalust kaebeõiguse teostamiseks.

10. Maksu- ja Tolliamet palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaebaja suuliste seletuste

protokollidest nähtub üheselt, et kaebaja jättis MTA-le korraldustega nõutud suulised

seletused andmata ehk MTA küsimustele sisuliselt vastamata. Seega ei vasta tõele kaebaja

väide, et ta on korraldused täitnud, kuid vastustaja ei ole lihtsalt ütluste sisuga rahul. Samuti

kummutab see väite, et kaebajale jäi ebaselgeks, millise sisuga ütlusi temalt nõutakse.

MKS § 64 lg 1 p-le 6 saab tugineda eelkõige juhul, kui süüteomenetlus on alanud, s.t tehtud

on esimene uurimis- või menetlustoiming ning menetluse alustamiseks on olemas ajend ja

alus ning puuduvad menetlust välistavad asjaolud. Maksukohustuslane peab samuti põhistama

ohtu, et andmeid või tõendeid võidakse tema süüstamiseks kasutada. Isikul ei ole õigust

keelduda teabe andmisest maksuhaldurile vaid üldise põhjendusega, et ta ei saa välistada, et

3-17-1916

5(10)

seda teavet kasutatakse tema suhtes kunagi algatatavate süüteomenetluste raames. Selline

õigus viiks iseenesest olukorrani, kus isikul oleks õigustus keelduda teabe andmisest täiesti

kontrollimatutel põhjendustel. See muudaks maksumenetluse efektiivse läbiviimise võimatuks

ega võimaldaks muuhulgas panna maksukohustuslasele maksudeklaratsiooni esitamise

kohustust.

Õiguskantsler leidis 18.11.2013 seisukohas MKS § 64 lg 1 p-i 6 vastavust PS § 22 lg-le 3

analüüsides, et isikul on õigus tugineda maksumenetluses MKS § 64 lg 1 p-le 6 siis, kui

esineb reaalne oht, et maksumenetluses antud teave viib isiku enesesüüstamisele. Selline

reaalne oht on olemas kindlasti siis, kui samade asjaolude osas on käimas nii maksumenetlus

kui süüteomenetlus. Samuti leidis õiguskantsler, et kuigi Riigikohus on leidnud, et isik võib

tugineda MKS § 64 lg 1 p-le 6 ka enne süüteomenetluse algust, ei ole Riigikohus oma

lahendites kuidagi välistanud seda, et maksumaksja peab maksumenetluses põhjendama MKS

§ 64 lg 1 p-le 6 tuginemist. Seetõttu on olukorras, kus samade asjaolude suhtes ei ole algatatud

süüteomenetlust, isikul põhjalikum ülesanne näidata seos tõendite esitamise ja võimaliku

süüteomenetluse vahel. Seega ei saa vaikimisõigust tõlgendada kui maksumaksja suvaotsust

keelduda maksuhalduriga koostööst ja tõendite esitamisest üksnes viitega abstraktsele

süüteomenetlusele või eksimise hirmule, vaid sellele saab tugineda eelkõige siis, kui samade

asjaolude suhtes on süüteomenetlus juba alanud. Kui süüteomenetlust veel ei ole, tuleb eriti

põhjendada reaalset ohtu antava teabe ja võimaliku süüteomenetluse vahel.

Antud juhul ei ole tuvastatud, et kaebaja suhtes oleks algatatud ja käimas väärteo- või

kriminaalmenetlus. Samuti on kaebaja suulistes seletustes toodud põhjendused vaikimisõiguse

kasutamise kohta väga lakoonilised ja viitavad üksnes hüpoteetilisele ohule ennast

inkrimineerida. Sellest tulenevalt on asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 8 lg-s 1

sätestatud sunniraha rakendamise eeldused täidetud ning sunnirahade rakendamised on olnud

õiguspärased.

11. Tallinna Halduskohus jättis 31.01.2018 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

kummagi poole enda kanda.

