3-18-1745/2 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Sirje Kaljumäe Määruse tegemise aeg ja koht

10. september 2018, Tartu Haldusasja number 3-18-1745 Haldusasi Menetlusosalised R.V.i kaebus Tartu Vangla vastu kahju hüvitamiseks (ravimite mittesaamine) Kaebaja – R.V. Vastustaja – Tartu Vangla Menetlustoiming Kaebuse tagastamine

RESOLUTSIOON

1. Tagastada R.V.i kaebus.

2. Asendada kohtulahendi avalikustamisel kaebaja nimi initsiaalidega.

Edasikaebamise kord Määruse resolutsiooni punkti 1 peale saab esitada Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. ASJAOLUD JA KOHTU SEISUKOHT 1. Tartu Vangla kinnipeetav R.V. esitas 06.09.2018 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta taotleb Tartu Vanglalt kahju hüvitamist õiglases ulatuses. Kaebaja palub võtta lahendada kahju hüvitamise taotlus, mida Tartu Vangla ei ole lahendanud. Kaebusele lisatud Tartu Vangla 03.09.2018 otsusega nr 1-3/140-2 on rahuldamata jäetud kaebaja kahju hüvitamise taotlus. Kaebaja on taotlenud Tartu Vanglalt kahju hüvitamist, mis on väidetavalt tekkinud seeläbi, et Tartu Vanglas viibimise ajal ei ole talle viie aasta jooksul võimaldatud ravimeid, mida ta vajab neurobioloogilise psüühikahäire ATH raviks (Concerta, Medikinet, Strattera, Aderal XR). Ravimite saamata jäämise tõttu on kinnipeetaval sagedased peavalud, väga kõrge ärevus ja sellega kaasnevad häired, väga tugev keskendumisvõime häire ning lihaspinged. Ta on hakanud iseendaga valjult rääkima, vältima kontakte, on tekkinud meeleolumuutused ja depressioon. Tartu Vangla otsuse kohaselt ei ole kaebajale põhjust anda tema nimetatud ravimeid, kuna ta pole esitanud tõendit, et tal oleks diagnoositud aktiivsusja tähelepanuhäire (ATH). Otsuses on Tartu Vangla märkinud, et tervishoiuteenuse osutamise lepingust tulenevaid vaidlusi on pädev lahendama maakohus.

Kaebaja väidab kaebuses kohtule, et ei nõustu Tartu Vangla väidetega tal ATH diagnoosi puudumisest ning ravi mittesaamine ja katsetused mittetraditsiooniliste ravimitega on tekitanud kaebajale kahju. 2. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 1 järgi tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. Kaebuse tagastamisel selgitab kohus võimaluse korral, kuhu ja millises korras on kaebajal võimalik asja lahendamiseks pöörduda (HKMS § 121 lg 3). 3. HKMS § 4 lg 1 kohaselt on üldreeglina halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette muud menetluskorda. 4. Vangistusseaduse (VangS) § 49 lg 1 kohaselt on tervishoid vanglas riigi tervishoiusüsteemi osa. Tervishoidu vanglas korraldatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel. VangS § 52 lg

1 kohaselt osutab tervishoiuteenuseid vanglas tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. Arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid (VangS § 52 lg 2).

5. Kohtupraktikas on kujunenud järjekindel seisukoht, et tervishoiuteenuse osutamine vanglas ja sellega kaasnevad meditsiinilised otsused, ravivõtted jms ei erine olemuslikult tervishoiuteenuse osutamisest mujal ning tervishoiuteenuse osutamisel tekib vangla ja kinnipeetava vahel eraõiguslik lepinguline suhe (vt Riigikohtu erikogu 25.09. 2017 määrus asjas nr 3-17-1076, p 8 ja seal viidatud praktika). Kui kaebajal on etteheiteid talle osutatava tervishoiuteenuse osas, ei ole tegemist halduskohtu pädevusse kuuluva kohtuasjaga. VangS § 52 lg-le 2 tuginedes tuvastab tervishoiuteenuse vajaduse arst ning tegemist on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes, mitte aga haldusotsusega. Küsimus ravimite saamata jäämisest või kaebaja arvates talle sobivate ravimite mittevõimaldamisest on olemuslikult vaidlus vanglas osutatava tervishoiuteenuse sisu üle.

6. Ka tervishoiuteenuse osutamise või sellest keeldumisega tekitatud kahju hüvitamine on võlaõiguslik suhe, mida reguleerivad võlaõigusseadus (41. peatükk) ja valdkondlikud seadused. Tervishoiuteenuse osutamisega või osutamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise nõuete läbivaatamine kuulub samuti maakohtu pädevusse (Riigikohtu halduskolleegiumi 21.12.2010 otsus haldusasjas nr 3-3-1-69-10, p 9). Kaebaja on sõnaselgelt märkinud, et esitatud kaebusega taotleb ta ravi saamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist. Käesoleval juhul on kaebaja pöördunud halduskohtu poole vaidluse lahendamiseks, mis olemuslikult tekib vangla ja kinnipeetava vahel kujunenud eraõiguslikust suhtest. Vaidlus, mis tuleneb eraõigussuhtest, lahendatakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 1 ja § 9 lg 1 alusel maakohtus. Ka Tartu Vangla on, lahendades 03.09.2018 otsusega nr 1-3/140-2 kaebaja kahju hüvitamise taotlust, selgitanud, et vaidlus ravimite saamata jäämisega tekitatud kahju hüvitamiseks lahendatakse maakohtus.

7. Eelnevat arvestades tuleb kaebus HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel tagastada. Tervishoiuteenuse osutamise üle toimuva vaidluse lahendamiseks (sh vastava kahju hüvitamise nõude esitamiseks) tuleb kaebajal pöörduda Tartu Maakohtusse. Maakohtusse pöördumisel ei pea kinnipeetaval olema eelnevalt läbitud VangS § 11 lg-s 8 ette nähtud kohustuslik kohtueelne menetlus.

(allkirjastatud digitaalselt) Sirje Kaljumäe kohtunik