1-17-9941/69 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Kohtuistungi toimumise aeg

Ja koht

Tallinna Ringkonnakohus

5.september 2018, Tallinn

Otsuse tegemise aeg ja koht

10.september 2018, Tallinn,

Kriminaalasja number

1-17-9941

Kohtukoosseis

Sekretär

Julia Katškovskaja, Andres Parmas, Pavel Gontšarov

Elina Huobolainen

Kriminaalasi

Paata Sakhokia süüdistuses KarS § 263 lg 1 p 1,2 ja §

418 lg 1 järgi; AM süüdistuses KarS § 263 lg 1 p 1,2-

§ 22 lg 3 järgi; VT süüdistuses KarS § 263 lg 1 p 1,2-

§ 22 lg 3 järgi, üldmenetlus

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 24.mai 2018 otsus

Apellatsiooni esitajad

Süüdistatav Paata Sakhokia, tema kaitsja adv. Aadu

Luberg, prokurör Saskia Kask

Süüdistatavad

Paata Sakhokia, AM. VT

Kaitsjad

Advokaadid Aadu Luberg, Madis Mahlapuu, Margus

Viira

Prokurör

Saskia Kask

RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu otsus 24.maist 2018 tühistada

osaliselt ja nimelt:

1. Paata Sakhokiale KarS § 64 lg 1 järgi mõistetud

liitkaristuse osas.

2. Osas, millega jäeti mõistmata Paata Sakhokiale

KarS § 54 alusel lisakaristus.

Teha tühistatud osas uus o t s u s:

1. KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud üksikkaristuse

raskeima

suurendamise

teel

mõista

liitkaristuseks 4 (neli) aastat vangistust.

2. KarS § 54 lg 1 alusel mõista Paata Sakhokiale

lisakaristuseks

riigist

väljasaatmine

koos

sissesõidukeeluga 8 (kaheksaks) aastaks. KarS

§ 55 lg 2 alusel arvutatakse väljasaatmisega

kaasneva sissesõidukeelu tähtaega süüdlase

väljasaatmisest.

3. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

4. Süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonid jätta

rahuldamata, prokuröri apellatsioon rahuldada

osaliselt.

5. Määrata

Advokaadibüroole

Mahlapuu

&

Partnerid seoses adv. Madis Mahlapuu poolt

AMile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi

osutamisega makstavaks tasuks 240 eurot(sh

käibemaks).

6. Määrata Advokaadibüroole Viira & Partnerid

seoses

adv.

Margus

Viira

poolt

VTile

apellatsioonimenetluses

riigi

õigusabi

osutamisega makstavaks tasuks 120 eurot (sh

käibemaks).

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada

kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil

kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu

otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni

esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi

vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada

määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15

päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohtu 24. mai 2018 otsusega tunnistati Paata Sakhokia süüdi KarS § 263

lg 1 p 1 järgi ja mõisteti karistuseks 2 aastat ja 6 kuud vangistust, KarS § 418 lg 1 järgi

ja mõisteti karistuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistus. P. Sakhokia mõisteti süüdistuses

KarS § 263 lg 1 p 2 järgi õigeks. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks

raskema karistusega ja liitkaristuseks mõisteti 2 aastat ja 6 kuud vangistust. KarS §

68 lg 1 alusel arvati P. Sakhokia eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja

karistuse kandmise alguseks loeti 13. juuli 2017.a.

AM mõisteti süüdistuses KarS § 263 lg 1 p 1,2-§ 22 lg 3 järgi õigeks.

VT mõisteti süüdistuses KarS § 263 lg 1 p 1,2-§ 22 lg 3 järgi õigeks.

P. Sakhokialt mõisteti välja sundraha 750 eurot, kaitsjatasu 24 eurot ja ekspertiisitasu

147 eurot riigi tuludesse.

KrMS § 181 lg 1 alusel jäeti AM kaitsja tasu kokku summas 1314 eurot ja

ekspertiisitasu summas 162 eurot riigi kanda.

KrMS § 181 lg 1 alusel jäeti VT kaitsja tasu kokku summas 1404 eurot riigi kanda.

P. Sakhokia mõisteti KarS § 263 lg 1 p 1 järgi süüdi selles, et tema 02.02.2017

ajavahemikus kell 13.50 kuni 13.52, viibides koos AM ja VT-ga Tallinnas XXX asuva

hotelli Y esimesel korrusel, rikkus avalikus kohas käitumise üldnõudeid, mis tulenevad

korrakaitseseaduse § 55 lg 1 p-st 1 ja p-st 2 /Avalikus kohas on keelatud käituda teist

isikut häirival või ohtu seadval viisil, eelkõige teist isikut lüüa, tõugata, kakelda, loopida

asju teise isiku, looma või asja pihta neid ohtu seades või käituda muul viisil

vägivaldselt ning samuti on keelatud teist isikut sõnaga, žestiga või muul moel solvata,

hirmutada või ähvardada/ ja § 54 /Avalik koht on määratlemata isikute ringile

kasutamiseks antud või määratlemata isikute ringi kasutuses olev maa-ala, ehitis,

ruum või selle osa, samuti ühissõiduk/. Nimelt läks koos M ja T-ga hotelli restoranis Q

laua taga istunud WW juurde, kus lõi isiklike vaenulike suhete pinnalt WW rusika või

jalaga vähemalt kaks korda pea piirkonda. WW asus P. Sakihokiale vastupanu

osutama, kuid AM ja VT seisid P.Sakhokia ja WW vahele oma kehadega P.Sakhokiat

kaitstes ja julgestades, võimaldades tal nende selja taga haarata relv. Haaranud oma

jope alt tulirelva, tulistas P. Sakhokia WW vasaku jalasääre piirkonda, millega tekitas

kannatanule lahtise säärehaava. Peale seda P. Sakhokia, AM ja VT kõik koos koheselt

lahkusid hotellist. Sellise tegevusega oli ühtlasi häiritud samaaegselt juures viibinud

kõrvaliste isikute avalik õigusrahu ja turvatunne.

Süüdistus oli P. Sakhokiale esitatud ka KarS § 263 lg 1 p 2 järgi kuna ta kasutas avaliku

korra rikkumisel relva e tulistas tulirelvast WW vasakusse jalasäärde.

Maakohus mõistis P. Sakhokia õigeks KarS § 263 lg 1 p 2 järgi. Kohus nõustus kaitsja

seisukohaga, et KarS § 263 lg 1 p 2 näeb ette vastutuse avalikus kohas käitumise

üldnõuete rikkumise eest, kui see on toime pandud relva või relvana kasutatav muu

eseme, lõhkeseadeldise või lõhkeainega ähvardades. P. Sakhokia süüdistusest on

väljaloetav, et P. Sakhoka pani toime avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise

kasutades

relva.

Kuivõrd

süüdistuse

kohaselt

ei olnud

tegemist

relvaga

ähvardamisega, vaid tegemist oli relva kasutamisega ehk tulistamisega P. Sakhokia

poolt, siis on relva kasutamine hõlmatud KarS § 263 lg 1 p 1 kui avalikus kohas

käitumise üldnõuete rikkumine vägivallaga, vägivalla sisu seisnebki tulirelva

kasutamises ja seeläbi kannatanule tervisekahjustamise tekitamises.

KarS § 418 lg 1 järgi mõisteti P. Sakhokia süüdi tulirelva ebaseaduslikus käitlemises,

mis seisnes selles, et tema omandas eeluurimisel tuvastamata ajal kohas ja isikult

ilma Relvaseaduse § 32 nimetatud relva või laskemoona soetamisloata ja sama

seaduse § 34 lg 1,2, nimetatud tulirelva ja laskemoona loata tulirelva, mida hoidis enda

valduses ja kasutas 02.02.2017 kella 13.50-13.52 ajal Tallinnas XXX asuva hotelli Y

esimesel korrusel kuriteo toimepanemisel, kui tulistas WW-le vasaku jalasääre

piirkonda ja tekitas sellega WW-le tervisekahjustuse.

Tulirelva ebaseadusliku käitlemisega pani P. Sakhokia toime KarS § 418 lg 1 järgi

kvalifitseeritava kuriteo.