Maksumenetlus erineb teistest haldusmenetlustest selle poolest, et menetlusosaline on

kohustatud esitama tõendeid ka siis, kui menetlus võib tema jaoks lõppeda koormava

haldusaktiga. Maksukohustuslase kaasaaitamiskohustus tuleneb MKS § 56 lg-st 1. Kuna

kriminaal- ja väärteoasjades oleks selline kohustus mõeldamatu, näeb MKS § 64 lg 1 p 6

isikule ette võimaluse keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest, kui see tähendaks

enda süüditunnistamist õigusrikkumises. Kui tõendite esitamist nõutakse kolmandalt isikult, ei

ole tegemist olukorraga, kus haldusmenetlus võiks tema jaoks koormava haldusaktiga

lõppeda, kuid sellest hoolimata saab ka kolmas isik MKS § 64 lg 1 p-le 6 (mittesüüstamise

privileegile) tugineda.

Kaebaja suhtes ei ole süüteomenetlust alustatud. See ei ole iseenesest takistus MKS § 64 lg 1

p-le 6 tuginemiseks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 01.06.2005 otsus nr 3-1-1-39-05, p 14).

Samas on Tallinna Ringkonnakohtu 23.11.2011 otsuses nr 3-10-3321 leitud, et MKS § 64 lg 1

p-le 6 saab tugineda eelkõige juhul, kui süüteomenetlus on alanud, st tehtud on esimene

uurimis- või menetlustoiming ning menetluse alustamiseks on olemas ajend ja alus ning

puuduvad menetlust välistavad asjaolud. Tegemist oli kaasusega, kus kaebaja suhtes ei

toimunud süüteomenetlust. Ringkonnakohtu hinnangul pidi maksukohustuslane põhistama

ohtu, et andmeid või tõendeid võidakse kasutada tema süüstamiseks.

Käesolevas asjas peab olema mingisugune alus eeldada, et kui kaebaja annaks kolmanda

isikuna maksuhaldurile suulist teavet, tooks see vältimatult kaasa enda süüditunnistamise

õigusrikkumises. Kaebaja ei ole esitanud põhjendusi, millest võiks seda järeldada. MTA

3-17-1916

6(10)

11.09.2017 ja 13.09.2017 suuliste seletuste protokollide kohaselt on kaebaja suulise teabe

andmisest keeldumist põhjendanud ainult sellega, et ta võib end inkrimineerida või esitada

andmeid, mis osutuvad valeks. Kaebaja ei ole täpsustanud, miks ta näeb just selles maksuasjas

ja konkreetseid maksukohustuslasi puudutava suulise teabe puhul ohtu ennast inkrimineerida.

Teada on vaid see, et osaühingud, millega kaebaja seotud oli, tegid maksukohustuslastega

tehinguid ja väljastasid neile arveid. Ainult sellest ei saa järeldada, et kolmas isik võib MTA

küsimustele vastates end õigusrikkumises süüdi tunnistada. Kuna puudub alus arvata, et

vastustaja 11.09.2017 ja 13.09.2017 esitatud küsimustele vastamine võis kaasa tuua selle, et

kaebaja tunnistab end õigusrikkumises süüdi, siis MKS § 64 lg 1 p-le 6 tuginemine ei olnud

põhjendatud. MKS § 64 lg 1 p-i 6 rakendamine praeguses olukorras tähendaks enese

mittesüüstamise privileegile niivõrd laia tähenduse andmist, et see muudaks maksumenetluse

efektiivse läbiviimise võimatuks.

Samuti ei ole põhjendatud tugineda MKS § 64 lg 1 p-le 6 olukorras, kus isik soovib vältida

süüdistust valeütluse andmise eest. KarS § 320 alusel saab karistada isikut vaid teadvalt vale

ütluse andmise eest. Seega saaks valeütluse andmise eest esitada süüdistuse isikule, kes

tahtlikult maksuhaldurile valetas, mitte isikule, kes mingeid asjaolusid ebatäpselt mäletas.

MTA 13.09.2017 suuliste seletuste protokollist nähtub, et kaebaja mainis endal mäluhäirete

esinemist ning ütles ka arsti nime, kes mäluhäired diagnoosis. Seega on kaebaja juhtinud

vastustaja tähelepanu sellele, et ta võib teatud asjaolusid valesti mäletada. Seega tuleb lugeda,

et kaebajal oli maksumenetluses kolmanda isikuna kaasaaitamiskohustus. Kaebaja viidatud

EIK lahendid, mis puudutavad enese mittesüüstamise privileegi, ei lükka eelnevalt tehtud

järeldusi ümber. Ka EIK praktikast tuleneb, et enese mittesüüstamise privileegile saab

tugineda siis, kui seos nõutava tõendi ja käimasoleva või võimaliku süüteomenetluse vahel on

tuvastatav (EIK 05.04.2012 otsus nr 11663/04, Chambaz v Šveits). Praegusel juhul ei ole seos

tuvastatav.

