1-18-28/43 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

6. september 2018, Tallinn kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-18-28 Kohtukoosseis Sten Lind, Julia

Katškovskaja ja Ivi Kesküla. Kriminaalasi W.O Rüütli süüdistuses KarS § 263 lg 1 p 1, § 215 lg 2 p 1, 2, § 136 lg 1 ja § 199 lg 2 p 4, 8 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 9. aprilli 2018 otsus Apellant Kaitsja Prokurör Merike Lugna Süüdistatav W.O isikukood: XXX; elukoht: ; Eesti Vabariigi XXX kodanik; emakeel: eesti keel; haridus: XXX; ; XXX kriminaalkorras korduvalt karistatud Kaitsja Avo Pärmann Kannatanud AK AR

ja

RESOLUTSIOON Jätta apellatsioon rahuldamata ja Pärnu Maakohtu 9. aprilli 2018 otsus muutmata.

OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Kuna kannatanutel on õigus esitada kassatsioon üksnes tsiviilhagi puudutavas osas, ei ole kannatanutel võimalik otsust vaidlustada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Pärnu Maakohus tunnistas W.O Rüütli 9. aprilli 2018 otsusega KarS § 263 lg 1 p 1, §

215 lg 2 p 1, 2, § 136 lg 1 ja § 199 lg 2 p 4, 8 järgi. Kohus mõistis L. Rüütlile KarS § 263 lg 1 p 1 alusel karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust, § 215 lg 1 p de 1, 2 järgi 6 kuud vangistust, § -

136 lg 1 järgi 6 kuud vangistust ning § 199 lg 2 p de 4, 8 järgi 8 kuud vangistust. KarS § 63 lg -

1 ja § 64 lg 1 alusel mõistis kohus liitkaristuse ks 2 aastat vangistust. Karistusest luges kohus KarS § 68 alusel kantuks 2 päeva. Mõistetud liitkaristus suurendas kohus Pärnu Maakohtu 19.09.2016.a otsusega Rüütlile L. mõistet tunni üldkasuliku töö võrra, millele vastab 6 ud karistuse kandmata osa 185 kuud liitkaristuseks 2 aastat 6 kuud päeva vangistust. Seega mõistis kohus KarS § 65 lg 2 alusel päeva vangistust. - KarS § 263 lg 1 p 1 järgi mõistis kohus L. Rüütli süüdi selles, et ta peksis 17.03.2017 kella 13:00 ajal Pärnumaal Vändras XXX AR maja ees koos -ga RV . RV

maja nurga taha, kus lõi jalaga kahel korral kõhtu ja vastu kätt. Seejärel taganes AR AR RV ja W.O lõid AR rusikatega täpselt tuvastamata arvul kordi, kuid vähemalt 15 korral pea ja keha piirkonda. Kui

AR oli löömise tagajärjel põlvili maha kukkunud, lõi RV teda jalaga näo piirkonda, mille tagajärjel kukkus pikali maha. Seejärel lõi W.O AR pikali maas lamavat AR ühe korra rusikaga näo piirkonda. RV ja .O W põhjustasid AR-le löömisega tervisekahjustusi: marrastused pealael ja otsmikul. Avalikus kohas toimunud peksmist nägid pealt HV AP ,

ja RL ris. , keda see häi - KarS § 215 lg 2 p 1,2 järgi mõistis kohus L. Rüütli süüdi selles, et ta varem varguse toime pannud isikuna võttis 17.03.2017 kella 13:15 paiku Pärnumaal Vändras XXX maja ees koos RV- ga omavolilisel - t AR le kuuluva sõiduauto Opel Astra (reg nr ) süütelukust auto XXXXXX süütevõtme ning hiljem võttis koos ga omavoliliselt Vändrast RV- XXX maja eest nimetatud sõiduauto ja sõitis sellega sama päeva õhtuni Vändras. - KarS § 136 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo pani W.O toime sellega, et ta koos RV- ga võttis 17.03.2017 kella 18:00 paiku seadusliku aluseta AK-lt vabaduse, sundides teda Pärnumaal Vändras XXX maja ees ronima auto pagasiruumi. Seejuures võttis