AM-le ja VT-le oli esitatud süüdistus ja nad olid antud kohtu alla KarS § 263 lg 1 p 1

ja 2 - § 22 lg 3 järgi selles, et nemad aitasid kaasa avalikus kohas käitumise üldnõuete

rikkumisele, mis oli toime pandud kasutades vägivalda ja tulirelva ja nimelt, nemad,

viibides 02.02.2017 ajavahemikus kell 13.50 kuni 13.52, viibides koos P. Sakhokiaga

Tallinnas XXX asuva hotelli Y esimesel korrusel, osutasid vaimset ja füüsilist kaasabi

P. Sakhokia poolt toime pandud avaliku korra rikkumisele s.o avalikus kohas käitumise

üldnõuete rikkumisele, mis tulenevad korrakaitseseaduse § 55 lg 1 p-st 1 ja p-st 2. Nad

toetasid P. Sakhokiat, võimendades oma kohalolekuga P. Sakhokia autoriteetsust ja

kannatanu ning juuresviibinud kõrvaliste isikute hirmu. Samuti tugevdasid nad P.

Sakhokia tahet kuritegu toime panna seeläbi, et väljendasid enda juuresoleku ning

kaitsevalmiduses olekuga valmisolekut tagada P. Sakhokiale võimalus kuritegu toime

panna ning kaitsta P. Sakhokiat võimaliku kannatanu poolse vasturünnaku eest. Nii

läksid nad koos Sakhokiaga hotelli restoranis Q laua taga istunud WW juurde, kus P.

Sahokia lõi isiklike vaenulike suhete pinnalt WW vähemalt kaks korda rusika või jalaga

pea piirkonda. WW asus P. Sakihokiale vastupanu osutama, kuid AM ja VT seisid

P.Sakhokia ja WW vahele oma kehadega P.Sakhokiat kaitstes ja julgestades,

võimaldades tal nende selja taga haarata relv. Haaranud oma jope alt tulirelva tulistas

P. Sakhokia WW vasaku jalasääre piirkonda, millega tekitas kannatanule lahtise

säärehaava. Peale seda P.Sakhokia, AM ja VT kõik koos koheselt lahkusid hotellist.

Sellise tegevusega oli ühtlasi häiritud samaaegselt juures viibinud kõrvaliste isikute

avalik õigusrahu ja turvatunne.

Maakohus mõistis AMi ja VTi õigeks neile esitatud süüdistuses. Maakohus põhjendas

õigeksmõistmist alljärgnevalt.

Seadus nimetab ammendavalt kolm kaasaaitamise liiki: füüsiline, aineline või vaimne.

Füüsiline kaasabi on täideviija tegevuse postiivne mõjutamine – nt. eeltingimuste

loomine, takistuse kõrvaldamine, valvamine jms, aga ka füüsiline tegu, mis seisneb

vägivallakuriteo korral kannatanu lahkumise takistamises. Aineline kaasabi näiteks

süüteovahendi muretsemine, rahaline toetus, et muretseda süüteovahend, et sõita

kohale vms. Vaimne ehk intellektuaalne kaasabi on täideviija psüühika postiivne

mõjutamine – nt nõuanne, juhatus, süüteoplaani koostamine. Erinevalt kihutajast ei

tekita vaimne kaasaaitaja täideviijas teotahet, vaid üksnes tugevdab või soodustab

seda. Vaimne kaasaaitamine võib olla omakorda kahes vormis: tehniline tegu

hõlbustav plaan või teotahte tugevdamine, motiivi tugevdamine, kõikuma löönud

otsuse psüühiline kindlustamine, kahtluste hajutamine. Teo üldine kavandamine või

selle heakskiitmine ei ole siiski intellektuaalne kaasaaitamine.

Süüdistuse kohaselt heidetakse AM-le ja VT-l ette seda, et nemad osutasid vaimset ja

füüsilist kaasabi P. Sakhokia poolt toime pandud avaliku korra rikkumisele sellega, et

toetasid P. Sahokiat, võimendades oma kohalolekuga P. Sakhokia autoriteetsust ja

kannatanu ning juures viibinud kõrvaliste isikute hirmu, tugevdasid P. Sakhoia tahet

kuritegu toime panna seeläbi, et väljendasid endi juuresoleku ning kaitsevalmiduses

olekuga valmisolekut tagada P. Sakhokiale võimalus kuritegu toime panna ning kaitsta

P. Sakhokiat võimaliku kannatanupoolse vasturünnaku eest. Sisuliselt heidetakse AM-

le ja VT-le ette avaliku korra raskele rikkumisele kaasaaitamist - tegevustetusega.

Karistusseadustiku mõtte kohaselt on kaasaaitamine võimalik eelkõige tegevusega.

Tegevustetusega kõrvaldab ta takistuse passiivseks jäämisega, see on võimalik

üksnes siis, kui isik on tegevuseks kohustatud ehk on garant.

APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Maakohtu otsusele esitasid apellatsioonid prokurör S. Kask, süüdistatav P. Sakhokia

ja tema kaitsja A. Luberg.

Prokurör S. Kask taotleb esitatud apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist AM ja

VT õigeksmõistmise osas ning nende mõlema süüditunnistamist KarS § 263 lg 1 p 1,

2 - § 22 lg 3 järgi, samuti mõlema karistamist 6 kuu vangistusega, mis jätta mõlemal

KarS § 73 sätteid kohaldades tingimisi katseajaga 1 aasta. Samuti taotleb prokurör

maakohtu otsuse tühistamist P. Sakhokia õigeksmõistmises ning süüdimõistmist KarS

§ 263 lg 1 p 2 järgi, tühistamist P. Sakhokiale mõistetud karistuse osas ja raskema

karistuse mõistmist, s.o KarS § 263 lg 1 p 1, 2 järgi 4 aasta vangistuse mõistmist, KarS

§ 418 lg 1 järgi 2 aasta vangistuse mõistmist, KarS § 64 lg 1 alusel nende karistuste

puhul kergema karistuse kaetuks lugemist raskemaga, mõistes liitkaristuseks 4 aastat

vangistust. Samuti taotleb prokurör kohaldada P. Sakhokia suhtes lisakaristusena

KarS § 54 alusel riigist väljasaatmist koos sissesõidukeeluga kümneks aastaks. Oma

taotlusi põhjendab prokurör alljärgnevalt.

Prokurör ei nõustu maakohtuga, et AM ja VT suhtes on tuvastatud vaid nende viibimine

sündmuskohal ning leiab, et see järeldus ei tugine tõenditele. Sündmus toimus hetke

jooksul ega ole otse kaamerasse jäänud, on salvestiselt (03.08.17 vaatlusprotokoll,

fotod nr 11-18, vt aircam lett salvestis 13:51:48-58*) siiski näha, et all paremas nurgas

toimub rüselus. Äratuntava isikuna osaleb seal M. Rüseluse ajal tema kõrval seisva T

tabab kaamera vaid hetkeks, kuid konkreetsele salvestise lõigule eelnevaid ja

järgnevaid kaadreid vaadates on selge, et tegemist on just TgAM ja T vahelt pressib

ennast nende seljataha P. Sakhokia, jõudes sinna, teeb ta liigutuse nagu võtaks midagi

jope alt. T ja M jäävad kaitsemüürina kannatanu ja Sakhokia vahele seisma. Järgmisel

kaadril (vt camera 01 salvestis 13:51:40-47*), olles kaaslaste selja taha pääsenud, on

Sakhokial käes relv, ta tulistab. Järgnevalt kõik kolm isikut lahkuvad. Sakhokia hoiab

avalikult käes relva, tema kõrval astuvad hotelli väljapääsu poole T ja M, andes oma

kehakeelega selgelt mõista, et on relvakandjaga koos, aktsepteerivad tema tegvust. T

ja M toetasid P. Sakhokiat rüseluses osalemise, oma juuresviibimise ja kehakeelega,

oma teojärgse käitumisega ning kõigil sündmuskohal viibinutel oli selge, et need kolm

isikut tegutsevad koos. Nii saatsid T, M ja Sakhokia sündmuskohal olijatele selge

signaali, et sekkumise korral on neil vastas kolmeliikmeline ühtne grupp, kellel on

tulirelv. Oma sellise käitumisega T ja M tugevdasid P. Sakhokia teootsust ja lõid

soodusolukorra kuriteo toimepanemiseks. Kaasaaitamistegu võib seisneda ka

täideviija teootsuse tugevdamises või soodusolukorra loomises (RKL 3-1-1-69-02).

Peale hotellist lahkumist lülitasid Sakhokia ja M oma telefonid välja, asusid ennast

menetluse eest varjama, mis näitab, et M ka ise luges ennast selles kuriteos

osalenuks.