Sunniraha kohaldamisel ei ole karistuslik iseloom, nagu kaebaja on väitnud. Sunniraha

karistusliku iseloomu välistab ATSS § 3 lg 2, mille kohaselt ei käsitata sunnivahendi

rakendamist karistusena. Sunniraha eesmärk on isikut ettekirjutuse täitmisele kallutada

(Riigikohtu halduskolleegiumi 27.10.2015 määrus nr 3-3-1-31-15, p 17). MKS § 67 lg 1

kohaselt võib maksuhaldur MKS §-s 60‒62 sätestatud kohustuste tähtaja määramisel teha

hoiatuse, et kohustuse tähtajaks täitmata jätmise korral võidakse rakendada sunniraha.

Hoiatust on täpsemalt reguleeritud MKS §-s 136. Kõik vaidlusalused korraldused sisaldavad

hoiatusi, mis vastavad MKS § 136 nõuetele. Seega ei ole alust vaidlustatud korralduste

tühistamiseks osas, milles need sisaldavad hoiatust sunniraha määramise kohta.

Vastustaja kohustas kaebajat suulisi seletusi andma 24.08.2017 ja 25.08.2017 korraldustega.

Tegemist on kehtivate korraldustega, mida kaebaja ei ole vaidlustanud. Kaebaja tugines MKS

§ 64 lg 1 p-s 6 sätestatud õigusele keelduda teabe andmisest, kuid kohus on nüüdseks

tuvastanud, et kaebajal siiski oli kaasaaitamiskohustus. Juba sellest saab järeldada, et kaebaja

on kohustuse täitmata jätnud. Korralduste lõplik eesmärk oli saada kaebajalt kolmanda isikuna

suulist teavet, mistõttu ei piisanud korralduste täitmiseks ainult sellest, et isik ilmub

maksuhalduri juurde ning vaikib pärast iga esitatud küsimust. Kaebaja ei ole küsimustele

sisuliselt vastanud, mida tõendavad 11.09.2017 ja 13.09.2017 suuliste seletuste protokollid.

Ebaveenev on kaebaja väide, et talle jäi ebaselgeks, millise sisuga ütlusi temalt nõutakse, sest

sellisel juhul poleks ta osanud tugineda ka MKS § 64 lg 1 p-le 6. 11.09.2017 korraldustes

määratud suuliste seletuste andmise tähtaeg 2 päeva ei olnud ebamõistlikult lühike, kuna

esmakordselt sai kaebaja sellest kohustusest teada 24.08.2017 ja 25.08.2017 korraldustest.

Puudub alus arvata, et sunnivahendi liik ja selle kohaldamise viis olid ebaproportsionaalsed.

Sunnirahad ei ole ebamõistlikult kõrged. MTA ei ole sunniraha määramisel MKS § 67 lg-ga 3

3-17-1916

7(10)

vastuollu läinud. Sunniraha on määratud maksimaalsest määrast väiksemas määras. ATSS § 8

lg-s 3 on sätestatud, millal sunnivahendit rakendada ei tohi. Praeguses asjas neid aluseid ei

esine.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

12. XX palub 02.03.2018 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus

otsus, millega rahuldada kaebus või alternatiivselt tühistada halduskohtu otsus ja saata asi

Tallinna Halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebaja palub jätta menetluskulud vastustaja

kanda.

MTA määras uue ülekuulamise aja kahe päeva pärast. Ilmselgelt ei ole võimalik kahe päeva

jooksul kontrollida süüteo olemasolu või selle puudumist. Sedavõrd lühikese vahega

ülekuulamiste korraldamine takistas kaebajal kaitsja leidmist ja kaebuse esitamist.

Kohtuotsuses ei ole neid väiteid käsitletud, mistõttu on kohus rikkunud menetlusnõudeid.