RV AK-lt ära mobiiltelefoni, et ta ei saaks abi kutsuda. Seejärel sõidutasid nad auto pagasiruumis Vändra vallas Kobra külas AK asuvale Vändra Võidula teele, kus Seejärel - RV peksis . AK sundis

uuesti ronima auto RV AK pagasiruumi ning nad viisid

maja ette. AK XXX tagasi Vändrasse

- KarS § 199 lg 2 p 4,8 järgi mõisteti W.O süüdi selles, et ta varem varguse toime pannud isikuna varastas Vändras lukustatud kõrvalhoon XXX est muruniiduki Makita PLM5120 väärtusega 420 eurot, akutrimmeri Worx WG168E väärtusega 90 eurot ja kanistri 5 liitri bensiiniga.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni L. Rüütli kaitsja, kes taotleb L. Rüütli õigeksmõistmist KarS §136 lg 1; § 215 lg

1 ja 2 ning § 263 lg

1 järgi ning KarS § 199

2 p

1 p lg 2 p 4, 8 järgi kvalifitseeritava teo eest rahalise karistuse mõistmist. Apellatsiooni kohaselt eitab W.O kategooriliselt KarS § 263 lg 1, § 215 lg

1 p

2 p 1, 2 ja § 136 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuritegude toimepanemist. W.O tunnistab üksnes

AR tõukamist.

Kaitsja märgib, et süüdistuses käsitletud 17.03.2016 sündmused said alguse eelneval päeval, mil W.O Rüütli tuttava poole pöördus viimase naistuttav ja kurtis, et töökaaslased RV terroriseerivad teda ning ähvardavad vägivallaga. kutsus W.O Rüütli kaasa olukorras RV selgust saama. Asjad võtsid ootamatu pöörde ning edaspidistes sündmustes tekitas AR kirvega kahjustusi

u

RV sõidua tole ja W.O Rüütli käele. W.O võtab õigeks, et oli sunnitud enesekaitseks endast eemale tõukama, ta ei AR tarvitanud aga kellegi kallal vägivalda. Kaitsja leiab, et konflikti põhjustas kannatanute ebaõige käitumine. W.O Rüütli roll piirdus passiivse juuresviibimisega. AR , kuni too

auto võttis auto korda teeb. W.O Rüütlil ei olnud selget arusaamist, kas RV RV auto loovutamine oli ikka kindlasti vastu tahtmist. AR AK - läks autosse koos ga ajal, mil W.O vestles RV AK elukohas viibinud elamu perenaisega ning ta ei võinud teada, et ei istunud autosse päris vabatahtlikult. AK

W.O suhtles kannatanutega eeluurimise ajal ning päevakorral oli lepitusmenetluse võimalus. Paraku mõlemad kannatanud asusid kandma vangistust erinevates vanglates ja edaspidine suhtlemine ei olnud enam võimalik. Lepitusmenetluse otstarbekust kinnitab lisaks ülaltoodule W.O Rüütlil kindla elu öökoha olemasolu, positiivsed hinnangud

- ja t kriminaalhooldusametnikult ja üldkasuliku töö osas kohalikult omavalitsuselt. Ta on asunud vabatahtlikult alkoholismivastasele ravile. W.O on pereinimene. Tema noorim laps sündis 14. märtsil käesoleval aastal ning W.O on peres ainuke palgasaaja. Kaitsja leiab, et neil põhjustel ei ole otstarbekas karistada W.O Rüütlit ilmtingimata vangistusega, vaid põhjendatud oleks rahaline karistus.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 3. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu o

tsuse tühistamiseks alust ei ole.

4. Apellatsiooni kohaselt olid 17. märtsi 2016 sündmused tingitud eelmisel päeval toimunust ning konflikti põhjustas kannatanute ebaõige käitumine.

Ringkonnakohus nendib, et tõendatud on see, et AR eelmisel päeval kirvega RV autot lõi. Seda on maakohtus antud ütlustes peale L. Rüütli ja RV kinnitanud ka

ARise. Täpsustavalt tuleb aga märkida, et tõendatud on üksnes kirvega auto löömise fakt, mitte aga muud selle sündmusega seotud asjaolud, millele kaitsja apellatsioonis viitab. Nende asjaolude kohta ei ole AR, RVk ega

L. Rüütlit maakohtus küsitletud. Ka ei ole nende asjaolude kohta esitatud mingeid muid tõendeid. Seda, milles kaitsja hinnangul seisnes

AK ebaõige käitumine, ei ole apellatsioonis öeldud. Kuigi kaitsja väitel põhjustas konflikti kannatanute ebaõige käitumine, ei ole kaitsja apellatsioonis selgitanud, milline oli tema hinnangul eelmisel päeval toimunu õiguslik tähendus

L. Rüütlile süüks pandavat

– kas see välistab L. Rüütli tegude e tegude kontekstis

koosseisupärasuse, süü või õigusvastasuse.