Sündmust pealt näinud tunnistajad, samuti häirekeskuse kõnesalvestused kinnitavad

mh, et tulistaja ei olnud üksi ja kakluses/rüseluses kannatanuga osales mitu inimest,

sh on mitu tunnistajat viidanud otseselt T-le ja M-le. Tunnistaja KK nägi, et restoranis

laua taga istus kannatanu, kelle juurde tulid 2-3 meest, misjärel tekkis tüli ja kaklus-

kes täpset kakles ei oska öelda. Mälu värskendamise peale täpsustab, et nägi

sündmuses osalemas T ja M, kes seisid kellegi vahele, seejärel toimus lask, mispeale

tunnistaja peitis ennast baarileti taha. Tunnistaja LL kuulis sõnavahetust, nägi

kähmlust, milles osalesid kannatanu ja kolm süüdistatavat – M, T ja Sakhokia. Ta küll

ei ole enam kindel, milline oli kellegi roll ja kes mida täpselt tegi, kuid tunneb ära, et

just need isikud selles sündmuses osalesid. Tunnistaja DD kuulis kõigepealt nõude

klirinat, siis relva pauku, nägi kolme meest lahkumas, ühel oli nähtavalt käes relv,

viimases tunneb kohtusaalis ära P.Sakhokia ning ühes tema kaaslases tunneb

tunnistaja ära AM. Tunnistaja UU selgitab, et sisenes hotelli vahetult enne tulistamist,

kuulis relva laadimise heli, pauku ning nägi relva P. Sakhokia käes, viimasega olid

koos kaks meest, kes Sakhokiaga koheselt hotellist lahkusid. Tunnistaja AA kuulis

relva pauku, nägi kolme meest lahkumas, ühel oli nähtavalt käes relv. Sündmus tekitas

tunnistajale paanikahoo, külvas hirmu, halvas tema turvatunde. Tunnistaja OO kuulis

nõude klirinat, nägi rüselust inimeste vahel, keegi hoidis kedagi kinni, sekkusid veel 2-

3 meest, siis kuulis tunnistaja valju lasku, oli šokis, hirmul. Tunnistaja PP kuulis nõude

klirinat, nägi kaklust 3-4 mehe vahel restorani sissekäigu/väljapääsu juures, misjärel

kuulis tugevat pauku ning tundis hirmu. Sündmus toimus vaid mõne sekundi jooksul,

seetõttu ei saagi me tunnistajatelt eeldada, et nad täpselt kirjeldaksid iga isiku rolli

selles konfliktis, kuid kõik tunnistajad kinnitavad, et selles osales rohkem isikuid kui

vaid kannatanu ja P.Sakhokia. Kõrvutades tunnistajate ütlused turvakaamerate

salvestistega on selge, et nendeks isikuteks olid T ja M. Kannatanu WW ega tunnistaja

AA ütlusi ei saa pidada usaldusväärseks, isikud kuuluvad samasse seltskonda

süüdistatavatega ning ei soovi avaldada, miks ja mis juhtus. Nende ütlused on

vastuolulised, ebaloogilised, eluliselt ebausutavad. Seega maakohtu järeldused, et AM

ja

VT

süüdistuses

kirjeldatud

tegevuse

osas

puuduvad

tunnistajad

ning

turvakaametare videolt nähtub ainult nende viibimine sündmuskohal, ei vasta kohtus

uuritud tõenditele.

KarS § 263 lg 1 p 2 järgi mõistis kohus P. Sakhokia õigeks, kuna süüdistuse kohaselt

ei olnud tegemist relvaga ähvardamisega, vaid relva kasutamise ehk tulistamisega,

mida katab sama koosseisu esimene punkt. Antud juhul hõlmab relva kasutamine

endas ka sellega ähvardamist, mistõttu oligi P. Sakhokiale esitatud süüdistus KarS §

263 lg 1 p 1 ja p 2 järgi. Vastupidise tõlgenduse puhul tekib olukord, kus pelgalt relvaga

ähvardades on isikul raskem kvalifikatsioon ehk rohkem kvalifitseerivaid asjaolusid kui

relva reaalselt kasutades.

Kohus leidis, et P. Sakhokia süü kuriteo toimepanemisel oli keskmine, kuritegu oli

toime pandud küll tulirelvaga, kuid isiklike vaenulike suhete pinnalt üksnes kannatanu

WW suhtes ning teol raskeid tagajärgi ei olnud. Prokurör leiab, et pelgalt asjaolu, et

tegu pandi toime tulirelvaga, tingib P. Sakhokia suurema süü. Vägivald oli toime

pandud kasutades tulirelva, mitte ainult sellest tulistades, vaid tulistades teist inimest.

Lisaks, tegu oli toime pandud keset päeva, avalikus kohas. Eesti riik ei saa endale täna

lubada, et inimesed lahendavad tülisid nagu 90tel või arengumaa kommete kohaselt,

tehes seda keset päeva avalikus kohas. Sellega näitab P. Sakhokia oma suhtumist

inimestesse, riiki ja ühiskonna reeglitesse. Ta ei ole avaldanud vähimatki kahetsust,

märki soovist oma käitumist muuta, uurimisele kaasa aidata. Vastupidi, peale teo

toimepanemist ta põgenes ja asus ennast varjama. P. Sakhokia elukohast on mh leitud

kuulivest ja relva kabuur, kuid sündmuse ajal kasutatud tulirelva leitud ei ole. Kus see

tulirelv täna asub ja keda see veel tulevikus ohustada võib, me ei tea. Seega on P.

Sakhokia süü tema poolt toimepandud tegudes suurem kui keskmine.

Olgugi et P. Sakhokia tegevus on kvalifitseeritud II astme kuriteona, on ta toime

pannud äärmiselt raske kuriteo avaliku korra vastu. Just avaliku korra hoidmine on

ühiskondliku turvatunde üks aluseid. Tänases olukorras, kus kogu Euroopa on

terrorihirmus ja avalikus kohas tulistamised jm vägivaldsed avaliku korra rikkumised

külvavad inimestesse hirmu ja ebakindlust, on selline tegu eriti vastutustundetu ja

taunimisväärne. Ei saa lubada, et meie riigis elab teise riigi kodanik, kes siinseid

reegleid millekski ei pea ning seab oma käitumisega ohtu ühiskonna turvalisuse.

Seetõttu on vajalik P. Sakhokia suhtes täiendavalt kohaldada lisakaristusena KarS §

54 alusel riigist väljasaatmist. P. Sakhokia väljasaatmine on vajalik, et kaitsta avalikku

korda kui õigusaktidest tulenevat elukorraldust, ühiskonna turvalisust. Ühestki P.

Sakhokia käitumisaktist ega väljendusest ei saa välja lugeda, et tal oleks tahe astuda

samme meie ühiskonna reeglite austamiseks.

Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Euroopa Kohtu praktikas on aktsepteerinud riikide õigust

teatud juhtudel piirata kuritegudes süüdimõistetud välisriigi kodanike viibimist oma

territooriumil. Riigil on õigus kontrollida, millistel tingimustel on välismaalasel õigus riiki

siseneda ning sätestada välismaalaste riigis viibimise alused. Seega on riigil õigus

välja saata kriminaalkorras karistatud isikud, kuna nad võivad kujutada ohtu riigi

julgeolekule või turvalisusele. Riik ei pea soosima kurjategijate viibimist oma

territooriumil ning nende väljasaatmine ja sissesõidukeelu kohaldamine on riigi huve

arvestades teatud juhtudel põhjendatud ja õigustatud. Õiguskorra kaitsmise huvid

kaaluvad üles P. Sakhokia sidemete katkemise Eesti riigiga.

P. Sakhokial on üks alaealine laps, kellega koos ta ei ela. Rahvastikuregistri järgi on

P. Sakhokia elukohaks Tartu, laps elab Tallinnas XXX. P. Sakhokia endise XXX

elukoha läbiotsimisprotokolli põhjal saab järeldada, et ühtegi last seal pole elanud ega

viibinud. P. Sakhokia ei tööta, makse ei maksa, riigi ees kohustusi ei täida. Oma teoga

on P. Sakhokia pannud oma lapse olukorda, kus viimane pole temaga tänaseks

rohkem kui aasta kohtunud. Peale sündmust P. Sakhokia põgenes, varjas ennast

pikalt Hispaanias, st mõtles ainult endale, enda heaolule ja mitte oma lapsele. Pärast

vabanemist on tal võimalik lapsega suhelda telefoni ja e-lahenduste teel, kohtuda

välismaal. Lapse rahalist toetamist väljasaatmine ei takista.

Süüdistatav P. Sakhokia leiab esitatud apellatsioonis, et temale on mõistetud liiga

range karistus ja taotleb selle kergendamist.