Enamik MTA küsimusi oli seotud maksusüüteoga. Samas oli kaebaja kutsutud välja kolmanda

isikuna. Järelikult oli MTA ainus eesmärk sundida kaebajat sunniraha ähvardusel andma

teavet kaebaja enda tegevuse või seoste kohta uuritavate isikutega, mitte SELTRONIK LTD

OÜ ja S.T&V.-Viimistlus OÜ maksukohustuste kohta. Sisuliselt toimus süüteomenetluse

läbiviimine või selle ettevalmistamine kaebaja suhtes, millisel juhul ei ole kaebaja kohustatud

andma teavet ning võib ütluste andmisest keelduda MKS § 64 lg 1 p 6 alusel.

Halduskohus on kriminaal- ja väärteomenetluse algatamisega seonduva ebapiisavalt

tuvastanud. Antud juhul ei ole esitatud ühtegi siduvat kinnitust või tõendit selle kohta, et

kriminaalmenetlust ei ole algatatud. Kohus on jätnud tuvastamata, kas MTA on kaebajalt

saadud teabega üldse midagi teinud. Kaebaja hinnangul ei uurinudki MTA tema poolt esitatud

väiteid, mis on tõendatud kordusülekuulamiste vahelise äärmiselt lühikese ajaga. 11.09 ja

13.09 ülekuulamiste korraldamise eesmärgiks oli sunniraha võimalikult palju suurendada.

MTA kuritarvitas oma õigusi ja korraldas ülekuulamised võimalikult lühikese vahega, et jätta

apellant ilma oma õigustest.

Arusaamatu on kohtu seisukoht, et kaebajale pidi olema selge, millise sisuga ütlusi temalt

nõutakse, sest muidu ta ei oleks osanud tugineda ka MKS § 64 lg-le 1 p-le 6. Kohtuotsus ei

ole selles küsimuses piisavalt põhjendatud ja põhjendused ei ole jälgitavad. Kaebaja andis

ütlusi oma paremal teadmisel ning üksinda ilma esindaja osavõtuta. Kaebaja mõistis küsimusi,

kuid ta ei mõistnud seda, mis sisuga ütlusi ta peab andma, et vältida sunniraha kohaldamist.

Kohtuotsuses ei ole selgitatud, milline pidi olema kaebaja poolt esitatud ütluste sisu.

Halduskohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigusnormi. Kuivõrd süüteomenetluses tuleb

ajendi ja aluse esinemisel alustada menetlust, siis tähendakski MKS § 64 lg 1 p-st 6 tuleneva

õiguse kasutamine automaatselt süüteomenetluse alustamist. Järelikult oleks kohtuotsuse

kohaselt pidanud kaebaja valima, kas talle kohaldatakse sunniraha või saama karistuse tema

suhtes algatatud või kohe algatatavas süüteomenetluses. Lisaks kohaldas kohus ebaõigesti

ATSS § 8 lg 3 p-i 1. Kaebaja on vaidlusalused korraldused täitnud. Kohtuotsuses esitatud

seisukoha järgi saaks MTA alati kohaldada sunniraha isikute suhtes, kelle ütlused ei ole

piisavalt inkrimineerivad nende endi suhtes või on muul viisil MTA-le ebasobivad.

Halduskohtu otsus on vastuolus Riigikohtu praktikaga (Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi on 10.06.2010 määrus nr 3-4-1-3-10, p 16). Halduskohus ei ole

käsitlenud kaebaja väiteid, et MTA ei kaalunud sunniraha määramisel MKS §-i 64 ega PS §-i

22. Kohus oleks pidanud andma kooskõlas Riigikohtu praktikaga hinnangu sellele, kas MTA

3-17-1916

8(10)

kaalus või ei kaalunud PS § 22 lg-t 3. Lisaks on kohus jätnud tähelepanuta kaebaja viited

Riigikohtu praktikale, mille kohaselt ei oma menetluslik seisund mittesüüstamise privileegi

kasutamisel mingit tähtsust (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-139-05, p 14).

Kaebaja on 15.01.2018 seisukohas viidanud ka mitmele EIK lahendile, mille seisukohad on

antud asjas kohaldatavad. Kohtuotsuses on need seisukohad jäetud käsitlemata, mistõttu

kohtuotsus on vastuolus EIK praktikaga analoogsetes asjades.

13. Maksu- ja Tolliamet palub 25.04.2018 kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja jääb varem esitatud seisukohtade

juurde ja märgib täiendavalt järgmist.