Ringkonnakohus kaitsja viidatud eelmise päeva sündmustel mingit õiguslikku tähendust ei näe. Isegi, kui

AR pani toime õigusvastase teo, oli see rünne lõppenud ega saanud õigustada AR ega ammugi

AK vastu kasutatud vägivalda. Ka ei ole kaitsja viidanud ühelegi sättele, millest tulenenuks õiguslik alus asuda kasutama AR autot.

5. Kaitsja väidab apellatsioonis, et W.O oli sunnitud AR enesekaitseks endast eemale tõukama, kuid ta ei tarvitanud kellegi kallal vägivalda. aitsja ei ole apellatsioonis ühelegi K tõendile viidanud, kuid see väide langeb kokku L. Rüütli maakohtus antud ütlustega. Maakohus on L. Rüütli ütlusi hinnanud kogumis teiste asjassepuutuvate tõenditega. Kohus tuvastas, et L. Rüütli ütlused on vastuolus tunnistajate ütlustega. Kohus on otsuses selgitanud, miks ta peab usaldusväärseks just tunnistajate ütlusi. Apellatsioonis ei ole esitatud mingeid argumente, mis näitaks, et kohus on teinud tõendite hindamisel vea, ega argumenteeritud, miks tuleb sündmuste käik lugeda tõendatuks sellisena, nagu seda on kirjeldanud W.O . Maakohtu põhjendused, miks ta loeb tõendatuks, et W.O osales AR peksmises, on ringk

onnakohtu hinnangul asjakohased, jälgitavad ja veenvad.

6.

AR auto omavolilise kasutamise kohta märgib kaitsja, et L. Rüütlil ei olnud selget arusaamist, kas

AR loovutas auto vastu tahtmist. Ringkonnakohus nendib, et esitatud väide ei lükka kuidagi ümber maakohtu järeldust, et W.O kasutas autot omavoliliselt kaudse tahtlusega. Kaitsja väidab, et W.O ei olnud kindel, kas AR oli auto loovutamisega nõus või mitte. See tähendab, et pidas võimalikuks, et o loovutamisega nõus. Kui isik LR AR ei ole aut peab mingit süüteokoosseisule vastavat asjaolu võimalikuks, sõltub see, kas tegemist on kaudse tahtlusega ettevaatamatusega kergemeelsuse vormis, sellest, kas isik lootis mingil või konkreetsel põhjusel asjaolu saabumist vältida. Kaitsja ei ole viidanud ühelegi asjaolule, millele tuginedes sai W.O järeldada, et auto saadi peksmise järgselt viimase nõusolekul. AR

7. Ka L. Rüütli süüdimõistmist KarS § 136 lg 1 alusel vaidlustab kaitsja sisuliselt väitega, et L.

Rüütli puhul ei olnud täidetud süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused. Nimelt ei teadnud W.O

apellatsiooni kohaselt, et ei läinud autosse vabatahtlikult, sest sel ajal, kui AK AK koos - tema majas, kus vestles selle perenaisega. RV ga autosse läks, oli Tegemist on taas L. Rüütli maakohtus esitatud väite kordamisega. Maakohus on ka seda väidet otsuses käsitlenud. Kohus on omavahel kõrvutanud kannatanu, L. Rüütli ja ütlusi. RV Omavahel vastuolus olevatest ütlustest pidas kohus usaldusväärseks kannatanu ütlusi. Kaitsja ei ole esitanud apellatsioonis argumente, miks peaks ringkonnakohus andma tõenditele teistsuguse hinnangu ning lugema sündmuste käigu tõendatuks sellisena, nagu seda on kirjeldanud süüdistatav.

8. Ringkonnakohtu hinnangul e

i ole õiguslikku tähendust kaitsja väitel, et kohtueelse menetluse ajal oli päevakorral lepitusmenetluse võimalus. See, et omavahel arutati leppimist, ei ole õigeksmõistmise alus.

9. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS -

§ 337 lg 1 p le 1 jätab ringkonnakohus apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Allkirjastatud digitaalselt