Süüdistatava

kaitsja

A.Luberg

leiab,

et

otsus

tuleb

tühistada

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu (KrMS § 338 p 3; KrMS § 339 lg 2)

ning P. Sakhokiale mõistetud karistuse mittevastavuse tõttu kuriteo raskusele ja

süüdimõistetu isikule (KrMS § 338 p 4). Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist

osas, millega tunnistati P. Sakhokia süüdi KarS § 418 lg 1 järgi, tema õigeksmõistmist

selles, samuti tühistamist KarS § 263 lg 1 p 1 järgi mõistetud karistuse osas ning

leebemat karistust, liitkaristuse tühistamist ning juhul, kui jõusse jääb KarS § 418 lg 1

järgi süüdimõistmine, P. Sakhokiale leebema liitkaristuse mõistmist. Samuti taotleb

kaitsja maakohtu otsuse tühistamist osas, milles jäeti õigusabikulud P. Sakhokia

kanda. Taotluste põhjendused on järgmised.

Maakohus jättis lahendamata kaitsja esitatud taotluse valitud kaitsja kulude

hüvitamiseks, mis kujutab endast KrMS § 339 lg 2 rikkumist. Süüdistuse sisu hinnates

leiab kaitsja, et P. Sakhokiale süüdistuses inkrimineeritud KarS-i sätted jaotuvad

lähtudes keerukusest ja kaitsja töömahult võrdselt, s.o 1/3, 1/3, 1/3. Kaitsja taotleb

ringkonnakohtul

apellatsioonide

läbivaatamisel

lahendada

ka

süüdistatava

menetluskulude, so kulud valitud kaitsjale hüvitamine arvestusega, et isegi kui

kaevatav otsus jääb muutmata, tuleks osaliselt kulud valitud kaitsjale hüvitada, selle

aluseks on õigeksmõistmine KarS § 263 lg 2 p 2 järgi.

KarS § 418 lg 1 järgi esitatud süüdistuse osas leiab kaitsja, et selles esineb oluline

puudus. Tulirelva käitlemine hõlmab erinevaid osategusid, mistõttu tuleb nii

süüdistuses kui kohtulahendis näidata, millistele ebaseaduslikele käitlemisviisidele

süüdlase tegu vastab (3-1-1-18-07 ). Relvaseadus § 1’ lg 2 selgitab, mis on relva

käitlemine. P. Sakhokia süüdistuses puudub viide sellele sättele, mistõttu on oluliselt

eiratud kriminaalmenetlusõigust (KrMS § 339 lg 2), mida ringkonnakohus ei saa

kõrvaldada. Kaitsja leiab, et kuigi süüdistuse kohaselt omandas P. Sakhokia tulirelva,

siis ei viita ükski tõend sellele. P. Sakhokia hoidis tulirelva enda valduses. Kaitsja leiab,

et on tõendamata ja selgusetu: kas peetakse silmas hoidmist ja / või valdamist –

taaskord puudub viide Relvaseaduse § - le 1’ lg 2. P. Sakhokia kasutas tulirelva

02.02.2017 kuriteo toimepanemisel. Tulirelva kasutamine ei ole tulirelva käitlemise

vorm Relvaseaduse § 1’ lg 2 mõttes, selline viide puudub Relvaseaduse § 1’ lg – s 2.

Normivälise ehk blanketse viite puudumine süüdistuses tulirelva käitlemise konkreetse

vormi osas tuleb tunnistada rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 alusel, kuna eirab oluliselt

süüdistatava kaitseõigust. P. Sakhokia tuleb seetõttu õigeks mõista süüdistuses KarS

§ 418 lg 1 järgi. Maakohus ei viidanud, mis käitlemise vormiga on tegemist ning seda

maakohus teha ei saanudki, kuna siis oleks ta asunud kõrvaldama süüdistuse puudusi

kaitseõiguse arvelt.

Karistuse osas leiab kaitsja, et P. Sakhokia ei ole isikuks, kellelt peaks olema 2 aastaks

ja 6 kuuks vabadus võetud, mistõttu palub kaitsja karistuse kergendamist.

Süüdistatava AM kaitsja adv. M.Mahlapuu esitas eelmenetluses kirjalikud

vastuväited prokuröri apellatsioonile. Kaitsja palub jätta prokuröri apellatsioon

rahuldamata, kuna maakohus tuvastas õigesti, et AM-le on heidetud ette kaasaaitamist

üksnes tegevusetusega.

Mingisugust rüselust ei ole videolt näha ning veelgi vähem on näha, nagu osaleks

selles M. Kohtule on esitatud objektiivse tõendina 6 CD plaati videosalvestisi erinevate

turvakaamerate salvestustega. Nendest nähtub, et AM saabub WC-st tagasi hotelli

fuajeesse, kui restoranis on midagi toimumas. Videosalvestuse protokollist (kohtueelse

menetluse tl 58) nähtub, et AM liigub fuajeest tualett-ruumide poole kl 13:50 ning

videosalvestuse protokollist (kohtueelse menetluse tl 62) nähtub et AM väljub

tualettruumist alles kl 13:51:46. Seega juhul, kui isegi mingi intsident hotelli esimesel

korrusel toimuski, siis AM on viibinud sellel ajal hotelli tualett-ruumis ning sellega on

ka põhjendatavad tema ütlustes asjaolu, et ta ei näinud süüdistuses märgitud

sündmusi (seda ta ülekuulamisel ju ka kinnitab). Sellise järelduse saab otseselt teha

ka seetõttu, et vaadeldud videosalvestuselt nähtuvalt mingil hetkel hakkab AM, kes

muidu kõnnib WC-st välja rahulikul sammul, jooksma. Seejärel aga jääb AM seisma

baari leti nurga juures seljaga kaamera suunas, kusjuures ta on kogu aeg kaamera

vaateväljas. Salvestisest on näha, et AM ei võta midagi aktiivselt ega füüsiliselt ette,

seisab seal vaid rahulikult, kuni lahkub restoranist välisukse suunas. Eeltoodu langeb

kokku kannatanu WW kohtus antud ütlustega. Lisaks, tunnistaja KK andis ütlusi, et

nägi M ja T sündmuskohal, kui arvab, et nende eesmärk oli lahutada kaklejaid.

Apellatsioonikohtu istungil toetasid P. Sakhokia, tema kaitsja A.Luberg ja prokurör S.

Kask enda poolt esitatud apellatsioone.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium,

kuulanud

ära

menetlusosalised,

tutvunud

kriminaaltoimiku

materjalidega ja esitatud apellatsioonidega, tuli alljärgnevatele järeldustele.

1. Süüdistatavale osaliselt õigusabi kulude hüvitamata jätmise osas.

Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjaga selles, et maakohus oleks pidanud osa valitud

kaitsja kuludest (1/3) hüvitama seoses süüdistatava õigeksmõistmisega ühes

süüdistuse punktis e KarS § 263 lg 1 p-s 2. Maakohtu otsustus, et valitud kaitsja

kulusid Eesti Vabariik ei pea hüvitama süüdistatavale vastab ka KrMS § 180 lg 1 ja §

181 lg 1 nõuetele. On oluline selgitada, kas vaidlustatud kohtuotsuse näol on tegemist

süüdimõistva või õigeksmõistva kohtuotsusega. Nimelt tunneb kriminaalmenetlus

kahte liiki otsuseid ja vastavalt KrMS § 309 lg –le 1 on need süüdimõistev ja

õigeksmõistev. Kohtukolleegiumi arvates ei ole kahtlust selles, et vaidlustatud

kohtuotsuse näol on tegemist süüdimõistva kohtuotsusega ja seda olenemata

asjaolust, et süüdistatav ühes temale esitatud süüdistuse punktis õigeks mõisteti.

KrMS § 309 lg 2 defineerib õigeksmõistva kohtuotsuse ja nimelt õigeksmõistev

kohtuotsus tehakse, kui kohtulikul arutamisel ei ole tuvastatud kuriteosündmust ega

kuritegu või kui ei ole tõendatud, et kuriteo on toime pannud süüdistatav või kui

prokurör on süüdistusest loobunud. KarS §3 lg 3 sätestab kuriteo mõiste järgmiselt:

Kuritegu on KarS-is sätestatud süütegu, mille eest on füüsilisele isikule

põhikaristusena ette nähtud rahaline karistus või vangistus ja juriidilisele isikule

rahaline karistus või sundlõpetamine. Sellest võib teha ainukese järelduse ja nimelt, et

ka KarS § 263 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritav süütegu on kuritegu ja see, kas esineb või

ei esine veel kvalifitseerivaid asjaolusid kohtuotsuse liiki ei mõjuta. Oluline on ka

süüvida sisuliselt Riigikohtu otsuses 3-1-1-85-08 väljaöeldud põhjendustesse, miks

isiku osalisel õigeksmõistmisel tuleb teatud olukorras jätta õigusabi kulud riigi kanda.