Arusaamatu on väide, et maksuhaldur ei ole kontrollinud kaebaja esitatud informatsiooni

väidetava süüteo toimepanemise kohta. Seletuste andmisel keeldus kaebaja maksuhaldurile

korraldustega nõutud teabe andmisest.

Kaebaja sai korraldustest teada juba 24.08.2017 ja 25.08.2017, mil talle korraldused kätte

toimetati. Kaebaja käis maksuhalduri juures esmakordselt 05.09.2017 kell 11.00, mil oli nii

24.08.2017 korralduse nr 12.2-3/040446-15 kui ka 25.08.2017 korralduse nr 12.2-3/040446-

15 täitmise tähtaeg. Siis avaldas kaebaja maksuhaldurile, et soovib kaitsjaga nõu pidada ning

soovis, et kaitsja oleks temaga kaasas seletuste andmise juures. Kaebaja lubas tulla koos

kaitsjaga seletusi andma 11.09.2017 kell 10.00, ehk sisuliselt taotles korralduste täitmise

tähtajale pikendust. Maksuhaldur aktsepteeris kaebaja soovi ning kui kaebaja keeldus

korralduste täitmisest ka 11.09.2017, siis väljastas maksuhaldur uued korraldused, mille

täitmise tähtajaks määrati 13.09.2017. Kuna maksuhalduril on kohustus viia maksumenetlus

läbi võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt (MKS § 10 lg 3), siis oli kahepäevane tähtaeg

uueks korralduse täitmiseks põhjendatud. Kaebaja väide, et tähtaeg oli liiga lühike kaitsja

leidmiseks ja korralduste vaidlustamiseks, ei vasta tõele, sest 11.09.2017 seletuste andmisel

kinnitas isik, et on konsulteerinud kaitsja Viktor Särgavaga.

Kaebaja väited ülekuulamisest ning kriminaaltoimingute läbiviimisest ei ole asjakohased.

Tegemist oli maksumenetluse läbiviimisega. Suuliste seletuste raames näidati kaebajale ka

fototabelit, millelt paluti isikuid tuvastada. Kuna sellist teavet on ka maksumenetluses õigus

isikutelt küsida, siis ei muuda see kogu toimingut kriminaalmenetluse toiminguks. Samuti on

kõik esitatud küsimused olnud olulised SELTRONIK LTD OÜ ja S.T.&V.-Viimistlus OÜ

maksukohustuse

väljaselgitamiseks,

kuna

puudutasid

äriühingute

tehinguparteritega

(EHITUSKONSTRUKTOR OÜ ja Transbilder OÜ) tehtud tehinguid, kelle nimel väidetavalt

kaebaja arveid väljastas.

Käesolevaks hetkeks ei ole tuvastatud, et kaebaja suhtes oleks olnud algatatud väärteo- või

kriminaalmenetlus.

Väide, et kaebaja andis maksuhaldurile ütluseid oma paremal teadmisel ning mõistis

küsimust, kuid ei mõistnud seda, mis sisuga ütluseid peab andma, ei vasta tõele. Kaebaja

keeldus sõnaselgelt enamustele küsimustele vastamast. Samuti kinnitas ta, et vastab

küsimustele hea meelega, siis kui selgub, et ta on seda seaduse alusel kohustatud tegema.

Seega sai kaebaja väga hästi aru, millist teavet ta maksuhaldurile esitama peab. Enese

mittesüüstamise privileegile (MKS § 64 lg 1 p 6 ja PS § 22 lg 3) tuginemine ei olnud antud

juhul põhjendatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-17-1916

9(10)

14. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks

ei ole alust. Nõustudes halduskohtu põhjendustega, ei korda ringkonnakohus neid (HKMS §

201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

15. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus ega maksuhaldur kohaldanud MKS § 64 lg

1 p-i 6 valesti ega vastuolus EIK ega Riigikohtu praktikaga. Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegium on 03.03.2011 määruses nr 3-4-1-15-10 viidetega varasemale

Riigikohtu

praktikale

selgitanud,

et

maksumenetluses

kogutud

tõendeid

tuleb

kriminaalmenetluses uurida ja hinnata kriminaalmenetlusliku tõendamise üldisi reegleid

järgides (vt RKÜK 17.02.2004 otsus nr 3-1-1-120-03, p 17). See tähendab, et kui

maksumenetluses tuleb isikul reeglina tõendada, et maks määrati valesti (MKS § 150 lg 1),

siis kriminaalmenetluses on tõendamiskoormus vastupidine. Riigikohus on märkinud, et kui

maksumenetluses kaasaaitamiskohustusele tuginedes isikult nõutava tõendusteabe faktiline

iseloom viitab isiku poolt toime pandud kuriteole, on isikul õigus tugineda enese

mittesüüstamise privileegile isegi siis, kui kriminaalmenetlust ei ole veel alustatud (vt RKKK

01.06.2005 otsus nr 3-1-1-39-05, p-d 12–15). Maksumenetluses kaasaaitamiskohustusele

tuginedes saadud süüstavad ütlused ei ole aga kriminaalmenetluses lubatavad ja seda ka siis,

kui isik maksumenetluses MKS § 64 lg 1 p-de 5 ja 6 vaikimisõigusele ei tuginenud (vt RPJK

03.03.2011 määrus nr 3-4-1-15-10, p 27). Eelnevast saab järeldada, et enese mittesüüstamise

privileegile võib põhimõtteliselt tugineda küll juba ka enne kriminaalmenetluse alustamist,

kuid nõutav teave või tõend peab otseselt viitama isiku poolt toime pandud kuriteole ning

seejuures ei ole maksumenetluses sellisel viisil saadud tõend kriminaalmenetluses lubatav.

Riigikohus on oma seisukohti kujundades lähtunud ka kaebaja poolt viidatud EIK lahenditest

(vt RKKK 01.06.2005 otsus nr 3-1-1-39-05, p 13). Õiguskantsler on 18.11.2013 märgukirjas

Rahandusministeeriumile asunud seisukohale, et MKS § 64 lg 1 p-s 6 sätestatud õigust ei saa

tõlgendada väga laialt: maksumaksja ei saa tugineda MKS § 64 lg 1 p-le 6 oma suva järgi ning

keelduda maksuhalduriga koostööst ja tõendite esitamisest abstraktsele süüteomenetluse

hirmule viidates. Isikul on õigus tugineda MKS § 64 lg 1 p-le 6 maksumenetluses siis, kui

esineb reaalne oht, et maksumenetluses antud teave viib isiku enesesüüstamisele. Olukorras,

kus samade asjaolude suhtes ei ole algatatud süüteomenetlust, on isikul MKS § 64 lg 1 p 6

kasutamisel

põhjalikum

ülesanne

näidata

seos

tõendite

esitamise

ja

võimaliku

süüteomenetluse vahel. Õiguskantsler on lisaks viidanud isiku võimalusele panna PS § 22 lg-

st 3 tuleneva enese mittesüüstamise privileegi maksma kriminaalkohtumenetluses ex post

facto ‒ KrMS § 2 p-st 1 koostoimes PS § 22 lg-ga 3, KrMS § 34 lg 1 p-st 1 koostoimes MKS

§ 64 lg 1 p-ga 6 ning Riigikohtu otsusest nr 3-1-1-116-10 on üheselt ja selgelt tuletatav, et kui

süüteomenetluses kasutatakse isiku vastu lubamatut tõendit, saab isik tõendi kasutamise

vaidlustamise tulemusel menetlusest n-ö kõrvaldada lasta.

16. MTA 24.08.2017 ja 25.08.2017 korralduste andmise ajal ega ka hiljem ütluste andmise

ajal 05.09.2017, 11.09.2017 ja 13.09.2017 ei toimunud kaebaja suhtes süüteomenetlust ning

erinevalt apellatsioonkaebuses esitatud kahtlustest ei ole haldusasjas esitatud tõendeid sellest,

et süüteomenetlust oleks kaebaja suhtes sel ajal ka ette valmistatud. MTA 24.08.2017 ja

25.08.2017 korraldused olid antud kaebajale kui kolmandale isikule ning neist nähtus piisava

selgusega, milliste äriühingute suhtes on maksuhaldur kontrolli alustanud ning konkreetselt

milliste arvete esitamisega seoses kaebajalt teavet soovitakse. Isikute fotodelt äratundmiseks

esitamine on tavaline toiming maksumenetluses. Kaebaja 05.09.2017, 11.09.2017 ja

13.09.2017 suuliste seletuste protokollidest ei nähtu ühtegi konkreetset põhjendust, miks ta