Nimelt selgitab Riigikohus, et vastasel korral satuks mingis teos õigeksmõistetud isiku

võimalus nõuda selle teo menetlemisel tekkinud kriminaalmenetluse kulude hüvitamist

sõltuvusse sellest, kas tegu menetleti eraldi kriminaalasjas või koos mõne teise teoga,

milles isik süüdi tunnistatakse. See, kas mitut kuritegu menetletakse ühe ja sama või

mitme erineva kriminaalasja raames, ei ole mõistlik põhjus (osaliselt) õigeksmõistetud

isikute

erinevaks

kohtlemiseks

kriminaalmenetluse

kulude

hüvitamisel.

Kohtukolleegium rõhutab, et eraldi saab menetleda vaid erinevaid kuritegusid, mitte

aga ühe kuriteo kvalifitseerivaid asjaolusid.

2. KarS § 418 lg 1 järgi süüdimõistmise osas.

Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjaga ka selles, et P.Sakhokia süüdimõistmisel KarS §

418 lg 1 järgi on maakohus rikkunud kriminaalmenetlusõigust ning et esitatud

süüdistuse tekst ise saaks kaasa tuua vaid süüdistatava õigeksmõistmise.

Kohtukolleegiumi hinnangul on süüdistuses välja toodud kõik KarS § 418 lg 1 järgi

etteheidetava kuriteo e tulirelva ebaseadusliku käitlemise olulised faktilised asjaolud.

Relvaseaduse § 1-1 kohaselt ei ole relva kasutamine relva käitlemise viis ning ka § 10

sisu lubab väita, et relvaseadus teeb vahet relva käitlemise ja kasutamise vahel.

Samas on konkreetseid kuriteo tehiolusid arvestades relva kasutamise fakt oluline

faktiline asjaolu. Just see asjaolu lubab kindlalt väita, et P. Sakhokial oli tulirelv ja see

oli tal olemas enne kuriteo toimepanemise momenti e et ta oli selle saanud enda

valdusesse mingil ajahetkel, mida ei ole võimalik tuvastada ja mis ei ole ka

süüküsimuse lahendamise seisukohalt oluline. KarS § 418 dispositsioonis kasutatakse

vaid

üldist

väljendit

„ebaseaduslik

käitlemine".

Käitlemine

on

defineeritud

Relvaseaduse §-s 1-1: relvade ja laskemoona valmistamine, müük, soetamine,

omamine, valdamine, hoidmine, hooldamine, kandmine, edasitoimetamine, vedu,

sissevedu, väljavedu, võõrandamine, pärimine, leidmine ja hävitamine ning relvade

parandamine,

ümbertegemine,

laskekõlbmatuks

muutmine,

lammutamine

ja

laenutamine. Arusaamatuks jääb kohtukolleegiumile kaitsja arusaam, et süüdistuses

peab obligatoorselt olema ka viide nimetatud relvaseaduse paragrahvile ning ilma selle

viiteta ei saa isikut süüd mõista sellise süüdistuse alusel. Vaidlust ei saa olla selles, et

Relvaseaduse mõte on sätestada reeglid, kuidas tuleb käidelda relvi, kuidas toimub

nende registreerimine jne. Seaduse § 1-1 mõte on selgitada seaduse lugejale

seaduses

kasutatud

mõisteid.

Kust

tuleneb

arusaam,

et

blanketes

süüteokoosseisudes viidatakse süüdistuse sisustamise seisukohalt asjakohase

seaduse mõisteid selgitavale paragrahvile, on kohtukolleegiumile teadmata, kuid fakt

on see, et nii see ei ole ja ei peagi olema. KarS § 418 kujutab endast blanketset

süüteokoosseisu, mille objektiivseid tunnuseid tuleb sisustada relvaseaduse sätete

kaudu. Süüdlase käitumise kvalifitseerimiseks tulirelva ebaseadusliku käitlemisena

peab tuvastama, et selle teoga rikuti konkreetset relvaseaduse nõuet e viidata on

oluline nendele relvaseaduse sätetele, milliste rikkumine on hinnatav tulirelva

ebaseadusliku käitlemisena. See nõue on süüdistuses täidetud. Viidatud on

relvaseaduse § 32 ja § 34 lg 1,2 e nendele sätetele, mis annavad aluse väita, et P.

Sakhokia käitles sellist relva, mille käitlemiseks on vajalik relvaluba ilma vastava loata.

Isiku süüdimõistmine sellise paragrahvi järgi, mis sisaldab erinevaid teokoosseise e

antud juhul erinevaid käitlemisviise on eelkõige oluline, et süüdistus ja süüdimõistev

kohtuotsus oleks adekvaatne teoühtsuse seisukohast e et süüdistusest ei tohiks aru

saada selliselt, et isik on mõistetud süüdi eraldi iga käitlemisaktis. Süüdistus kirjeldab

erinevaid käitlemisakte, kuid süüdistatakse isikut ühes teos s.o. ebaseaduslikus

käitlemises. Tegemist on kõige tavapärasema ja lihtsakoelisema süüdistusega, mis

KarS § 418 kuriteoskoosseisu võimalike tehioludest tulenevalt üldse esineda võib –

isik kasutab kuriteo toimepanemise vahendina tulirelva, mille omamiseks ei ole tal

luba. Selline ilma loata relva kasutamine aga tähendab alati seda, et ta on eelneval

käidelnud seda relva (või näiteks haaranud selle omanikult vahetult enne kasutamist

omaniku tahte vastaselt, mis moodustab juba omaette kuriteo) vähemalt ühe aga

tavaliselt enamal relvaseaduses nimetatud käitlemisviisil. Ei saa eitada ka seda, et

väga mitmed käitlemisviisid on tegelikult kattuvad või hõlmavad üksteist. Esineb tõesti

tehiolusid, kus on oluline tuvastada, kas ikka üldse soetas või ainult hoidis, kas valdas

või hoidis, kuid antud juhul see tähtsust ei oma kuna P. Sakhokia on mõistetud süüdi

relva ebaseaduslikus käitlemises ning teoainsuse või teomitmuse küsimus siin

lahendamist ei vaja. Mis puudutab aga seda, et kohtupraktikas nimetatakse seaduses

nimetatud käitlemisviisi – soetamine- omandamiseks (enamus Riigikohtu lahenditest

leitavaid süüdistusi on just selliselt sisustatud) või enda valdusesse saamiseks (3-1-1-

128-12) e kasutatakse sünonüüme, siis olukorras, kus kõik kuriteo tehiolud on üheselt

mõistetavalt hinnatavad ühise nimega – käitlemine – ning süüküsimuse lahendamise

seisukohast ei oma see kvaliftseerivat tähtsust, ei ole see ka süüdistusele etteheidetav

ega saa mingil juhul kaasa tuua isiku õigeksmõistmist.

3. KarS § 263 lg 1 p 2 osas.

Kohtukolleegium ei nõustu prokuröriga selles, et P.Sakhokia avaliku korra raske

rikkumine tuleb kvalifitseerida lisaks § 263 lg 1 p-le 1 ka p 2 järgi e sellise avaliku korra

raske rikkumisena, mis on toime pandud relvaga ähvardades. Kindlasti ei saa aga relva

kasutamist e relvast tulistamist võrdsustada vägivallaga ähvardamisena. Ähvardamine

on omaette kuriteokoosseis, mille teokirjeldus on antud KarS § 120. Relva kasutamine

tervisekahjustuse tekitamise vahendina e kuriteo toimepanemise vahendina hõlmab p

1 koosseisu. Näiteks Riigikohtu otsusest 3-1-1-15-17 on näha, et isikule, kes lõi noaga

kannatanut, tekitades kehavigastuse oli esitatud süüdistus ainult KarS § 263 lg 1 p 1

järgi. Seega ei ole ka prokuratuuri seisukoht järjekindel. Kohtukolleegium nõustub

prokuröriga selles, et ebaloogiline oleks seaduse kohaldamisel see, et kui isik peksab

ja tulistab, kvalifitseerub tema käitumine ühe kvalifitseeriva tunnuse alusel, kuid kui

tema teod on kergemad e et ta peksab ja ähvardab, siis kahe tunnuse alusel. Kohtu

jaoks ei ole see tegelikult sedavõrd segavaks asjaoluks, sest karistuse mõistmisel süü

suuruse hindamisel on esmase tähtsusega süü suurus, mida hinnatakse kuriteo

tehiolude, mitte sedavõrd kvalifitseerivate asjaolude arvu järgi. Kui lugeda KarS § 263

kommentaari 3.2.4, siis põhimõtteliselt ei saaks esineda üheaegselt kahte punkti e p 1

ja p 2, arvestades, et tegemist on ühe teoga teoainsuse seisukohast, ka sel juhul, kui

isik lööb ja ähvardab relvaga. Relvaga ähvardamine kujutab endast psüühilist

vägivalda ja kvalifitseerub samuti p 1 järgi. Kohtukolleegium eeldab, et p 1 hõlmab

endast igasugust isikuvastast vägivalda sh psüühilist e ähvardamist, olgu see relvata

või relvaga ja vaidlusalune p 2 kvalifitseerub neil juhtudel, kui ähvardus ei ole

adresseeritud konkreetse(te)le isiku(te)le e kui ei ole tegemist KarS § 120 ettenähtud

isikuvastase süüteoga– näiteks pommiähvardused jms. See on seaduse loogilise

tõlgendamise ainuvõimalik järeldus.