MKS § 64 lg 1 p-le 6 tuginedes ei soovi maksuhaldurile seletusi anda. Niisiis on tegemist

olnud just nimelt sellise abstraktse keeldumisega abstraktse süüteomenetluse hirmu tõttu,

mida õiguskantsler ei ole õiguspäraseks pidanud. Mingeid konkreetsemaid põhjuseid seoses

võimaliku süüteomenetlusega ei ole kaebaja avaldanud ka kohtumenetluses. 11.09.2017

3-17-1916

10(10)

seletuste andmisel esitatud hirm seonduvalt teadvalt valeandmete esitamisega ei ole

asjakohane, sest enese mittesüüstamise privileegist tulenevalt on välistatud isiku karistamine

selle eest, et ta esitab ametivõimudele ebaõigeid andmeid eesmärgiga mitte paljastada enda

poolt toime pandud kuritegu (vt RKKK 01.06.2005 otsus nr 3-1-1-39-05, p 17). 13.09.2017

seletuste

andmisel

väljatoodud

mälu-

ja

kõnehäired

ei

seondu

aga

võimaliku

süüteomenetlusega üldse. Eelnevast tulenevalt ei olnud kaebaja tuginemine maksuhaldurile

seletuste andmisest keeldumisel MKS § 64 lg 1 p-le 6 põhjendatud.

17. Kaebaja menetluslikke õigusi ei ole rikutud. 24.08.2017 ja 25.08.2017 korraldustega

kutsuti kaebaja seletusi andma 5. septembriks 2017 ja nagu eelnevalt märgitud, nähtus

korraldustest selgelt, millega seoses kaebajalt teavet soovitakse. See jättis kaebajale 10-

päevase aja enda ettevalmistamiseks ja soovi korral esindaja kaasamiseks. Pärast 05.09.2017

seletuste andmisest keeldumist lepiti uueks kohtumise ajaks 11.09.2017, mis andis kaebajale

5-päevase lisa-aja. Ringkonnakohus peab sellist ajavahemikku mõistlikuks ning asjaolu, et

11.09.2017 seletuste andmisest keeldumise järel lepiti uueks ajaks 13.09.2017, ei oma enam

määravat tähtsust. Seejuures nähtub 11.09.2017 seletuste protokollist, et vähemalt selleks

kuupäevaks oli kaebaja saanud endale kaitsja V. Särgava ja konsulteerinud temaga.

Maksuhaldur peab maksumenetluse läbiviimisel lähtuma mõistlikust menetlusajast ning

kaebaja menetluslikud õigused ei saanud maksuhalduri poolt tähtaegade seadmisega rikutud.

18. Maksuhalduri eesmärgiks on olnud viia läbi maksumenetlust ja koguda selle käigus

vajalikku teavet, mitte määrata kaebajale vahendeid valimata sunniraha (apellatsioonkaebuse

p 2.12). Kaebajalt teabe küsimise kontekstis on MTA soovinud kaebajalt saada sisulisi

vastuseid oma küsimustele, mitte „teistsuguseid“ või „õigeid“ vastuseid (apellatsioonkaebuse

p 2.15). Ringkonnakohtule jääb täiesti arusaamatuks, millisele „tundlikule“ või „olulisele“

informatsioonile kaebaja apellatsioonkaebuse p-des 2.3‒2.4 ja 2.18 viitab, mille ta väidetavalt

maksuhaldurile avaldas ning mille maksuhaldur jättis kontrollimata. Kaebaja 05.09.2017,

11.09.2017 ja 13.09.2017 seletuste protokollidest sellist informatsiooni ei nähtu, sest kaebaja

jättis maksuhalduri küsimustele sisuliselt vastamata. Ka 13.09.2017 küsimustele nr 13 ja 18

antud napid vastused ei olnud olulise info allikad. Eelnevast tulenevalt oli õige kaebajale

sunniraha määramine ATSS § 8 lg 1 alusel, sest kaebaja jättis MTA 24.08.2017 ja 25.08.2017

korraldused tähtaegselt täitmata ning sunni rakendamise alused ei olnud ära langenud.

19. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata (HKMS § 200 p 1).

Kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud jäävad kaebaja kanda HKMS 108 lg 1 alusel ning

vastustaja võimalikud menetluskulud vastustaja kanda HKMS § 109 lg 1 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)