4. AM ja VT süü osas.

Kohtukolleegium ei nõustu prokuröriga ka süüdistatavate AM ja VT käitumisele antud

juriidilise hinnangu osas. Süüdistuses kirjeldatakse AM ja VT kaasaaitamistegu e

kirjeldatakse nende käitumist sündmuskohal järgmiselt – läksid koos P.Sakhokiaga

hotelli restoranis Q laua taga istunud WW juurde, kus P. Sahokia lõi isiklike

vaenulike suhete pinnalt WW vähemalt kaks korda rusika või jalaga pea piirkonda. WW

asus P. Sakhokiale vastupanu osutama, kuid AM ja VT seisid P.Sakhokia ja WW

vahele oma kehadega P.Sakhokiat kaitstes ja julgestades, võimaldades tal nende

selja taga haarata relv. Haaranud oma jope alt tulirelva tulistas P. Sakhokia WW

vasaku jalasääre piirkonda, millega tekitas kannatanule lahtise säärehaava. Peale

seda P.Sakhokia, AM ja VT kõik koos koheselt lahkusid hotellist. Sellise

tegevusega oli ühtlasi häiritud samaaegselt juures viibinud kõrvaliste isikute avalik

õigusrahu ja turvatunne. Oma apellatsioonis kirjeldab prokurör mõne hetke vältel

toimunud sündmust ja väidab, et AM ja VT osalesid rüseluses. Süüdistuse etteheide

AM-le ja VT-le lubab kindlalt väita, et nad isiklikult avalikku korda ei rikkunud ega

kannatanu suhtes vägivalda ei kasutanud. Vastasel juhul oleksid nad kaastäideviijad.

Mis puudutab prokuröri väidet, et nad osalesid rüseluses, siis selline väide ei ole

juriidiliselt korrektne. KarS sätestab §-s 20 kaks teo toimepanemise vormi –

täideviimine ja osavõtt, kusjuures viimane seisneb kihutamises (§ 22 lg 2) ja

kaasaaitamises (lg 3). Kakluses ja kallaletungis osalemise nendes sätetes toodud

osavõtu mõistele ei vasta. Avaliku korra raskes rikkumises osalemine karistatav ei ole,

sest nõutav tagajärg välistab selle (KarS § 119-1). Samuti KarS § 119-1 sätted tulevad

kohaldamisele vaid siis, kui ei ole võimalik tuvastada konkreetset tagajärje tekitajat

olukorras, kus kõik peksid, lõid jne. Avaliku korra raske rikkumise puhul ei ole

ründajate tegevusele juriidilise hinnangu andmise seisukohast ka oluline, kelle löök,

mis tagajärje tekitas, sest igasugune vägivald juba annab aluse rääkida avaliku korra

raskest rikkumisest. KarS § 119-1 kohaselt on kakluses ja kallaletungis osalemine

karistatav, kui sellega kaasneb surm või raske tervisekahjustus ning kui ei ole võimalik

tuvastada, kes vähemalt kahest ründajast tagajärje tekitas. Prokurör hindab

süüdistatavatele AM-le ja VT-le süüdistuses omistatud tegevust – läksid koos

P.Sakhokiaga kannatanu laua juurde, seisid nende vahele ja lahkusid koos

P.Sakhokiaga – järgmiselt: koos kannatanu juurde minek näitab, et nad toetasid

P.Sakhokiat ja võimendasid oma kohalolekuga P. Sakhokia autoriteetsust ja

kannatanu ning juures viibinud kõrvaliste isikute hirmu. Samuti tugevdas see P.

Sakhoia tahet kuritegu toime panna seeläbi, et väljendas enda ning VT juuresoleku

ning kaitsevalmiduses olekuga valmisolekut tagada P. Sakhokiale võimalus kuritegu

toime panna ning kaitsta P. Sakhokiat võimaliku kannatanu poolse vasturünnaku eest.

AM ja VT seismist P.Sakhokia ja WW vahele on süüdistus hinnanud mitte ainult

P.Sakhokia kaitsmiseks vaid ka P.Sakhokia julgestamiseks ja relva haaramise

võimaldamiseks. Kohtukolleegium leiab, et selleks, et näha AM ja VT käitumises

kaasaaitamistegu selliselt nagu seda väidab süüdistus, omab eelkõige ja olulisel

määral tähtsust siiski küsimus süüdistatavate AM ja VT tahtlusest, mida prokurör oma

apellatsioonis sõnagagi ei maini, tõendamisest rääkimata. Ei piisa sellest, kui

kõrvalistele isikutele tundub, et tegemist on koostegutsevate isikutega. Tahtlus

koosneb kahest elemendist: intellektuaalsest küljest, ehk koosseisuasjaolude

teadmisest

ning

voluntatiivsest

küljest,

ehk

koosseisuasjaolude

tahtmisest.

Intellektuaalne element on küll tahtluse minimaalne eeldus, kuid pelgalt

süüteokoosseisule vastava asjaolu võimalikuks pidamine ei võimalda KarS § 16 lg 4

kohaselt teha järeldust tahtluse olemasolust. Selleks on nimetatud sätte kohaselt

täiendavalt vajalik koosseisule vastava asjaolu saabumise möönmine, mida tuleb

mõista kui isiku poolt võimaliku tagajärje heakskiitmist, selle saabumisega soostumist.

Voluntatiivse elemendi tuvastamine on kaudse tahtluse tõdemiseks otsustava

tähtsusega, sest just selle kaudu piiritletakse kehtivas karistusõigusdogmaatikas

kaudset tahtlust kergemeelsusest. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt

tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kuriteost

osavõtja tahtlus peab hõlmama täideviija poolt toimepandava teo koosseisu ning

ulatuma välja selle kõikide objektiivsete ja subjektiivsete elementideni vähemalt

kaudse tahtluse tasemel. Kaasaaitaja peab seega teadma, et ta toetab teatud kindlat

võõrast tegu ja kuritegu viiakse lõpule tema teopanuse toel.

Eluliselt ei ole välistatud, et tõesti P.Sakhokial oli soov minna kannatanu juurde

omavahelisi suhteid klaarima ja ta kutsus ükskõik, millisel ettekäändel kaasa ka

temaga koos olnud AM ja VT. Sõnaline suhete klaarimine sh ka emotsionaalselt ja

žestikuleerides rääkimine seni kuni ei ületata teatud detsibellide taset, mis muutub

häirivaks teistele isikutele, ei ole avaliku korra rikkumine ja selliseid nö omavahel

kraaklevaid inimesi võib näha iga päev ja igas kohas. P. Sakhokial endal ju võis olla

ka mingi visioon sellest, et kui sõnadest ei piisa, võtab ta kasutusele käed ja kui vaja

siis ka relva, mis tal kaasas oli. Kohtukolleegium leiab, et samas ei saa aga väita ja

seda paljasõnaliselt, ilma ühelegi sellekohasele tõendile viitamata, et AM ja VT oleksid

pidanud vähemalt möönma, et P. Sakhokia hotellis keskpäeval paljude juuresolekul

sellise actioni korraldab. Füüsilise kaasaaitamisena näeb prokurör süüdistatavate

tegevust pärast seda, kui P. Sakhokia oli WW löönud ja viimane asus P. Sakihokiale

vastupanu osutama. Nimelt, AM ja VT seisid P. Sakhokia ja WW vahele oma kehadega

ning süüdistuse versiooni kohaselt tegid seda selleks, et P. Sakhokial oleks võimalus

relv taskust haarata. Ka siin peab kohtukolleegium nentima, et ei saa nii paljasõnaliselt

selliseid järeldusi teha. Selleks, et omistada süüdistatavate sellisele käitumisele e

kannatanu ja P.Sakhokia vahele seismisele kaasaaitamisteona kuriteo toimepanemise

soodustamine, peab olema eelnevalt tõendatud, et nad olid üldse relva olemasolust P.

Sakhokial teadlikud ning vähemalt möönsid selle kasutamise võimalust. Ei süüdistuses

ega apellatsioonis ei ole selle asjaolu kohta jällegi sõnagi. Ilma nimetatud olulise

asjaolu tuvastamiseta on tegemist pigem sotsiaaladekvaatse käitumisega e neile

ootamatult alanud füüsilise konflikti edasise arengu tõkestamine. Eelkirjeldatud

tühimikku süüdistatavate AM ja VT süüküsimuse lahendamisel ei täida ka sellised

asjaolud nagu koos sündmuskohalt lahkumine, lahkudes relva nägemine P.Sakhokia

käes, varasemalt temaga koos kuriteo toimepanemine, varasemad sõprussuhted jne,

millistele on apellatsioonis rõhk asetatud. Kohtukolleegium ei pea asjassepuutuvaks

prokuröri poolt tehtud viidet Riigikohtu otsusele 3-1-1-69-02. Viidatud kohtuotsusest

väljaloetavad seisukohad toetavad pigem eeltoodud ringkonnakohtu põhjendusi ja on

igati seostatavad ka Riigikohtu otsuses 3-1-1-118-13 väljaöeldud seisukohtadega, mis

haakuvad ka arutatava kriminaalasja tehioludega. Riigikohus selgitab, et olulise

panusena ähvarduse täideviimisel on kohtupraktikas aktsepteeritud ka olukorda, kus

üks süüdistatav võimendab oma kohalolekuga teise poolt esitatud nõudmiste ja

ähvarduste sisu, aktiviseerides kannatanus hirmu (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6.

märtsi 2001. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-23-01, p 8). Kirjeldustest nähtub, et

süüdistatavad tegutsesid ühiselt ja kooskõlastatult ning mõlemad valitsesid sündmuste

käiku, mistõttu kohtud on põhjendatult käsitanud neid kaastäideviijatena. Asjaolu, et

suulised ähvardused esitas AN ja SK enamjaolt vaikis, ei välista kaastäideviimist.

Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks

tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu, kuid kõik

täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate

sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Samas peab iga täideviija panus

süüteo toimepanemisse olema oluline (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18.

jaanuari 2005. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-97-04, p 21). Olulise panusena

ähvarduse täideviimisel on kohtupraktikas aktsepteeritud ka olukorda, kus üks

süüdistatav võimendab oma kohalolekuga teise poolt esitatud nõudmiste ja ähvarduste

sisu, aktiviseerides kannatanus hirmu (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. märtsi 2001.

a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-23-01, p 8). Seega ei ole oluline, et kriminaalasjas

puuduvad tõendid SK poolt kannatanu suulisest ähvardamisest. Kohtud on

tuvastanud, et SK viibis süüdistuses kajastatud kuupäevadel koos AN-ga

sündmuskohal, oli teadlik viimase poolt avaldatud ähvarduste ja nõudmiste sisust, kiitis

need vaikides heaks ning võimendas neid oma kohalolekuga. Ehk siis, nii tsiteeritud

Riigikohtu otsus, kui ka selles viidatud otsus 3-1-1-23-01 kirjeldavad kuritegusid, mis

on seotud kuritegudega, kus kannatanut on ähvardatud ning talle on esitatud nõudmisi

– väljapressimine, omavoli ning siinjuures rõhutab kohtukolleegium, et sellistes

olukordades

on

Riigikohus

tunnistanud,

et

tegemist

on

võrdväärsete

kuriteopartneritega e andes oma kohalolekuga süüteokoosseisu oluline panuse, olid

nad kaastäideviijad. Äärmiselt oluline on aga sellise passiivse kuriteo toimepanemise

vormi juures subjektiivne teokoosseis e tahtlus, mida kohtukolleegium juba eelnevalt

põhjendas. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole pelgalt kuriteo toimepanemise vahetus

läheduses

viibimine

kindlasti

käsitatav

ei

kaastäideviimisena

ega

ka

kaasaaitamisteona KarS § 21 mõttes nagu seda näeb süüdistus.

Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohtus uuritud tõenditega ja maakohtu otsuses

esitatud tõendite analüüsiga on tõendamist leidnud süüdistatavate AM-le ja VT-le

süüdistuses omistatud objektiivne käitumine – nad läksid koos P. Sakhokiaga

kannatanu juurde, nad seisid pärast seda, kui P.Sakhokia oli kannatanut löönud

kannatanu ja P.Sakhokia vahele ning nad lahkusid ka koos P.Sakhokiaga

sündmuskohalt. Sellest aga ei piisa, et teha järeldusi, mis on tehtud süüdistuses.

Kohtukolleegiumi arvates on prokuröri versioon toimunust jäänud paljasõnaliseks ja on

üles ehitatud pelgalt oletustele. Eeltoodut arvestades jätab kohtukolleegium maakohtu

õigeksmõistva otsuse AM ja VT suhtes muutmata.

5. P. Sakhokiale mõistetud üksikkaristuste, liitkaristuse ja lisakaristuse

osas.

Kohtukolleegium nõustub prokuröriga osas, mis puudutab P.Sakhokiale mõistetud

liitkaristust ja lisakaristuse mõistmise vajalikkust. Kuivõrd lisakaristus omab samuti

mõju karistuse eesmärkide saavutamisele ning isiku suunamisele edaspidi süütegude

toimepanemisest hoidumisele, peab kohus arvestama karistuse mõistmisel ka sellega,

et

kõrvuti

põhikaristusega

karistatakse

süüdistatavat

ka

lisakaristusega.

Kohtukolleegium nõustub sellega, et P.Sakhokia poolt toimepandud kuritegude

tehiolud annavad põhjendatud aluse rääkida üle keskmise suurusest süüst ja seda just

seetõttu, et avaliku korra rikkumine, mille käigus kasutatakse tulirelva, on oma

raskuselt tunduvalt intensiivsem nö klassikalisest avaliku korra rikkumisest. Ka tulirelva

ebaseadusliku käitlemise tehiolud räägivad üle keskmisest suuremast süüst – on vahe,

kas tulirelva käitlemine seisneb selles, et kellelgi jääb korterisse pärast relva

seadusliku omaniku surma relv nö igaks juhuks hoiule või isik soetab ebaseaduslikult

tulirelva, mida ta kartmatult kaasas kannab ja seda avalikus kohas päise päeva ajal

kõrvaliste isikute juuresolekul ka kasutab. Nagu kohtukolleegium juba märkis, on

süüdistatavale ka lisakaristuse mõistmine põhjendatud. Lisakaristusena näeb

väljasaatmine

ette

ka

sissesõidukeelu,

mis

on

kindlustusliku

iseloomuga

karistusõiguslik meede selleks, et vältida välisriigi kodaniku poolt uute kuritegude

toimepanemist. Õiglaseks ja mõistlikuks, edaspidi uut kuritegu ärahoidvaks karistuse

kohaldamiseks, tuleb kohtul arvestada süüdlasele kõiki kohaldatavaid õigusjärelmeid

kogumis. Ehk siis, kohaldatavad õigusjärelmid – antud juhul põhi-ja lisakaristus –

võivad ka üksteist teatud määral kompenseerida. Kinnituseks, et ka seaduseandja on

kuritegusid toimepannud välisriigi kodanikele võimaluse korral, kindlasti kuriteo

raskusest olenevalt, karistuse mõistmisel pidanud just väljasaatmise ja sissesõidu

kohaldamisega karistamist enam oluliseks, kui seda on põhikaristus, on

kohtukolleegiumi arvates ka KrMS §-s 416 lg 1 täitmiskohtunikule antud õigus loobuda

mõistetud tähtajalise vangistuse täitmisele pööramisest, kui süüdimõistetu saadetakse

riigist välja. Kokkuvõtvalt leiab kohtukolleegium, et kuritegude tehiolude pinnalt vääriks

süüdistatav rangemaid üksikkaristusi, kui seda on maakohtu poolt mõistetud

karistused, kuid arvestades, et kohtukolleegium mõistab süüdistatavale ka

lisakaristuse ei ole alust üksikkaristuste suurendamiseks. Maakohus ei ole

põhjendanud, miks tuleb liitkaristuse mõistmisel lugeda kergem karistus kaetuks

raskemaga. Riigikohus on seisukohal, et liitkaristuse mõistmisel mõne kuriteo

ebaõiguse sootuks arvestamata jäämise vältimiseks tuleks pigem hoiduda

absorbtsioonipõhimõtte rakendamisest juhul, kui liidetavatest raskeima kuriteo eest

mõistetud üksikkaristus ei vasta selle kuriteo eest ette nähtud sanktsiooni ülemmäärale

(3-1-1-20-16). Kohtukolleegium leiab, et kahe kuriteo tehiolusid kogumis hinnates ja

sel alusel süü suurust hinnates, on süü suurusele adekvaatne karistus kuritegude

kogumi eest üksikkaristuste täieliku liitmise teel saadav 4 aastane vangistus.

Nagu eelnevalt kohtukolleegium juba leidis, tuleb süüdistatavale mõista ka lisakaristus

KarS § 54 alusel. Ohutu elukeskkonna ja turvalise riigi üks tunnus on avalik kord ja

selle mõtestatud kaitsmine. P.Sakhokia kuriteod on suunatud just avaliku korra vastu.

Võitlus kuritegevusega on avaliku korra kaitsmisel oluline. KarS 54 sätestab ühe

võimaluse võitluseks kuritegevusega. Rahvusvahelise õiguse kohaselt igal riigil

vabadus otsustada, millisel hulgal ja mis tingimustel on välismaalastel õigus riigis

viibida, aga ka otsustada millistel juhtudel saata riigist välja kriminaalkorras karistatud

teise riigi kodanikud. Kuriteo toime pannud inimese riigist väljasaatmise ja

sissesõidukeelu kasutamise mõte seisneb selles, et ennetada ja vältida seeläbi teiste

riikide kodanike poolt kuritegude toimepanemist Eestis. Prokurör märgib põhjendatult,

et ei saa lubada, et meie riigis elab teise riigi kodanik, kes siinseid reegleid millekski ei

pea ning seab oma käitumisega ohtu ühiskonna turvalisuse. P.Sakhokia pani toime

äärmiselt intensiivse avaliku korra rikkumise hotelli ruumides e kohas, kus viibib palju

Eestisse saabunud turiste ning sellise sündmuse – keset päeva hotelli restoranis

tulistamine – tunnistajaks sattumine jätab äärmiselt negatiivse märgi iga inimese

mällu, kes juhuslikel asjaoludel sündmuse pealtnägijaks sattus ja kahjustab mitte ainult

hotelli ja restorani mainet vaid ka riigi mainet. KarS § 54 eeldab, et täidetud on teatud

eeldused, antud juhul: 1. Süüdistatav peab olema välisriigi kodanik 2. Tegu peab

olema tahtlikult toimepandud kuritegu;3. Isikut peab olema karistatud vangistusega;4.

Juhul, kui isikul on Eestis seaduslik abikaasa või alaealine laps, tuleb väljasaatmist

põhjendada;5. Isik peab olema vanem kui kaheksateist eluaastat (teo toimepanemise

ajahetkel). Seega P. Sakhokia on isik, kellele võib mõista lisakaristusena riigist

väljasaatmist, kuid kuna tal on Eestis alaealine laps tuleb lisakaristuse mõistmist

põhjendada. Kohtukolleegium nõustub prokuröriga, et P.Sakhokial puuduvad oma

lapsega sellised sidemed, mis saaks olla takistuseks lisakaristuse kohaldamisel. Koos

nad ei ela. P. Sakhokiale endale ei ole olnud ka oluline elada oma lapsega ühes riigis

e vahetult suhelda lapsega, sest kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise eesmärgil

lahkus

ta

Eestist

ja

varjas

ennast

pikemat

aega

Hispaanias.

Oma

kodakondsusejärgses riigis e Gruusias elamine ei takista samas suhtlust telefoni ja e-

lahenduste teel, kohtuda välismaal. Lapse rahalist toetamist väljasaatmine ei takista.

KarS § 54 lg 1 kohaselt võib kohus süüdimõistetule mõista lisakaristusena

riigis väljasaatmise koos sissesõidukeeluga kuni kümneks aastaks. Prokurör on

taotlenud sissesõidukeelu mõistmist ülemmääras. Kohtukolleegium leiab, et ülemmäär

oleks põhjendatud esimese astme kuritegude puhul ja seetõttu peab teise astme

kuriteo eest mõistetav sissesõidukeeld olema alla ülemmäära. Samas aga peab

kohtukolleegium vajalikuks teha viite VSS paragrahvile 7-4, mille lõige 1 sätestab:

lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks

aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates ning sama paragrahvi lõige 2

sätestab, et kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse

lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks, välja

arvatud juhul, kui välismaalasel on kehtiv sissesõidukeeld kauemaks kui viieks aastaks

lahkumisettekirjutuse tegemise päevast arvates. Seega isikuid, kes ei ole

kohtuotsusega süüdi mõistetud e kes ei ole Eestis kuritegusid toime pannud ning kelle

suhtes ei ole kohtu otsusega mõistetud väljasaatmist kui lisakaristust, võib

lahkumisettekirjutusega välja saata ja keelata riiki sisenemine 3-5 aastaks.

Kohtukolleegiumi hinnangul annab seaduste loogiline tõlgendamine aluse järeldada,

et kuriteos süüdimõistetud isikute puhul peaks olema sissesõidukeelu tähtaeg pikem,

kui 5 aastat. Arvestades juba eelnevalt korduvalt rõhutatud P.Sakhokia poolt

toimepandud kuritegude tehiolusid ja sellest tuleneval tema isiku ohtlikkust, peab

kohtukolleegium õiglaseks sissesõidukeelu määraks 8 aastat.

Süüdistatava P.Sakhokia kaitsja adv. A.Luberg leiab, et prokuröri poolt lisakaristuse

mõistmise taotlus on juba põhjendamatu ja seda seetõttu, et esialgselt

kokkuleppemenetluse läbirääkimistel sellest juttu ei olnud. Kohtukolleegium leiab, et

see asjaolu ei saa välistada kohtu poolt lisakaristuse mõistmist üldmenetluses ja kohtul

oleks see õigus jäänud ka sel juhul, kui prokurör ei oleks üldse taotlenud lisakaristuse

mõistmist.

6. Apellatsioonimenetluse kulude osas.

Maakohtu otsuse kõigi süüdistatavate osas on vaidlustanud prokurör, mis tähendab

seda, et süüdistatavate poolt kantud ja kandmisele kuuluvad apellatsioonimenetluse

kulud jäävad riigi kanda.

Kaitsjad esitasid alljärgnevalt taotlused:

Süüdistatava AM kaitsja adv. M.Mahlapuu esitas kaks tasutaotlust. Esimeses taotluses

on kaitsetoimingute – apellatsiooniga tutvumine ja vastuväidete esitamine – eest

taotletav tasu 3 tunni eest koos käibemaksuga 180 eurot. Teises taotluse taotleb

kaitsja kohtuistungil osalemise eest 1 tunni ulatuses koos käibemaksuga 60 eurot.

Kokku on taotletav tasu 240 eurot. Süüdistatava VT kaitsja adv.M.Viira esitas

tasutaotluse 2 tunni ulatuses koos käibemaksuga. 1 tund apellatsiooniga tutvumise

eest ja 1 tund kohtuistungil osalemise eest. Kokku on taotletav tasu 120 eurot.

Kohtukolleegium peab ajakulu põhjendatuks ning leiab, et need kuuluvad hüvitamisele.

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4; 338 p 4; 340 lg 4 p 4 tühistab

kohtukolleegium maakohtu otsuse osaliselt ja nimelt P.Sakhokiale mõistetud

liitkaristuse ja lisakaristuse osas.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 22.03.2019 otsusega

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 10. septembri 2018. a otsus osas, millega Paata

Sakhokiale mõisteti KarS § 54 lg 1 alusel lisakaristuseks riigist väljasaatmine koos 8-

aastase sissesõidukeeluga.

2. Saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule

samas kohtukoosseisus.

3. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

4. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

5. Mõista Eesti Vabariigilt Paata Sakhokia kasuks välja valitud kaitsjale

kassatsioonimenetluses makstud tasu ja õigusabi osutamisega tekkinud õigusteenuskulu

kogusummas 778 (seitsesada seitsekümmend kaheksa) eurot ja 5 (viis) senti.